kolmapäev, 21. september 2016

Joonatan tuli meelde

"Üks õun päevas hoiab arsti eemal".
Joonatan teadis seda, aga ta ei olnud kunagi eriti täpse käega viskaja olnud ja noh, õuntest oli ka kahju. Antoonovkaga võiks ju veel arsti peletada, see niisama kohe süüa ei sündinud, aga sügisjooniku nosis Joonatan parema meelega hoopis ise ära.
Kuigi võib-olla oleks siiski pidanud vanarahva tarkuse järgi talitama.
Köha hakkas Joonatani kiusama.
Arst pistis pulga Joonatani keele peale ja kaes kurku.
Ei olnud punane.
"Tore", ütles arst.
Arst pistis peenikese kraadiklaas otsapidi Joonatani põske piiksuma.
Ei olnud palavikku.
"Väga hea", ütles arst.
Siis käskis arst Joonatanil särgisaba üles sikutada ja pani stetoskoobi jääkülma otsa vastu Joonatani luiseid ribisid. Joonatan tegi selle peale ehmunud hiire häält.
"Iiihh..."
"Nonoh, nii hull see ka pole..!" lohutas arst ja kopsis stetoskoobiga kõik Joonatani roided ja nende vahed läbi nii eestpoolt kui seljatagant.
"Huvitav," ütles arst, "mis te ütlesite, kas te kurdate köha üle?"
"Köha kiusab tõesti" oli Joonatan nõus.
"Huvitav." ütles tohter veelkord ja klõbistas stetoskoobiga veel natuke mööda Joonatani selga.
Kurk on korras, palavikku pole, kopsud-bronhid ei sahise...aga kurdab köha... Arst mõtles natuke.
"Millal te köhite?" küsis arst Joonatani mõtlikult.
"Söögi ajal. Iga kord kui söön, kolmas päev juba. Näe, võtsin tänagi võileiva kaasa, aga sööma ei julge hakata, niikuinii tuleb jälle köha."
Ohhoo, mõtles tohter ja ütles "Ohhoo! Aga äkki on teil allergia millegi vastu, mis toidus on?"
"Näidake oma võileiba!"
Joonatan kõhkles natuke. Üks asi oli arsti peletamiseks õun ära raisata - see oli niikuinii naabri aiast pärit, aga võileib oli juba tõsisem ohver.
Kuid tervise jaoks ei tohtinud millestki kahju olla.
Joonatan sikutas tooli alt oma vanaisa portfelli välja ja tegi selle lukud klõpsti lahti. Üks läks kiiresti -klõps- teine võttis pisut aega -lõkalõkslõk..klõps...
Paberisse pakitud priske võileib totsatas lauaservale, Joonatan harutas paki lahti.
Ilus paks lihaviilakas kahe täidlase peenleivaviilu vahel. Kenasti ristikiudu lõigatud praetükk.
"Lihtsalt liha ja leib? Pähkleid, kala, muna, sidrunit pole?"
No mis see arst nüüd...Joonatan hakkas lausa naerma. Pähkleid ja sidrunit? Lihaleiva sees?
"Ei ole, aus lihavõileib on. Liha tegin üleeile ahjus valmis, hea paar päeva külmkapist lõigata!"
Ahsoo.
"Ja köha tuleb siis, kui midagi sööd?"
Pagana ilus lihatükk oli. Just parajalt küps, kerge koorik peal ja mitte liiga kuiva näoga.
"Söögi ajal jah. Läkasta või hing seest."
"Ahsoo...."
Arst jäi mõttesse. Pikk mõte oli, käsi, mis mõtlema hakkamise alguses oli otsaees vajus algul põse peale, sealt lõua alla ja äkki nägi Joonatan, kuidas tohter liha küljest äärmise, just selle kõige mõnusamalt  krõbedaks küpsenud nurgakese lahti sikutas ja lopsti suhu pistis.
Arst ei saanud isegi aru, kuidas see nii juhtus. Lõunani oli tegelikult aega ka ja kõht nurises juba ammu, aga et see käsi nüüd sedasi...
Joonatan ei julgenud midagi öelda, arst ikkagi..
Oleks ta midagi öelda söandanud, poleks ta seda teha saanud niikuinii.
Arst läks äkki näost punaseks nagu peet ja hakkas läkastama nii, et koridori pealt juhtumisi mööda läinud õde arstikabinetti sisse tormas.
"Vett!" kähises arst köhahoo vahele, "ruttu vett!"
"Vot, just, mul on just samasugune köha!"  taipas Joonatan kõrvalt hõigata.
Õde jootis arstile klaasiga vett sisse, kohe mitu klaasitäit läks üles, teist sama palju läks alla arstikitli rinnaesisele ka.
Tasapisi, võttis aega mis võttis, uputas õde arsti köha ära. Mõni üksik kähe köhatus, punaselapiline nägu ja tohtri nabani vettinud kittel olid pea ainsad jäljed, mis toimunut meenutasid.
Ahjaa, võileib lauaserval ka muidugi. Kaks peenleivaviilu nende vahel pikutava ühest nurgast sakutatud lihalõiguga.
"Viska oma praad minema ja su köha on kadunud!" kähistas arst.
"Sa oled sinna kogu alevi pipra vist peale pannud, hull mees!"
Joonatan solvus. Hull ta nüüd küll ei olnud. Ja üleüldse...no läks topsil kaas pealt, siis läks. Sööki pole raisata!
"Sa oled terve nagu hobune," ütles arst, "mine lihtsalt koju ja mata oma praad maha, hoidku jumal, et sa seda koerale ei anna! Looma ei tohi piinata!"
Joonatan solvus veel natuke.
Ta ei saanud küll täpselt aru, ka "hobuse" peale või sellepärast, et liha koerale anda ei tohtinud.

Kodus võttis Joonatan näpitud võileiva kotist välja ja vaatas seda mõtlikult. Ilus võileib oli, magusa leiva ja mahlase praega.
Siis kehitas ta õlgu, võttis kapist kannu, valas pangest selle head külma vasttoodud kaevuvett täis, ohkas ja haukas suure ampsu lihaleiba.




teisipäev, 20. september 2016

Lihtsalt blogindusest raasuke

Täna öösel oli külm.
Huvitav...paar nädalat on aed olnud täis purjus liblikaid, ikka on ju käärima läinud õunu muru sees peidus, liblikakõrts missugune...kuidas nemad selle öö üle elavad?
Niikuinii tuleb varem või hiljem hommik mil nad enam ei ärka.


Elan peale pikka blogikoomat tasapisi sellesse maailma jälle sisse.  Loen ikka palju, palju enamaid kui kõrvale lingitorni mahub, mõnda põgusamalt, mõnda järjepidevalt. Moe- ja ilublogidega pole mul enam suurt midagi peale hakata, titeblogid tekitavad aeg-ajalt äratundmisrõõmu - ahhaa, saite nüüd, kõik on just nii nagu vanasti! Trenniblogid... ma pole siiani selgeks saanud, mis loomad need väidetavalt füüsilise pingutusega kehas tekkivad endorfiinid on, küllap ei ela nad minu kodukandi metsades.

Jajah. Ving-ving-ving.

On blogisid, mille lingi tõenäoliselt lisan varsti (kui laiskus korraks järele annab) oma nimekirja, on neid, mida loen, kuid salgan. Selle viimase "blogisid"  võiks vabalt ainsuses  kirjutada.

Mul on tunne, et ma jälgin juba alanud rongiõnnetust. Kõik, lõpp, teha pole enam midagi, jube pauk käib kohe, aga mina vaatan ja vaatan, küsi veel hetke õuduses ette sirutatud, nagu see aitaks.
Vaesed kaasreisijad, kes tegelikult ju sündisid sellesse "rongi".
No ja ei saa jätta lugemata ka ...äh, vähemalt ei näri ma küüsi. Las see pahe siis olla.




esmaspäev, 19. september 2016

Õunad

"Kohvi?"
"Teed. Anna teed. Sidruniga, sul on sidrunit ikka?"
"Mhm"
Vaatasin ringi, köögis oli justkui midagi puudu.
"Kus su toolid on?"
"Otsas"
Tõepoolest ei olnud ühtegi istumisalust näha. Imelik. Väga imelik... Toetasin selja vastu seina, kuum tass kõrvapidi näpus. Ootasin, teades, et ta räägib niikuinii.
"Sa mu vanaema mäletad? Karm memm, kui aias oli peenar, siis pidi see olema ideaalses korras, mitte üks umbrohulible ei tohtinud sellel ilutseda. Kahtlustan, et ta ootas nende tärkamist, sõrmed juba haardevalmis. Tilliread külvas ta nööri järgi ja porgandeid harvendas joonlauaga..."
"Nüüd küll liialdad!"
"Ise nägin!"
"Kuule...tore jutt, läheme istume verandale?"
"Toole pole."
"Tuppa?"
Toas oli diivan. Teetassiga lebo muutus kohe tükk maad mõnusamaks.
"Vanaema ei sallinud lohakalt tehtud asju. Ah, sa teadsid teda ju natuke.
Marjakorjamist mäletad? Põõsas pidi tühi olema. Nii tühi, et hoidku jumal kui sealt kaks marja veel leida oli, kohe said laristaja märgi külge..."
Jep. Mind ei tahtnud see pedandist mutt peale esimest katset enam aias kunagi näha.
"Iga õunaviss pidi mahlaks või moosiks saama. Oh pagan küll, sügis oli üks jube aeg. Terve aiaharimiaaeg oli jube, aga sügis...ma proovisin ükskord plekilisi õunu kompostihunnikusse sokutada...kurat, ma sain kõigepealt kere peale ja siis pidin need õunad moosi jaoks ära puhastama! Õunakooreteed ei või ma siiani juua, kogu see terve sügise moosidest ülejäänud pahn kuivatati ära ja joodeti talvel sisse..."
"Mulle küll meeldis sinu juures käies talvel teed juua. Moosiga... "
"Sa ei kujuta ette....kujutle, et sa pead seda iga päev jooma. Iga päev! Kui keeldusid, olid tänamatu tatikas, kui jõid, kuulsid kui kalliks sa talle lähed!"
Jutt muutus ebamugavaks.
"Sa räägi toolidest..?"
"Räägin ju."
"Sa räägid oma füürervanaemast. Räägi toolidest."
"Sama teema ju. Õunad. Ma ei kannata õunu. Ära visata ka ei saa, siis näen öö läbi vanaema unes. Vanaema ja kompostihunnikust korjatud õunu."
"Toolid!"
Paistis, et jutt läheb ilma meeldetuletuseta jälle uitama.
"Nüüd korjan ma õunad kilekotti ja panen värava taha. Maha ei saa ju panna, koerad kusevad täis. Eks ma siis tooliga panen. "
Nägu oli mul vist...nõutu.
"Aga tool varastatakse iga jumala kord ära. Iga kord! Isegi nii on tehtud, et õunad on alles, aga tool lännu."
Viimaste sõnade ajal laiutas rääkija ootamatult oma käsi, see ei olnud isegi nõutuse väljendus vaid pigem nagu linnutiibade rapsak maasttõusmiseks.

Tundsin, kuidas kusagilt sisemusest hakkas välja trügima pupsuv naer. Piinlik oli, kuid pidurdada naeru olnuks sama hea kui proovida meres lainet tagasi ajada. Vaatasin naeru käes luksatades süüdlaslikult võõrustaja poole....ka tema naeris. Alguses vaikselt, siis juba pisut ulakalt ja lõpuks ei suutnud me naerdes isegi pisaraid tagasi hoida....kõht oli valus, hingamine justkui astmaatikutel ja naersime, naersime, naersime...

Kodutee venis pikale, kiiret ei olnud kuhugi ja võõrastesse aedadesse piilumine võttis samuti oma aja. Ilusad aiad olid. Põõsaste ladvus veel mõned marjakobarad ning ubinapuud täpilised kui tähistaevas.
Mõnel tänavanurgal sai jalgu puhata toolidel, mis justkui ei kuulunud sinna. Üksikud hüljatud istumiskohad tühjade tänavate veeres. Nii hea mõte...



reede, 16. september 2016

***

Tulekutee ääres laius hiiglaslik kanepipõld. Niisiis olen sel aastal näinud
Eestis esmakordselt õisi täis linapõldu, haprana näivat tatrapõldu ja nüüd siis ka üleannetut itsitamist esile kutsunud kanepipõldu.



"Mis sa arvad, kes presidendiks valitakse?"
Küsimuse esitamise toon jättis mulje, et sellest saab sõltub mu soovi täitumine.
Armas aeg, ma tahtsin ju ainult paati laenutada!
No...mul on varjatud andeid ja üks neist on poliitikast mittehuvituva kana mängimine.
"Ee..mmm..nomaitia täpselt....ega ei oskagi...las targemad..."
Venitasin juttu nagu kummiliimi, sest peaasi, seltsimehed, oli leida paat! Ptüi, peaasi, seltsimehed, oli kätte saada paadi võti!
Küsija andis lõpuks alla. Ma arvan, et ta on juba valmis kirjutanud petitsiooni mustandi, milles nõuab minusugustelt valimisõiguse ära võtmist.

Peremehe arust aerutati paat pidevalt valesse kohta. Milline on õige koht, keeldus ta ka piinakambri ähvardusel teistele ütlemast. Igatahes oli üks valitud paigust liiga kalda ääres, teine kaldast liiga kaugel ja kolmandas ei olnud kala. Tolle viimase jama kohta ei mõistnud muud öelda, et tuuker, kes kalu õnge otsa installeerima pidi  ei jõudnud piisavalt ruttu meile uude paika järele. Putin, sunnik, maksis talle lihtsalt rohkem.

Nüüd peab patendiametisse minema.
Paadipõhjale sai  kraabitud vihmausside konksu otsa installeerimise rakise prototüübi tööpõhimõte. Ei tea, kas peaks paadi Toompuiesteele kaasa tassima?






teisipäev, 13. september 2016

KPsse see häbelikkus

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama ülestunnistusega, et eelmise aasta lõpus olid kolm käsikirjatäit mu jutte smugeldatud ühele kirjandusvõistlusele.
See oli ja ei olnud ka minu idee, tagant lükati mind ikka väga jõuliselt ja mina tõrkusin stiilselt nagu Bileami eesel (ainult ilma inglita eesel, mis teha).
Aga jah...paarsada lehekülge läks võõraste kätte lahkamiseks.
Ajaks, mil supi seest loorbereid koukima hakati olin juba jõudnud otsusele, et tegin vea.
Siis tuli kutse auhinnatseremooniale.
Seda emotsiooni on raske kirjeldada.
***
Hoolimata kutsest, mille kaaskirjaga oli märgitud "Olete väga oodatud ja seda põhjusega!" ei olnud ma valitute seas. Ka mitte äramärgitute, lootustandvaks peetavate ega muul moel tähele pandute seas.
Ka seda emotsiooni on raske kirjeldada.
***
Nüüd olen ma sõna otseses mõttes oma loomusest üle astudes saatnud oma jutte ja novelle siia-sinna küsimustega "kas?", "kuidas?", "kes?"
Ma ei ole saanud mitte ühtegi vastust. Absoluutselt mitte ühtegi. Isegi sellist, kus oleks otsesõnu öeldud, et mul oleks targem midagi muud teha. No näiteks sokki kududa.


Aga lõpetuseks: kas keegi sokke tahab?
Või siis...mida kuradit veel proovida?

Sündimata

„Lapsik“
„Onju?“
Kui naise hääles oli kõva annus üleolekut ja isegi ehk pisut põlgust, siis mees ei näinud seda tähele panevatki.
„Ma pool päeva lappasin seda kokku, vaata, nüüd on nagu elus, eks?“
Tõreda häälega mühatades nõustus naine korrakas veel vaatama mopist, padjast ja nõudepesuharjast  teibiga kokku keritud üleelusuuruses merihobu meenutavat kuju.
„Mis see olema peab?“
„Kratt, mis sa siis arvasid?“
„Seda ma ütlesingi, et lapsik, ise ikka midagi mõtlesid, kui midagi sellist tegema hakkasid?“
„Teen krati, lähen nelja tee ristile ja sebin kratile elu sisse..? Täna on muide täiskuu ja neljapäev!“
„Issand.. nii loll,  nii loll, suur inimene ise ja nii loll!“
Kordamine kõlas kui loits ja andis sõnadele raskust juurde ja see raskus vajutas naerataja suunurga allapoole.. aina allapoole.
„Kuule, naljast sa ka aru ei saa. Mis see oleks siis teinud, kui ma läheksin täna öösel proovima?“
„Lolliks teed ennast. Naabrid näevad. Suur inimene harjast tehtud nukuga, ikka täisloll pead olema....“
„Ja kui näevadki – mis see mulle teeb? See on ju nali!“
„Nõme nali.“



Teineteise vastas seisid kaks pettunud inimest.
„Nii lapsik..“
„Nii sünge..“



Täiskuu linnas.. midagi veidrat oli selles. Tänavalaternate kollakad valgussõõrid olid seal kus nad pididki olema, kui tavaliselt hämarad majadevahelised kujad ja parkide pime koobastik oli justkui pintsliga veetud hõbedakarva kuuvalguse triipusid täis.
Linn oli tühi,  mõni taamal järsult kiirendava auto hääl või kiirustav ja kummituslikest kuuvalguse triipudest eemale hoidev jalakäia ei suuutnud seda elustada.

Ristmikule lonkas üksik mees, käed sügavalt taskus ja kaabuserv silmi varjamas.
Ei, ta ei ületanud tänavat, ta lihtsalt kõndis sõiduteel, peatus keset ristteed ja vaatas ringi justkui ootaks ta kedagi.
Seisatas.
Kummaline, kuid ta ootus oli kuidagi poolik, justkui oleks lombakas juba ette alla andnud, teadmas, et tulemas pole kedagi, lihtsalt... äkki siiski, ehk seekord veab...
Kedagi ei tulnud.

Lootusetus õigustas end taas.
Nagu alati.
Ainus asi maailmas, mille peale kindel võis olla.

Ebaühtlaste sammude kõla vaibus, mees kadus pargipuude esimese varju sisse ja ei ilmunudki  kuuvalguse triibus nähtavale.

Tüli ajal kööginurka püsti pandud eksootilist mereelukat meenutav pusa liikus ootamatult, oleks võinud isegi vanduda, et liigutas ennast ise.
Sellest vähesest piisas, tasakaal kadus ja hoolimata keskkohta moodustava padja pehmusest oli kukkumise kolksatus päris vali.

neljapäev, 1. september 2016

Titeteo tarkus

Täna võtsid vaba päeva enneolematult paljud isad-emad, kelle laps oli jõudnud kooliminekuks paslikusse vanusesse.
Nende laste sünnil oli üks ühine katalüsaator: masu.
Oli viimane võimalus oma niikuinii kunagi saada kavatsetud lapsed sigitada masueelse hea palga najal makstava vanemahüvitisega vooderdatud pehme maandumise lootuses.
Pealekauba säästis nii mõnigi titeootuses koju jäänud noorik töökoha tulevikus endale ja olevikus sellele inimesele, kes muidu ehk koondatud oleks.

Väga toredad lapsed on. Asjalikud ja koerust täis samaaegselt.
Nagu vanemadki.


teisipäev, 30. august 2016

Kassist ja puust

Otse mu pea juures on avali aken ja ma kuulen.
Vihma.
Õunapuu otsast põgenevaid õunu.
Puulehti üle lugemas käivat tuult.
Öös rabelevaid linde.
Kassi ahastavat pulmalaulu.
"Kass", tahaks öelda, " kass, see pole märts, tahad, ma näitan kalendrit? August on, kaks päeva on jäänud, kannata ära!"
Mis ta ikka kannatab, märtsini on viis pikklühikest kuud, aga kassil on kassiahastus juba täna.

Rullisin õhtul toapõrandale laiali oma sugupuu. Ulatus teine kahe ja poolesaja aasta kauguselt kirjutuslauani.
Küpressikujulinselt sihvakas, paljud kõrvalharud  kustusid sõdade aednikukäe läbi, pistoksad, mis võõrasse pinda juured ajasid hajusid võõraste sekka nagu piimatilk veepange.
Mida ülespoole mööda tüve, seda kitsamaks muutub võra.
Kas sellest peaks kahju olema?
Minul ei ole. Ükski puu pole igavene.
Kui metsas langeb puu ja keegi ei näe....ja nii edasi.
Põhiline ses lauses on mets.

Kass jäi vait. Vist sai aru, et kannatab märtsini elada küll. Tema sugupuu on nagu kanarbik metsa all. Jalgutakerduv, haraline ja alguseta.
Head ööd!


Edit umbes tunnike hiljem.

Kas peaks äkki akna kinni panema? Vihm on nii võimas, et kui õu mereks saab, tuleb vesi varsti üle aknalaua viimati veel lahinal tuppa.
Kujutan ette, kuidas hommikul on aken nagu akvaarium. Õunad ulbivad nagu kiluparv ja amfiibkass püüab kalipsodes hiiri.
Ah, las jääb lahti. Vihm, erinevalt minust, peab lauldes viisi.

esmaspäev, 29. august 2016

Sellepärast, et on öö

Ette ei ennustanud seda keegi.
Lihtsalt ühel hommikul oli kõik teistmoodi.
Sel päeval täitusid kõikide inimeste suurimad soovid.
Korraga....
Haiged said terveks.
Inetutest said kaunitarid.
Vaesed olid rikkamad kui  naaber.
Üksikud leidsid armastuse.
Rumalate üle ei naerdud enam.
Vangid said vabaks.
Joodikute kraanidest voolas vein.
Elust tüdinenud surid piinadeta.
Kõik maailma sõjad said otsa ja kõik kuulutati võitjateks.

Ühel hommikul.
Aga järgmisel päikesetõusul oli inimestel soove rohkem kui eelmisel koidikul.
Ainult need, kes olid eile elust tüdinenud, olid tõeliselt vabad.
Soovidest, tüdimusest, kõigest.


***


Ma olen õnnelik vaid siis kui sajab
Vihm peseb  mured, peidab võõrast silma
Ta süli pelgupaik on öisel ajal
Las maailm olla minust pisut ilma

Ma hoian õnnest kinni vihma ajal
Mu ilm on peidus, muu ilm mind ei näegi
vee külma raske siideesriide najal
kaob mask ja vale, järele jääb vägi

Kord tõstan jälle käe ja lükkan valla
kõik aknad, uksed, katuse löön tuulde
selg tõuseb sirgeks, hambad surut' huulde

ma astun julgelt saju kaisust välja
Kuid täna mitte. Täna veel ei tule
Las sadu olla, sellesse end  sulen.


***


See on ainult öö.
Päeval on teisiti.

neljapäev, 25. august 2016

Tundub moes olevat

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?
Kui ma magan, siis olgu see kapp kasvõi kummuli.
2. Kas Sa võtad hotellidest tasuta šampoone ja dušigeele koju kaasa?
Ei. 
3. Kas Sa lõikad ajakirjadest välja kuponge, kuid ei kasuta neid kunagi?
Ei. Ma olen nii hajameelne, et unustan isegi lotovõidud välja võtta, mis see kupongikene siis unustada pole.
4. Kas Sa oleksid rünnatud pigem karu või mesilaste poolt?
Karu. Teen ennast koheva(ma)ks ja näen välja nagu karu vanaema. Mina tema asemel...kas teie julgete oma vanaema pahandada?
5. Kas Sul on kortsud?
On.  Ja ma eksponeerin neid aktiivselt.
6. Kas Sa naeratad alati piltidel?
Ei, ma ei naerata piltidel. 
7. Kas Sa loed oma samme, kui Sa kõnnid?
Ma ei loe samme, vaid mõtlen iga sammuga juhusliku sõna peale, lugedes siis silpe sõrmedel. Sonetimõtlemine.
8. Kas Sa oled metsas pissinud?
Kas te mõtlete, et Eesti metsad palja vihma ja surnud putukate peal selliseks on kasvanud..?
9. Kas Sa oled tantsinud isegi siis, kui muusika ei mängi?
Ei..
10. Kas Sa närid oma pastakaid ja pliiatseid?
Enam mitte. Kooliajal kindlasti.
11. Mis suuruses voodi Sul on?
190x70. Ripun jah üle ääre..
12. Mis on Sinu selle nädala lemmiklaul?
Vihma hääl. Iga kord sama, iga kord uus.
13. Kas Sinu arust on okei, kui mehed kannavad roosat?
Kes kannab välja ja kes mitte. Ma olen ses suhtes värvipime.
14. Kas Sa vaatad ikka veel multikaid?
Igatahes. Telekat ei vaata, aga kinos käin suurima heameelega.
15. Mida Sa õhtusöögi kõrvale jood?
Enne vesi, pärast vesi. Kõrvale ei viitsi midagi juua.
16. Mis kastme sisse pistad kananagitsaid?
Kananagitsad? Mis need on?
17. Mis on Sinu lemmiksöök?
Pähklid.
18. Mis filmi võiksid Sa lõpmatuseni vaadata?
Mitte ühtegi. Elama peab oma elu, filme võib vaadata, aga kusagil on ju ometi piir ees.
19. Millal viimati kirjutasid Sa kellegile kirja paberil?
Kas kasstšekkidele soditud uitmõttedloevad? Natuke nagu „Muhv, nõudmiseni“? Kui jah, siis iga päev tekib midagi.
20. Kas Sa oskad autol õli vahetada?
Jah.
21. Oled Sa kunagi saanud kiiruse ületamise eest trahvi?
Eemmm.. ma ei taha sellest rääkida...
22. Mis on Sinu lemmik võileib?
Minu lemmikvõileib on tükk juustu. Pole vaja laristada leiva ja võiga, tänan!!
23. Millal Sa tavaliselt magama lähed?
Ajavahemikul 00.00-24.00,  kuidas juhtub.
24. Kas Sa oled laisk?
Muidugi.
25. Kui Sa olid laps, siis kelleks Sa end Kadri- ja Mardipäeval riietusid? (originaal Halloweenil)
Ma ei käinud lapsena mardi- ega kadrijookse tegemas. Kui ka oleks, siis mardihani või kadriema ma ei oleks olnud, ikka taustalaulja tagant vasakult nurgast.
26. Kui paljusid keeli Sa rääkida oskad?
No mõnda ikka.
27. Kas Sa tellid mõnda ajakirja?
Jah. Vanamoodsus on moes ja mul on ahiküte.
28. Kas Sa vaatad seebioopereid?
Ei.
29. Kas Sa kardad kõrgust?
Ei.
30. Kas Sa laulad autos?
Ei.
31. Kas Sa laulad duši all?
Ei..
32. Kas Sa tantsid autos?
Ei.
33. Viimati tegid autoportree fotograafi juures?
Autoportree fotograafi juures? Et.. rebisin fotgraafilt kaamera ja lammutasin selfisid teha? Muig. Ma saan aru küll. Keskkoolis ilmselt. Või kolm aastat siia-sinna.
34. Kas Sa arvad, et muusikalid on imalad?
Nii ja naa.
35. Kas jõulud on stressirohked?
Jälle nii ja naa. Igasuguseid on olnud.
36. Lemmik kook?
Pannkook.
37. Kas Sa usud vaimudesse?
Tore oleks uskuda. Pigem olen siiski skeptiline.
38. Kas Sul on olnud kunagi deja vu tunnet?
Mäletan seda tunnet. Ei mäleta, millal viimati tundsin.
39. Kas Sa võtad igapäevaselt vitamiine?
Ei.
40. Prisma, Selver või Rimi?
Mis ette juhtub.
41. Nike või Adidas?
Nice ja Adibas..
42. Cheetos või Lays?
Ei söö neid, isegi ei nuusuta neid.
43. Metspähklid või päevalilleseemned?
Alguses pähklid. Siis päevalilleseemned. Siis jälle pähklid. Siis jälle sihvkad. Järjekord võib varieeruda.
44. Oled kunagi võtnud tantsukursuseid?
Mina pole võtnud, mulle on antud. Andja andis lõpuks alla.
45. Kas Sa saad oma keele torusse panna?
Jah.
46. Oled Sa kunagi nutnud, kuna olid väga õnnelik?
Võimalik. Ei mäleta, aga võimalik.
47. Kuum või külm tee?
Külm vesi.
48. Tee või kohv?
Külm vesi.
49. Mis on Sinu lemmik värv?
Signaalpunane.
50. Kas Sa saad hinge kinni hoida ilma, et hoiaksid nina kinni?
Kas on inimesi, kes ei saa?
51. Kas Sa oskad hästi ujuda?
Ujuda – jah. Hästi - ei.
52. Oled kunagi võistlust võitnud?
No ei mäleta. Mul puudub võistlushimu.
53. Kummad on paremad, kas mustad või rohelised oliivid?
Kumbki pole hea.
54. Kas Sa vingud nii kaua kuni saad oma tahtmise?
Ei viitsi vinguda. Vingudes saavutatu on vinguse mekiga.
55. Kas Sa oled kannatlik?
Ei. Jah. Võib-olla.



Hm. Vanasti oli juskui lõbusam taoliste asjadega möllata. 
A ma olin vanasti noorem ka.