******

Hoirassaa, ma olen ropult rahulolev ja tunnen, et tänase päeva kuulutan nüüd ja kõigiks järgmisteks aastateks isiklikuks tähistamist väärt pühaks.
Istun vastkoristatud majapidamises ja see, et koristustase ei ole sama kõrgel kui nii mõnelgi tõeliselt tublil perenaisel ei muuda mu saavutust minu jaoks pisemaks.

Kolme nädalaga, mille ajal olin puhastusteenindaja roliks liga nüri, jõudis tekkida sadu uusi tolmurulliuniversumeid ja vaiba alla kogunes minisahaara. Need kõik on nüüd hävitatud, ma olin nende jaoks jääaeg, katk ja Nibiru korraga. Tarass Bulba moodi: "Mina sinu sünnitasin, mina su ka tapan!"
Kokku kogutud puntrast võiksin veel ühe Juku kokku panna.

Veel rõõmu minu jaoks:
Kasutasin kurjalt ära noorema tütre külaskäiku. Nimelt sundisin lapsukest minema isaga osturallile, mehele oli hädasti vaja paari uut riidehilpu ja kes oleks selles vallas parem abiline, kui kahekümnendates näitsik? Mina sain sel ajal rahulikult tegeleda etüüdi "Tantsib koos tolmuimejaga" viimistlemisega.

Lähen lõikan endale kaalikast medali. Kartul on liiga väike nii suure sangariteo väärikaks äramärkimiseks. Teise medali nikerdan tütrele. Ka tema täitis mu ootused täiuslikult. Peab mainima, et ta tundus naastes minust hulga väsinum. Pole ka ime, ta oli Peremeest sundinud enne ostmist riideid selga proovima. Tegevus, mis on võrreldav vähemalt Assamalla lahinguga. Tema võitis!

Endale meeldetuletus: tramadoli kõik kõrvaltoimed on olemas, aga eesmärki see loll rohi ei täida. Päris pilves on olla.

Jutuke imeilusast päevast

Päike kõrvetas nagu leeklambiga grafomaan K selga, kõikvõimalikud söödiksatikad ei närinud mitte ainult paljast nahka, vaid tikkusid juba püksivärvli vahele ja ninna. Mingi ilgelt pirisev näriputukas oli koguni kõrva sihikule võtnud, paistis, et ta soovis mitte ainult endale, vaid kogu suguvõsale kuulmekäiku kodu rajada.

Jõe kallas oli pehme, vee ligi pääsemine vaevaline, sama hästi kui võimatu. Veele lähemale pääsemine ei oleks niikuini hea mõte olnud, juurikaid täis hauakoht oli liiga salakavala vooluga isegi parima ujuja jaoks.

Higi jooksis meelekohtadest ja laubalt niredena, silmad olid teravast päikesest ja kibesoolasest higist valusad.

Raske oli leida mugavat kohta, kuhu end poetada, läpakas põlvedel, ja kirjutamisega pihta hakata. Maapind oli niiske, rohi kare ja putukaid täis, hõredad piitsjate okstega pajud ei varjanud päikese eest mitte raasugi.

Grafomaan K leidis lõpuks poolenisti porisesse pinnasesse uppunud kivi, mis oli paju vastu selja toetamiseks puule piisavalt lähedal. Puukoor oli krobeline, mugav seljatugi see just ei olnud, kuid ikka parem kui pulksirgena päikeselõõsas istuda.

Grafomaan K kohendas läpakat põlvedel ja sulges hetkeks oma punetavad silmad.

Kuidagi pidi ju alustama.

Paar randmeringi, sõrmed naksudes sirgeks.

„Jõgi oli unustanud kevadise suurvee tormakuse, ent lumevete jahedus oli veel mustlassilmadena sügavate hauakohtade põhjas alles. Päikese soojus jäi pidama paju siugjate käte vahele, jõevee sügavusse jõudmata. Pajuokste vahelt käisid elustavat soojust ammutamas meelalt sumisevad putukaparved, kui päevakera kiir juba liiga tegema hakkas pugesid pisikesed loomakesed rohukõrte kaitsvasse varju, küpselt lõhnava mulla lähedale...“

Grafomaan K vehkis kätega. Mis liig, see liig. Need kuramuse satikad söövad silmad enne peast, kui happena söövitav higi need välja põletada jõuab.

Läpakas sulgus plaksuga.

Jalajäljed pehmes mullas valgusid pikkamööda vett täis.

Lusikas

Algul lihtsalt tavaliselt valjuhäälsemana kõlanud jutt oli pikkamööda tõusnud käredaks tüliks. Juba said sõnavahetusest osa ka tänava kaugema otsa naabrid, üleaedsetest rääkimata.
„Sa vaata parem, milline su õde on, hilpharakas ja meestenäljane, mis need minu kingad asjasse puutuvad!"
„Mis nad puutuvad, mis nad puutuvad – kodus sööme säästuvorsti, aga kingad peavad sajaeurosed olema"
„Ma käin vähemalt jala, sul ei ole ükski auto üle kolme aasta hea küllalt!"
„Käiksid siis jala tööl või midagi, ainukesed käigud on poodi!"
„Mismoodi ma tööl käia saaksin, ma olen siin majas korraga köögitüdruk, koristaja ja lits, millise osa ma nüüd tegemata jätan?"
„Oskaksid sa siis vähemalt midagi neist korralikult teha … !"

Naabermaja mammi tiris tooli köögiaknale lähemale. Paistis, et seekord läheb pikemalt ja huvitavam osa oli alles ees.
„Imelik maja," mõtles mammi, „juba kolmas perekond sees ja alati riiakad."
Kaks esimest lõpetasidki lahkuminekuga. Paistab, et seekord kisub elu samuti karmiks kätte.

Tooli kohendades meenutas naaber, millest küll tänane tüli alguse sai …. ahjaa, mehel ei olnud abielusõrmust sõrmes. Ütles, et oli selle magamistoa aknale pannud, aga sealt olla sõrmus kuhugi kadunud.
Teine korrus, kuhu ta ikka kaduda sai.
Naine uuris alguses rahulikult, mis ja kuidas, aga kui mees oma joru „panin akna peale, nüüd seal pole" jätkas läks noorik tiba riiakaks kätte ära.
Noh, et äkki ikka pani kodust välja minnes taskusse ja sedasi kaotaski kuhugi. Kodust ei saa ju asjad ometi kaotsi minna!
Sõna sõnast, lause teisest ja puhuski riiu majja.

„No küll sul oli vaja kellegi jaoks ilma sõrmuseta meest mängida, ei saa ju asjad kodust kuhugi kaduda. Mõtle parem vale välja!"
„Mina räägin tõtt, sa mõtle parem hoolega, kas sul mingeid manulisi magamistoas ei käi! Mõni su vanadest kallimatest on ju üle küla pätt, kõik teavad! Pani kulla lihtsalt tasku!"

Oi, nüüd läheb ägedaks, teadis naaber ette.
Kogemused, kogemused. Kolmas pere juba, eks selle ajaga on tülide kondikava juba selgeks saanud.
Suveaeg, naabritel aken lahti, kostab ilusasti.
Tundus, et suvi oli selles majas alati olnud tülide ja sõnasõdade aeg. Kohe, kui ilmad raasuke soojemaks läksid oli pahandus majas. Talved möödusid turteltuvide kombel nokkapidi koos – mitte, et naabrimammi seda vaatepilti igavaks oleks pidanud – aga soojal ajal läks löömaks.

Viimase ajal ei hoolinud vanaproua isegi telekast eriti, elu mängis palju paremaid lugusid ette.
Ole ainult tähelepanelik ja tee aken õigel ajal lahti.
Ootamatult nägi mammi silmanurgast mingit liikumist.
Pead pöörates nägi ta ootamatult, kuidas naabrite köögiaknast lendas sisse mingi lind.
Lendas sisse ja kohe sama kiiresti välja tagasi.
Harakas.
Lusikas nokavahel läikimas.
Läks ja kadus tänava otsas kasvavate kuuskede latva.

Naabrimammi oleks kui ilmutuse saanud.
Või tema oligi see kuri hing, kelle nahka on juba kaks peret läinud ja kolmas minemas.
Varganägu.
„Naabrinoored, teil köögiaken puhta selja peale lahti ja kedagi köögis ei ole… „ alustas ta heleda nõudliku häälega,
Uskumatu, aga täistuuridel kohunud tüli vaikis lagunes kiiresti kaheks kuulavaks kõrvapaariks.
„Hea, et majade vahe nii väike on," mõtles mammi juba teab mitmendat korda.
„Lusikas laua pealt on teil nüüd kadunud, ma nägin, kes võttis!"
„Sa, mutt, norid mu kallal või!" plahvatas naabrimees, laskmata mammil oma juttu jätkata.
„Mida sa kuulad siin nagu nuhk, pärast käid ja kellad küla pidi!" kähvas noorik naabri aknasse.

Nojah. Eks seda pattu ole ju tehtud. Külas lobisemas käidud.
Kes siis ei oleks. Selles eas veel eriti.

„Aga ma praegu tõesti….!"

Naabrite maja aknad plaksusid kinni, hea, et klaasid raamidesse jäid.
Mammi ei saanudki aru, kas riid kestis seal edasi või lõikas ta oma abipakkumisega hoorihma katki.
Läbi kinniste akende ei kostnud suurt midagi.

Kondid olid pikast istumisest pisut kangeks jäänud.
Kisu liigeseid lahti nagu roostes kääre.
„Pea see pimedaks ei lähe," mõtles mammi, „lähen panen puule märgi külge enne kui meelest unub…"

***

Seekord on kommuunis iga kirjutaja leidnud täiesti erineva lahenduse.
Uskumatult lahe!
http://kirjutajatekommuun.wordpress.com/

Hääletama!

Kuna inimene, kes kunagi oli kirglikult minu praeguse ettepaneku vastu, ei ole Kommuunis juba kahjuks väga ammu enam midagi kirjutanud, julgen selle ettepaneku teha:

minge ja aidake meil valida pealkiri.

Pärast tore vaadata, mida kirjutajad välja mõtlevad!

Hääletamiskoht:
http://kirjutajatekommuun.wordpress.com/pollid/