esmaspäev, 21. august 2017

Uni



Tuleb aeg ja me näeme kuis tõuseb meri
Vesi tuleb ja tuleb ja tuleb
Algul kahlame vooluvees põlvedeni
Lõpuks laine me silmadki suleb
Reval tornhaaval vahtu kaob hääletuna
Tornitippudest jälge ei jäägi
Munamäelt paistab vesi nii ääretuna
Tuleb talv, tuleb külm, tuleb jäägi
Külma kaane all Viljandi ordulinnus
Lambad hooga kõik uhutud  järve
Pärnu kohal on kükakil tormilinnud
Läbi jää kaemas katuste värve
Raadilt Ropkale vird vangla okastraati
Kinni pununud on muhu tanud
Narva promenaadil on rikkunud vaate
Jaanilinnast veerenud vagun
Ainus hääl ongi hõredad linnuhõiked
Ajapikku need vaikivad hilju
Mere uduses põhjas siis pikali kõik me
Kes praegu haarame elu vilju




No ei ole rütm õige.
Lombakas.

pühapäev, 20. august 2017

Kõrvaharkidest, kanadest ja karmast



Vannitoa aknalaud on kaetud kaneelikihiga, sest pisikesed mustad sipelgad leidsid, et aknaraami all on tore kuiv koht kuhu ehitada kodu endale ja oma paarikümnele tuhandele päris- ja poolõele. Olgu, tegelikult ma sipelgate sugu ei tea. Äkki on eimiskid, eunuhhid või geneetiliselt emased, olemuslikut vanapiigad?
Äh, kahekümne esimene sajand, on, kes tahavad.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Nonii.
Kaneel. Jah, nad ei ületa seda barjääri. Ma ei tea, miks, vist on kaneel nende jaoks või nende arust mürk. Jah, mul pole südametunnistusepiinu, sest hoolimata teadmisest, et tegu ei ole eriti vastikutest parasiitidest vaaraosipelgatega ei ületa nende nunnufaktor "awwww!" lävendit ja surnud (maha löödud) sipelgas ei tekita soovi teda maha matta.
Väga kvaliteetne budistimaterjal ma seega pole.
Ega budistidki oma teiste elusolendite elu säästmise põhimõtet nendesamade säästetavate pärast ei rakenda, see on meie, lääne inimeste komme teistele oma kaunismõtteid pähe istutada. Enda, ikka enda eest on igaüks väljas, ka putukate peletamiseks kellukesi pahkluude ümber kandvad pühamehed. Kes teeb teisele elusale viga või tapab kellegi, mis liigutab ka muidu kui tuule abil rikub OMA karmat. Mine sa hullu tea, tulevikus võib eriti nigelalt minna ja surm pole mingi sipelgamuna katkiastumise pärast enam samm sansaraast välja. Vaat kui sünnid karma lunastamiseks liblikana, kelle rööviku sipelgad juba enne nukkumist nahka panevad.
Manjana arutles mõni aeg tuimusest, noh, et need, kes söövad liha, on tundetumad ja nii edasi. Äkki ongi. Äkki ei ole.
Budist, keda (jälle) lääne inimene peab tihti elusate olendite säästmise näidismudeliks ei söö liha kahel põhjusel: traditsioonid (kuumas kliimas on liha söömine sandi säilivuse tõttu riskantsem kui taimse toidu söömine, aga see on lihtsalt mu isiklik teooria sellise traditsiooni kujunemise kohta) ja teine põhjus on ikka see isekas omaenda karma eest hoolitsemine. Muidu on tal tuimalt ükskõik. Kui sina sööd ta kõrval peekonit, siis ei tule ta sulle epistlit pidama, et "siga on ka inimene!". Tal on suva, mida sa oma karmaga teed ja seda siga ei tapnud ju tema, on ju nii? Siga on otsast otsani sööja probleem.
Ahjaa, tuimus. Ma olen siga tapnud, põhjuseks toiduvajadus. Ostsin paar põrsast, nad olid nunnud, söötsin nad parajateks sigadeks, kelle nunnutase oli juba tunduvalt madalam ja keerasin nad selleks, et mees saaks neil vere välja lasta kolaki külili. Mõnikord juhtus, et mehel lõi rapsimise tõttu hing kinni ja ma pidin ise viimase torke tegema. Mu meelest olnuks julm jätta asi poole sorkimise pealt katki. Paneme plaastri peale ja teeme teine kord jälle?
Mul oli vaja liha, et toita oma nunnusid lapsi. Siga oli mu jaoks nagu liblikaröövik sipelgate jaoks.
Nii. Kas ma olen juba piisavalt vastik?
Vastik olemine pole mu eesmärk. A välja tuleb hästi, eksole?
Praegu on kõrvaharkide aeg. Isegi tuppa eksivad teinekord, ja siis veel sellised kõva koorega mardikad, kelle nime ma ei tea, kes lendavad pimedas põrinal avatud aknast sisse kukutavad end kolksuga kuhugi. Põrandale või tekile või näkku.
Ma ei tapa neid, ma korjan nad paberilehega kokku ja viskan teisest aknast välja. Teisest aknast seepärast, et ehk nad satuvad segadusse ja eksivad ära ning ei tule tagasi.
Mul on tegelikult ükskõik, mis neist edasi saab. Kunagi olid mul kanad ja lippaed. Lippide otsas kuivasid kummikud, mõnikord ei kuivanud ka, lihtsalt tolknesid seal niisama. Kummikutesse pugesid kõrvahargid, sadade kaupa ja iga kord, kui keegi tahtis kummikuid jalga panna, koksis ta kõrvahargid sealt seest välja. Esimese kolksu kõlades lidusid kohale kanad. Kõrvahark oli neile nagu komm mõne lapse jaoks.  Kummikukujuline pinjata.
Mõtlesin alati, et kuidas on võimalik midagi nii vastikut süües töödelda see ümber ideaalseks munaks. Miraakel-kanad.
Ahah, nüüd jõudsin sinna, et miks ma ei tapa kõrvaharke ja neid.. kolisevaid mardikaid.
Nad haisevad. Kui nad katki teha, siis haisevad nad rõvedalt. Las mõni lind teeb nad katki, mul tuimalt ükskõik.
Eile tõstsin laualt nõusid kokku ja tassi alt pani kõrvahark plagama. Laual olid värskelt postkastist toodud lehed, eks ta sealt vahelt tuli. Millegipärast tundus mulle, et see on prussakas. Prussakas!!!!
Mul pole olnud kodu, kus on prussakad. Näinud ma neid olen, aga teiste kodudes.
Emotsioonid olid muidu sel hetkel üsna tühjas peas hästi selged ja meeldejäävad, esiteks äkiline tapahimu, aga putuk oli väledam, siis jälestus ja hirm, et no kuidas ma nüüd neist lahti saan ja siis sain alles aru, et see oli kõigest painduv ja tiivutu kõrvahark. Seejärel pingelangus, vabanemine.
Veider. Üks putukas väärib elu, sest ta on nunnu. Liblikas, olgu, et ma neid mainisin vaid tõuguna, kes läks sipelgate söögiks.
Teine putukas väärib elu, sest nende surm on tapja jaoks vastikum kui nende elu. Kõrvahargid ja muidu haisvaid laipu maha jätvad mardikad.
Kolmas putukas äratab tapja. "Kohe laiaks! Kus ta sugulased on? Mürki ja palju!!!"
Põrsas on nunnu. Siga on toit. Võõras siga võib isegi nunnu olla. Kana on nunnu või supp, oleneb hetkest, kana menstruatsioon on toit, mida annab nunnult värvida ja jälgilt esitada (mida ma just hetk tagasi tegin).
Koer on nunnu, sest ma ei söö teda. Hobune on nunnu, sest reeglina ma ei söö teda.  Vorstides ja konservides ei ole minu tuttavad hobused. Kala on vees nunnu ja panni peal toit, vaheetapid on emotsioonitud, välja arvatud "jee, ma püüdsin kala!"- koht.


Aaa.. on üks taimne toit, mida ma eriti süüa ei taha, sest tal on liiga kõrge nunnufaktor.
Spargel. Taldrikus nagu silopulgad, aga peenras üekasvanuna justkui haldjamets.


reede, 11. august 2017

Öö. Jälle. No neid ikka jagub..



Vedelen ja korraga on külm ja higine ja kurk kipitab.  Uni, mida päeval oli nii kuhjaga, et järsust metalltrepist alla tulles oli suurim hirm poole sammu pealt magama jääda ning inetuid poose võttes astmetel põrgeldes alla veereda on kuhugi hulkuma läinud.
Mnjah, pentsik, et mitte haigetsaamine, sinikad ja luumurrud ei olnud hirmude nimekirja esinumbrid, vaid just pudenemise visuaalne külg. Grimassitamine, graatsiavaba rohmakas käntsatus ja jämedate jalgade siplemine õhus.

Prioriteedid on paigas, nagu näha.  Ilu on see, mis kannab maailma päästmise ränka kohustust.

Kaks ööd tagasi umbes samal kellaajal istusin oma köögis ja uurisin uneuduse pilguga värskelt käärima pandud veinipudeli suul olevat veidrat mummulist korki. Omateada olin pudelile otsa tõmmanud kummikinda, aga ometi istus punnitava viie sõrme asemel pullu otsas muhklik sulgur. Sirutasin ettevaatlikult sõrme nagu jumal sixtuse kabeli laemaalil ja puudutasin seda moodustist.
Me mõlemad võpatasime. Mina seepärast, et sõrmeots vajus arvatavasse korki sisse nagu polekski seal midagi, korgilaadne moodustis omakorda läks lihtsalt katki.
Pärmimüts reageeris mu näppimisele nagu metsloom, põgenedes.
Kummikinnas oli juba ammu teises köögi otsas, surve oli pisut äkiline olnud.
Mis muud kui otsisin mulksutaja koos korgiga ja pitseerisin pudeli korralikult kinni.

Pärmiseenest hakkas omamoodi kahju. Seal ta nüüd siis toimetab, vabadusse ei saa enam, tema töö on surmani suhkrut süüa ja kraade toota.
Lehmadel on ka rohkem vabadust....

kolmapäev, 9. august 2017

Ei midagi oooo..ooluuli..st



Kirjutamisega on kehvasti. Alustan ja jätan pooleli, alustan...ja jälle jätan pooleli.
Könn.

Kassiga pole kehvasti. Kass haiseb. Mingi muda-sõnniku-laibalehk, poeg kurtis, et kass kukkus vihmavett ja suvalisi setteid täis paaki ja eks märjal loomakesel oli külm ja seega ka kiire tuppapagemisega.
Kass sai korraliku šampoonipesu, pudelil lubati "volüümi ja kohevust". Jep, on mõlemat, lisaks veel ikkagi aimatav rõve lehk. Ju pesijad tsentrifuugisid teda liiga madalate pööretega või jätsid hoopis välja väänamata.

Vähemalt suve sabaots näitab sumedaid värve.

Hoia mind eneses, uni
seni kui väsimus läbi
Niikaua pole mind kuni
tagasi minus on vägi.
Vägi, mis köiel ei luba
lipsata jalge alt ära.
Nii tahaks hõljuda juba
udus, kuid kinni on värav.





neljapäev, 3. august 2017

Kalad ei tohi lugeda...


...need päris kalad. Lõpustega.
Mind kutsuti laupäevaks kalale. Meestega ja naistega ning üleüldse mitte sellepärast, et mul ussid oleks. Ei ole usse. Otsigu oma tõugud mujalt.
Minna või ei või jaa?


Mõtlen veel, aga peaaegu juba jaa.


Pisike järv.
Võib ka suur olla.
Aga vihm olgu igal juhul suur.
Selles vihmas seista jalgupidi vees, aru saamata, kus lõpeb maas vedelev märg ja algab alla pudenev märg ning õngitseda kedagi, kes veel ei tea, et sa tahad ta ära süüa.
Muud muret polegi.
Märg ja nälg.
Mmmmmm...
Paradiis...




esmaspäev, 31. juuli 2017

Hüppavad üheskoos, üksmeelses tantsuhoos..




"Kiimsilm, kauott ja ebane, siilipoiss ja jänes kavane...."
Ja nii päev läbi. Kummitab, piisab vaid ühest kogemata valesti kirjutatud sõnast silme eest läbi lipsamas ja mälu toob esiritta hirmsa kõrvaussi, mis on pealekauba r-itu.


Sebra on teadupärast musta värvi loom, kellel on nahal valget värvi karvu. Triipudena.
Sebra, millel ma oma elurada marsin, sai vahepeal vist korraliku keemiaravi kuuri, sest no ei jõudnud ma kuidagi oma rajal valgele alale. Lähed vasakule - must. Lidud paremale - must. Tahad otse edasi minna - no nii must, et pime lausa.
Nüüd õnneks paistavad esimesed valged karvakesed, sätin jalgu ettevaatlikult, et jälle kaelani söes ei rabeleks.

Moosi on nende süte peal keedetud, purki jäävad ainult päike ja marjad.
Moosist suvejätku teilegi, kallid!

Sellest suvest jäävad riiulisse mure ja marjad
Marjad on hoolega hoitud,  ootavad suid ja hommikuputru
Mure on hoolega hoitud, ootamas mõtetest tühja sekundit
Moos on lume minekuks otsas
Kas.....



(Oh jeerum küll, jälle itk....)

pühapäev, 23. juuli 2017

Noniinonii



MÕNUSA ILMA TÕTTU ON SEE LOBANURK TÄNA SULETUD.

Jahah, lapsepõlve rõõmsad muretud mängud, jajah. Maasikamoos, teate, ei keeda ennast ise!
Teilegi sama!

teisipäev, 18. juuli 2017

Pipar

Ma tõesti ei tea, mis värk mul kinoskäimisega on.
Lähiminevikus on mind kaks korda kinno kutsutud.
Ühel korral oli tegemist naabriga, keda vist ta oma naine tagant utsitas. "Oleme ometi seltskondlikumad, pakume viisakat ühistegevust..."
Einoh, see oli kahtlemata armas ja kohmakalt elegantne, loodan, et  mu "ei" väga tõrjuvalt ei kõlanud. No nad ei pidanudki teadma, kui valele hetkele see kutse sattus.

Teine kord oli kutsujaks mingi poetagune bocklane.
"Sa nüid vaba naene, kle, lähme kinnu?"
Oi, ja see šarmantne röötsakil asend vastu poeseina ning aimatav puusanõks ja silma tegemine. Viimane võis muidugi ka pohmakast tingitud tik olla.
See kõik oli nii ehmatav, et reageerisin täiesti ebaadekvaatselt.
"Mine perse!"

Oleks pidanud küsima, kas ta viib mind kinno ratta pakiraamil või käristab lausa bussipileti välja..
Brr. Ma ei tea õnneks tundmatu kavaleri nimegi. 

pühapäev, 16. juuli 2017

*** (nagu muid pealkirju enam polekski)

Eilne päev on nüüd läbi ja nii jäägugi.
Päevatäis inimesi, kes hoolisid.  Hoolisid teistest, jagades oma südamesoojust kartmata sellest ise ilma jääda.
Soe oli. Jagus ilmagi soojendama.

Aga mitte nii soe kui võinuks.
Päevast lipsas läbi ka inimliku madaluse jäine puhang.


Kes on väsinud, jäävad maha
Me läheme nendest mööda
Näod haihtuvad udude taha
Neil on kerge. Neid enam ei lööda
Me läheme väänates käsi
Nii enda kui teiste sõrmi
Mõni riidudest lõpuni väsib
Oma viga , et oli nii õrn siis
Jäävad seisma taas uued ja uued
Aga minejad ei pööra peadki
Kriipsuks surutud julmad huuled
Mis häid sõnu öelda ei teagi


Oma teod ja otsused ongi lõpuks see, mida nimetame saatuseks. 
Teerull või oja?

Mõistujutt sai.
Jamissiis.

kolmapäev, 12. juuli 2017

Ämm



Suur päev oli käes.
Raissa istus liikumatult hiiglasliku vanaaegse trümoo ees, ainitine pilk klammerdunud peeglist üle õla paistvasse aknasse. Vihm oli hommikul otsa saanud, paremat ilma kui praegu oleks raske soovida.  Mõtted hõljusid kui õhupallid, kadudes ükshaaval sinisinisesse virvendusse.
Keegi kaevas tema kohevas seelikusabas. „Mis sul jalas on? Kas lähed nende kingadega või tahad täistallaga?“
Täistallaga. Eelmise päeva vihm oli aias rajad vist natuke pehmeks jätnud.
Raissa tundis, kuidas tal kingi vahetati, meikar andis samal ajal veel viimast lihvi ripsmetele ja kulmudele.
„Valmis. Nüüd oled valmis mis valmis!“
„Loor!“
Raissa  teadis, et tema kindel nõudmine pulmakleidi juurde saada üsna paks loor tundus teistele kummaline, kuid just täpselt nii ta tahtis, selles ta tagasi ei andnud.
Selja tagant tõstsid kaks paari käsi tiheda pitskatte Raissa pea kohale, kolmas kätepaar kohendas looriserva üle pruudi näo ja selja ning paigas ta oligi.  Läbi tiheda kanga nägi Raissa oma kogu peeglist üsna uduselt, ta teadis selletagi, et praegu nägi ta välja nagu burkas araablanna foto negatiiv. Suur, valge ja kaetud.
„Hakkame minema!“
Raissa  tõusis ja võttis talle sirutatud käest kinni. Pea viiekümnesena ei olnud tal enam vanemaid meessugulasi, kes teda altari ette oleks talutanud. Mõni oli siiski kusagil elus, kuid Raissa ei kutsunud pulma rohkem inimesi kui hädasti vaja. Mõned värsked sõbrannad, sellest piisas. Peigmees  teadis, et tegu on orvukesega, targa naisena ei hakanud Raissa päris süütut mängma, kuid oma suguvõsa tahtis ta sellest abielust eemal hoida. Tema ja ainult tema projektiga oli tegemist.  Kõik! Teistel ei olnud sellega asja!
Aeglaselt sammus pruut valgest kvitrepist alla,  kvartett vägistas kärinal Mendelhssoni, peigmees ulatas jalutuskepi kiiresti oma nooremale pojale. No need kümmekond minutit jaksas ta ju ilma toeta seista ka, isameest oli igaks juhuks küll hoiatatud, et kui peigmees silmähtavalt tasakaalu kaotab, tuleb teda küünarnukist toetada.
Raissa vaatas jalge ette, läbi loori ei olnud suurt midagi näha niikuinii, peaasi, et häbiväärselt iseenda seelikusabasse ei takerduks ega komistaks.
Samm
Samm
Samm
Raissa tuletas meelde, kuidas ta oma tulevasega tuttavaks sai. Papi võttis ruttu vedu, kui ikka ligi kolmkümmend aastat noorem naine nii aktiivset huvi tema vanuses oleva härrasmehe vastu üles näitab, siis tuli juhust kasutada. Leskmees, kes teda ikka keelas.
Kuigi oleks pidanud keelama.
Küll juba Raissa teadis, miks.
Raissa teatas juba tutvuse algul, et tema moraal ei luba peale õrna flirdi mingeid muid suhteid enne ausat abielu,  papi omalt poolt kurtis, et eesnäärmetõbi peale pisut kirglikumat musi muud justkui ei lubagi, aga Raissal oli sellest tõsiasjast üsna ükskõik.
Tegelikult oli papi ju täitsa tore,. Sõbralik, leebeloomuline, hea huumorimeelega ja majanduslikult iseseisev.
Kindel oli ka see, et eakas külgelööja ei olnud Raissa põhisihtmärk.
Abielu soovimine võttis papi hetkeks kõhklema. Ainult hetkeks. Raissa oli siiski ladvaõun, koor piima peal, suurim mari peenral... seda kõike ja palju enamatki. Abieluettepanek tuli kiiresti ja klassikaliselt, kaunis karbis kobe teemantsõrmus pikalt ette sirutatult käes, sõber kosilase kõrval ootel, kas olenevalt vastusest, toibutada korvi saanut nuuskpiirutusega või upitada jah-sõna puhul kihlatu kangetelt jalgadelt püsti mõrsja huuli karskelt musitama. Nuuskpiiritus muidugi endiselt ootevalmis taskupõhjas.
„Jah“ tuli ära.
Kihlusaega ei jäetud eriti pikaks, pulmad plaaniti nappide külalistega, kuid stiilsed. Peiu poolt lapsed abikaasadega ja sõbrad, pruudi poolt näputäis sõbrannasid.
„Oled sa kindel, et tahad seda teha? Praegu võid veel loobuda?“ kuulis mõrsja oma altarikõnnil peas sosinat.
„Ole vait! Ma teen selle ära!“
Ja kes üldse südametunnistuse pulma kutsus?
Samm
Samm
Samm
Kohal.
Muusika vaikis. Kirikuõpetaja jõudis oma „rääkigu nüüd või vaikigu igaveseks“-sõnadeni päris kiiresti.
Uh, Raissal oli hea meel, et ta oma ema neiupõlvenime tagasi oli võtnud. Vahepealsed paar nime oleksid külaliste seas liiga varast kihinat-kahinat tekitanud.
Pisike lõtv paus pärast „vaikige igaveseks“-sõnu sai läbi.
„...nii halvas kui heas...blablabla....kuni surm teid...blablabla...Kas sina...blabla oled nõus võtma...“-„jah!“-..lblabla..oled nõus..?“-„jah!“- „..kuulutan teid.. võite suudelda..blabla...“
Nüüd siis.
Võib suudelda.
Värske kaasa oli juba ärevil nagu teismeline.
Loor tõusis tema kätest hoituna üle Raissa näo, huuled sirutusid torutades nooriku palge suunas,  naine naeratas leebelt ja suudles oma vastset kaasat südamest ja soojalt.
No tore papi ju ikkagi.
Kui pruutpaar ennast maja poole minekule keeras, tekkis peiupoolsete sugulaste ridades ootamatu segadus. Keegi ahhetas, keegi minestas.. Või oli järjekord vastupidine, üsna lähestikku need tegevused igatahes olid.
Mureliku näoga keeras noorik end pikkamööda, mõjudes kohevas valges kleidis nagu valge jäämägi, kahina poole. Abikaasa ta kõrval ohkis ärevalt „Väimeespoiss.. mis sul nüüd juhtus?“
Kui pingiridade vahele kukkunud väimees lõpuks isamehe taskus alati varuks oleva nuuskpiirituse abil oma silmad lõpuks lahti lõi, oli tema silme ees („Mu jumal, ma ei eksinudki!“) ta eelmise naise pruudiloorist raamitud nägu.
„Oi, mis sinuga juhtus? Päikesepiste? Läheb üle, pojake, läheb üle.“
Noorik haaras lamaval mehel käest, et teda püsti tõusmisel abistada. Lamaja rapsas oma käe lahti ja kargas taganedes püsti kiiremini kui kukkunud oli.
„Saa tuttavaks, tema ongi sinu uus ämm, mäletad, ma rääkisin sulle kui armas inimene ta on..?“
Papi hääles oli uhkust ja edevust.
„läheme tuppa, pilved kogunevad,“ sõnas noorik hoolitsevalt.  „küll lapsed järele tulevad“
Ah, seda ilmet oma eksabikaasa palgel ei unusta Raissa iial.  Ilmet, mis võttis äsja minestusest toibunud mehe näol läbi paanika ja meeleheite kõik varjundid lauset „Tema ongi sinu uus ämm“  kuuldes.
Sarvik paremal ja ingel paremal õlad lõid Raissa selja taga omavahel plaksu. „High fiwe!“


***

Selle jutu faabula varastasin ühest jutuajamisest, no ei saanud kuidagi....