laupäev, 14. jaanuar 2017

Niu. Niuniuniu. Niuniuniuniuniu...

Mu jumal on lihasööja
Ja kõike, mis põleb ta joob
On tülides  näkkulööja
Lisaks liiderdab nagu loom

Ta vedeles aia ääres
Oli sassis ja räpane
Auk mütsis ja sukasääres
Ütlesin: anna käpake!

Ta selliseks kasvatasin
Nüüd kaen, et polegi viga!
Ma olen hakklihamasin
Ja tema on lihtsalt siga

Votvot.
Mõni päev on elu nagu pärl. Lähed kööki - kõik sujub ideaalselt. Snäkiks valmistad täiesti orgaanilise foie gra, alustades selle muna haudumisest, milles on peidus tulevane hani, kes oma maksa ise toidutegemiseks sulle taldrikule prepareerib. Koristamine...mis koristamine? Ideaalne kodu püsibki ideaalsena, tärgeldatud voodipesuga on ainus mure, et padjapüüri servaga endal kõri läbi ei lõika.

Ja siis on need teised päevad.
Tuled koju, murrad end läbi auklike sokkide kihi köögilaua äärde, pühid sealt maha kuhja näritud leivakoorikuid ning kausiks kuivanud juustuviile, lärtsatad plastkarbi Grossi kartulisalatiga, mille "kõlblik kuni" kukkus juba koduteel, lauale ja saabastes jalgu sinna kõrvale visates kraaksatad "pidu! Ma tõin närimist!"

Täna oli kolmas päev. Ei hanemaksa, ei salatit.
Viisteist minutit und peale kojutulekut vannitoa põrandal, sügav enesehaletsus "Ma olen ju nii kuradi vajalik, tragi ja tubli, aga keegi lihtsalt ei mõista mind", samas aru saades, et ise oled loll ja seejärel totaalne unetus. Mis on selge märk, et ka homne päev läheb sirgelt vastu taevast.

Kas teile on kunagi kerasse kerimiseks kätte visatud lõngaviht, millel ilmselt polegi ühtegi otsa, mida sikutama hakata?
Mul on üks selline just käsil...


pühapäev, 8. jaanuar 2017

Kergemeelsest rümbast ja lasteaiast

Reedel käis firmas külas vabariigi suudelduim naine koos saatjaga.
Tutvustamiseks pandi ta meie keskele lauale lamama ja arutati pikalt-laialt, kuidas tagada avalikus ruumis lahtirõivastamise vajaduse ilmnemisel lahtirõivastatava privaatsuse maksimaalne võimalik tase.
Olgu-olgu, lõpetan ebatervete fantaasiate kütmise. Külas oli elustamismannekeen Anne koos instruktorist kaaslasega. Kogu õppetunni võis taandada lühikesse kokkuvõttesse: kui tegemist on äkksurmaga, siis ei saa abistaja milleski SUURELT eksida, sest abistatav on niikuinii juba surnud. Eksib see, kes ei tee mitte midagi, tema võtab viimasegi lootuse.

 Reede ennelõunasse sellise koolituse paigutamine muutis osalevad inimesed närviliseks. See, et pool päeva läks ''mittetöö''peale tähendas, et palgatöö tegemine kuhjub ja muutub närvesöövaks sprindiks. Pingete maandamiseks hakati mõistlike asjade tegemise asemel kinni igast võimalusest lollilt itsitada ja sosinal algkoolianekdoote kõnelda.
Mõni ime siis, et koolitusmaterjale sisaldava faili algselt veidi au pihta käiv pealkiri nelja tunni pärast üsna arusaadav tundus. Nimeks oli, muide ''lasteaed''.

Üks küsimus jäi natuke vaevama.
Kui südame seiskumise tõttu on inimene kümme minutit peale juhtunut tõenäoliselt ajusurnud ja lähim kiirabibrigaad jõuab kõige varem kohale viieteist minutiga ning siis pole abivajaja jaoks sellest kasu, kuna teda saab küll panna hingama, kuid juurviljaks jääb ta niikuinii.
Oot, lause venib liiga pikaks.
Siis kas kiirabibrigaadil oleks eetiline teda, tulevadt ajusurnud keha, siiski elustada või jätta see tegemata, hoolimata teadmisest, et praegune patsient võiks olla organidoonoriks paljudele?

teisipäev, 3. jaanuar 2017

Sajast nulli ja kohinal miinustesse

Olgem täpsed - mitte päris sajast.  Viiekümnest võib küll olla. Mitte päris miinustesse...olgu, miinus kaheni ehk ikkagi.
Mulle tuleb harva pakke, ei telli ma ju kusagilt midagi ega pole kombeks ka tuttavatega pakitada (pakelda?), aga oi imestust - pakiteade ajalehtede vahel!
Kas teie oskate oodata ''halba pakki''?
Mina ei osanud.
Ma olin nii rõõmsalt ärevil, kui postkontoris lipiku üle laua ulatasin ja sekund hiljem oleksin paki peaaegu maha pillanud.
Toda käekirja ma tundsin....
Mul on juba tosin aastat üks vihkaja, ta võtab oma kutsumust äärmiselt tõsiselt ja ma olen enam kui kümme aastat oma tegemisi planeerides pidanud arvestama selle haige inimesega kui ühe võimaliku muutujaga ilma, tervise, tahtmiste ja muu sellise kõrval. Süüdistada teda on mõttetu, tegemist on tõesti haigusega. Nüüd on ta tõbi leidnud uue vahendi: pakiga saadetud rõve rämps pluss lisatud nilbe kiri.
Ma olin oma ennatliku elevuse pärast iseenda peale lausa vihane..
Edaspidi juba tean...
Positiivne pool on asjal ka: ma tean, et ta on vähemalt praegu minust füüsiliselt eemal. Täitsa julge on pimedas õue minna, hurraa!

laupäev, 31. detsember 2016

Jooks



Käsi väravalingil tardus vaid sekundiks, seda oli raske isegi märgata, murdosa sekundi murdosast.  Järgmisel hetkel lendas puu vastu puud ja veel enne kui aiavärav pea sama hooga, millega avanes uuesti kinni plaksatas oli Kirsi teel.
Eemale, ära, kaugele siit. Minema sellest  ahtaks elatud elust.
Kuhu?
Mis vahet seal on, Peaasi, et kaugemale. Kuhugi silmapiiri taha, metsast läbi, mägedest mööda, sinna, kust teda ei leita, otsidagi ei teata.
Peaaegu joostes algas see minek. Ees ootas pikk tee ja keha rahunes, samm muutus rahulikumaks. Jõudu pidi jatkuma kauemaks kui  esimeseks sööstuks.
Selg kerkis sirgeks, pilk tõusis maast. Ees oli lootus ja vabadus. Võimalus valida uus rada kui vanast saab villand, Teed, mida ei olnud jalg veel käinud. Seal kust ta tuli olid Kirsi jalad juba mitte enam õuetolmu, vaid ka põrandalaudadesse kulutanud kohud ja vaod, nii pikalt oli neud käidud. Iga kivi ja oksakoht oli valusalt tuttav.
Oo, uued kivid, varbad tervitavad teid!
Veel rahulikumaks ja vabamaks muutus kõnnak, iga sammuga tuli sellesse kergust ja õhku, mida kõndija ei olnud tundnud enam aastaid.
Aina kaugemale selja taha jäi tunne, et tal pole häält. jah, ta teadis, et hääl on olemas, kuid keegi ei kuulnud teda niikuinii, kuuldi sõnu, kuid mitte mõtet ja sõnugi kuulati vast ainult siis kui midagi tähtsamat teha ei olnud. Üha sagedamini oli midagi tähtsamat teha. aina tihedamini jättis Kirsi sõnad ütlemata. Vaikimine oli sõbralikum kui kuulajad.
Käed lõikasid kõnnaku taktis õhku. Kergelt, kohati riivates raja kõrval kasvavaid raudrohu õisi. või riivasid õied hoopis käsi? 

Ei tea, tegelikult ei olnud juba ammu keegi neid käsi puudutanud. Võibolla riivamisi, ainult siis, kui midagi oli vaja neist võtta.

Jahedalt.
Aina vähem hoolis Kirsi andmisest. Võtku lauanurgalt, kapist. Toolileenilt. Kust iganes, peaasi, et keegi ei puudutaks teda, et ei jääks külma ja niisket konnanaha tunnet. 
Peast hakkasid hajuma hallid pilved. mõtetesse tekkisid sirgeid jooni, klaare mustreid. Nagu saunas peale leiliruumist hange hüppamist hakkavad aurupilve hajudes paistma udutombust väljasulvad hangeladvad ja omaenese käe oksjas muster. Nagu pliidi ääres pajakaane alt sahmatanud aurupilvest  poevad läbi supipotis tantsivad porgandirattad ja kartulikuubukud...
Supipada.
Armas taevas, see jäi ju pliidile!
Mis sellest. Ees ootavad mets ja mäed ja palju ristmikke. Võõraid oodatud kive ja uusi mineviku paatinast puhtaid kohtumisi.
Ees ootas uus elu.
Kui see supp ainult kõrbema ei läheks.
Maja läheb algul suitsu silmini täis. Kõik magavad alles, hiiliv ving teeb une veel sügavamaks, surub silmisse une, mis ei lahkugi.
Käed tõmbusid kergelt krampi, sõrmed ei silitanud enam umbrohuõisi, rusikad lõikasid aina kiiramas liikumises ühku.
Alguses õrnast suitsust saab mustjas rulluv tahmapilv, esimene tuleleek, mis sealt läbi lõikab meenutab erkpunast ussi. Siug tabab kohe oma esimese keerutusega sinnasamasse pliidi kõrvale rippuma jäänud põlletaskut.
Jalgesse tekkis tinane raskus, põlved olid kui roostes ja puusades liiv. Kõikuv samm ja tühja õhku rabavad käed tundusid aeglased nagu unes läbielatud põgenemised.
Leegist neelatud põll kukub seinalt maha otse kolde ette vastselt tuppa toodud puudekorvi peale, kasehalgude tohune nahk läheb särinal leegiga kaasa, juba kisub tuli seinalt värvi maha...
Värav. Värav paistis. 
Käsi ei kõhelnud hetkegi, sama hooga, millega väravahinged Kirsi sisse lasid, lendas see ka kinni.
Kõõgis oli vaikne.
Tuli pliidi all oli kustunud. Kõik majas magasid alles.
Kirsi vaatas üle õla aia poole. 
Aed. Pikk sirge tara. 
Ei mingit väravat.
Lihtsalt tara.
Rusikasse surutud käes olid veel mõned raudrohuõied.
Tibatillukesed üksikud karikakrad, kõigil paarisarv õielehti...

neljapäev, 29. detsember 2016

Lumetu



Köögilauale jahumandala
piparkookidest maha jäi.
Mõte libiseb tasa rändama
Trepile astun paljapäi.

 Tuulde sosistan soovi suurima:
"pööripäev, tule, muuda meelt!"
Huulde haukab tuul sama iiliga,
taipan-oodata vähe veel.

Ühel hommikul, tean, on päiksetõus
õige raasuke varasem.
Seda oodates olen täna nõus
salmi lugema tuulele.

 ***

vaikus kõuehäälne, sügavöine, tume
kõrvu lukku löövalt täitnud kogu ruumi
valgus laualambis, ootamatult sume,
silmapaistmatu, kuid ulatumas kuuni

 ***

Sel aastal teeme nii, et talve üldse pole
jääb töötuks lumelabidas ja kelk ja suusk
külm kuuris halgusid ei söö ja veel, mis tore:
üks puu jääb laibaks raiumata - jõulukuusk.

 ***

mu jaoks on pööripäeva ime puhtas rahus
viiv paigalseisu keset tavapöörasust
ei usuks, kui ei näeks, et tuppa mahub
nii palju kõrvulukustavalt vaikset hämarust.

 ***

Tulge siia, kallid vildid, lähme teeme pisut tööd
labidaga seome sõlme kuuritee kui hamevöö.
Homme sula sõlmib lahti paelad, mida täna tegime,
susside väel risti-rästi üle õue sebime.

esmaspäev, 26. detsember 2016

Udujas



Olin just unenäos.
Ärkvelolekus kannatan seltskonnahirmu all, unenäos sõitsin rahvarohkele üritusele parema puudumisel Levio s-tõstukiga, võttes kurve nagu rullnokk.
Sain just istekoha, vastasin viktoriinilaadsele küsimusele, kelle pilt seinalt puudub kindlameelselt "Anton Hansen Vilde pilt on puudu" - vastus osutus õigeks, seejärel võtsin ette lehe ruudulist paberit konspekteerimiseks kui tundsin, et hakkan ärkama.
"Palun oodake natuke, ma tulen kohe tagasi," palusin aina tuhmimaks muutuvate nägudega seltskonda, "mul ei lähe kaua..."
Nüüd olen ma siinpool ja nemad sealpool. Tagasi ei saa, vähemat sama tunde sisse enam mitte.
Uned on viimasel ajal elusamad kui elu ise.
Nüüd tundub, et piir nende kahe seisundi vahel laieneb ja hägustub.
Lahe.

pühapäev, 25. detsember 2016

Tulevik. Seekord siis sedasi

Nii lõbus on mõnikord masinaid mõttes inimesestada.
Linnas käies olen üllatavalt tihti trehvanud nägema pakirobotite dresseerimist, ilmselt on tegu kuulekuse ja osavuse (agility?) lihvimisega, ega ma täpselt küll tea, ehk hoopis tegeletakse luude-lihaste arstliku kontrolliga... Robot ees ja inimene tipatapa kannul.
No eksole.
Et siis tulevikus tellin endale Stockmannist krevette servjuugamarjaga otse treppi. Hommikul antakse Cleveronile aadressilipik näppu, topitakse pagasiruum delikatesse täis ja siis ta muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... Vahepeal väsib ära, tellib Kosel burksi ja kokat, puhkab omasuguste seas ratast ja muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb....
Trepi ees, kui ma olen oma kodinad kätte saanud jääb veel hetkeks tippi ootama, aga minusugune kitsipung ei täi midagi anda.
"Järgmine kord võtan selle moori pakist korraliku lõuatäie, ei hakka burksi tellimagi.."
Ja siis ta, vaeseke, muudkui läheb ja läheb ja läheb....

Luikede talv, prosta ja proosaline



Eile hommikul tervitas mind õues luikede tuututamine.
Ei, nad ei ole lõunamaalt tagasi.
Ei, nad ei ole kergel einepeatusel teel lõunamaale.
Nad on juba teist kuud paterdamas mööda naabrimehe orast nagu lestadega muruniidukid. Kardan, et neid ahtreid enam ühe paari tiibadega maast lahti ei vinna.

Aga muidu....kena talve teilegi!








neljapäev, 15. detsember 2016

Romantikatapja



„Teeereee..Kas teie nimi on %%%? Mina helistan teile firmast nimega #“¤%&#“#, kas teil on hetk vaba aega? Me tegeleme sellise asjaga, et.. me viime läbi uuringuid, mis...“
„Kas te müüte midagi?“
„Ei,. Me viime läbi uuringuid üheliikmeliste leibkondade kohta...“
„Minu leibkond on paar korda suurem“
„Ahah, siis vabandust ja ilusat päeva!“
„Sama teilegi!“

Kollegid kõrvalt: „Loll, see on uus lantimisviis, jõmm vaatab – naise nimi, ehk on üksik, niiiii üksik ja helistab. Aga sina! Romantikast jäid just ilma!“


kolmapäev, 14. detsember 2016

Juba läheb ära. Aasta




Selle aasta pööripäevaeelne aeg on kulgenud täiesti ilma jõululõhnadeta,  leebelt ja hüsteerilisest sügisest välja tegemata.
„Ma olen talv! Ei, nüüd olen ma kevad..ikka sügis, noh! Talv olen, talv!!“
Otsusta juba ära. Või siis ära otsusta ja siple suveni välja, mul üsna ükskõik.
Kui ainult sellest väsimusest võitu saaks.
Ehk polegi see väsimus, äkki on tegemist hoopis eskapismi kõrgema tasemega, mil keha teeskleb väsimust, et jumala pärast mitte teiste inimestega suhelda..? Tulen koju, teen kohustusliku perenaise-eeskava lühidalt ja nurki sirgeks joostes läbi ja vajun magama. Öösel ärkan, aga viimasel ajal, kuna majas pole ma nüüd nüüd mõnda aega üksi, ei saa ma tihtipeale muud teha kui vaikselt hingates uut und oodata. Ükskord ta tuleb. Seni kuulan tuult või vihma või tuisku või vaikust ja kuuvalguse haldjahääli. Varsti ma juba mõistan seda keelt, veel viiskümmend tühist aastat ja hakkan ise nendega rääkima.
Pööripäevapidu siiski tuleb, pere pisemaid ei saa ilma jätta uue valguseaja tulemise peota. Päris kuuse ja hirmuäratava jõuluvanaga. Sotsiaalne surve, eksole.
Pealekauba saab pere vähemalt kord aastas peaaegu täies koosseisus kokku, ülevaatus või midagi selletaolist.

Mis edasi saab?
Üleüldse, eluga ja olemisega?
Kui paljudest ustest olen elu jooksul läbi tulnud, veel enam on neid, millest mööda kõndisin. Meelde on jäänud vaid need uksed, mille taga on koputatud, kraabitud ja püherdatud ja mis ikkagi suletuks jäid – nende avanemise ootamine on olnud ilmselt teadlik valik, ülejäänud lihtsalt juhtusid tee peal ees olema.
Olgu siis niimoodi, ehk, EHK ei olnudki nende taga midagi head.  (Need olid pahad uksed, need olid pahad uksed, need olid pahad uksed. Mantra.)

Ma ei anna endale uusaastalubadusi. Ma ei anna endale üldse mingeid lubadusi. Niikuinii ma neid ei pea, ebausaldusväärne ja kõikuva meelega nagu olen. Muretu eksisteerimine, teate, ei jää lubaduste koorma alla ellu. Praegugi on te selline...veerandlelus, kolmveerandkoolnud. 

Ok, aitab, itketud sai piisavalt. Interneti pampersõlg kannatab kõike..
Püsti, seelik ropsuga sirgeks, suunugad üles, õlad alla ja edasi.
Kuhu?
A tont teab.
Lasen end elul üllatada.


Üks osa õnne lahustada
Tühjusesse
Mis on täidetud ootustega
Põnevusega
Ärevusega
Lahja jääb
Liiga lahja, ütleb elu
Paneme värve ka, ütleb elu
Ja muudkui paneb
Musta värvi pimedust
Ja
Valget värvi pimedust
Saab halli päeva
Kuu
Aasta
Elu
Elu ise muutub kõige hallimaks.
Ma ise pean sellele nüüd maalima oma elu, võttes värvideks
ootuste helesinise
põnevuse tumerohelise
ärevuse kirka punase.

Ma olen laisk
Või väsinud, tont teab
Las olla hall, hall on ilus ja pehme värv