Piimakuust ja munarestist

Piimakuu.
Eile kuulsin raadiost seda sõna. Piimakuu.
Täna rippus toosama piimakuu udupiima täis kallatud orukausside kohal ja ootas, et keegi tuleks ning hakkaks võid kirnuma.
Kesse viitsib, suveööl muudki müttamist!

***

Peaks välja kuulutama konkursi tööinimestele, kes hoolimata oma raskest, räpasest ja ilma meelevallas olevast ametist on säilitanud optimismi ja kange kiiksuga huumorimeele.
Omalt poolt pakuks esikohta rabama teedeehitajad.
Näide tänasest ööst: liiklusmärk - kiirusepiirang 70 kilomeetrit tunnis.
Vahetult enne seda oli lubatud suurim kiirus 50 kilomeetrit tunnis, nii sai ka sõidetud, tee oli talutav.
Kohe peale märki, mis lubas tempot tõsta oli tee asendatud munarestiga. Jaanalinnumunade jaoks. Veega täidetud.
Või, noh, see oli ikkagi maantee, lihtsalt pinna disain meenutas munaresti.
Ma olin kolmest autost esimene, kihutasin 10 kilomeetrit tunnis ja jätsin selle tempoga taganttulijad kaugele selja taha.
Võimas..... Ma olen nõus pileti ostma, et näha sellel teel mõnda "kurat-te-koperdate-lubatud-kiirusega-sõitjatel-jalus!" -tüüpi oma õigusi teostamas....

Süda teeb kohati muret

Mida ma veel öelda oskan?

Tänu Lendava Konna äärmiselt elusaks kirjutatud Armandile ja Konna visale, kaasautori tuimusest ja aeglusest läbimurdvale produtsendi- ja filantroobitööle on kodumaisesse kirjandustaevasse katapulteeritud uus, Siiriusega võrreldavas suurusjärgus täht:

Härra Lendava Konna jutud ja luuletused(!)  on kohe raamatu alguses, need on kirjeldused ühest pealtnäha kohmaka, kuid tegelikukult seesmiselt kohmetu meesterahva elu kildudest.  

Ah, lugege ise, ma ei hakka spoilerdama. 

Igal juhul võrratud lugemisleiud, seda enam, et Konna luuletused olid vähemalt minu jaoks kõigepealt üllatus ja järgmiseks niivõrd head, et....

Ilma Konna eesttõmbamise ja tagantsudimiseta ei oleks ses raamatus mu jutte üldse. Ma ei jõua iialgi piisavalt tänada teda tema snaiperlikult täpset ajastust ja eesli kannatust selle tee läbimisel.

Aitäh!

Veider vana maailm

Kas te teadsite, et hiina jumalate loendis on kaks kemmergujumalannat?
Hmm....
Mõeldes sellele, et latriinid võeti seal kasutusele kaks ja pool tuhat aastat tagasi, siis oli neil jumalannadel piisavalt aega rammusal pinnasel võrsuda.
Lõunastajatele head isu!

Kas te teadsite, et Kreekas oli selline jumalanna nagu Eos? Odüsseiast:"...varane roossõrmne Eos..."
Hommikukaste jumalanna. Hommikukaste on ju iidne ilueliksiir, kaunitaride näovesi ja surematusele lähemale viivate rohuleotiste baasvedelik.
Eos oli abielus naisterahvas. Mitte just väga aus abielus naisterahvas, Aphrodithe oli teda mingi naistevahelise kätši tõttu nümfomaaniaga "õnnistanud".
Ajalugu on võrdlemisi diskreetne ja toob reljeefsemalt välja vaid ühe Eos'i armukestest, diskreetsuse varjus väljendub paraku ka ajaloo sarkasm: Tithonus, PUTUKATE jumal. Hommikukaste jumalanna (roossõrmine - ärgem unustagem!) nahistas prussakate ja ämblike valitsejaga.

Mida kõike teada ei saa, kui uudishimu ajab otsima, kas ka putukatel oma kaitsevaim on.
Juttu ei tulnudki, aga jutuseemned läksid juba ....no ütleks, et kemmergujumalannade varvaste vahele, aga hästi ei tahaks nii...

*

Ma tulen ja lähen ja tulen ja lähen
Ning alati tulen ma natuke vähem
Ah, jahutan tulles kui helves su kätt ja
su põske, kuid valmistun lõpuks ma jätma
kõik rõske ning jaheda maailma hoolde
Ent ikkagi vaatan veel aina su poole
Ei tahaks veel minna, nii palju jäi võlgu
Must mure kui hullusärk pitsitab õlgu


Natuke logisen, aga pole hullu. On aega ja on kevadet. 

Uidud

* * *
 * *
Sõrmedega katsud kõiki sõnu mida kuuled
Suurem jagu kandilised, mõni lõikavservne
Maitsed tundeid, sellest tulisoolased on huuled
Kõnnid vee peal, lainetava kivipanga pervel

Maailm pahupidi pöörat' nagu kootud kinnas
Ööst saab päev ja päeval istud oma valvekorda
Kodus olles tunned end kui võhivõõras linnas
Klaasist kupli all on umbne, tahad välja murda

Ma tean, kuidas...kilju nagu kajakadki rannas
Veelgi teravamalt ülikõrgeid noote karju
Kriiska süda räbalateks oma nõrgas rinnas
Killupuruks vajub kuppel sina tolmuks haju

 * *
* * *

Inimestest ja hobustest

   „Tule taevas appi, võib vast mõni poeet ikka juhm olla!“
Pegasus oli juba paar tundi üritanud külabardile pähe libistada riime sõnapaarile „õitsev roos“.
Täiesti tulutult.
  Selle asemel, et hakata sabast kinni Pegasuse serveeritud „kirehoos“ või „õnneloos“ , kriipseldas bard livale aina „mängutoos“, „ninad koos“ ja (no kuulge!) isegi „kääriv moos“.
  Anna või kabjaga vastu pead.
  Pegasus napsas paar ilusat võililleõit mätta pealt oma torssis mokkadega üles. Mingi krampis mõtlemisega poeediidu pärast ei pea ta ometi nälga surema.
Seljatagustes põõsates sahistas keegi.
  Valge inspiratsiooniratsu loomalik pool sundis teda  tegema paar kiiret pagemissammu.
  „Vend, oota!“
  Chrysaor. Suur, ilus ja INIMENE.
  Toda viimast kadestas Pegasus juba sünnist saadik. Miks pidi tema olema see kole vend. Hobune. Setukas. Tiibadega kronu.
  Mitte miski ei kompenseerinud seda suurt auku Pegasuse enesehinnangus. Zeuzi välgunooli kandis ta hobusena, kimääride vastu lahingut pidamas – ikka hobune. Aga verevend... teda teati vähe, peaaegu tundmatu kõigi jumalate seas ja ikkagi inimene.
Iberia kuningas, väimees Oceanosele, poja isa..kolme peaga poja isa, kui väga täpne olla.
  Vennapoja kolmepäisus oli tõesti ainus, mis Pegasusele venna eduloos lohutust pakkus. Ei olnud ka tema ilusa venna elu varjudeta. Geryoni puberteediiga mäletas kogu Iberia riik, kolm kogu maailmaga ja ka omavahel tülis olevat pead mühinal kasvava keha otsas. Jõudis üks pea hetkeks oma puberteedisegasuse vaigistada, kohisesid järgmisse kolpa hormoonid peale ja lööma läks edasi nagu poleks midagi muutunud.
  „Vend!“
  Chrysaori hääl oli vali ja üllatavalt ebakindel.
„Vend, ma tahan sinuga kõnelda!“
„Ma olen siin.“
„Vend, ma ei oska enam kelleltki nõu küsida, aita mind...“
  Pegasus tajus Chrysaori hääles meeleheidet. See oli kuidagi segadusttekitav, tema ilus ja normaalne vend tuli hobuselt abi paluma. Korraga tundis Pegasus end kõrvusttõstetuna ja samal ajal kerkis mure venna pärast.
Chrysaor otsis sõnu... „Vend.. mul on mure poja pärast..“
„Geryoni pärast?  Kuidas ma sind aidata saan?“ Pegasusel ei olnud lapsi, mida ta neist ka teadis ja ometi küsis vend temalt nõu.
   „Sa oled inspiratsiooni jumal, anna mulle oma andega abi. Mu poeg on vägivaldne elajas, ta koer on mõrtsukalik kiskja . Kui keegi neile ette jääb, tapavad nad kõhklematult. See ei ole laps, kellest vanemad unistavad. Olgu sõjamees, aga mitte segane mõrtsukas!“
  Ratsu võpatas. Temalt, kes ta siiani oli loovust süüdanud vaid muusika,  tantsude ja muude kaunite kunstide tegijais (Pegasus vaatas pahuralt üle õla ikka veel oma salmide kallal kohmitseva poeedi pooe. Jah, ka sellised puupead...), temalt küsiti mõtteidu vägivaldse mõrvari ohjeldamiseks.
  „Ma pole kindel, et minust on abi. Milles su poeg tugev on?“
„Tapmises“
Oeh.
„Mis talle veel meeldib?“
„Külalisi mõrvata“
See ei parandanud sugugi asja.
„Sa sõtta pole mõelnud teda saata?“
„Olen. Ta reedab oma sõjakaaslased kohe, uinutab ja tapab nad ning tunneb sellst rõõmu...“
  Pegasus hakkas mõtlema, et tema elu oli tegelikult ilus elu. Venna elu, tema ilusa INIMESEST (ikka oli see sõna ta peas eriliselt rõhutatud) venna elu oli põrgu. Mis kasu on ilust ja kuldsest mõõgast, kui sa ei julge oma pojale selga keerata.
Põrgu. Hmm.. aga miks mitte?
  „Ma kuulsin, et Põrgu kaheksandal ringil on valvurit vaja. Eelmine reetis oma ülemuse ja sattus ise üheksandasse ringi, kaheksanda ringi petturid ja silmakirjateenrid on puhta omapead..Mis sa arvad? Koer on tal niikuinii samast pesakonnast kui Kerberos.“
  Mõte elusa poja saatmisest otsejoones põrgu sügavikku oli valus mõte.
Siiski oli see mõte vähem valus kui mõte pojast, kelle tagaaed oli ebaloomulikult lopsakaid taimi täis. Taimi, mis kasvasid poja sõprade ja külaliste verest väetatud maal.
  Chrysaor oli oma venda eluaeg kadestanud. Kui tohutult raske oli olla inimene, kasvatada taltsutamatut poega, hoolitseda oma nime ja varanduse eest. Vend nahistas naati nosida ja sai imetlevaid pilke nii vasemalt kui paremalt, nii loojailt kui loojate loomingu austajailt. Kes oli tema? Armetu inimene, tühine kunigas, kelle pereelugi oli untsus.
  Seekord oli ta ise see inimene, kes Pegasust lummatult vaatas.
„See on uskumatu, kui ruttu sa suutsid lahenduse leida! Ole sa tänatud, kandku jumalad sind Parnassile!“
  Pegasus vaatas kiirkõnnil tagasiteele asunud vennale veel pikalt järele. Kui ilusad on ikkagi inimesed...

***

„konksus poos.. rammus noos...“
  Jep. Mitte kõik inimesed. Pegasus pööras ennast seljaga siiani riimi punnitava poeedi poole.
  Kiire kabjahoop ei muutnud eriti midagi, lihtsalt sulg ja paber liuglesid murule nagu surnud liblikad ja äsja riime saaginud äbarik astus kodu poole, omaette mantrana pomisedes lauset „Sitt tuleb laudast välja visata... sitt tuleb laudast välja visata.. sitt tuleb laudast...“

Peitusemäng

Eelmine kirjutis läks kardina taha.
Öisel ajal mõeldud mõtted ei kannata alati päikest.
Muig.  Veidi ogar üleküpsenud tädi nagu ma olen - mulle on lubatud.
Vaevalt, et keegi keelata julgeb. Õige ka!

Loomad on lahti

Tänane kuum siroko kodumaiste põldude kohal pani inimesed kohati päris sõgedalt käituma.
Muidugi võis sõgeduse põhjus olla ka milleki muus. Tähtede seis või numeroloogiliselt ettemääratud rabistamine või oli ehk Annuška juba õlipudeli maha pillanud, aga maanteeliiklusesse oli lahti lastud veidrikke, tuutusid ja kakukulle.
Mu päris sagedasel sõidutrajektooril käib usin teeremont, tosin kilomeetit igapäevaseid üllatusi. Kord on foor siin, kord seal, juhtub, et neid on kaks, lisaks veel mõni värskelt üleskratsitud rajake. Täna oli foore kaks, mõlemad sekundilugejaga, esimese taga pidi seisma pea kümme minutit. Kui üheksa täis sai, hakkas mu selja taga mingi nihelemine, veel hetk ja kaks kaubikut sõitsid selge punasega minust mööda. Üks vastu sõitev moottorrattur pidi nende eest pagemisel liivakattega kõrvalrajale sõitma. Ma ei tea...minul oli igatahes piinlik.
Järgmise foori taga olin neil kaubikutel sabas. No milline ajavõit, eksole...
Mina olin kaubikutel sabas ja minu sabas oli kolme timbulimbuga sõiduauto. No kohe nii sabas, et...kolksti. Lugesin rahulikult viieni ja läksin auto taha vaatama, kas mu hobuse soolikad on tee peal laiali ja veljed lömmis või... Oli "või". Võiks öelda, et isegi tolm ei saanud viga, seevastu teisel autol oli kena nähtav jälg ninas. Nähes, et ma pole kandiline jõmm, vaid ümmargune memm julges ka tagumise auto seltskond välja ronida.
"Kui siin nüüd midagi viga sai, siis on see teie oma auto!"
"Jaa-jaa, meie auto jah, näe, siit ja siit ja..."
Võimalik, et asi oli minus, kuid tolle näitaja hääl tundus olevat lausa sügavalt etteheitev. Nagu "mis mõttes sinu auto julges oma taguotsaga meie omale näkku hüpata!"
Juht samas kõrval kaebles, et "selle kruusa peal ei saa ju pidama!"
Hm..mina olen seal sõites kolme kuu jooksul vähemalt paarsada korda pidama saanud.  Kui mu tuju poleks viimasel ajal vakimisi olnud süngepoolne, oleks ma ilmselt juba ammu naernud.
Lahendasime asja suuliselt ära, lahku minnes soovitasin teise auto juhil pisut mõistlikumalt sõita ja läksime rahus lahku. Kas nad sõitsid mõistlikumalt?
Nalja teete. Sellel juhil ei kehti järgmise kolksu tekitamise kohta küsimus "kas", vaid "millal".
Äh, ma rohkem ei viitsi kurta.
See muidugi ei tähenda, et rohkem veidrikke ei olnud (tervitused Tartu autojuhile, kes parema käe reegliks peab enda parema külje poolt lähenevale autojuhile parema käe keskmise sõrme näitamist!)


Ilusat on ilmas ka.
Kui kolmene poisipägalik Musta Täku Tallis oma piimakruusi põrandale kildudeks pillas oli teenindaja üks esimesi küsimusi "Kas laps sai kõhu täis? Me anname uue piima!"
Aitäh, kõht oli täis. Tassi emale ulatades ("ma ei taha rohkem!") õnnetus juhtuski.  Nii armas küsimus...

Märatseb

Käoking lajatab hundinuiaga kikkapüksile kanavarba peale.
Kurereha riisub verehurmarohu pritsmed kokku, paiseleht ja urvaplaaster jooksevad esmaabi andma...
Kõigi tähelepanu on toimunul, varsakabi kasutab juhust ja laksab käokannile vastu kanni.
Lõvilõug haigutab...iiiigav!...pääsusilm plagistab ripsmeid ja haab võdistab lehti, talle lõi vist ehmatusest üle ihu tibutagi peale.
Põrundhaigerohtu neile kõigile.

Kevad sai pehmete seintega toast lahti.
Kes lubas?
Nüüd vastutagu!

Röögib

Ööbikud on kohal.
Luscinia luscinia.
Kevad nihkub tasapisi vasakule, suvi tahab rohkem ruumi.
Kummaline. Ma ei saa praegu muusikat kuulata, mitte mingisugust muusikat, tunded löövad enesevalitsuse paigast ära. Kui kuulan, siis lasen meeled igaks juhuks juba ette lukku, et mitte loiguks valguda.  No ja nüüd on selle tühjaks lükatud platsi täitnud linnud.
Täna tundub, et pean ka nemad enda peast välja lülitama.
See kestab ja kestab ja kestab...
(Lähen ööbikut kividega loopima)

Mina olengi edasilükkamise jumalanna

Tänane bisnesplan:
Surkida veel tühjad vaod täis igasuguste söödavate taimede seemneid, harida pisut kasvuhoonet, kasta see korralikult läbi ja teha üks tiir kohalike istikumüüjate juures, et seejärel kasvuhoonesse kane..tomatitaimed  kasvama panna.

Senine tulemus:
Sorteerisin seemneid. Kõike on, mõne juurika seemet lausa terve küla jagu.
Oot, söök oleks mõistlik enne suurt päevasooja valmis teha. Tegingi.
Pesumasin müttas sama ajal hilpe küürida.
Sorteerisin seemneid. Kas mul on...ahjaa, on küll.  Poolteist pakki.
Mõtlesin, kus ometi mu lemmikhark on. Vaatama ei viitsinud minna, seemned oli vaja ära sorteerida.
Vaataks õige videost, milliseks võivad kaalikad kasvada?
Vaatasin. No kui juba vaatamiseks läks, proovisin kogu juutuubi lõpuni vaadata.
See väsitas.
Pooletunnine uinak aitab. Kahe tunni pärast sai pool tundi läbi nagu naksti.
Vaatasin peeglisse, iluuni ei olnud mõjunud sihtotstarbeliselt.
Mõõtsin vererõhku. Mitu korda järjest. Sain väga kõrge, kõrge, ülikõrge, kõrge ja mingi tulemuse veel. Irvitasin, et veel viisteist aastat tagasi oleks ma vererõhu mõõtmise asemel kulme kitkunud või küüsi lakkinud.
Otsisin küünelaki välja. Haises, eks lakin varbamammude küüned teine kord. Nohuga.
Sorteerisin seemneid. Äkki jääb ikka väheks....
Läksin trepile, päike pimestas silmad kissi nagu keldrirotil. Palav. Roomasin jahedasse tuppa tagasi.
Mõtlesin, et seni on päev olnud nii tulemusrikas ja aktiivset tegutsemist täis, et pean seda teistegagi jagama.
Vedelen, telefon näpus, kohe lõpetan toksimise ja lähen seemneid sorteerima....

Arrrrrrrmastus (ja see teine asi ka)

Kui nüüd ausalt öelda,
siis armastan ma teid kõiki.
Hea küll, sind ma armastan natuke vähem
aga teda sedajagu rohkem ja toda...ah, toda ma ei tunnegi.
Tolle kohta ma ei tea veel seda armastuse-asja.
Ikkagi armastan kõiki. Räägitakse, et peab armastama.
Kui nüüd ausalt öelda, siis tahaks jubedalt kedagi vihata ka.
Ma veel ei tea keda ja veel vähem adun, miks, aga soov on olemas.

Vabandust, palun väga vabandust, aga kas tohib?
Kedagi vihata?
Väga?
Lubate?

Armastuses on lubatud kõik

Sõjas on samamoodi

Pussiga selga ja kõrilõik

Lähevad kohe moodi

Vihast ei räägita ühtigi

Tabu ja paha ja kole

Vihata võid ihuüksi, siis

kui kedagi lähedal pole

Saan ma õigesti aru, et armuleek

Jätab järele laipade raja?

Vihkamine on vaid sinu sees

See lehvivat lippu ei vaja?

****
Ma ei ole viimasel ajal JÕUDNUD proosa kallale. Pea on seda juba nii täis, et kõrvadest tilgub.
Järmisel nädalal läheb kergemaks.
Vähemalt tööl.
Vot siis......aga ma.....

Linnud JUBA tükk aega lõugavad. Kell on 02.17!

Küsimus

Vesterni lõpus loojangusse kappab
lai ruunakann ja ratsaniku selg.
Neist üle lõputiitreid tüütult lappab.
Sombreero, selg ja perse - pildi telg

Miks mitte keegi kunagi ei küsi,
et mis saab siis kui lehmapoiss on läinud
Kas tema heeros-kuulsus kaua püsib
või saab tast tüütu ätt, kes "sõjas käinud"?

Ah, teate, mul on suva ratsamehest,
miks keegi kunagi ei räägi ruunast
kes tegelikult oli stoori tuumaks?

Ma tean, et filmi lõpus puhtalt lehelt
ta jälle alustab. Saab kronust uus
ükssarvik. Pisut paks, kuid ülituus.



Lihtsalt kroonika mõttes: esimene hull laululind tegi hääleharjutusi kell 02.27, kolm sekundit peale tema kääksatust ärkas rähn ja hakkas meelt heites pead vastu puud peksma.

***sisutu

Paki mind paberisse
Väike valge paberkott oleks hea
Krõbisev
Tingimata valge,  värvid mulle ei meeldi
Sest kui on hele, kerge ja rõõmus toon, siis peab kusagil lähedal olema tume, raske ja sünge lärakas
Seega
Valge
Ja krõbisev
Olgu, punane võib ka olla
Punase paelaga
Ahaa, ja siis mõtled sa just nii - ahhaa, milline tore pisike pakk
Tuled ja piilud kotisuust sisse ning mina
Teen peenikest hiire häält karates püsti
Toksates kuklaga vastu su  põnevil nina
Mis sellest. Kõik muu on ju ometi hästi
Hästi
Hästi
Hästi

Paki
Mind
Paberisse
KOHE

Hereetik emadusest

Te soovite esitada aasta emaks Mirjamit? Tal on viis poega ja neli tütart? Suurepärane... Abikaasa on puusepp, kui ma õigesti aru saan. Väga hea, lihtne ja tagasihoidlik perekond, paljulapseline pealekauba. Nii, ja millal nad abiellusid?
Ahah.
Millal on lapsed sündinud? Jakobus, Jeesus, Juudas Toomas, Simeon, Johannes, Maarja...veel kolm tütart, nende sünniajad, palun!
Nii..nii...ahah..oot, tuleme korraks esimese lapse sünniaja juurde tagasi. Kas te aastaga ei eksinud?
Nonoo, esikpoeg on ju sündinud enne abiellumist! Olete te kindel, et te ei eksinud? Kindel? Kulge, kas see Jeesuse-nimeline poeg on üldse Joosepi oma, mis mõttes te tulete pakkuma aasta emaks vallaslapsega tüdrukut?

***
Matteuse evangeeliumi alguses loetakse üles neljakümne kahe põlvkonna jagu sündisid kuni jõutakse Joosepini, kes on "selle Maarja mees, kellest sündis Jeesus".
Nimetatud on see suurejooneline nimede paraad "Jeesuse põlvnemine".
Mnjah.
Arvestades tolleaegsete kontratseptiivide enam kui tagasihoidlikke võimalusi oli Mirjamil järgmiseks jõuluks tõenäoliselt uus kakuke ahjus. Uue mehega, mitte esikpoja isaga....


See teema on juba läbi näritud, maitsetuks tunnistatud ja välja sülitatud. Mis siis. Ma olen lihtsalt törts aeglane.

Mitte lilledest ja liblikatest, aga sinnapoole küll

Üle vabrikuesise parkla viib kärnkonnade kevadine pulmarongkäik. Sobimatut hüppamist nagu näiteks lehekonnade pulmas ette ei tule, soliidne vantsimine! Ei mingeid tülikaid külalisi, kõik on pruudid ja peigmehed. Pruudid on turjakad ja peikad on laisad. Sobivad, seega. Oimetuksvantsinud peika valib välja tugeva kondiga pruudi ja ronib tollele turjale. Kuna ma seda ronimisakti ennast pole kunagi oma silmaga pealt näinud, siis võib olla, et turd näitsik hoopis igeriku kavaleri aegsasti üle õla lappab, et hiljem, tiigis, valiku peale kallist aega mitte laristada.
Pikk jutt...
Parkla on lai ja ohtlik. Need, kes konna ei karda, võtavad teinekord mõne kahepaikse näpu vahele ja viivad tiigile lähemale või lausa kohale.
Mõnikord veetakse korraga konnapruuti ja -peikat.  Millegipärast ei tikuta konni kaisus vedama, ikka tõstetakse ta endast pisut eemale ja (tont teab miks) natuke ülespoole.
Kas see on siis konnade mile -high club liikmelisuse sisseõnnistamine?

näh..nähnäh

Astun kui rebane, silmad kui hirvel
Keha on päikesest pillatud kumas
Juuksesalk - jõerohi kullases virves
Hõljun, ei astu. Täisnaiselik jumal

Häälega õitsetan kivid ja lilled
Käepuude äratab leinagi rõõmuks
Pilk jätab rajale teemandikilde
Higipiisk muutub ambroosiasõõmuks

Äratus julm. Unenägu saab otsa
Laperdab pisut ja mutta siis potsab
Silmi veel avada üldse ei jaksa

Siiski peab. Peegli ees pea pööran ära
Kadunud jume ja haihtunud sära
Kõverad jalad, takkjuuksed ja paks ka....

Kaja

„Ära karju nii kõvasti!“  peenike terav sõrm ehmatas Leoni nii, et ta oleks äärepealt üle vaateplatvormi piirde vääratanud.
Selja taga ei olnud ju mõni sekund tagasi mitte kedagi ja krõbisev kruus jala all reetnuks iga läheneja. Kuidas ta ometi ei kuulnud? Äkki oli Leon lihtsalt liiga keskendunud mäekurude vahelt kaja ootamisele, oli ju platvormi servas silt, mis teatas, et just sel kohal hõigatu tuleb mägedest kajana tagasi.
Tegelikult oli silt eksitav. Hüüdis Leon mis ta hüüdis, karjus või kriiskas, laulis või kiljus.. mäed vaikisid. No ja nüüd siis see sõrm.
Leon pööras end järsult ringi, sorkija astus ehmatades sammukese tagasi.
„Ehmusid või? Kuule, ma ei tahtnud nii..“ hääl oli vabandav, pisut kähe.
Vastasseisja oli nii kidur ja kõhnuke, et Leonil oli piinlik oma kohkumist tunnistada.
„Ei, mine ikka, mis siin ehmatada. Kas sina tead, miks siin ei kaja, sildil ometi lubatakse, et kajab?“
Kribu vajus veelgi enam kössi.
„Ära hakka sina ka! Kõik karjuvad mida iganes sülg suhu toob, tahavad oma lärmi kümme korda tagasi põrkamas kuulda, mis sa mõtled, et see on kerge amet?“
„Mis amet, kas mõni hõikaja saab palka ka veel? Hõikab siit ja kassamasin muudkui kõliseb?“ Leon naeris, mõte oli päris lõbustav.
Vastasseisja väänas ebameeldival raginal oma pliiatspeenikesi sõrmi.
„Ei saa siin keegi palka, iga töö eest ei maksta. On töid, mida pead tegema võla katteks, kuni tuleb keegi veel suurem võgnik, kellel amet üle anda“ midagi häirivat oli rääkija sõnades ja viisis, kuidas ta neid välja ütles. Leon judistas õlgu.  Samas võis see ka udu olla, mis külmavärinaid tekitas.
„Mis võla eest töötamisest sa räägid? Tänapäeval?“
Absurdne mõte. Selliseid töid tänapäeval ei olnud.
„ No aga kui sa soovid kelleltki midagi võimatut, lubad selle täitmise eest ükskõik mida, sest oled kindel, et su soovi ei saa täita  ja saad oma soovi siiski täidetud? Oled ju võlgu?“
„Kes loll soovib asju, mida tema arust niikuini täita ei saa, mõttetu tahtmine. Kihlveoks paras.“
„Umbes nii jah. Vead näiteks kihla, et karjud mägedesse küsimuse ja sealt kuuled kaja asemel hoopis vastust oma küsimusele“
„Hahaaa... haha..ha..“ naer hääbus, Leonil hakkas kõhetu kaasvestleja pilgu all kuidagi jahe.
Mida kõike udu ei tee.
„Tahad proovida?“ vibalik naeratas äkki laialt. Heldene aeg, isegi ta naeratusest õhkas lume lõhna.
Leon kõhkles.  „mille su panus oleks?“
„Lõpmatu jõukus, noorus ja ilu“
„Kustkohast sa selliseid rikkusi võlud, aitab äkki lõpmatust jõukusest ka?“  Leonile tundus teise pakkumine väga naljakas.
„Võib ka niimoodi“
„Kuidas ma tean, et sa ei peta?“
Kribu pistis käe oma samblarohelise jaki põue ja tõmbas sealt välja sametist kotikese klaasikildudega. Või oot, ei, need ei olnud klaas..isegi udusse mattunud vaateplatormil säratas iga tera ja tükk võõra pihul vikerkaarevõrve ja tuld. Teemandikuhi. Briljandihunnik.
Leon ahhetas siiralt. „kihleveo võidu korral oleks see minu?“
„Vabalt“ võõra hääl oli täiesti ükskõikne.
„No aga... „ Leoni hääl värises, inimlik aplus lõi silme ees kirjuks „ega selles midagi ebaseaduslikku ei ole?“
Samast taskust koukis võõras väledalt mingi gooti kirjadega kaunistatud dokumendi. „Sertifikaat, mis tõestab kivide ehtsust ja omandiõigust. Minu omad. Kui võidad, on kõik sinu.“
Uh. Uhuh. Teemandihunnik oli suur, sametriidest kotti ei saanud peo peal lõpuni lahtigi teha, kausjad ääred hoidsid varandust laiali pudenemast.
Leoni kõhklus hajus. Mille peale küll kihla vedada, mille peale.. et ikka kindel oleks, et ikka võitjaks jääks...
„Olgu, teeme ära.. kas seesama pakkumine kehtiks veel? Noh, et ma hõikan mägedesse küsimuse ja saan sealt kaja asemel vastuse, kas see kõlbab kihlveoks? Mina ütlen, et see on võimatu, sina vaidled vastu ja siis vatame, kummal õigus on?“
„Kõlbab. Lööme käed!“
Võõra käsi oli jahe. Enamgi veel kui jahe, külm lausa, aga see ei olnud hetkel oluline.
„Veame sinu kivikeste peale kihla, et mägedesse küsimust hõigates ma vastust ei saa!“ täna ei olnud ju üldse mingit kaja kostnud, Leon oli kindel, et mäed ei kaja ülde, mis seal vastusest oodata.
„Veame kihla! Kui sa kaotad ja kaja su küsimusele vastab, oled mägedes tööl järgmised viiskümmend aastat!“
„Oot, palga eest ikka?“
„Jep. Teenid teemante, nii, et sulle on olukord niikuinii win-win“
Käed löödud.
Leon astus vaateplatvormi piirdele lähemale. Mida küsida, mida ometi küsida... võiks ju midagi mõttetut hõigata, aga elegants loeb ka ometi.
„Kas ma võidan selle kihlveo?“
„Kaotad...kaotad...kaotad...kaotad....kaotad“
Ei ole võimalik, see ei ole võimalik.... kõrv pettis, eksole..
„Kas ma võidan selle kihlveo?“
„Sa kordad ennast nagu kaja..kaotad, kaotad..kaotad...“
See ei olnud illusioon. See oligi päriselt...
Leon pööras end kiresti ringi. Võõrast ei olnud seal enam. Leon pilgutas kohkunult silmi. Võõras oli äkki jälle kohal, hetkel, mil silmad pilkusid oli ta justkui tekkinud eikusagilt.
„Kaotasid. Sa kaotasid. Asu nüüd tööle, briljante teenid niikuinii“
Leoni südamelt vajus raskust vähemaks. Peaasi, et liiga raske töö poleks.
„Mida ma tegema pean?“
„Kaja oled.“
Vastus oli täiesti arusaamatu. Kaja? Mismoodi saab olla kaja, töötada kajana?
„Kuidas?“
Vastust ei tulnud. Võõras platvormil tundus kaugenevat, mitte ei tundunud, vaid kaugeneski, Leon tundis, et ta hõljus ise platvormist eemale, mägede poole, muutus ise mägede osaks...
Võõras hüüdid tale järele „Jõudu! Poole sajandi pärast pead leidma kellegi, kes on piisavalt ahne!“
„Appi!“ tahtis Leon hüüda, “Appi, ma tahan siit ära“,  aga tundis, et ta on võimeline sinult kordama võõra sõnu:  „Jõudu! Poole sajandi pärast pead leidma kellegi, kes on piisavalt ahne!... jõudu! Poole sajandi pärast pead leidma kellegi, kes on piisavaltahne... jõudu! Poole sajandi pärast pead leidma kellegi, kes on piisavalt ahne!...“

***

Buss peatus platvormi keskel. Giid juhtis jaapani turistide grupi piirde äärde.
„Kui te hõikate siit mägede poole, siis peaks siit kostma vähemalt viiekordne kaja. Proovige, see on päris lõbus!“
Sädistav uudishimulike parv valgus platvormi servale lähemale ja hakkas entusiastlikult mägedesse hüüdma. Kaja oli igatahes korras, võõras keel lammutas edasi-tagasi kividel hüpeldes.
Giidile tundus, et päev varem oli kaja kuidagi...ei oskagi öelda...teise häälega.
Samas...ah, ei tea...

See e-tähega sõna

Teemad, mis moel või teisel räägivad tundetajumisest.
Siin ja seal  ja kural ja heal ja üleni  ja ootamatult.
Leitmotiivina läbiv eeldus, et tegemist on hea omadusega.
Mõni vaidleb vastu ka.
Arvamuste pluralism, enesestmõistetavalt.

Aga aga AGA mis saaks olla hullem kui tundetajujast manipuleeriv psühhopaat.

"Ma tean, mida sa tunned, kuigi sa seda mulle ei ütle. Ma tajun seda. Sellepärast tean ma, kuidas sind panna tegema asju, mina mina tahan, et sa teeksid."

Ja me ei saa arugi.
Või kui teisel pool aeda oleme me ise, siis nemad ei saa arugi.

,,Vananemine on nõrkadele'' lühikokkuvõte

Khm... kui raha on vähe ja häbematult loppi vajunud nägu hakkab käimisel juba vastu põlvi laksima, kas siis on loota, et kortsude piisavalt jõuliselt kõrva taha vedamisel saab tulemuseks kaks ühes ehk siis koos näoga kerkib õigele kõrgusele ka büst?

Jah

Me vaikime omade vahel
  Ei räägi ei vaata ei puutu
    Nii tundubki vahetevahel
      Et oleme silmitud suutud
        Üksi hirmunult ekseldes ehas
          Me otsime endile hinge
            Ses pimedas vaikivas kehas
              Ust kobades jookseme ringe
                Ei küsi, ei võta, ei palu,
                  Umbeuhkena omaette
                    Keegi lohutamist ei talu
                      Peites nukruse vihmavette
                        Ei me usalda võõraid iial
                          Ja jäämegi üksi kui kivid
                            Kõigil olema peaksid tiivad
                              Praegu lamame muldade ligi

Ametiühingurakukese loomine

Lugupeetud koosviibijad!
Oleme siia kogunenud lahendamaks meie arhetüüpi muserdavale murele ühise lahenduse leidmiseks. Aastasadu on meie probleeme eiratud, feminismi võidukäik ei ole toonud lõplikku lahendust ülekohtule, mis on osaks saanud suurele, et mitte öelda parimale osale inimkonnast - tütarlastele, kes samastavad ennast printsessidega. Silmakirjalikult on jäetud tähelepanuta kuningatütarde elu varjukülg, fookusesse on tõstetud ainult printsessinduse roosiline fassaad. Nii jäetakse noortele süütutele hingedele mulje, et kõik algab tiaarast, roosiõitega kaunistatud skeptrist ja roosast krinoliinkleidist.
(Sügav ohe saalis)
Tõsi!
Kes teaks meist veel paremini, mis peitub sellise klantspildi taga? Milline vaev, rängad kehalised piinad ja uskumatud vaimsed takistused peituvad teel sellise iluni!
Tuhkatriinu võiks teile rääkida tahmase kolde ääres veedetud aastatest, tuhaga ummistunud pooridest tekkinud aknest ja hiirehaisulistest "hobustest". Muide, temal läks veel hästi, tuletage meelde tema kasuõdesid, kes lõpetasid sandistatud jalgadega vanapiigadena, olgugi, et ka nende päritolu on aadellik!
Või toogem näiteks õnnetu tütarlaps, kes pidi veetma isa toodud kiirelt närtsinud punase lilleõie eest tasumiseks  pika aja piiratud territooriumil koos elajaga, kes alguses ei tahtnud ennast neiule isegi näidata. Ise piilus ja luuras akende taga ja kui lõpuks end näost-näkku tutvustas, ilmnes, et tegu oli silmatorkavalt inetu meesisendiga. Kahjuks on peaaegu kõigi printsesside noorpõlv selliseid perverssusi ja hälbelisi kogemusi täis. Konnade suudlemine, laibapilastajaist printsid, kes naisi isegi klaaskirstudest välja rebivad, kuningatütred, kelle voodist ei viitsita isegi hernesupitooret välja kloppida - nimekiri on lõputu.
Pole sõnu.
Just nimelt seepärast kutsun teid, lugupeetud printsessid, moodustama printsesside kutseliitu!
Kui meie, kuningatütred ja printside pruudid ning nendega võrdsustatud isikud, ei seisa enda eest, siis kes seda veel teeb? Misogüüniline Kalevipoja siil? Šovinistlik kuldkala? Vanapoisist ahjualune?
(Naer saalis. Aplaus.)
Tänan, tänan!
Kes on nõus astuma moodustatavasse ametiühingusse palun lauale ligemale...jah, siiapoole, palun... kirjutage palun alla põhikirja projektile, kuu aja pörast kohtume. Siis liiituvad meiega paar vanemat ja kogenumat emeriitprintsessi, näiteks Baba Jagaa ja Libahunt, nemad jagavad oma kogemusi kuningatekeskses maailmas toimetulekust ning tutvustavad abielulepingu lisa seadusandluses.
Kes allkirja andnud, võib tagaseina ääres olevalt laualt sponsorite poolt jäetud suupisteid võtta. Õuntel soovitan punast poolt mitte süüa, piparkoogid ja küpsised on annetanud Swartswaldi nõid, kelle küpsisemaja lammutati printside hobuste hooldusjaama ehitusele ruumi tegemiseks.  Muide, ka nõid liitub meiega juba järgmisel koosolekul. Oli meediv kohtuda, peatse jällenägemiseni! (Printsess Leila sulgeb dokumendimapi ja liitub lähima omavahel vestleva kuningatütarde seltskonnaga)

Fantaasia kogemusnõustamise teemal

Tasakaalukunstnik kirjutab nii läbikomponeeritud arutlusi, et selle alla mõnda tõsiseltvõetavat kommentaari kirjutada näib ratsamonumendile "šeff suksu!"  kriipseldamisena.
Jep, on tõesti šeff suksu. Ma parem kriipseldan siia. Tõsiseltvõetav see kommentaar niikuinii ei oleks.
Kogemusnõustamisest nimelt.
Esiteks: mul puudub kogemusnõustamise osas igasugune kogemus, seega on mu mõtteuit sel teemal fantaasiapõhine.
Kogemusnõustaja eesmärk on ju motiveerida teisi inimesi, kes oma elus on faasis, mille tema on kas läbi elanud või milles elama õppinud..? Ratastooli sattunu toetab: "Ka nii saab elust rõõme leida", lahutanu näitab, et "eks" ei ole sünonüüm sõnale "vaenlane" ja nii edasi...
Siis aga tuleb psühholoogi juurde inimene, kes on jäänud hiljuti pimedaks, kaotanud traagilises õnnetuses oma lapse ja keda jälitab maniakaalne ahistaja.
"Saadaks ta õige kogemusnõustaja juurde, ma tean ühte, kes olevat päris hea..." arutleb psühholoog omaette.
Mis seal's ikka.
"Mu laps hukkus."
"Ahsoo..kahju, tunnen kaasa...ei oskagi aidata, mul kahjuks lapsi pole."
"Pimedaks jäin ka, sarkoom, teate.."
"Jube lugu, kohe mitte midagi ei näe?"
"Üks haige inimene jälitab mind, saadab nilbeid sõnumeid ja  kraabib ukse peale roppusi."
"Kas politsei ei saa aidata? Ah et pole sellist seadust? No on ikka jama...aga tahate, ma räägin, kuidas ma elus hakkama saan, hoolimata saeõnnetusest, milles ma käest ilma jäin?"
Vist ei taha.
Nagu läheksid arsti juurde oma valutavale kõrvale abi leidma ja abi pakkumise asemel räägib arst, et tal on eluaeg olnud üks jalg teisest lühem.


Ma tean küll, et nii need asjad ei käi, aga fantaasiat ju ketti ei pane. Või on mõni, kes oma kogemuse põhjal tõestab vastupidist? Fantaasia on ketistatav?

Aiatark (khm....)

Lugesin täna kusagilt vilksamisi pealkirja, mis lubas allpool olevas artiklis loetleda taimi,  mis kasvavad koos kaklemata.
Ei hakanud ennast vaevama artikli avamisega. Aastate jooksul olen komplekspeenarde nippidest ja omavahelisest sünergiast hoogu juurde saavatest juureomanikest saanud parema ülevaate kui ükski Rumeenia labor iial saavutada võiks.
Näiteks võib kohe ära mainida vaarikapõõsaste ja nõgesepuhmaste igikestva sümbioosi.
Porgand ja hanemalts - taimeriigi pepu ja püksid.
Hernes ja linnurohi.
Muru ja võililled.
Olgu-olgu, ma tean, et muru ei sööda. Ja mis siis?

Tuleb sel aastal oma meeletu laiskus suunata maltsapirukate ja nõgesesupi rohke tarbimise liinile.
Võilillemeest kõnelemata.

Katastroofimeditsiin või midagi sellist

Hakkasin VVNi lugu kmmenteerima ja nett nosis matsutades mu kommentaari ära.
Mõtlesin, et kirjutan uuesti, aga siis sain aru, et nii pidigi olema. Haihtunud kommentaar ei haakunud eriti tema seekordse teemaga, lihtsalt mu enese mõte tahtis kapist välja tulla.
Las ta siis tuleb siin ja omaette, teiste ideid solkimata.

Mõtte algus peitub kurvas tõsiasjas, et empaatiaga on natuke kehvasti. Empaatia ei ole see, et keegi kusagil hoiab kurval käest kinni ja nutab tollega kooris või teine end emapaatiliseks pidav inimene mingi pihtimuse peale tunnistab peaaegu, et ekstaasis: "Jaa, mul oli ka nii, tegelikult, kas tead, oli mul hoopis hullem!"
Empaatia võiks olla oskus teha emotsionaalselt õigeid liigutusi õigel ajal,  Lohutada lohutamist vajajat, toetada nõrka nii, et nõrk ei tunneks end tõugatuna, anda kommi inimesele, kellel on võimatult mõru olla.
Samas peaks tegema ja võiks teha seda kõike nii, et endast ka midagi järele jääks. Aidata nii, et pärast on aitajast vaid räbalad järgi ei vähenda maailma koormat udusule jagu ka mitte.
Kuidas leida see paras määr, mida anda, et hiljem poleks maailmas lihtsalt üks katkine tass juures?
Näiteks... mhm, ütleme tõesti - näiteks on kolm inimest. Üks ei hinga, ei neela, ei liiguta, ei kõnele ja iseenesestmõistetavalt kaasneb sellega must masendus. Teine on füüsiliselt suutlik, kuid depressioon on temalgi. Kolmas on nende kahe vahel, Esimene ei kaeba millegi üle. Füüsiliselt ei saa kaevata, aga no eeldada, et kui ei karju, pole ka valu, on nõme. Teine seevastu heidab kolmandale ette, et teda ei aita keegi, tema on oma muredega üksi jäetud ja üleüldse...
Kolmas tõmbleb kahe vahel..
Võib täiesti vabalt juhtuda, et tulevikus süüdistab esimene teda liiga väheses hoolimises, napis tähelepanus ja teine kõiges halvas, mis teisega juba juhtunud on ja tulevikus juhtuda võib.
Mõlemal on maailma silmis õigus.

Katastroofimeditsiin õpetab, et aita neid, kes verd jooksevad, mitte ei karju. Unusta need, kes on juba surnud, astu üle lõugajatest, aita kõigepealt vaikijaid.
Mhm.
Mina sain oma mõtte segeks.


Musta huumorit ka natuke.

Mõtlesin, kumb on ennast väljendada mittesuutvale, kuid välist tajuvale haigele hullem, kas see, kui tal külas käib inimene, keda ta ootab või see, keda ta vihkab?
No mõlemal juhul on ju win-win olukord. Kui ootad kedagi väga, siis on see külaskäik nagu kingitus. Ilus hetk hullus päevas, midagi, mis tuletab meelde, mille nimel võidelda.
Kui tuleb keegi, keda vihkad, siis on ju imeilus see silmapilk, kui vihatav lahkub. Kogu ülejäänud päev on kohe tunduvalt helgem.
Nojah.
Nii mõeldes paistab, et vaenlase külaskäik on lausa kasulikum.

Naised õhtul

Romantiline õhtusöök  looduses, Tartu piiril teepervel peatatud autos. Näpus Maximast ostetud võileib, mille silt lubas sinki, lõhn tõotas kala ja maitse meenutas kana, joogiks oma mullitamised ammu ära mullitanud leige aukudega vesi. Juhiistme seljatugi alla lastud, udune pilk kaugustesse kaduvatel autode tagatuledel.

Idüll.

Koos värvimuusikaga.

Selja tagant hakkasid paistma puna-sinised vilkurid, mitte üks, vaid ikka terve rongkäik, sekundiga olid nad juba minu autoga kohakuti ja esimene auto pani pilgukeseks isegi sireeni üürgama. Tõenäoliselt ikka selleks, et kui minu asemel oleks mingi pätt,  läheks tolle pahasid mõtteid täis kuplialune vihinal sassi ja plaanitud pahateoakt jääks käte värisemise tõttu sooritamata.

Ahaa, proua president sõidab töölt koju.

No näed, ka tema on hilja peale jäänud. Lohutus seegi.

Fantaasia maalis meelepettepildi naisest, kes limusiini tagaistmel tülpinult Maxima väsinud moega kolmnurkset võikut näksib.

Kalavõileiba näiteks. See võiks lõhnata nagu singivõileib ja maitseda ikka nagu kana.

Need kõik maitsevad nagu kana....