Lehed

pühapäev, 11. august 2019

Piiri peal

Kunagi ehtatakse suur müür ja selle niiskesse betooni kraabitakse roostes naelaga kõigi Lätis napsu ostmas käinud Eesti kodanike nimed. Minu nimi on õnneks lühike, kuhugi nurgakesse see ikka kritseldatud saab. Eile see juhtus. Mul on nüüd Lätist toodud uusaastašampus, pudel veini, sest seda veini ma tean, see on hea ja teine pudel veini, sest selle silt nägi tore välja. Märk on maas.
Koduteel tarbimiseks oli veel meie seltskonna Lätisse tuleku põhjuse nimeline õlu elik "Piiri peal" õlu. Eelmisel aastal jäi see jant nägemata, tegime sel aastal ära. Ei hakka teatriarvustust siia kirjutama, teatriks ei saa nimetada kahe lobeda jutuga mehe nonstophäälitsemist. Kohati oli naljakas, kohati piinlikult naljakas ja vahepeal lihtsalt piinlik.
 Ega meist keegi pettunud ei olnud, terve mõistusega inimesed nagu me oleme, teadsime juba ette, kuhu läksime. Jan Uuspõld oli oma tuntud headuses (miks seda küll komplimendiks peetakse?), Ago Anderson on lihtsalt väga hea kehaliste naljade meister, pisikeste detailideni välja.

 Kolasime kambakesi siin ja seal, käisime Ainažu jūrskolas muzejs ehk siis Heinaste Merekooli muuseumis ja peab mainima, et ma pole enam ammu üheski muuseumis niimoodi silmi märjaks naernud kui seal. Pean ausalt ära ütlema, et naeru põhjus oli sündsusetu, labane ja kordamisele mittetulev, hea maitse piirid said igas mõttes ületatud. Mingil ajal on ka selliseid nalju vaja ning mul on südamest hea meel, et mul on sellised tuttavad.
Kas teil on ka mõnikord tore öelda, et "kui hea, et mu tuttavad oskavad olla ka ropud ja jaburad!"?
 Pikk rutiinivaba päev. Sel aastal jõudsin esmakordselt mere äärde, meri oli soooooeeeee...nii sügavalt, kui seelikut kerida sobis.
Trikood ju ei taibanud ühes võtta, kana sihuke.
Aa, see näitemängu-nimeline õlu.
Esiteks oli see lubamatult kange, õnneks väga väike pudel ja õlle mõju avaldus lühidalt, kuid tagasitee kulges siiski niimoodi, et kogu sõidu ajal kuulas terve autotäis õnnetuid noori muusikat, mida MINA tahtsin kuulata. Townsend, Tyr, Avi Kaplan, Mumford&Sons, Lumineers, Jinjer, Rollingud, Alt-J...sõit oli pikk. Ilmselgelt ei olnud asi õlles, ma olin lihtsalt seltskonnas vanim ja ei ole need tänapäeva noored nii hukas midagi. Natuke sai autojuhi meeleheaks ka Manowari lasta.
Ülemisel pildil on merekooli õuelt leitud Pearu ja Andres kompassilt koduteed küsimas ja alumisel laevakass, keda vajadusel võis hädapärast mõne kobeda koge ankruna kasutada.

esmaspäev, 5. august 2019

August juba, nii äkki



Vaikus on kõrvad lukku löönud.
Isegi ritsikad ei sae praegu aastat suve küljest lahti, kõik ootavad mingit suurt pauku. Lapsed on oma lemmikkohas, Kusagil Õues, ka nemad on hiirvaiksed.
Ah, küllap pikutavad teekraavis herneraksus. Küll on räägitud, et ei tohi, aga kui ise oleks laps, siis ka ei kuulaks.
Uni läks ära ja jättis endast maha peavalu ning eksistentsiaalse ängi. Mingi puberteet nr 396. Vähemalt. Kelleks ma saan kui suureks kasvan ja kas ma olen ikka popp piisavalt ja mida teised minust mõtlevad. Puberteet nr 397 kannab nime seniilsus, nii, et hoian parem käesolevast kinni.

Olme on ilus ja hirmus. Vahetan ametit, kuid mitte firmat, ronin...kas just üles, aga mujale. Õpin uusi asju ja olen üllatunud, et suudan ja naudin.

Manjana kirjutas hiromantiast. Umbes teistkümnendates olin uhh! milline käejoontespets. Puhtalt nahaalsuse pealt ennustasin, kui ikka vaja, ulatus ohvri elujoon kaenla alla ja rahajoon (kustkohast küll see tuli?) paisus jämedaks justkui naabrimoori kints. Kuna mul on rikkusest ja heaolust alati pisut vildakas arusaam olnud, siis kui eelnev ennustuse osa käe näitajaile veel meeldis, siis see, et ma enamikule vähemalt poolt tosinat põngerjat tõotasin, võttis nende eufooria tavaliselt matsti maha.
Oleks mul olnud mõistust kõigile keskmiselt kolmveerand last ennustada, oleks ma praegu kohalik Rajat Nayar.

Peab labida võtma ja oma sõnade kaevu puhtaks viskama.
Keelatud sõnade kiht matab kõik enda alla.



Pihupesa, millel puudub Veenusevöö ja saatusejoon.
Igav. Kuiviku kätu pabulakujulise pöidlaga.

pühapäev, 7. juuli 2019

Itk ja hammaste kirin



Minu poolt oleks must kukk ja keeduvorstiga võileib tee peale kaasa, sinu poolt transport, sihtkohaks Muhumaal Tihuse - Mardi kandis asuv seitsme tee rist, aeg viieteistkümnes august 2019, neljapäevane täiskuuöö? Kas keegi on  nõus? Ükskõik kes, klõbistagu või kapju?
Devin Townsend (jep, alguses kirjutasin nime vigaselt),  Jinjer (ai, see on ju kohe-kohe)...ma rohkem ei julge vaadatagi, kes veel kusagil läheduses sel aastal virvendavad. Rääkimata baltikumis toimuvast. Ja teater, pagan, teater ju ka!
Paeb ikka sukale silmaaugud sisse lõikama ja....
Kuigi elusalt esinevat Jinjerit ma ilmselt siiski kuulama ei läheks. Turvalisuse huvides, selles publikus oleksin selgelt ülejoostav vähemus.

laupäev, 6. juuli 2019

Ulme



Kõik viljad on veel ikka täitsa toored
ei ole kevad kõigest lasknud lahti
küll teine ring, kuid pääsupojad noored
ja kurepoiss peab alles konnavahti

Kõik on ju korras, miks ma üldse mõtlen...
on porgand niit ja hernes puha lestas
üht tunnet endas ikka peitu sõitlen
tean, kaua vastupanu ei saa kesta

Mu tänaöine uni kraabib hinge
suur lookas uibupuu on keset hange
ja ainult lumega saab palgeid pesta



neljapäev, 27. juuni 2019

Olme


Jõulukinke peab pakkima hakkama, jaanid juba läbi. Sel aastal jäid need järjekordselt isikliku lõkketa, aga väline pole oluline, üks tuli ees või taga. Naabrite lõkke toss roomas niikuinii veel mitu päeva läbi metsatuka ja tekitas varastel hommikutundidel õue tulekahjuhõngulise uduseina. Õnneks oli naabri lõke ikka ausatest okstest ja lepamalakatest, küla peal, nagu kuulsin, oli ka leedotulesid, kus algul põletati varakevadel lõigatud oksi, veerand tunni pärast tassiti tuleroaks mööblit ("Ehk läheb vaja...ah, ostame uue!") ning viimaseks susati tuli otsa aianurka kuhjatud rehvidele. Tõeline traditsioone austav ossijaanik. Oleks teadnud, oleks toki otsa susatud vahukomme sussutama läinud.

Kas panite tähele, et jaaniöö oli kuiv?
Jahe, kuiv ja tuuletu. Nagu vana rahulik naine.

Mu kokkamisoskused käivad alla, tõenäoliselt pole tegu hiiliva dementsusega, pigem olen haaratud akuutsest laiskusest. Isegi loogiline mõtlemine tundub liigse agarusena.
Täna teadsin juba ammu enne tööpäeva lõppu, et piimasupp, siit ma tulen! Klimpidega piimasupp, loomulikult, kõik ülejäänud piimasupid on mingi "saepuruleib" elik ersats.
Ja palun kommentaarid "mis see piima-klimbisupp muud on kui piimas ligunenud jahu!" endale jätta ning järgmisel pannkoogihommikul peeglisse öelda!
Aga jah... supikeetmine. Piim keema, jahu, muna, sool, törts piima taignaks, pilk piimapajalt eemale, sest piim läheb ainult siis keema kui teda mitte vaadata (loomulikult keeb piim siis üle, loooooooomulikult!) ja klimbid kohe pärast suurema piimaloigu pliidiraualt kuivatamist lupslupslups potti.
Lupslupslupsi asemel oleks lupslupsist piisanud. Alguses oli potis klimbisupp, siis klimbipuder ja viimne faas oli monoliitne potikujuline klimp.
Nii koba on ka valus olla. Küllap kanad hindavad mu pingutust homme hommikul vääriliselt. Võibolla anda neile kohe kirka ja kuvalda klimbisupi söömiseks kaasa?
Ühesõnaga...dieetklimbisupp tuli. Nagu dieetšokolaadikook: küpsetad rammusa koogi ja viskad enne söömist minema.

Peenramaa pakub üllatusi. Kuidas on võimalik, et hernes ei idane? Hernes idaneb ju isegi siis, kui see võetakse viie tuhande aasta vanuse muumia seedetraktist ja külvatakse Saharasse, aga minu vao peal ei idane? Kes on liblikõieliste jumal ja mida ma talle teinud olen?

Vihma sajab kohinal, võrratu hääl. Isegi rääk on vist luieni läbi vettinud, esimene öö üle nädalate, mil mu akna taga pidevalt roostes naelu seintest ei rebita. Natuke tühi olla isegi, ta võiks mõne prääksatuse siiski teha, elumärgiks või nii.



teisipäev, 18. juuni 2019

Jee! - postitus




Püha püss, ma olin täna uudishimulik ja vaatasin lõpuks, kuhu jõudis mu edevusrabanduse mõju all tehtud rumal temp: veebilehe EBA-le kirjapanek.
Panin kirja ja unustasin.
Paljudele blogidele samas andsin siiski oma hääle, mis teha, kui te kirjutate nii loetavalt ja huvitavatest asjadest. Enda poolt ei hääletanud, see oleks pisut nagu omavärava löömine ja seejärel selle eest aplausi ootamine.
Ahah, nüüd läheks tolle "püha püssi"-osa juurde tagasi.
Üle kolmesaja punni!
Ma ei teinud isegi reklaami. Vist. Arvan. Või tegin? Üks kord mainisin, see oli ju ka reklaam? No siis ikka reklaamisin?
Mis vahet seal on. Ma olin oma punnidega üsna keskel, seal, kus salmi järgi "...keskmised koju tulevad..."
Aitäh, inimesed, mõnikord on nii mõnus oma enesehinnangut poleerida. Mul on fänne, jee!


esmaspäev, 17. juuni 2019

Maakas pealinnas



Ühendasin meeldiva meeldivaga ja käisin täna Tallinnas. Üks kahest meeldivast oli isiklik põhjus, miks linna tulla ta teine ka natuke isiklik ja terake seltskondlik.
Nägin elusat Ritsikut, Kauri, (loodan, et ei eksi) mitteblogivat Dagnet ning ühte kena tütarlast (haa! Nüüd tean! Marca! Aitäh!), kelle nimi jäi mulle esimese hooga segaseks ja teise hooga ei julgenud ma üle küsida...saate ehk isegi aru...
Keegi ehk aitab mind mu hädas ja mälunõtruses...Ritsik? Keegigi? Palun...?
Kunsti nägin. Tänapäevast ja noortepärast, enamasti sisuseletuseta arusaamatuks jäävat ning sisuseletust lugedes arusaamatuks jäämises veel kõrgemale tasemele tõusvat kunsti.
EKA tudengite lõputööde festivali TASE19 raames toimuvat näitust vaatasime.
Huvitav oli. Mitte ilus, huvitav. Ilmselt olen lihtsalt vana känd, kelle piiratud vastuvõtuvõime ei suuda blablabla.
Ahitektuur oli arusaadavam kui enamik muid kunstiliike, makette vaadates oli raske eksida ("maja, puu, tee"). Nagu ikka esitletakse arhitektuuri linnu perspektiivist,  ülalt on kõik ilus, kuidas inimene end hiljem majade vahel tunneb on kohati ennustamatu.
Ah, jälle ma kritiseerin asju, mida ise teha ei oska. Hapud viinamarjad ja nii edasi. Ning lobiseda oleksin võinud vähem, mõnel viivul tuli meelde tarkus, mille lõpp kõlab "...kui avada suu ja hajutada kõik kahtlused".
Aitäh seltskonnale, ise ja omapead ma poleks osanud seda näitust vaatama minna!


Hiljem koduteel, rongis, kuulsin pealt päris huvitavat kõnet. Arusaamatuks jäi, kas tegu oli pika monoloogiga telefonivestluse käigus või salvestas kõneleja meelespead iseendale, kuid sisu oli hariv.
Põhimõtteliselt on maailma hukkaminekus süüdi mikrolaineahjude kiirgussagedust määravad inimesed. Need inimesed tegutsevad teadlikult. Kiirgussageduse muutmise abil kodeeritakse inimesi tegema asju, mida nad muidu iial ei teeks alates monströösse õgardlikkuse tekitamisega (maailm rasvub!) kuni inimese seksuaalsuse mõjutamiseni.  Inimene muutub seksisõltlaseks, pornosõltlaseks, isegi homoseksuaalseks - kõik sõltub tema mikrolaineahju kiirgusest. Võivad tekkida sundmõtted, tikid, sõnavara muutused, veidrad harjumused....
Kokkuvõtlikult: inimene, kes seda monoloogi pidas hoiab oma mikrouuni tõenäoliselt magamistoas, öökapil, pea kõrval.

Rukkirääk pole veel magama jäänud.
Tema ja rong laulavad duetti.


teisipäev, 11. juuni 2019

Palve kõigile



Mõelge nii, et äkki on just teie, meie, nende euro viimane, mida veel vaja läheks?

Anname Annabelile lootust

Alles see oli, kui neelasin kolme kuuga alla tabletid, mis kokku maksid enam, kui ma oma kolme aasta palga eest osta oleks jaksanud.
Kunagi kusagil keegi maksis sama rohu eest mitu korda rohkem, sest tegu oli uudse asjaga, ravimiamet ei olnud veel kindel, kas on mõtet...äkki ei aita.
Nüüd on Annabeli ainus lootus ravimil, mis on liiga uus, et olla haigekassale hinna poolest jaksu mööda.
Ka üks euro on abiks.
Meri koosneb tilkadest.




laupäev, 8. juuni 2019

Elton Banks-Poppins ja näljased vampiirid



Ühendasin rohimise rasvasulatusega. Seljas oli kapuutsiga kilejas vihmapluus ja maani seelik. 
Näriputukad, noh.
Veredoonorlusest ei pääsenud sellegipoolest. Selle aasta sääsed kasutavad toitumisavade tekitamiseks läbimatutesse materjalidesse  miniatuurseid akudrelle ja  tööriistadega varustamata polgud varitsesid  kaevikutes kuni seelikukuppel nende kohal oli ning startisid siis....
Ma ei taha seda rohkem kommenteerida...

"Rocketman".
Kiidetud lausa "Bohemian Rhapsodie" vol kaheks.
Tegelikult "Mary Poppins" säästuväljaanne, milles nii lapsehoidjat kui endaga pusas olevat perekonda on sunnitud mängima üks näitleja. Banksid saavad päästetud, Poppins kallistab lõpuks ennast aka Bankside ühiskehastust üleelusuuruses, kuid siira armastusega. Happy end, kui nad ära pole surnud, elavad nad õnnelikult edasi.

Ärge mind kuulake, film on hea, mina olen küünik.


kolmapäev, 5. juuni 2019

Muhv on täesti reaalselt eksisteeriv isik!



Lõik ministri vastusest küsimusele, küsimus kui selline polegi nii tähelepanu vääriv kui vastus:

 "Pean tunnistama, et olen ka kirjutanud kirja iseendale omavalitsusliitude juhina, et seda rahastust suurendada. Olen selle kirja kätte saanud, aga eelarve võimalused täna on täpselt sellised, nagu nad on. Aga loodan, et tulevikus need paranevad, et tõesti seda omavalitsuste soovi saab rahuldada." 

 /Vasakule ära, lähen endale kirja kirjutama ja nõudmaks vähem tööd ja rohkem aega mängimiseks. Vastasel on väga jäigad hoiakud, veenmisoskust tuleb rakendada täisgaasil. Aga loodan, et tulevikus hoiakud pehmenevad ja ma luban enda nõudmisi rahuldada/