Öö ikka, kes teine

Öö mängib viiulit tasa ja meelalt
Täht viib mind endale, kiigutab süles
Keegi ei näe meid ja keegi ei keela
Kuulame muusikat kuu külmas tules

Viiuli halinast jääme me lumma
Aeg läheb meelest ja homset ei ole
Jäässe me tardume, kaks kaamet tumma
Kõik on nii õige, mis eile veel vale

Öö mängib viiulit raskema käega
Poogen on narmas ja keeled on katki
Metsarea tagant näen tulemas päeva
Pimedus pageb, see võtab vaid hetke

Ärgates rusikas pihu kui avan
Pudeneb sellest üks täheke kaval...

Kõik räägivad, ma ka

Paar aastat tagasi kingiti mulle päev Laulasmaal: basseinid-saunad-meri ja nii edasi. Pakett ühele, tegelikult pole mul aimugi, kas selline asi nagu "pakett ühele" üldse eksisteerib, aga mina käisin seal igatahes üksi.

Vahemärkus: kus iganes reklaamitakse spaapakette, kruiise, kõigi kellade ja viledega teatrikülastusi kaugemates linnades - alati on tegemist mingi "sõpradega", "kaaslasega" või eriti halva sõnastuse puhul "kallimaga" mineku sundusega. Kus on puhkusepakkumised "noor ema, võta endale päev üksiolekuks" või "vanapoiss(piiga), sa oled oodatud teatrisse koos ööbimise ja restoraniskäiguga"?

Laulasmaal oli bassein! Voolava veega!! Ujutav!!! Lisaks jaapani vann, tulise veega!!!! Olgu, hüüumärkide limiit sai läbi, suurem asi saunainimene ma pole, aga saunu oli seal samuti, üsna mitu lausa.
Ikkagi - bassein. Kindlasti pole see sportlastele mõeldud ujula, ega ma pole sportlane ju ka. Võidu ei uju, ära ei upu, ujuda jaksan paar tundi järjest. Mitte, et siis jaks otsa saaks, lihtsalt ei viitsi rohkem.
Tuppa jõudes keksisin juba ühelt jalalt teisele, mu toa aknast paistsid, muide, veekeskuses ujujad ja muidu ligunejad hästi kätte. Nagu porgand rakendis liduva eesli nina ees, saate aru?
Kuhugi sõites pakin ma alati kaasa minimaalselt asju. Kahjuks kehtib ka sellise pakkimise puhul reegel, et kõige vajalikumad kodinad on koti põhjas. Mitte lihtsalt põhjas, vaid tõenäoliselt lausa kusagil topeltpõhja vahel, takerdunud koti õmblustesse ja looteasendisse tõmbunult hiirvaikselt peitust mängimas. Sellisel juhul on kiireim võimalus vajalikke asju leida kott põrandale tühjaks valada. Tegingi nõnda.
Jooksuga pessu ja veel kiirema jooksuga veekeskusesse. Ahjaa, põrandal vedelev kolahunnik ...las vedeleb, minu tuba, keegu niikuinii ei tule. Viisakusest vormisin pihupesadega vormitust läsust ümara kuhja, vaatasin seda hetke ("no näed, tuba korras nagu naksti!") ja kappasin üle õue.
Tund ujumist. Poolteist tundi erinevate saunade uste vahelt sisse piilumist ja veendumist, et kui enamik neist pole mulle atraktiivsed (loe: olen hale vuzz ja talu sauna teravust), siis soolasaun on pärus lõbus. Millegipärast tekkisid paraleelid soolvees liguneva sealihaga, just selliste kõhualuste läbikasvanud...ahjaa, see pole teema. Soolasaun, seega, ikkagi on minu masti saun. Veel ujumist, veel soolamist, veel ujumist, veel soolamist...

Ja siis magustoit. Jaapani vann. +41°.
Ma jätan alati magustoidu lõppu.
Olin sellest palist mööda minnes näinud, kuidas suured mehed end  üliettevaatlikult, millimeeterhaaval, tiguaeglaselt vette nihutasid ja kuidas mõnigi neist oma naist sinna meelitatud ei saanudki. Oli inimesi, kes katsusid käega vett, vangutasid pead ja läksid pigem mingisse sauna karva võtma. Kõik märgid näitasid, et seal peab hea olema!
Ronisin siis minagi. Varvas likku ja...kuulge, see vann oli minu jaoks jahe! Plumpsasin pettunult vette. Ei, vesi ei olnud jahtunud, lihtsalt....kui ma ise vannivett timmin, siis on see vist palju tulisem. Nelikümmend üks kraadi ongi ju "käib kah!" vannivesi.
Üdini pettunud ma ei olnud, ka selline soojus imbus lõpuks läbi keha, tegemist oli ju talvise peoga iseendale. Ma olin ikka täiesti või sees, lolliks ligunenud ja muredest eemal.

Aa, see tuba....
Kui ma lõpuks tuppa tagasi jõudsin, oli mulle sinna toodud karbike magusaga. Ilusasti keset lauda. Saad mu isiklikke esemeid keset põrandat ei häirinud tõepooest kedagi.

Mõte

Eesti keel on tore keel.
Nojah, kell hakkab kolm saama, igaöiste filosoofiaminutite aeg on käes.
See asi kisub kusagilt keskelt ilmselt vabavärsiks ära (peaks vist sonetid jälle käsile võtma?) aga:
"Tõsine suhe"

Nii öeldakse.
Tüdrukud enamasti on ütlejad.
"Ma otsin tõsist suhet"
Ahsoo. Seega need pöörased minutid, mil me koos end hingetuks naersime teineteise tobedate naljade peale, filmid, mida koos vaadates ribadeks itsitasime, ööd, kui unetult teineteist emmates veidi totult naeratasime, ei loe?
Mõtles poiss.
Ja küsis: "Seega need pöörased minutid, mil me koos end hingetuks naersime teineteise tobedate naljade peale, filmid, mida koos vaadates ribadeks itsitasime, ööd, kui unetult teineteist emmates veidi totult naeratasime, ei loe?"
Sinuga oli lõbus, aga ma otsin tõsist suhet, ütles tüdruk ja läks.
Tüdruk leidis oma tõsise mehe. Muretseti maja, muretseti auto, muretseti mõned lapsed, kellega oli palju muret, küpsetati muretaignakorvikesi, mis täideti murulaugusalatiga.
Suurte inimeste tõsine elu.
Vahel tulid meelde eelmisse ellu jäänud naerud ja naljad.
Oh, sai ikka tõsiselt lõbutsetud.
Kuidas see naljakas poiss nüüd elab?
Naljakas poiss ei olnud enam naljakas. Poiss samuti mitte.
Peale tüdruku äraminekut oli temast saanud tõsine mees.
Ka tal oli pere.
Üks teine tüdruk, kes oli oma liiga lõbusa ja naljaka poisi juurest tõsist suhet otsima läinud, leidis tõsiseks muutunud poisi.
Nad muretsesid maja, muretsesid auto, muretsesid mõned lapsed, kellega oli palju muret, küpsetasid muretaignakorvikesi, mis täideti mur......