Lehed

esmaspäev, 11. juuli 2016

***

Legend Noa laevast.
Selles on kõike.
Vabandust: selles on KÕIKE.

Igaühe jaoks on tolles loos peidus erinev lugu. Mind ennast lummab kõikumine kahe võimaluse vahel - mees, kes vihkab inimesi enda ümber ja nautides teadmist oma põlatud naabrite peatse huku kohta kopsib kokku laeva, mis teeb tema perest uue inimkonna algrakukese.
Või siis hoopis ehk mees, kes on pandud valiku ette - kas inimkond püsib tänu tema tegutsemisele või saab lihtlabaselt otsa.
Minu sümpaatia ei kuulu sellele, kes Kainile ringi sisse teeb (Kain nottis maha oma venna elik veerand inimsoost, Noa teadis ette paju enamate hukku), vaid tollele teisele Noale, kes pärast laeva randumist end leinast umbe jõi ja poolalasti maas vedeles.
Tema vähemalt kahetses.

Ma armastan legende.
Andke mulle mõni, leian ta juured, kastan, katan ja korjan viljad. Palun!

Noa tuli meelde, sest vihm on mu lemmikmuusika. Praegugi nõelub vesi pilvi maa külge kinni. Minu asi on näpuga näidata: "Siit jäi jupike vahele, tee veelkord!"

Vihm kuulab mu sõna.

Suvine

*

Öö hämarniiske ümbritsemas mõtteid,
õhk sirelitest võrgutavalt raske.
Kuu süütab vihmast jäänud lombis lõkkeid.
Nüüd aken avage ja välja laske

mu kõigil unistustel lendu minna
öösse. Las aplalt varastavad rõõme
maiseid, kuupaiste  lõhnu võtku rinda
ahnelt ja udunestest joogu sõõme...

Ei ole öeldud... homme ehk on kinni
see aken kust ma täna välja pääsen
või sulgub enne koitu kui ma naasen?

Ma jäängi ööse ekslema siis ringi
läen koidu ajal kastega koos pilveks
ning pole mind kui taevas hajub selgeks.

reede, 8. juuli 2016

Appi! Solvatakse!

Vanust ka juba üksjagu, eks sellega on nagu tolmuga, mille tulemist ei näe aga mis koguneb ja koguneb multiversumiteks sängiserva alla.
Kui midagi tuleb, siis ikka millegi muu arvelt ja minema hakkas tervis.
Läheb siis läheb, tont temaga. Ongi põhjust surematu mängimise lõpetamiseks.

Nägin isegi oma perearsti ära.


Arsti juures on kombeks oma ihulikest hädadest kõnelda. Kurdan siis minagi, et vot neis puksides on lõtk liiga suur,  käivitamisel  on pöörded liiga kõrged ja kui juba asjaks läheb, siis võiks kerehoolduse ka ette võtta.
Ahah.
Ljaheme sinna tjeise tuppa.
Arstil on kohutav aktsent, mille ma leebelt andestaksin, kui ta ometi ei pobiseks nii, et hakkan ka oma kõrvakuulmises kahtlema.
Njiii... Teje kaaaaaalute...(numbrid salastatud)... Kjui pjikk tjeie olete?
Nuvot. Tjeie olete ljiiga paks.

Et...vabandust?

Paks. Paks olete.
No kuidas need sõnad äkki nii selged ja hea diktsiooniga on?

Panen hommikul kleidi selga ja löön lokinad sõrmedega lehvima - ei ole paks.
Teeb keegi samal hommikul pilti minu hekedest - paks, juuksed püsti nagu öökullil.
Lähen semudega teatrisse, kõpsikud jalas ja sall õlgadel lehvimas - ei ole paks.
Vaatan hiljem fotosid ühisest kultuuriüritusest - paks mutt, telk seljas.

Perearst on järelikult fotosilmaga robot.
Vot nii.

Ma ju tean, et ta ütles nagu asi on. Aga armas aeg, naisterahvale niimoodi....nagu märja tursaga lätsti näkku.
Oleks ta siis ise mingi Adonis. Või noh...äkki ongi. Adonis nagu semiidi närbuva taimestiku jumal, teate küll.


Ee...kui palju kulutab kaloreid pirukasöömine? Öösel? Käsi ju ikka liigub, lõualihased pingulduvad...onju?

teisipäev, 5. juuli 2016

Näh...

.......ja kui mu pilk oma ilma silmapiiri taga näeb maailma kirgaste värvide asemel aina sogasemaid piirjooni ja ma tajun inimeste südamete jäätumist, lähen õue ning panen kukla vastu suure tamme tüve. Algul on raske paigal püsida, siis läheb rahutus minu seest puu sisse ja lõpuks näen ma tamme sellisena nagu ta on - tüvi suuri pikilõhesid täis (näe, see üks on viimase tormiga jälle sügavamaks vajunud), noore metsa jämedused poolkuivanud oksad elektriliinide kohal kui ähvardus rippu. Taas on inimese leviala lõiganud välja tüki kellegi teise eluõigusest, tamm peab oma hinge andma minu õiguse eest elada mugavalt.
Kuhu ma edaspidi oma halvad mõtted purgin?....





Vabandust. Mind on tabanud verbaalne pidamatus.
Lähen söön sütt ja tärklist.
Las need loigukesed vedelavad siin omaette.
Muig. "Better out than in", nagu suured rohelised klassikud ütlevad.
Aga miks teie...?

esmaspäev, 4. juuli 2016

Lootus

.


”Ma tean teda..”
Naine pööras pea kõrvale, tajudes endal mehe ainitist pilku.
”Ma tean teda, ma pean teadma, muidu ta niimoodi ei vaataks…”
Ruum oli rahvast täis, pokaalid kõlisesid, naerupahvakad, sumin. Natuke siirust, natuke ülespunnitatud optimismi.
Näituse avamine.
Naine oli seal juhuslikult, väljas sadav lörts ja pisut liiga eblakad kingad – kusagil pidi ometi varbaid soojendama. Galerii akendest paistnud rõõmsailmeline seltskond ja avatud ukse juures ninna hakanud hõrk veinilõhn oli mõjunud meelitava söödana ja petta ta ei saanud, varbad olid juba soojad ning odav, ent elegantselt pakutud vein sumises õrnalt peas.
Kui ainult too ainitine pilk ei oleks häirinud.
Naine eemaldus galerii tagumisse saali, pokaali käes hoides ja liikus süvenenult seintel rippuvaid söejoonistusi vaadates ringi. Ei olnudki kõige arusaamatum kunst, piltidel kujutatud näod olid kummaliselt udused, sellised nagu politseiteadetes teinekord näha võis, kuid kehad.. need olid kaunid alasti inimesed, viimane kui üks. Ilus mehekeha aknalaual istumas, naine süütamas küünlaid menoraas, veel üks naine istumas tugitoolis, mees lillega, ilmselt magav naine…
”See oled sina.”
Naine karjatas, vein loksus ta sõrmedele.
Millal oli teda eemalt jälginud mees ta selja taha jõudnud?
”Vabandust, ma ei tahtnud ehmatada.”
”Jah..ei…ma tõesti…”
”Sa tundsid mind ära, ma nägin.”
Naine taipas, et mees oli tema pilgus näinud äratundmishelki, mida seal tegelikult ei olnud.
Las ta siis arvab…
”Jah..jaa, kuidas sa elanud oled, ma pole ammu sinust..?”
”Nagu näed, pole viga, sain oma unistuse teoks teha. Esimene näitus joonistustest. Maalimisega on vähemalt praegu vahe sees.”
”Või nii.. Mulle meeldivad need joonistused.” Naisel oli hea meel, et ta võis seda öeldes olla täiesti siiras.
”Varem sa nii ei arvanud, sinust sain pildi alles siis kui sa magasid” muigas mees.
”Anna andeks, mulle ei meeldinud mõte endast modellina!”
Tegelikult ei meenunud naisele endiselt midagi, kuid selline vabandus oli tõenäoline, kui mitte täistõde, siis tõele vägagi lähedal.
”Sa olid.. sa oled ilus..”
Kohmetu pausi katkestas naine.
”Vabanda, ma pean edasi minema. Buss.. kell on palju, ma pean minema.”
”Helista mulle, kui linna tuled, ajame juttu, ma joonistaksin sind veel, ehk seekord ärkvel olevana..?”
”Jah… ma ei tea, ma mõtlen, jahjah..”
”Kes ta oli?”
Naine ei suutnud meelde tuletada ja see oli üsna paha tunne. Kuid alati jäi lootus, et nad siiski ei olnud tuttavad, et ka mees eksis.
”Kes ta oli?”
Mehele ei tulnud naise nimi ikka veel meelde, kuid see polnudki nii oluline. Alati jäi lootus, et nad olid siiski olnud tuttavad.

.

pühapäev, 3. juuli 2016

Kuidas naised mõtlevad


***
Kas anda kõrvakiil või kirglik suudlus,
su keha vastu liibuda või minna?
On raev see, millest elus tunnen puudust
või armastada tahan täiel rinnal?
Ei tea. Mu valiku teeb raskeks mõte,
et elu pole algamas vaid läbi.
Peast enam lahkuda ei suuda tõde,
et kumbki valik jätab mulle häbi.
Vaid loll ei näe, et üleküpsend naine
nii armus kui ka raevus silmariivav.
Mu noore hinge läbipaistvad tiivad
on viinud elu kare liivalaine.
Neist jäänud köndid peidan enda sisse.
Kirg, kivi kaelas, upub allikasse.

***
Mõõk meie vahel sängis on tead, milleks?
Tead. Pole sulle seda öelda vaja.
pilk üle mõõga heidetuna hellaks
nülib hinge. Kirg terase pealt kajab.
Me sõrmed hiilivad kuid saabli läiget
nad kartes tarduvad nii täpselt piiril,
et hetkeks tundub - saimegi me haiget
ning üle nägude käib vari viril
Ah, kes küll ütleks et see tera kiiskav
On kujutlus, ta polegi nii lõikav
et piisaks sellest kui üks valjult hõikab
JAA. Meist ei ühte ainsat punast piiska
saaks ohvriks, teras samas vajuks põrmuks
me sõrmed põrmu kohal üheks põimuks...

***
Verandal lahti lõikasin arbuusi.
Sa naeratasid esmakordselt elus.
Ma tardusin ja vaatasin su huuli,
neilt lugesin et polnudki sul valus.
Suur nuga peos ...ma panin selle maha.
Su põsist võtsin kinni kahe käega
kui tahtnuks võtta tagasi kõik paha
ja tehtud tegu korvata hea väega.
Mis rumal soov see oli, kummaline,
nii lihtsalt kaevasin end sinu naeru
sisse. Suu oli magus, lummav paeluv...
Ei olnud pikk me ühesolemine.
Ma tõusin, sina maha jäid must sinna.
Paar paljast kesta... kuhu on neil minna...

***
Et sinust aru saada - sõnaraamat
Mask keevitajalt talumaks su sära
Ma mõistan- olen vääritu ja kaabak’
Kui hingan sulle antud õhku ära
Pind, mida puudutab su jalg on püha
Sa piinled stiilselt nagu suured märtrid
Su pisar ravib vähki, leetreid, köha
Ja sellepärast parimat vaid väärid
Ma tean ja tunnistan su kõrget seisust
Sa lubad pühapaistelt tolmu võtta
Kui vaja, patju kohendama tõttan...
Üks küsimus vaid painab , rumal minust
Ei mõista- sina, puhas, valges kestas...
Miks puudutades sind end tahaks pesta?

***
Lisamärkus:.
Honi soit qui mal y pense.
Esitamise järjekord erineb nende ...asjade... tekkimise järjekorrast ja küsimusele, kas see "olen mina", vastan, et muna äratundmiseks ei pea olema kana.
*

esmaspäev, 27. juuni 2016

Joogale mõeldes

Lehma saba maandus kergelt piiga peal, Maasi pani selle pehmelt paitades Ilo õlale ja libistas riivamisi käsivart pidi alla. Oleks õhtu olnud, ei oleks Maasi nii hellitanud, päevastest parmudest puretud nahk ja karjamaalt koju ajamise ärevus veel sees, vaat siis oleks saba nagu piits lüpsipiiga kaela tabanud.
Hommikud olid leebemad.
Unisemad samuti.
Piim sirises põlvede vahel olevasse lüpsikusse, lehma liigutuste peale kostis tasane "..mis sa nüüd...ära mässa...", kuigi ei mässanud lojus ühti nii palju, et keelama oleks pidanud. Aga harjumus ju, ega selle vastu saa.
Harjumusest tehtavad liigutused olid igavad. Elu oli üldse igav. Ikka hommikune lüps ja vast piimale tulnud loomadega lõunane lüpsikord,  nende vahepeal aja loomad karjamaale, õhtul lüpsa jälle ja siis ketita tõprad sõimede äärde kinni, vahepeal jahuta piim, sööda sead...ah, ei viitsi mõeldagi, iga päev sama. Tuterdi-taterdi toa ja lauda vahet, keegi ei näe, elu on igav ja ise oled igav... Ilo mõte kolas juba ammu lehmalüpsist kaugel.
Ilo kujutas ette, kuidas oleks kuulus olla, kinonäitleja näiteks. Kui nii palju ei saa, siis teatris esineda, aga seal käis vähe inimesi. Või tsirkuses!
Maasi saba lipsas jälle piiga õlale.
Nagu uss libises üle rangluude.
Aih, eile oli alevis tsirkus, seal oli päris uss, naisel oli suur madu õlgadel ja säravad riided - paljukest neid üldse oli - seljas, naised kiljusid ja mehed hakkasid kiiresti-kiiresti piipu popsutama. Ju nemadki pelgasid, lihtsalt välja ei tihanud näidata.
Ilo igatahes kartis.
Kloun oli. Suure punase ninaga tola, kingad nagu Vitseoja Juhani haabjad all. Lapsed ikka naersid, Ilo turtsatas ka paar korda, viisakal neiul polnud sünnis laia lõuaga hirnuda. Praegu ei kuulnud keegi, praegu võis natuke kikerdada. Eile pupsusid isegi mehed. No tegelikult võisid ka piibud säänset häält teha.      
Kondiväänaja oli küll hirmus. Ajas aga selja tagant pea jalge vahelt läbi ja pani pihud lõua alla. Üsna sedamoodi nägi välja, nagu oleks nägu ja taguots eraldi inimeste küljest võetud. Kuidas ta veel alguses varbaga kõrva tagant sügas ja siis supsti põlve kaela taha tõstis. Nii kergelt, see ei saanud ometi raske olla, aga noored ja lapsed keerasid ikka päid viltu ja vaatasid nõutute nägudega, kus kondiväänaja oma jäsemed jälle läbi topib. Mõnikord ei saanudki sotti, kas oli see nüüd käsi või jalg, mis nina all siputas.
Mehed, need luristasid oma piipusid lihtsalt kõvemini.
Ilo tegi nisadest veel viimased tõmbed ja tõusis siis ühe käega lüpsipinki ühes krabades ja teisega lüpsikut vinnates püsti.
Kondid tundusid natuke puised olevat.
Ega need muidu, lihtsalt natuke unised alles.
Ilo lükkas laudaukse lahti, vaatas korraks tühja õue ja Siis Tuli Mõte.
See ei võta ju aega, korraks proovida ainult...
Tasakesi tõmbas ta ukse uuesti enda järelt kinni.

***
Väike Senni tormas tunnikese pärast tuppa hirmust väriseva häälega kilgates  "kurat on laudas, sõi meite lehmad ära ja nüüd närib Ilot surnuks!"
Eks ta lepikkusse lipates oli kõrvalhoonest koledaid hääli kuulnud ja lehmi polnud ka veel väljas, kuigi Ilo oli juba ammu lüpsik näpus õuel sehkendanud.
Kurat, siis kurat. Kui lehmad ja Ilo söödud, siis ehk sigu annab veel sarvilise hambust päästa! Igatahes pererahvas tormas laudauksele.
Sinna ta tardus.
Naised kiljusid, lapsed kädistasid naerda ja mehed...mehed luristasid piipu.
Lüpsipiiga oli uppis nagu sitikas tükkis lüpsiku ja järiga, seelikusabad igal pool,  ainult kintsude ümber oli neid napilt, juuksed põhku täis.
Kuidas sa ikka teistmoodi oled kui jalg kõvasti kaela taga kinni ja ära ei tule, no ei tule kohe üldse..

laupäev, 25. juuni 2016

Mul oli kuiv jaanipäev, nii mitmeski mõttes

Lõunaosariikide sabaotsa jaanipäev oli tuuletu, häbematult soe ja vihmata.
Tibatillukese küla hiigelsuur jaanituli, tantsupeo ajast veel meeles olevaid tantse tatsavad memmekesed, paar hoolega hoitud ja poputatud papit tantsulaval nagu loorberilehed kanasupis hõljumas.
Kes iganes peoplatsile ligines, käis varemtulnute hekslimasinast läbi.
"Uuetoa Martal, kae, uus mees juba tares. Osvaldi minekust on alles kasinasti üle aasta möödas, on siis nii raske poolteist aastat ära oodata, et viisakas oleks?"
"Vaata nüüd seda Nukaküla naiste tantsupunti, meie küll tanusid sedasi ei seo, nurgad tuleb ikka paelte alla keerata!"
"Mellise Maril juba kõht kõrgel ees, ikka lööb pidudel tantsu. Seda juba inetu vaadata!"
"Oh helde aeg, Ollimäe Johanil pole enam kaela nähagi, nii jämmeks läinud! A no tal ju  Sirje pagaritöökojas tööl, ega seal peres leiba ei osteta..."

Kui vahepeal jupp aega uusi tulijaid ei laeku, kurdab sama naistepunt, et "Ei tea, mis neil Saalitoa tüdrukutel meie vastu on, iga kord, kui me nende poole pittu läheme, ajavad pead kokku ja muudkui volksutavad silmadega?"

***

Tegemist on räige kunstilise liialdusega, nimed on laest võetud nagu vestluste sisu.

***

"Tolle mees, vaata, seal vasaku, näed?...tema mees külmus talvel bussijaamas surniks, eks ta oli natuke napsune ka ja...."
"Meeta oma poos ennast mineva jõulus üles, ega ta päris kaine ei olnud, aga..."
"Minu teine mees, Iivar, uppus maja taha tiiki,  tahtis purjakil olles sealt paljakäsi kokre püüda.... Esimese ajas Vitja alla, eks too jäi traktoriroolis peale palgapäeva magama..."
"Leod enam pole, kukkus kevadel öösel kemmergusse minnes peaga vastu kivi, ei tea mis see nüüd siis oli. Koduõlut ta ju ennegi teinud..."

Jajah.
Nimed muudetud.
Sisu... On nagu on.
Kurb.

***


Et asi ühekülgseks ei jääks, siis ei tohi mainimata jätta, et pererahvas oli äärmiselt lahke, vedas meid imeilusaid kohti ja sündmusi pidi nagu oleks me selle isegi kuidagi ära teeninud.
"Maailma ilusaim riik on Lõuna-Eesti."
Onon!
Ilusas riigis on ka ilusad inimesed.

pühapäev, 19. juuni 2016

Sujuvalt teise teemaga edasi. Eskapism, juu nõu

***

Need udused hommikud, hääletult kõndimas kari,
veepiiskadest kleepuvad lehed mu paljastel jalgel.
Öökaste või hoopiski härmatis võõbanud valgeks
on porgandipealsete read seal kus lamab veel vari.

 Need udused hommikud, ränkade õhtute järjed...
Nüüd jalad kui juured on joomas maa jääkülma piima
mis ämblikuvõrkude sametist voolab kui viimas
ma moosese moel veiseid maale kus manna ja kärjed.

 Need udused hommikud. Nendest saan ahmida jõudu
mis tuulistel päevadel vaja. Nüüd saan seda varuks
ja süda ei väsi kui ärganud maailm saab taruks.
Kesk lärmi mu oma on pilguke udussesõudu.

***

Verandal lahti lõikasin arbuusi.
Sa naeratasid esmakordselt elus.
Ma tardusin ja vaatasin su huuli,
neilt lugesin et polnudki sul valus.

Suur nuga peos ...ma panin selle maha.
Su põsist võtsin kinni kahe käega
kui tahtnuks võtta tagasi kõik paha
ja tehtud tegu korvata hea väega.

 Mis rumal soov see oli, kummaline,
nii lihtsalt kaevasin end sinu naeru sisse.
Suu oli magus, lummav paeluv...

 Ei olnud pikk me ühesolemine.
Ma tõusin, sina maha jäid must sinna.
Paar paljast kesta... kuhu on neil minna...

reede, 17. juuni 2016

***

Vihm tegi tükka. Vahetult enne sadu rohitud aiamaal näeb taimede vahelt katkutud ja sealt vagude vahele visatud umbrohi palju kõbusam välja kui kultuursed porknad-kaalid.
Ah, et miks ma umbrohtu kokku ei korjanud ja põllult ära ei koristanud? Laisk olen, mis teha.
Peremehel on puhkus. Viis nädalat. Nomaeivõi. KOLMKÜMMEND VIIS PÄEVA! Kui ma saaks kolmkümmend viis päeva järjest puhata, unustaks ma ilmselt, kus ma üldse töötan. Aa, ja siis korjaksin ma vagude vahelt umbrohu ka kokku.

Tähelepanuvõime ja mälu näitavad kas ülekoormuse või selge seniilsuse esimesi märke. Juhtub asju. Uskumatult jaburaid asju. Asju, mis teevad minust täiesti ebausaldusväärse inimese.
Näiteks...
Ostan mina, kultuurilemb, pundi pileteid teatrisse. Seletan kõigile, mis etendusega tegu, millal minek on, jagame rahva kahe auto peale laiali ja hakkame Viljandi poole sõitma. No läheme natuke varem, Viljandi ikka ilus koht ja jätame jalutamise aega ka.
Kõlab mõistlikult?
Muidugi kõlab.
Ka tol päeval oli kõik ilus  kuni teise auto rahvas hakkas netist täpsustama, mis kell etendus hakkab.
"Ee...oled sa ikka kindel, et me Viljandisse peame minema?" Natuke ootamatu telefonikõne, kas pole? Keegi julgeb kahelda minu sõnades, mäss laeval! Kahmasin kindalaekast piletid ja...
...see pagana etendus oli Pärnus.
Esimest korda nägin, et Peremees oskab kihutada, tee Viljandist Pärnusse oli õnneks tühi mis tühi. Teise auto rahvas oli sama sõge ja me jõudsime isegi veerand tundi enne näidendi algust mind narrida.
Niisiis on meil nüüd Pärnu Ugalas käidud. Varsti läheme Tallinna Vanemuisesse, piletid on juba olemas.

***

Nojah...kirjutangi selliseid seest tühjasid jutumulle.
Õnnetuks teeb selline mõttekramp...söötke mõni teema ette..?
Khm...kõlab nagu "palun närige minu eest pisut mu putru"....