Lehma saba maandus kergelt piiga peal, Maasi pani selle pehmelt paitades Ilo õlale ja libistas riivamisi käsivart pidi alla. Oleks õhtu olnud, ei oleks Maasi nii hellitanud, päevastest parmudest puretud nahk ja karjamaalt koju ajamise ärevus veel sees, vaat siis oleks saba nagu piits lüpsipiiga kaela tabanud.
Hommikud olid leebemad.
Unisemad samuti.
Piim sirises põlvede vahel olevasse lüpsikusse, lehma liigutuste peale kostis tasane "..mis sa nüüd...ära mässa...", kuigi ei mässanud lojus ühti nii palju, et keelama oleks pidanud. Aga harjumus ju, ega selle vastu saa.
Harjumusest tehtavad liigutused olid igavad. Elu oli üldse igav. Ikka hommikune lüps ja vast piimale tulnud loomadega lõunane lüpsikord, nende vahepeal aja loomad karjamaale, õhtul lüpsa jälle ja siis ketita tõprad sõimede äärde kinni, vahepeal jahuta piim, sööda sead...ah, ei viitsi mõeldagi, iga päev sama. Tuterdi-taterdi toa ja lauda vahet, keegi ei näe, elu on igav ja ise oled igav... Ilo mõte kolas juba ammu lehmalüpsist kaugel.
Ilo kujutas ette, kuidas oleks kuulus olla, kinonäitleja näiteks. Kui nii palju ei saa, siis teatris esineda, aga seal käis vähe inimesi. Või tsirkuses!
Maasi saba lipsas jälle piiga õlale.
Nagu uss libises üle rangluude.
Aih, eile oli alevis tsirkus, seal oli päris uss, naisel oli suur madu õlgadel ja säravad riided - paljukest neid üldse oli - seljas, naised kiljusid ja mehed hakkasid kiiresti-kiiresti piipu popsutama. Ju nemadki pelgasid, lihtsalt välja ei tihanud näidata.
Ilo igatahes kartis.
Kloun oli. Suure punase ninaga tola, kingad nagu Vitseoja Juhani haabjad all. Lapsed ikka naersid, Ilo turtsatas ka paar korda, viisakal neiul polnud sünnis laia lõuaga hirnuda. Praegu ei kuulnud keegi, praegu võis natuke kikerdada. Eile pupsusid isegi mehed. No tegelikult võisid ka piibud säänset häält teha.
Kondiväänaja oli küll hirmus. Ajas aga selja tagant pea jalge vahelt läbi ja pani pihud lõua alla. Üsna sedamoodi nägi välja, nagu oleks nägu ja taguots eraldi inimeste küljest võetud. Kuidas ta veel alguses varbaga kõrva tagant sügas ja siis supsti põlve kaela taha tõstis. Nii kergelt, see ei saanud ometi raske olla, aga noored ja lapsed keerasid ikka päid viltu ja vaatasid nõutute nägudega, kus kondiväänaja oma jäsemed jälle läbi topib. Mõnikord ei saanudki sotti, kas oli see nüüd käsi või jalg, mis nina all siputas.
Mehed, need luristasid oma piipusid lihtsalt kõvemini.
Ilo tegi nisadest veel viimased tõmbed ja tõusis siis ühe käega lüpsipinki ühes krabades ja teisega lüpsikut vinnates püsti.
Kondid tundusid natuke puised olevat.
Ega need muidu, lihtsalt natuke unised alles.
Ilo lükkas laudaukse lahti, vaatas korraks tühja õue ja Siis Tuli Mõte.
See ei võta ju aega, korraks proovida ainult...
Tasakesi tõmbas ta ukse uuesti enda järelt kinni.
***
Väike Senni tormas tunnikese pärast tuppa hirmust väriseva häälega kilgates "kurat on laudas, sõi meite lehmad ära ja nüüd närib Ilot surnuks!"
Eks ta lepikkusse lipates oli kõrvalhoonest koledaid hääli kuulnud ja lehmi polnud ka veel väljas, kuigi Ilo oli juba ammu lüpsik näpus õuel sehkendanud.
Kurat, siis kurat. Kui lehmad ja Ilo söödud, siis ehk sigu annab veel sarvilise hambust päästa! Igatahes pererahvas tormas laudauksele.
Sinna ta tardus.
Naised kiljusid, lapsed kädistasid naerda ja mehed...mehed luristasid piipu.
Lüpsipiiga oli uppis nagu sitikas tükkis lüpsiku ja järiga, seelikusabad igal pool, ainult kintsude ümber oli neid napilt, juuksed põhku täis.
Kuidas sa ikka teistmoodi oled kui jalg kõvasti kaela taga kinni ja ära ei tule, no ei tule kohe üldse..
Postitused
