Arrrrrrrmastus (ja see teine asi ka)

Kui nüüd ausalt öelda,
siis armastan ma teid kõiki.
Hea küll, sind ma armastan natuke vähem
aga teda sedajagu rohkem ja toda...ah, toda ma ei tunnegi.
Tolle kohta ma ei tea veel seda armastuse-asja.
Ikkagi armastan kõiki. Räägitakse, et peab armastama.
Kui nüüd ausalt öelda, siis tahaks jubedalt kedagi vihata ka.
Ma veel ei tea keda ja veel vähem adun, miks, aga soov on olemas.

Vabandust, palun väga vabandust, aga kas tohib?
Kedagi vihata?
Väga?
Lubate?

Armastuses on lubatud kõik

Sõjas on samamoodi

Pussiga selga ja kõrilõik

Lähevad kohe moodi

Vihast ei räägita ühtigi

Tabu ja paha ja kole

Vihata võid ihuüksi, siis

kui kedagi lähedal pole

Saan ma õigesti aru, et armuleek

Jätab järele laipade raja?

Vihkamine on vaid sinu sees

See lehvivat lippu ei vaja?

****
Ma ei ole viimasel ajal JÕUDNUD proosa kallale. Pea on seda juba nii täis, et kõrvadest tilgub.
Järmisel nädalal läheb kergemaks.
Vähemalt tööl.
Vot siis......aga ma.....

Linnud JUBA tükk aega lõugavad. Kell on 02.17!

Küsimus

Vesterni lõpus loojangusse kappab
lai ruunakann ja ratsaniku selg.
Neist üle lõputiitreid tüütult lappab.
Sombreero, selg ja perse - pildi telg

Miks mitte keegi kunagi ei küsi,
et mis saab siis kui lehmapoiss on läinud
Kas tema heeros-kuulsus kaua püsib
või saab tast tüütu ätt, kes "sõjas käinud"?

Ah, teate, mul on suva ratsamehest,
miks keegi kunagi ei räägi ruunast
kes tegelikult oli stoori tuumaks?

Ma tean, et filmi lõpus puhtalt lehelt
ta jälle alustab. Saab kronust uus
ükssarvik. Pisut paks, kuid ülituus.



Lihtsalt kroonika mõttes: esimene hull laululind tegi hääleharjutusi kell 02.27, kolm sekundit peale tema kääksatust ärkas rähn ja hakkas meelt heites pead vastu puud peksma.

***sisutu

Paki mind paberisse
Väike valge paberkott oleks hea
Krõbisev
Tingimata valge,  värvid mulle ei meeldi
Sest kui on hele, kerge ja rõõmus toon, siis peab kusagil lähedal olema tume, raske ja sünge lärakas
Seega
Valge
Ja krõbisev
Olgu, punane võib ka olla
Punase paelaga
Ahaa, ja siis mõtled sa just nii - ahhaa, milline tore pisike pakk
Tuled ja piilud kotisuust sisse ning mina
Teen peenikest hiire häält karates püsti
Toksates kuklaga vastu su  põnevil nina
Mis sellest. Kõik muu on ju ometi hästi
Hästi
Hästi
Hästi

Paki
Mind
Paberisse
KOHE

näh..nähnäh

Astun kui rebane, silmad kui hirvel
Keha on päikesest pillatud kumas
Juuksesalk - jõerohi kullases virves
Hõljun, ei astu. Täisnaiselik jumal

Häälega õitsetan kivid ja lilled
Käepuude äratab leinagi rõõmuks
Pilk jätab rajale teemandikilde
Higipiisk muutub ambroosiasõõmuks

Äratus julm. Unenägu saab otsa
Laperdab pisut ja mutta siis potsab
Silmi veel avada üldse ei jaksa

Siiski peab. Peegli ees pea pööran ära
Kadunud jume ja haihtunud sära
Kõverad jalad, takkjuuksed ja paks ka....

Jah

Me vaikime omade vahel
  Ei räägi ei vaata ei puutu
    Nii tundubki vahetevahel
      Et oleme silmitud suutud
        Üksi hirmunult ekseldes ehas
          Me otsime endile hinge
            Ses pimedas vaikivas kehas
              Ust kobades jookseme ringe
                Ei küsi, ei võta, ei palu,
                  Umbeuhkena omaette
                    Keegi lohutamist ei talu
                      Peites nukruse vihmavette
                        Ei me usalda võõraid iial
                          Ja jäämegi üksi kui kivid
                            Kõigil olema peaksid tiivad
                              Praegu lamame muldade ligi

Fantaasia kogemusnõustamise teemal

Tasakaalukunstnik kirjutab nii läbikomponeeritud arutlusi, et selle alla mõnda tõsiseltvõetavat kommentaari kirjutada näib ratsamonumendile "šeff suksu!"  kriipseldamisena.
Jep, on tõesti šeff suksu. Ma parem kriipseldan siia. Tõsiseltvõetav see kommentaar niikuinii ei oleks.
Kogemusnõustamisest nimelt.
Esiteks: mul puudub kogemusnõustamise osas igasugune kogemus, seega on mu mõtteuit sel teemal fantaasiapõhine.
Kogemusnõustaja eesmärk on ju motiveerida teisi inimesi, kes oma elus on faasis, mille tema on kas läbi elanud või milles elama õppinud..? Ratastooli sattunu toetab: "Ka nii saab elust rõõme leida", lahutanu näitab, et "eks" ei ole sünonüüm sõnale "vaenlane" ja nii edasi...
Siis aga tuleb psühholoogi juurde inimene, kes on jäänud hiljuti pimedaks, kaotanud traagilises õnnetuses oma lapse ja keda jälitab maniakaalne ahistaja.
"Saadaks ta õige kogemusnõustaja juurde, ma tean ühte, kes olevat päris hea..." arutleb psühholoog omaette.
Mis seal's ikka.
"Mu laps hukkus."
"Ahsoo..kahju, tunnen kaasa...ei oskagi aidata, mul kahjuks lapsi pole."
"Pimedaks jäin ka, sarkoom, teate.."
"Jube lugu, kohe mitte midagi ei näe?"
"Üks haige inimene jälitab mind, saadab nilbeid sõnumeid ja  kraabib ukse peale roppusi."
"Kas politsei ei saa aidata? Ah et pole sellist seadust? No on ikka jama...aga tahate, ma räägin, kuidas ma elus hakkama saan, hoolimata saeõnnetusest, milles ma käest ilma jäin?"
Vist ei taha.
Nagu läheksid arsti juurde oma valutavale kõrvale abi leidma ja abi pakkumise asemel räägib arst, et tal on eluaeg olnud üks jalg teisest lühem.


Ma tean küll, et nii need asjad ei käi, aga fantaasiat ju ketti ei pane. Või on mõni, kes oma kogemuse põhjal tõestab vastupidist? Fantaasia on ketistatav?

Koeraelu. Koera elu

Retriiver, kaelustuvi ja üsna pisike koeraomanik.
Tuvi otsustas pargipuu oksal elu üle järele mõtelda, koer otsustas puu all lamades tuvi mõtteid lugeda ja koeraomanik ei otsustanud midagi. Ta küll üritas, aga koera kaal moodustas tema kaalust pea kõva kolmandiku ja võrreldes inimesega oli koeral ikka lihaseid ka. Mitte, et koeraomanik oleks mingi pekine plönn olnud, aga siiski: kui peni otsustas lamada, siis ta lamas, peremees telligu või kraana appi, aga kutsu ei liikunud paigast.  Ning kui meigas ära lendas ja koer edasi marssimise valis, ei olnud koera peremehel sõnaõigust, kas ta ikka seob oma ketsipaela kinni või jalutab koer teda edasi.
Olen kuulnud, et retriiverid on korralikud koerad. Loodetavasti korjavad nad peremehe järelt kilekotikesega......

***


sa tea, et igal ööl ma sünnin uueks
kuu kotinõel mu riismed nõelub kokku
kui mõni jupp jääb üle, saab see täheks
mis augustis kord sipsti alla kukub

kord olen kuivand, pisike ja vana
oh, pole ime, pool on tähesajus
kord lõõmatanud hästi eredana
pelk sekund enne kui leek kustub, hajub

on täna kuu väitsterav. see on nii hea
jääb vähe traageldust ja õmblus hästi peab

ladilalllalla

Kes vana asja... teate küll... sel silm peast välja
Jalg alt ja kana õlale ning hambad hõredaks
Puujalatantsu vihtudes saab palju lolli nalja
Konkskäsi klohmib klaverit ja ulub peni paks

Nüüd oma silm on kuningas ja aitab ühest küll
kaks silma on kaks kuningat, sealt tõuseb sõda hull..
arrrrghhhh!!!


****

Hing on härmapitsis,  südamed on jääs

Kaugelt kaunis vaade, lähedalt ei ole

Klaasist kestas süda seisma ta ei jää
Kuid kas see on tõesti elusolemine

Põlved vastu kivi, ostmik mulla pääl
Kaugelt kole näha, lähedalt on soe
Kuuma mõtet jahutab ent jalgel hää
Hea on nõnda olla, miski muu ei loe

Oma soojust teise külma hinge valan
kehal hakkab jahe. Südamel on palav

Ühte, teist ja kolmandat. Saiapuru

Täna Kärde sirgelt kodu poole minekut alustades säras päike ja tee oli kuiv nagu magamiskambri põrand, aga teisele poole jõudsin viie sentimeetri sügavuses rahesodis auto taguotsaga twerkiva kaubikujuhi jõu ja iluvõtteid imetlema. Kogu teekonna pikkuses olid pilved taevas edasi-tagasi kepsutades kord oma pikad sajuseelikusabad järele lohisema lasknud, vahel harva kerisid prisked prouad undrukuhännad ikka kaenla alla ka ja lubasid päikesel oma saba alt läbi piiluda.
Khm...kas pilvede jalad on kõverad või sirged? Karvased või siledad? Jämedad või hirvjad? Päike, uu, räägi välja!

Džentelmen, näe. Vaikib.


****

Tuul tõmbab üles keerise ja lennus
ei tea, kuis olla. Lihtsalt kaotan pea.
Kas tõsta käed, et rutem läbi ennast
sest torust lasta või see pole hea...?

Käed laiali kui ristilöödul lootuses
et kõrvalt püüab keegi võõras haarata
Ja välja tõmmata sest rattast. Pöörisest
ehk üritaks mind randa tõmmata...

Ah, las ta keerutab. See elu. Las ta kakleb
Ma hakkan vastu. Kraabin, kiljun, siplen.

****



Eesel, kits, ahv ja karu leidsid metsa alt pundi pille. Viiuleid ja pasunaid ja trumme ja... Olgu, trumm oli natuke lõhki. Pasunad kah raasuke mõlkis. Ning viilitel mõned keeled puudu, aga pole mõtet pisiasjade kallal norida. Ning üleüldse - mis need pillid seal ikka nii väga leitud olid,  karul oli lihtsalt kõht tühi olnud, kui kohalik jäägriorkester jahihooaja alustamise puhul piknikku pidas. Karu kõht oli siis ikka väga-väga tühi.
Nüüd oli mõmmi punu punnis ja hing ihkas meelelahutust. Tantsu, tralli, muusikat.
Pesni i pljaski, nagu karu vanaema kunagi võõrkeeles väljendus. Karuvanaisa väljendus selle peale ka võõrkerles, aga mida ta täpselt ütles, jäi tol ajal alles palli mõõtu mõmmikul kuulmata, sest vanaema laksas ühe käpaga üle vanaisa kukla ("Lapse kuuldes!")  ja teisega üle mõmmi turja ("Mis sa siin kuulad, kõrvad harali!")
Ahjaa, pillimängu juurde tagasi.
Eesel, kits, ahv ja karu krahmasid pillid kätte ja pidu algas.
Selline lühemapoolne pidu.
Eesel nimelt kurtis, et kits haiseb ja tema, eesel, ei saa pasunat seda haisvat õhku kasutades oma pillist õiget heli kätte.
Krahmas oma tuuba ja läks teisele poole karu. Karu oli autoriteet ja autoriteedid ei haise kunagi.
Pillid pandi jälle hüüdma.
Nüüd oli kits see, kes kurtis, et tal on muusika tegemiseks kehv koht. Ahv olevat teda ebasündsast kohast näpistanud ja lausa mitu korda järjest.
Pole parata, pärdik pandi karu ja eesli vahele, hoidku oma näpud paigal.
Kõlab nagu košmaar?
Viga!
Tegelikult oli kvartetil lõbus. Tingeltangel ikka kogu raha eest, itsitamist ja aasimist kuhjaga, seljaga ja pealegi. Vanad sõbrad ikkagi, pillimäng oli ses õhtus üldse alles kusagil viieteistkümnendal kohal.

Ainult jänes, vana argpüks, see passis eemalt põõsast. Reporterite värk. Mitte, et "Lähen lähemale, küsin asjaosalistelt..."  vaid "Siit kaugelt on hea suurt pilti näha".
Järgmise päeva " Metsa teataja" esileheuudis oli sündimas.
"Metsaelanikud šokis. Eesel, kits, karu ja ahv  käitusid pille mängides vägivaldselt, pillide seisukorra järgi otsustades ei olnud see esimene kord!"

Märtsikuu luuleväljakutse 12, viimane (luuser olen)

Vali neli erinevat asja: üks, mida sa vihkad; mis sulle ei meeldi, mis meeldib ja mida sa armastad. Vali need kõik piisavalt ühest kategooriast – söök või isikuomadused või värvid. Kirjuta luuletus neist kõigist ja kuidas nad on omavahel seotud.



Kihutada, kui päike lõõskab madalalt, aga tagaistmel keegi haliseb: "rutem,mul on paha..."
kiirustada, kui endale tikub uni päikesest kiusatud silmisse, aga kellelgi on kuhugi kiire....
sõita mõnusalt kiiresti mööda ilusat teed ja võtta aega päike trikke mõnuga vaadata
lennata maanteel, vastu päikest ja teada, et keegi teeb sedasama lihtsalt selleks et öelda TERE.

Pöörasin teema pea peale ja valisin mitte neli, vaid ühe asja, mis tekitab palju erinevaid emotsioone.
Autosõit.

Nii. Siit lõpetan selle väljakutse allaandmisega.
Nõõõrk.

Märtsikuu luuleväljakutse 11

Kirjuta, mida sa oled valmis tegema.

***

Suur tuul lõhub jääd.
Tahan ärgata hiljem,
kui kõik on möödas

Astun õue. Rõõmustan
"Pori polegi olnud"


***

Ei hakka keerutama:väljaväänatud raamatu tunne on.
Nagu ma muidugi teaks, kuidas üks väljaväänatud raamat ennast tunneb.
Ilmselt pole allaandmishetk enam kaugel, luuletajat minust ikka ei saa ... :)
Kuid asi oli/on ilus kuniks see kestis/kestab.

Märtsikuu luuleväljakutse 10

Tuleta meelde aega, kui sa olid täiesti võõras mingile kogemusele või teadmisele, millega millega oled praegu hästi tuttav. Kirjuta luuuletus meenutades, mis tunne on „mitte teada vastuseid“.







Hämar koridor ja priske naabrionu
kes ei tahtnud mööda lasta mind
Seisis, jalad harkis, huuled torus
Higihais ja maikast paistev rind
„sinust kasvab iludus“ ta ohkis
„juba praegu rõõm sind vaadata“
„näe, sul on vist on rinnad puhkend,
Las ma natukene katsun ka...
Tatjas käsi. Kiljatasin, vastik löta
Hääl vist oli vali, onu astus eest
Lõpuks ometi sain lõpuks ära tuppa
Pissihäda ammu möllas sees
Mõtlesin, kui kole oleks olnud
Kui ei oleks jõudnud põgeneda
ema oleks ükskord koju tulnud
püksipissimise eest võtt´tõreleda

Märtsikuu luuleväljakutse 9

Tänane teema: "Prügi kaitseingel"




Kaitseingel, kes on väsinud olemast sinu oma                 
Või minu oma
Või tema oma
Annab oma koha vabaks
Vaata ise kuidas toime tuled
Või kui ei tule, siis ei tule, mis teha
Tema läheb ja kaitseb natuke aega mõnda kassi
Kui ta kassi ka enam kaitsta ei jaksa
Hakkab ta prügi kaitseingliks
Näe, toksab ta jalaga, võta siit see pudel ära, ütleb ta pompsule
Ja tead, ütleb ta kajakale, vaata sinna kilekoti alla, seal on poolik sai.
Niimoodi ei lähe prügi hukka.
Siis ta väsib jälle.
Järgmine hamega sell prügikasti äärel hõikab varblast – tule võta need vahvlipaberid
Selle surnud ingli nimbuse vahelt.
Siin on veel nokitavat puru.

Märtsikuu luuleväljakutse 8

Tänane teema: luuletus muusikast.



Ma olen kurt ja sina oled pime
Ma kuulen muusikat kuid sina näed
Su soojad käed mu pihal on üks ime
Ja teine on su kaelal minu käed

Sa nägijana näeksid minu valu
Ma kuuljana vaid kuuleks müra suurt
Kuid praegu oma tantsus paljajalu
Me tuules pöörleme üks vile suul

Hoog tõstab lendu jalg ei leia tuge
Nii peame teineteise najal koos
End püsti hoidma muidu juhtub ime
Ja pattu langeme ses tantsuhoos

Vist seda soovimegi salamahti
Ma proovin...lasen õige pihud lahti

Märtsikuu luuleväljakutse 7

Kirjuta luuletus konkreetsest vaimsest häirest. Ära kasuta stereotüüpe. Kasuta ehtsat teaduskirjandust.
See osutus mulle suuremaks ampsuks kui lõuad võtsid. Reeglitest läks lennuga mööda.


Sõber.
Mul on sõber.
Mul on vend ja õde ja sõber.
Vend ja õde ei mängi minuga, nad ütlevad, et ma olen väike.
Sõber ei ütle midagi sellist, mis siis, et ta on suur.
Ta mängib minuga alati.
Veduri mudel plahvatas, tema tegi.
Lihapallid kaovad, tema tegi.
Kui ma hulkusin katusel, siis  oli see tema idee.
MINA OLEN HEA LAPS.
Mul on hea sõber, mis siis, et ta teeb pahandusi.
Tema teeb pahandusi, mina olen ikka hea.
Millegipärast ütlevad NAD, et mu sõber on lapseealise sotsialiseerumata käitumishäire tulemus.
NAD ütlevad, et mu sõber on skisofreeniline meelepete. Simulaakrum.
Jaa, muidugi. Mingu rääkigu seda juttu Mardile ja Anule, neil on ju see triibuline kaltsunukk.
Karlsson ON päris.

Märtsikuu luuleväljakutse 6

Täna kirjuta tugevuse ja nõrkuse vastandumisest.
Sai tiba didaktiline lastekas sedapuhku....



Tuul kannab teri luitelt liivamerre
Ka lehvikust saaks enam jahutust
Ätt rüüpab tassist teed, et kuiva kerre
saaks veidi vett ja hingest rahutust


Öö tuleb ruttu. Tassi paneb maha
ja uinub  oma looma kõrval beduiin
Ka kaamel rännul pisut puhkust tahab
Tuul...see ei võta puhkust eales siin


Kui päiksetera jälle lambi läidab
on alles kaamel, ätt ja tuuleiil
Vaid tassist pole jälgegi,  ätt taipab
et öösel tuul ta näris. Alles jäi vaid liiv

Märtsikuu luuleväljakutse 5

Täna kirjuta sellest, mida sa kõige vähem teha tahad.
(Kes oli see psühhiaater, kes neid teemasid pakkus?)

***


Öelda kõigile ''Jaa, pole hullu, kõik on parimas korras!''
siis minna hiilides iseendasse tagasi
        olles nagu pahupidi keeratud kinnas
                   süda ja maks ripakil kõigile näppida
hing nabanööri otsas mööda asfalti
                                        järele lohisemas
silmad seal kusagil seespool iseenda kukalt jõllitamas
ainus selge mõte tiksumas jäise tuule käes väljaspool kolpa:
''Halli on pisut liiga palju nende nappide karvade kohta''

Märtsikuu luuleväljakutse 4

Täna kirjuta sellest, kus sa tahaksid praegu olla.


Sõin külarajal õuna suure suuga
õun oli magus mina alles väike
mu patsipaelu katkus pisut tuul ja
silm oli kissis. Silma paistis päike

Õun oli pungil pruune seemnetilku
mahl voolas sõrmilt kleidi rinnaette
klaasselgelt mäletan ma silmapilku
mil õunapoolik kukkus lombivette

Siis nutsin ja veel paegu mõtlen nagu...
kas mõni seeme, tumepruun ja sile
on saanud uibuks. Ükskord, huulil vile
ma leian selle puu ja teen tast hagu



(Ma tegelikult nii õel pole. Hagu ei tee, aga õuntest söön paljaks kasvõi kõhutõve hinnaga)

Märtsikuu luuleväljakutse 3

Tänane teema: kirjuta luuletus sellest kes sa oled.

***


Ablas, aeglane, alluv, armuke, aus, eesrindlik, eit, ema, ihnus, ilus, isutu, karistaja, keevaline, kiire, kirglik, kokk, koletis, koristaja, külm, kütja, laisk, lohutaja, lohutamatu, lõhnav, matja, meelas, meelitav, märkamatu, naine, nüri, ohver, paitaja, petis, räpane, silmatorkav, sootu, timukas, truu, tüdruk, tütar, vanaema, õmbleja, õpilane, ülemus ja veel keegi ja veel ja veel ja veel.


Magades olen ma mina.

***

JFK, sellest luuleväljakutsest on saanud kõige ehtsam ängiväljapurse.

Murcal on helgemad mõtted.

Märtsikuu luuleväljakutse 2

Vanemlik järelevalve soovituslik.

Teema: kirjuta luuletus ühe asja kahel väga erineval viisil mõistmisest.


》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》


See pehme kuumus
        Minu kätest imbub higi
               Ma olen
                     Tulen
                            Lähen
Sa ohkad rahulolevalt mu külje ligi

***

Kolmkümmend sekundit
       Sa juba magad
              Muuseas sa tekita mind jätsid niigi