Vaikuse lõpp

Tundus, et Hugo sisenedes muutus lusikate klõbin refektooriumis pisut tihedamaks ja tonsuuride hele rida oleks justkui paar nõksu allapoole laskunud, aga see võis tõesti olla meelepete.
Kolm purukslitsutud prussakat Vend Hugo tangupudrul olid seevastu ehtsad mis ehtsad. Hugo kummardus taldriku kohale, kõht oli tõepoolest tühi... mis juhtuks, kui ta need jäänused taldriku servale nihutaks..?
Ah, ka pudrus sees paistsid jalad, tiivad, tundlad. Munk põrkas ootamatusest eemale, kui üks tiibadest äkki abitult ülespooole siputas.
Putukad ei olnud juhus, need ei olnud lohaka koka poolt kogemata pudru sisse keedetud, need olid just tema, Hugo, toidu sisse nimme segatud.
Lusikas värisevas käes püsti, piidles Hugo ettevaatlikult paremale ja vasakule. Ei midagi erilist, sõnadeta vaikuses kostsid ainult aplad söömishelid, keegi ei vaadanud tema poole. Võibolla isegi liiga kramplikult hoiduti sellest. Ainult kloostriülema terav pilk kraapis korraks üle vend Hugo teistest kõrgemale tõusnud näo. Kiiresti langetas ta oma pilgu taldrikusse, üritades mitte näha aeglaselt tõmblevat tiiba ja purukslitstutud putukakesti pudrus. Süüa ta ei proovinudki.
Üks lusikas teise järel langes klõpsatusega lauale. käed tõusid vendade rinnale palvesse ja ajvahemik abti põstitõusmise ja kolmesaja vaikiva munga liikumahakkamise vahel oli vaevutajutav.


Kabelis põlvitasid paarkümmend venda, mõni tundus mõtteis palveid kordavat, sõrmede vahel roosikrantsi helmeid veena voolata lastes, teised olid sügavalt omis mõtteis, nii sügavais, et üksikute vendade lahkumine või juurde tulemine ei paistnud neid häirivat.
Kild veel allesjäänud ilmaliku talumeest Hugo südames oleks seda tukkumiseks nimetanud.
Vend põlvitas üsna ruumi keskele teiste omasuguste munkade vahele.
Kindlasti oli see juhus, et paar tema lähedal palveisse vajunud meest kiiresti tõusid ja lahkusid. No mitte ei lahkunud, mitta päris nii, nad astusid paar sammu edasi ja põvitasid uuesti, kaugemale. Äkki tahtsid nad üksindust... aga võimalik, et ei tahtnud ka, sest kohas kuhu nad oma palveis vajusid olid sama tihedalt vendi täis kui koht, kust nad just lahkusid.

Hugo kehitas pisut nõutult õlgu. Viimasel ajal tundus talle aina sagedamini, et teda nimme välditi, tema lihasuretajalik mungakoiku oli tihti õhtuti vastikult niiske, vesi, mille ta ise kloostriõue kaevust klaasiga aseme kõrvale pani, muutus kiiresti sogaseks, toit oli kas liiga soolane või oli seda ennekuulmatult vähe ja tänane oli küll juba liig mis liig... Aina raskem oli  uskuda juhusesse.
Jah, kitsas koiku dormitooriumis õhkas jälle rõskust. Hugo proovis pikali heites seada oma luist keha võimalikult sängiservale seada, nihutades vastikut märga õhukest madratsit tahapoole.
Ebamugavusest hoolimata tuli uni kiiresti.
Sama äkki tõusis munk oma üsna maiste unenägude heinateo suminast ja viimamarjade korjamise lõhnast, mis oli segatud Maria heleda naeru kajaga tagasi kloostrikambri tõelisusesse.
Keegi seisis sealsamas. Hugo avas silmad ja sulges need kiiresti, seejärel uuesti ettevaatlikult laugude vahelt piieldes. Keset tema kongi seisid kaks kloostrivenda, ta teadis neid küll, vähemalt üks neist oli kabelis tema kõrvalt pagenud, ka teist venda oli ta kloostris tihti kohanud... nimed? Milleks, vaikimisvande andnuina ei teadnud siin ju keegi peale ta endaja abti ka tema nime, endalegi hakkas see peaaegu ununema, kui ainult mitte need öised unenäod ja unedes hõiklev Maria seda meeles poleks aidanud pidada.
Vennad tammusid keset tema kambrit, ühel neist käes jupp põlevat küünalt, teisel midagi metalset käes läigatamas.  Hugot haaras halvav kabuhirm, vaist käskis pageda, aga keha keeldus tahtele allumast. Äkki pöörasid vennad tema pole, astusid lähemale.. haarasid sängi eest Hugo saapad ja surusid läikiva noatera saapatalla ja pealsete vahele. lühem vendadest kihistas isegi pisut ilmalikku labast naeru...
Hirmukramp andis järele hetkel, mil munk taipas, et mitte tema ihu ei tahetud noaga lõhkuda, vaid tema nappi maist vara. Esimese hooga tundis ta suurt kergendust, kohe lahvas vahkviha hoog tal silme eest tumedaks. Nüüd oli selg, et tõesti ei olnud ei rikutud toit, solgitud vesi ega muud Hugot tabanud vastikud äpardused juhus. Talumees tema südamesopis võttis äkki Hugo mungakeha üle, rusikas maandus lühema munga kartulninal enne veel kui lööja voodist päris püsti sai ja jalahoop pikema munga juba põgenemisele pöördunud taguotsa pihta kiirendas võõra lahkumist lausa ime tasemele. Kloostrile kohaselt ei öelnud keegi neist kolmest sõnagi, rahmimise taustaks olid vaid hoobid ja jooksumadin, hetke pärast seisis Hugo hingeldades keset kongi, berserklik vihahoog veel kõri pigistamas. Pikema venna käest maha kukkunud küünal oli kummalisel kombel kivipõrandal põlema jäänud, munk astus sellel vihaselt pele, nagu oleks tegemist vastiku putukaga, mõne sarnasega, kes õhtul ta pudru sees siples. Soe vaha vajus talla all järelaandlikult laiali.
Und ei tulnud enam hommikuni.

Hommikumissa lõppedes jäi Hugo kirikusse kauemaks. Öine sündmus oli jäänud hinge painama ja paar lisapalvet ei tundunud halva mõttena. Vend Hugo astus altarile lähemale, otse ambo ette ja seisis seal langetatud peaga, lastes tunnetel endast läbi voolata. Meenus öine unenägu, henateo pebrekõdi, viinamarjakorjamise lõhn, Maria hääl üle selle kõige. Meenus päev, mil vend, ta oma lihane vend tuli ja teatas talle silmade särades, et Maria oli talle oma jah-sõna andnud, meenus Maria silmanurgast heidetud kõrvalpilk venna laulatuse ajal, hetkel, kui kõlas tegelikult vennale mõeldud truudusevanne...
Jah, samal hetkel oli ta otsustanud minna ära, vaikida elu lõpuni, elada palves ja lihasuretamises, sest ta sai aru - Maria tegi vea mille eest maksma peab Hugo.
Kui kaua sellest oli juba möödas? Viis aastat? Kümme.. ei, kaksteist aastat vaikimist. Tosin aastat ootamist, millal ta ometi jõuab meelepuhtuse ja andestuseni, millal vabaneb talupojast oma südames.
Ja nüüd.. eilne öö. Nüüd ta teadis, et ta oli ooodanud ilmasjata, õndsust, seisundit mida ta ootas ei olnud olemas. Oli ainilt mask, terve ta keha oli muutunud maskiks, mille eest tõmbamiseks piisas paarist lapsikust ja häbematust kloosterivennast ja nende ilmalikest kiusakatest sigadustest.
Mõttetu, kõik oli mõttetu.
Maha visatud aastad.. Hugo tundis, kuidas soe pisar jooksis mööda ninajuurt alla. Üks, teine... ta löristas nagu poisike ja puhkes siis ulgudes nutma, mehelikult, inetult, möirates.. see ei olnud ilus pilt.
Hetkel, mil abti käsi ta õlga puudutas võpatas Hugo end vait, pööras järsult ringi ja jäi kloostriülema kortsulisse näkku vaatama. Hetkeks tundus, et abt voolib oma keelel sõnu, kuid ei, vaid käsi tõusis õnnistamiseks ja teine käsi näitas kirikuukse poole. Kiirustades, peaaegu põgenedes tormas munk kirikust välja, peatus pilguks keset kloostriõue ja tormas refektooriumisse, kus teised kloostrivennad juba hommikusöögi kallal nahistasid.
Vend Hugo lõi ukse hooga lahti, sellise hooga, et sööjad tõstsid lubamatu, ennekuulmatu lärmi peale järsult pilgud oma nina eest ja keerasid pead ukse poole.

''Te olete kari tobedaid kloune''
Hääl, mida ei olnud kasutatud tosin aastat, endiselt tugev, ehk ainult pisut katkendlik.
''Te olete kari tobedaid kloune, kes ei vääri isegi seda vaikust, mida te ise siin peate. Mõtted on teil räpased ja teod sama ropud. Sel moel jätkates saate hukka, kui mitte kohe, siis peale maist elu ikka ja paras teile!''
Hugo pööras usel ringi vaikust jäi lõhestama ainult tema sammude kõmin kloostrikoridori kivipõrandal.
Mõni munk hakkas kohe edasi sööma... mõni mõtles veel pikalt, lusikas püsti peos... tavaline sümmetriline rütm söögisaalis oli rikutud, lõpuks lahkusid vennad lauast kes millal juhtus, sest ka abti ei olnud oma tavapärasel kohal laua otsas tempot dikteerimas.

Abt seisis oma kongi akna alla, pilk suunatud küla poole viivale teele. Lahkuv Hugo  paistis seal järjest pisema täpina, kahanes Ja kadus lõpuks möödasõitva vankri poolt üleskeerutatud tolmu sisse. Alles siis istus abt oma laua taha, avas sellell olnud käsikirja poolikult lehelt ja kirjutas hoolikalt tähti maalides uue rea:''vend Hugo jõudis valgustatuseni ja lahkus meie hulgast issanda aastal...''


***

Korjan vanad asjad siia siiski kokku, sorteerimine või nii.

Muinasjutu järellugu

''Tere!''
Piinlik vaikus kestis edasi.
Naine oli ruumi sisenedes selles justkui aja peatanud... kokapoiss seisis, tühi taignakauss käes, koka nuga oli poole lõike peal tardunud, toatüdruk, kes oli siin vist ainult kokaga flirtimas toetus küll endiselt koketselt lauaservale, kuid ta enne särav pilk oli ühtäkki nagu tühjaks jooksnud, kolde ees istuv tütarlaps hoidis käes pooleldi kooritud kartulit, julgemata seda edasi koorida.
Kuningannat ei osatud köögis oodata.
''Ärge laske end segada, ma ainult korraks!''
Kuninganna hääl oli veel noor, ehkki kõik teadsid, et ta kuulsast ballist oli möödas vähemalt veerandsada aastat. Kanavarbad silmanurkades ja juba küpselt ümar keha ei lasknud häälel ennast kedagi petta lasta, piigast oli ammu saanud matroon.
Väärikalt astus valitsejanna paar sammu ukseavast kaugemale, toatüdruk kasutas kohe juhust ja lipsas tagasi lossi poolele, vallandades oma liikumahakkamisega ka teiste tegevuse. Kokapoiss pani kausi kolksuga pesuvanni, ise oma kolistamise pärast kohmetudes, koka nuga klõbises kiiresti maitseainete kimbu kallal ja tüdruk pliidi ees lõikas ootamatusest sõrme.
''Ai''
Kuninganna pööras pead. Nagu kokk ja kokapoisski.
Kõigi silmad olid korraga räpaste käte ja tahmaste riietega plikal.
Piisk erkpunast verd pudenes lummavas aegluubis põrandale.
''Pane midagi peale, lollakas, mäkerdad kartulid ära!'' käratas kokk järsult. Piiga otsis veekalkvel silmadega enda ümbert.. ei midagi, mitte midagi, mis kõlvanuks sõrme sidumiseks. Sõrmelt kukkus teine piisk.
'' Mida sa muned, saab siis see sõrm seotud või...'' koka hääl muutus sama teravaks kui nuga ta käes ja piiga mõranes kõigi silme all.
Kokapoiss vabanes äkki lummusest. Ta oli ainsa pika sammuga tahmase tüdruku kõrval ja rebis oma niikuinii juba narmendava, kuid puhta põlle servast peene riideriba.
''Seo kinni''
Kartulikoorija käed värisesid kohkumusest, mitte iga päev ei olnud ta niimoodi kõikide vaadata. Poiss kahmas tüdruku kohmitsemist nähes ta randmest kinni ja sidus kiiresti viga saanud sõrme.
''Pole midagi, homme juba enam ei valuta'' Ootamatu pehmus oli äkki poisi hääles.

Keegi ei näinud, et kuninganna oli lahkunud.
Keegi ei saanud kunagi teada, et ta seisis koridoris, kukal vastu külma seina ja vaatas oma sõrmi. Ühel neist oli arm.
Keegi ei võinud kunagi teada, et kokk oli kunagi kokapoisipõlves sidunud sõrme ühel pliidi ees kartuleid koorinud pisikesel tüdrukul.

***

Eelmine postitus tuli liiga järsu emotsiooni pealt.
See on nüüd pehmenduseks.

Lootus

.


”Ma tean teda..”
Naine pööras pea kõrvale, tajudes endal mehe ainitist pilku.
”Ma tean teda, ma pean teadma, muidu ta niimoodi ei vaataks…”
Ruum oli rahvast täis, pokaalid kõlisesid, naerupahvakad, sumin. Natuke siirust, natuke ülespunnitatud optimismi.
Näituse avamine.
Naine oli seal juhuslikult, väljas sadav lörts ja pisut liiga eblakad kingad – kusagil pidi ometi varbaid soojendama. Galerii akendest paistnud rõõmsailmeline seltskond ja avatud ukse juures ninna hakanud hõrk veinilõhn oli mõjunud meelitava söödana ja petta ta ei saanud, varbad olid juba soojad ning odav, ent elegantselt pakutud vein sumises õrnalt peas.
Kui ainult too ainitine pilk ei oleks häirinud.
Naine eemaldus galerii tagumisse saali, pokaali käes hoides ja liikus süvenenult seintel rippuvaid söejoonistusi vaadates ringi. Ei olnudki kõige arusaamatum kunst, piltidel kujutatud näod olid kummaliselt udused, sellised nagu politseiteadetes teinekord näha võis, kuid kehad.. need olid kaunid alasti inimesed, viimane kui üks. Ilus mehekeha aknalaual istumas, naine süütamas küünlaid menoraas, veel üks naine istumas tugitoolis, mees lillega, ilmselt magav naine…
”See oled sina.”
Naine karjatas, vein loksus ta sõrmedele.
Millal oli teda eemalt jälginud mees ta selja taha jõudnud?
”Vabandust, ma ei tahtnud ehmatada.”
”Jah..ei…ma tõesti…”
”Sa tundsid mind ära, ma nägin.”
Naine taipas, et mees oli tema pilgus näinud äratundmishelki, mida seal tegelikult ei olnud.
Las ta siis arvab…
”Jah..jaa, kuidas sa elanud oled, ma pole ammu sinust..?”
”Nagu näed, pole viga, sain oma unistuse teoks teha. Esimene näitus joonistustest. Maalimisega on vähemalt praegu vahe sees.”
”Või nii.. Mulle meeldivad need joonistused.” Naisel oli hea meel, et ta võis seda öeldes olla täiesti siiras.
”Varem sa nii ei arvanud, sinust sain pildi alles siis kui sa magasid” muigas mees.
”Anna andeks, mulle ei meeldinud mõte endast modellina!”
Tegelikult ei meenunud naisele endiselt midagi, kuid selline vabandus oli tõenäoline, kui mitte täistõde, siis tõele vägagi lähedal.
”Sa olid.. sa oled ilus..”
Kohmetu pausi katkestas naine.
”Vabanda, ma pean edasi minema. Buss.. kell on palju, ma pean minema.”
”Helista mulle, kui linna tuled, ajame juttu, ma joonistaksin sind veel, ehk seekord ärkvel olevana..?”
”Jah… ma ei tea, ma mõtlen, jahjah..”

”Kes ta oli?”
Naine ei suutnud meelde tuletada ja see oli üsna paha tunne. Kuid alati jäi lootus, et nad siiski ei olnud tuttavad, et ka mees eksis.

”Kes ta oli?”
Mehele ei tulnud naise nimi ikka veel meelde, kuid see polnudki nii oluline. Alati jäi lootus, et nad olid siiski olnud tuttavad.

.

Joogale mõeldes

Lehma saba maandus kergelt piiga peal, Maasi pani selle pehmelt paitades Ilo õlale ja libistas riivamisi käsivart pidi alla. Oleks õhtu olnud, ei oleks Maasi nii hellitanud, päevastest parmudest puretud nahk ja karjamaalt koju ajamise ärevus veel sees, vaat siis oleks saba nagu piits lüpsipiiga kaela tabanud.
Hommikud olid leebemad.
Unisemad samuti.
Piim sirises põlvede vahel olevasse lüpsikusse, lehma liigutuste peale kostis tasane "..mis sa nüüd...ära mässa...", kuigi ei mässanud lojus ühti nii palju, et keelama oleks pidanud. Aga harjumus ju, ega selle vastu saa.
Harjumusest tehtavad liigutused olid igavad. Elu oli üldse igav. Ikka hommikune lüps ja vast piimale tulnud loomadega lõunane lüpsikord,  nende vahepeal aja loomad karjamaale, õhtul lüpsa jälle ja siis ketita tõprad sõimede äärde kinni, vahepeal jahuta piim, sööda sead...ah, ei viitsi mõeldagi, iga päev sama. Tuterdi-taterdi toa ja lauda vahet, keegi ei näe, elu on igav ja ise oled igav... Ilo mõte kolas juba ammu lehmalüpsist kaugel.
Ilo kujutas ette, kuidas oleks kuulus olla, kinonäitleja näiteks. Kui nii palju ei saa, siis teatris esineda, aga seal käis vähe inimesi. Või tsirkuses!
Maasi saba lipsas jälle piiga õlale.
Nagu uss libises üle rangluude.
Aih, eile oli alevis tsirkus, seal oli päris uss, naisel oli suur madu õlgadel ja säravad riided - paljukest neid üldse oli - seljas, naised kiljusid ja mehed hakkasid kiiresti-kiiresti piipu popsutama. Ju nemadki pelgasid, lihtsalt välja ei tihanud näidata.
Ilo igatahes kartis.
Kloun oli. Suure punase ninaga tola, kingad nagu Vitseoja Juhani haabjad all. Lapsed ikka naersid, Ilo turtsatas ka paar korda, viisakal neiul polnud sünnis laia lõuaga hirnuda. Praegu ei kuulnud keegi, praegu võis natuke kikerdada. Eile pupsusid isegi mehed. No tegelikult võisid ka piibud säänset häält teha.      
Kondiväänaja oli küll hirmus. Ajas aga selja tagant pea jalge vahelt läbi ja pani pihud lõua alla. Üsna sedamoodi nägi välja, nagu oleks nägu ja taguots eraldi inimeste küljest võetud. Kuidas ta veel alguses varbaga kõrva tagant sügas ja siis supsti põlve kaela taha tõstis. Nii kergelt, see ei saanud ometi raske olla, aga noored ja lapsed keerasid ikka päid viltu ja vaatasid nõutute nägudega, kus kondiväänaja oma jäsemed jälle läbi topib. Mõnikord ei saanudki sotti, kas oli see nüüd käsi või jalg, mis nina all siputas.
Mehed, need luristasid oma piipusid lihtsalt kõvemini.
Ilo tegi nisadest veel viimased tõmbed ja tõusis siis ühe käega lüpsipinki ühes krabades ja teisega lüpsikut vinnates püsti.
Kondid tundusid natuke puised olevat.
Ega need muidu, lihtsalt natuke unised alles.
Ilo lükkas laudaukse lahti, vaatas korraks tühja õue ja Siis Tuli Mõte.
See ei võta ju aega, korraks proovida ainult...
Tasakesi tõmbas ta ukse uuesti enda järelt kinni.

***
Väike Senni tormas tunnikese pärast tuppa hirmust väriseva häälega kilgates  "kurat on laudas, sõi meite lehmad ära ja nüüd närib Ilot surnuks!"
Eks ta lepikkusse lipates oli kõrvalhoonest koledaid hääli kuulnud ja lehmi polnud ka veel väljas, kuigi Ilo oli juba ammu lüpsik näpus õuel sehkendanud.
Kurat, siis kurat. Kui lehmad ja Ilo söödud, siis ehk sigu annab veel sarvilise hambust päästa! Igatahes pererahvas tormas laudauksele.
Sinna ta tardus.
Naised kiljusid, lapsed kädistasid naerda ja mehed...mehed luristasid piipu.
Lüpsipiiga oli uppis nagu sitikas tükkis lüpsiku ja järiga, seelikusabad igal pool,  ainult kintsude ümber oli neid napilt, juuksed põhku täis.
Kuidas sa ikka teistmoodi oled kui jalg kõvasti kaela taga kinni ja ära ei tule, no ei tule kohe üldse..

Ma tean, ema

„Sa oled abielus!“
„Sõduriga... „Sa oled abielus, sul on mees!“
 „Sõdur. Mees, kes pole kunagi siin...“
„See ei tähenda midagi, tütar. Ta on su mees, sina tema naine, seda saab muuta ainult surm!“
„Jah, ema.“

*

Ta teadis, et homme on täiskuu,teadis vägagi täpselt, kuhu kuukiired õue hõbedat valavad ja kus pimedus oma tekki ees hoiab.
Täna seisis ta veel pimeduse varjus ja jälgis pilguga kuningalossi müüriserval jalutavat Taavetit.
 Kuningas oli rahutu, ta pikad peatused müüril vaheldusid kiirkõnniga tornist tornini. Pika pilguga seiras Taavet oma linna, hoolimata ilust, mis ta silme ees laius ei olnud kuninga pilgus rahu.
Äkki tundus naisele, et kuningas on teda pimedusest leidnud. See oli võimatu, pimedus ei saanud olla reetur, sellest teadmisest hoolimata taganes Batseeba õue sügavusse.
Taganes tuppa.
Alles toas olles taipas naine, kuidas ta oli õues hinge kinni hoidnud, nii suur oli hirm avastamise ees.
Ei, see ei tohtinud juhtuda täna.
Plaan oli Batseeba jaoks isegi keeruline, iga muutus ... iga mõte võimalikust muutusest tegi hirmu.
Homme.
Kuningas oli müürilt kadunud.

*

„Su mees teenib kuningat!“
„Jah, ema..“
„Kunagi saate te lapsed.“
„Ta on sõdur, ema, teda pole iial kodus!“
„Kui ta surma ei saa, siis on ta kunagi kodus sinu juures, te saate lapsed!“
,,Kui ta surma ei saa...“

*

Esimese kannu, tühja, pillas naine kildudeks.
Et kuningas vaataks kildude helina poole.
Teises kannus ootas vesi.
Batseeba sõrmed värisesid veekannu haarates, teise käega pidi ta rannet toetama, et see välja ei paistaks. Täiskuuvalgus murdus tema seljal voolava vee niredes, Batseeba ei pidanud pead pöörama, et teada – kuningas oli juba müüril. Vaatas ta selga, tema paljast selga, vett, voolavat vett...
Aeglaselt pööras naine end kuukiirtes, pilku ta ei tõstnud. Vesi nirises üle rinna, rindade vahelt joana , üle kumeruse tilkadena. Batseeba teadis seda kõike, ta näiliselt juhuslik liikumine oli kõike muud kui juhuslik, kuuvalgus keerutas oma linikut ümber ta keha ja kuningas pidi seda kõike nägema.
Pidi.
Muidu polnud sel mõtet.

*

Järsk koputus kõlas läbi maja.
Nii koputavad vaid need, kellel on võim. Kuninga käskjalad.
 „Kuninga käsk. Noorik, kes siin majas elab, peab kohe tulema Taaveti palge ette.“
Batseeba ootas seda, liiga rahutu oli olnud kuninga pilk, liiga rabe ta kõnnak, nii pidigi minema.
„Ema, ma pean minema. Kuninga soov, ema.“
Ema vaikis. Ta aimas, aga see oli ainult aimdus.
Vaid uus murekorts ta näol .. seda ei olnud veel hommikul.

*
,,Naine, sina jääd siia, teised välja!“
Taaveti hääl oli noor ja terav. Kuid selles ei olnud veel kindlust.
 Naine on see, kes mehele kindlusetunde annab, Batseeba teadis seda.
 Ta pööras end toast lahkuvate teenijate poole, pööras nii, et kael oli kui vibu kuninga silma all, end tagasi kuninga poole keerates nägi naine, kuidas Taaveti pilk mõõtis aplalt ta kaela... noor, tugev ... kuningas.
„Miks ma siin olen?“ astus naine kuninale lähemale.
 Natuke veel .
Päris lähedale.
Taaveti selg tõmbus kangeks, lõug tõusis ülespole, kuid pilk ei liikunud naiselt. Batseeba tõstis näo ja küsis vaikselt ning nõutult, ise käega juukseid kuklasse kohendades: „Miks?“
Rohkem ei olnud vaja, mees murdus.
 Murdus üle naise.
Ta oli õrn. Ja ta ei olnud sõdur.

*

,,Ema, ma saan lapse.“
 „Sa oled abielunaine..“
„Kuninga lapse.“
„Su mees on kuninga sõdur.“
„Ma tean.“
„Ainult surm saab teid lahutada...“
„Ma tean, ema...“

***

Aitab küll.
 Paus tuleb, kivist vett ei pigista.

Persephone

Granaatõuna seeme pudenes noore naise sõrmede vahelt põlvedele, rüü hõlm reetis, et see pole esimene. Sõrmed olid mahlast parkunud ja kleepuvad.
Oleks pidanud hoolikam olema, mõtles Persephone hajameelselt. Ta kohendas end seinaorvas mugavamalt istuma, eesriide tagahakkas taas kostma jutukõminat.
“Usu mind, me peame tüdruku asjus kokku leppima, sa ise kannatad ka varsti selle segaduse käes, mis praegu maa peal on. Mida sa teed, kui äkki kõik inimesed surevad?”
Hecate hääl oli monotoonne ja lummutav.
“Mida-mida.. sedasama, mida ma kogu aeg teinud olen – võtan surnute hinged vastu.”
Hades oli enesekindel.
Vestlus oli kestnud juba kaua ja kumbki ei olnud oma rollist veel välja langenud. Hades kui valitseja ja Hecate kui diplomaat.
“Hea küll, võtad vastu. Ja edasi? Kõik surevad, enam ei jää kedagi. Demeter laseb maa ära kuivada, mida kuiv ei võta, see läheb külmaga hukka. Mitte ühtegi inimest ei jää enam, kõik on surnud.. millega sa Kerberost söötma hakkad?”
Kardina taga jäi vaikseks. Isegi Hades ei soovinud ette kujutada näljast Kerberost.
Äkki ütles Hades midagi hoopis teise tooniga, kui enne. Persephone ei saanud esimese hooga isegi aru sõnadest, mis pudenesid ootamatult kiirelt ja vaikselt üle allilmaisanda huulte.
“Ma vajan seda naist, ma olen mees, lihtsalt mees… ta on mulle armas, kas ma olen seepärast süüdi, et ma olen tema külge südantpidi kinni jäänud.. ära võta minult teda ära… palun, ära võta…”
Pesrsephone käed langesid mahlast ligasesse rüppe. Seda ta oodata ei osanud. Mitte, et Hades oleks ta vastu halb olnud, kui too röövimise hetk välja arvata, mees oli ta vastu olnud leebe, kuid et ta Hecatele midagi niisugust tunnistada suutis….
Hecate tajus, et allilma kivine isand oli talle paljastanud ootamatult pehme koha oma turvises. Traaklanna teadis, et käes on tema võimalus.
“Kui sa lased maa peal kõigel surra, tapab Kerberos lõpuks ka su naise. Ootad sa seda? Tahad tema surma? Lase ta koju. Kui sa teda tõesti vajad, lase ta koju…”
Hadese kogus end kiiresti, ta järgmised sõnad olid järsud.
“Ma ei saa..”
Pesrsephone sõrmede vahelt pudenes järjekordne seeme, seekord põrandale, veeredes pärast Hadese sõnu haudvaikseks jäänud ruumis kuuldava kõrinaga eemale.
Hecate tõusis kiiresti ja tõmbad orva eest eesriide, Persephone võpatas ja jäi nõiale liikumatult otsa vaatama, poolik granaatõun kleepuvas pihus.
Hecate vaatas naist, vaatas õuna ta käes. Traaklanna pööras järsult ringi ja astus kiire sammu Hadese poole.
“Kes tüdrukule süüa andis?”
“Ta on ju surelik, kas ma oleksin pidanud teda näljutama? Eks ta ise võttis, pidin ma siis keelama”
“Sa teadsid, et keegi tuleb talle järele, sa tegid seda meelega!”
Hades muigas. Fortuna, suur juhuse jumal oli seekord tema poolt olnud.
“Ma võtan Pesrphone kaasa. Sa tead nüüd ju niikuinii, et ta peab sinu juurde tagasi tulema, need, kes siin midagi söövad ei kuulu enam elavate riiki, kuigi nad pole veel päris surnud.”
Hadese muigest oli saanud suur, allilma jaoks isegi kohatult särav naeratus.
Demeter saab oma tütre tagasi, inimsugu jääb alles, Kerberos ei pidanud kunagi elavate lihast ilma jääma.
Hadese naiseks jäi Persephone ikkagi. Söödud granaatõun sunnib teda alati mehe juurde naasma. Enam ei pidanud Hades vaidlema ja muretsema, Persephone oli seotud. Igaveseks.

“Tule”
Hecate võttis Persephonel käest.
“Läheme ema jurde tagasi”

Minu käest ei ole veel kunagi küsitud, kuhu ma ise tahan minna, mõtles Persephone aeglaselt tõustes ja nõiale järgnedes.

***

Kui naised olid toast lahkunud, tõstis Hades maast granaatõuna seemne, sulges silmad ja pani selle pikkamööda oma huulte vahele.

Persephone maitse. Veel mõned kuud ja ta tunneb seda uuesti.

***

Alguses tuli mu juurde see laul.

Siis võtsin legendi ette, lammutasin selle võimalikult peeneks, detailideni.
Lõpuks tekkis see ...asi...
Jälle vana. 
Kui ei taha vanu, andke märku, ma siis enam ei tee.

Hiiob

„Ahah.. nojah.. siis muidugi...
 Paus.
Jutt oli katkendlik ja puine, viimased pool tundi kestis peaaegu täielik vaikus, pisikesed sõnapunktid olid vaikuse tedretäppideks. Hiiob kratsis oma paisetes jalga räpase potikilluga. Sügeles ju hirmsasti.
„Ära...“
Jumal vakatas. Ta taipas, et oleks peaaegu Hiiobit hoiatanud paisete lõhkemise ja veremürgituse eest, kuid mis mõte sellel olnuks, kõik sõltus ju niikuinii temast endast. Jumal ohkas täiest rinnast ja otsustas end kokku võtta.
„Kuule.. need kariloomad, mis maha surid, oled sa väga pahane?“
Hiiob võpatas, oli näha, et küsimus tabas teda täiesti ootamatult.
„Ei.. ei, mis see nüüd nii väga, inimesed jäid ju ellu,“
Hiiobi hääles oli siirast üllatust.
 „Aga kaamelid, ma tõepoolest ei tahtnud, et Lucifer su kaamelid laseks ära varastada, aga ma olin talle lubanud..?"
„Pole midagi, küllap on loomad nüüd kellegi käes, kes neist samuti hoolib kui mina enne.“
Hiiob tundus seda öeldes natuke tülpinud, ilmselt oli ta kaamelite kadumisest pidanud juba paljudele rääkima.
Nüüd tuli kõige raskem koht, raske just jumalale.
Seekord Hiiob teadis, mis tuleb, eelnevad küsimused olid teda selleks ette valmistanud. Oli tunda, kuidas jumal otsis sõnu, mitu korda üritas ta lauset alustada, tõmbas õhku rindu, ajas selja sirgeks ja sättis suud sõnade järgi, kuid vajus siiski kössi tagasi ja sõnaalgest sai pikk sügav väljahingamine.
 Ohe. Lõpuks leidis jumal sõnastuse, mis näis sobivat.
„Saatan tappis su lapsed ka ära.... neist on kahju, ära vimma kanna...“
 Suurem süü sai justkui endalt maha pühitud, kuid jumala näost oli näha, et ega tal sellest kergem ei hakanud.
„Jah..“
Hiiob ei suutnud siiski esimese hooga midagi pehmendavat jumalale öelda, aga midagi ta siiski leidis.
 „Hea, et mu lapsed ei pidanud vanaduse vaevasid nägema.“
 Jumala koorem muutus kivikese jagu kergemaks, ta selg sirgus natuke, pilk ei püsinud enam jalge ees põrmus.
Kuigi tõsi, Hiiobit suutis ta õige lühikese viivu vaadata, mees ei näinud just ilus välja. Tolmuses tagahoovis, joogikruusist maha loksunud veest tekinud porikänkrad paisetes kintsude kõrval maas, kratsimisjälgedest immitsemas mäda ja verd... jumal vaatas kõrvale.
„Seda, et. Ma siin mõtlesin natuke. Sa pole minust lahti öelnud, kuulsin?“
 Jumal ei oodanud vastust, kogu maailma vastused olid niikuinii tema teha.
 „Ma, jah, mõtlesin siin, et oled ikka üks kannatlik ja truu usuga mees.“
„Nii see on.“
Hiiob ei uhkustanud, ta lihtsalt nentis, et jah, sedasi siis.
„Sul on olnud raskeid aegu, saatan oli kindel, et sa murdud, et usk ei kanna sind läbi vaevade, su nainegi ju soovitas sul lõpuks alla anda..“
 „Mida ta nii pikalt heietab, ma tean seda kõike?“
 Hiiob tundis esimest korda jutuajamise juures, et ta ei saa täpselt aru, kuhu jumal tüürida tahab. Mõned tunnid tagasi kui jumal ootamatult tagaõues ta kõrvale ilmus oli mees veendunud, et jumal tuli isiklikult teda elust ära viima. Ta oli kindel, et elupäevad peavad otsa saama – enam ei olnud ta elust midagi võta, loomad, lapsed, tervis, sõbrad – kõik oli läinud. Kõik. Alles oli vaid see tolm, paised ja elu. Hiiob kratsis rinnal punnitavat armi, räpased katkenud küüned jätsid õrnale nahale paar kriimu.
„Eh, see läheb jälle pahaks..“
Hiiob tundis juba ette tulevase haava valu.
„...ja kui sulle lapsi sünnib, siis loodan, et kasvatad need selliseks nagu sa ise oled...“
 „Mida?“ Hiiob taipas, et midagi väga olulist oli ta kõrvust mööda jooksnud.
 „Sa ei kuulanudki,“ jumala hääl oli natuke tõre. Nagu isa, kes pakub lapsele kommi ja saab aru, et laps ei märkagi ta žesti.
„Su head ajad tulevad tagasi. Loomad, kaamelid, lapsed. No olgu, paisearmidega ei ole mul midagi teha.. mis mõte sel oleks, aga suurema osa saad sa tagasi, sobib see sulle?“
„Sa pöörad mu saatuse tagasi?“
„Ei, mitte päris.. mis on läinud, on läinud, sa saad uued lapsed, kaamelid, loomad... terveks teen sind ma samuti, aga vana elu on vana elu. Seda tagasi ei saa, tõuse nüüd tolmust ja hakka uuesti oma eluga pihta“
Hiiob oli harjunud jumala sõna kuulama, jalad olid pikast maasistumisest küll kanged, aga püsti ta tõusis. Puusadelt ja räbalalt, mis ta ihu kattis pudenes tolmu, mõned kärnad haavadel rebenesid ja peened verejoad pääsesid räpasele nahale triipe vedama.
Jumal vaatas Hiiobi poole ja pööras jälle pilgu kõrvale.
„Tervise annan sulle kõigepealt tagsi, lastega peab natuke ootama... ma ei haka su naist kiusama...“
Nojah.
Mehed mõistsid teineteist.
„Istu praegu tagasi, homme oled kõbusam, ülehomme, arvan, võiksid ennast puhtaks pesta, ma luban, et kõik läheb kiiresti.“
Hiiob vajus raskelt tolmusele mullale tagasi. Mõtted olid rasked, keha oli lihtsalt väsinud.
Jumal oli uksest juba peaaegu väljas, vaid käsi uksepiidal libises veel aeglaselt hämarusse.
Kõik.
Kõik algab uuesti... jumal küll, milleks, vasta mulle ometi!
„Sa kutsusid mind tagasi?“
Jumal seisis taas Hiobi ees. Eks temalgi oli Hiobiga toimunu pärast hing raske, oleks siis mees oma pattude pärast karistada saanud, aga lihtsalt niisama, kihlvedu saatanaga... mis sellest, et saatan kaotas , tunne oli ikkagi räbalavõitu. Ehks saab Hiiobile kuidagi vastu tulla, ehk on tal mingi eriline soov, lootis jumal.
„Tahad sa midagi? Küsi mida iganes, ma teen mida saan ja ma saan teha kõike. Sa tead.“
Hiob oli jumala äkilisest taasilmumisest pisut kohkunud, ta ei olnud osanud seda oodata. Aga vähemalt mõistus ei olnud tal jumala ja saatana omavaheliste mängude käigus kaduma läinud. See oli ergas nagu parimail aegadel. Mees kogus end kiiresti.
„ Mul on üks soov.. ma tõesti ei tea, kas sa saad seda täita... äkki pole see sinu võimuses...“
Hiiobi toon oli kõhklev.
„Ma olen jumal, sa tead. Pole mitte midagi, mida ma ei suudaks. Küsi“
 „Mu soov on väike.“
Hiob neelatas.
„Anna mulle viis minutit, anna mulle sellised minutid, millal ma võin mõelda mõtteid, mida keegi ei kuule“
„Pisiasi“
„...Mõtteid, mida keegi ei kuule. Ka sina mitte“
Selline vaikus, mis nüüd tekkis oli viimati olemas hetke enne maailma loomise pauku. Tundus, et ka siis kestis see lühemalt kui praegu.
 „Olgu. Need viis minutit on sinu. Hetkel, kui ma sulle selja pööran, on need alanud, kui ümber pööran, on aeg täis.“
Oh, kuidas jumal ei oleks tahtnud seda teha, kuid ta oli ju lubanud. Nagu tookord saatanalegi...
„Aitäh.“
See tuli südamest.
Hiiob vaatas jumala poole, jumal seiras Hiiobit. Hetk veel ja jumal kohmas: „olgu, nüüd“ ja pööras selja.
Hiiob tundis, kuidas ta pea muutus ootamatult jahedaks ja selgeks, ta oli kuidagi üksi ja omapead. Taibates, et aeg hakkas jooksma tardus Hiiobi mõte, liiga äkki saabus see hetk. Sekundid tiksusid halastamatult. Hiiob oli juba astaid unistanud ajast, mil ta saab olla täiesti üksi, mil mitte keegi ei kuule ega näe teda. Tal oli palju mõtlemata mõtteid. Nüüd oli nende aeg.
Tamm lagunes.
„... miks, miks küll pean ma nüüd kõike uuesti alustama? Nüüd, kui ma võiksin ilma sinu, jumala, vahelesegamiseta nautida vana olemist, lasta oma lastel teha kogu töö ja mu silmadel oleks aeg puhata lastelaste mängudel ja lõbul. Mu kari peaks olema suur, aknast õuele vaadates mäletaksin ma, et näed, see tumedam pika sabaga kaamel on mu esimese mära kuuenda põlve täkk ja too must säbruline tall on kolm aastat tagasi šaakali kätte jäänud ute poja neljanda talle kolmas järglane... Nüüd tahad sa, et ma alustan kõike uuesti. Ma pean jälle taluma oma laste hammaste tulekut ja otsima poegadele väärilised naised, ma pean alustama öiste poegimiste valvamise ja teenijate valimisega... maja tuleb ehitada uus, sa ju tead? Sa tead, et ma pole enam noor ja nüüd tahad sa minult varastada mu vanaduse, milleks, mida olen ma sulle teinud? Ma pole sind iial reetnud, ka kõige suuremas leinas olen ma sinule truu olnud, aga sina reedad mind ja arvad, et see on heategu. Sa oled jumal ja ma pean sind järgima. Nii mõtles mu vaarissa, mu vanaisa jaoks oli see loomulik, mu isa tegi samamoodi. Ma olen nende järglane, ma pole erinev, sina oled mu jumal. Aga miks piinad sa neid, kes on sulle ustavad?“
Hiiobi mõtted keesid, osa neist paiskus sõnadena välja, osa mässas südames. Ta oli seda kaua endas kandnud, kauem kui ta isegi teadis.
„... sa tead, mida tahab üks vana mees. Või ei tea? Vanad mehed tahavad rahu. Neile piisab, kui toitu ja soojust on piisavalt, nad tahavad magada siis kui on uni ja armastada oma vana naist. Kõik. Miks peaks vana mees elama oma elu kaks korda, jumal, miks? Võta minult mu paised, võta see kohutav sügelus ja rohkem ma ei taha, jumal, see on kõik, mida ma igatsen!“
Äkki märkas Hiiob, et jumal seisis ta poole jälle näoga. Millal ta pöördis, mida ta kuulis?
„Hiiob, Hiiob... ma olen sulle võlgu, sa saad rohkem kui tervise. Sa saad kõik ja veelgi rohkem kui enne. Sul oli kümme last, nüüd saad sa neid viisteist. Su kari kasvab, veoloomi saad sa rohkem kui kellelgi teisel on olnud. Ära ole nii tagasihoidlik, sa väärid rohkem kui ainult paisete kuivamist.“
 Hiiob vajus kühmu. Jumal oli kulnud vaid viimast lauset, olgu, see oli hea, aga ta mõistis neid valesti. Võibolla oli ka see hea, kes teab, kes teab...
Jumal tõstis käe Hiiobi pea kohale.
„Ole rahulik, sa saad kõik, mida teeninud oled.“
 Jumal pööras minekule.
„Võibolla on viisteist last talle palju. Aga kari võiks küll suurem olla...“
 Tundus, et jumala suunurgas tuksatas muie.
Ta oli kuulnud...


 *** 


See pole uus lugu, see on korra netis mu nurgataguses "kurat-ma-ei-saa-ilma-kirjutamata-olla"-blogis üleval. Ainus kommentaar, mis seal loo alla ilmus lubas mulle igavest põrgutuld.
Nagu oleks see mingi uudis.

Harjutan

„Mis mõttes sa jätad SELLE siia?“

„Kolm korda päevas käid jalutamas. Sööb konserve – ma panin kotitäie kaasa, kui otsa saab, jõuad ise ka neid osta, ma maksan kinni... ta ei näri asju, ei haugu..“

Uks vajus kinni, viimased sõnad pudenesid peaaegu lukuaugust.

„Oota, no kuule, nii ei saa, mul on oma elu.. sa ei tohi nii teha!“

„Sul pole elu, ma hankisin sulle praegu seda pisut!“ Need sõnad tulid tõesti juba läbi ukse, Els võis vanduda, et ta kuulis naerulaginat.

Els astus sammukese ukse poole,  käsi pikalt linki haaramas. Midagi pehmet ja elavat jäi jala alla. Kiunatus ja äkiline valu varbas.

„Sa kuradi tõbras, aia, raisk, mida sa raisk pured!“

Naine vaatas tuikavat jalga. Neli väikest kihvajälge, lihtsalt väike punetus, nahk oli terve. Valus siiski.

Süüdlane vaatas oma pruunide läikivate silmadega naisele otsa ja pööras siis pilgu uksele. Ei suur, ei väike, keha kandiline nagu taburet, jalad peenikesed ja pikad. Karv lehmalapiline ja lühike.

„Jeesus kui kole sa oled“

Elsile meenus, et ta ei tea koera nime.

Õde võttis toru nii kiiresti nagu oleks ta seda juba kõrva ääres valmis hoidnud.

„Mh?“

„Su lojus hammustas mind. Mis SELLE nimi on?“

„Sa ei mäleta?“

„Kuidas ma saan mäletada, võõras loom ju.  Ega tal marutaudi pole?“

„Muidugi on marutaud, mis sa siis mõtlesid, et ma tõin sulle terve looma? Nali-nali.. „

Muidugi nali. Kõigest hoolimata tundis Els kergendust.

„Tilde on nimi.“

„Lehma nimi“

„No ta on lehma moodi ka ju, mis sa arvad, et Rex sobiks paremini? Hakka siis Rexiks kutsuma. A ta on emane, nii, et..“

„Midaaaaa?“

„Ära hakka ütlema, et sa ei mäleta mu koerast niigi palju, nime ja sugu?“

„Mhm. Olgu. Ega ma mõni nõder pole, mäletan ikka. Niisama küsisin“

Muidugi ei mäletanud Elsi Ruta koera nime. Miks ta üldse oleks pidanud? Õe elu oli ... õe elu. Elagu oma elu ise, aga no ei saa, ikka sajab sisse nagu tank.

Tõsi küll, see oli esimest korda, kui õde tema elusse niimoodi sisse sõitis. Õemees töötas Rootsis ja nüüd olevat tolel mingi õnnetus juhtunud, jalaluu või midagi sellist, mees ei saanud  ei lennuki ega laevaga koju ja õde läks teda põetama. Ainult kolm-neli nädalat, ütles ta, rohkem pole vaja, koer on kõige rohkem kuu aega tema juures.

Els vaatas esikusse. Peni istus samas asendis nagu ta temast sinna enna jäi. Nagi all oli kott konservidega, nagis jalutusrihm.

„Tule siia, Tilde!“

Koer heitis mürtsuga pikali.

„Tilde!“

Ei midagi. Midagi siiski oli – koer pani silmad kinni.

„Lita!“

Els lükkas esikuukse koomale ja läks oma tugitooli tagasi. Läpakas oli lauale lahti jäänud, skypes oli näha viis uut vestlusjuppi, arvuti tagant äraminek oli olnud äkiline.

„Õde tõi oma koera mulle kuuks ajaks hoida“

Els kopeeris selle lause ja saatis kõigile sama teksti. 

„Sul on õde? Mmmm.. on ta noor ja sama ilus nagu sina?“

Kiimakott.

„Vanem on, kari lapsi ja sada kilo“, pole neil vaja kõike teada. Ega ta endast ju ka kõige uuemat pilti netti teistele näha ei pannud.

Üks aken teise järel hakkas vilkuma, naise näole valgus naeratus. Temal pole elu – haha! Õde ei tea tema elust midagi. Jah, ta ei käi väljas. Sellel on oma põhjused, on... aga tal on elu! On! Tal on sadu tuttavaid, sadu!

Midagi krõbises esikus.  Koer, Els oli eluka juba unustanud. Esikuukse vahele oli tekkinud kummaliselt liikuv ninaots.

Vasakule. Nuuh. Paremale. Nuuh.  Uks vajus pikkamööda lahti, seda oli isegi naljakas vaadata. Koer ei tulnud tuppa, ta voolas tuppa. Käpphaaval, kõrvhaaval, pikkamööda. Kui ukse vahelt –  oleks võinud vanduda, et kogu selle nirisemise ajal ei liikunud uks ise millimeetritki – lipsas sisse viimane sentimeeter koera niitjast sabast ütles Els „No tere siis.. !“

Heldeke, koer reageeris, nagu oleks teda surmaga ähvardatud.Ta kargas püsti ja üritas esikusse tagasi söösta,  ent uks osutus reeturiks - nina küll mahtus veel esikusse, kuid siis toimis näiv pagemistee julma hiirelõksuna ja vajus niimoodi kinni, et pontsakas kere jäi kitsasse pilusse kinni. Hea, et pilkselt hirmsat kiljumist valla laskev pea esiku poole jäi, kõrvulukustav oli see niigi.

Kõigest hoolimata oli olukord pigem naljakas kui midagi muud.

Els tõusis tugitooli soojast pesast ja tõmbas itsitades ukse lahti, koer oli endale juba paigaljooksuga paraja hoo sisse saanud ja pagemine lõpes mürtsatades esiknurka pugemisega. Justkui lootes oma lapilist keret Elsi pruuni esikuseina taustal nähtamatuks muuta jäi Tilde kohe liikumatuks, ainult silmad läikisid.

Naine seisis ukse vahel ja vaatas minilehma topist meenutavat looma.

Õudne, kui kole, lihtsalt hirmus. Õel oli õigus, kui ta oma kodulooma mitte tõupuhtaks koeraks, vaid tõust puhtaks loomaks nimetas.

La`crantz.

La`crantz Tilde.

***

No ei tule, ei tule....

Ah, minu blogi, teen mida tahan, võibolla jõuan kunagi lõppude kirjutamiseni ka.