Itk isikliku põõsa teemadel

Nüüd ma tean, miks ma kaua magada armastan.  Küllap teadsin varemgi, aga ega iga kord pole ju pikka hommikutudude põhjus sama.

Seega läheb esimene lause ümbertegemisele: nüüd ma tean, et täna on hommik, mil olnuks mõistlik kaua magada.

Kui uni otsustab läbi hommikukaste ja sookurgede huigete jalga lasta juba kella viie paiku ja laupäevale iseloomulikult puudub sund millegi mõistlikuga tegelemiseks, siis on pea nii tühi, et kuuled äkki omi mõtteid.
Mõtted on liiga ausad, peaks neile viisakat vaikust õpetama.
Täna jäin sellega hiljaks.
Täna sorkisid nad päris valusalt.

Kõik tahavad kuhugi jõuda.  Selleks peab liikuma, arenema, kasvama. Saama targemaks, ilusamaks, tugevamaks, osavamaks. Veel kord saama targemaks, ilusamaks, tugevamaks, ilusamaks, osavamaks. Uus ring, ikka targemaks, ilusamaks, tugevamaks, osavamaks saamise teel.

Üles, üles, üles, edasi ja edasi.

Inimesed ronivad oma arengu puul, valides oksi ja harusid niikaua kuni pole enam kuhu edasi minna, on ainult taevas. 

No ja siin on see koht, kus ma ei jaga enam hästi, kas ma hakkasingi kohe alguses mingi kuramuse kõveriku kadaka otsa ronima (dendroloogiliselt on kadakas ju siiski puu?) või valisin lihtsalt vale oksaharu. Liiga palju külma taevast ja kuhugi pole enam minna. 

Nagu ahv. Istun ja kiigun koos puuga. 

Vähem kui (mingi piisavalt suur number) aastastele keelatud

Vedas mul täna.
Mitmetunnine reis tagaistmel laiutades, ees kaks üliküpses eas härrasmeest vestlemas oma lemmikteemadel - eided, peded ja neegrid.
Pesuehtne vaimne striptiis ja paljakskoorimise käigus nähtavale ilmunu ei olnud just eriti kütkestav.
Korraks tuli neile meelde, et autos on keegi veel.
"Oi, ega sind ei sega, kui me siin neid meesteasju arutame?"
Ma ei saa siiani täpselt aru, kustkohast see tuli.
On nagu piinlik ja samas pole.
"Ei-ei, pole midagi, ma teen siin rahulikult trenni, et vormis olla, kegeli harjutused, eksole."

Huvitav, kas nad guugeldavad ka õhtul...?
Ma pole aastaid selliseid .....selliseid olevusi kohanud.

***

Legend Noa laevast.
Selles on kõike.
Vabandust: selles on KÕIKE.

Igaühe jaoks on tolles loos peidus erinev lugu. Mind ennast lummab kõikumine kahe võimaluse vahel - mees, kes vihkab inimesi enda ümber ja nautides teadmist oma põlatud naabrite peatse huku kohta kopsib kokku laeva, mis teeb tema perest uue inimkonna algrakukese.
Või siis hoopis ehk mees, kes on pandud valiku ette - kas inimkond püsib tänu tema tegutsemisele või saab lihtlabaselt otsa.
Minu sümpaatia ei kuulu sellele, kes Kainile ringi sisse teeb (Kain nottis maha oma venna elik veerand inimsoost, Noa teadis ette paju enamate hukku), vaid tollele teisele Noale, kes pärast laeva randumist end leinast umbe jõi ja poolalasti maas vedeles.
Tema vähemalt kahetses.

Ma armastan legende.
Andke mulle mõni, leian ta juured, kastan, katan ja korjan viljad. Palun!

Noa tuli meelde, sest vihm on mu lemmikmuusika. Praegugi nõelub vesi pilvi maa külge kinni. Minu asi on näpuga näidata: "Siit jäi jupike vahele, tee veelkord!"

Vihm kuulab mu sõna.

Appi! Solvatakse!

Vanust ka juba üksjagu, eks sellega on nagu tolmuga, mille tulemist ei näe aga mis koguneb ja koguneb multiversumiteks sängiserva alla.
Kui midagi tuleb, siis ikka millegi muu arvelt ja minema hakkas tervis.
Läheb siis läheb, tont temaga. Ongi põhjust surematu mängimise lõpetamiseks.

Nägin isegi oma perearsti ära.


Arsti juures on kombeks oma ihulikest hädadest kõnelda. Kurdan siis minagi, et vot neis puksides on lõtk liiga suur,  käivitamisel  on pöörded liiga kõrged ja kui juba asjaks läheb, siis võiks kerehoolduse ka ette võtta.
Ahah.
Ljaheme sinna tjeise tuppa.
Arstil on kohutav aktsent, mille ma leebelt andestaksin, kui ta ometi ei pobiseks nii, et hakkan ka oma kõrvakuulmises kahtlema.
Njiii... Teje kaaaaaalute...(numbrid salastatud)... Kjui pjikk tjeie olete?
Nuvot. Tjeie olete ljiiga paks.

Et...vabandust?

Paks. Paks olete.
No kuidas need sõnad äkki nii selged ja hea diktsiooniga on?

Panen hommikul kleidi selga ja löön lokinad sõrmedega lehvima - ei ole paks.
Teeb keegi samal hommikul pilti minu hekedest - paks, juuksed püsti nagu öökullil.
Lähen semudega teatrisse, kõpsikud jalas ja sall õlgadel lehvimas - ei ole paks.
Vaatan hiljem fotosid ühisest kultuuriüritusest - paks mutt, telk seljas.

Perearst on järelikult fotosilmaga robot.
Vot nii.

Ma ju tean, et ta ütles nagu asi on. Aga armas aeg, naisterahvale niimoodi....nagu märja tursaga lätsti näkku.
Oleks ta siis ise mingi Adonis. Või noh...äkki ongi. Adonis nagu semiidi närbuva taimestiku jumal, teate küll.


Ee...kui palju kulutab kaloreid pirukasöömine? Öösel? Käsi ju ikka liigub, lõualihased pingulduvad...onju?

Näh...

.......ja kui mu pilk oma ilma silmapiiri taga näeb maailma kirgaste värvide asemel aina sogasemaid piirjooni ja ma tajun inimeste südamete jäätumist, lähen õue ning panen kukla vastu suure tamme tüve. Algul on raske paigal püsida, siis läheb rahutus minu seest puu sisse ja lõpuks näen ma tamme sellisena nagu ta on - tüvi suuri pikilõhesid täis (näe, see üks on viimase tormiga jälle sügavamaks vajunud), noore metsa jämedused poolkuivanud oksad elektriliinide kohal kui ähvardus rippu. Taas on inimese leviala lõiganud välja tüki kellegi teise eluõigusest, tamm peab oma hinge andma minu õiguse eest elada mugavalt.
Kuhu ma edaspidi oma halvad mõtted purgin?....





Vabandust. Mind on tabanud verbaalne pidamatus.
Lähen söön sütt ja tärklist.
Las need loigukesed vedelavad siin omaette.
Muig. "Better out than in", nagu suured rohelised klassikud ütlevad.
Aga miks teie...?

Sujuvalt teise teemaga edasi. Eskapism, juu nõu

***

Need udused hommikud, hääletult kõndimas kari,
veepiiskadest kleepuvad lehed mu paljastel jalgel.
Öökaste või hoopiski härmatis võõbanud valgeks
on porgandipealsete read seal kus lamab veel vari.

 Need udused hommikud, ränkade õhtute järjed...
Nüüd jalad kui juured on joomas maa jääkülma piima
mis ämblikuvõrkude sametist voolab kui viimas
ma moosese moel veiseid maale kus manna ja kärjed.

 Need udused hommikud. Nendest saan ahmida jõudu
mis tuulistel päevadel vaja. Nüüd saan seda varuks
ja süda ei väsi kui ärganud maailm saab taruks.
Kesk lärmi mu oma on pilguke udussesõudu.

***

Verandal lahti lõikasin arbuusi.
Sa naeratasid esmakordselt elus.
Ma tardusin ja vaatasin su huuli,
neilt lugesin et polnudki sul valus.

Suur nuga peos ...ma panin selle maha.
Su põsist võtsin kinni kahe käega
kui tahtnuks võtta tagasi kõik paha
ja tehtud tegu korvata hea väega.

 Mis rumal soov see oli, kummaline,
nii lihtsalt kaevasin end sinu naeru sisse.
Suu oli magus, lummav paeluv...

 Ei olnud pikk me ühesolemine.
Ma tõusin, sina maha jäid must sinna.
Paar paljast kesta... kuhu on neil minna...

***

Vihm tegi tükka. Vahetult enne sadu rohitud aiamaal näeb taimede vahelt katkutud ja sealt vagude vahele visatud umbrohi palju kõbusam välja kui kultuursed porknad-kaalid.
Ah, et miks ma umbrohtu kokku ei korjanud ja põllult ära ei koristanud? Laisk olen, mis teha.
Peremehel on puhkus. Viis nädalat. Nomaeivõi. KOLMKÜMMEND VIIS PÄEVA! Kui ma saaks kolmkümmend viis päeva järjest puhata, unustaks ma ilmselt, kus ma üldse töötan. Aa, ja siis korjaksin ma vagude vahelt umbrohu ka kokku.

Tähelepanuvõime ja mälu näitavad kas ülekoormuse või selge seniilsuse esimesi märke. Juhtub asju. Uskumatult jaburaid asju. Asju, mis teevad minust täiesti ebausaldusväärse inimese.
Näiteks...
Ostan mina, kultuurilemb, pundi pileteid teatrisse. Seletan kõigile, mis etendusega tegu, millal minek on, jagame rahva kahe auto peale laiali ja hakkame Viljandi poole sõitma. No läheme natuke varem, Viljandi ikka ilus koht ja jätame jalutamise aega ka.
Kõlab mõistlikult?
Muidugi kõlab.
Ka tol päeval oli kõik ilus  kuni teise auto rahvas hakkas netist täpsustama, mis kell etendus hakkab.
"Ee...oled sa ikka kindel, et me Viljandisse peame minema?" Natuke ootamatu telefonikõne, kas pole? Keegi julgeb kahelda minu sõnades, mäss laeval! Kahmasin kindalaekast piletid ja...
...see pagana etendus oli Pärnus.
Esimest korda nägin, et Peremees oskab kihutada, tee Viljandist Pärnusse oli õnneks tühi mis tühi. Teise auto rahvas oli sama sõge ja me jõudsime isegi veerand tundi enne näidendi algust mind narrida.
Niisiis on meil nüüd Pärnu Ugalas käidud. Varsti läheme Tallinna Vanemuisesse, piletid on juba olemas.

***

Nojah...kirjutangi selliseid seest tühjasid jutumulle.
Õnnetuks teeb selline mõttekramp...söötke mõni teema ette..?
Khm...kõlab nagu "palun närige minu eest pisut mu putru"....

Nõnnasama

Paberlehti, neid trükivärvi järele lehkavaid krabisevaid kirevaid asjandusi, on hea lugeda.
Neis pole sõnavabadusele apelleerivad hirmsa lastetoaga inimeste kommentaare.
Lisaks pole neis ka veebiversioonide klikikorjajaid, peakirju, kus kasutatakse väljendeid  "inimesed on tagajalgadele aetud" või "internet on pöördes" või "naist tabas toidupoes šokk".
Internet olevat hea maailma süviti tundmaõppimiseks, infoladu.
Miks siis veebiajakirjandus nii pagana kahemõõtmeline on?
Küsimus on retooriline, mul on oma versioon põhjustest paraku ammu olemas.

Siiski oleks vaja meie kanti mõnda tagajalgadele ajavat sündmust, üleeile käputasid külapoe ees kaks esisillaveole üle läinud pompsu, suund suhteliselt sirgelt kohalikku " joodikute parki" võetud.
Mis kõige koledam: ma mäletan kui toredad lapsed nad kunagi olid.....


Kustkohast teie lehelugemist alustate? Aa, koomiksist nagu minagi, selge. Hinttelikentide värk.


Kui juba sai selline tühjade mõtete mull siia üles pandud, siis lisaks nüüd, hommikul, et vähe on öös asju mida ma naudin rohkem kui lausvihma kohin akna taga. Andke mulle andeks, päikesekummardajad!

Sadist

Sorin blogides, olen seda teinud aastaid, kuid viimastel aastatel pole ma kommenteerinud.

Ei tahtnud, tegelesin teiste elude piilumisega niipalju, kui kardinate vahelt paistis.

Nüüd mõtlesin, et...miks mitte, lausuks sõna sekka. 

Loen. Avan kommentaarikasti. Teen sõrmile mõned sirutusharjutused, võtan koha stardipakkudel sisse.

Tähelepanu, valmis olla...mida mul öelda on?

Pahinal lahtub õhin.
Liiga nutikalt kirjutatakse, lõpetatult, kindlameelselt.
Kahtlemine on muutunud mõtlemise ussjätkeks ja sabalülideks.

Muig.  Targutaja minus on murdnud oma mõlemad jalad ja saanud peapõrutuse. 

Vedelegu, mina teda põetama ei hakka. 

Oligi teine rämedalt tüütu.

Pime on magada

Ööajal mõtlemine tuleks seadusega ära keelata. Vähemalt võiks tekkida mingi ühiskondlik hukkamõist või salaja selja taga sosistamine: "Jaa, tema jah, pealtnäha nagu normaalne, aga öösiti, näe, mõtleb!"
Et siis...see uus kabamaja Tartus. Spaaga. Kuidas? Miks?
Kas seal saab edaspidi poode pidi kolada suhistades pisikestes valgetes spaasussikestes  lälludega, suur froteeturban peas, tibukohev halatt ümber kere ja roisurohelise kreemiga näkku voolitud mask ees?
Kui maski ei lubata, siis mina ei tule.
Pärast võib keegi veel ära tunda.
Hakkan ilublogijaks, titebloginduse jaoks on hilja, spordiblogi on kahtlemata varuvariant ...(olgu, see oli nali) ja elustiiliblogi saavad pidada inimesed, kellel on stiili. Või elu. Või mõlemat.
See siin allpool on niisiis esimene enekas. "Enne ilusaks hakkamist".
Homme hakkan.

Puhas matemaatika

Kuidas lahendada ülesanne, milles on kolm tegurit:
1. Kolme haugi puhastamisest jäänud rapped.
2. Väetise järgi halisevad tomatitaimed kasvuhoones.
3. Väljaspool kasvuhoonet jõllitav "maeiolekolmaastatsöönud"- näoga kass, nina  ja esikäpad teine vastu klaasi litsutud.
Ja üks tundmatu: mida teha kassiga?

Lihtne.
Tuleb kassile anda haugifileed. Nii umbes poole haugi jagu. Mis sellest, et ta valetas seal teisel pool klaasi.
Võtkem seda kui näitleja palka.

Vaatame....

Preambulaks on lihtsalt üks lombakas salm:

Sina oled lumesadu 

          luba, olen sinu tuul

kui sa äkki kerkid  leegiks 

          olen söena hõõguv puu

kui ma näen sul vibu seljas

          peibutan sind nagu hirv

oled kõrb, mis anub vihma

          olen tormi kandev pilv

tahan olla taevas sulle

           ole minus lendav lind.

Asja juurde.

Pole uudis, et olen kirjutamisest sõltuvuses, aga nüüd pean tunnistama, et olen hädas. Pea pool aastat pole mul sündinud ridagi, mis oleks kasvõi endale rõõmu teinud, ma olen kustutanud kõik mis sel ajal kirja sai ja lisaks ka palju varemkirjutatut.

Ega te tõsimeeli arvestanud, et maniakaalne grafomaan suudab näppe klaviatuurist eemal hoida? 

Ei?

Ma ei arvanudki....

Vahepeal ma lihtsalt kirjutasin endale.

Umbes pool aastat tagasi sain liigse edevuse pärast vastu hambaid, ülekantud tähenduses muidugi.

Eskapistina sain reageerida ainult lukkuminekuga.

Kirjutamistahe kadus nagu noaga lõigatult.

Nüüd tajun, et ma mutistun.

Nii, et see, mida teen on tegelikult väga enesekeskne ja isekas samm. 

Arvestage palun, et kavatsen teid ära kasutada, kuritegelikul moel tühjaks väänata, pika peene konksuga urgitseda võõrastes ajudes. Kas see lohutab, kui ma ütlen, et konks on läikiv? 

Ma pole veel nii loll, et mitte aru saada oma mandumise algusest, kuid juba piisavalt rumal, et veel loodusele vadtu sõdida.