laupäev, 1. oktoober 2016

Sõber Saksamaalt

Meite küla elektriliinid lippavad sirget postirida pidi taludesse laiali, üks alajaamakesekene ja neli umbes poolteise kilomeetri peale laiali venitatud suitsu.
Täna sõitis agar põllumees ühe posti pooleks nagu tiku, ripub teine nüüd kaablite ja tahtejõu varal mulla kohal nagu ufo.
Valgus on veel majas.
Potid-vannid on igaks juhuks kaevu haljast täis villitud, ilma elektrita peaksime seitsme meetri sügavuselt kõrrega vett imema.
Küllap see post korda tehakse, ma ei muretsegi.

Murtud post tuletas meelde ühe kena inimesega läbi mängitud mõtte: kui internet kaob.
Kaob kõigi oma tarkustega kokanduse, tee-seda-ise õpetuste, seemnest taime saamise ja metsast-toidulauale juhenditega.
Mängumõttes olime me ajas edasi läinud sinna, kus raamatuid on vähestel ja kogu oskusteave on netis saadaval. Mälu pole vajalik, oluline on teada märksõnu, millega endale vajalik info üles leida.

Novot.

Äkki koidab päev, mil arvutiekraanil on vastuste asemel ainult sahin. Ah, mis vastuste, küsimusigi pole kuhugi toksida.
Netiajastul on ring ümber, joon all, rist peal.
Algab anarhia.  Masinad, mis vajavad töötamiseks arvuteid on surnud, autod sesavad keset teed, poed lihtsalt rüüstatakse tühjaks. Elekter..seda ka ilmselt pole.  Mis seal ikka kirjeldada, kaos nagu kaos ikka, niipalju on meil kõigil fantaasiat.
Aeg möödub, ellujäänud moodustavad kampasid (karju?), mis tegutsevad elus püsimise nimel koos. Keegi teab ikka millestki midagi - üks tunneb seeni, teine oskab käsitsi pesu pesta, kolmas teab haavaravist üht-teist.
Tasapisi on levinud info, et leidub vanainimesi, kes teavad uskumatult palju. Nad oskavad peenraid teha, keeta valmis toit, mis ei tule purgist, liha soolamise ja suitsutamise nipid on teada. Kalapüük, ahju ehitamine, õmblemine. Kõik puhta peast, ilma internetist spikerdamata.
Hästi elab see seltskond, kes suudab leida isikliku eriti osava vanuri. Too juhendab, õpetab nippe, lööb ka ise käed külge...


...ja siis, ühel üldse mitte ilusal hommikul, taipab see troonile tõstetud vanur, et vana hea sõber Saksamaalt on kohale jõudnud.
Tere, Alzeheimer!
Kustukumm nühib juba mälu.
Mismoodi edasi olla?




1 kommentaar:

Elviina Ikonen ütles ...

Kurb stsenaarium. Siiski esialgu raamatuid ju veel ei põletata ja vähemalt keskealistel neid ka kodus on. Hoopis hullem on kui maad laastab mõni keskaegsem külaline, kes manalasse viib suurema osa inimestest.