pühapäev, 29. mai 2016

***

Ta kuuleb, et ma sulgen silmad, näeb ta
mu sosinat ja mõtteid valget karva
ta puudutab mu naeru sooja käega.
Mu nuttu suudleb. Õnneks nutan harva.

Ta raskuse mu õlult võtab maha
kuid ma ei tea, kas selleks, et mind kanda
või hoopis suurendada koormat tahab,
et vaadata, kas jõudumööda andam.

Ta alati on luuramas mu juures
kui vaatan üle õla ma ei hooma
sest seal ei ole inimest, ei looma

kuid juba minusse on ajanud ta juured
ta toitub minust kisub välja väega
mu elujõu. Aeg oma ahne käega.

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Normaalne inimene viitab autorile!
Ilma viitamata on tegu vargusega.

Anonüümne ütles ...

Kas luuletuse autor ei ole mitte blogi autor?
Väga hea luuletus, ilus ja õige.
maurus

tühi ütles ...

Inimesed on naljakad. Umbusklikud, ettevaatlikud, pahurad.
Lihtsalt igaks juhuks.
Aitäh, maurus, see on tõesti mu oma näpuharjutus.

neiud ärevil ütles ...

Ma ei kahelnud hetkegi, et see on sinu näputöö, aga kuidagi kurb hakkas ja ei osanud midagi kirjutada.

tühi ütles ...

Miks kurb? Õunapuuõiest saab õun, see küpseb, kukub maha, meelitab veel enne, kui maaks tagasi saab liblikaid peole...ja kõik. Tulevad uued õied.
Igavene kevad oleks tüütu. Täpselt nagu igavene tuli, lummus ja müstika kaoks ära.

konn, lendav konn ütles ...

Meenutab noort Karevat, lõppakord muidugi Hirve:)

tühi ütles ...

Miks ''muidugi Hirve''?

konn, lendav konn ütles ...

Hirvlikud tertsetid on mind alati lummanud:)