Lehed

reede, 14. august 2020

Metsas ligunemas





Eile käisin jälle teatris, Vana Baskini Teater, "Metsas ei kuule su karjumist keegi".
Noh.
Vana Baskini Teater oma tuntud headuses. Mis seal ikka.
Aga kui arvestada seda, et näitlejannad olid suhteliselt küpses eas daamid, siis müts maha - vihma sadas nii, et mu näpud olid etenduse lõpuks sellised, nagu need tavaliselt pärast paaritunnist vannis magamist oleks olnud. "Lava" kohal ju pilvedes vihmavaba auku ei olnud, nii, et ...
Pildi tegin ajal, kui etenduseni oli veel piisavalt aega, et ka tühje toole täita jõuaks. Täitusid, igatahes!



teisipäev, 11. august 2020

Laupäeval Kablisse!





Laupäev. Kabli. Kunstnikud.
No mida te veel ootate, ruttu lennujaama!
Ilusad inimesed räägivad ilusatest mõtetest ja näitavad ka mõnda iluasja, minu ülesandeks on olla paanikas ja heal juhul hakkan ehk isegi halisema! Olge kohal!



Kiidjärve





Ei tule nii kohe meeldegi, et oleks kunagi enne ostnud piletid etendusele, mis toimub alles kaheksa kuu pärast.
Ju ma siis pole õige teatrihuviline, nii mõnedki head etendused on maha magatud - ajaks, kui tahaks pileteid osta, on kõik otsas, kõik otsas...

"Vana klaver" seekord.
Oi mulle meeldis etenduse lahendus! Lavakujundus, näitlejate mitmekülgsus, tempo, laulude valik. Igav ei olnud isegi igavates kohtades ja näidendi lõpp ning algus olid nukravõitu ringviitega kenasti kokku veetud. Nukrus oli lahjendatud grande finale'ga, kus kallid kadunukesed ja maha jäänud elusakesed koos tantsisid, laulsid ja trummi lõid.
Kõlab nagu iroonia, aga ei ironiseeri tegelikult. Nagu Lendav Konn ütles - nostalgia, nostalgia, nostalgia pluss rõõmus arusaam, et need ajad on läbi.
Luukere oli sel lool ju tegelikult inimese elu otsast otsani. Nooruse "meri põlvini" kuni vanaduse üksilduseni ja sellest, kuidas need kaks asja omavahel seotud on. Hakka või filosofeerima.
Erinevalt Konnast ma purjusoleku ülemängimist ei näinud, võibolla oli seda piskuhaaval silutud, aga võibolla suhtun ma purjusolekusse kuidagi teisiti. Minu meelest oli joodikuks olemine ses näidendis liiga õilistatud.
No kurja, ma olen vist elus seda väga naturaalsest ja lausa rämedast küljest näinud, teatrijoodikud olid lemmikloomade väljanäitus, mitte elu.
Aa, kõige tähtsam lõppu: millegipärast peetakse suvelavastuste publikut tihti törts pooletoobisteks ja nende rõõmustamiseks pikitakse etendustesse allanabanalju ja jalagaperssehuumorit.
Aga seekord oli vaatajast lugu peetud. Ei olnud labane, ei olnud ropp. Oli ilus, kurb ja naljakas.

Kes saab, minge kindlasti. Enne "saali" sisenemist müüakse handsat ja villaseid kapukaid!


esmaspäev, 10. august 2020

Suur Kivilend



Täna on see päev.
Täna.
Ettekuulutuses oli täpselt kirjas – tuulevaikne hommik kahe talve vahel, pilvi on ja pilvi pole, tähed on, aga näha ei ole, peab olema vaikne, kuid kajakahääled on käepärast.
Kõige Suurem Kivi kohendas ennast ja hüppas esimesena. Meri ei olnud kunagi ülespoole hüppavaid kive näinud, sestap ei mõistnud ta selle peale midagi teha.  Kui kivi kukuks, siis meri teaks – siis peab kõlama sulpsatus ja meri laseks kukkumiskohas ringid jooksma.
Teate küll, nagu viskaks keegi kõigepealt noole ja siis joonistaks selle ümber märklaua?
See kivi ei kukkunud, tõusis hoopis. Kuidas kõlaks tagurpidi sulps? Splus? Murra või keel. Laineid murda meri oskas, aga keele murdmine oli võõras asi. Kui ikka ei tea, mida teha ole vakka ja ära siple. Nii, et rõngad jäid ka ära.
Kõige Suurema Kivi tõus oli alles algus.
Ka Suuruselt Teine Kivi tõusis äkki vee kohale.
Ja Suuruselt Kolmas Kivi. Kah vupsti üles.
Nii nad riburada kerkisid, kõigil ninad ühele poole.
Minek, nüüd oli minek, sest See Päev oli käes.
Tuulevaikne hommik kahe talve vahel, pilvi on ja pilvi pole, tähed on, aga näha ei ole, peab olema vaikne, kuid kajakahääled on käepärast.
Alguses oli liikumine aeglane ja kohmakas, mõni kividest ei suutnud sirget rada hoida ja mõnel oli kõrgusega sandisti, aga iga hetkega läks lend ladusamalt. See polnud mingi lindude sügisparve moodi minek või lennuki ükskõikne triip, see oli Suur Kivilend.
Nad ei teadnud veel isegi, kuhu see reis viib ja see ei olnudki tähtis. Vaikselt ja väärikalt käis nende minek, tee tundmatusse.
Keegi ei näinud nende parve.
Rannarahvas vaatas järgmisel hommikul kohta, kus nad lastena madalas meres kividel turninud olid ja kõnelesid murelikult, et küll need tormid on viimasel ajal kurjad ja valelt poolt puhunud, näe, vana kivikülvi merre kruusa sisse pööranud ja puha.
Kivid lendavad veel praegugi.
Võibolla ma eksin.
Võibolla on nad juba kohal.




pühapäev, 9. august 2020

Fotojaht. Koduloom



Ei saanud uusi pilte, palav ja palju tööd, sügis ju.
No kohe nii palav on, et talvepilt sobib sellesse jahti kui valatud.
Ma täpselt ei mõistagi, kas pildil on näha lihtsaloomuline hopasoovijate järjekord või hallitusroheline kadedus. Arvatavasti mõlemat natukene...



Koduloomade väljanäitus on Tegelinski juures täies ilus näha.

Tegelinski
Maailmaparandaja
SG
Ritsik
Tom
Udo
A.I.V.O
Lendav Konn


reede, 7. august 2020

Leib, armastus, tarkus (petta saate!)



Nägin just unes, et topin oma riidekapi paokil uksest vormileiva viile sisse. Serviti, teise käega hoidsin ust lahti vajumast.
Toitsin läbi ukseprao oma rõivaid, leib oli mõeldud pintsakitele. Ei, see pole kirjaviga,  nende nimi oligi pintsakid.
Jõle aplad olid. Rebisid leiba käest ja matsutasid, ise vastu ust rõhudes.

Mul on miljon kleiti ja ainult kaks selga sobivat pintsa...kit...
Kümme aastat tagasi olin puhtalt teksainimene. Seelikuidki oli kapis parimal juhul üks.

***
Kas te olete kunagi mõelnud armunute ohkele "miks me küll varem ei kohtunud"?
Lollus, on ju?
Kui nad oleksid varem kohtunud, oleksid nad olnud sootuks teised inimesed ja võimalik, et nad oleks teineteist kogu hingest jälestanud. Mitte, nagu "oo, ilusa madala häälega mees" ja "mm, vormikas  naine" vaid "jõrisev ahv" ja "paks vanaeit"? (No offens, lihtsalt esimesed pähe tulnud arhetüübid!)
Enne kuhugi jõudmist on vaja kogu tee läbi tampida ja see tee on kuramuse pikk.

***
Mu aju kärbub.
Ja mu aju põleb.
Aasta tagasi teadsin kindlalt, et kui ma kunagi peaksin saama päranduse kaugelt ameerika onult või võitma loterii jaagupaja, jääksin ma oma tööd edasi tegema. Võibolla pisut pisema koormusega ja lebomalt, ent siiski.
Täna tean, et ootamatu rahasaju tagajärjel saaks  mu ülemus järgmise päeva hommikul korralikult digiallkirjastatud lahkumisavalduse ja see oleks absoluutselt viimane kord kui ma temaga ühendust võtaks.
Kuidas ma seda küll ootan....











***
Fotojaht...oodake natuke, piinlik on aina vanu pilte pilduda, teen mõne värske ka ka äkki.

***

Käes on suve ilusaim aeg.
Soojad täherikkad soojad (ah, see on väärt kordamist!) augustiööd. Hea, et neid on nii vähe. Luksust peabki vähe olema.
Veel parem oleks ainult äike.








laupäev, 1. august 2020

Fotojaht. Numbrid



Pole ammu sõitmas käinud...




Pole ammu vaja läinud...



Tegelinski juures on suur arv jahilisi numbreid maalimas.
Näiteks:

reede, 31. juuli 2020

Testamendipäev



Väga raske oli leida just esimesi sõnu. Paberil oli küll juba üht-teist kirjas, aga see oli nii-öelda ametlik osa, sissejuhatus, seda oli Hilse varem mitu korda teinud. Kui järg jõudis sissejuhatusest kaugemale tundis Hilse, et sõnad ei tule. Mitte midagi ei tule, silbipoegagi.
Küll ta tulema hakkab, ega Hilse esimest korda testamenti kirjutanud. Paar korda aastas tuli ikka ette, et Hilse kapi keskmisest sahtlist, just lusikate-nugade alusest, mapi välja otsis ja sinna  vahele uue paberi köitis. Vanu ta ei lugenud, ta teadis, et tähtis oli vaid viimasena kausta pandud paberil olev kuupäev, varemkirjutatud ei muutnud enam midagi. Pealekauba kartis Hilse, et vanu kirjutisi lugedes läheb uue tegemine sassi, vanad mõtted ja värsked soovid kisuvad puntrasse.
Ei-ei, seda ei tohtinud juhtuda.
Testament oli tema vaba tahte avaldus just sellel päeval, mitte kuid tagasi kirjutatud mõtete kordus.
No näed, hakkaski tulema.
"Mina, Hilde Luusik, kirjutan täna... "
Hilde vaatas igaks juhuks kalendrit, et testamendile õige kuupäev kirja saaks,
"...sellele paberile korraldused, mida teha minu maise varaga, kui mina ära suren."
Nii, see sai nüüd arusaadavalt kirja.
"Oma korteri jätan mina oma vennapojale Kostja Luusikule, aga seda tingimusel, et ta Kirida Liinat naiseks ei võta, muidu läheb korter vennatütre pojale Harri Luusikule.  Ja verandal on vaja tapeet ära vahetada, parem oleks, kui panete mingi heleda pisikesetäpilise, see sobiks hästi, mida ma üleeile naabrinaisele Kipastu poes näitasin."
Hilse mõtles natuke, ja kirjutas rea lõppu: "Naabrinaise nimi on Reediku Loore, Virkuse Anni käest ärge küsige, temale meeldis see kole triibuline roheline tapeet."
Sellega sai vähemalt korda.
"Minu kassi Murri võtab Peeter komandast korterist omale. Ta alguses võibolla ei taha, aga tema koer kusi kaks korda mu koridori jäetud kalossid täis, sellepärast peab võtma. Kui tal pole, siis võib kassi kausi ka kaasa anda, aga liivakast visake minema, sellel on niikunii pragu põhjas. 
Nõud võite ära jagada, aga vaadake, et supitirinat liiga suure kolksuga lauale ei pane, sellel on ka pragu sees."
Nõude kohta ehk polekski kirjutanud, peaasi, et kassi tulevik paika sai. Kuid kuhugi pidid ta asjad ju jagatud saama, parem ikka, kui ta ise ilusasti kirja paneb kuidas ja mida teha. Muidu läheb nagu Valeerial läks - kõik müüdi maha ja mis müümata jäi see visati minema. Milline raiskamine, korralikud taldrikud läksid prügikasti nii, et kolin taga, Hilde hinges oli veel siiani okas turris. Kui Valeeria elas, olid tal kõik nõud kenasti vitriinkapis, kui mõnel oligi tükk servast ära, sai selle koha ju tahapoole keerata.
Oh, Valeeriaga seoses tuligi meelde....
"Matusele pole suurt orkestrit vaja, see on kallis. Kutsuge seesama viiuldaja, kes Valeeria ärasaatmisel mängis, see punase peaga tüdruk, tema oskas ilusat muusikat teha. Aga vaadake, et Hepiku Gunnarit mu matusele ei kutsu, ta on petis mees!"
Suurt rohkem nagu ei olnudki kirjutada. Hepiku Gunnari kohta oli kirjas ja...
Hilde tõmbas ninaga lörinal natuke üles. Gunnar ju lubas viiekümnendal aastal maad ja ilmad kokku, aga jutuks see jäigi.
No siis pole matusele ka oodatud.
Las muudkui ise mõtleb, miks ei kutsutud, tuleb ehk meeldegi!
Sedasi siis.
Ilusasti allkiri all ja puha. Nagu neil eelmistelgi, mis mapi vahele köidetud. Lihtsalt kuupäev oli värskem, nagu sünnis.

reede, 24. juuli 2020

Fotojaht. Kaar



Alguses teeb loodus kaare.


Inimene vaatab, et ilus sai ja proovib järele teha.

Inimene läheb upsakaks ja teeb kaare keerulisemaks.

Seejärel leiab inimene, et loodusest antud materjal on nõder ja proovib sama vormi kivist ja rauast vormida.

Aga igavene on lõpuks ikkagi loodus. Kus inimene alla annab, seal võtab ta koha üle, olles inimese upsakast arvamusest hoolimata alati täiuslik.


Tegelinski juures on palju kaari.
Nagu näiteks

teisipäev, 21. juuli 2020

Kala




Joonatani kõht oli tühi.
Joonatan piilus köögikappi.
Pakk kukesuppi ja veerand purki jahu. Enne kui Joonatan purgi sisse jahu pani, oli selles purgis olnud boržisupp veiselihaga, vähemalt nii oli purgi peal kirjas.
Ega Joonatanile  ei tulnud meeldegi, millal supp purgis oli. Supi maitse oli küll meeles.
Joonatan neelatas ja ta kõht ohkas. Kõht vist tegelikut korises, aga kõhu keeles oli see sama mis ohkamine Joonatani keeles.
Joonatan vaatas külmkappi. Seal oli üks muna.
Muidu teeks ju pannkooke, kolm tükki ikka saaks, aga panni määrimiseks ei olnud mitte midagi.
Munaputru ei saanud ka sellepärast teha.
Joonatan vaatas kööginurka. Kööginurgas oli pisike pang ühe keskmise kartuliga.
Praekartulit teha ei saanud, sest ikka seesama rasvollus oli puudu.
Kööginurgas oli peale kartuli veel midagi, seal oli õng.
Õng oli tore, viie meetri pikkuseks võis selle lapata, spinning jooksis hääletult ja kergelt ning tamiili teine ots oleks vist Joonatani köögitrepilt maanteeserva ulatunud. Seda viimast polnud küll keegi proovinud ja nii palju poleks tamiili kindlasti ka vaja olnud, aga sedasi oli lihtsalt hea mõelda. Hästi võimas õng oli lihtsalt.
Lanti Joonatanil ei olnud, ta oli ikka rohkem konksu-mees. Kõigil oma kalalkäikudel oli Joonatan vana head järeleproovitud vihmaussi ja konksu nippi kasutanud, kõigil viiel korral oli tal vähemalt vihmauss konksu otsast ära nakitsetud ja neist kahel korral oli Joonatan isegi kala saanud. Seda uhket tunnet, mida tekitas rattalenksu küljes kõikuv kalaämber mäletas Joonatan igavesti. sama ämber oli veel, milles praegu kartul vedeles.
Peaks minema ja kala tooma, mõtles Joonatan.
Niimoodi mõtleski. Kala tooma. Nagu oleks kalale minek poes käimine - lähed ja tood kala veest kööki. Külmkapis on muna, kapis on jahu, kööginurgas kartul.  Teeks praekala kartuliga, kala keeraks jahu sees ringi ja...
Rasv.
Praadida ei saa ju!
Joonatan vaatas köögis seistes tagatoa aknast välja, uksed olid vahepealt lahti ja nimoodi nägi kaugele.
Näe, Milda tuleb.
Milda oli Joonatanist järgmise talu vanaperenaine.
Mildal oli alati midagi sahvris, ta ise ükskord Joonatanile ütles nii.
"Kui sa süüa tahad, astu läbi, mul puud vaja kuuri loopida, selle eest saad süüa palju jaksad." Nii ütleski.
Joonatan ei pidanud eriti puude loopimisest, pärast oli ikka mõni pind pihus ja pea puukooretükke täis. Milda tegi pärast küll sauna ka ja süüa andis rohkemgi kui Joonatan jaksas,  aga praegu Joonatanil ju süüa oli.
Kala oli veel toomata.
Rasva ka ei olnud.
Milda!
Joonatan jooksis trepile.
"Mildaaa!"
Too oli küll peaaegu mööda sõita jõudnud, aga Joonatani hääl oli päris vali. Kõige valjem külas, kui aus olla. Mildast ülejärgmine naaber üles kunagi Joonatani hääle kohta, et Jeeriku pasunad olid ka vaiksemad, Joonatani häälega oleks need müürid ka Petseri alt laiali puhuda võinud, nii ta ütles.
Milda pidas ratta kinni ja vaatas Joonatani poole.
"Milda, kas sa mulle õhtul natuke õli annad, mul on vaja kala praadida?"
Milda rehmas käega. Ikka saab, see pisike asi ometi.
Kui Milda järgmise kurvi taha kadus, oli Joonatan juba kuuri taga vihamusse koukimas. Seal oli paar kivi, mille ümberpööramisest piisas. Kiiresti tehes sai vähemalt kuus-seitse vihmaussi tühja kohvipurki pista. Kümnekonnast ussist piisas, Joonatan mõtles, et palju tal neid kalu ikka vaja läheb, ühest suurest kalast ometi kõhutäie jaoks küll. Kui ühte suurt ei saa, tuleb kaks keskmist püüda.
Väikeseid ei hakkagi...
Pang - kartul jäi köögilaua nurgale ootama - õng, vihmaussid.
Kõik mis vaja.
Joonatani lemmikkoht oli vana paisu juures olev sild. Hea koht, ükskord oleks Joonatan sealt peaaegu hästi suure kala saanud ja teisel korral sai kolm keskmist särge. Hea koht, see oli kindel.
Esimese poole tunni jooksul ei juhtunud midagi.
Kala oli parem püüda istudes näoga allavoolu, õngekork oli hästi näha ja sellel sillapoolel ei olnud vee kohal puid, mida õngega sopsides pidanuks tähele  panema. Püüda oli küll hea, aga kala ei olnud.
Näkkimas ka ei käinud keegi, uss õnge otsas nägi juba välja nagu ninakoll, aga kala ei olnud.
Joonatan ka poleks ninakolli tahtnud.
Ta vahetas ussi ära.
Justkui oleks näkkinud.. päris kindel ei saanud olla, aga teise pooltunni sees oli korra kindlasti tunne, et keegi näkkis. järgmised pool tundi ei toimunud midagi.
Joonatanil hakkas kõht uuesti ohkama.
Joonatan ise ka ohkas.
Ta vahetas konksu otsas ligunenud ussi värske vastu ja otsustas teisel pool silda õnne katsuda.
Vaevalt sulpsas konks vette, kui Joonatan tundis, et keegi katkub tamiili.
Oi seda ehmatust. hoogsalt rapsas Joonatan õnge, nägi, kuidas veest tõusis SUUR kala ja ...
...kukkus tagasi.
Joonatan oli korraga üleni higine, kukal oli kuum nagu tol korral, mil ta emale ei pidanudki luiskama, et tal on paha ja palavik ja kooli ei jaksa, vaid oligi paha ja palavik ja kooli ei jaksanud.
Ruttu lendas õngenöör uuesti vette. Kohe, samal hetkel oli tunda, et konks on korralikult kinni krabatud, tamiil spinningu pealt muudkui keeras vihinal maha ja hetkeks, kui Joonatan sai nööri tagasi kerima hakata oli õngekork silla alla kadunud. Joonatan teadis, et rapsida ei tohi, kuid ta käed ei olnud sellest tarkusest midagi kuulnud ja siplesid omasoodu. Õnneks läks hästi, kord vee alla kaduv, kord jälle pinnale kargav kork liugles sedamoodi, kuidas Joonatan keris, tasapisi silla alt välja. Joonatan lasi ridva veele aina ligemale, kui korgi ja ridvaotsa vahe oli umbes meeter, rapsas Joonatan hoogsalt üles, et kala sillale visata.
Ilusa kaarega tuli see kala.
Imeilusa kaarega. Suur oli, nii suurt ei olnud Joonatan veel kunagi kätte saanud. Soomus sillerdas, kala saba oli nii lai, et esmapilgul võis vaadata nagu oleks vees päästetud suur ühe tiivaga lind.
Selline lind, kes tavaliselt jõekaldal puu otsas istub. Sama oksa peal, kuhu Joonatani kala viimase tõmbega maandus. Tamiil takerdus kuivanud raagudesse, kork tilbendas nagu valel ajal karbist välja võetud jõuluehe, kala rippus hetke täiesti liikumatult ja hakkas siis rabelema, nagu ta ilmselt elus rabelenud ei olnud.
Palju polnud vajagi.
Paar jõulist rapsakat ja jõevesi neelas Joonatani saagi, õhtusöögi ja unistuse nagu poleks seda kunagi olnudki. Õngekork puu otsas kõikus veel õõtsuvate okstega samas taktis.
Korgist oli kahju.
Joonatan koukis ja koukis, sorkis ja pusis, aga lõpuks sai ta õnge lipsuosa puu otsast kätte.
Konksust jäi küll pool kas kala sisse või puu otsa,  kummaski võimaluses ei saanud päris kindel olla, kumbagi ei saanud välistada ka.
Tamiil ja lips olid koledas pusas aga selle pärast Joonatan ei muretsenud. Küll pusa lahti saab.
Õnge koukides said Joonatani sääred silla otstes kasvavatest nõgestest kõvasti kõrvetada, Joonatan murdis karistuseks neil ladvad maha ja toppis tühja kalapange. Veidi järele mõtelnud, korjas ta samast ka kõva pihutäie hapuoblikaid nõgeste juurde.
Milda  oli Joonatani trepile pooliku õlipudeli jätnud.
Joonatan ei teinud pannkooke.
Praekartuleid ei teind ka.
Joonatan keetis hapuoblikatest, nõgestest ja kartulist suppi, kukesupipakk läks põhjaks ja keedumuna pudistas peale.
Hea tihe supp sai ja Milda oli õlipudeli alla jätnud kirjakese.
"Homme teen ahjukartuleid ribilihaga"
Ega see puude loopimine kuuri nüüd nii kole töö ka pole, mõtles Joonatan pea viimase mõttena enne und.
Kõht ohkas nõusolevalt.