Lehed

reede, 5. juuni 2020

Fotojaht: mustvalge


Kahtlane teema. Väga kahtlane. Mustvalge. Must ja valge. Triibuline?

Must valge(mal) taustal?


Valge mustal? Pigem hallil...

Aga kui tuju on must ja maailm hall, kas siis on ka mustvalge või valge ja must või hoopis nagu Iiahi ujuv oksake - "hallikas"...?


Ei hakanud suure maailma mustvalgust ekspluateerima, targemad on ka minu eest rääkinud.
Tegelikult on elu värviline.

Teised ka võtavad värve maha.
Kohtumispaik Tegelinski kummutis.

Epp
Maailmaparandaja
Tegelinski
TwD
Lendav Konn
Udo
Ritsik
A.I.V.O.
Mummo
SD
Isemõtleja

teisipäev, 2. juuni 2020

Uni




See  toimus päriselt. Veel kuu aega tagasi ta kahtles, arvas, et nii pole võimalik, täiskasvanud inimene nagu ta oli. Täis kasvanud inimene – ta rõivad ei kahanenud ju ometi, toolid ei muutunud väiksemaks, majad ei tõmbnud kokku.  Neid asju ei juhtu. Tema ei saa enam kasvada, asjad ei kahane iseenesest.
Kuid siiski see toimus.
Hommikul, mil ta sõrmed ei mahtunud enam lemmiktassi kõrva haarama ei saanud enam teha nägu, et kõik on nagu tavaliselt. Maailm ta ümber kahanes sellest sekundist alates kiiresti.
Ta tõusis oma ebamugavalt kitsaks jäänud toolilt, astus pead langetades välja madalate lagedega toast ja hakkas aina kitsamaks jäävat kõnniteed pidi minema linnast välja. Iga järgmine ristmik viis aina ahtamale rajale kuni lõpuks pidi ta kõndima sõiduteel. Autode vahele jalga sättides oli ta pisut hirmunud – jalgratturid näisid nii tillukesed ja haprad, et ta sammu matsatus sundis nad komistades peatuma.
Nad karjusid: „Hiiglane! Hiiglane läheb läbi linna!"
Linna piir juba paistis, tal oli kurb, et nüüd ei mahtunud ta mujale kui põlde pidi sammuma. Meri! Merre pidi ta saama, seal on ruumi palju. Sammud olid pikad, mida pikem samm, seda vähem tallatud maad. Pisematest linnadest astus ta juba üle,  vahel juhtus õnnetusi ja varvas haakus kõrgepingeliini taha ning see katkes. Ta püüdis, ta tõesti püüdis seda mitte teha, kuid ämblikuvõrk maa näol oli tihe.
Nad kirjutasid: „Äike. See oli äike, peksis põllul vilja pikali, lammutas elektriliine"
Meres ei olnud enam nii halb. Esimese sammu juures pidi ta küll väga hoolas olema, ranna lähedal oli palju laevu,  õige tasa proovis ta end läbi vee libistada.  Mere sügavam osa oli lage, seal olid vaid üksikud paadikoorukesed ,  neist oli kerge mööda minna.
Uudistes öeldi: „Kohutav torm. Hiidlained, tundmatud hoovused, must, silmapiirini ulatuv pilv."
Ja siis kui ta seisis rinnuni meres, ookeani sügavaima kohas, nägemata silmapiiril inimesi, kuid nähes enda ümber kaugustes mandreid, tundis ta end väga üksi.  See oli tunne, mis kiskus rinnust nii, et kogu keha tõmbus pingesse, nahk hakkas pitsitama, luud tõmbusid kokku, lihased kuivasid ja ta kahanes, kahanes kiiremini kui ta seda taluda jaksas. Temast sai taas see, kes ta oli enne.
**
„Ma ei oska seda kuidagi seletada..."
Kapteni hääl oli segaduses inimese hääl.
„Ta oli keset merd, ümberringi ei olnud ühtegi laeva, mitte jälgegi merehukust. Alasti ja üksi, ütles, et ta kõndis siia ja naeris ise nii õnnelikult...meie laev sattus suurde keerisesse, see vedas meid nagu iseenesest tema juurde"
Meedik teisel pool raadiosidet isegi ei mõelnud.
„Küllap oli mingi soolopurjetaja, need ei anna ju endast alati teada. Eks läks mere peal pisut lolliks, läheb ehk üle"

**
Linna jäid legendid hiiglasest.
Keegi ei uskunud neid.
Lõpuks ei uskunud legendi hiiglasest ka need, kes olid hiiglast ise näinud.

***

Võilille "juuksed" 250x suuremana.




reede, 29. mai 2020

Fotojaht: siluett



Siluetid varjumängus.




Näe, raame vastu valgust maalib tuli 
Kas aimate mis on seal varjus peidus? 
 Laps nutab? Naerab? On tal lihtsalt uni? 
 Mis iganes sa arvad - see on tõde 
 Suur lõke vihmas kas on sooja toomas 
 Või nõida praetakse ning rahvas hullus? 
 Mis ulmi varjud on su pähe loomas? 
 Mis pilte joonistab su pähe mõte?




Teised ka jahivad, Tegelinski juures on kohtumispunkt.

esmaspäev, 25. mai 2020

Tagatuba





Mõtete tagatoas on kapp
Milles hoian
väikseks jäänud mõtteid
vormituks kulunud tundeid
ja moest läinud armastust
Aa, seal on ka üks kübar
Punane, laia servaga kübar
mida mul pole kunagi olemas olnud
ja mida ma mitte kunagi ei osta
Aeg-ajalt leian end kapi peegelukse ees
seda kübarat pähe proovimas
Mkm, ma ei sobi kübaraga
Kõik need väikesed vormitud moest läinud asjad ses kapis
On mind muutnud
Väiklaseks, maotuks ja moetuks.
Saadan kübara maailma
Jään ise siia


laupäev, 23. mai 2020

?



Kui Kreeka maasikakasvatajal on sulane Bangladeshist, Hispaania omal põllutööline Marokost ja Poola talupoeg palkab Ukrainast hooajatöölise nagu soomlanegi ning Eesti maaharijale raiutakse, et "see pidu on nüüd läbi, maksa palka, mille eest kohalik tormab ajakriitilist hooajatööd tegema", siis kas see pole mitte omamaise tootja viskamine kõlvatu konkurentsi piraajasid täis akvaariumisse?
Kas oleks palju loota, et keegi võtaks valitsusse tööle inimese, kes oskaks majanduses näha kausaalsust? Kasvõi Ukrainast?
/Marsib oma isiklikku 5x10 maasikapeenart rookima/





neljapäev, 21. mai 2020

Fotojaht: Ärkamine






Ma ärkan, sina ärkad, tema ärkab
Kuid nemad magavad vist sügiseni
Päev tõuseb üle lae ja maha põrkab
On keegi ärkvel, kedagi viib uni

Kes öösel valvab, see näeb öiseid lende
Ja päeval hullaja näeb päeva imet
Kumb enne on, kas ärkamise ended
Või algus seal, kus algab  unneminek?






Ma väga palju ei maga, suurem osa magamisest ongi ärkamine.
Seepärast ei meeldigi mulle ärkamine, ausalt.
Jahifotodki riivavad teemat pisut viiliti...
Üks suvine päikesetõus, üks kevadine öössesõit.

Maailmaparandaja
Udo
Mummo
A.I.V.O.
TwD
 Lugege kõrvalveerus olevaid blogisid ka, kõik on head.



reede, 15. mai 2020

Niisama




Sinisilmse lapse unepisar
Kukkus sinna, kus ta ase oli
Vajus maasse, püsis peidus visalt
Kõige ilusama kevadeni

Alles pole enam hälli ega hoonet
Alles pole neid, kes mäletaksid
Kambri asemel on ammu toomed
Lävepaku kohal lehvib kaseoksi

Tuli kevad, ilusaim maailmas
Pisar ärkas mulla soojas pesas
Sinisilmse lapse suured silmad
Vaatasid ja vastu vaatas kevad

Fotojaht: Väsinud




Kõik väsivad, kõik väsib, kõigest väsib
Mõnikord on puhkusest abi, mõnikord ei ole.
Kui puhkus ei aita, saab ka väsimus otsa, aga see on juba täiesti teine teema.

Tänane teema on väsimus.


Mõnikord väsivad majad. kunagi oli neis elu ja sebimine, siis jäi sebimist vähemaks ja sisse kolis mingisugune muu elu. Seened ja hiired näiteks. Neile väsinud majad meeldivad.


Mõnikord väsib inimene ja tema meenutuseks ehitatakse hoone, millel väsida ei lasta. Karl Wilhelm von Tolli kabel Järvamaal.. Püstitatud mehele, kes ajaloolisest seisukohast oli ilmselt suur, kuid inimlikust vaatenurgast on teda õilistada raske. Sõda, teine sõda, veel üks sõda, dekabristide materdamine, veel sõda, poolakate peks...
Suur pilt on ajalugu, väike pilt on inimeste traagika. 


Täna on reede.
Täna võib väsinud olla.

Veel väsinuid:

kolmapäev, 13. mai 2020

CLQKRYAC

CLQKRYAC
 Proov lihtsalt

esmaspäev, 11. mai 2020

La bella vita è finita



Nüüd on jama majas.
Tagasitulek kodukontori maailmast, kus kammima pidi ainult siis kui sahtlist teelusikad otsa said ja igalt poolt mujalt oli juba otsitud, päevapealt kontorisse, kus rinnahoidja kleidi all on rangelt ja vabatahtlikult soovitatav on keeruline. Seda keerulisem, et mu kabinetikaaslane soovis vahepeal isegi vestelda.
"Mida ta tahab? Miks ta siiapoole vaatab, oioi, kuidas reageerida?" (Juhm naeratus on ehk abiks?) "Tuleb lähemale, veel lähemale, kaks meetrit on otsas issandjumalküll, nüüd on liiga lähedal.." (kangestun)
Kolleeg üritab arendada kerget seltskondlikku vestlust. 
"Mõrtsukas! Tagane minust!"
Ja kogu selle ajutsirkuse juures ei tule meeldegi, milleks need distantsihoidmised vajalikud on või muud sellist. Lihtsalt mu omaruum on vahepeal hirmuäratavalt laiaks valgunud. Endiselt nokin nina ja närin küüsi. Mkm, mitte järjest. Nii rõve pole isegi mina.

Jäine ilm on vahelduseks hea.
Ei ole sisemist sundi (tuntud ka varjunime "südametunnistusepiinad" all)  aeda laamendama minna. 

Blogipuu uus kontseptsioon on põnev. 
Auto24, porno ja Postimees. 
No tee neil nüüd vahet.
Järjehoidjateks mõned head blogid ka, aga üldpilt on ikka kõvasti lappama läinud.
Ega ma muidu ei viriseks, aga ma ise ka ei ilmu enam seal nähtavale. Päris pikk viisteist minutit oli, aga otsa sai.

Kas bloggeri formaadimuutus blogi köögipoolel on midagi, mida tagasi pöörata ei anna? Ma olen stagnant, ma tahan vana luukere tagasi!

Need miljon viga, mis pealkirjas on.
Palun vabandust.
Las olla, kui just roppus pole.