Lehed

laupäev, 7. juuli 2018

Peni





Jumaljumalküll...selle reduga jalutamas käimine on lihtsalt õudne!
Ville oli tüdinenud peale esimest viitekümmet meetrit, iga viie meetri järel tegi peni peatuse ja istus, pead keerutades vähemalt minuti, seejärel tõusis selleks, et järgmised viis meetrit edasi tuiata ja istus jälle. Pargini oli veel kolmkümmend meetrit. Oleks pisutki rohkem maad pidanud jalutama, oleks Ville kümnekilose rakatsi kaenlasse kahmanud ja ta kuseparki ise ära tassinud.
Pargiserval olevale pingile lösakile vajunud Ville nägi üllatunult, kuidas Plirtsu (mis nõme nimi koerale!) justkui ümber sündinult hõljuva kapakuga teisi koeri nuuskima lidus ja kiduraid põõsaid kastis.
Mis tal siis tee peal häda oli?
Pool tunnikest läks igavledes, lõpuks mees vilistas. Koer üritas kutsest mitte välja teha, kuid trenniga sisse needitud refleksid said ihadest võitu.
Oot-oot, üks asi veel...
Just Ville nina all, mees jalutusrihmaga kaela kallal asjatamas, keeras Plirtsu end konksu ja sittus end põhjalikult tühjaks.
Tõbras.
Ville korjas kõõksatusi tagasi hoides hunniku kotti ja poetas miini kogumiskasti.
Tagasitee kulges samas punktiirtempos nagu tulekki. Samm-samm-samm, istume, samm-samm-samm, ootame...
Lõpuks ometi tagasi.
Juba läbi ukse oli kuulda lapse riiakat tooni,  kui esikuuks kolksus, tormas Anton kohe toauksele ja kaebas häälekalt, et vanaisa narrib teda jälle oma võõra keelega.
„No mes ma siis valesti sõnasin, kõnelsi lihtsalt, et tal ommava kardinakangast püksid jalas, vanaste said tsurad roguskist hamega veel kümneselt tanumal lipatud!“
Vanaisa silmis hõõgus kiusukuradike.
„Ah, lõpeta ära, sa tead ise ka, et see pole mingi murdekeel, mida räägid. Ära narri poissi. Räägi parem, kuidas sa selle vanurist koera kusetamas käid, kui see iga jupikese käimise järel kintsu puhkab?“
„Ära seleta, koer pole veel vana.  See, et su poiss vanemaid sõnu ei tea, on mure, usu mind. Lased ilusal keelel välja surra, sina ju veel mäletad, mida need sõnad tähendavad, poisil pole aimugi. Muudkui appdeidib ja applõudib, aga roguskil ja siidil vahet ei tee.“
„Ega ta kangakaupmees pole, miks ta peakski?“
Vanaisa keeras pea Antoni poole. „Noh, poiss, misasi on kangas?“
Anton keeras selja, huultelt võis lugeda hääletuid sõnu „mine perse!“
Vanaisa ei teinud solvangust väljagi.
„Nägid, seda sõnagi ei tea! Ja kui keegi peaks teda hoiatama, et lidu, selja taga on tsura väitsaga, siis laseb end rahus ära pussitada, võibolla jõuab hoiataja veel enne perse saata.“
Ikkagi riivas, tähendab.
„No ega sinupoolne mõnitamine siin aita. Parem ära kisu riidu üles.“
„Omad kodus kõnelen kuis tahan. Kui tahab eide moodi solvuda, siis andku hagu. Kui tahab õppida, siis küsib. Tema valik, sinu kasvatus.“
„Hea küll, taat, jätame selle teema praegu kõrvale. Räägime koerast. Kas sa arvad, et selline uimav koer on noor ja terve? Minu meelest on tal midagi viga. Pealekauba hakkas ta otse minu nina all sitale, mul on siiani süda paha...“
„Korjasid ikka ära? Hea lähedalt korjata, ei pidanud kusagilt kaugelt saja meetri tagant julka noppimas käima.“
Vanaisal näis olevat ükskõik, ta justkui vältis põhiküsimust.
„Aga see üliaeglane kõnnak? Koeral peab midagi viga olema, äkki oleks targem ta ikkagi magama panna, kaua sa haige looma..“ – „SA JÄTA MU KOER RAHULE!"
Oli see vast hääl.
„Vabandust...“ Ville ei osanud muud midagi öelda, oli näha, et mingist piirist oli ta väga pikalt üle astunud.
Vanaisa tõusis püsti, astus tasapisi esiku poole. „Naine jõuab sul kohe koju, ta ootab.“
Viisakas lause, varjatud väljaviskamine. Ville tundis, et ta oli selle seekord ära teeninud.
„Anton, koju! Ema tuleb ka juba, läheme poest läbi!“
Vanaisa oli esikusse jõudnud, seisis, selg vastu seina ja hingeldas.
„Olgu, taat, ma tulen ülehomme, homme helistan, pane siis poenimekiri valmis. Kui midagi on, siis...eksole?“
„Jajah.“ Hingeldamine hakkas tasapisi järele andma. Koer istus vanaisa kõrval, saba aeglaselt põrandat pidi tolmu pühkimas.
Autosse istudes käis klikk.
Toast esikusse oli umbes viis meetrit. Pärast seda vahemaad vajas vanaisa pausi.
Kurat, koer oli targem kui mina, kirus Ville mõttes.
Ville pööras pea Antoni poole.
„Kas sa tead, mida „tsura“ tähendab? Ei, persesaatmine see pole... Uuri oma kõikvõimsast telost järgi, oled ühe sõna võrra teistest tsuradest targem...“





esmaspäev, 2. juuli 2018

Vigin-pigin



Täna hilisõhtul nuttis majast kümne - viieteistkümne meetri kaugusel šaakal.
Kassid istusid trepil, vaadates segaduses nägudega üksteise otsa - põgeneda? Ilmselt küll, aga no see uus oht neil nüüd veel puudub, huvitav, mis nägu see on? Koeral oli täiesti ükskõik.

Ma pole nii haleda häälega looma enne kuulnud. Kui, siis ehk mõni viga saanud peni on võimeline taolist piripillihala kuuldavale tooma. Ahjaa - mina ise ka. Hala. Kaeblemist. Virinat.
Ma tean, mis tunne on pinjatal. Väga räbaldunud pinjatal. Sellisel, millest tilguvad veel viimased kommid, riputusnöör on sisse saanud mitu keerdu ja pendlina kiikumisele lisandub iiveldamaajav pöörlemine.
Kui ma tavaliselt trambin päevas läbi minimaalselt 11000 ja heal juhul 20000 sammu, siis täna on tulemus minimaalsest 10%. Mitte, et ma selle pärast põeksin. Juhtub. Kogu aeg ei saa liiga hea ka olla....
Lihtsalt....päeva plaanid, ilusad plaanid läksid aia taha.
Tuleb uus päev, ilusam.

Õues on noor torm. Kõik undab, puud loobivad lehti, vilju ja oksi endast eemale, mõni tüvi metsaserval loobub vastuhakust ja viskab end külili.
Mitte mina. Veel mitte.


esmaspäev, 25. juuni 2018

Klassika



Igatahes...me ei söö suutäitki teie poolt pakutavat toitu, ega maga silmatäitki teie poolt pakutavat und.

Ja nii ongi.
Väljas suur valge, kolmveerand tunni pärast lõugab äratus, tulemas on tööpäev, mil normaalsetel inimestel (elik paaril kolleegil) on puhkus ja ebanormaalne inimene (elik mina) peab neid oma töö kõrvalt asendama ning ma pole minutitki maganud.

Oi, see päev läheb aia taha, jalad juba tara alt läbi....

pühapäev, 24. juuni 2018

Peenramaa



Nad käivad siin väga tihti.
Enamasti bussiga, jalas sinised purjeriidest papud, seljas tumedad tuulepluusid, rehavarred kulunud kilekottidest välja turritamas nagu värsked baguettid.
Tragid ja krapsakad vanad naised,  silm selge ja pilk sihikindel.
Peenramaale! Peenramaale, sellele viimasele, mis neile veel on jäänud.
Rohida on vaja, lilled tuleb kasta,  närbunute asemele uued sättida.
Pisikesed kuivetunud käed siblivad liivas, ükski okas või lehelible ei jää neil noppimata.
Peenikesed sõlmised sõrmed katsuvad lillede ümbert mulda. On see liiga kuiv? Või on vihma olnud liiast?
Ükski detail ei jää märkamata. Pisimgi umbrohulible kaob enne kui tärgatagi jõuab.
Kuid sest peenrast ei tõuse ikka veel midagi.
Seeme on olnud hea, aga idusid ei ole ega tule.
Sinna on istutatud nende mehed ja vanemad, õed ja pojad, lelled ja nõod.
Ükski seeme ei idane, rohigu nad oma sõrmed villi või kastku peenar sooks.
Naised ei kaota lootust.
Mõni teine kord. Mõni teine kord saab nende hool kindlasti tasutud.
Kangeks jäänud põlvede naksudes ajavad nad end püsti, vaatavad enne minekule pööramist viimast korda aiamaa üle ja lähevad bussipeatusesse, rehavars ikka asjalikult turris ja papude ninad veidi liivased.
Varsti tulevad nad jälle. Ja jälle. Ja jälle.
Niikaua kuni...

Aga sealt edasi algab järgmise memme lugu.



reede, 22. juuni 2018

Cocaraamat



Ütlemata palju olen ma elus süüa teinud
Karmapannkooke
Vanapraadi
Annaputru
Saeparaadi
Mooritud viha
Muusikamaasi
Viisisalatit
Kapsamulle
Mangusuppi
Midagi oli veel...
...aa, leiba. Leiba olen teinud.
See ei tulnud välja.


kolmapäev, 20. juuni 2018

Tore päev muidu



Kurat teab, kuidas  see täpselt juhtus, aga õngekonks oli taguotsas kinni mis kinni.
Pets ja Hesa olid juba proovinud konksu otsa Valentini kannikast niisama välja sikutada
„Te kuradi lollakad, lõpetage ära, aiiii..aiii... ma löön teid kohe maha, kui see konks väljas on!"
Prooviti haaknõela otsaga nahka nakitseda, aga pärast uut sõbrapoolset põrsakisa maeti ka see idee maha.
Siiani oli ainus edasimineku tunnus pükstest selle lapi väljalõikamine, millest konks läbi minnes Valentini õrna ihu tabanud oli. Väga konksu lähedal ei saanud Valentini ähvarduste ja haleda niutsumise pärast kääridega urgitseda, riiet haugati suure ringiga, nii alukaid kui sajataskulisi kalamehepükse.
Hea paks riie oli.
Hirmus suur auk jäi.
Tühja neist pükstest, sõbra perse oli ikka veel konksutatud.
„Oota, ma naiselt.. küsin naiselt .."
„Mida sa teed?"
„Pilti tegin"
„Tõbras, lõpeta ära, kui ma kusagil seda  pilti näen, saad surma!"
Äh, Valentin oli juba nii palju teisi surmaga ähvardanud, et meestel oli nüüdseks üsna ükskõik.
„Naisele saadan, need teavad haavadest rohkem, äkki on abi"
Pets  ja Hesa hakkasid järsku hirnuma nagu loomad. Vaenulikud loomad. Ebasõbralikud kiskjad.
„Mida, mida ta röögite?"
„Naine küsis, kas me elussöödaga püüame kalu või mis põhjusel sa landi küles tolkned"
Valentin oigas ainult. Sõbrad..jaa, pole tal neid enam, sõpru nimelt.
„Oota nüüd, ära ohi naine ütles, et kõigepealt peab riidelapi ära lõikama"
Hesa kükitas, käärid peos haavatu kõrvale ja naksis heleda kisaga esitatud protestitiraadist hoolimata mõlemast püksipaarist jäänud lapid konksu ja ihu vahelt katki.
Nüüd jäi näha ainult suur roosa kannikas väga ilusa Sebile landiga keset lagedat välja.
Hesa luges edasi.
„Järgmiseks võta ettevaatlikult landi konksust kinni..."
Hesa kükitas uuesti, ohkas ja võttis kahe näpuga konksust kõvasti kinni.
„Ettevaatlikult, sulle öeldi ju, ettevaatlikult!!!!"
Karje lõi paadi lausa kõikuma.
„Ettevaatlikult landi konksuosast kinni ja..."
Raksti!  surus Hesa konksu läbi naha. Teiselt poolt välja. Nüüd oli Valentin ametlikult haagitud, niimoodi kinni jäänud kala võis end ainult lõhkirebimise hinnaga lahti sipelda. Kalad, sealjuures, ei oleks nii roppude sõnadega sajatanud.
„...kinni ja ära vigastatule midagi ütle, suru konks läbi lihase nii, et konksu ots teiselt poolt välja tuleb"
Valentini sõimusõnad ei olnud veel otsa saanud ja kannikat pidi hakkas jooksma peenike helepunane veretriip.
Kostus ootamatu sulpsatus. Või mis sulpsatus, rohkem nagu plärtsatus, selline, mille tekitab üle parda kukkuv mees.
Pets toibus vees kohe.
Päästevestid olid mõistlik idee.
Keegi ei osanud arvata, et Pets vere nägemise peale minestab,  õhtut plaanides ei olnud ka Valentini kannikast aadri laskmine üldse kavas. Spontaanne lõbustus,  Petsi enda organiseeritud, kalapüügiriistad olid tal head, aga viskeoskus jättis ikka kõvasti soovida.
„Pärast konksu läbi naha surumist lõika näpitsatega konksu terav ots maha..."
Pets ulpis paadi kõrval vees, käsi pardas kinni.
„Minu landi lõhud ära? Mees, on sul aimu, kui kallis see asi on?"
„Edaspidi loobid õnge,  Valentin konksu küljes või mis?"
„Kas ta kannikat ei saa lõhki lõigata, saaks konksu..."
Seda lauset tal lõpetada ei saanud.  Valentin lubas ta kõigepealt ära uputada, siis põlema pista ja lõpuks üles puua. Või oli see kuidagi teises järjekorras?  Pole oluline, igal juhul neelas Pets lauselõpu alla ja leppis konksu lõhkumisega.
„Anna näpitsaid!"
„Ee..hmmm...autosse jäid."
Et sellel Valentinil ka hääl ära ei läinud.
„Tõmba koomale, käsutas Hesa aerupingil upakil olevat lõugavat Valentini."
„Kuhu ma lähen,  ise ei näe või, et mul on lant perses kinni?"
„No kui sa teise kohta minna ei taha, siis hakka aerutama."
Hädised niuksatused saatsid haavatu loivamist vöörikapi poole, et ta seal edasi lösutada saaks.
Valentin võttis ahtriplangust kinni ja kiskus end paati, vesi varrukatest ja püksisäärtest voolamas. Ta hoidus pingsalt Valentini roosa, pisut verenirese tagapale poole vaatamast
„Hea, et järv pole maantee, keegi vähemalt ei näe..." jõudis Pets mõelda enne, kui ta paadisillal inimesi märkas.
Neidusid.
Binoklitega.
Kuradi linnuvaatlejad...
Esimene kättesattunud asi oli Valentini enda seljakott, selle sättimine roosa ihu peale oli arvestades mitte eriti koostööaldist Valentini päris keeruline. Alles paadisillal seisva vastuvõtukomitee kirjeldamine vaigistas kisa ja vingerdamist. Üldjoontes võis tulemusega siiski rahul olla, kõigest selgitust Valentini kummalise poosi kohta ei olnud võimalik usutavaks muuta.
Ega piigad suurt midagi küsinud ka. Vaatsid ja itsitasid niisama.
„Mine too näpitsad ära! Autovõtmed on...kus?"
„Mhm. Taskus."
Järgmiste mõtete vahele tekkis pikk paus.
„Märjad?"
„Ligumärjad."
„Ma panen sinu nimel küünla, kui need töötavad!"  Valentini hääl oli seekord nutuselt anuv.
„Kuhu?"
„Mida?"
„Kuhu sa küünla paned?"
Auto pole asutav Pets ja paadis istuv Hesa irvitasid, nägu paadisillalt lahkuvate tüdrukute eest peites.
Valentin kaotas jälle pidurid.
„Te kuradi tõprad, ma mõtlesin kirikut, aga teie auks ma sinna enam ei mõtlegi küünalt panna, ajage aga kannikad uppi, saate kiriku kroonlühtri juraka endale sinnasamusesse!"
Poleks pidanud karjuma. Ornitoloogid keerasid silaotsast tagasi.
„Mida te teete, kas sõber on haige või mis?"
„Haige."
„Äkki on kiirabi vaja?"
„Ei"  Valentin ägises seda öeldse, kujutledes, kuidas kirabibrigaad ta kannika kallal urgitseb ja kommenteerib..
„Olete ikka kindel?"
„Jah"
„Saame ehk meie aidata?"
„Ei"
„Olguuuuu..."
Tüdrukute samm oli palju aeglasem kui esimesel korral ära minnes
„Kui sa veel karjud ja nad tagasi tulevad, siis võtan seljakoti maha!"
Valentin sisises ainult
Kõigest pool tunnikest ja kolm tuhat kuussada kolm sääske hiljem – ning peab mainima, et kannilihast ei olnud need sääsed enne mekkinud ning magus see neile näis – oli kuulda Petsi lärtsuvaid samme.
Juba kaugelt hõiskas ta rõõmsalt, vehkides pihku surutud näpitsatega.
Hesa võttis mobiilis oleva juhendi jälle ette.
„Desifntseerige konks ja viga saanud koht"
„Millega?"
„Viinaga"
„Viina pole"
„Mismoodi viina ei ole?"
„No pole, me võtsime ju ainult õlut. Ise ütlesid, et teeme vahelduseks ühe viisaka kalalkäigu."
„Ahjaa.. Kuule, alko on alko, õlu on ju ka alko?"
„On. Justkui. Helista igaks juhuks naisele"
„Ära tee nalja, kuidas ma talle ütlen, et me oleme kalal ja kained nagu kirikuõpetajad?"
Hesa koukis ahtrikapist purgi Alexandrit.
„Ära seda võta, see on minu mark..ma ei saa seda pärast juua, Valentini perse on kogu aeg silme ees"
Hm. Loogiline
Saku heledat ka ei tahaks, see on ju minu õlu, mõtles Hesa.
„Võta Melnitsat, see on Valentini õlu, ta oma taguots, olgu tema õlu ka"
Kork plumpsas paadipõhjas  loksuvasse vette. Mulksuv õlu voolas üle kannika, leides ruttu tee looduse poolt uuristatud jõesängi.
„Ära mässa, mul saavad püksid märjaks"
„Pole sul enam midagi kaotada, auk on püksiperses niikuinii", valas Hesa märjukest edasi. Veel paar mulksu ja pudel oli tühi.
„Näpitsad!"
Nagu kirurg. Päris mõnus tunne oli, tähtis ja oluline.
Valentin prigises ja kiunus, hambad ristis, suuremat häält ta teha ei julgenud, mine neid linnuvaatlejaid tea.  Hesa muudkui pitsitas ja koukis midagi, äkki läbis Valentini piinatud keha lõikav valusööst.
„uuuuuuuuuuuuuuu........uuuuu"
Ta tõesti püüdis. Lihtsalt jube valus oli.
„Plaastrit!"
„Seda sa tuua ei käskinud"
Olgu, need kaks täppi kanni otsas kannatasid autoni ka ilma plaasterdamata minna.  Õnn, et ornitoloogid seda kisa ei kuulnud.  
„Korras, hakkame minema. Aja-aja ennast püsti, käed-jalad otsas"
Valentini kondid olid pika koogutamise peale päris kanged, püksid õlut täis ja kannikate peal pükstes kahe pihupesa suurune auk. No muidu oli tegelikult kõik ju korras.
Pets oli vahepeal kalapüügiriistad kompsu korjanud, hapu näoga keris ta viimasena veel lõhutud landiga spinningu kokku.
Lant perses ja konks pooleks, aitäh, sõbrad.. pomises ta omaette.
Auto poole komberdades tegid Pets ja Hesa Valentini tagapoolele parklas pingil istuvatest linnuvaatlejatest möödumisel katet.
„Sinikael-part"
„Rabakana"
„Linavästrik"
„Hüüp"
„Kus sa hüüpi nägid?"
„Ei näindki, aga seda „uuu-„ mäletad? Mis see sinu meelest siis oli?"
„Olgu, hüüp"
Piigadel oli õnneks tegemist, nähtud-kuuldud lindude nimekiri vajas täpsustamist.
„Sitavares" sosistas Pets auto esiistmele maandudes
„Raisakotkad" kommenteeris end kõhuli tagaistmele sättinud Valentin vastu.
„Palvetage parem, et meid politsei tee peal kinni ei peaks.  Valentini olekut on keeruline kommenteerida.  Mees,  kas paned küünla, kui rahulikult koju saame?"
Jep, Valentini sõnavara ei olnud veel ammendunud. Läbi kinniste autouste ei kostnud välja õnneks midagi.
Tore päev hakkas läbi saama.

teisipäev, 19. juuni 2018

Aasta



Aasta tagasi sain sinu varju
Sa ei vajanud seda enam
Paistab, et olen temaga harjund.
vari minuga. Koos ongi ... kenam

Kui  ma astun, siis hoiab must kinni
Kui ma seisan, siis seisab ka tema
Ilma minuta  tulla ja minna
Ei saa, alati otsustan mina

Kuid see vari on tumedaim öödes
Saab mu hinge ja võimu ta üle
Pole olemas mind, lihtsalt pole

Kui ma uinun, siis võtab mind üle
Ole vaba, on minevik möödas
Lase und näha sellest, mis tuleb...

**

Aasta.
Juba.






esmaspäev, 18. juuni 2018

Kuues aasta



Kuues aasta jooksis  juba, aeg oli kadunud märkamatult. Bernilla oli oma hõimuga harjunud, pooljumala staatuses olemisel olid oma head küljed, halb oli pidevast järelvalvest tingitud vähesed võimalused üksi olla.
Pidevalt saatis teda keegi, alati oli temaga samas ruumis mõni relvaga nooruk.
Õnneks olid nad juba suuremad, relvad ei olnud enam neile mängimiseks. Alguses tuli nii mõnedki hauad kaevata lastele, kes oskasid küll päästikule vajutada, kuid ei teadnud, et tagajärg erineb videomängus nähtust. Nad ei osanud surnuidki matta.
Nende vanemaid, kes heitsid hinge fertiilses eas täiskasvanuid niitnud katkulaines ei matnud ka ju keegi.
Lapsed ei osanud, ellu jäänud vanurid ei jaksanud. Kellel jalad kandsid, pagesid maakohtadesse, kellel ei kandnud, surid kohapeal.
Aastaga oli plats puhas.
Hakkajamad noored kogunesid kampadesse ja keegi neist tuli mõttele ära kasutada vanade naiste mälu. Teadmisi, kuidas elada ilma tsivilisatsiooni seni olemas olnud loomulike hüvedeta.
Arvesse võttes, et kehvema vanaemaga kambad üritasid tihti paremaid vanaemasid endale röövida oli ohutuse tagamine kõigi olemasolevate võimalustega siiski arusaadav. Ellujäämine sõltud vanaemade tasemest.
Bernilla oli taemel. Vägagi kõrgelt hinnatud tasemel.
Kuues aasta ilma internetita. Ilma elektrita, ilma telefonide ja autodeta.  Olid labidad, relvad, põllulapid ja kaevud ning küttepuud.
Põrsaid oli vähestel nagu kanugi, mitte kõik vanaemad ei teadnud, mida nendega teha. Bernilla kambal oli lausa kolm lehma ja pull, sellist luksust oli vähestel – lehm oli suur loom, hirmuäratav ja mine tea, äkki isegi vägivaldne.
Noh, nende kamba lehmad olid leebed. Peaaegu leebed, vanaema oli isegi kaks tüdrukut suutnud välja õpetada, kuidas nende haisvate hiiglastega toime tulla.
Need noored, oh, nendega oli raske. Alguses oli tegemist, et neid veenda maast kaevatud kartuli söödavuses, seatapp oli midagi, mis terve kamba nutma pani, nõrgemad jooksid metsa. Üks tüdruk kaduski sinna, hulkuvad koerad vist.. või lihtsalt eksis ära, mine tea.
Praepeekonit ja ahjukartuleid sõid noored pärast küll isuga. nTasapisi tekkisis teadlikud seosed põllu ja toidu vahel.
Kui Bernilla poleks neile näidanud, et pesu saab pesta ka jões, oleks noored praeguseks mustadest poolkivistunud  rõivastest tekitatud kriimustustesse tekkinud põletikke põdenud, pooled neist kindlasti. See oleks olnud palju suurem kaotus kui mõned pesupäeval allavoolu reisima länud sokid.
Üldiselt hakkas noortest asja saama. Loomade poegimist ei osanud veel keegi vajadusel abistada, põllule küvatavate seemnete puhul oli taimede tärkamise ajal üllatusmomente palju („Ma panin siia porgandi maha, miks meil nüüd kolm peenart peterselli on?“) ja haigete põetamise oskus oli  vilets. Okse, mäda, veri ja muud kehaeritised olid midagi, mille eest aremad tüdrukud kiljudes toast välja jooksid. Kül nad kunagi õpivad. Võimalik, et selleks kulub paar surnut, kõik on tõenäoline.
Bernilla vaatas kella.
Seierid olid... kummaline, ta ei saanud enam kaugeltki mitte iga kord aru, mis kell on. Silmanägemine? Vaevalt, pigem phjuseks midagi mud, aga mis?
Kuule, mis kell on? Küsis ta valvurilt, tehes näo, et te lihtsalt ei viitsi silmi avada.
„Pool kuus. Õhtu.“
Bernilla tõusis ja väljus toast. „Breti, Cäthliin, läheme lauta! Lüpsiaeg!“
Tüdrukud tulid, nad tundsid end väljavalitutena, neist sõltus kamba toiduauast oluline osa.
Kojast võeti kaasa lüpsikud, pingid. Igaühel oma. Lehmad olid juba ootamas, piimapais udaras nõudis leevendust.
Tüdrukud istusid kumbki ühe lehma alla, Bernilla hangus keset lauta nagu oleks ta kokku jooksnud robot. Mida ta tegema pidigi? Miks ta üldse siin seisis? Segadus kestis vaid momendi, kui pea jälle selgeks läks, istus Bernilla kolmanda lehma alla.
Udar puhtaks, nisad veel puhtamaks, õnneks tuli lahtisest laudauksest piisavalt valgust, et oma tegevuse tulemust kontrollida. Käed nisadele, sõrmed töötasid juba ammu sisseharjunud rütmis. Pea oli täis omi mõtteid,  süngeid ja segaseid.
Midagi oli kindlasti valesti.
Oli kuulda, kuidas üks tüdrukutest paar soru piima lüpsikust mööda lödistas.
„Ära larista, sellest piisast võib mingil hetkel sõltuda sinu elu!“ Bernilla hääl oli harjumatult pahane.
Ainult tema teadis, et see pahameel oli pigem ta enese muredest tingitud. Las olla, ei hakka ta tüdrukutele midagi seletama.
Õhtu möödus rahulikult. Piim sai hapnema pandud, homme tuleb pealt hapukoor riisuda ja piimast endast kohupiim kokku soojendada. Juustu seekord tegema ei hakka, seda oli keldris päris palju alles.
Bernilla vaatas aknast välja.
„Lüpsiaeg!“ ütles ta ümber pöörates. Noorte nägudel oli siiras üllatus. Bernilla märkas laual piimahapendusnõud...õige, nad ju käisid just..
„Väike nali!“ mühatas vanaema kohmakalt ja istus laua äärde, võttis sealt lehe paberit ja pliiatsi.
„Punkt üks: koor piimalt riisuda. Oskavad Henri ja Malvwiina.
Kaks: piim pliidile sooja, jälgida kalgendumist. Oskavad: Malwiina ja German.
Kolm: kohupiim nõrguma panna. Malwiina ja German.“

Ta oli aru saanud, mis toimus. Bernilla vanaisaga oli kunagi ammu sama juhtunud.
Alzheimer.
Kui ta nüüd oma tegevust ei muuda, saavad noored sellest juba järgmisel talvel aru. Ta oli näinud kampasid, mis olid oma vanaema liiga vara kaotanud. Näljased, teadmisteta, räpased ja mädanevad. Ta oli näinud ka vanaemasid, kes olid jäänud dementsusega kambale vahele. Need vanaemad muutusid ülearuseks, nad aeti minema. Lisasuud ei vajanud keegi.
Näljased, mäluta, räpased ja mädanevad.

Kaugele ta seda suudab lükata?



Rõve lugu



Öösiti kahutas kergelt, puudelt kangenud lehed muutusid krõbisevaks fooliumiks ja igal hommikul oli tiigivesi aina külmem ja külmem.  Peaaegu kõik, kes pidid kohale tulema, olid juba mudas endale mõnusa tudupesa valmis siputanud, üksikud hilinejad plärtsatasid nende vahele ja müttasid samuti mudavoodi kohevaks. Pidevalt tilkus uudiseid laiast ilmast, põhiliselt räägiti neist, kes veel talvitustiiki kohale polnud jõudnud.
"Hubert jäi jaanipäeval auto alla, olete kuulnud?"
Kaugemalt servast kostis Huberti lese kurb nuuksukrooks. Ikkagi eelmise kevade laste isa, pea kõigi kahe tuhande viieteistkümne kullese papa.
"Vilhelmiine sai kureroaks, võib küll olla, et enne seda käis veel niidumasina alt läbi...."
Enriiko kõripõhjast tulnud mulisev oie oli hingelõhestav. Pisut vähendas selle usutavust tõsiasi, et Enriiko oma mudaaugu kohe seejärel maha jättis ja end Huberti lese kõrvale sättis. Mitte, et leskproua Hubertil midagi selle vastu oleks olnud, muidugi.
"Alehhandro lasi ennast inimesel suudelda ja läks printsiks"
Keegi oleks kui suure lapiku kivi vette visanud. Lärm, mis selle uudise peale tõusis oli võrreldav kevadise pulmakooriga.
Sõnum oli muidugi teine.
"Inimene suudles teda? Räpane kuiva nahaga vastikult kuum inimene?"
"Muutus inimeseks, printsiks? Jäle, jäle, jäle!"
"Pervert, täielik pervert, inimesega...öäkk!"
Alehhandro vanemad olid nördinud. Eelmise kevade tuhat kaheksasada viis kullest kasvasid kõik ontlikeks konnadeks. Need, kes ellu jäid, muidugi, kõik kolmteist kullest. Üleelmise aasta kaks tuhat kuusteist samuti - konnad, mitte mingid ...kole öeldagi...inimesed.
Aga näe, kolm aastat tagasi koorus kudu seest kulles, kes veel eelmisel aastal Albertiinega tuhat viis kullest sigitas ja nüüd siis selline häbiväärne lugu...! Ei, Alehhandro ei ole enam nende poeg, võtku teda kurg!
Albertiina tihkus oma pesas lohutamatult. Kas ta tegi midagi valesti? Oli ehk kuidagi ebakonnalik? Äkki oli tema süüdi, et Alehhandro inimelu kasuks otsustas? Kas keegi enam tahabki tema kudu viljastada?
Konnatiigis kostsid veel kaua kurvad, pahurad ja etteheitvad krooksatused ning mulinad.
Öö oli külmem kui eelmised. Tiigiveele tekkis jää, korralik habras tekk üle konnade talvevoodite. Üks teise järel kustusid uinuvates peades viimasedki mõtted.
Vaid üks eelmise kevade nooruk puikles veel kaua unele vastu. Mõte printsiks hakanud Alehhandrost oli koraga nii kohutavalt piinlik kui meelitavalt magus.
Kiusatus oli keelatud asjadele omaselt ahvatlev.
Lõpuks sai jahtumine siiski ka temast võitu.
Kevadel ärgates saab seda mõtet edasi mõelda....siis tuli uni.


laupäev, 16. juuni 2018

Sõna




mõni päev
on natuke teistmoodi
on kurvem
aeglasem
tumedam
miks küll ometi
ei mõista
kõik oleks nagu korras
keegi ei ole kadunud
või surnud
või haige
keegi ei ole solvunud
ega solvanud
ikkagi on kurb
taevas on tume
hing on tume
sõnad mida lausud on ka mustjad

jaa

just need sõnad
nemad ongi süüdi
sa oleks võinud vait olla
ja mina kurt
või vastupidi