Lehed

laupäev, 25. märts 2017

ladilalllalla



Kes vana asja... teate küll... sel silm peast välja
Jalg alt ja kana õlale ning hambad hõredaks
Puujalatantsu vihtudes saab palju lolli nalja
Konkskäsi klohmib klaverit ja ulub peni paks

Nüüd oma silm on kuningas ja aitab ühest küll
kaks silma on kaks kuningat, sealt tõuseb sõda hull..
arrrrghhhh!!!


****

Hing on härmapitsis,  südamed on jääs
Kaugelt kaunis vaade, lähedalt ei ole
Klaasist kestas süda seisma ta ei jää
Kuid kas see on tõesti elusolemine

Põlved vastu kivi, ostmik mulla pääl
Kaugelt kole näha, lähedalt on soe
Kuuma mõtet jahutab ent jalgel hää
Hea on nõnda olla, miski muu ei loe

Oma soojust teise külma hinge valan
kehal hakkab jahe. Südamel on palav


pühapäev, 19. märts 2017

Ühte, teist ja kolmandat. Saiapuru




Täna Kärde sirgelt kodu poole minekut alustades säras päike ja tee oli kuiv nagu magamiskambri põrand, aga teisele poole jõudsin viie sentimeetri sügavuses rahesodis auto taguotsaga twerkiva kaubikujuhi jõu ja iluvõtteid imetlema. Kogu teekonna pikkuses olid pilved taevas edasi-tagasi kepsutades kord oma pikad sajuseelikusabad järele lohisema lasknud, vahel harva kerisid prisked prouad undrukuhännad ikka kaenla alla ka ja lubasid päikesel oma saba alt läbi piiluda.
Khm...kas pilvede jalad on kõverad või sirged? Karvased või siledad? Jämedad või hirvjad? Päike, uu, räägi välja!

Džentelmen, näe. Vaikib.


****

Tuul tõmbab üles keerise ja lennus
ei tea, kuis olla. Lihtsalt kaotan pea.
Kas tõsta käed, et rutem läbi ennast
sest torust lasta või see pole hea...?

Käed laiali kui ristilöödul lootuses
et kõrvalt püüab keegi võõras haarata
Ja välja tõmmata sest rattast. Pöörisest
ehk üritaks mind randa tõmmata...

Ah, las ta keerutab. See elu. Las ta kakleb
Ma hakkan vastu. Kraabin, kiljun, siplen.

****



Eesel, kits, ahv ja karu leidsid metsa alt pundi pille. Viiuleid ja pasunaid ja trumme ja... Olgu, trumm oli natuke lõhki. Pasunad kah raasuke mõlkis. Ning viilitel mõned keeled puudu, aga pole mõtet pisiasjade kallal norida. Ning üleüldse - mis need pillid seal ikka nii väga leitud olid,  karul oli lihtsalt kõht tühi olnud, kui kohalik jäägriorkester jahihooaja alustamise puhul piknikku pidas. Karu kõht oli siis ikka väga-väga tühi.
Nüüd oli mõmmi punu punnis ja hing ihkas meelelahutust. Tantsu, tralli, muusikat.
Pesni i pljaski, nagu karu vanaema kunagi võõrkeeles väljendus. Karuvanaisa väljendus selle peale ka võõrkerles, aga mida ta täpselt ütles, jäi tol ajal alles palli mõõtu mõmmikul kuulmata, sest vanaema laksas ühe käpaga üle vanaisa kukla ("Lapse kuuldes!")  ja teisega üle mõmmi turja ("Mis sa siin kuulad, kõrvad harali!")
Ahjaa, pillimängu juurde tagasi.
Eesel, kits, ahv ja karu krahmasid pillid kätte ja pidu algas.
Selline lühemapoolne pidu.
Eesel nimelt kurtis, et kits haiseb ja tema, eesel, ei saa pasunat seda haisvat õhku kasutades oma pillist õiget heli kätte.
Krahmas oma tuuba ja läks teisele poole karu. Karu oli autoriteet ja autoriteedid ei haise kunagi.
Pillid pandi jälle hüüdma.
Nüüd oli kits see, kes kurtis, et tal on muusika tegemiseks kehv koht. Ahv olevat teda ebasündsast kohast näpistanud ja lausa mitu korda järjest.
Pole parata, pärdik pandi karu ja eesli vahele, hoidku oma näpud paigal.
Kõlab nagu košmaar?
Viga!
Tegelikult oli kvartetil lõbus. Tingeltangel ikka kogu raha eest, itsitamist ja aasimist kuhjaga, seljaga ja pealegi. Vanad sõbrad ikkagi, pillimäng oli ses õhtus üldse alles kusagil viieteistkümnendal kohal.

Ainult jänes, vana argpüks, see passis eemalt põõsast. Reporterite värk. Mitte, et "Lähen lähemale, küsin asjaosalistelt..."  vaid "Siit kaugelt on hea suurt pilti näha".
Järgmise päeva " Metsa teataja" esileheuudis oli sündimas.
"Metsaelanikud šokis. Eesel, kits, karu ja ahv  käitusid pille mängides vägivaldselt, pillide seisukorra järgi otsustades ei olnud see esimene kord!"



kolmapäev, 15. märts 2017

Kole muinasjutt, õnneks on lõpp õnnelik

"Lapsed, sööma!“
Enne kui viimase „a“ kaja haihtus olid viis puuni silmapaari laua ümber koos nagu nööbid jahimehe mundri küljes.  Lihtsalt ilmusid, ei mingit müdinat ega krõbinat, naksti ja paigas.
Ema muheles.
Minusse, mõtles ta.
„istuge paigal, kohe tõstan prae lauale!“
Vadina otsa tegi lahti noorim,  teistega küll pea ühesuurune, kuid pisut püsimatu ja lõpmata uudishimulik poeg. „Kus vanaema on?“
„Kohe jõuab, istuge paigal. Mõni hetk kannatust!“
„Süüa tahame!“
„Mis täna süüa on?“
„Räägi muinasjuttu!“
See viimane oli nii ootamatu, et laua ümber istujad vakatasid ja vaatasid algul küsijale, seejärel emale üllatunud nägudega otsa. Mõte ei olnud ju paha...
„Muinasjuttu jah, räägi... räägi Punamütsikesest!“
„No ma ei tea..“ kõhkles ema, „ see on nii kuri jutt“
„Me oleme juba suured, meile võib!“ Häältes ei olnud raasugi kahtlust.
Ema vaatas ahju, sorkis praadi pisut tikuga..mnjah, üks pisike muinasjutt kuluks venitamiseks ära küll.
„Olgu siis. Punamütsike“



***


Elasid kord ema ja tütar,  tütar oli just eas, kus ta oma ema pea oli oma eputamiste ja kangekaelsusega halliks ajanud, ema oli vanuses, kus ei olda veel vananemiseks valmis. No aga mis sa teed ära, närvid kogu aeg pingul ja üks kodutüli ajas teist taga. Kogu aeg vaja moodsaid riideid ja ega siis koju ka alati kella peale tuldud, mõnikord ootas ema end juba päris tigedaks enne kui tütar koju jalutas.
Ema unistas vabast ajast. Sellisest, mis ei kuluks selle pöörase lapse järele jooksmisele ja tema kapriisidega tegelemisele, vaid oleks ainult tema päralt. Saaks juukseid soengusse seada ja palesid õhetama ajada.
Õnneks oli Punamütsikesel teisel pool metsa, mille veeres ta oma emaga elas, ka vanaema täiesti olemas. Vanaema oli küll vana ja hall, kuid natuke ükskõikne olme pisiasjade ja muu selllise vastu. Keetis endale päevast-päeva värskeid kartuleid söögiks ja rüüpas koduõlut peale, peenemat rooga ta teha ei viitsinud.
Mis sa teed ära, koduõlu oli ehk natuke kangem ka kui peenemate roogade vaaritamiseks vajaminevas konditsioonis püsimiseks hea oleks olnud.
Tema tütar, Punamütsikese ema, ei saanud endale juba Punamütsikese pärast nii lihtsat elu lubada. Näe, eilegi küpsetas kuhja moosipirukad valmis – Punamütsike sõi neist pooled ja teisel päeval enam ei tahtnud, nõudis lihapirukaid.  Moosipirukaid niisama hukka lasta oli ka nagu narr ja nii otsusts ema olla korraga hea nii enda, oma tütre ja oma ema vastu.
„Mine vanaema juurde, vii talle pirukaid. Kui sa üksiti juba seal oled, siis võid nende küla simmanile ka minna, eks tule siis homme koju!“
Just. Tütar majast välja, las pidutseb, emale pirukaid  ja endale vaba aega. Kolm ühes. Ah, las viib emale pudeli mullusuvist õunaveini ka, varsti tuleb uus peale ja küll tüdruk homme tühja taara tagasi toob. Vanaemal on see pudel vaid korraks rüübata ja läinud vein ongi.
Kena oli kohe vaadata, kuidas tütreke metsarada pidi silmist rohelise müüri sisse haihtus.
Siuh põll nurka ja kamm juustesse..

Punamütsikese pea oli keerulisi mõtteid täis. Kas Hans, suur priske noormees vanaema külast, tuleb teda tantsule paluma või jõuab (oh, oleks see nii!) Gunnar, jahimees, Hansust ette? Kas vanaema annab Punamütsikesele ka veini mekkida? Kas ema saab teada, et nad vanaemaga koos veini limpsinud on? Kas Gunnar võiks äkki hoopis õhtul Punamütsikesele lausa järele tulla, et siis koos läbi pargi simmaniplatsile jalutada? Miks see elu-elukene nii keeruline peab olema?
Rada läks kui lennates, juba oli vanaema maja  läbi puude näha, juba ei olnud puidki enam ees ja ennäe – Punamütsike astus kolksti kambriuksest sisse.
Vanaema tuba oli hämar ja imelikku lõhna täis.
„Äh, see tema odav õlu jälle!“ taipas Punamütsike. Aina hullemaks kodus vaaritatud kesvamärjuke vanaemal läks, maitse ei olnudki enam esmatähtis, õllesse keedetud vikat oli oluline.
Punamütsike istus vanaema sängiservale, eit magas, proteesid suus klõbisemas ja  õllevinesed nortsatused vaikust lõhestamas.
„Vanaema, vanaema, miks sul nii suured kõrvad on?“ Punamütsike itsitas. Ta kummardus pirukakorvi poole ja võttis sealt veinipudeli. Sakutas korki pudelikaela otsast ja samal ajal küsis: „Vanaema vanaema, miks sul nii suured (plärtsti! tuli kork pealt ja magaja ärkas pilkselt) silmad on?“
Vanaema kohendas väledasti proteesid suus otseks, kaevudes selleks käe peaaegu küünarnukini suhu.
„Vanaema, vanaema, miks sul nii suur suu on?“ Nüüd oli Punamütsikese nägu juba laial naerul.
„Selleks, et šu pirukaid nahka panna!“ vanemagi nägu oli laia naeru täis.

Ajaks, mil Gunnar Punamütsikesele järele jõudis, olid mõlemad naised – nii noor kui vana – silmini veini ja koduõlut täis. Punamütsike kirus koledate sõnadega prisket Hansu ja vanaema oleks peaaegu kaevu kukkunud, jalad ei kandnud enam sugugi. Gunnar ohkas, veeretas kaevule suure kivi kaaneks peale, et õnnetust ei juhtuks ja läks tagasi. Hansu õde Grete oli küll  sama paks kui vend, kuid ei joonud vähemalt nii pööraselt kui Punamütsike.

Vanaema ja Punamütsike vedelesid õuel hommikuni, tõsi küll, kui Punamütsike hommikul ärkas, oli vanaema kadunud. Kaevu peal kivi nähes meenus Punamütsikesele ähmaselt mingi vahejuhtum eide ja kaevuga, kuid mälestuspilt oli udune ja katkendlik. Siiski – vanaema oli ju kadunud! Ka Hansu külaskäik oli Punamütsikesel uduselt meeles., see oli nii hullult piinlik, et... oli kohe piinlik. Jube.

Nuttes kodu poole joostes pani Punamütsike meenutustest kokku seletuse, et vanaema oli joomase peaga kaevu kokkunud ja Hans, nägemata, et eit kaevu plärtsatas, pani kivi kaevule kaaneks, et loomad või Punamütsike sinna ei komistaks.
Lugu oli nii kole, et Punamütsike koos emaga otsustasid mujale elama kolida ja nad tegid seda kiiresti, igatahes nii kiiresti, et kohalikele jäigi segaseks, kas ehk ka vanaema pole nendega koos ära kolinud. Lugu kaevukukkumisest nad kuulnud ei olnud seda enam, et peale kivi raketelt minema veeretamist leiti sealt alt ilus selge vesi.


***


„Vot niisugune kole muinasjutt. Praad on nüüd valmis“
„Tahan vanaema“ tihkus noorim.
„Kohe saad“, lohutas ema ja tõstis prae lauale.
„Näe siin on sulle vanaema. Kitsetalledega täidetud, kas pole kena?“
Hundikutsikad unustasid sööki nähes koleda muinasloo kohe, peaasi, et kõhud täis saab. Vanaema liha oli tänu ohtrale õllejoomisele veel pealekauba mõnusalt taarise mekiga.





pühapäev, 12. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 12, viimane (luuser olen)



Vali neli erinevat asja: üks, mida sa vihkad; mis sulle ei meeldi, mis meeldib ja mida sa armastad. Vali need kõik piisavalt ühest kategooriast – söök või isikuomadused või värvid. Kirjuta luuletus neist kõigist ja kuidas nad on omavahel seotud.



Kihutada, kui päike lõõskab madalalt, aga tagaistmel keegi haliseb: "rutem,mul on paha..."
kiirustada, kui endale tikub uni päikesest kiusatud silmisse, aga kellelgi on kuhugi kiire....
sõita mõnusalt kiiresti mööda ilusat teed ja võtta aega päike trikke mõnuga vaadata
lennata maanteel, vastu päikest ja teada, et keegi teeb sedasama lihtsalt selleks et öelda TERE.

Pöörasin teema pea peale ja valisin mitte neli, vaid ühe asja, mis tekitab palju erinevaid emotsioone.
Autosõit.

Nii. Siit lõpetan selle väljakutse allaandmisega.
Nõõõrk.


laupäev, 11. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 11

Kirjuta, mida sa oled valmis tegema.

***

Suur tuul lõhub jääd.
Tahan ärgata hiljem,
kui kõik on möödas

Astun õue. Rõõmustan
"Pori polegi olnud"


***

Ei hakka keerutama:väljaväänatud raamatu tunne on.
Nagu ma muidugi teaks, kuidas üks väljaväänatud raamat ennast tunneb.
Ilmselt pole allaandmishetk enam kaugel, luuletajat minust ikka ei saa ... :)
Kuid asi oli/on ilus kuniks see kestis/kestab.

reede, 10. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 10



Tuleta meelde aega, kui sa olid täiesti võõras mingile kogemusele või teadmisele, millega millega oled praegu hästi tuttav. Kirjuta luuuletus meenutades, mis tunne on „mitte teada vastuseid“.







Hämar koridor ja priske naabrionu
kes ei tahtnud mööda lasta mind
Seisis, jalad harkis, huuled torus
Higihais ja maikast paistev rind
„sinust kasvab iludus“ ta ohkis
„juba praegu rõõm sind vaadata“
„näe, sul on vist on rinnad puhkend,
Las ma natukene katsun ka...
Tatjas käsi. Kiljatasin, vastik löta
Hääl vist oli vali, onu astus eest
Lõpuks ometi sain lõpuks ära tuppa
Pissihäda ammu möllas sees
Mõtlesin, kui kole oleks olnud
Kui ei oleks jõudnud põgeneda
ema oleks ükskord koju tulnud
püksipissimise eest võtt´tõreleda






neljapäev, 9. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 9

Tänane teema: "Prügi kaitseingel"




Kaitseingel, kes on väsinud olemast sinu oma                 
Või minu oma
Või tema oma
Annab oma koha vabaks
Vaata ise kuidas toime tuled
Või kui ei tule, siis ei tule, mis teha
Tema läheb ja kaitseb natuke aega mõnda kassi
Kui ta kassi ka enam kaitsta ei jaksa
Hakkab ta prügi kaitseingliks
Näe, toksab ta jalaga, võta siit see pudel ära, ütleb ta pompsule
Ja tead, ütleb ta kajakale, vaata sinna kilekoti alla, seal on poolik sai.
Niimoodi ei lähe prügi hukka.
Siis ta väsib jälle.
Järgmine hamega sell prügikasti äärel hõikab varblast – tule võta need vahvlipaberid
Selle surnud ingli nimbuse vahelt.
Siin on veel nokitavat puru.




kolmapäev, 8. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 8

Tänane teema: luuletus muusikast.



Ma olen kurt ja sina oled pime
Ma kuulen muusikat kuid sina näed
Su soojad käed mu pihal on üks ime
Ja teine on su kaelal minu käed

Sa nägijana näeksid minu valu
Ma kuuljana vaid kuuleks müra suurt
Kuid praegu oma tantsus paljajalu
Me tuules pöörleme üks vile suul

Hoog tõstab lendu jalg ei leia tuge
Nii peame teineteise najal koos
End püsti hoidma muidu juhtub ime
Ja pattu langeme ses tantsuhoos

Vist seda soovimegi salamahti
Ma proovin...lasen õige pihud lahti






teisipäev, 7. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 7



Kirjuta luuletus konkreetsest vaimsest häirest. Ära kasuta stereotüüpe. Kasuta ehtsat teaduskirjandust.
See osutus mulle suuremaks ampsuks kui lõuad võtsid. Reeglitest läks lennuga mööda.


Sõber.
Mul on sõber.
Mul on vend ja õde ja sõber.
Vend ja õde ei mängi minuga, nad ütlevad, et ma olen väike.
Sõber ei ütle midagi sellist, mis siis, et ta on suur.
Ta mängib minuga alati.
Veduri mudel plahvatas, tema tegi.
Lihapallid kaovad, tema tegi.
Kui ma hulkusin katusel, siis  oli see tema idee.
MINA OLEN HEA LAPS.
Mul on hea sõber, mis siis, et ta teeb pahandusi.
Tema teeb pahandusi, mina olen ikka hea.
Millegipärast ütlevad NAD, et mu sõber on lapseealise sotsialiseerumata käitumishäire tulemus.
NAD ütlevad, et mu sõber on skisofreeniline meelepete. Simulaakrum.
Jaa, muidugi. Mingu rääkigu seda juttu Mardile ja Anule, neil on ju see triibuline kaltsunukk.
Karlsson ON päris.





esmaspäev, 6. märts 2017

Märtsikuu luuleväljakutse 6



Täna kirjuta tugevuse ja nõrkuse vastandumisest.
Sai tiba didaktiline lastekas sedapuhku....



Tuul kannab teri luitelt liivamerre
Ka lehvikust saaks enam jahutust
Ätt rüüpab tassist teed, et kuiva kerre
saaks veidi vett ja hingest rahutust


Öö tuleb ruttu. Tassi paneb maha
ja uinub  oma looma kõrval beduiin
Ka kaamel rännul pisut puhkust tahab
Tuul...see ei võta puhkust eales siin


Kui päiksetera jälle lambi läidab
on alles kaamel, ätt ja tuuleiil
Vaid tassist pole jälgegi,  ätt taipab
et öösel tuul ta näris. Alles jäi vaid liiv