Mõned tarbetud nõuanded

Mul on kolme viimase päeva jooksul kogunenud korralik kuhi kogemuspõhiseid nõuandeid, mida keegi kusagil just praegu ja just nüüd ootab.
Olge lahked, ega ma kade pole.
Pealekauba pea niikuinii hetkel midagi mõistlikumat ei tooda ja tont seda mälugi teab, küllap neil päevil põlesid kolbas päris mitu pirni läbi.
Gripp, saage aru.
Esimene lõik puudutab tegevusi, mida võib sooritada palaviku laesoleku ajal.
Näiteks võib alati sorida oma koduapteegi põhjatutes sügavustes, leida sealt mingi vees lahustamist vajav pulber ja paki sisu peale avamist kraanikaussi kallata, sest ükski normaalne asi ei saa niimoodi haiseda. See, et palavik ja lõhnamoonutused on seotud, meenub hiljem. Liiga hilja.
Järgmiseks on lauale kuhjunud soliidne valik kõikvõimalikest "äkki on abi?" tablettidest. Need on tore panna kaussi ja sealt lusikaga taga ajades endale sisse kühveldada. Leige (öäkk!) vesi kõrval on soovitatav.
Lisateavee: gripiga on silmad niikuinii nii valusad, et vähemalt jääb ära netis haigustunnuste lainel surfamine ja karjed "See! See mul on, sellesse ma suren!" Mingil ajal tekivad filosoofilised mõtted, et gripp võiks olla zooantroponoos ja hiiri sellesse nakatades annab lootust hiirtest vabaneda. Avad kraanikausi aluse kapi ja köhatad sinna paar korda. Palju see hiireke ikka vajab?
Uus mõte. Tabletid pole veel mõjuma hakanud, palavik püsib. Mis mõttes? Ma ju võtsin neid juba viis minutit tagasi! Tuleb vann kuuma vett täis lasta ja seal ligunedes tõvest lahti saada.
Vesi jooksma. No need viis minutit võin ma voodis ka vedelada. Teki all. Ah, et jope ja müts veel...? Pärast võtan ära!
Kahe tunni pärast on jope ja müts läbimärjad, sest tabletid ikkagi mõjusid, vannivesi jääkülm, sest boilerist sai kuum vesi ammmmuuuuuuuu otsa ja köögis selline laga, nagu oleks seal steroide tarbivad gripis hiired kakelnud.
Kuii ka keegi viimases väites peaks kahtkema - jääge oma sõnadele kindlaks!
Keegii ei näinud ju niikuinii.

Kaks saia, üks leib

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

Mingi rütm sai neisse sõnadesse sisse mõeldud, muidu poleks mõttetu täherida kauem meeles seisnud kui esimese elektripostini.

Külatänav oli tolmune, üksikud kivid pehme lenduva tolmu sees olid kui pilkuvad silmad – kord, kui tolm neid kattis, olid silmad kinni, kui aga paljas lapsepäkk tolmu maha pühkis, avanes silm hetkeks. Maapõues oleva koletise silm. Hea, et valge oli, pimedal ajal olid sellel teel kindlasti ka maigutavad näljased lahtised suud.

Ettekujutus ammuli suudest pani tüdruku keksima. Peaasi, et jalad hästi vähe maad puudutaksid.

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

Poeni oli veel hea mitu postivahet lipata. Raha kõvasti kokkupigistatud pihus hakkas juba higist kleepuma. Tüdruk proovis – kui ta käe lahti tegi, ei kukkunud münt kuhugi, pööra kätt kuidas tahad. Serviti. Teistpidi serviti. Pihupesa allapoole.

Aih, ikkagi kukkus, pihupesas oli vaid jälg rahast, selline, nagu  läbi õhukese paberi münti pliiatsiteraga kõdistades paberile jäi.

Teetolmust kerkis pisike pilv. Hea, et niigi läks, mõtles piiga münti tolmust näpuga õngitsedes, oleks veerema läinud, siis ei leiakski.

Higine pihk oli nüüd paksult tolmuse mündi ümber kõvasti kinni.

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

Poeputka trepp oli pinnuline. Imelik, trepid olid ju muidu siledaks kulunud ja lohkus, see oli vist väga uus trepp.

Aa, muidugi, seda see tädi jutt otse poodi sõitnud Lavrentist tähendas. Noh, et ikka lausa otse poodi. Sisse lausa, poe uks oli ka hööveldamata laudadega paigatud. Tüdruk tundis veel korra seda õuduse ja põnevuse segust värinat, mida ta tundis ka siis kui tädi toda lugu poolsosinal vanaemale rääkis. Pidi ikka õudne olema, et isegi täiskasvanud täie häälega öelda ei julgenud.

Pood oli seest ootamatult pime. „silmad jäid õue", nagu vanaema ütles. Tüdruk tardus ukse ees, nägemata kohe, kuhu ta astuda võiks, laealusest aknast paistis viltuses päikesekiires keerlevad külameeste suitsupilved, kusagil seal leti najal nad Marfaga lõõpisid. Kõrvad tulid ju ometi poodi kaasa, mitte nagu silmad. Uks avanes selja taga, keegi samasugune pime nagu seisma tardunud tüdrukki koperdas lapsele otsa ja kirus häälekalt.

Piiga ehmus ja astus leti poole, häälte suunas pidi see ju olema. Tasapisi hakkas silm juba ka ruumi seletama.

„Nu, tševo tebe?"

Marfa teadis, et piiga on võõras, pika juttu ei olnud tollega mõtet teha.

Tüdruk astus letile lähemale, käsi mündiga pikalt ees püsti.

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

„Bulki netu,  vazmi tri hleba!"

Midagi oli valesti. Tüdruk teadis, et ta pidi saama kaks saia ja leiva, aga tädi lajatas letile kolm saia.

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

Hääl kiskus natuke nutuseks.

„Idi damoi, idi!"

Sellest sai tüdruk aru.

Korraks veel proovis ta oma mantrat

„Dvaa puhaka pulka, odin belõi hleeb...dvaa buhanka pulka, odin belõi hleb..."

„Damoi!" Tädi surus talle kolm kandilist saiapätsi kaenlasse ja lükkas last õlast ukse poole.

Rohekem ei olnud vaielda mõtet, sellest sai laps isegi aru.

Kodutee oli sama pikk kui tulek, kuid tundus pikemana. Pätsid olid suurd, piiga väike. Lisaks veel mure teadmisest, et poest ei antud täpselt seda, mida tädi tahtis. Pätsisid jõudis veel kanda, mure oli raske. Nii raske, et sundis tüdrukut vahepeal tee äärde kraaviservale istuma ja tolmuste sõrmedega pehmest saiast suutäiesuurusi tükke murdma. Mõni pisargi viirutas tolmu põsel. Kedagi nägemas ei olnud, nutta eriti mõtet seepärast ei olnud ka, pisaraid sai vast mõni üksik.

Tagasitee oli lõpuks pea veerand pätsi pikkune.

„Kus sa nii kaua kadunud olid? Mis selle leivaga juhtunud on? Saia poes ei olnudki või unustasid sa ära?"

Siinkohal tundis tüdruk, et talle tehakse ülekohut. „On ju saia, leiba hoopis ei olnud!"

Tädi naeris. Isegi naerdes tundus ta kuri.

„See ongi leib, teil seal Eestis on leib teistsugune, meil on jälle selline",

Tüdruk ei saanud hästi aru. Leib on leib, see päts leib küll ei ole. Päike on ju ka alati päike, keegi ei öelnud, et küünal on päike. Või et siis suhkur on sool. Tädi ajas midagi segamini.

Tüdruk avas hoogsalt suu, kuid pani selle plaksti igaks juhuks kinni, ta teadis, et tädiga pole mõtet vaielda.

Olgu siis leib. Mida see tädi ikka teab. No ja ega saia vastu polnud piigal ka ometi midagi.

Mündi jälg pihupesas püsis veel hulk aega.

Kõdi

Nad sündisid ühel ja samal päeval, pisut lopasel ja hämaral talveõhtul laste kilkamise ja koerte haukumise saatel.  Sel õhtul oli nende ümber palju rõõmsat möllu ja naeru, ka nende näod olid rõõmsad ja käed kui embamiseks avali. Teine teisel pool hõredat lippaeda, silmanurgast teineteist piidlemas, käed hoolimata embuseootel asendist teiseni ulatumata.

Nime neile ei pandudki, kuid üks oma lumepallrindade, punase rätiku ja pikkade kõrsripsmetega oli kindlasti memm ja teine pajast kübara,  roheka sammalvuntsi ja hõlstisaba alt piiluvate lootsikusuuruste kalossidega oli sama kindlalt taat.  Memm piidles Taadi turris vuntsi ja Taadi pilk püsis memme lumepallidel. Tõmme oli õhus,  seda oli  nende soojal sünniõhtul kohe tunda.

Hommikuks olid Memme-Taadi loojad läinud. Kool ootas, töö ootas, elu suures linnas tahtis elamist. Öö oli olnud jäine, Memme ripsmed kadsid härmameiki ja Taadi kalossidesse sulanud vesi oli külmudes Taadi jalanumbrit kolme numbri võrra suurendanud.

Tea, kas nüüd sellepärast, aga Taat küll piidles Memme, kuid ei teinud kohe ta lumesajuvaikse häälega hõigatud sõnu kuulmagi.

„Tere Taat!"

Taadi pilk ei liikunud, Memm üritas veelkord

„Tere Taat! Näe, me oleme naabrid, astud ehk läbi, pakun värskeid purikaid?" Oh, purikaid oli palju, eelmise öö külm oli neid kasvatanud isegi puuokstele ja kaevuketi külge.

Taat vaikis.

„Mis ametit sa enne Taadiks saamist pidasid? Näe, mina olin pisike hang ja jupp õunapuude all lebanud tekist, mida põnevat sina oled teinud?" Memm ei jätnud jonni. Kuidagi pidi ju sõna sellest külmast mehest kätte saama.

„Ma arvan, et sina oled üleni vana talli tagant pärit, sealt sai vist palju lund korraga..."

Naiselik kavalus kandis vilja. Talli tagant ei tahtnud Taat küll pärit olla.

„Keldrimäe otsast ja tiigijää pealt olen pärit. Hõlsti alumise osa palli sees on tallitagust, aga vähe, see oli ju puulehtedega pooleks!"

Memm varjas rahulolevat itsitust. Kes siis ennast tallitaguseks tunnistada tahaks. Nüüd tuli oma nokkimist natuke tagasi tõmmata, muidu veel solvub.

„Seda ma vaatasingi, et tallitaguse jaoks kuidagi liiga valge oled. Tiigijää lumi see kõige puhtam, muidugi!"

„Ega sul endalgi viga pole, ilus kõrge rind sul, naabrinaine!"

Lumest inimesed ei ole eriti kiired ja juttki liikus neil aeglaselt ning pausidega. Ööd läbi ja päevad otsa, und nad ei teadnud igatseda.

Igatsus oli nende elus siiski olemas. Vestlus küll voolas aeglaselt, kuid see oli ka ainus liikuv asi nende elus, hoolimata soovist teise valget külge oma lumest käega puudutada või naabrile sügavamalt silma vaadata. Nad olid oma maailmas ju kõigest kahekesi, neis soovides ei olnud midagi imelikku.  Paraku hoidis külm neid paigal, vähemalt esimesel paaril nädalal jäigi nii, et Taadi silm seletas vaid lumepallidest rinnakumerusi ja memme ripsmete vahelt oli näha kõigest Taadi rohetav vunts. Päevad möödusid, mõnel ööl särasid mõlemad härmatisest, teinekord puuderdas memm oma nägu peene värske lumetolmuga ja Taat valgendas oma rüüd uue lumega.

Iga lumest kuju elus saabub kord paraku kevad. Ei jäänud ta selgi korral tulemata. Alguses olid need keskpäevased niisked tuuled, mis soojaootusest aimu andsid.

Seejärel tuli päike, mis hoolimata öistest pakasetundidest kippus Memmel ja Taadil peakatte alt vee jooksma panema.  Keerutava tuulega päevad vajutasid Memme ja Taadi teineteise pole kummargile, käed ika veel laiali ja valmis teineteist püüdma. Lumesajud ei olnud enam värskendavad, märg ja kleepuv lörts vajutas keha raskekes ja kummardus muutus aina  sügavamaks.

„Mida sa siis teed, kui ära sulad?" Küsis Memm päeval, mil soe vihm nende moondunud kehasid rõhus.

„Ei teagi... tahaks mere äärde minna..." arvas Taat mõtlikult.

„Läheme koos?" pakkus Memm

Ja kukkus tükkideks

„Võiks tõesti",  ühmas Taat enne laialivajumist.

Taadi vurrupundar pudenes Memme ripsmekimbuga segi, kangesti kõdi oli.

Vesi, mis lume all juba mere poole liikus itsitas korraga nii memme kui Taadi häälega. Kõdi oli, saate ju aru.

Lugu.. ütleme, et kellast

Milde vaatas randmel olevat kella.

Tema jaoks oli see ese kell, lapsed kasutasid kinki üle andes küll peenemaid väljendeid. Pulsikell ja aktiivsusmonitor ja mis seal veel oli... äpid-päpid.

Käekellasid oli Mildel küll olnud. Slava, Molnija ja Vostok ja mis kõik veel. Kanda ta neid just eriti ei saanud, kodutööde ajal kippusid kellad pesu- ja nõudepesemise ajal ära uppuma, põllutööde käigus närisid hammasrattad mulda, lehmalüpsi ajal.. (selle mõtte jättis Milde mõtlemata), aga kui juhtus vaba hetk olema ja Milde sai tagaaias tiigi jõekaldal pisut ennast sisaliku kombel päikese käes laadida, võttis ta kella niikuinii randmelt maha. Nagu neid päevitusrante muidu vähe oli. Nii sai üks kell harakate saagiks ja paar tükki jäid äkilise äikesevihma kätte likku.

Nüüd siis laste kingitu. Omamoodi riistapuu, elektrooniline. Pilti näitas siis, kui Milde teist näpuga toksis. Lapsed kõnelesid, et kell pidada samme lugema ja südant kuulama ja mida kõike veel, aga Mildele nad neid trikke näidata ei jõudnud, kiireks kiskus. Mõni teine kord, lubasid lapsed.

Teine kord siis teine kord.

Milde vaatas kella veelkord. Päike oli kuum, lehmi ta enam ei pidanud, aiamaa olid lapsed ära rohinud. Teha ei olnud justkui eriti midagi ja miks mitte siis aias pisut päikest kummardada, nii oligi memm ennast juba aiatoolile lebaskile sättinud. Kuidagi ei viitsinud enam tõusta, niisama maha poetada kella jälle ei julgenud – mine neid harakaid tea ja äikesevihm, see tuleb kui tuleb. Ette pikalt ei kuuluta.

„Miki, tule siia!"

Miki kuulas sõna nagu alati. Perenaisega pidi hästi läbi saama, pasteet ei kasvanud põõsas.

Miki oli pisike, kohe väga pisike. Rihma pidi kõigest kuus auku edasi laskma ja kell istus peni kaela nagu talle loodud.

„Vaata, et sa kaugele ei lähe! Vihmaga kohe tuppa!"

Milvi teadis, et Miki sei saa midagi aru, aga ta teadis ka seda, et Miki pelgas vihma ja eriti hullult kartis kutsa müristamist ning nii väike ei olnud ta ka, et harakas teda pessa vedanud oleks.

Korras, nüüd võis silmad vidukile lasta ja päikest neelata.

Miki pikutas algul päris pikalt perenaise aiatooli all, aga siis kerkisid ta lontkõrvad tiba kõrgemale ja pea pöördus naksti peenramaa poole. Keegi võõras krabistas seal. Külakass kindlasti.

Miki kargas püsti kui nõelatud ja sibas oma nisajalgadel aiamaa poole. Kass oli paks ja ülbe, laskis Mikil üsna lähedale tulla enne kui heki alla sööstis, Miki pudrukuulina kannul.

Tagaajamine ei kestnud pikalt, kass kadus peale hekist läbi jooksmise kuhugi pika rohu sisse ja Mikil kadus huvi seda argpüksi jälitada. Nüüd olid ninas juba teistsugused lõhnad, tundus, et paar maja eemal oli solgiga koos paar lahedalt lehkavat ribikonti kompostihunnikusse visatud.

Oligi nii. Kahjuks said sama lummava lõhnateate oma ninna tolle pere koer ja poe taga elav eikellegi lontu. Miki pikutas mustsõstrapõõsa all ja kuulas kurvalt, kuidas hõrgutised suuremate krantside hammaste all ragisesid. Üks kurbadest ohetes sai kuldavale natuke liiga valel hetkel, kondiragina pausi ajal ja poetagune kuulis seda. Ta oli niigi õel rakats, nüüd tundus talle, et Miki tahtis tema näritavat konti ise lätsutada – ega ta ju ei eksinudki – ning Miki ees ja külapeni kannul läks lahti klaperjaht üle hiiglasliku aiamaa. Sibulad lendasid koos mullaga, hernelippide vahele kärisesid kahe koera suurused augud, maasikad lärtsusid karvaste varvaste vahelt üles.

„Kas te kuradid saate siit!"

Lendav kõplavars tabas poetagust, Miki pääses hullemast ja hetkel, mil teine kiljatas, oli tema juba külavaheteel tagasi. Hea jupi maad jooksis ta nii, kuidas jalad võtsid kuni eemalt järverannast kostvad laste hääled ta tempot pidurdasid ja suunda muutma panid.

Lapsed Mikile meeldisid ja Miki meeldis lastele ka.  Ikka kukkus mõni küpsis maha või midagi muud magusat jäi ripakile. Jäätis või koguni võileib.

Miki lonkis järve poole, tehes nii ükskõikset nägu kui oskas. Tee pealt sai põske tõmmatud poolik suitsuvorstiviil ja tilk magusat lödi jäätisepaberi pealt. Rannaliivale jõudnult ootas Mikit seal juba terve vastuvõtukomisjon, külalapsed reas kui oreliviled.

Miki teadis, mis nüüd tulemas oli. Kummimadratsisõit, vettehüpped ujumissillalt, pikamaaujumine mõne suurema lapse õlgadel. Alade vahepeal või ka möllu keskel ikka limps jäätist või krõbisev küpsis, dopingukontrolli selles võistluses ei olnud. Lõbu laialt, rõõmu kõigile.  Paari tunni pärast hakkas teiseltpoolt järve üles ajama suur tume pilvekuhi. Tuli muudkui tasakesi lähemale oma vativarvastel ja siis... MÜRRRRRRRAAKKIIIIII!!!!

Lapse lendasid, kes kiljudes, kes naerdes laiali kui varblaseparv, Miki lidus nendega tänavat pidi allapoole ja see kiirus.. kiirus oli muljetavaldav. Hetk enne ületeenaabrite juurest kurvi võtmist koduvärava vahelt sisse pugemiseks Miki küll justkui pidurdas veerand sekundit.. mingid uued, häirivad lõhnad, mille päritolu kohe meenuda ei jõudnud... kuid järgmine trummisoolo pilve alt sundis peni kibekiiresti verandauksest sisse ja Milde sülle.

„No mis mudaklimp sina küll oled! Läheme peseme su puhtaks..."

Milde võttis natuke murelikult Miki kaelast kella. Õnneks oli pealtnäha kõik korras.

Soe vesi, rätikuga kuivatamine, mõnus kammimine ja soe föönituul – pika ja toimeka päeva lõpuks oli Mikile koeraspaa lõbud nii mõnusad, et ta lasi enesega teha mis iganes Mildel pähe tuli. Mõnus, oi kui mõnus.

Milde sättis koerakasimise lõpuks kella jälle oma randmele. Oleks ometi, et see ika töötaks ilusasti, mõtles ta veidi muretsedes.

Ootamatult pöörasid õuele kaks autot, uksed paukusid, sammud tulid maja pole lausa jooksumüdinal, uks prahvatas lahti.

Lapsed.

„Oh, sinuga on kõik korras, eks?" minia hääles oli kerge värin.

„Kuidas muidu, ikka korras." Milde ei saanud laste rabistamisest aru.

„Mis sa tegid päeval?" Poja küsimus kõlas samuti murelikult.

Ütleks, et päevitasin? No ei tea.. Ütleks, et tegin hullult tööd? See poleks ju päris tõde. Milde oli nõutu.

„Ei midagi erilist, natuke siit, natuke sealt..nagu ikka.." venitas ta lõpuks kuidagi umbmääraselt.

„Issand jumal küll, me siin vaatasime arvutist, et sa vahepeal kihutasid nagu meelest ära, kas sa käisid järves ka? Koju tulid vist rattaga, nii ruttu ei jõua keegi..!"

Teise minia jutt oli arusaamatu ja Milde ei mõistnud muud teha kui igaks juhuks lihtsalt mühatada „Vahel ikka saab ju siin-seal käia"

„Kuule, me panime su aktiivsusmonitori info läbi Joosepi telefoni jooksma ja ta helistas natuke aega tagasi, et ema on puhta pöörane, laseb aga küla pidi ringi, endal süda klopib nagu koolibril, mõtlesime, et see pole päris õige asi, tuleme, vaatame igaks juhuks üle"

Minia paistis juba rahunevat

„Mis te nüüd kohe kohkute, teinekord helistage niisama, küll ma toru võtan, kui nahk seljas toores !"

Milde hakkas tasapisi kahte ja kahte kokku panema ja sai aru, et kuidagi oli kogu laste paanika seotud Miki kaelas oleva kellaga. Lastele ta seda tunnistada ei tahtnud, nende kallis kingitus koera kaelas – see ei olnud vist päris nii mõeldud.

Kui rahvas jahtunud oli ja kohv ning käigu pealt küpsetatud pannkoogid sissse söödud said, läksid lapsed ära oma koju, lubades teine kord enne kihutama hakkamist helistada. 

Milde koos Mikiga kobisid magama. Miki nortsatas oma tugitoolis ammu enne kui Mildel lehed läbi loetud ja prillid öökapile sättida jõudis. Unes tuli Mikile meelde ületeenaabrilt hõngunud kütkestav aroom. Naabrite puudel Cecilial oli jooksuaeg kohe-kohe algamas. Ehk homme juba....

Milde nägi unes päikest ja pikutamist. Eks täna oleks veel võinud olla, kui mitte äike peale oleks kerkinud. Homme ehk on parem päev.

Geeniuse saatus

"Ma olen eriline! Väga eriline, kõik näevad seda. Elades saja tuhande endasarnasega samas hoones eristun ma ometi kõigist, olen teist peajagu üle, te hall ja ilmetu kari! Olgu, täpsustagem seda "peajagu üle" olemist...ma ei pidanud füüsilist kasvu silmas, ses suhtes jään lühemate hulka, kuid mu mõistus - selleni, te, lihtsakesed ei küüni.
Ärge hoidke mind tagasi, innustage mu maaimaavastaja meeli innustuskõnedega ja te näete, kuidas ka teie elu muutub kergemaks. Toon teieni parima, mis väljaspool kodu leida saab, juhatan kätte elüüsiumi väljad, millel kasvad ambroosiat täis roosipuud, lihtsalt andke mulle, mida ma väärin - respekti ja lugupidamist. Ärge sundige mind mõtlema igapäevamuredele, ma ei tohi oma aega raisata koristamise või toiduvarude täiendamise peale.
Geenius peab saama vallandada oma hiilgava mõistuse ilma karmi arje ärast põdemata, saate aru, lihtsakesed? Te ju ometi ihaldate kergemat elu? Pikemat ja täisväärtuslikumat eksistentsi? Muredest vaba pikka pensionipõlve?
Ärge hoidke mind tagasi, laske mul minna, ma naasen teie juurde suurte, elukorraldust muutvate juhtnööridega! Soovige endi, lihtsameelsete, seast kerkinud geeniusele tuult tiibadesse!"

Kõik kuulasid kõnelejat sõnatult, ruumis kostis vaid vaikne, vaikne sumn.
Lahkuja liigutused uksel tekitasid sekundiks jaheda öise õhu väreluse.
Teisel sekundil kostis ukse eest läbi lennanud putukajahti pidava nahkhiire piiksatus.
"Täiesti ära tõusnud lollakas. Mis tal juhtus?"
"Pääses korraks emamesilase toiduvarude kallale."
"Aa. Hea elu mürgitus!"
 Tarus jätkus vaikne öine sumin.
Hommik lubas ilus tulla ja võililled tõotasid lähedased aasad kollasesse tekki mässida.

Mõte

Eesti keel on tore keel.
Nojah, kell hakkab kolm saama, igaöiste filosoofiaminutite aeg on käes.
See asi kisub kusagilt keskelt ilmselt vabavärsiks ära (peaks vist sonetid jälle käsile võtma?) aga:
"Tõsine suhe"

Nii öeldakse.
Tüdrukud enamasti on ütlejad.
"Ma otsin tõsist suhet"
Ahsoo. Seega need pöörased minutid, mil me koos end hingetuks naersime teineteise tobedate naljade peale, filmid, mida koos vaadates ribadeks itsitasime, ööd, kui unetult teineteist emmates veidi totult naeratasime, ei loe?
Mõtles poiss.
Ja küsis: "Seega need pöörased minutid, mil me koos end hingetuks naersime teineteise tobedate naljade peale, filmid, mida koos vaadates ribadeks itsitasime, ööd, kui unetult teineteist emmates veidi totult naeratasime, ei loe?"
Sinuga oli lõbus, aga ma otsin tõsist suhet, ütles tüdruk ja läks.
Tüdruk leidis oma tõsise mehe. Muretseti maja, muretseti auto, muretseti mõned lapsed, kellega oli palju muret, küpsetati muretaignakorvikesi, mis täideti murulaugusalatiga.
Suurte inimeste tõsine elu.
Vahel tulid meelde eelmisse ellu jäänud naerud ja naljad.
Oh, sai ikka tõsiselt lõbutsetud.
Kuidas see naljakas poiss nüüd elab?
Naljakas poiss ei olnud enam naljakas. Poiss samuti mitte.
Peale tüdruku äraminekut oli temast saanud tõsine mees.
Ka tal oli pere.
Üks teine tüdruk, kes oli oma liiga lõbusa ja naljaka poisi juurest tõsist suhet otsima läinud, leidis tõsiseks muutunud poisi.
Nad muretsesid maja, muretsesid auto, muretsesid mõned lapsed, kellega oli palju muret, küpsetasid muretaignakorvikesi, mis täideti mur......

Janu

Kraanikauss oli kuiv, keegi ei olnud seda juba mõni päev puudutanud.

Köögiski ei olnud sel ajal keegi käinud. Terves majas, kui täpne olla.

Õhk oli seismisest läppunud, tolm haises hiirte järele.

Joonatan toetas pea vastu valamu kohal olevat kappi. Kraanilt tolmu pühkides nägi ta oma sõrmede peegeldust läikivalt metallilt. Tolmu sõrmedel. Ühte murdunud küünt, mis torul peegeldudes moondus pidalitõbise ärakukkuvaks jäsemeks.

Vesi hakkas kraanist jooksma, pikkamööda jahtus metall pöidla all. Tasapisi tekkis kraanitorule udujas kiht, kõigepealt tolmust puhtale pinnale, tasapisi ka tolmustele laikudele.

Vesi voolas.

Nüüd on vist torudes juba värske kaevuvesi, mõtles Joonatan.  Torudes päevi seisnud vedelik on juba kanalisatsioonis.

Joonatan kujutles, kuidas selge vesi ladises kanalisatsiooni solgi hulka, segunes sealse ebamäärase plögaga. Vedelamaks muutunud kört liikus mulksudes septikusse, see täitus sogase vedelikuga kuni pealmine kiht imbväljakul mulda nõrises.

Hilissügis, taimed seda vett enam ei taha. Muld jõi janu täis, vesi valgus aina sügavamale, voolates üle poolkõdunenud, järgmist kevadet enam mitte nägevate vihmaussilaipade, putukakoorikute ja kopituse järele lehkavate mükoriisapundarde.

Pinnas ei võtnud kõike märga vastu. Madalamad kohad võsas täitusid veega, millest võtab nokatäie linnuke, kes lendutõusmise hetkel sai pistriku saagiks. Pistrik rappis oma saagi sealsamas oksal, kukkuvad verepiisad segunesid veega.
Veega, mis kunagi oli vedeldanud verd mammuti soontes, kustutanud põlevat bussi maanteel, tilkunud koobaste kivisammastelt.

Vesi kraanist muudkui voolas. Vesi, mis kunagi on sadanud vihmana, langenud lumena, voolanud haudadest, tilkunud tapalavadelt... vesi, mis on olnud pisarad, mahl, piim, uriin. Nüüd oli see vesi kaevus, ootamas ablast joojat, usinat pesijat, lillekastjat.

Joonatan sulges kraani.

Kotis oli pudel viskit.

Vesi seegi.

Tuulevaikuse lõpp

Tuulevaikus, ikka veel tuulevaikus. Mitmes kuu see juba kestis? Kolmas kindlasti.  Mine tea, ehk hoopis kolmas aasta, mitte kuu. Ah, päevad olid nii sarnased, tuul ei puhunud juba kaua, vabalt võis ka aasta mööda lennanud olla.  Või kaks.

Kolm vist veel mitte, aga samas...kindel ei saanud olla milleski.

Meremees oli laevas üksi. Kahemastine kaljas ja üksainus mees, tüürman isegi ei proovinud midagi purjedega ette võtta. Ah, mis vahet seal on. Kasutud närakad, laev seisis kui merre kinni valatud, isegi ei kõikunud.

Tüürimees jalutas aeglaselt tüürpoordi.  Alla vaadates paistis sinine vesi, isegi need vähesed lained, mida vetepind kandis olid paigal. Vesi paistis läbi, põhi tundus olevat üsna lähedal, isegi ühe vasarhai kitsas selg kumas läbi vee. See hai oli mehe meelest samas kohas olnud kõik need pikad päevad, mil laevuke tardunult vee peal seisis.

Päike oli tõusnud mitu tundi tagasi, juba hakkas kõrbeõhku meenutav leitsak tekilaudadest tõrvahaisu välja  kiskuma. Talveti oli kergem, päevad olid lühikesed ja hämarad, kuid liiga külmaks ei läinud iial.

Tüürimees otsis varjulisema paiga ja heitis end päikese eest peites pikali.
Mõnikord tundus talle, et kusagilt kostavad inimeste hääled. Muidugi andis ta enesele aru, et tegemist oli üksindusest tekkinud meelepettega. Kustkohast ulgumerel need hääled ikka kosta said, aga seda, et mehed ennegi liga pikas üksinduses imelikke asju kuulma ja nägema hakkvad, oli ammu teada.
Niikaua, kui ma aru saan, et sellised ajad pole päriselt, on kõik korras, rahustas meremees ennast.
Kauged kumisevad hääled.
"...võta...köögis.....õue"
„tule...on ..almis.."
Uskumatu, mõned sõnad kõlasid üsna selgelt.
Meremees kehitas õlgu ja keeras ennast tekile pikali, tõmates purjeiidest jaki telgina pea kohale. Nii tundus päeva lõõm talutavam. Tukkumiseks oli aega iga päev.
Nii need päevad muudkui kulgevad, mõtles mees. Midagi ei muutu, midagi ei juhtu, sama hai kuude kaupa sama laine all,  sama köieots reeligu küljes ripakil, ainus muutuv asi olid aina hallikamaks pleekivad purjed.
Meremees oli kannatlik. Ta oli oli oma elu jooksul kuulnud palju jutte suurtest, mitte nii suurtest ja lausa väikestest mereretkedest, alati ole neis nii tuulevaikust kui marutuult. Tema asi oli lihtsalt oodata, millal ilm pöörab.
Kuigi...
Ta oli laeval üksi.
Väga üksi, laevakassigi ei olnud ja ainus hingeline silmapiiril oli toosama igapäevane hai. Kui tuleb torm, siis mida ta teha saaks? Ta oleks lihtsalt laine tipust kistud vahutort tuules..
Jah, parem juba vahutort kui praegune oleskelu. Ükskord on kõigel kord ots ja mis seal vahet on... küll saatus teeb kunagi oma liigutuse niikuinii.
„ma ...kus see elukas?"
„minu toas...peale..."
Oh neid viirastushääli. Omamoodi lõbustav oli neid kuulata, kujutleda, mida kummituslike häälte öeldud lauselünkades olla võiks, kes küll rääkijad on, mida nad parasjagu teevad.
Ajaviide seegi. Liiga pikk üksindus mõjub lihtsalt igaühele isemoodi.
Peaasi, et ise ikka aru saan, mis päris, mis mitte, mõtles tüürimees ja kohendas jakihõlmast tehtud telki pea kohal. Uni tikkus peale. Mis seal siis ikka, ega midagi mõislikku ei  olnud teha niikuinii.
Tüürman ärkas selle peale, et laev liigutas ootamatult.
Tuul! Ometi kord tuul!
Välkkiirelt kargas meremees jalule.
Taevas oli tume,  triibuline pilvemuster liigutas end selles kiiresti, kiiremini, kui laeva ootamatu õõtsatuse järgi arvata oleks võinud. Ülalt kostsid rütmilist urinat meenutavad helid, laev kõikus uuesti. Nüüd juba palju tugevamalt, kummaline oli selle juures tajuda, et hoolimata laeva visklemisest ei olnud tuult ei purjedes ega juustes tunda. Pilved, müra ja kõikumine, ilma õhu liikumiseta, ilma veepritsmeteta.
Pootsman vaatas taevast. Midagi oli valesti.
Laev kõikus aina ärvardavamalt, taevahääled kord vaibusid, kord olid kerkisid pea kõrvulukustavaks, aga need pilved...tüürman klammerdus reelingu külge, tugev visklemine segas nii püstiseismist kui pilgu fokuseerimist, aga siiski.. taevas VAATAS teda.
Suured rohelised silmad, pilkumatute laugude ja apla läikega silmad vaatasid otse pilve seest meremeest.
Tüürimees jooksis laeva ahtrisse, et näha, kas... Jah, silmade ainitine pilk oli just temasse klammerdunud.
Esimest korda alates tuulevaikuse algusest haaras meremeest hirm.  Kõike oli ta oma elus juba näinud, arvas ta varem. Kõike. Tormi, mis murdis maste kui karjapoiss kõrsi, tuulevaikust, mis tarretas mere, karisid, mis oma nugateravate sõrmedega viilutasid laevaplangud küttepuudeks, mereloomi, kes olid suured kui saar ja mereloomi, kes paistsid läbi, kuid oskasid tappa.
Silmadega taevast nägi tüürimehe esmakordselt.  Vähe sellest – ka kuulnud ei olnud ta sellest mitte kellegi teise käest. Urin muutus seda võimsamaks, mida rohkem meremees laevapardal liikus. Paigal seista ta paraku ei saanud – kaljas viskles küljelt küljele, vahepeal ootamatult kord ahtrit, kord vööri üles visates.
Kuni äkki laev enam ei õõtsunud.
Kuni äkki laev hoopis kukkus kuhugi pimedusse.
Langemine tundus kestvat igaviku.
Kukkumise hetke tüürimees õnneks enam ei tajunud, löök oli liiga tugev, Viimasena jõudis ta kõrvu hääl, mis meenutas korraga nii õhukese sügisese jää purunemist laevavööris kui kristallist pokaali vastu seina lendamise häält.
Veel tundis ta tuult.
Tugev puhang, mis lõi lehvima ta ammu pügamata juuksed ja meremehepükste kulunud sääred.
„Ometi kord", jõudis ta veel mõelda.

„Emaaaaa! Kass ajas vanaisa laeva akna pealt maha!"

Poisikese hääl oli korraga nii ehmunud kalli laevukese purunemist nähes kui rõõmus, et kadunud kass ei olnudki uksest välja lipsanud, vaid lihtsalt teise tuppa pugenud.
Kõuts ise kössitas katkises pudeli kildude vahelt paistva laevukese kohal, poisile tundus hetkeks, et kassi hammaste vahelt paistis mingi pleekinud meremehesinise rõiva tükk.
Vaigust valatud lainetest välja murdunud puust vasarhai oli peaaegu ukseni lenanud.

Rahutus

"Mis meist saab?"
Pehme soe sammal selja all oli mugav, hiljuti söödud mahlased puuviljad tekitasid sumisevunise küllastustunde,  kergelt vastu külge puutuv nohisev mehekeha ei lasknud end liiga üksildasena tunda.
Paradiis.
Paradiis väljaspool keha, kuid peas kripeldas rahutu segadus.
"Mis sa arvad, mis saab?"
Ei jäänud nüüd mehel üle midagi, esimese küsimuse ajal oli tal õnnestunud magaja nägu teha. Teise küsimusega kaasnev küünarnukimüks võttis sellegi võimaluse.
"Mis saama peaks? Kõik on ju korras, suurepärane! Tahad mingit muud puuvilja? Vett, mahla?"
Naine ohkas ja pööras selja mehe poole. Tollel oli kõik selge, peaasi, et söök ja uni korralikus rütmis vaheldusid.
Milleks talle üldse naine? Mehel ei tekkinud kunagi mingeid kahtlusi, tal polnud iial kõhklusi, naine ei olnud eal kuulnud, et mees oleks midagi küsinud. Hea selge lihtne maailm.
Naine avas silmad. Õige lähedal paistis hirveema koos kahe tähnilise tallega.
"Ilus..."
Tallede ema heitis rohule,  talled pugesid ta külje alla,  parema koha pärast omavahel pisut kembeldes. Tegelikult said mõlemad mõnusa pesakohta, pisike pusimine oli pigem mäng.
Ülalpool, madala puu okstes algas mingi sibelemine. Naine pööras pilku. Väike kirju lind lendas nokatäie seemnetega osaharude vahele ehitatud pesa servale ja summutas sealt tõusnud nelja hiigelnoka tekitatud kisa oma nokatäie lärmavatesse avadesse toppimisega.
Ohates sulges naine silmad.  Päev-päevalt oli ta aina tihedamini tundnud, et tema elust on midagi puudu. Kõigil loomadel olid pojad. Rebasekutsikad, põdravasikad, kitsetalled, linnupojad. Inimesi oli vaid kaks.
"Kuule, miks meil poegi pole?" pööras naine end mehe poole.
"Mida? Milleks?" mees oli korraga nii tülpinud kui üllatunud.
"Vaata, kõigil on pojad, meie ainsana oleme kahekesi...?"
"Mis meil niimoodi viga on? Söök on, jook on, soojus ja uni on, elu on lõputu küllastus."
Lõputu...
Naist rabas äkki selle sõna sisu. Nii jääbki, mitte kunagi ei muutu midagi, mees jääb igaveseks tema kõrvale pehmele samblale nohisema, vihm sajab alati öösel seal, kus neid pole või on ihusoe, puviljad on igavesti küpsed ja hirvedel on alati talled. Nemad mehega on igavesti kahekesi.
Lõputult.
Naine tõusis vaikselt, et mitte meest segada ja läks jaheda vee allika juurde.
Veevool rahustas, naine jahutas ennast vees ja lubas hiljem end tuulel kuivatada. Kivil seistes ning juukseid kätega tuule hoolde harutades uitas ta pilk üle kõrvalasuva lagendiku.
See puu.
Pisike igerik, erinevalt teistest sihvakatest veatutest aia taimedest korbase koore ja pragulise tüvega kõver taimeäpardus üheainsa vissis ja plekilise viljaga.
"Seda ei tohi võtta!"
Jaa, naine mäletas neid sõnu. Mis salata, sellise välimusega toitu ta ei tahtnudki. Tema toit oli plekitu, mahlane, küps ja magus, tundus, et tolle kõveriku vili oli kõike vastupidist.
Plekitu, mahlane, küps ja magus vili. Naine tundus, et...imal. süda ihkas äkki midagi teravamat, teistmoodi elamust.
Äkki just see vili on ideaalne?
Eneeselegi märkamatult avastas ta end aia inetuima viljapuu juurest. Nagu unenäos tõusis käsi. Noppis vilja.
Maitse oli ootamatu. Siiani oli naine süües tundnud vaid maitset ja täiskõhutunde tekkimist, siis nüüd...nagu torm oleks läbi keha puhunud. Ootamatud soovid, tunded, teadmised pääsesid kinniste uste tagant valla.
Esimest korda teadis ta, mis on vabadus ja mis selle eest maksma pidi...
"Mis sa teed siin?"
Mees oli ärganud ja naist otsima tulnud, varem oli ju küljeluu alati ta kõrval lamanud, kui ärkamise aeg oli. Esimest korda oli samblas vaid lohk...
"Võta!"
Naine andis hammustatud vilja mehele. Mees oli harjunud temaga suutäisi jagama, unisena hammustas ta pakutud suutäie.
Ja.....
Läbi ta keha tormas tuli. Tal oli täiesti ükskõik, kas vihm sadas ta pea kohal või mujal, kas lähedal kasvas ploomipuu või oli põõsa all maas meloni kasvupaik, kas sammal oli parassoe või mõnusjahe.
Sest...
"Eva!"
Seda pilku ei olnud naine ta silmis kunagi näinud, kuid ta teadis - täpselt see oli ta elust puudu.
Juba lamasid nad samblal, mis oli ootamatult kare ja teravaid tüükaid täis, aga neil oli ükskõik. Nii lähedal teineteisele ei olnud nad veel kunagi olnud.
Vimane päev Eedeni aias.

Ämm

Suur päev oli käes.
Raissa istus liikumatult hiiglasliku vanaaegse trümoo ees, ainitine pilk klammerdunud peeglist üle õla paistvasse aknasse. Vihm oli hommikul otsa saanud, paremat ilma kui praegu oleks raske soovida.  Mõtted hõljusid kui õhupallid, kadudes ükshaaval sinisinisesse virvendusse.
Keegi kaevas tema kohevas seelikusabas. „Mis sul jalas on? Kas lähed nende kingadega või tahad täistallaga?“
Täistallaga. Eelmise päeva vihm oli aias rajad vist natuke pehmeks jätnud.
Raissa tundis, kuidas tal kingi vahetati, meikar andis samal ajal veel viimast lihvi ripsmetele ja kulmudele.
„Valmis. Nüüd oled valmis mis valmis!“
„Loor!“
Raissa  teadis, et tema kindel nõudmine pulmakleidi juurde saada üsna paks loor tundus teistele kummaline, kuid just täpselt nii ta tahtis, selles ta tagasi ei andnud.
Selja tagant tõstsid kaks paari käsi tiheda pitskatte Raissa pea kohale, kolmas kätepaar kohendas looriserva üle pruudi näo ja selja ning paigas ta oligi.  Läbi tiheda kanga nägi Raissa oma kogu peeglist üsna uduselt, ta teadis selletagi, et praegu nägi ta välja nagu burkas araablanna foto negatiiv. Suur, valge ja kaetud.
„Hakkame minema!“
Raissa  tõusis ja võttis talle sirutatud käest kinni. Pea viiekümnesena ei olnud tal enam vanemaid meessugulasi, kes teda altari ette oleks talutanud. Mõni oli siiski kusagil elus, kuid Raissa ei kutsunud pulma rohkem inimesi kui hädasti vaja. Mõned värsked sõbrannad, sellest piisas. Peigmees  teadis, et tegu on orvukesega, targa naisena ei hakanud Raissa päris süütut mängma, kuid oma suguvõsa tahtis ta sellest abielust eemal hoida. Tema ja ainult tema projektiga oli tegemist.  Kõik! Teistel ei olnud sellega asja!
Aeglaselt sammus pruut valgest kvitrepist alla,  kvartett vägistas kärinal Mendelhssoni, peigmees ulatas jalutuskepi kiiresti oma nooremale pojale. No need kümmekond minutit jaksas ta ju ilma toeta seista ka, isameest oli igaks juhuks küll hoiatatud, et kui peigmees silmähtavalt tasakaalu kaotab, tuleb teda küünarnukist toetada.
Raissa vaatas jalge ette, läbi loori ei olnud suurt midagi näha niikuinii, peaasi, et häbiväärselt iseenda seelikusabasse ei takerduks ega komistaks.
Samm
Samm
Samm
Raissa tuletas meelde, kuidas ta oma tulevasega tuttavaks sai. Papi võttis ruttu vedu, kui ikka ligi kolmkümmend aastat noorem naine nii aktiivset huvi tema vanuses oleva härrasmehe vastu üles näitab, siis tuli juhust kasutada. Leskmees, kes teda ikka keelas.
Kuigi oleks pidanud keelama.
Küll juba Raissa teadis, miks.
Raissa teatas juba tutvuse algul, et tema moraal ei luba peale õrna flirdi mingeid muid suhteid enne ausat abielu,  papi omalt poolt kurtis, et eesnäärmetõbi peale pisut kirglikumat musi muud justkui ei lubagi, aga Raissal oli sellest tõsiasjast üsna ükskõik.
Tegelikult oli papi ju täitsa tore,. Sõbralik, leebeloomuline, hea huumorimeelega ja majanduslikult iseseisev.
Kindel oli ka see, et eakas külgelööja ei olnud Raissa põhisihtmärk.
Abielu soovimine võttis papi hetkeks kõhklema. Ainult hetkeks. Raissa oli siiski ladvaõun, koor piima peal, suurim mari peenral... seda kõike ja palju enamatki. Abieluettepanek tuli kiiresti ja klassikaliselt, kaunis karbis kobe teemantsõrmus pikalt ette sirutatult käes, sõber kosilase kõrval ootel, kas olenevalt vastusest, toibutada korvi saanut nuuskpiirutusega või upitada jah-sõna puhul kihlatu kangetelt jalgadelt püsti mõrsja huuli karskelt musitama. Nuuskpiiritus muidugi endiselt ootevalmis taskupõhjas.
„Jah“ tuli ära.
Kihlusaega ei jäetud eriti pikaks, pulmad plaaniti nappide külalistega, kuid stiilsed. Peiu poolt lapsed abikaasadega ja sõbrad, pruudi poolt näputäis sõbrannasid.
„Oled sa kindel, et tahad seda teha? Praegu võid veel loobuda?“ kuulis mõrsja oma altarikõnnil peas sosinat.
„Ole vait! Ma teen selle ära!“
Ja kes üldse südametunnistuse pulma kutsus?
Samm
Samm
Samm
Kohal.
Muusika vaikis. Kirikuõpetaja jõudis oma „rääkigu nüüd või vaikigu igaveseks“-sõnadeni päris kiiresti.
Uh, Raissal oli hea meel, et ta oma ema neiupõlvenime tagasi oli võtnud. Vahepealsed paar nime oleksid külaliste seas liiga varast kihinat-kahinat tekitanud.
Pisike lõtv paus pärast „vaikige igaveseks“-sõnu sai läbi.
„...nii halvas kui heas...blablabla....kuni surm teid...blablabla...Kas sina...blabla oled nõus võtma...“-„jah!“-..lblabla..oled nõus..?“-„jah!“- „..kuulutan teid.. võite suudelda..blabla...“
Nüüd siis.
Võib suudelda.
Värske kaasa oli juba ärevil nagu teismeline.
Loor tõusis tema kätest hoituna üle Raissa näo, huuled sirutusid torutades nooriku palge suunas,  naine naeratas leebelt ja suudles oma vastset kaasat südamest ja soojalt.
No tore papi ju ikkagi.
Kui pruutpaar ennast maja poole minekule keeras, tekkis peiupoolsete sugulaste ridades ootamatu segadus. Keegi ahhetas, keegi minestas.. Või oli järjekord vastupidine, üsna lähestikku need tegevused igatahes olid.
Mureliku näoga keeras noorik end pikkamööda, mõjudes kohevas valges kleidis nagu valge jäämägi, kahina poole. Abikaasa ta kõrval ohkis ärevalt „Väimeespoiss.. mis sul nüüd juhtus?“
Kui pingiridade vahele kukkunud väimees lõpuks isamehe taskus alati varuks oleva nuuskpiirituse abil oma silmad lõpuks lahti lõi, oli tema silme ees („Mu jumal, ma ei eksinudki!“) ta eelmise naise pruudiloorist raamitud nägu.
„Oi, mis sinuga juhtus? Päikesepiste? Läheb üle, pojake, läheb üle.“
Noorik haaras lamaval mehel käest, et teda püsti tõusmisel abistada. Lamaja rapsas oma käe lahti ja kargas taganedes püsti kiiremini kui kukkunud oli.
„Saa tuttavaks, tema ongi sinu uus ämm, mäletad, ma rääkisin sulle kui armas inimene ta on..?“
Papi hääles oli uhkust ja edevust.
„läheme tuppa, pilved kogunevad,“ sõnas noorik hoolitsevalt.  „küll lapsed järele tulevad“
Ah, seda ilmet oma eksabikaasa palgel ei unusta Raissa iial.  Ilmet, mis võttis äsja minestusest toibunud mehe näol läbi paanika ja meeleheite kõik varjundid lauset „Tema ongi sinu uus ämm“  kuuldes.
Sarvik paremal ja ingel paremal õlad lõid Raissa selja taga omavahel plaksu. „High fiwe!“


***

Selle jutu faabula varastasin ühest jutuajamisest, no ei saanud kuidagi....

Õpipoiss

„Kuidas sul täna läks?“
  Ema proovis küsides kõlada rõõmsalt ja reipalt, kuigi poja laua äärde toidu kohale kühmu vajunud turjakas kogu andis selget aimu, KUI kehvasti päev oli kulgenud.  Niimoodi oli kõik läinud tegelikult juba pea aasta,  poja õpipoisipõlve esimestest ülesannetest alates.  Temast pidi kunagi saama oma ala meister nagu kadunud isa kunagi oli, kuid praegu tabas tema õpilaspõlve üks ebaõnnestumine teise järel. Tundus, et pojal oli lihtsalt puudu anne, mis ta isa kunagi nii kõrgele oli viinud.
  Pelgalt oma isa pojaks olemine oli Hubertil siiani aidanud vältida gildi õpipoisistaatusest välja arvamist.
  „Ei läinud just hästi, nad ei anna mulle enam harjutamiseks normaalseid kurjategijaid ka enam. Ütlevad, et raiskan hea materjali jumala muidu ära..“
„Jumala nime nüüd niimoodi...ära kutsu kurja kaela,“  oli ema pisut kohkunud, „aga midagi nad sulle ju annavad, kuidas sa muidu kätt harjutad?“
„Kitsi ja isegi küürakaid olen saanud. Küürakaid  ei saa teibasse ajada, neil läheb vai sirgelt läbi rinna aja kõik surevad enne ära, kui vaiaots õla juurest välja tuleb“
  Ema mõtles oma nõbu Kirstina peale, kes oli küürakas nagu haigru kael, ainult, et paks veel pealekauba. Jah, ega seal pole sirget ihu, millest orki läbi ajada.
Kirstina oleks võinud teivastada küll, tabas ema end salamahti mõtlemas. Vanatüdruk ja õel nagu kurat, kokku saades muud ei pärinudki kui et „Kuidas Hubertil läheb, ma kuulsin, et mitte kuigi hästi?“
 Mis see temasse puutub...
 Hubert tõusis lauast ilma, et oleks oma kaalikaga keedetud kalagi lõpuni söönud. Õllekannu oli ta õnneks tühjaks rüübanud, niigi palju kõhuvarju. Muidu kuhtub veel ära.
  Oma kambris viskas Hubert end räntsatades sängi pikali. Tuba oli lämmi ja põllest hoolimata rõivastele pritsinud vereplekid lehkasid imalalt. Tavaline töölõhn, miks see just täna Huberti südame läikima ajas – mine võta kinni.
Hubert surus silmad kõvasti kinni, silme ees hakkas uuesti elustuma Timukate Gildi  tavaline õpipoisipäev.  Hommik lihkarnis, valides meistrile sobivat lihakäntsakat, samal ajal piieldes silmanurgast sigade rookimist enne praetükkideks jagamist. Meister oli kord mokaotsast maininud, et siga olla seestpoolt üsna inimesega sama masti.  Ega rohkem kui seesama üks kord ta seda lauset ei korranud, too ükski oli kurjast. Kes siis inimest loomaga võrdles, oleks kirikuõpetaja sellest kuulda saanud, oleks suur pahandus linnas olnud.
Hubert ei rääkinud kuuldust kellelegi, aga sigade sisemust uuris ta nüüd sootuks teise pilguga.
  Edasi  läks päev erinevate tööriistade puhastamise ja teritamisega. Sai veel Illetit nokitud, et eelmisel päeval kui ta pidi jäsemete luude purustamist  harjutama, ei vaadanud ta lauale kinnitatud meremeest enne kolkima hakkamist korralikult üle ja nii ta siis tagus vana madruse puujalga, ise veel imestades, et nõiduses süüdistatud mehel nii kõva loits peal, et valu pärast ei teinud häältki, ainult hirmukisa kõlas. Valu- ja hirmukisa erinevust õpetati neile juba päris esimeste sellinädalate jooksul, sellega ei eksinud enam keegi. Novot, Illet oli siis muudkui nüpeldanud ja kui meremehe püksisäärtest saepuru pudenes, pidas ta ka seda nõiduseks..
  Ega Illet tegelikult saamatu ei olnud, mõtles Hubert omaette, eks kõigil juhtub vigu.
  Kui riistad korras, toodi õuest kuurist õpipoistele igapäevane töö ette. Kes pidi vargalt tunnistuse varastatud kaelakee peidukoha kohta kätte saama ja kelle tööks sai loomapilastajate kohitsemine. Eks seda viimast tehti tihtipeale avalikult, aga rahvas oli viimase aja nõiapõletamistest juba küllastunud ja iga pisema karistuse vaatamiseks enam kokku ei tulnud. Ei hakanud enam keegi mingi pisiasja pärast linnaväljakule lava püsti ajama.
  Hubertile toodi seekord nõid. Nõidadega oli lihtne, nemad tunnistasid tavaliselt ruttu üles.  Äbariku kehaga, suuremalt osalt naisterahvad pealekauba.
Nagu tänanegi.
  Algul vaatas Hubert, et ta peab jälle mingi lapsega tegelema, pisike ja kõhna, pikad salkus juuksed üle selja ja pooleldi nägu katmas. Kui nõid häält tegema hakkas, sai aru, et ta on ikka päris vana juba, võimalik, et nelikümmendki täis. Hambutu ja krimpsus.
„Las tunistab üles,  et tema manamise pärast on kõrvalküla kõik lambad ahtrad ja foogti neitsist tütar käima peal, kuigi kõik kolmkümmend neli linnuserüütlit vannuvad, et nemad ei tea asjast midagi, aga tee seda kiiresti, valusalt ja nii, et ta sulle kohe kätte ära ei kooleks!“
  Rohkemaks ei olnud meistril aega, teised sellid ootasid oma tänast proovitööd ja olid igavusest juba ühte pisemat kasvu selli raudse neitsi mõõtudega võrdlema hakanud. Logeleva mõistuse viljad olid isegi meistri jaoks liig, sestap kiirustas ta ka neile naljavendadele kasulikumat tööd ette söötma.
Hubert vaatas oma tänast nõida pika  pilguga. Kassikäpp? Lihtlabased pöidlakruvid? Strappado? Pirn?
  Sihuke äbarik teine, selline tunnistab kõik üles, kui kasvõi jalaga vastu maad laksata, aga õpingu juurde kuulus ikka korralik rappimine. Hubert teadis, et lihtsalt küsimise peale saadud sõnad ei loe meistri silmis midagi.
„Tahad, ma ennustan sulle tulevikku?“
Nõia prääksatav-ragisev hääl äratas Huberti mõtetest.
„Ah, ära hakka sina ka... Pole mul selle teadmisega midagi peale hakata. Ma pean nüüd tööle hakkama. foogti tütar ja ahtrad lambad....“
  „Selle pisikese hetke leiad niikuinii, kui pead mind lõhkuma hakkama, siis pead, aga foogti tütar on kokast rase, see meelitas plika jaanikaunade ja kuivatatud õuntega ära, laps tahab ikka magusat.“
  Hubert viskas vihaga küünetangid, mis esimesena käe alla olid jäänud maha – mida see peletis lobiseb, ta pole tööga veel alustanudki!
  „..aga lambad ei jää pühast vaimust tiineks, kui seesama kokk jäära munad foogti nõudmisel piduroaks küpsetas, sõi seltskond koos munadega ka kõik tulevased talled nahka, oinast pole kargajat...“
Nüüd lendas saag vastu seina..
  Kuigi, taipas Hubert, ei tunnistanud nõid ju midagi üles.  Kusagilt ei olnud aru saada, et tema manamine seal osaks oleks olnud.
  Hubert sidus nõia kõhna käe laua külge kinni, võttis nõela ja sorkas selle eide nimetissõrme küüne alla.
Nõid prääksatas karedalt.
  „Jumala nimel, tunnista üles, et sa oled osaline saatanaga kokkumängus foogti tütre rasedaks nõidunud...“
  Teine nõel läks sama küüne alla. Eit muutus häälekamaks. Paraku kostis kõrvalt ettepanek, millele vastu seista oli võimatu.
  „Kuule, Hubert, tee paus, meile saadeti vaat õlut, tule siia!“
Õlle vastu ei olnud kellelgi midagi.
  Hubert laskis koha peal ühe kapatäie naha vahele, võttis kannu uuesti täis ja läks oma õppetöö juurde tagasi.
  Nõid piidles kannu ja neelatas .
„Tahad ka?“
  Hubert  sirutas kannu eidele suu peale, too lonksatas suure sõõmu värsket vahust ollust. Hubert vaatas muiates valgete vahuvuntside triipu nõia krimpsus näos.
  ''Võibolla rebiks järgmisel korral tal huuli? Äh, ei saa, ta isegi pudistab rääkides, siis ei tule sedagi juttu mis praegu..“
 „Kuule poiss, ma näen su tulevikku... ravitsejaks saad, timukat sinust ei tule, pole piisavalt tahtmist“
  Oh suur jumal küll, ravitsejaks ei tahtnud timuka õpipoistest keegi saada, see oli allakäik karjääriredelil, saamatute amet. Nõia sõnad vihastasid Hubertit nii palju, et ta keeras end röögatades laua kõlge seotud kribula poole ja möirgas, kuidas tema kõri võttis  „ma sulle, eidele veel näitan ravitsejat!“
  Äh, rohkem ei olnud vajagi. Lahja kääksatus ja ehmatuse kätte see manajamoor kooleski. Nägu potisinine ja vahuvunts veel risti nina all. Meister laskis oma piitsal Huberti turjal tantsida ja lõugas, et hubertitaolised rikuvad tema töökoja head mainet ning üleüldse..
  Mis oli üleüldse, jäi Hubertil minema pagedes kuulmata. Polnud nagu erilist tahtmist uusi piitsalakse vastu võtma jääda.

***

  Uuel hommikul jälle meistri poole minekut sättides oli Hubert meelega aeglane ja sammgi oli tal pikaldane ning veniv. Niikuinii antakse inimese asemel seekord kits, hea, kui sedagi saab ja hoopis riistu teritama ja remontima ei panda. Nii oli Hubertil aega enda ümber vaadata ja teisi inimesi silmata,  tavaline oli, et nähes Huberti verelapilisi rõivaid tõmbusid inimesed silma vaatamata kõrvale. Ikkagi austavad, oli Hubert kindel. Austusväärsete teelt peabki kõrvale tõmbuma, nii need maailma asjad ometigi seatud on.
  Üks tobe poisike ei jõudnud Huberti eest nii ruttu kõrvale kui too talle lähenes. Suutmata otsustada, kummale poole hüpatata komistas poiss, libises kellegi värskelt aknast heidetud ööpoti sisus ja kukkus õnnetul kombel käe peale, tuues kohe kuuldavale heleda hädakisa.
  „Õlg läks liigesest välja,“ teadis Hubert kukkumise viisi nähes ja krõmpsatust kuuldes kohe.
  Täiesti automaatselt tõmbas ta poisiga kohakuti jõudes kisakõri maast üles, hoidis oma suure kämblaga teda õlast ja teise käega keeras rippuvat käsivart järsult. Ragin oli nii valju, et kõlas üle lapse karjumise, aga kohe kui raks oli käinud, jäi ka poiss vait. Valu kadus.. Hämmastunud näoga laps keeras oma kätt nii- ja teistpidi ning vaatas äkki suurte tänulike silmadega Huberti poole.
„Aitäh!“
  Mingi veider judin käis üle Huberti selja. Täiesti uus tunne, ta tajus, et poiss vaatas teda kui imetegijat ja ometi ei kartnud teda.
  Täitsa imelik. See tunne isegi meeldis mehele.

  „Aitäh, ravitsejamees!“ kostis veelkord, sedapuhku poisi ennistise lõugamise peale tänavale jooksnud lapse ema. Hubert pööras end naise poole ja nägi, kuidas naise silmis lainetanud tänu asendus ootamatu hirmuga. Taibates, et poega ei aidanud ravitseja, vaid timukas tõmbas ema lapse kõrvapidi kiiresti toa poole. „Kao sissse, tolgendad siin tänaval!“ kurjustas ta last tagant kiirustades.
  „Pane talle alul midagi külmemat õla peale, paraneb kiiremini!“
  Ei tea, kas enam kuuliski, mõtles Hubert omaette.

Inimestest ja hobustest

   „Tule taevas appi, võib vast mõni poeet ikka juhm olla!“
Pegasus oli juba paar tundi üritanud külabardile pähe libistada riime sõnapaarile „õitsev roos“.
Täiesti tulutult.
  Selle asemel, et hakata sabast kinni Pegasuse serveeritud „kirehoos“ või „õnneloos“ , kriipseldas bard livale aina „mängutoos“, „ninad koos“ ja (no kuulge!) isegi „kääriv moos“.
  Anna või kabjaga vastu pead.
  Pegasus napsas paar ilusat võililleõit mätta pealt oma torssis mokkadega üles. Mingi krampis mõtlemisega poeediidu pärast ei pea ta ometi nälga surema.
Seljatagustes põõsates sahistas keegi.
  Valge inspiratsiooniratsu loomalik pool sundis teda  tegema paar kiiret pagemissammu.
  „Vend, oota!“
  Chrysaor. Suur, ilus ja INIMENE.
  Toda viimast kadestas Pegasus juba sünnist saadik. Miks pidi tema olema see kole vend. Hobune. Setukas. Tiibadega kronu.
  Mitte miski ei kompenseerinud seda suurt auku Pegasuse enesehinnangus. Zeuzi välgunooli kandis ta hobusena, kimääride vastu lahingut pidamas – ikka hobune. Aga verevend... teda teati vähe, peaaegu tundmatu kõigi jumalate seas ja ikkagi inimene.
Iberia kuningas, väimees Oceanosele, poja isa..kolme peaga poja isa, kui väga täpne olla.
  Vennapoja kolmepäisus oli tõesti ainus, mis Pegasusele venna eduloos lohutust pakkus. Ei olnud ka tema ilusa venna elu varjudeta. Geryoni puberteediiga mäletas kogu Iberia riik, kolm kogu maailmaga ja ka omavahel tülis olevat pead mühinal kasvava keha otsas. Jõudis üks pea hetkeks oma puberteedisegasuse vaigistada, kohisesid järgmisse kolpa hormoonid peale ja lööma läks edasi nagu poleks midagi muutunud.
  „Vend!“
  Chrysaori hääl oli vali ja üllatavalt ebakindel.
„Vend, ma tahan sinuga kõnelda!“
„Ma olen siin.“
„Vend, ma ei oska enam kelleltki nõu küsida, aita mind...“
  Pegasus tajus Chrysaori hääles meeleheidet. See oli kuidagi segadusttekitav, tema ilus ja normaalne vend tuli hobuselt abi paluma. Korraga tundis Pegasus end kõrvusttõstetuna ja samal ajal kerkis mure venna pärast.
Chrysaor otsis sõnu... „Vend.. mul on mure poja pärast..“
„Geryoni pärast?  Kuidas ma sind aidata saan?“ Pegasusel ei olnud lapsi, mida ta neist ka teadis ja ometi küsis vend temalt nõu.
   „Sa oled inspiratsiooni jumal, anna mulle oma andega abi. Mu poeg on vägivaldne elajas, ta koer on mõrtsukalik kiskja . Kui keegi neile ette jääb, tapavad nad kõhklematult. See ei ole laps, kellest vanemad unistavad. Olgu sõjamees, aga mitte segane mõrtsukas!“
  Ratsu võpatas. Temalt, kes ta siiani oli loovust süüdanud vaid muusika,  tantsude ja muude kaunite kunstide tegijais (Pegasus vaatas pahuralt üle õla ikka veel oma salmide kallal kohmitseva poeedi pooe. Jah, ka sellised puupead...), temalt küsiti mõtteidu vägivaldse mõrvari ohjeldamiseks.
  „Ma pole kindel, et minust on abi. Milles su poeg tugev on?“
„Tapmises“
Oeh.
„Mis talle veel meeldib?“
„Külalisi mõrvata“
See ei parandanud sugugi asja.
„Sa sõtta pole mõelnud teda saata?“
„Olen. Ta reedab oma sõjakaaslased kohe, uinutab ja tapab nad ning tunneb sellst rõõmu...“
  Pegasus hakkas mõtlema, et tema elu oli tegelikult ilus elu. Venna elu, tema ilusa INIMESEST (ikka oli see sõna ta peas eriliselt rõhutatud) venna elu oli põrgu. Mis kasu on ilust ja kuldsest mõõgast, kui sa ei julge oma pojale selga keerata.
Põrgu. Hmm.. aga miks mitte?
  „Ma kuulsin, et Põrgu kaheksandal ringil on valvurit vaja. Eelmine reetis oma ülemuse ja sattus ise üheksandasse ringi, kaheksanda ringi petturid ja silmakirjateenrid on puhta omapead..Mis sa arvad? Koer on tal niikuinii samast pesakonnast kui Kerberos.“
  Mõte elusa poja saatmisest otsejoones põrgu sügavikku oli valus mõte.
Siiski oli see mõte vähem valus kui mõte pojast, kelle tagaaed oli ebaloomulikult lopsakaid taimi täis. Taimi, mis kasvasid poja sõprade ja külaliste verest väetatud maal.
  Chrysaor oli oma venda eluaeg kadestanud. Kui tohutult raske oli olla inimene, kasvatada taltsutamatut poega, hoolitseda oma nime ja varanduse eest. Vend nahistas naati nosida ja sai imetlevaid pilke nii vasemalt kui paremalt, nii loojailt kui loojate loomingu austajailt. Kes oli tema? Armetu inimene, tühine kunigas, kelle pereelugi oli untsus.
  Seekord oli ta ise see inimene, kes Pegasust lummatult vaatas.
„See on uskumatu, kui ruttu sa suutsid lahenduse leida! Ole sa tänatud, kandku jumalad sind Parnassile!“
  Pegasus vaatas kiirkõnnil tagasiteele asunud vennale veel pikalt järele. Kui ilusad on ikkagi inimesed...

***

„konksus poos.. rammus noos...“
  Jep. Mitte kõik inimesed. Pegasus pööras ennast seljaga siiani riimi punnitava poeedi poole.
  Kiire kabjahoop ei muutnud eriti midagi, lihtsalt sulg ja paber liuglesid murule nagu surnud liblikad ja äsja riime saaginud äbarik astus kodu poole, omaette mantrana pomisedes lauset „Sitt tuleb laudast välja visata... sitt tuleb laudast välja visata.. sitt tuleb laudast...“

Kaja

„Ära karju nii kõvasti!“  peenike terav sõrm ehmatas Leoni nii, et ta oleks äärepealt üle vaateplatvormi piirde vääratanud.
Selja taga ei olnud ju mõni sekund tagasi mitte kedagi ja krõbisev kruus jala all reetnuks iga läheneja. Kuidas ta ometi ei kuulnud? Äkki oli Leon lihtsalt liiga keskendunud mäekurude vahelt kaja ootamisele, oli ju platvormi servas silt, mis teatas, et just sel kohal hõigatu tuleb mägedest kajana tagasi.
Tegelikult oli silt eksitav. Hüüdis Leon mis ta hüüdis, karjus või kriiskas, laulis või kiljus.. mäed vaikisid. No ja nüüd siis see sõrm.
Leon pööras end järsult ringi, sorkija astus ehmatades sammukese tagasi.
„Ehmusid või? Kuule, ma ei tahtnud nii..“ hääl oli vabandav, pisut kähe.
Vastasseisja oli nii kidur ja kõhnuke, et Leonil oli piinlik oma kohkumist tunnistada.
„Ei, mine ikka, mis siin ehmatada. Kas sina tead, miks siin ei kaja, sildil ometi lubatakse, et kajab?“
Kribu vajus veelgi enam kössi.
„Ära hakka sina ka! Kõik karjuvad mida iganes sülg suhu toob, tahavad oma lärmi kümme korda tagasi põrkamas kuulda, mis sa mõtled, et see on kerge amet?“
„Mis amet, kas mõni hõikaja saab palka ka veel? Hõikab siit ja kassamasin muudkui kõliseb?“ Leon naeris, mõte oli päris lõbustav.
Vastasseisja väänas ebameeldival raginal oma pliiatspeenikesi sõrmi.
„Ei saa siin keegi palka, iga töö eest ei maksta. On töid, mida pead tegema võla katteks, kuni tuleb keegi veel suurem võgnik, kellel amet üle anda“ midagi häirivat oli rääkija sõnades ja viisis, kuidas ta neid välja ütles. Leon judistas õlgu.  Samas võis see ka udu olla, mis külmavärinaid tekitas.
„Mis võla eest töötamisest sa räägid? Tänapäeval?“
Absurdne mõte. Selliseid töid tänapäeval ei olnud.
„ No aga kui sa soovid kelleltki midagi võimatut, lubad selle täitmise eest ükskõik mida, sest oled kindel, et su soovi ei saa täita  ja saad oma soovi siiski täidetud? Oled ju võlgu?“
„Kes loll soovib asju, mida tema arust niikuini täita ei saa, mõttetu tahtmine. Kihlveoks paras.“
„Umbes nii jah. Vead näiteks kihla, et karjud mägedesse küsimuse ja sealt kuuled kaja asemel hoopis vastust oma küsimusele“
„Hahaaa... haha..ha..“ naer hääbus, Leonil hakkas kõhetu kaasvestleja pilgu all kuidagi jahe.
Mida kõike udu ei tee.
„Tahad proovida?“ vibalik naeratas äkki laialt. Heldene aeg, isegi ta naeratusest õhkas lume lõhna.
Leon kõhkles.  „mille su panus oleks?“
„Lõpmatu jõukus, noorus ja ilu“
„Kustkohast sa selliseid rikkusi võlud, aitab äkki lõpmatust jõukusest ka?“  Leonile tundus teise pakkumine väga naljakas.
„Võib ka niimoodi“
„Kuidas ma tean, et sa ei peta?“
Kribu pistis käe oma samblarohelise jaki põue ja tõmbas sealt välja sametist kotikese klaasikildudega. Või oot, ei, need ei olnud klaas..isegi udusse mattunud vaateplatormil säratas iga tera ja tükk võõra pihul vikerkaarevõrve ja tuld. Teemandikuhi. Briljandihunnik.
Leon ahhetas siiralt. „kihleveo võidu korral oleks see minu?“
„Vabalt“ võõra hääl oli täiesti ükskõikne.
„No aga... „ Leoni hääl värises, inimlik aplus lõi silme ees kirjuks „ega selles midagi ebaseaduslikku ei ole?“
Samast taskust koukis võõras väledalt mingi gooti kirjadega kaunistatud dokumendi. „Sertifikaat, mis tõestab kivide ehtsust ja omandiõigust. Minu omad. Kui võidad, on kõik sinu.“
Uh. Uhuh. Teemandihunnik oli suur, sametriidest kotti ei saanud peo peal lõpuni lahtigi teha, kausjad ääred hoidsid varandust laiali pudenemast.
Leoni kõhklus hajus. Mille peale küll kihla vedada, mille peale.. et ikka kindel oleks, et ikka võitjaks jääks...
„Olgu, teeme ära.. kas seesama pakkumine kehtiks veel? Noh, et ma hõikan mägedesse küsimuse ja saan sealt kaja asemel vastuse, kas see kõlbab kihlveoks? Mina ütlen, et see on võimatu, sina vaidled vastu ja siis vatame, kummal õigus on?“
„Kõlbab. Lööme käed!“
Võõra käsi oli jahe. Enamgi veel kui jahe, külm lausa, aga see ei olnud hetkel oluline.
„Veame sinu kivikeste peale kihla, et mägedesse küsimust hõigates ma vastust ei saa!“ täna ei olnud ju üldse mingit kaja kostnud, Leon oli kindel, et mäed ei kaja ülde, mis seal vastusest oodata.
„Veame kihla! Kui sa kaotad ja kaja su küsimusele vastab, oled mägedes tööl järgmised viiskümmend aastat!“
„Oot, palga eest ikka?“
„Jep. Teenid teemante, nii, et sulle on olukord niikuinii win-win“
Käed löödud.
Leon astus vaateplatvormi piirdele lähemale. Mida küsida, mida ometi küsida... võiks ju midagi mõttetut hõigata, aga elegants loeb ka ometi.
„Kas ma võidan selle kihlveo?“
„Kaotad...kaotad...kaotad...kaotad....kaotad“
Ei ole võimalik, see ei ole võimalik.... kõrv pettis, eksole..
„Kas ma võidan selle kihlveo?“
„Sa kordad ennast nagu kaja..kaotad, kaotad..kaotad...“
See ei olnud illusioon. See oligi päriselt...
Leon pööras end kiresti ringi. Võõrast ei olnud seal enam. Leon pilgutas kohkunult silmi. Võõras oli äkki jälle kohal, hetkel, mil silmad pilkusid oli ta justkui tekkinud eikusagilt.
„Kaotasid. Sa kaotasid. Asu nüüd tööle, briljante teenid niikuinii“
Leoni südamelt vajus raskust vähemaks. Peaasi, et liiga raske töö poleks.
„Mida ma tegema pean?“
„Kaja oled.“
Vastus oli täiesti arusaamatu. Kaja? Mismoodi saab olla kaja, töötada kajana?
„Kuidas?“
Vastust ei tulnud. Võõras platvormil tundus kaugenevat, mitte ei tundunud, vaid kaugeneski, Leon tundis, et ta hõljus ise platvormist eemale, mägede poole, muutus ise mägede osaks...
Võõras hüüdid tale järele „Jõudu! Poole sajandi pärast pead leidma kellegi, kes on piisavalt ahne!“
„Appi!“ tahtis Leon hüüda, “Appi, ma tahan siit ära“,  aga tundis, et ta on võimeline sinult kordama võõra sõnu:  „Jõudu! Poole sajandi pärast pead leidma kellegi, kes on piisavalt ahne!... jõudu! Poole sajandi pärast pead leidma kellegi, kes on piisavaltahne... jõudu! Poole sajandi pärast pead leidma kellegi, kes on piisavalt ahne!...“

***

Buss peatus platvormi keskel. Giid juhtis jaapani turistide grupi piirde äärde.
„Kui te hõikate siit mägede poole, siis peaks siit kostma vähemalt viiekordne kaja. Proovige, see on päris lõbus!“
Sädistav uudishimulike parv valgus platvormi servale lähemale ja hakkas entusiastlikult mägedesse hüüdma. Kaja oli igatahes korras, võõras keel lammutas edasi-tagasi kividel hüpeldes.
Giidile tundus, et päev varem oli kaja kuidagi...ei oskagi öelda...teise häälega.
Samas...ah, ei tea...

Ametiühingurakukese loomine

Lugupeetud koosviibijad!
Oleme siia kogunenud lahendamaks meie arhetüüpi muserdavale murele ühise lahenduse leidmiseks. Aastasadu on meie probleeme eiratud, feminismi võidukäik ei ole toonud lõplikku lahendust ülekohtule, mis on osaks saanud suurele, et mitte öelda parimale osale inimkonnast - tütarlastele, kes samastavad ennast printsessidega. Silmakirjalikult on jäetud tähelepanuta kuningatütarde elu varjukülg, fookusesse on tõstetud ainult printsessinduse roosiline fassaad. Nii jäetakse noortele süütutele hingedele mulje, et kõik algab tiaarast, roosiõitega kaunistatud skeptrist ja roosast krinoliinkleidist.
(Sügav ohe saalis)
Tõsi!
Kes teaks meist veel paremini, mis peitub sellise klantspildi taga? Milline vaev, rängad kehalised piinad ja uskumatud vaimsed takistused peituvad teel sellise iluni!
Tuhkatriinu võiks teile rääkida tahmase kolde ääres veedetud aastatest, tuhaga ummistunud pooridest tekkinud aknest ja hiirehaisulistest "hobustest". Muide, temal läks veel hästi, tuletage meelde tema kasuõdesid, kes lõpetasid sandistatud jalgadega vanapiigadena, olgugi, et ka nende päritolu on aadellik!
Või toogem näiteks õnnetu tütarlaps, kes pidi veetma isa toodud kiirelt närtsinud punase lilleõie eest tasumiseks  pika aja piiratud territooriumil koos elajaga, kes alguses ei tahtnud ennast neiule isegi näidata. Ise piilus ja luuras akende taga ja kui lõpuks end näost-näkku tutvustas, ilmnes, et tegu oli silmatorkavalt inetu meesisendiga. Kahjuks on peaaegu kõigi printsesside noorpõlv selliseid perverssusi ja hälbelisi kogemusi täis. Konnade suudlemine, laibapilastajaist printsid, kes naisi isegi klaaskirstudest välja rebivad, kuningatütred, kelle voodist ei viitsita isegi hernesupitooret välja kloppida - nimekiri on lõputu.
Pole sõnu.
Just nimelt seepärast kutsun teid, lugupeetud printsessid, moodustama printsesside kutseliitu!
Kui meie, kuningatütred ja printside pruudid ning nendega võrdsustatud isikud, ei seisa enda eest, siis kes seda veel teeb? Misogüüniline Kalevipoja siil? Šovinistlik kuldkala? Vanapoisist ahjualune?
(Naer saalis. Aplaus.)
Tänan, tänan!
Kes on nõus astuma moodustatavasse ametiühingusse palun lauale ligemale...jah, siiapoole, palun... kirjutage palun alla põhikirja projektile, kuu aja pörast kohtume. Siis liiituvad meiega paar vanemat ja kogenumat emeriitprintsessi, näiteks Baba Jagaa ja Libahunt, nemad jagavad oma kogemusi kuningatekeskses maailmas toimetulekust ning tutvustavad abielulepingu lisa seadusandluses.
Kes allkirja andnud, võib tagaseina ääres olevalt laualt sponsorite poolt jäetud suupisteid võtta. Õuntel soovitan punast poolt mitte süüa, piparkoogid ja küpsised on annetanud Swartswaldi nõid, kelle küpsisemaja lammutati printside hobuste hooldusjaama ehitusele ruumi tegemiseks.  Muide, ka nõid liitub meiega juba järgmisel koosolekul. Oli meediv kohtuda, peatse jällenägemiseni! (Printsess Leila sulgeb dokumendimapi ja liitub lähima omavahel vestleva kuningatütarde seltskonnaga)

Kole muinasjutt, õnneks on lõpp õnnelik

"Lapsed, sööma!“
Enne kui viimase „a“ kaja haihtus olid viis puuni silmapaari laua ümber koos nagu nööbid jahimehe mundri küljes.  Lihtsalt ilmusid, ei mingit müdinat ega krõbinat, naksti ja paigas.
Ema muheles.
Minusse, mõtles ta.
„istuge paigal, kohe tõstan prae lauale!“
Vadina otsa tegi lahti noorim,  teistega küll pea ühesuurune, kuid pisut püsimatu ja lõpmata uudishimulik poeg. „Kus vanaema on?“
„Kohe jõuab, istuge paigal. Mõni hetk kannatust!“
„Süüa tahame!“
„Mis täna süüa on?“
„Räägi muinasjuttu!“
See viimane oli nii ootamatu, et laua ümber istujad vakatasid ja vaatasid algul küsijale, seejärel emale üllatunud nägudega otsa. Mõte ei olnud ju paha...
„Muinasjuttu jah, räägi... räägi Punamütsikesest!“
„No ma ei tea..“ kõhkles ema, „ see on nii kuri jutt“
„Me oleme juba suured, meile võib!“ Häältes ei olnud raasugi kahtlust.
Ema vaatas ahju, sorkis praadi pisut tikuga..mnjah, üks pisike muinasjutt kuluks venitamiseks ära küll.
„Olgu siis. Punamütsike“



***


Elasid kord ema ja tütar,  tütar oli just eas, kus ta oma ema pea oli oma eputamiste ja kangekaelsusega halliks ajanud, ema oli vanuses, kus ei olda veel vananemiseks valmis. No aga mis sa teed ära, närvid kogu aeg pingul ja üks kodutüli ajas teist taga. Kogu aeg vaja moodsaid riideid ja ega siis koju ka alati kella peale tuldud, mõnikord ootas ema end juba päris tigedaks enne kui tütar koju jalutas.
Ema unistas vabast ajast. Sellisest, mis ei kuluks selle pöörase lapse järele jooksmisele ja tema kapriisidega tegelemisele, vaid oleks ainult tema päralt. Saaks juukseid soengusse seada ja palesid õhetama ajada.
Õnneks oli Punamütsikesel teisel pool metsa, mille veeres ta oma emaga elas, ka vanaema täiesti olemas. Vanaema oli küll vana ja hall, kuid natuke ükskõikne olme pisiasjade ja muu selllise vastu. Keetis endale päevast-päeva värskeid kartuleid söögiks ja rüüpas koduõlut peale, peenemat rooga ta teha ei viitsinud.
Mis sa teed ära, koduõlu oli ehk natuke kangem ka kui peenemate roogade vaaritamiseks vajaminevas konditsioonis püsimiseks hea oleks olnud.
Tema tütar, Punamütsikese ema, ei saanud endale juba Punamütsikese pärast nii lihtsat elu lubada. Näe, eilegi küpsetas kuhja moosipirukad valmis – Punamütsike sõi neist pooled ja teisel päeval enam ei tahtnud, nõudis lihapirukaid.  Moosipirukaid niisama hukka lasta oli ka nagu narr ja nii otsusts ema olla korraga hea nii enda, oma tütre ja oma ema vastu.
„Mine vanaema juurde, vii talle pirukaid. Kui sa üksiti juba seal oled, siis võid nende küla simmanile ka minna, eks tule siis homme koju!“
Just. Tütar majast välja, las pidutseb, emale pirukaid  ja endale vaba aega. Kolm ühes. Ah, las viib emale pudeli mullusuvist õunaveini ka, varsti tuleb uus peale ja küll tüdruk homme tühja taara tagasi toob. Vanaemal on see pudel vaid korraks rüübata ja läinud vein ongi.
Kena oli kohe vaadata, kuidas tütreke metsarada pidi silmist rohelise müüri sisse haihtus.
Siuh põll nurka ja kamm juustesse..

Punamütsikese pea oli keerulisi mõtteid täis. Kas Hans, suur priske noormees vanaema külast, tuleb teda tantsule paluma või jõuab (oh, oleks see nii!) Gunnar, jahimees, Hansust ette? Kas vanaema annab Punamütsikesele ka veini mekkida? Kas ema saab teada, et nad vanaemaga koos veini limpsinud on? Kas Gunnar võiks äkki hoopis õhtul Punamütsikesele lausa järele tulla, et siis koos läbi pargi simmaniplatsile jalutada? Miks see elu-elukene nii keeruline peab olema?
Rada läks kui lennates, juba oli vanaema maja  läbi puude näha, juba ei olnud puidki enam ees ja ennäe – Punamütsike astus kolksti kambriuksest sisse.
Vanaema tuba oli hämar ja imelikku lõhna täis.
„Äh, see tema odav õlu jälle!“ taipas Punamütsike. Aina hullemaks kodus vaaritatud kesvamärjuke vanaemal läks, maitse ei olnudki enam esmatähtis, õllesse keedetud vikat oli oluline.
Punamütsike istus vanaema sängiservale, eit magas, proteesid suus klõbisemas ja  õllevinesed nortsatused vaikust lõhestamas.
„Vanaema, vanaema, miks sul nii suured kõrvad on?“ Punamütsike itsitas. Ta kummardus pirukakorvi poole ja võttis sealt veinipudeli. Sakutas korki pudelikaela otsast ja samal ajal küsis: „Vanaema vanaema, miks sul nii suured (plärtsti! tuli kork pealt ja magaja ärkas pilkselt) silmad on?“
Vanaema kohendas väledasti proteesid suus otseks, kaevudes selleks käe peaaegu küünarnukini suhu.
„Vanaema, vanaema, miks sul nii suur suu on?“ Nüüd oli Punamütsikese nägu juba laial naerul.
„Selleks, et šu pirukaid nahka panna!“ vanemagi nägu oli laia naeru täis.

Ajaks, mil Gunnar Punamütsikesele järele jõudis, olid mõlemad naised – nii noor kui vana – silmini veini ja koduõlut täis. Punamütsike kirus koledate sõnadega prisket Hansu ja vanaema oleks peaaegu kaevu kukkunud, jalad ei kandnud enam sugugi. Gunnar ohkas, veeretas kaevule suure kivi kaaneks peale, et õnnetust ei juhtuks ja läks tagasi. Hansu õde Grete oli küll  sama paks kui vend, kuid ei joonud vähemalt nii pööraselt kui Punamütsike.

Vanaema ja Punamütsike vedelesid õuel hommikuni, tõsi küll, kui Punamütsike hommikul ärkas, oli vanaema kadunud. Kaevu peal kivi nähes meenus Punamütsikesele ähmaselt mingi vahejuhtum eide ja kaevuga, kuid mälestuspilt oli udune ja katkendlik. Siiski – vanaema oli ju kadunud! Ka Hansu külaskäik oli Punamütsikesel uduselt meeles., see oli nii hullult piinlik, et... oli kohe piinlik. Jube.

Nuttes kodu poole joostes pani Punamütsike meenutustest kokku seletuse, et vanaema oli joomase peaga kaevu kokkunud ja Hans, nägemata, et eit kaevu plärtsatas, pani kivi kaevule kaaneks, et loomad või Punamütsike sinna ei komistaks.
Lugu oli nii kole, et Punamütsike koos emaga otsustasid mujale elama kolida ja nad tegid seda kiiresti, igatahes nii kiiresti, et kohalikele jäigi segaseks, kas ehk ka vanaema pole nendega koos ära kolinud. Lugu kaevukukkumisest nad kuulnud ei olnud seda enam, et peale kivi raketelt minema veeretamist leiti sealt alt ilus selge vesi.


***


„Vot niisugune kole muinasjutt. Praad on nüüd valmis“
„Tahan vanaema“ tihkus noorim.
„Kohe saad“, lohutas ema ja tõstis prae lauale.
„Näe siin on sulle vanaema. Kitsetalledega täidetud, kas pole kena?“
Hundikutsikad unustasid sööki nähes koleda muinasloo kohe, peaasi, et kõhud täis saab. Vanaema liha oli tänu ohtrale õllejoomisele veel pealekauba mõnusalt taarise mekiga.

Töömured

''Jälle praak!"
Hannese pahameel kasvas iga sekundiga.
"Mis ajast nad seda kaupa liinitööna tegema on hakanud, vanasti.."
Jah, vanasti tehti kõik liivakellad ometigi käsitööna, nimeliste ainueksemplaridena. Nüüd oli tegemist masinaga valmis vorbitud ühenäoliste sanduuridega, kere odavast plastikust nagu otsi sulgevad kaanedki. Nime asemel number. Seitse miljardit numbrit... jah, käsitöölisi poleks pisanud niikuinii.
Hoolimata sellest, et liiv oli pärit endistelt igavikuväljadelt, mida nüüd, tõsi küll, igavikukarjäärideks nimetada võis, ei töötanud kellad enam ammu nii kui vanasti. Niiskus pääses kaante vahelt kondensveena sisse ja rohkem ei olnud vajagi.
Hannes raputas kella pahaselt.
Kasutu liigutus, liiv oli klompis. Kokku vast paar tera, kuid kinni mis kinni.
Hannes oli Rutsi sängi ees seisnud ligi pool tundi, pool täiesti ülearust tundi. Täpsust armastava tegijana olid need tema jaoks tuhat kaheksasada raisatud sekundit.
Sõjaaeg tuli meelde. Siis oli töö lihtne ja kogused suured. Peaaegu ühtegi korda ei meenunud, mil mõttetult ootama oleks pidanud.
Ruts liigutas ennast läbi une. Hannese pilk vilksas pihku surutud liivakellale.
Ei midagi, märja liiva tükk ummistas kella piha täielikult.
Hannes muigas pähekerkinud kohatu võrdluse peale.
Kellal on kõht kinni.
Hannes teadis, et tegelikult pidanuks tal juba ammu Rutsiga arved selgeks olnud klaaritud, tänaseks oli ette näha veel paari hospiitsi kiirkülastused ja läbisõit mingist mägikülast, kuhu ülemus oli pealelõunaks maavärina planeerinud, aga nüüd aeg aina tiksus ja tiksus.
Selja tagant vilksas läbi kolleegi tume rüü, jättes lennujälge maha jäise õhu fraktaalidena keerduvaid pööriseid.
"Noh, ikka veel passid? Ülemus juba imestas, et kuidas sulle küll alati need rikkis liivakellad satuvad. Või on need ehk "rikkis" hoopis? Tunnitasu, kogus ei loe - hea mugav koht..."
Hannes tundis, kuidas Madise õelad sõnad teda ükshaaval tabasid, valusalt ja ülekohtuselt raskelt. Ta oli juba ammu tajunud, et kolleeg ei pidanud teda endaga võrdseks, kuigi nii töö kui staatus oli neil sama. Pisikesed õelad naljad ja esialgu sõbralikuna tundunud tögamine, mis nüüd oli igaviku jooksul moondunud sarkastilisteks solvanguteks.
Ülemuse tõi Madis täna esimest korda mängu.
Enne kui Hannes reageeerida jõudis oli Madisest jäänud vaid mustritesse keerduv õhk ja kibe solvumismekk.
Ruts liigutas ennast jälle, näha oli, et tilgutite voolikud ei lasknud tal end magades mugavalt tunda.
Hannes vaatas pihkusurutud ajamõõtjat.
Ei midagi, sama seis. Mitte ühtegi tera ei pudenenud kuhugi.

Äkiline, enneolematu ja meeleheitlik vihahoog tabas Hannest. Küllap olid just Madise sõnad viimaseks suleks kaameli koormas. Silme eest tõmbas lapiliseks, mõtetest jäi järgi vaid üks - töö peab lõpule viidud saama, loogika haihtus hetkega. Kõhna pihku surutud liivakell lendas hoogsalt üle õla.
Hannes rabas vikati õlalt ja hakkas raevukalt niitma. Niitma... ei, see ei olnud niitmine, see oli sõge rapsimine, vikat, mida Hannes kasutas kord haamrina, kord kaikana, kõige vähem sellena, milleks vikat tegelikult mõeldud oli tabas Rutsi lahmides ja rapsides, kord sai vaene tõbine matsu pähe, kord kolkis vars ribisid, paar korda lammutas Hannes löega põlvede kallal. Hannes tormas kord ühele, kord teisele poole Rutsi sängi, mõnikord kerkis lausa voodi kohale. Masinad ümber voodi läksid sõgedaks.. pikad sirged jooned vaheldusid saehammastele sarnanevatele tõmblustega, hapnikuaparaat lõugas kui politseiauto ja põide surutud kateeteri ots laperdas ligijooksvate arstide poole ähvardavalt linaserva alt tühjeneva õhupalli moodi oma sisu laiali pritsides.
Vikatikand tabas maha visatud liivakella. Õrn purunemise heli oleks peaaegu kuulmata jäänud kui mitte viimaste sillerduste ajaks ei oleks saabunud ootamatut vaikust. Rutsi küljes olevad masinad rahunesid silmapilkselt, kõik tiksus, tilkus ja sussises täpselt nii, nagu pidi, lamaja nägu roosatas , ripsmed värelesid, sõrmed pigistasid tilgutinõela kohendava õe kätt kergelt ja elavalt.
Ainult Hannes lahmis veel, üritades oma tööd lõpetada... kuid aega ei mõõtnud enam miski.

"Tule astu minu poolt läbi. Kohe!"
Ülemuse hääl oli nõudlik nagu alati.
Käsk oli käsk.
Hannes seisis ülemuse ees ja kuulas vaikust. Ta lihtsalt ei osanud midagi vastata äsja kõlanud soovitusele võtta üks korralik puhkus, et mitte päris läbi põleda.
Puhkust. Tema ja puhkus....
Veider oli niisugust asja isegi ette kujutada.
"Ma arvan, et paarsada aastat sooja päikese all ei teeks sulle tõesti paha. Küll Madis hakkama saab, ma lasen uue seagripi ja veel mõne zonoosi liikvele, aga paar sõda lükkan edasi. Las noormees tõestab ennast, ta olevatki liivakellalaos rääkinud, et üksiknope sobib talle paremini kui massiniide."
Einoh... kui Hannes nüüd ülemuse toonist valesti aru ei saanud, siis tajus ta esmakordselt selles iroonianoti.
Puhkus rannaliival hakkas ootamatult ahvatlevana tunduma.

Kolmkümmend aastat hiljem kergitas basejumpi instruktor Rutsi passi vaadates kulmud õige kõrgele.
"Sada kümme. Saan ma õigesti aru, et te olete saja kümne aastane?"
"Jep. Täpselt sada kümme. Lapselapselapsed ostsid mulle sünnipäevakingiks teie kursuse."
Tervisetõendit uurides kehitas instruktor õlgu. Olgu siis pealegi, kui kingitus, siis kingitus. Ta ees seisis vitaalne, lehviva juukspahmakaga särasimne inimene. Mingit põhjust ei olnud kursustele litumisega keeldumiseks.
Tont neid passegi teab, trükiviga või miskit...
Ruts lausus kõhkleva vaikuse katkestamiseks oma juba automaatseks muutunud nalja "Näib, et surm on mind ära unustanud.."
"Hea küll. Esmase instruktaaži viime läbi siinsamas. Teised on juba kohal"
Instruktor viipas ebamääraselt käega oma selja taga asuvate ruumide poole.
Ohates järgnes Rutsile pisut rääbaka välimusega kaitseingel. Selle töö lõppu ei paistnud kusagilt. Isegi Hannes oli puhkusel, alles paar päeva tagasi oli Ruts käinud sukeldumas rannas, kus kaitseingel sai mõne sõna juttu ajada lebotoolil peesitava ja rummikoolat limpsiva Hannesega, tollel oli nii kadedakstegevalt lõõgastunud aura, et... et.. Oeh.
Kaitseingel kohendas rapitud tiibu ja lonkas edasi.

Madis raputas käes plastmassist liivakella. Ratastoolis hingeldav naine ta ees oli tsüanootiliselt siniste huultega ja peaaegu sama kuivetunud kui Madis ise, kindlasti oli ta aeg juba ammu üle jooksnud.
Ainult see neetud liivakell. No ei töötanud, vana risu, liiv oli jälle niiske.

Köögimõtted

"....oli ta juba kuus aastat niimoodi kahe vahet lasknud ja kummastki ausat naist ei teinud, kui siis Milde tõmbas poe ees moskvitsi ukse lahti ja käratas kõvasti üle platsi Ilsele "lits masinast välja!" ...Madis ei liigutanudki ennast rooli taga, istus, nägu tuim nagu kivi.  Aga näe - sügiseks kosis Milde ära ja.."
Selg kuumas, pliit oli juba kella kuuest puid õginud ja köök oma lõhnade ning muttide vadaga meenutas lõunamaist turgu. Mitte, et Taisi oleks lõunamaa turgusid just üleliia palju näinud, aga midagi muud võrreldavat ei tulnud pähe.
"Mis sa jälle unistad seal, pane need vormid nüüd palaka peale nõrguma ja tule aita salatikartulid ära pesta,  varsti peab sülti puhastama hakkama!"
Kõike need Suurmamma ja Väikemoor ka nägid, pruukis korra mõttesse vajuda ja kohe piits laksus.
"...ütles Tõnule, et oi mida ta küll unes nägi - nagu oleks suur karvane ämblik naabrinaise sahvriaknast koidu ajal välja roninud ja Tõnu rumala peaga käratas kohe, et kus kurat sa olid, et nägid, nii ta vahele jäigi..."
Lõugutamine läks edasi nagu poleks vahepealset käsklust olnudki.
Üks mamslitest vatras oma lugu edasi, teine kummardus süldipaja kohale, mekutas puukoosta servast leemekest maitsta ja nentis valjuhäälselt "Mage on!", sahmas seinalt vakast pihuga jämedat soola ja puistas patta.  "Lähen toon sahvrist munad sooja, muidu keevad pärast lõhki"
Teine lõpetas pika lause, mis oli alguse saanud umbes tema ema kooliminekuga ja lõppes vallaliste külameeste elukommete arvustamisega, rapsas käed põlle sisse puhtaks, tõusis, pomises, et "ei sült tohi magedaks jääda!" ja kahmas kõva pihutäie soola samast vakast, kust esimenegi.
"Ei ole mage!"
"Ole vakka, kas sina maitsesid!"
"Suurmamma pani juba juurde...." Taisi lause lõpp kõlas soola sulpsatusega üheaegselt.
Munarestidega tuppa astunud Suurmamma sajatused ja Väikemoori hädaldamine täitsid köögi laeni. Suures lärmis ei kostnud Taisi hääl alguses kuidagi, alles siis, kui ta köögikapi ustega kolistades Suurmamma riisipurgi keset lauda lajatas ja kõvemat häält tehes suuremat marlijuppi nõudis jäid mamslid vakka.
Ega kaotada ei olnud midagi, sült oli niikuinii soolane kui seenesoolamisvesi.
Taisi keeras kolmekordsesse marlisse pakitud riisi nutsakuks ja laskis selle keevasse süldipatta nagu patuseid põrgukatlasse kastetakse. Veerand tunni pärast oli süldileem juba päris parajalt mage ja laual kausis  kuhjus suur hunnik auravat riisi.
"Mida paganat me sellega pihta hakkame?"
Vaikus oligi juba liiga pikk olnud.
"Pirukaid teeme. Lihaga ja kapsaga, teeme nii, et küll saab!"
Taisi tundis ennast seda öeldes kui sangar. Kohe nägi ta sedagi, et pirukate idee meeldis mamslitele.
"Sina tüdruk too jahu sahvrist ja sõelu kaussi, tee seda siinsamas pliidiserva peal, et soojaks läheks! Me Väikemammaga puhastame süldiliha luude küljest lahti, sa sõtkud seni taigna ära, me ütleme kuidas! Noh, hakka liigutama, ega meil aastat aega pole!"
Oh.
See kauss oli suur.
SUUR.
"....ei noh, kui nad tülis olid, siis ikka kaklesid ka, Veera jooksis kodust äragi teinekord, aga ega ta väga ruttu ei jooksnud, ikka nii, et Evalt oma haige jalaga järele jõuaks..."

Seinalt sõela võttes tundis Taisi kiusatust käsi soolavakka suruda...

Vesi

"Kas see on lahkumisavaldus?"
"Mhm.."
Direktori sõrmed surusid paberilehte nurkapidi vastu lauda.
Mine tea, äkki võtab tagasi, kortsutab ära, rebib katki...
"On sul juba uus koht välja vaadatud?"
"Ei. Aga ma leian."
"Jajah, seda küll, seda küll.."
Vaba käsi haaras pastaka.
"Tahad juba kahe nädala pärast minna? Nii kaua oled veel tööl, meil on ju see Hiina investorite visiit ees ootamas, kas sa teed oma osa seal ikka ära?"
"Teen, kokkulepe on kokkulepe."
"Hea küll, " direktor ajas selja sirgeks,"teeme siis nii, ära pikka viha pea!"
Allkiri oli lühike ja lihtne.
Mõlemal pool lauda kostis kergendusohe. Pikalt kogunenud pinged olid leidmas lahenduse, kahe mehe omavaheline koostöö oli niikuinii juba pikemat aega kidunud. Kumbki ei suutnud enam meenutada millest vimm alguse sai, ajapikku oli see lihtsalt kasvanud ja kosunud nagu tülikas karvapall kõutsi kõhus. Nüüd lihtsalt pidi kergemaks minema. Direktor meenutas mitmeid kokkupõrkeid tolle lahkuva konstruktoriga, teise poole põikpäiseid jonniajamisi ja proteste.. kerge kihvatus käis ta südame alt läbi.
"Oota!"
Teine mees oli just kabinetist väljumas, hõige sundis teda tagasi pöörama.
"Ma usun, et sa ikka saad aru, et kuna andsid lahkumisavalduse enne projektile viimaste allkirjade saamist, ei saa ma sulle seadmete vastuvõtmisega kaasas käivaid preemiaid määrata?"
"Miks? Ma olen oma allkirjad projektile andnud, minu poolt on kõik lõpetatud?"
"Minu oma on veel puudu, ma ei saa sulle preemiat anda lõpetamata asja eest."
Magus rahulolu..
Konstuktor seisis tardunult ukse vahel.
"Mõtle enne kui nii teed. See on ebaõiglane, ise saad ju ka aru."
"Siin on kõik on seaduslik, õiglusega pole siin midagi pistmist."
"Täpselt."
Ukse vahel seisev mees tundus isegi hinge kinni pidavat, see oli valus löök... Ootamatult ta naeratas.
"Hea küll, kahe nädala pärast olen ma läinud. Ma teen oma töö ära täpselt nagu peab."
Direktor muigas. Nendega oli alati nii lihtne. Sellepärast oligi tema siin ja nemad seal.



"Ja siin näevad meie koostööpartnerid.. tulevased koostööpartnerid, andke mu ajas etteruttamine andeks, meie linna reoveepuhastite viimast osa, basseine, milles olev vesi on täiesti puhas ja lastakse loodusesse tagasi. Vesi on nii puhas, et tegelikult võiks selle lasta linna veevärki, hahaahaaa... Et meie kallid investorid ei kahtleks selles.. kas härra peakonstruktor aitaks mind pisut?.."
Stsenaarium oli hoolega läbi mõeldud, paika pandud, kõik teadsid oma rolle. Konstruktor kummardus, klaas käes, üle basseini ääre, selle serva varjus torude vahel oli teine, puhta pudeliveega täidetud klaas, mille ta pidi direktorile ulatama, et see saaks hiinlastele oma firma triumfi tõestada. Pudeliveega.. kraanivesi poleks päris julge valik olnud, kuude kaupa kestnud kollatõvepuhangud ei olnud kraanivee kasutamist julgustav tõdemus.
Niisiis.. konstruktor kummardus, kahmas klaasi basseinist vett täis ja ulatas selle direktorile.
Hiinlaste nägudel oli siiras vaimustus, käed olid tõstetud aplodeerimisvalmis, silmad naelutatud direktorile.
Veeklaas konstruktori väljasirutatud käes.
Hiiglasliku investeeringu lootus ja solvunud mees.

Kiusujutt (pealkiri pole sisule vastav)

"Teie nimi?"
"Jehua"
"kus te olete sündinud? Teie vanus?"
Ametnik ei tõstnud arvutiekraanilt pilku, küsimused oli rutiin, teab mitmes kord juba korratud.
"Liibanon. Ma olen kolmekümne kolme aastane."
"Aga teie dokumentides on kirjas, et tulete Süüriast?"
"Jah, ma elasin seal."
"Miks te oma sünnimaale tagasi ei läinud?"
"Mul on missioon."
Sumisevklõbisevat ruumi haaras äkki tardunud vaikus. Senine küsimuste-vastuste monotoonne muster sai läbi lõigatud, pilgud tõusid, pead pöördusid.. hämaraist nurkadest valgus ruumi hirm.
Ametnik vaatas oma ees seisvat Meest esimest korda.
Ei midagi seninähtust erinevat. Sama hallikasmust jume, lillakad huuled, kammile allumatu soeng. Üsna näotu, aga Ametnik oli poole aastaga juba harjunud. Ega nad pidanudki talle meeldima, tema asi oli vaid ankeet täita, otsavaatamine ei kuulunud töökohustuste hulka.
Pilk langes taas klahvidele. Vaikses ruumis kõlas vaid Ametniku hääl.
"Mida te sellega öelda tahate?"
Mees teisel pool lauda ei olnud vist vaikust hoomanudki. Ta oli selleks liiga väsinud, liiga harjunud küsitlustega, liiga teadlik tulevikust...
"Ma ei saanud Liibanoni tagasi minna, sest mu misioon ei pidanud toimuma seal. Ma pidin siia jõudma."
Ametniku käsi libises lauaserva alla. Paanikanupp oli hea mõte, kuidas küll ülemused oli selle vastu -  aga näe, nüüd on vaja...
Kabineti uksed prahvatasid lahti, turvamehed juhatasid teiste laudade taga istunud ja seisnud inimesed kiiresti välja, ainult Ametnik ja Mees jäid keset ruumi. Tühjana tundus tuba suur, tagaseina äärde rivistunud turvameeskond tundus Ametnikule olevat kaugel. Liiga kaugel.
Ankeediga peab jätkama, peab, see on ta ülesanne... "Mis on teie missioon"... aega peab võitma, aeg on elu...
"Ma tulin siia surema, ainult see päästab inimkonna igavesest hävingust"
Oli näha, kuidas uksele kõige lähemal seisnud turvameeskonna liige libises külg ees uksest välja ja kadus. Keegi hüüdis väriseva häälega "keskus, meil on probleem.. keskus, saatke abi, meil on probleem..."
Nüüd see siis juhtus, mõtles Ametnik, meid on hoiatatud sellise võimaluse eest, siiani olid nad kõik nii vaiksed, väsinud. Pidin see just mina olema?
"Millal teie missioon ...ee... toimub?" hääl ei värisenudki väga. Kui ehk siis õige pisut.  Ametnik tundis isegi pisut uhkust oma vapruse üle.
" Ma pole päris kindel. Lähiajal, ma usun."
"....ja milline teie missioon välja näeb?"
"Mina suren."
"Aga teised?" Ametnik teadis, et see on õige küsimus.
"Teised pärivad igavese elu."
Kabuhirm ilmus kusagilt sügavalt, võimalik, et kuklast, võimalik, et kõhust. Kõik kaotas värvi, külm hakkas, käed toksisid masinlikult klahve edasi, käed olid veel liikumises, jalad juurdusid põrandasse.
Kusagilt maja trepikodade sügavisest oli kuulda raudsaabaste kolinat.
"Pommimeeskond on kohal" taipas Ametnik.
"Miks te seda teete?"
"Mida?"
"Seda surma-värki..."
"Isa soovil. Maailmaga on halvasti, on aeg"
Ametnik kahetses, et ta üldse midagi küsis. Ta tahtis lihtsalt aega venitada, et profid jõuaksid temani, kuid vastused küsimustele olid ta meelest kohutavad. Jõuga sundis ta end tõusma, kahe käega pidi ta end lauaservast üles suruma... huvitav, Mees teisel pool lauda ei olnudki väga suur, pigem selline... lühike ja kõhnapoolne.
Ametnik ajas selja sirgu.
"te ehk vabandate mind, ma käin korraks toast väljas"
Tagaseina ääres ei olnud enam kedagi. Tühjus.
"Loomulikult," Mees tundus olevat üllatunud, e ta ees üldse vabandati. Viimastel kuudel ei kuulnud ta viisakaid sõnu just sageli.
"Ma arvan, et teiega tegelevad nüüd teised inimesed..." pobises Ametnik end laua tagant lahkuma sundides, "teised".
Mees tundis äkki kohustust tänada Ametnikku,  kes just oli temaga viisakalt kõnelenud. Viisakuse pärast, ei millegi muu.
"Ma õnnistan sind ja su peret!" tõstis Mees oma käed Ametniku poole.
Käed tema poole.
KÄED TEMA POOLE.
K Ä E D  T E M A  P O O L E!

Kui terrorivastane rünnakkomando tuppa jõudis, seisis Ametnik keset tuba, purunenud kaanega läpakas käes ja värises, Mees lamas toa teise seina ääres. Mehe peast oli näha, kuidas arvuti katki oli läinud.
Komando juht patsutas Ametnikku rahustavalt õlale.
"Sa tegid õigesti. Neid ei tea kunagi uskuda, sa käitusid patrioodina!"
"Missioon on läbi!" hõikas ta koridoris ootel olevatele sõduritele.
"Kõik lõpes hästi!"

Vedru

Ärge rääkige mulle muru niitmisest! Kui just peate, siis teeme seekord õige nii, et kasutame vikateid, sirpe, minugi pärast kasvõi kääre, aga mitte muruniidukit!
Hing on veel nädalavahetusest hell.
Mul on maja ümber ju poole jalkaplatsi jagu muru, pole teab mis palju, aga siiski piisavalt, et muruniidukist asja on.
Mul on hea muruniiduk, aus pill. Päris mitu aastat juba vastu pidanud. Ma hoolitsen ta eest korralikult. Kui vaja õlitan, kui tarvis, vahetan mõne kulunud pudina välja. Reedel oli tööl lühike päev, mõtlesin, et niidaks õige sel aastal viimased ringid ja paneks masina kuuri alla ära. Teeservad puhtaks, siis ei kogu esimeste lumesadudega vaalusid tuulega tee peale.
Iga aasta saanud sedasi teha. Harjumus.
Vot nii.
Hakkasin niidukit käima tõmbama - ei lähe. Teine kord, jälle ainult koriseb. Kui kolmanda korra tõmbamise peale ka tööle ei hakanud tuli meelde, et viimati sai kanistri põhi paaki valatud, loll tegu muidugi. Küllap oli kanister ammu kasimata ja nüüd hõljus mingi puru karbussis.
Võtsin karburaatori pealt lahti ja, kurat,  vedru läks laksuga lendu. Roomasin mis ma roomasin, kaduma see jäigi.
A ma elan linna lähedal, meil ju muruniidukite-saagide-võrride jaoks eraldi jupipood olemas, teate küll, jaama ristis see punane maja?
Üksiti saab toidupoest ka läbi sõita.
Autosse ja poodi.
Leti taga säänne kena näkk, ilusad lokid ja asjalik nägu peas.
"Tere. Mul selline mure, et muruniidukul karbussi pealt hüppas vedru minema. Nüüd on hädasti uut vaja."
"Ikka saab, vedrusid meil küll. Mis niiduki number on? "
"Mis number? Makita niiduk on"
"Ei, nii ikka ei saa. Mis marki ja mis aasta väljalase ?"
"Ei mina tea, näita kus need vedrud on, ma tean, millist vaja!"
"Kuule mees, nii need asjad ei käi, ma tahan teada millisele muruniidukile sul seda vedru vaja on, igale margile peab õige osa külge panema. Ära hakka siin ise leiutama!"
"Vedru on vaja, üks vedru on puudu, las ma vaatan, mis sul siin poes müügil on!"
"Kui sa ei ütle, millisele muruniidukile sa vedru otsid, siis ei müü ma sulle midagi."
"Punasele! Punasele niidukile! Enne oli mingi tume värv, võõpasin üle, et lõbusam oleks. Kas nüüd müüd?"
"Ära loodagi, teie, mehed, panete mingi suvalise jubina valele masinale külge ja hiljem käite küla pidi kurtmas, et siit poest ei müüda õigeid varuosi. Nii, et: mis marki su muruniiduk täpselt on või lase jalga, mina sulle ei müü!"
Selleks ajaks oli mul müüja lokkidest ja näolapist juba täiesti savi. Soost ammugi. Tissidega madu sihuke.
"Mine õige perse. Kas sa tahad öelda, et kui ma näpuga siin poes mingi vidina peale näitan ja ütlen, et vot, seda tahan, siis sina ei müü mulle seda enne kui ma sulle ette kannan, mida ma sellega teha kavatsen?"
"Täpselt nii!"
"Anna mulle see kirves sealt seinalt!"
Väike  mõttepaus.
"Ei, ma ei saa seda kirvest sulle  müüa, sa oled liiga ärritunud. Vaata kuidas su käed värisevad!"
Ma sain temast isegi aru.
"Näita need kuradi vedrud mulle ette ja läheme rahulikult laiali!"
"Ei. Ütle niiduki mudel ja ma annan selle vedru sulle ise!"
Edasi läks jutuajamine juba väga reljeefseks. Mul pole selle edasiandmiseks piisavalt tähti tähestikus.
Poole tunni pärast lendasin poe uksest välja nagu püssikuul ja hakkasin nurga taga suitsu ette panema, käed värisesid nii, et peaaegu oleksin sigareti suust mööda susanud. Põlema ma seda ei saanudki.
Paar meetrit eemal, poe tagaukse juures olid kellegi poolt parandusse toodud muruniiduk ja paar saagi, nende kallal nokitsev papi vaatas natuke aega, kuidas ma kaks korda oleks peaaegu oma kõrva põlema pannud ja üks kord tukale tule otsa pistsin.
"Käisid poes?"
"Mhm"
"Ta ei müünud?"
"Mhm"
"Mis sul vaja on?"
"Niiduki karbussi pealt lendas üks vedru minema"
"Tule."
Läksime poe tagauksest sisse otse leti ette, enne kui müüja sai sõnagi suust välja, oli papi mu nina alla susanud karbi kuue vedruga. Üks oli just selline, mida osta tahtsin.
Vastasin müüjale otsa.
"Mis see maksab?"
"Ma ei müü sulle!"
"Vali ise, ega ma seda vedru enam käest anna. Kui tahad raha, siis ütle, mis see maksab või ma marsin lihtsalt siit vedru peos minema!"
"Neli eurot"
No see tuli ikka südamest läbi hammaste.
Viskasin viieka letile. Müüja hakkas kassasahtlis sobrama.
"Jäta omale! Selle eest saadan sind veelkord perse!"
Uh, oli vast hea tunne poest välja astuda.

Toidupoes pistsin saiad-piimad korvi, kui maksma hakkasin, vaatas kassiir mulle otsa ja küsis ettevaatlikult : "kas te olete autoga?"
"Mis siis?"
"Kas te olete midagi joonud või on rohud peal või...käed niimoodi värisevad, et...?"
"Eiei, läheb juba üle, ma vihastasin ennist siin üle tee poes"
"Aa, ta ei müünud!"
No ütle kurat, kuidas ta teadis!

Mehed ümber jutustaja naersid nagu loomad. Tuppa astus kolleeg kõrvalttoast.
"Mis see nüüd nii naljakas oli?"
"Edik rääkis kuidas ta linnas saepoes käis"
"Aa, ta ei müünud, jah?"


****
Muide, see on kobalt ümberjutustatud pealtkuuldud tõestisündinud lugu.  Üks kalamees rääkis.
Kohalikud tunnevad ära nii linna kui poe.