kolmapäev, 9. november 2016

Kiusujutt (pealkiri pole sisule vastav)



"Teie nimi?"
"Jehua"
"kus te olete sündinud? Teie vanus?"
Ametnik ei tõstnud arvutiekraanilt pilku, küsimused oli rutiin, teab mitmes kord juba korratud.
"Liibanon. Ma olen kolmekümne kolme aastane."
"Aga teie dokumentides on kirjas, et tulete Süüriast?"
"Jah, ma elasin seal."
"Miks te oma sünnimaale tagasi ei läinud?"
"Mul on missioon."
Sumisevklõbisevat ruumi haaras äkki tardunud vaikus. Senine küsimuste-vastuste monotoonne muster sai läbi lõigatud, pilgud tõusid, pead pöördusid.. hämaraist nurkadest valgus ruumi hirm.
Ametnik vaatas oma ees seisvat Meest esimest korda.
Ei midagi seninähtust erinevat. Sama hallikasmust jume, lillakad huuled, kammile allumatu soeng. Üsna näotu, aga Ametnik oli poole aastaga juba harjunud. Ega nad pidanudki talle meeldima, tema asi oli vaid ankeet täita, otsavaatamine ei kuulunud töökohustuste hulka.
Pilk langes taas klahvidele. Vaikses ruumis kõlas vaid Ametniku hääl.
"Mida te sellega öelda tahate?"
Mees teisel pool lauda ei olnud vist vaikust hoomanudki. Ta oli selleks liiga väsinud, liiga harjunud küsitlustega, liiga teadlik tulevikust...
"Ma ei saanud Liibanoni tagasi minna, sest mu misioon ei pidanud toimuma seal. Ma pidin siia jõudma."
Ametniku käsi libises lauaserva alla. Paanikanupp oli hea mõte, kuidas küll ülemused oli selle vastu -  aga näe, nüüd on vaja...
Kabineti uksed prahvatasid lahti, turvamehed juhatasid teiste laudade taga istunud ja seisnud inimesed kiiresti välja, ainult Ametnik ja Mees jäid keset ruumi. Tühjana tundus tuba suur, tagaseina äärde rivistunud turvameeskond tundus Ametnikule olevat kaugel. Liiga kaugel.
Ankeediga peab jätkama, peab, see on ta ülesanne... "Mis on teie missioon"... aega peab võitma, aeg on elu...
"Ma tulin siia surema, ainult see päästab inimkonna igavesest hävingust"
Oli näha, kuidas uksele kõige lähemal seisnud turvameeskonna liige libises külg ees uksest välja ja kadus. Keegi hüüdis väriseva häälega "keskus, meil on probleem.. keskus, saatke abi, meil on probleem..."
Nüüd see siis juhtus, mõtles Ametnik, meid on hoiatatud sellise võimaluse eest, siiani olid nad kõik nii vaiksed, väsinud. Pidin see just mina olema?
"Millal teie missioon ...ee... toimub?" hääl ei värisenudki väga. Kui ehk siis õige pisut.  Ametnik tundis isegi pisut uhkust oma vapruse üle.
" Ma pole päris kindel. Lähiajal, ma usun."
"....ja milline teie missioon välja näeb?"
"Mina suren."
"Aga teised?" Ametnik teadis, et see on õige küsimus.
"Teised pärivad igavese elu."
Kabuhirm ilmus kusagilt sügavalt, võimalik, et kuklast, võimalik, et kõhust. Kõik kaotas värvi, külm hakkas, käed toksisid masinlikult klahve edasi, käed olid veel liikumises, jalad juurdusid põrandasse.
Kusagilt maja trepikodade sügavisest oli kuulda raudsaabaste kolinat.
"Pommimeeskond on kohal" taipas Ametnik.
"Miks te seda teete?"
"Mida?"
"Seda surma-värki..."
"Isa soovil. Maailmaga on halvasti, on aeg"
Ametnik kahetses, et ta üldse midagi küsis. Ta tahtis lihtsalt aega venitada, et profid jõuaksid temani, kuid vastused küsimustele olid ta meelest kohutavad. Jõuga sundis ta end tõusma, kahe käega pidi ta end lauaservast üles suruma... huvitav, Mees teisel pool lauda ei olnudki väga suur, pigem selline... lühike ja kõhnapoolne.
Ametnik ajas selja sirgu.
"te ehk vabandate mind, ma käin korraks toast väljas"
Tagaseina ääres ei olnud enam kedagi. Tühjus.
"Loomulikult," Mees tundus olevat üllatunud, e ta ees üldse vabandati. Viimastel kuudel ei kuulnud ta viisakaid sõnu just sageli.
"Ma arvan, et teiega tegelevad nüüd teised inimesed..." pobises Ametnik end laua tagant lahkuma sundides, "teised".
Mees tundis äkki kohustust tänada Ametnikku,  kes just oli temaga viisakalt kõnelenud. Viisakuse pärast, ei millegi muu.
"Ma õnnistan sind ja su peret!" tõstis Mees oma käed Ametniku poole.
Käed tema poole.
KÄED TEMA POOLE.
K Ä E D  T E M A  P O O L E!

Kui terrorivastane rünnakkomando tuppa jõudis, seisis Ametnik keset tuba, purunenud kaanega läpakas käes ja värises, Mees lamas toa teise seina ääres. Mehe peast oli näha, kuidas arvuti katki oli läinud.
Komando juht patsutas Ametnikku rahustavalt õlale.
"Sa tegid õigesti. Neid ei tea kunagi uskuda, sa käitusid patrioodina!"
"Missioon on läbi!" hõikas ta koridoris ootel olevatele sõduritele.
"Kõik lõpes hästi!"



6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma olen kristlane, konservatiiv ja nii edasi. Naeran praegu südamest, geniaalne lugu. Iseküsimus on, kas selliste teemade üle üldse tohib nalja teha ... aga lähenemisnurk on geniaalne, aitäh!

tühi ütles ...

Ma olen agnostik, liberaal ja nii edasi. Siiani pole ma veel leidnud maailmas midagi, mille üle naerda ei saaks. Noh...poonu maja ja köis...ütleme, et on juhtumeid, mille puhul erinevate meremehesõlmede libisemiskergusest kõnelema ei hakka, seda ehk küll.
Aitäh julgustava kommentaari eest!

Lendav ütles ...

Olen nõus, see on geniaalne, aitäh!

Hen Zen ütles ...

nii äge jutt,
selles mõttes, et kui mina, kahepaikne,
üritan seda analüüsida ja kasutan märksõnu,
millest tegelikult see jutt kubiseb, siis,
404 ERROR

Hen Zen ütles ...

OK, ma vist läbisin turvakontrolli :D

Mina, kahepaikne, tajun ka oma mätta otsast liikumist.
Punase mere asemel on Vahemeri, aga see silmitu vägivald
on sama julm aastal 2000+- nagu aastal 0+- kui rahvad liikuma...

Ehk, kõik eeldused on uue messiase tuleks olemas...
Põõsad põlevad kõigis suuremates keskustes...
Aga, nagu ikka, siin on üks aga.

Maailm on kolmeparteisüsteem nagu meie konnatiikki (lihtsustan:)
Messias ei tule, ütleb juudiriik, ja laseb iga jeesu enne maha
(nagu see olukord siin blogikirjutises täpselt kirjeldatud ka on)

Presidenti tuleb pühalikult rituaalselt krabada ja pühitseda ametisse,
arvas meie suur vaimne vaimsete hingede riiklik krabaja, aga jäi kuivale.
Meie katoliikliku kiriku suur jutustaja jäi reaalseslt krabamisega vahele,
juba varem, õnneks. Kui miski veel kriipima jäi, siis see on KIRIK, kahjuks.

tühi ütles ...

Muidu kena keik, kena keik, ainult selle juudiriigi-osas olen seisukohal, et see võib toimuda kus iganes mandril mis iganes riigis. Õhk on hirmust tiine ja usaldus on põletikus rudiment, mis kas kukub ise küljest või kakutakse väega.