reede, 30. september 2016

Töö

Hommik oli vilu ja vihmane, paksemad riided kulusid marjaks ära. Kampsikule teine otsa, kilekeep peale ja kõige otsa suur, aga liru mantliräbal.
Tööl käimiseks head küll.
Õhukese rätiku alla oli paras korralik suusamüts tõmmata, villasukad kalosside sisse.
Nii, nüüd sai vist paras.
Ukse peal  tekkis korraks veel mõte tagsi pöörata, õhk oli külm ja kõle, hakkas naksti põsesarnadest kinni.
Ah, raha oli vaja. Muu pärast ei käikski...
Vilomenja  sirutas hetkeks selga ja võttis end kokku. Liikumahakkamine oli kõige raskem, isu koju ööunest  veel sooja voodisse tagasi pugeda tundus tugevam olevat kui vajadus raha teenida. Teine samm tuli kergemini ja sealt edasi oli tegemist rutiiniga.
Vaata,  Elviire oli juba aegsasti platsis, märkas Vilomenja kohale jõudes. Ei tea, mis teda magada ei lasknud?
„Tere!“
„Tere, Vilomenja!“
Naised jäid külg külje kõrvale seisma.
„Noh, mis täna oodata on?“
„Bussitäis sakslasi läksid just sisse, linnas nägin palju jaapanlasi, soomlased muidugi...“
„Soomlased on kitsid.“
„Mhm“
Vilomenja  vaatas Elviiret. Tollel oli hea mantel seljas, tasku oli musta niidiga nõelutud ja krae hästi kulunud karvaga jänesest.
„Kust sa selle mantli said? Eelmisel aastal olid puhvaikaga!“
„Turu peal oli kaltsukas müügis,  euroste kodinate kastis. Vabakudujatele, noh“
„Sul vedas, et enne kätte said“
Ilus pehme riie oli, sellise oleksid vaibakudujad ruttu omale kaltsuvaiba tarvis ära kahmanud.
„Kuidas tütrel läheb?“
„Kolmas kursus juba, sai linnavalitsusse praktikale. Ta on mul tubli!“
„Ta on sul tubli jah. Näe, mul poeg  jättis kooli pooleli, nüüd on Taanis, ajab torumehena raha kokku“
Vilomenja teadis, et Elviire  ütles seda nimme. Näe, tema poeg on rikas, minu tütar on ikka veel ülelpeetav...
„Mul tütreke tahab ikka riigitööle saada, seal hea karjääri teha. Mõne aasta pärast istub oma kabinetis, puhas ja kindel töö“
Vilomenja hääl oli külm nagu jääpurikas.
Naised olid pisku aega vait, teemad olid veidi libedale pinnale kiskunud.
Pole vaja kohe päeva alguses sedasi kiusu üles jätta, mõtles Vilomenja.
„Elviire, sa kogenud inimene, kuidas te oma korteriühistus  koerapidamisega kokku leppisite?“
Korteriühistu jutuks toomine oli hea mõte. Elviire oli ju ühistu juhatuses, tundis end  seepärast natuke  Vilomenjast  üle olevat. Ega ta siis tegelikult üle ei olnud, aga las ta tundis ennst siis seekord tähtsamana. Tööl ei tohi vngu ja riidu üles jätta, siis ei teeni kumbki..
Elviire pehmenes pilkselt.
„No me otsustasime, et kassi võib toas pidada, aga koera ei tohi, koerad on lärmakad..“
„Oi see oli tark otsus..“
„Tulevad!“
Jutt katkes poolelt mõttelt. Töö ootas.
Kibekähku toppisid naised kilekeepide servad pealistiiete alla peitu, sikutasid kulunud kampsikuvarrukad palitusuudest nähtavale, koukisid põuest välja näritud näoga konservitopsikud  ja lasid seljad küüru.
Kirikuuksest valgus välja selle päeva esimene bussitäis, seekord siis sakslased.  Eh, ega nemad ei olnud kunagi eriti lahked annetajad olnud, aga ikka paremad kui soomlased.
„Annetage vaestele vanainimestele, õnnistagu teid jumal...“
Kogemused,  kogemused olid need, mis lugesid.
Halb ilm oli ainult kasuks.


***


Istusin natuke üle tunni Kuberneri aias, silmad lossiesise platsi poole suunatud. Olid turistid, olid kerjusnaised ja nende kehakeel.
Mõtted sinna juurde on julm fantaasiamäng.
Ilm oli tõesti päris niru.

Kommentaare ei ole: