reede, 30. september 2016

Khm..

Umbes...ammu sain ma teada, et mu lapsed loevad mu blogi.

Teadasaamise ajaks olin siit juba kõik kustutanud, uudis tuli tagantjärele.
Veider, kas pole.
No ja siis sain ma teada ka seda, et laps on mu blogist palju välja printinud ja omale koju kaante vahele pistnud.
Veel veidram.
Aga siis põles ta kodu maha, ega sealt suurt midagi järele ei jäänud.
Õnneks jäid inimesed terveks. Asjade jaoks on kindlustus. Mälestuste jaoks on aeg.
Midagi siiski...üks selline asi, mis riivas korraga mu ego, id'i ja ani hu'd.
Seda sain ma üsna äsja teada.
Kokku köidetud jutud jäid. Tahmased, suitsuhaisused, aga alles.
I  M  E  L  I  K.
Väga imelik.
Ja teate...see pusa on mu ema käes.
Nüüd on ka tema neid lugenud.
Kuulge, nii need asjad ju ei tohiks käia?

5 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Käsikirjad ei põle, tead ju küll!:)

tühi ütles ...

Eiei, mitte selles pole asi, langesin jälle oma puuduliku väljendusoskuse lõksu.
Pigem on hämmastav, et ma sellist asja ei teadnud.
Puhta umbeloll...päris veider on sellest aru saada 😒

Kaur Virunurm ütles ...

Ole ennetav!!!, anna oma lastele blogi link ise kätte! Minu omad loevad "oma" blogi ehk siis seda, mida ma neist kirjutan. Sest miks mitte?

tühi ütles ...

No nüüd nad loevadki ju.
Juba aastaid tagasi aimasin, et tütred loevad, aga see väljaprintimine...mulle tundus tollal, et neil on üsna ükskõik. Ilmselt eksisin. Jutukad ja avameelsed nagu me omavahel oleme. (Nali, õel nali.)

Enam ma neist eriti ei kirjuta, nad on täiskasvanud, neil on oma elu. Meest pole mu kirjutamine mitte kunagi huvitanud ja ema on alles viimasel paaril aastal netis tegutsema hakanud. Seega pigem on tegemist omas mullis nihelemisega + pisike ekshibitsionistlik hälve, soov suhelda "inimestega väljastpoolt".

Eh, ma ei sa isegi aru, miks mind just see paberile pudenenud osa nii kummaliselt häirib.

tühi ütles ...

Unetus, mu vana halb tuttav.
See maksab kätte päeval, praegu on kõik lausa lill.

Ma tean nüüd, mis mind segab. Aastaid tagasi kirjutasin end siin tunduvalt julgemalt lahti, ma ei hoidnud end oma arvamuse väljendamisel tagasi. Kui ma olin milleski veendunud, siis polnud mul probleemi oma veendumuste eest seista.
Aga ma ei olnud julm ega külm.

Nüüdseks on mu elus olnud asju, mis on sundinud mind ennast rohkem sulgema ja selle suletuse sees on tekkinud ükskõiksus ning teatud jäisus. Ma ei taha inimesi väga lähedale lasta, mul on ebamugav ja see tundub ohtlik. Mul ON endiselt oma arvamus, kuid ma ei jaga seda alati, mida aeg edasi, seda vähem olen elu põhiväärtuste jagamisest huvitatud. Jätke mulle minu oma ja ma ei puuduta teie omi.
Parem kirjutan mingeid väljamõeldisi, mille tekkimise joonist ma teinekord isegi ei adu.
Samal ajal on tunne, et see, kes omab midagi "olnud minust" omab võtit sinna, kuhu ma ei laseks parem kedagi.
Auk turvises. Täpselt seda ta on.