Lehed

pühapäev, 14. aprill 2019

Vesi



Õhtul jätan nüüd tule põlema
Et ei oleks meil hirmusid unes
Nii näeme me kindlasti mõlemad
Kui üks meist kord taas siia tuleb

Mitte kunagi enam ei kiirusta
Õhk aeg vesi voolamas mööda
Kes teab mitmenda ajatiiruga
Alles tahame midagi öelda

Seni vaikides pisut vanemaks
Palju targemaks kasvame ise
Me muutume üheks ja siis see üks,
Valib kevadel veeks sulamise


teisipäev, 9. aprill 2019

Keksjutt



Eelmise aasta valgusevarud ja aasta alguse optimismipähklid hakkavad otsa saama. Praegune tööle - magama, tööle - magama rütm ei kõlba kuhugi. Väsimus ajab vägisi lollusi tegema.
Pühapäeval sehkendasin rehaga aias ja unistasin suurest ja kurjast harvesterist, kes ümbruskonnas kõik lehtpuud meetri kõrguselt maha nüsiks ja saepurujunnideks pressiks, riisu neid lehti palju riisud, aga Alutaguselt tuleb aina juurde. No ei ole võimalik, et ma meie kandi laante lehti pole juba kokku kraapinud, need on mingid importliistakad! Kui hoovist palmilehti leidma hakkan, annan laiemalt teada, kuramuse immigrandid....
Tegelikult andsin juba alla. Kui keegi on sõltuvuses eelmise aasta puulehtede riisumisest, andku teada, hea raha eest luban kratsima. Reha olgu omal ligi.

Aa, Ligi. Ligi võib nüüd oma sõnavara vabalt kasutada, ta on uute valitsejate kõrval amatöör.   Nende poliit-tourette annab varsti voorimehe mõõdu välja, absoluutselt ilusasti filtrivaba.

Avastasin, et me oleme mu peniga "ühtekad", või kuidas seda nüüd öeldaksegi... Õues liikusime mõlemad nagu roostes robotid, vist isegi lonkasime ühte jalga.  Jaa, olid ajad, kui me olime noored ja hirmsad, nüüd oleme lihtsalt hirmsad. Ma oma noorepõlve hirmsapilti siia ei pane, aga koera oma võiks küll panna, ega ma küsi ka.

Kui nüüd keegi pole seda pilti näinud, siis jah, see on täismõõtudes DT seal lume all. Rooli ülemine serv on tiba üle minu pea, aga ma olen päris lühike, nii, et natuke lund, jajah... See puntiirjoon Reku kõhu all on just see, mida te mõtlete.

Lollustest, nendest, mida väsimus tagant lükkab.
Ma panin ennast blogivõistlusele (blogiauhindadele? See kõlab imelikult, üks neist on vale) kirja.
Ignoreerige. Päriselt. Edevus ajas, edevuse pärast mainisin ka siin, aga las lapsed müravad. Teate küll neid mutikesi, kes salaja vasakule ja paremale piiludes tühjas liivakastis põngerjatest maha jäänud vormiga paar liivakooki pätsivad ja siis ruttu minema jalutavad, tehes nägu, nagu oleks need ERAKORDSELT ILUSAD liivaplönnid seal juba enne olnud.

Selleaastane muusikasuvi on juba praegu kiusatusi täis. Lykke Li tuleb Eestisse esinema. Katie Melua. Kindlasti keegi veel, ärge vihjeid andke, ma ma nutan silmad peast, sest kõike ei saa ju. Enne silmade tuhmikspillimist käin jooksuga Mumford&Sons'i kuulamas siiski ära, on mida oodata.

Täna tuleb mul eriti hästi välja hüplik kõneviis, niisiis hüpakem edasi stiili- ja kombeküsimuste juurde. Või mis "edasi", kogu postituse juurteema ongi sammasjuur stiil ja sammaspool...oih, narmasjuur kombed.

Sattusin kusagilt lugema blogimise kombeõpetust, piinlik lugu, seal rõhutati, et kõigile kommentaaridele peab individuaalselt vastama. Häbi mulle, andke andeks, kannatlikud kommenteerijad, ma ei teinud seda pahatahtlikult.  Igaks juhuks ei luba, et enam nii ei tee,  mõnikord on tunne, et vastus rikub ilusa kommentaari ära.
Noh. Jah. Mõnikord olen lihtsalt väsinud. Või laisk. Või mõlemat.

Stiiliküsimusi ma stiilselt stiilitu inimesena lahkama ei hakka, Printsessi blogist võite ise teada saada, et on olemas stiilinõuded rabas kolajale ja kommentaar "su riietus on väga jube ja maitsetu" liigitub heatahtliku kriitika alla. Ma üllatusin ja see on ometi hea märk, eksole? Samas...ma üllatusin ja see annab tunnistust, et olen ajast maha jäänud.

Moeni jõudes peaks poliitikast ka rääkima, see on ju praegu moes. Aga mida siin ikka rääkida on? Mina ei ole rahul, ma olen täiesti pahane selle peale, kuidas praegu asju aetakse. Ei hakka isegi põhjendama, aga põlgus võimulesaajate vastu on valitsev emotsioon. Kõik põhimõtted on müügiks, peaasi, et Egiptuse lihapottide manu saaks ja mis kõige tähtsam: vaenlast tuleb võimu juurest tõrjuda. Vaenlast, keda valis ligi kolmkümmend protsenti rahvast. Kes tahab, pakib asjad ja sõidab Kanadasse, jah?
Minge p...puu taha.

Jutt nagu keks. Kastist teise.


pühapäev, 31. märts 2019

Laupäev. Selline...




Mida võib teha laupäeva õhtul.
Võib ju vaadata lava peal häid näitlejaid, kes mängivad halbu näitlejaid, kes tahavad olla head näitlejad.
See tuli neil hästi välja. Head näitlejad ikkagi.
Vaheajal võib vaadata teatripublikut. Liiga kitsaste kleitidega naisi liiga laiade pintsakutega meestega. Noori paare, kes on koos sellepärast, et neile meeldib koos olla. Noori mehi noorte naistega, sest neile meeldib nende naistega olla. Vanu mehi koos noorte naistega, sest neile meeldib, et neid nähakse koos noorte naistega. Vanu daame, kes tegelikult on lihtsalt vanaks jäänud tütarlapsed. Teisi daame, kellest vaadatakse nii sügavalt läbi, et nad peavad oma olemasolus kindel olemiseks end akende peeglist kontrollima.
Võib vaadata maale seintel. Keegi on maalide nimed ja maalitehnika kirjutanud järjest. Nii loengi: "Usaldus õli". "Lõputu õli". "Lahendus õli". "Ära õli".
Väga palju õli.
Maalid olid mõtlemapanevad, kuid lumma rikkus libe pealkirjaõlisus.

Koju jõudes lugesin ühe hingetõmbega läbi "Vanaema saatis mind ütlema, et palub vabandust" ja tuletasin meelde Ritsiku postitust, mitte konkreetset sisu, vaid pealkirja ning mõtlesin, et no selleks pole küll palju vaja. Või ehk peab varem midagi ikka väga sügavalt pekki läinud olema, et sellisest õhtust piisab jõe jaoks.
Aga akna peegelduses olin ma olemas.


*
Loen tähti pimeduses,  nemad loevad mind
Kõik loeb mis peidus unenägudes ja ilmsi
Kui tunnen hästi tähti, olla võin ka lind
Siis tähekaart mu tiibu juhib ja mu silmi

Loen tähti, mõnikord neis pole sõnu
Öö vaikib,  öeldes nõnda ainult  tõtt
Nii vaikne, et on tunda aja sirbi rutt

On selles hääletuses oma veider võlu
Nii nagu sõnades on oma haarav lumm
On lummavamgi olla vahel tumm



laupäev, 30. märts 2019

Rahajuttu



Masu saabumise märgid on silmnähtavad. Kui pesumasina äravoolupump varem ummistumise märke näitas, sai sealt puhastamise käigus välja kougitud münte palju-palju, rekord oli vist viie euro jagu. Või oli see summa suuremgi,  ei tule täpselt meelde.
Täna kiilus pumba kõri jälle kinni.
Üksainuke viiesendine tegi ära!
Justkui oleks hoiupõrsake dieedil.


reede, 29. märts 2019

enam ei



enam mulle ei laulda armastuslaule
pole ennegi keegi neid jaganud
ega keegi ei vihjagi otse või kaude
lihtsalt tuldud on, minuga magatud

enam keegi ei ütle, et ma olen ilus
pole kunagi öeldud,  ei öeldagi
tihe hämarus nähtamatuks mind silub
on seda ehk teinud ta varemgi

enam kunagi pole ma teeraja hakul
pole ennegi tihti neil kõhelnud
kuigi varbad on löödud ja kannad rakkus
ja minevik põrmuks on põlenud


kolmapäev, 27. märts 2019

Hajameelne



Kui mitmes kord juba, armas aeg, KUI MITMES kord ja ikka sama lugu.
Kaup oli korvis, seda polnud palju, sest lõppude lõpuks on viimasel ajal poeskäigud olnud pea igapäevased. Põhjuseks tunne, et midagi on meelest läinud, midagi tähtsat. Aga mis see ometi oli?
Nüüd seisis Ella, nagu ta kaks viimast kuud igal tööpäeva õhtul teinud oli, riiulite vahel ja murdis pead.
Sool?
Tikud?
Küünlad?
Tangud?
Lambipirnid?
Mis see ometi oli...
Seekord jäi silma tualettpaberirullide virn.
Äkki siis...? Eks see kipu kogu aeg meelest minema, võtaks kohe kaks pakki.  Kuidagi ei taha meelde tulla, kas majapidamises oli mingi varu või ei, no ja kui oligi siis ega nad hapuks lähe.
Kodus tualettpaberit sahvrisse pannes oli tükk trügimist, et uusi pakke teiste vahele suruda. Oleks riiulid vähe tühjemad olnud, polekski nii hull, aga kui küünalde karbid veel kuidagi virnas püsisid, siis tikupakid kippusid vähimagi liigutamise peale riiulist alla varisema ja kukkudes lambipirnide kergeid pakendeid kaasa vedama.
Ega nad hapuks ei lähe, ohkas Ella uuesti.
Kui, siis ainult vastu sahvri tagaseina surutud seebikarbid, sein oli niiske ja seebid läksid kergelt libedaks. Midagi muud seepide asemele panna Ella ei osanud, kõik kartis niiskust. Äkki ikka paneks küünlad, need ehk läbi ei ligune?
Ella jättis sahvriukse lahti, et kuivem köögist tulev õhk sahvrit soojendaks.
Kohv oli ka just valmis saanud, Ella valas tassi täis ja sättis selle keeksikarbi kõrvale lauale. Selle koha peal oli hea istuda ja sahvri ukse vahelt sisse vaadata, Ella lootis, et pilk riiulitele suudab mällu salvestada kogu kaubasortimendi, mis sinna kogunenud oli.  Tangud ja sool täitsid küll teist, selja taha jäävat kappi, kuid ega siis kõike saa korraga näha. Tuliuusi sokke täis kummutisahtel oli niikuinii teises toas.
Tükk keeksi alustassil, värske kange kohv, soe tuba.
Peaaegu ideaalne, täiuslikkusest oli puudu vaid suhkur toosis. 
Vist juba kuues kui mitte seitsmes nädal jutti jõi Ella mõru kohvi. 
Suhkur oli otsas.




teisipäev, 26. märts 2019

Brrrrr...



Tuli selline idee, et söödaks sellesuviste rõivatrendide loojatele ette idee  upitada  vikerkaarevärvides fedora 2019. aasta moehitiks.
Ei tea, kas neelaksid alla?
Mul on mustadest fedoradest mõõt täis. Suuvärk nagu rotaviiruse vastu vaktsineerimata lapse seedimine, kunagi ei tea, mis otsast mida  jälle pritsib.
Pärast muidugi kinnitab puristaja ise, et tema toodab vaid roosivett ja vikerkaari ning ta eritisi esitatakse kallutatud moel.

kolmapäev, 20. märts 2019

Lendavat kassi olete näinud?



Ma nägin täna hommikul lendoravat.

Hea küll, valetasin.


Lendkass oli.
Ma unustasin öösel kojaukse lahti ja mu penile oli seltsiks tulnud mingi võõras steroidide peal üles pumbatud kõuts. Tööle minnes oli vaja kass välja ja uks kinni saada, aga kõutsipurikas oli end mugavalt trepile lösutama seadnud ning mu vehklemine (kõss, kao kuradile, kas sa saad, lojus!) kutsus esile sellise jubeda sisina nagu oleks mul kusagil katkine suruõhuvoolik. Lõpuks ma võitsin, kuigi mõnes mõttes oli tegu katastroofiga. Kass võttis hoogu ja hüppas, kõik neli käppa laiali nagu korralikul lendoraval ikka, otse mulle näkku. Naisterahva ilu päästis ainult samm tagasi, kass potsas maha ja lidus õue.
Oleks te mu peni (40+ kilo) nägu näinud! Ma olin ta jaoks nagu püha Jüri (tema kanda jäi neitsi roll. Mis tegelikult nii ongi...).
Autos hakkas vilu.
T-särk oli ülalt alla umbes 20 cm pikkuselt nagu noaga lõhki lõigatud. No ei jõudnud enam tuppa tagasi minna, ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel on tööl ülikiired ajad, kui kell seitse kohal pole, jään ise jänni.
Tunnikese pidin tööl kinninööbitud tööjakiga käima, siis leidsin aega lao kapist uus särk võtta ja korralikuks hakata. Kaltsakproletariaat täies ilus.

***

Lõuna ajal tuli itimees mu juurde ja ütles mulle midagi, mis ajas mind nutma. Proovige ise süüa, nina tatine ja silmad märjad.
Ma palusin mõnda aega tagasi temalt isiklikku teenet, pärast kirja saatmist oli äkki tunne, et küsimus oli loll ja üldse oleks parem, kui ta selle unustaks.
Täna tuli itikas ja ütles, et asi, mida ma palusin on valmis kaasavõtmiseks. "Sa oled selle ära teeninud"
Nuuks....
Inimesed on tegelikult head.

***

23.28.
Täpselt poole tunni pärast algab kevad.
Loodetavast ma magan siis juba.


pühapäev, 17. märts 2019

###



Peaks ühe aastaaja juurde tekitama. Enam pole kohe kindlasti talv ja kevad ju ka veel pole. Sügise laip sulab lume alt välja, kole, kole pilt. Pealekauba - kui normaalsed inimesed on lumikellukestele koha leidnud kusagil lõunapoolse seina ääres ja nemad saavad õisi juba praegu näha, siis minu aia lumikellukesed saavad õitsema hakata alles kusagil jaanipäeval. Võimalik, et hiljem, igatahes mitte enne kui sulab see hang, mis neil otsas kõhutab. Augustis äkki?
Vahepeal sain oma rohuvõtuhooaja pidulikult lõpetatud. Vist läks hästi, eks paari kuu pärast, kui uus tehnoülevaatus tuleb, saab näha, kas batsill on koolnud. Kõrvatoimed... üks on möödas (peavalud), üks jääb igaveseks -  ma pole vist kunagi enne ennast päikese käes ära kõrvetanud, kuid nüüd on see hea aeg läbi, päikesepõletused on mu punane tulevik. Kolmas kõrvaltoimetest läheb ehk mööda, eks ma pean ise ka nüüd tegus olema. Esimese kuuga ei juhtunud midagi, kahe järgmisega võtsin kokku kümme kilo juurde. See on juba nõme, hakka või jahutoodetevaba prantsuse dieeti pidama....
Vaal.
Basilosaurus, kui täpne olla.


laupäev, 16. märts 2019

Sarikinokülastaja



Käisin kaks päeva järjest kinos.
Õudne, sellega võib ära harjuda....
"Roheline raamat".  Seekord ei oska ma lausa midagi öelda, kõik kõlaks kulunud klišeena. Kuidas elada tumedanahalise mehena, kes on on võõras valgete seas, võõras oma rassi hulgas ja lõpuks isegi võõras meeste hulgas. No on ju klišee? Aga pagana hästi tehtud film.
Täna õhtul kodumaine "Mehed".
Äh, ma tahaksin olla keskeakriisis mees. Sest siis ostaksin ma suvila saarele, jahtlaevukese ja põgeneksin kriisi ravima. No ja kui omal raha pole, siis mõni sõber ikka leidub, kellel on saarel suvila, sadamas jahtlaev ja isiklik isane kliimaks varnast võtta.
Naised ei saa seda endale lubada, naistel on lapsed, pentsikud riided, konnasilmad ja kumminaalmaksud.