Õpetused iseseisvaks eluks

Mitte ei tule meelde, kuidas sai toime tuldud talvedega, kus miinus kakskümmend kraadi õues ja pluss viis kraadi toas oli "talutav", sest alles eelmisel päeval oli õues enam kui kolmkümmend kraadi külma ja toas ...ma ei taha seda isegi mäletada....
Praegu on kümmekond külmakraadi ja juba hakkan mõtlema, et vist peab mütsi välja otsima.
Jaa, tänapäeva inimene on nõrk. Vaat ikka vanasti!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

"Poissmeheelu" on omapärane.
Kõik on lubatud, aga mitte midagi teha ei taha.
Iga päev võiks endale mingit peent rooga vaaritada, aga milleks? Eks ole elus neid ahjupraade ja kooreklopse tehtud ka juba, nüüd keedan lörtsaka jõleda maitsega pelmeene, panen telekast mingi überpeene kokasaate kõrvale tiksuma ja kugistan kausi tühjaks. Pesuehtne siga, enesekaitseks pean mainima, et kokkamist täis telešõu oma keeruliste roogade assortiiga tekitab tunde,nagu oleks endalgi mingi peenem toit nina all.

Külma juurde siiski tagasi tulles.
Laiskus on ainus omadus, mis elu maailmas edasi viib.
Laisad on leidlikud.
Nädalavahetusel tõin kuurist kärutäie puid. Ma laon need tavaliselt kohe kojanurka riita, siis ei pea nädala sees töölt tulles kuuri minema. Nagu ma ütlesin: laisk.
Pühapäeval olin Eriti Laisk. Rabasin käru sangadest kinni ja tõmbasin puud tükkis käruga mitu astet ülespoole, otse kotta.
Mahtusid küll.
Eile tõin koridorist korviga puid ja kütsin. Oi, kuidas ma kütsin. Tund aega tuhises pliidi all tuli otse kõige lühemat suvelõõri pidi korstnasse. Tänage mind, et täna alla kahekümne kraadi külma on, poleks ma kütnud...oioi!
Tuba jäi muidugi sedajagu kargem. Just, kasutame seda ilusat sõna - kargem.
Täna olin mitte lihtsalt Laisk, vaid Megalaisk ja tirisin käru lausa tuppa. Hea oli puid võtta, teate. Tühjaks ja õue see kärukobakas.
Kes tahab homme kuurist puid tooma minna? Mina ei taha. Mina pean.
Täna oli vähemalt õige siiber lahti.

Lend

Su tiivad on suured kui taevas
Neid keegi veel näha ei saa
Täna tuules kui paju vaevas
Murupinnani kummardud sa

Su süda on kõrvetav päike
Ma ei pelga, see peidus on jääs
Praegu tundub ta hästi väike
Juba küdema on pandud ääs

Varsti leegitseb rinnus laava
Tiivad varjavad tähed ja kuu
Tõustes maa sisse jätad haava
Sest sul on juured kui ilmapuul

Kuidas saada superkangelaseks

Unetus teeb inimestele ainult head.
Unetuse esimesel tasemel jõllitab magamata inimene hommikul enne kodust lahkumist laual vedelevat võtmekimpu ja proovib leida vastust küsimusele "Kus mu võtmed on?"
Unetuse teisel tasemel lisandub eri paarist sokkidesse ja pahupidi t-särki rõivastumine ning üllatunud pilkudele reageerimine ainuvõimaliku järeldusega: "Ma näen täna vist väga hea välja!"
Magamatuse tase kolm: vähemalt kolm korda auto juurest majaukseni ja tagasi jalutamine, et kontrollida, kas uks on lukus. Neljandal korral peab majja tagasi minema, kuna auto võti on ikka veel keset köögilauda, sealsamas, kus enne oli ka maja võtmete kimp.
Neljas tase jõuab kätte siis, kui kodunt lahkudes rõivastutakse täiuslikuks superkangelaseks ja tõmmatakse trullarid teksaste peale nagu kõik superheerosed teevad.
Unehäirete viies tase: sa enam mitte ei jõllita tömbi pilguga võtmekimpu, vaid tõstad need pelgalt pilgu jõuga enda taskusse ja töölejõudmiseks ei ole enam vaja autot - lihtsalt sirutad ühe rusikas käe üles ning katapulteerud kuhu iganes soovid. Muide, milleks superkangelasele üldse töölkäimine vajalik peaks olema?

Ma oleks kindlasti juba viiendal tasemel, kui ma ei kõhkleks neljanda leveli läbimise alustamisega.
Peaks äkki?