Miks ma nüriks jäänud olen

Delfi on imbunud blogiilma. Uks veel peab, aga lamedusel on võime imbuda läbi pisimagi prao.
Nimetud ja näotud trollid käivad oma pesemata näppudega käperdamas võõraid mõtteid, omistades neile iseeneste rikutud mõtlemuse pussuhaisu. End vähe viisakamaks pidavad targutajad käituvad lihtsalt üleolevalt, tehes kommentaari objektile selgeks, kui rumal, piiratud, arenengupeetusega, käitumishälvetega ja välimuselt inetu ta on.
Kuhugi on kadumas oskus arutleda. Arutleda teravalt, sisukalt, oponenti austades.

Trollid. Reeglina anonüümsed pärdikud koledatest mõtetest kokku pandud raskete nuiadega. Mõnes blogis on olemas isiklikud stammlamisejad, mõnesse satub juhuslik hädaline, mäkerdab kuidas jaksab ja kaob rahulolevalt ohkides.
(Mu isiklik lemberoppsuu on vist terveks saanud.  Jäägugi nii!)
Ka minus on oma nuiakangelane peidus, olen isegi aastate eest lõrisenud ja võõrasse säärde kihvadega kinni karanud, kes mäletab, see mäletab. Samas...kuidagi teisiti olid need asjad siis.
Või kas olid ikka?
Kes olen mina, et sel teemal targutada....
Vähemalt pole ma olnud anonüümne troll.

Ah, et mis selle mõte nüüd oli...
Hmmm...
Ma tean küll!
Pai teile, kes te avalike kommentaariumite treeninglaagri karastusega tuhnuste poolt jäetud hunnikutega peate tegelema. Pai teile, kes te oma isiklike nimme haigettegijate kommentaaride pärast võpatate.
Tean seda tunnet, kui räpane lause lööb kui muda näkku ja ka seda, mis tunne on olla tükkideks lõigatud sõnade poolt.

Seepärast ma üritangi vältida teemasid, mis tõmbavad ligi teiste inimeste mõtteid. Üritan käituda muna või meduusina. Aastaid tagasi ei mõistnud ma inimesi, kes nii tegid, nüüd ma tean,  kuidas inimesed niikaugele jõudsid.
Võidad midagi, kaotad sama palju.
Võidan näilise hingerahu, kaotan mõtlemapanevate kommentaaride köisredeli, mida pidi oli nii kerge uute mõteteni ronida.

Muig. Mu sisemine kastan on koore kaotanud.
Julgematel on veel mõni okas alles...

Vanad printsid

Üks hobu tassib printsi.  Prints on vana
Ka mära pole enam  ammu noor
Selg sadula all kiskund kumeramaks
Ning  printsile, kae,  selga kasvand küür

Printsesse napib päris ammu ilmas
Kes päästetud, kes vananenud eideks
Üksainus lossitorn veel printsil silmas
Teab külarahvas: seal on keegi peidus

Neid magavat nüüd juba aastat sada
Prints sudib ratsut, ei või hilineda
Üks tee viib mäkke, nõnda kitsas rada

Nii ahas triip, et näeb vaid see, kes loodab
Et  teises otsas suudlust printsess ootab
Ei saa! Prints tahab ainult tukastada...

Võtavad üle

"Fidel Castro on surnud."
"Kes?"
"Castro, noh! Kuubast, teate küll..?"
Vaikus.
Vaikus.
Vaikus.
"Aaa... SEE. Vana ka juba, mida ikka oodata. Mis selles nii erilist siis on?"

Jajah. Põlvkondade vahetus on toimunud nii, et ei märganudki....
Nad on nii teistsugused...
Mitre halvemad. Lihtsalt uuemad.

***

Vana mees teeb kaarditrikke
Tänavanurgal. Keegi ei näe
Paelteta kingad ja suletu kübar
Kulunud kaardipakk kuivetund käes
Trikid on lihtsad, kuid petavad silma
Jokkeril natuke  kulunud serv
Papi ei hooli, et publikust ilma
ammugi jäänud ja teenistus harv

Kunagi oli mees laatade liider
Kaardid ja täringud olid ta leib
Kasinalt trikke, mis meeles on nüüd veel
Peatuvad käed - olemata jääb lein

Minekuaeg

Talv tuli, mürgeldas ja lasi jalga.
Sügisel oli naastes vist sama tunne, nagu inimesel, kelle kodus on murdvargad laamendanud. Kõik on ära lörtsitud, pilastatud, osa kodukraami lihtsalt läbi käpitud ja maha visatud, osa ära lõhutud.
Esimese hooga tahaks kohe koristama hakata, ehk tuleb kodusus tagasi kui asjad jälle kappidesse laduda, killud minema visata ja põrandad puhtaks pesta...
Mitu päeva juba peseb.
Algul lootusrikkalt ja usinalt, mida päev edasi, seda meeleheitlikumalt ja raevukamalt, tänaseks on sügis loobunud lootusest ja vaid mõned resigneerunud nuustikutõmbed meenutavad paari päeva tagust indu.
Õunad, mõtleb ta kindlasti, need võib vabalt maha kanda. Puuladvust alla need ei jõudnudki.
Muru pole samuti mõtet üles soputada. Puude otsa ununenud lehti, neid sügis veel rebib. Ükshaaval, iga üksiku langeja liuglevat teekonda lõpuni jälgides.
Tuleb vist kohvrid pakkida, näib ta arvavat.
Järgmisel aastal proovin uuesti, siis saab puhtalt lehelt alustada, on ta vist kindel.
Küll kevad kunagi kraamib...

Petismees

Meestega on mul endiselt pahasti, muudest meestest pole mõtet kõnelda, aga üks on ikka eriline petis, klassikaline siga ja liiderlik reetur.
Ärge keerutage siin midagi silmi ja ohkige. Küllap te teate teda ise samuti ja ma olen kindel, et peaaegu kõik naised on temaga aeg-ajalt tülis olnud.
Heidan õhtul voodisse ja seal ta on, ootab sängiserval. Tegelikult on ta mind terve päev jälitanud, täiesti sobimatutel hetkedel mõtteid seganud ja sundinud südamesoove alla suruma. Tõesti, igal pool ja igal ajal lihtsalt ei sobi, pole viisakas, inimesed ei vaata niisugusele asjale sugugi hästi.
Oi, vabandust, saage tuttavaks: jutt käib Unematist (tuntud ka kui Une Mati, ma ise eelistan liitsõnalist aliast).
Niisiis: õhtul on ta just seal, kus ta olema peab. Teeb oma liivapilduri mehetöö ära ja läheb edasi.
Edasine on juba natuke segane teema, ma ei tea, kas jääb õhtul liiva väheks või mis, aga kell kolm on enamasti ärkamishetk. Oleks siis, et see käiks lihtsalt - naksti silmad lahti ja hopsti värskus kohal! Ei,  ärkamine on nagu asfaldivannist väljaronimine, isegi füüsiliselt raske, peaaegu, et valus ja veniv.  Traadid uneilma ja pärisilma vahel katkevad ükshaaval heledalt pinisedes ja laksuga tagasi lüües, esimesena hakkab tööle see ajuosa, mis musti mõtteid genereerib. Omamoodi hea, et just sedapidi, siis sunnin ma ennast sellest kleepuvast ollusest kiiremini välja ronima, et mõistus päris hullu ei paneks.
Aga ma tahan edasi magada! Ma pean edasi magama! Kella viieni tapan mõtteid.  Kirjutan. Istun. Kõnnin. Kui üksi kodus olen, siis koristan. Kell pool kuus tuleb Unemati jälle, joostes, hingeldades, käed värisevad, mõõdutunne kadunud ja lajatab liivapangega otse lagipähe.
Aga kell pool seitse on äratus.
Uh, ma vihkan seda meest. Zombie-filmid on ilmselt tehtud inimeste poolt, kellel on Unematiga samalaadne kogemus ja kes deduktiivselt eeldavad, et Liivahannus (tuntud ka kui Liiva Hannus) oma tööd sama lohakalt teeb.
Täna on puhkepäev. Täna, olge lahked, see siga ei tule.
(Tegelikult tuleb küll, kell kümme-üksteist on kohal nagu viis kopikat. Lähen parem ja kasutan ärkvelolekuaega produktiivselt, selmet siin kiruda.)

Teelistest

Ema viis hälli heinamaale

Ja sinna ta selle unustas

Läks laps üksi pikale teele

Tee oli künklik ja kulukas

Kulusid jalad ja rohkesti raha

Hing kulus ääretult härdaks

Niitmata ädal jäi seljataha

Õisi polnud ei kimbuks, ei pärjaks

Tee tegi ringi ümber ilma

Üks äkine kurv tõi ta tagasi

Väsinud jalad tõsised silmad

Ja tilluke häll kus kord magati

Spordist. Selleks, et edaspidi edevuse lõksu vältida

Nagu juba varemgi tunnistanud olen on mu sportlik vorm lähedaseim Rubensi modellide võimele läbida täispikk triatlon ja seega ei tohiks ühe matkakatse mürtsuga läbikukkumine olla eriti suur pettumus.
Paraku elus asjad nii loogilised pole. Viimase elamusretke läbimise üritus põrus koletu fiaskoga enam-vähem umbes-täpselt esimese kolmandiku lõpus.
Või pisut varem.
Või raasuke hiljem.
Pettunud olen paraku siiani.
Mul on lühikesed jalad nagu urukoeral ja samme tuli sellest hoolimata kõigest näkased paarkümend tuhat.

Kohe alguses lõi meie tempotegija vungi nii üles, et ma oma nisajalgadega pidin praktiliselt sörkima, et teistel kannul püsida.
Tulemuseks oli juba paari kilomeetri läbimisel nii kõrgele aetud pulss, et ilmselt plõksusid mu silmamunad sellega samas rütmis kolba seest kümmekond sentimeetrit välja. Napi puhkepausi ajal jõudsin vaevu teistele järele ja lidumine läks jälle lahti, nii ma siis jooksin ja süda lammutas ribisid.
Elamuse ma sain (elamusretk ikkagi), selline surmalähedane elamus lausa. Mõistust õnneks ei kaotanud, teatasin teistele, et aitab, mina loobun, võtsin autovõtmed ja jalutasin tagasi. Sain seda tehes isegi ringi vaadata, enne oli ainus vaade eeslippaja säärejooks, et tempos püsida.

Hiljem kuulsin, et meie grupp oli kolmel  korral jõudnud paarkümmend minutit varem startinud kambale järele ja hull tempo olevat ka füüsiliselt tunduvalt kabedamas vormis olnud seiklejatel tossu välja võtnud.
Tundub, et niikaua kui vanurite jalutuskäike kahe saatja käevangus ja tuuletu mõõdukalt sooja päikese paistel ei organiseerita viskan ma oma matkasaapad häbiga voodi alla peitu ja rohkem end narriks tegema ei lähe.

Miks ma seda kirjutan...eks ikka selleks kui keegi jälle mingile retkele kutsub oleks hea meelde tuletada kuhu eelmine edev üritus maandus.
Eh... Niuks..

Vesi

"Kas see on lahkumisavaldus?"
"Mhm.."
Direktori sõrmed surusid paberilehte nurkapidi vastu lauda.
Mine tea, äkki võtab tagasi, kortsutab ära, rebib katki...
"On sul juba uus koht välja vaadatud?"
"Ei. Aga ma leian."
"Jajah, seda küll, seda küll.."
Vaba käsi haaras pastaka.
"Tahad juba kahe nädala pärast minna? Nii kaua oled veel tööl, meil on ju see Hiina investorite visiit ees ootamas, kas sa teed oma osa seal ikka ära?"
"Teen, kokkulepe on kokkulepe."
"Hea küll, " direktor ajas selja sirgeks,"teeme siis nii, ära pikka viha pea!"
Allkiri oli lühike ja lihtne.
Mõlemal pool lauda kostis kergendusohe. Pikalt kogunenud pinged olid leidmas lahenduse, kahe mehe omavaheline koostöö oli niikuinii juba pikemat aega kidunud. Kumbki ei suutnud enam meenutada millest vimm alguse sai, ajapikku oli see lihtsalt kasvanud ja kosunud nagu tülikas karvapall kõutsi kõhus. Nüüd lihtsalt pidi kergemaks minema. Direktor meenutas mitmeid kokkupõrkeid tolle lahkuva konstruktoriga, teise poole põikpäiseid jonniajamisi ja proteste.. kerge kihvatus käis ta südame alt läbi.
"Oota!"
Teine mees oli just kabinetist väljumas, hõige sundis teda tagasi pöörama.
"Ma usun, et sa ikka saad aru, et kuna andsid lahkumisavalduse enne projektile viimaste allkirjade saamist, ei saa ma sulle seadmete vastuvõtmisega kaasas käivaid preemiaid määrata?"
"Miks? Ma olen oma allkirjad projektile andnud, minu poolt on kõik lõpetatud?"
"Minu oma on veel puudu, ma ei saa sulle preemiat anda lõpetamata asja eest."
Magus rahulolu..
Konstuktor seisis tardunult ukse vahel.
"Mõtle enne kui nii teed. See on ebaõiglane, ise saad ju ka aru."
"Siin on kõik on seaduslik, õiglusega pole siin midagi pistmist."
"Täpselt."
Ukse vahel seisev mees tundus isegi hinge kinni pidavat, see oli valus löök... Ootamatult ta naeratas.
"Hea küll, kahe nädala pärast olen ma läinud. Ma teen oma töö ära täpselt nagu peab."
Direktor muigas. Nendega oli alati nii lihtne. Sellepärast oligi tema siin ja nemad seal.



"Ja siin näevad meie koostööpartnerid.. tulevased koostööpartnerid, andke mu ajas etteruttamine andeks, meie linna reoveepuhastite viimast osa, basseine, milles olev vesi on täiesti puhas ja lastakse loodusesse tagasi. Vesi on nii puhas, et tegelikult võiks selle lasta linna veevärki, hahaahaaa... Et meie kallid investorid ei kahtleks selles.. kas härra peakonstruktor aitaks mind pisut?.."
Stsenaarium oli hoolega läbi mõeldud, paika pandud, kõik teadsid oma rolle. Konstruktor kummardus, klaas käes, üle basseini ääre, selle serva varjus torude vahel oli teine, puhta pudeliveega täidetud klaas, mille ta pidi direktorile ulatama, et see saaks hiinlastele oma firma triumfi tõestada. Pudeliveega.. kraanivesi poleks päris julge valik olnud, kuude kaupa kestnud kollatõvepuhangud ei olnud kraanivee kasutamist julgustav tõdemus.
Niisiis.. konstruktor kummardus, kahmas klaasi basseinist vett täis ja ulatas selle direktorile.
Hiinlaste nägudel oli siiras vaimustus, käed olid tõstetud aplodeerimisvalmis, silmad naelutatud direktorile.
Veeklaas konstruktori väljasirutatud käes.
Hiiglasliku investeeringu lootus ja solvunud mees.

Lumi

Paljasõlgeselt paljajalu lume sees,
helbed kui sulgpehmed huulepuuted.
Kiherhaaval sulab räitsak hernesveeks,
lumi kõrvetab, mul hakkab aina kuumem.

Piimakohvi värvi öös on helbeid veel,
kõik ei ole mulle. Kõik ei ole siin.
Kuuman üleni, las maandub viimane,
siis vast ärkan lummast, endaga nad viin.

Viin need piisad kaasa, igaveseks
nagu aaret seda tunnet kandma jään.
Hetkest kõik, ka lume langemise hääl

muutub osakeseks minust enesest
ja kui tahan piimakohviöösse taas...
Sulen silmad, tunnen  helbeid sulamas...

Üks

Meis kõigis keeb võõras veri

Kord kardab metsa, kord ihkab,

Kord ihaldab jõge, kord vihkab

On nii õnnistatud kui neetud

Täna tuliuus, mis eile peetud

Võõrad mõtted ja võõrad soovid

Võõrad väravad, oma hoovid

Meil kõigil on võõrad silmad

Ainult üks on meil ühine ilmas

Liitev lahkuviiv  maailmameri