Lehed

laupäev, 19. november 2016

Petismees




Meestega on mul endiselt pahasti, muudest meestest pole mõtet kõnelda, aga üks on ikka eriline petis, klassikaline siga ja liiderlik reetur.
Ärge keerutage siin midagi silmi ja ohkige. Küllap te teate teda ise samuti ja ma olen kindel, et peaaegu kõik naised on temaga aeg-ajalt tülis olnud.
Heidan õhtul voodisse ja seal ta on, ootab sängiserval. Tegelikult on ta mind terve päev jälitanud, täiesti sobimatutel hetkedel mõtteid seganud ja sundinud südamesoove alla suruma. Tõesti, igal pool ja igal ajal lihtsalt ei sobi, pole viisakas, inimesed ei vaata niisugusele asjale sugugi hästi.
Oi, vabandust, saage tuttavaks: jutt käib Unematist (tuntud ka kui Une Mati, ma ise eelistan liitsõnalist aliast).
Niisiis: õhtul on ta just seal, kus ta olema peab. Teeb oma liivapilduri mehetöö ära ja läheb edasi.
Edasine on juba natuke segane teema, ma ei tea, kas jääb õhtul liiva väheks või mis, aga kell kolm on enamasti ärkamishetk. Oleks siis, et see käiks lihtsalt - naksti silmad lahti ja hopsti värskus kohal! Ei,  ärkamine on nagu asfaldivannist väljaronimine, isegi füüsiliselt raske, peaaegu, et valus ja veniv.  Traadid uneilma ja pärisilma vahel katkevad ükshaaval heledalt pinisedes ja laksuga tagasi lüües, esimesena hakkab tööle see ajuosa, mis musti mõtteid genereerib. Omamoodi hea, et just sedapidi, siis sunnin ma ennast sellest kleepuvast ollusest kiiremini välja ronima, et mõistus päris hullu ei paneks.
Aga ma tahan edasi magada! Ma pean edasi magama! Kella viieni tapan mõtteid.  Kirjutan. Istun. Kõnnin. Kui üksi kodus olen, siis koristan. Kell pool kuus tuleb Unemati jälle, joostes, hingeldades, käed värisevad, mõõdutunne kadunud ja lajatab liivapangega otse lagipähe.
Aga kell pool seitse on äratus.
Uh, ma vihkan seda meest. Zombie-filmid on ilmselt tehtud inimeste poolt, kellel on Unematiga samalaadne kogemus ja kes deduktiivselt eeldavad, et Liivahannus (tuntud ka kui Liiva Hannus) oma tööd sama lohakalt teeb.
Täna on puhkepäev. Täna, olge lahked, see siga ei tule.
(Tegelikult tuleb küll, kell kümme-üksteist on kohal nagu viis kopikat. Lähen parem ja kasutan ärkvelolekuaega produktiivselt, selmet siin kiruda.)



teisipäev, 15. november 2016

Teelistest



Ema viis hälli heinamaale
Ja sinna ta selle unustas
Läks laps üksi pikale teele
Tee oli künklik ja kulukas
Kulusid jalad ja rohkesti raha
Hing kulus ääretult härdaks
Niitmata ädal jäi seljataha
Õisi polnud ei kimbuks, ei pärjaks
Tee tegi ringi ümber ilma
Üks äkine kurv tõi ta tagasi
Väsinud jalad tõsised silmad
Ja tilluke häll kus kord magati


esmaspäev, 14. november 2016

Spordist. Selleks, et edaspidi edevuse lõksu vältida

Nagu juba varemgi tunnistanud olen on mu sportlik vorm lähedaseim Rubensi modellide võimele läbida täispikk triatlon ja seega ei tohiks ühe matkakatse mürtsuga läbikukkumine olla eriti suur pettumus.
Paraku elus asjad nii loogilised pole. Viimase elamusretke läbimise üritus põrus koletu fiaskoga enam-vähem umbes-täpselt esimese kolmandiku lõpus.
Või pisut varem.
Või raasuke hiljem.
Pettunud olen paraku siiani.
Mul on lühikesed jalad nagu urukoeral ja samme tuli sellest hoolimata kõigest näkased paarkümend tuhat.

Kohe alguses lõi meie tempotegija vungi nii üles, et ma oma nisajalgadega pidin praktiliselt sörkima, et teistel kannul püsida.
Tulemuseks oli juba paari kilomeetri läbimisel nii kõrgele aetud pulss, et ilmselt plõksusid mu silmamunad sellega samas rütmis kolba seest kümmekond sentimeetrit välja. Napi puhkepausi ajal jõudsin vaevu teistele järele ja lidumine läks jälle lahti, nii ma siis jooksin ja süda lammutas ribisid.
Elamuse ma sain (elamusretk ikkagi), selline surmalähedane elamus lausa. Mõistust õnneks ei kaotanud, teatasin teistele, et aitab, mina loobun, võtsin autovõtmed ja jalutasin tagasi. Sain seda tehes isegi ringi vaadata, enne oli ainus vaade eeslippaja säärejooks, et tempos püsida.


Hiljem kuulsin, et meie grupp oli kolmel  korral jõudnud paarkümmend minutit varem startinud kambale järele ja hull tempo olevat ka füüsiliselt tunduvalt kabedamas vormis olnud seiklejatel tossu välja võtnud.
Tundub, et niikaua kui vanurite jalutuskäike kahe saatja käevangus ja tuuletu mõõdukalt sooja päikese paistel ei organiseerita viskan ma oma matkasaapad häbiga voodi alla peitu ja rohkem end narriks tegema ei lähe.

Miks ma seda kirjutan...eks ikka selleks kui keegi jälle mingile retkele kutsub oleks hea meelde tuletada kuhu eelmine edev üritus maandus.
Eh... Niuks..

laupäev, 12. november 2016

Vesi



"Kas see on lahkumisavaldus?"
"Mhm.."
Direktori sõrmed surusid paberilehte nurkapidi vastu lauda.
Mine tea, äkki võtab tagasi, kortsutab ära, rebib katki...
"On sul juba uus koht välja vaadatud?"
"Ei. Aga ma leian."
"Jajah, seda küll, seda küll.."
Vaba käsi haaras pastaka.
"Tahad juba kahe nädala pärast minna? Nii kaua oled veel tööl, meil on ju see Hiina investorite visiit ees ootamas, kas sa teed oma osa seal ikka ära?"
"Teen, kokkulepe on kokkulepe."
"Hea küll, " direktor ajas selja sirgeks,"teeme siis nii, ära pikka viha pea!"
Allkiri oli lühike ja lihtne.
Mõlemal pool lauda kostis kergendusohe. Pikalt kogunenud pinged olid leidmas lahenduse, kahe mehe omavaheline koostöö oli niikuinii juba pikemat aega kidunud. Kumbki ei suutnud enam meenutada millest vimm alguse sai, ajapikku oli see lihtsalt kasvanud ja kosunud nagu tülikas karvapall kõutsi kõhus. Nüüd lihtsalt pidi kergemaks minema. Direktor meenutas mitmeid kokkupõrkeid tolle lahkuva konstruktoriga, teise poole põikpäiseid jonniajamisi ja proteste.. kerge kihvatus käis ta südame alt läbi.
"Oota!"
Teine mees oli just kabinetist väljumas, hõige sundis teda tagasi pöörama.
"Ma usun, et sa ikka saad aru, et kuna andsid lahkumisavalduse enne projektile viimaste allkirjade saamist, ei saa ma sulle seadmete vastuvõtmisega kaasas käivaid preemiaid määrata?"
"Miks? Ma olen oma allkirjad projektile andnud, minu poolt on kõik lõpetatud?"
"Minu oma on veel puudu, ma ei saa sulle preemiat anda lõpetamata asja eest."
Magus rahulolu..
Konstuktor seisis tardunult ukse vahel.
"Mõtle enne kui nii teed. See on ebaõiglane, ise saad ju ka aru."
"Siin on kõik on seaduslik, õiglusega pole siin midagi pistmist."
"Täpselt."
Ukse vahel seisev mees tundus isegi hinge kinni pidavat, see oli valus löök... Ootamatult ta naeratas.
"Hea küll, kahe nädala pärast olen ma läinud. Ma teen oma töö ära täpselt nagu peab."
Direktor muigas. Nendega oli alati nii lihtne. Sellepärast oligi tema siin ja nemad seal.



"Ja siin näevad meie koostööpartnerid.. tulevased koostööpartnerid, andke mu ajas etteruttamine andeks, meie linna reoveepuhastite viimast osa, basseine, milles olev vesi on täiesti puhas ja lastakse loodusesse tagasi. Vesi on nii puhas, et tegelikult võiks selle lasta linna veevärki, hahaahaaa... Et meie kallid investorid ei kahtleks selles.. kas härra peakonstruktor aitaks mind pisut?.."
Stsenaarium oli hoolega läbi mõeldud, paika pandud, kõik teadsid oma rolle. Konstruktor kummardus, klaas käes, üle basseini ääre, selle serva varjus torude vahel oli teine, puhta pudeliveega täidetud klaas, mille ta pidi direktorile ulatama, et see saaks hiinlastele oma firma triumfi tõestada. Pudeliveega.. kraanivesi poleks päris julge valik olnud, kuude kaupa kestnud kollatõvepuhangud ei olnud kraanivee kasutamist julgustav tõdemus.
Niisiis.. konstruktor kummardus, kahmas klaasi basseinist vett täis ja ulatas selle direktorile.
Hiinlaste nägudel oli siiras vaimustus, käed olid tõstetud aplodeerimisvalmis, silmad naelutatud direktorile.
Veeklaas konstruktori väljasirutatud käes.
Hiiglasliku investeeringu lootus ja solvunud mees.



neljapäev, 10. november 2016

Lumi



Paljasõlgeselt paljajalu lume sees,
helbed kui sulgpehmed huulepuuted.
Kiherhaaval sulab räitsak hernesveeks,
lumi kõrvetab, mul hakkab aina kuumem.

Piimakohvi värvi öös on helbeid veel,
kõik ei ole mulle. Kõik ei ole siin.
Kuuman üleni, las maandub viimane,
siis vast ärkan lummast, endaga nad viin.

Viin need piisad kaasa, igaveseks
nagu aaret seda tunnet kandma jään.
Hetkest kõik, ka lume langemise hääl

muutub osakeseks minust enesest
ja kui tahan piimakohviöösse taas...
Sulen silmad, tunnen  helbeid sulamas...





kolmapäev, 9. november 2016

Üks




Meis kõigis keeb võõras veri
Kord kardab metsa, kord ihkab,
Kord ihaldab jõge, kord vihkab
On nii õnnistatud kui neetud
Täna tuliuus, mis eile peetud
Võõrad mõtted ja võõrad soovid
Võõrad väravad, oma hoovid
Meil kõigil on võõrad silmad
Ainult üks on meil ühine ilmas
Liitev lahkuviiv  maailmameri


Kiusujutt (pealkiri pole sisule vastav)



"Teie nimi?"
"Jehua"
"kus te olete sündinud? Teie vanus?"
Ametnik ei tõstnud arvutiekraanilt pilku, küsimused oli rutiin, teab mitmes kord juba korratud.
"Liibanon. Ma olen kolmekümne kolme aastane."
"Aga teie dokumentides on kirjas, et tulete Süüriast?"
"Jah, ma elasin seal."
"Miks te oma sünnimaale tagasi ei läinud?"
"Mul on missioon."
Sumisevklõbisevat ruumi haaras äkki tardunud vaikus. Senine küsimuste-vastuste monotoonne muster sai läbi lõigatud, pilgud tõusid, pead pöördusid.. hämaraist nurkadest valgus ruumi hirm.
Ametnik vaatas oma ees seisvat Meest esimest korda.
Ei midagi seninähtust erinevat. Sama hallikasmust jume, lillakad huuled, kammile allumatu soeng. Üsna näotu, aga Ametnik oli poole aastaga juba harjunud. Ega nad pidanudki talle meeldima, tema asi oli vaid ankeet täita, otsavaatamine ei kuulunud töökohustuste hulka.
Pilk langes taas klahvidele. Vaikses ruumis kõlas vaid Ametniku hääl.
"Mida te sellega öelda tahate?"
Mees teisel pool lauda ei olnud vist vaikust hoomanudki. Ta oli selleks liiga väsinud, liiga harjunud küsitlustega, liiga teadlik tulevikust...
"Ma ei saanud Liibanoni tagasi minna, sest mu misioon ei pidanud toimuma seal. Ma pidin siia jõudma."
Ametniku käsi libises lauaserva alla. Paanikanupp oli hea mõte, kuidas küll ülemused oli selle vastu -  aga näe, nüüd on vaja...
Kabineti uksed prahvatasid lahti, turvamehed juhatasid teiste laudade taga istunud ja seisnud inimesed kiiresti välja, ainult Ametnik ja Mees jäid keset ruumi. Tühjana tundus tuba suur, tagaseina äärde rivistunud turvameeskond tundus Ametnikule olevat kaugel. Liiga kaugel.
Ankeediga peab jätkama, peab, see on ta ülesanne... "Mis on teie missioon"... aega peab võitma, aeg on elu...
"Ma tulin siia surema, ainult see päästab inimkonna igavesest hävingust"
Oli näha, kuidas uksele kõige lähemal seisnud turvameeskonna liige libises külg ees uksest välja ja kadus. Keegi hüüdis väriseva häälega "keskus, meil on probleem.. keskus, saatke abi, meil on probleem..."
Nüüd see siis juhtus, mõtles Ametnik, meid on hoiatatud sellise võimaluse eest, siiani olid nad kõik nii vaiksed, väsinud. Pidin see just mina olema?
"Millal teie missioon ...ee... toimub?" hääl ei värisenudki väga. Kui ehk siis õige pisut.  Ametnik tundis isegi pisut uhkust oma vapruse üle.
" Ma pole päris kindel. Lähiajal, ma usun."
"....ja milline teie missioon välja näeb?"
"Mina suren."
"Aga teised?" Ametnik teadis, et see on õige küsimus.
"Teised pärivad igavese elu."
Kabuhirm ilmus kusagilt sügavalt, võimalik, et kuklast, võimalik, et kõhust. Kõik kaotas värvi, külm hakkas, käed toksisid masinlikult klahve edasi, käed olid veel liikumises, jalad juurdusid põrandasse.
Kusagilt maja trepikodade sügavisest oli kuulda raudsaabaste kolinat.
"Pommimeeskond on kohal" taipas Ametnik.
"Miks te seda teete?"
"Mida?"
"Seda surma-värki..."
"Isa soovil. Maailmaga on halvasti, on aeg"
Ametnik kahetses, et ta üldse midagi küsis. Ta tahtis lihtsalt aega venitada, et profid jõuaksid temani, kuid vastused küsimustele olid ta meelest kohutavad. Jõuga sundis ta end tõusma, kahe käega pidi ta end lauaservast üles suruma... huvitav, Mees teisel pool lauda ei olnudki väga suur, pigem selline... lühike ja kõhnapoolne.
Ametnik ajas selja sirgu.
"te ehk vabandate mind, ma käin korraks toast väljas"
Tagaseina ääres ei olnud enam kedagi. Tühjus.
"Loomulikult," Mees tundus olevat üllatunud, e ta ees üldse vabandati. Viimastel kuudel ei kuulnud ta viisakaid sõnu just sageli.
"Ma arvan, et teiega tegelevad nüüd teised inimesed..." pobises Ametnik end laua tagant lahkuma sundides, "teised".
Mees tundis äkki kohustust tänada Ametnikku,  kes just oli temaga viisakalt kõnelenud. Viisakuse pärast, ei millegi muu.
"Ma õnnistan sind ja su peret!" tõstis Mees oma käed Ametniku poole.
Käed tema poole.
KÄED TEMA POOLE.
K Ä E D  T E M A  P O O L E!

Kui terrorivastane rünnakkomando tuppa jõudis, seisis Ametnik keset tuba, purunenud kaanega läpakas käes ja värises, Mees lamas toa teise seina ääres. Mehe peast oli näha, kuidas arvuti katki oli läinud.
Komando juht patsutas Ametnikku rahustavalt õlale.
"Sa tegid õigesti. Neid ei tea kunagi uskuda, sa käitusid patrioodina!"
"Missioon on läbi!" hõikas ta koridoris ootel olevatele sõduritele.
"Kõik lõpes hästi!"



esmaspäev, 31. oktoober 2016

Tühjakshingamine




Haned, ae, majas aken on avali
Mul teile ühes on midagi anda
Võtke kaasa üks nutsakas tavalist
Pulstiks vanunud kurbust kanda

Haned, ae, hinges väravad vallali
Samad uksed, mis võtavad vastu
Kõigi ängid mis poetanud laiali
Need kes lähedalt mööda on astund

Haned, ae, enam juurde ei mahu ju
Võtke palun ja kaasa kõik viige
Ei pea kaugele lendama arutult:
Pea näete elava leegiga hiide

Sinna pillake komps pisut tavatu
Siuhti libiseb leekidest läbi
Pilguks tuhmub loit, keegi ei näegi...
................................................................
Tulge, katkised, olen taas avatud....










laupäev, 29. oktoober 2016

Öö. Vol 20353



sina oled lumesadu 
          luba, olen sinu tuul
nüüd sa äkki kerkid  leegiks 
          olen söena hõõguv puu
kui sind kohtan vibu kandmas
          peibutan ma nagu hirv
oled kõrb, mis anub vihma
          olen tormi kandev pilv

tahan olla taevas sulle
           ole minus lendav lind.



neljapäev, 27. oktoober 2016

Vedru




Ärge rääkige mulle muru niitmisest! Kui just peate, siis teeme seekord õige nii, et kasutame vikateid, sirpe, minugi pärast kasvõi kääre, aga mitte muruniidukit!
Hing on veel nädalavahetusest hell.
Mul on maja ümber ju poole jalkaplatsi jagu muru, pole teab mis palju, aga siiski piisavalt, et muruniidukist asja on.
Mul on hea muruniiduk, aus pill. Päris mitu aastat juba vastu pidanud. Ma hoolitsen ta eest korralikult. Kui vaja õlitan, kui tarvis, vahetan mõne kulunud pudina välja. Reedel oli tööl lühike päev, mõtlesin, et niidaks õige sel aastal viimased ringid ja paneks masina kuuri alla ära. Teeservad puhtaks, siis ei kogu esimeste lumesadudega vaalusid tuulega tee peale.
Iga aasta saanud sedasi teha. Harjumus.
Vot nii.
Hakkasin niidukit käima tõmbama - ei lähe. Teine kord, jälle ainult koriseb. Kui kolmanda korra tõmbamise peale ka tööle ei hakanud tuli meelde, et viimati sai kanistri põhi paaki valatud, loll tegu muidugi. Küllap oli kanister ammu kasimata ja nüüd hõljus mingi puru karbussis.
Võtsin karburaatori pealt lahti ja, kurat,  vedru läks laksuga lendu. Roomasin mis ma roomasin, kaduma see jäigi.
A ma elan linna lähedal, meil ju muruniidukite-saagide-võrride jaoks eraldi jupipood olemas, teate küll, jaama ristis see punane maja?
Üksiti saab toidupoest ka läbi sõita.
Autosse ja poodi.
Leti taga säänne kena näkk, ilusad lokid ja asjalik nägu peas.
"Tere. Mul selline mure, et muruniidukul karbussi pealt hüppas vedru minema. Nüüd on hädasti uut vaja."
"Ikka saab, vedrusid meil küll. Mis niiduki number on? "
"Mis number? Makita niiduk on"
"Ei, nii ikka ei saa. Mis marki ja mis aasta väljalase ?"
"Ei mina tea, näita kus need vedrud on, ma tean, millist vaja!"
"Kuule mees, nii need asjad ei käi, ma tahan teada millisele muruniidukile sul seda vedru vaja on, igale margile peab õige osa külge panema. Ära hakka siin ise leiutama!"
"Vedru on vaja, üks vedru on puudu, las ma vaatan, mis sul siin poes müügil on!"
"Kui sa ei ütle, millisele muruniidukile sa vedru otsid, siis ei müü ma sulle midagi."
"Punasele! Punasele niidukile! Enne oli mingi tume värv, võõpasin üle, et lõbusam oleks. Kas nüüd müüd?"
"Ära loodagi, teie, mehed, panete mingi suvalise jubina valele masinale külge ja hiljem käite küla pidi kurtmas, et siit poest ei müüda õigeid varuosi. Nii, et: mis marki su muruniiduk täpselt on või lase jalga, mina sulle ei müü!"
Selleks ajaks oli mul müüja lokkidest ja näolapist juba täiesti savi. Soost ammugi. Tissidega madu sihuke.
"Mine õige perse. Kas sa tahad öelda, et kui ma näpuga siin poes mingi vidina peale näitan ja ütlen, et vot, seda tahan, siis sina ei müü mulle seda enne kui ma sulle ette kannan, mida ma sellega teha kavatsen?"
"Täpselt nii!"
"Anna mulle see kirves sealt seinalt!"
Väike  mõttepaus.
"Ei, ma ei saa seda kirvest sulle  müüa, sa oled liiga ärritunud. Vaata kuidas su käed värisevad!"
Ma sain temast isegi aru.
"Näita need kuradi vedrud mulle ette ja läheme rahulikult laiali!"
"Ei. Ütle niiduki mudel ja ma annan selle vedru sulle ise!"
Edasi läks jutuajamine juba väga reljeefseks. Mul pole selle edasiandmiseks piisavalt tähti tähestikus.
Poole tunni pärast lendasin poe uksest välja nagu püssikuul ja hakkasin nurga taga suitsu ette panema, käed värisesid nii, et peaaegu oleksin sigareti suust mööda susanud. Põlema ma seda ei saanudki.
Paar meetrit eemal, poe tagaukse juures olid kellegi poolt parandusse toodud muruniiduk ja paar saagi, nende kallal nokitsev papi vaatas natuke aega, kuidas ma kaks korda oleks peaaegu oma kõrva põlema pannud ja üks kord tukale tule otsa pistsin.
"Käisid poes?"
"Mhm"
"Ta ei müünud?"
"Mhm"
"Mis sul vaja on?"
"Niiduki karbussi pealt lendas üks vedru minema"
"Tule."
Läksime poe tagauksest sisse otse leti ette, enne kui müüja sai sõnagi suust välja, oli papi mu nina alla susanud karbi kuue vedruga. Üks oli just selline, mida osta tahtsin.
Vastasin müüjale otsa.
"Mis see maksab?"
"Ma ei müü sulle!"
"Vali ise, ega ma seda vedru enam käest anna. Kui tahad raha, siis ütle, mis see maksab või ma marsin lihtsalt siit vedru peos minema!"
"Neli eurot"
No see tuli ikka südamest läbi hammaste.
Viskasin viieka letile. Müüja hakkas kassasahtlis sobrama.
"Jäta omale! Selle eest saadan sind veelkord perse!"
Uh, oli vast hea tunne poest välja astuda.

Toidupoes pistsin saiad-piimad korvi, kui maksma hakkasin, vaatas kassiir mulle otsa ja küsis ettevaatlikult : "kas te olete autoga?"
"Mis siis?"
"Kas te olete midagi joonud või on rohud peal või...käed niimoodi värisevad, et...?"
"Eiei, läheb juba üle, ma vihastasin ennist siin üle tee poes"
"Aa, ta ei müünud!"
No ütle kurat, kuidas ta teadis!

Mehed ümber jutustaja naersid nagu loomad. Tuppa astus kolleeg kõrvalttoast.
"Mis see nüüd nii naljakas oli?"
"Edik rääkis kuidas ta linnas saepoes käis"
"Aa, ta ei müünud, jah?"


****
Muide, see on kobalt ümberjutustatud pealtkuuldud tõestisündinud lugu.  Üks kalamees rääkis.
Kohalikud tunnevad ära nii linna kui poe.