„Mis mõttes sa jätad SELLE siia?“
„Kolm korda päevas käid jalutamas. Sööb konserve – ma panin kotitäie kaasa, kui otsa saab, jõuad ise ka neid osta, ma maksan kinni... ta ei näri asju, ei haugu..“
Uks vajus kinni, viimased sõnad pudenesid peaaegu lukuaugust.
„Oota, no kuule, nii ei saa, mul on oma elu.. sa ei tohi nii teha!“
„Sul pole elu, ma hankisin sulle praegu seda pisut!“ Need sõnad tulid tõesti juba läbi ukse, Els võis vanduda, et ta kuulis naerulaginat.
Els astus sammukese ukse poole, käsi pikalt linki haaramas. Midagi pehmet ja elavat jäi jala alla. Kiunatus ja äkiline valu varbas.
„Sa kuradi tõbras, aia, raisk, mida sa raisk pured!“
Naine vaatas tuikavat jalga. Neli väikest kihvajälge, lihtsalt väike punetus, nahk oli terve. Valus siiski.
Süüdlane vaatas oma pruunide läikivate silmadega naisele otsa ja pööras siis pilgu uksele. Ei suur, ei väike, keha kandiline nagu taburet, jalad peenikesed ja pikad. Karv lehmalapiline ja lühike.
„Jeesus kui kole sa oled“
Elsile meenus, et ta ei tea koera nime.
Õde võttis toru nii kiiresti nagu oleks ta seda juba kõrva ääres valmis hoidnud.
„Mh?“
„Su lojus hammustas mind. Mis SELLE nimi on?“
„Sa ei mäleta?“
„Kuidas ma saan mäletada, võõras loom ju. Ega tal marutaudi pole?“
„Muidugi on marutaud, mis sa siis mõtlesid, et ma tõin sulle terve looma? Nali-nali.. „
Muidugi nali. Kõigest hoolimata tundis Els kergendust.
„Tilde on nimi.“
„Lehma nimi“
„No ta on lehma moodi ka ju, mis sa arvad, et Rex sobiks paremini? Hakka siis Rexiks kutsuma. A ta on emane, nii, et..“
„Midaaaaa?“
„Ära hakka ütlema, et sa ei mäleta mu koerast niigi palju, nime ja sugu?“
„Mhm. Olgu. Ega ma mõni nõder pole, mäletan ikka. Niisama küsisin“
Muidugi ei mäletanud Elsi Ruta koera nime. Miks ta üldse oleks pidanud? Õe elu oli ... õe elu. Elagu oma elu ise, aga no ei saa, ikka sajab sisse nagu tank.
Tõsi küll, see oli esimest korda, kui õde tema elusse niimoodi sisse sõitis. Õemees töötas Rootsis ja nüüd olevat tolel mingi õnnetus juhtunud, jalaluu või midagi sellist, mees ei saanud ei lennuki ega laevaga koju ja õde läks teda põetama. Ainult kolm-neli nädalat, ütles ta, rohkem pole vaja, koer on kõige rohkem kuu aega tema juures.
Els vaatas esikusse. Peni istus samas asendis nagu ta temast sinna enna jäi. Nagi all oli kott konservidega, nagis jalutusrihm.
„Tule siia, Tilde!“
Koer heitis mürtsuga pikali.
„Tilde!“
Ei midagi. Midagi siiski oli – koer pani silmad kinni.
„Lita!“
Els lükkas esikuukse koomale ja läks oma tugitooli tagasi. Läpakas oli lauale lahti jäänud, skypes oli näha viis uut vestlusjuppi, arvuti tagant äraminek oli olnud äkiline.
„Õde tõi oma koera mulle kuuks ajaks hoida“
Els kopeeris selle lause ja saatis kõigile sama teksti.
„Sul on õde? Mmmm.. on ta noor ja sama ilus nagu sina?“
Kiimakott.
„Vanem on, kari lapsi ja sada kilo“, pole neil vaja kõike teada. Ega ta endast ju ka kõige uuemat pilti netti teistele näha ei pannud.
Üks aken teise järel hakkas vilkuma, naise näole valgus naeratus. Temal pole elu – haha! Õde ei tea tema elust midagi. Jah, ta ei käi väljas. Sellel on oma põhjused, on... aga tal on elu! On! Tal on sadu tuttavaid, sadu!
Midagi krõbises esikus. Koer, Els oli eluka juba unustanud. Esikuukse vahele oli tekkinud kummaliselt liikuv ninaots.
Vasakule. Nuuh. Paremale. Nuuh. Uks vajus pikkamööda lahti, seda oli isegi naljakas vaadata. Koer ei tulnud tuppa, ta voolas tuppa. Käpphaaval, kõrvhaaval, pikkamööda. Kui ukse vahelt – oleks võinud vanduda, et kogu selle nirisemise ajal ei liikunud uks ise millimeetritki – lipsas sisse viimane sentimeeter koera niitjast sabast ütles Els „No tere siis.. !“
Heldeke, koer reageeris, nagu oleks teda surmaga ähvardatud.Ta kargas püsti ja üritas esikusse tagasi söösta, ent uks osutus reeturiks - nina küll mahtus veel esikusse, kuid siis toimis näiv pagemistee julma hiirelõksuna ja vajus niimoodi kinni, et pontsakas kere jäi kitsasse pilusse kinni. Hea, et pilkselt hirmsat kiljumist valla laskev pea esiku poole jäi, kõrvulukustav oli see niigi.
Kõigest hoolimata oli olukord pigem naljakas kui midagi muud.
Els tõusis tugitooli soojast pesast ja tõmbas itsitades ukse lahti, koer oli endale juba paigaljooksuga paraja hoo sisse saanud ja pagemine lõpes mürtsatades esiknurka pugemisega. Justkui lootes oma lapilist keret Elsi pruuni esikuseina taustal nähtamatuks muuta jäi Tilde kohe liikumatuks, ainult silmad läikisid.
Naine seisis ukse vahel ja vaatas minilehma topist meenutavat looma.
Õudne, kui kole, lihtsalt hirmus. Õel oli õigus, kui ta oma kodulooma mitte tõupuhtaks koeraks, vaid tõust puhtaks loomaks nimetas.
La`crantz.
La`crantz Tilde.
***
No ei tule, ei tule....
Ah, minu blogi, teen mida tahan, võibolla jõuan kunagi lõppude kirjutamiseni ka.
Postitused
