Märtsikuu luuleväljakutse 7

Kirjuta luuletus konkreetsest vaimsest häirest. Ära kasuta stereotüüpe. Kasuta ehtsat teaduskirjandust.
See osutus mulle suuremaks ampsuks kui lõuad võtsid. Reeglitest läks lennuga mööda.


Sõber.
Mul on sõber.
Mul on vend ja õde ja sõber.
Vend ja õde ei mängi minuga, nad ütlevad, et ma olen väike.
Sõber ei ütle midagi sellist, mis siis, et ta on suur.
Ta mängib minuga alati.
Veduri mudel plahvatas, tema tegi.
Lihapallid kaovad, tema tegi.
Kui ma hulkusin katusel, siis  oli see tema idee.
MINA OLEN HEA LAPS.
Mul on hea sõber, mis siis, et ta teeb pahandusi.
Tema teeb pahandusi, mina olen ikka hea.
Millegipärast ütlevad NAD, et mu sõber on lapseealise sotsialiseerumata käitumishäire tulemus.
NAD ütlevad, et mu sõber on skisofreeniline meelepete. Simulaakrum.
Jaa, muidugi. Mingu rääkigu seda juttu Mardile ja Anule, neil on ju see triibuline kaltsunukk.
Karlsson ON päris.

Märtsikuu luuleväljakutse 6

Täna kirjuta tugevuse ja nõrkuse vastandumisest.
Sai tiba didaktiline lastekas sedapuhku....



Tuul kannab teri luitelt liivamerre
Ka lehvikust saaks enam jahutust
Ätt rüüpab tassist teed, et kuiva kerre
saaks veidi vett ja hingest rahutust


Öö tuleb ruttu. Tassi paneb maha
ja uinub  oma looma kõrval beduiin
Ka kaamel rännul pisut puhkust tahab
Tuul...see ei võta puhkust eales siin


Kui päiksetera jälle lambi läidab
on alles kaamel, ätt ja tuuleiil
Vaid tassist pole jälgegi,  ätt taipab
et öösel tuul ta näris. Alles jäi vaid liiv

Märtsikuu luuleväljakutse 5

Täna kirjuta sellest, mida sa kõige vähem teha tahad.
(Kes oli see psühhiaater, kes neid teemasid pakkus?)

***


Öelda kõigile ''Jaa, pole hullu, kõik on parimas korras!''
siis minna hiilides iseendasse tagasi
        olles nagu pahupidi keeratud kinnas
                   süda ja maks ripakil kõigile näppida
hing nabanööri otsas mööda asfalti
                                        järele lohisemas
silmad seal kusagil seespool iseenda kukalt jõllitamas
ainus selge mõte tiksumas jäise tuule käes väljaspool kolpa:
''Halli on pisut liiga palju nende nappide karvade kohta''

Märtsikuu luuleväljakutse 4

Täna kirjuta sellest, kus sa tahaksid praegu olla.


Sõin külarajal õuna suure suuga
õun oli magus mina alles väike
mu patsipaelu katkus pisut tuul ja
silm oli kissis. Silma paistis päike

Õun oli pungil pruune seemnetilku
mahl voolas sõrmilt kleidi rinnaette
klaasselgelt mäletan ma silmapilku
mil õunapoolik kukkus lombivette

Siis nutsin ja veel paegu mõtlen nagu...
kas mõni seeme, tumepruun ja sile
on saanud uibuks. Ükskord, huulil vile
ma leian selle puu ja teen tast hagu



(Ma tegelikult nii õel pole. Hagu ei tee, aga õuntest söön paljaks kasvõi kõhutõve hinnaga)

Märtsikuu luuleväljakutse 3

Tänane teema: kirjuta luuletus sellest kes sa oled.

***


Ablas, aeglane, alluv, armuke, aus, eesrindlik, eit, ema, ihnus, ilus, isutu, karistaja, keevaline, kiire, kirglik, kokk, koletis, koristaja, külm, kütja, laisk, lohutaja, lohutamatu, lõhnav, matja, meelas, meelitav, märkamatu, naine, nüri, ohver, paitaja, petis, räpane, silmatorkav, sootu, timukas, truu, tüdruk, tütar, vanaema, õmbleja, õpilane, ülemus ja veel keegi ja veel ja veel ja veel.


Magades olen ma mina.

***

JFK, sellest luuleväljakutsest on saanud kõige ehtsam ängiväljapurse.

Murcal on helgemad mõtted.

Märtsikuu luuleväljakutse 2

Vanemlik järelevalve soovituslik.

Teema: kirjuta luuletus ühe asja kahel väga erineval viisil mõistmisest.


》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》》


See pehme kuumus
        Minu kätest imbub higi
               Ma olen
                     Tulen
                            Lähen
Sa ohkad rahulolevalt mu külje ligi

***

Kolmkümmend sekundit
       Sa juba magad
              Muuseas sa tekita mind jätsid niigi

Märtsikuu luuleväljakutse

Siit võtsin lusikatäie lõvisuppi ja alustan vapralt.
Halb luule on ka luule, kannatage välja.
Tänane teema: mis oleks, kui saaksid minevikku muuta?

***

Veel enne hammustamist korvi tagasi
sai ubin pandud lumivalgest käest ja
selg ees läks madalasse majja. Vedas vist.
Ei vajund unne, prints ei pidand päästma

Vast poolesaja aasta pärast päkapike manu
tööriideid pestes Lumivalgeke kord omaette
adus, et oleks võtnud ampsu, poleks tanu,
vaid kroon ehk katnud halliks pleekind lokke

Õnne valem

Nõrkade jutt.
''Tahaks õnnelik olla. Kuidas küll....''
Haledate kaotajate põlvkond.
Sinilind? Olemas!
Ükssarvik? Siinsamas!
Südametuli? Lõõmab nagu inferno!
Kõik mida õnneks vaja.
Siruta vaid käsi.
Õige pisut peab ise ka vaeva nägema.
Sinilinnu suled ja sooled maha ja välja.
Ükssarvik hakkab kindlasti natuke vastu kui sa ta sarve murrad.
Ole tugev, sa oled õnne väärt, sinilindu ei saa torgata suvalise orgi otsa!
Seejärel võta südametuli.
Alguses on rinnus tühi ja külm.
Sellega harjub.
Tähtsaim on, et sa sinilinnu kõhna tompu kohe söeks ei kõrveta.
Pärast on lihtsam, tuli jahtub kiiresti.

Hiljem.
Oh, hiljem elad edasi ja meenutad, kuidas täis kõhu rammestus sooja tule paistel sind ses ajahetkes õnnelikuks tegi.
Ära unusta ükssarviku sarve veel miilavatele sütele visata.
Sa ei vaja seda enam kunagi.
Edaspidi osta jäätist.

Rütmist väljas

Hetk mil kõrvitsad muutvad haldjateks

kõik printsessid mil kuhtuvad hiirteks

kurjast hiiglasest koorub suur naljamees

kellatornid, näe,  voolavad hiiteks

päike mustaks jääb, kuu annab sooja

meri kuivab ning maa upub ära

mürk ravib köha ja pilv läheb looja

savikild ehtes rubiinina särab

siis vast tunnen end tõeliselt vabana

tunnen tähtsana, maailma nabana

kuskilt ei tule keeldudeks  sõnagi

lendan rongana maailma kohale

tüüne pilk vaatab heale ja kurale

aeg on paigas: see ei tule kunagi

Vanad printsid

Üks hobu tassib printsi.  Prints on vana
Ka mära pole enam  ammu noor
Selg sadula all kiskund kumeramaks
Ning  printsile, kae,  selga kasvand küür

Printsesse napib päris ammu ilmas
Kes päästetud, kes vananenud eideks
Üksainus lossitorn veel printsil silmas
Teab külarahvas: seal on keegi peidus

Neid magavat nüüd juba aastat sada
Prints sudib ratsut, ei või hilineda
Üks tee viib mäkke, nõnda kitsas rada

Nii ahas triip, et näeb vaid see, kes loodab
Et  teises otsas suudlust printsess ootab
Ei saa! Prints tahab ainult tukastada...

Võtavad üle

"Fidel Castro on surnud."
"Kes?"
"Castro, noh! Kuubast, teate küll..?"
Vaikus.
Vaikus.
Vaikus.
"Aaa... SEE. Vana ka juba, mida ikka oodata. Mis selles nii erilist siis on?"

Jajah. Põlvkondade vahetus on toimunud nii, et ei märganudki....
Nad on nii teistsugused...
Mitre halvemad. Lihtsalt uuemad.

***

Vana mees teeb kaarditrikke
Tänavanurgal. Keegi ei näe
Paelteta kingad ja suletu kübar
Kulunud kaardipakk kuivetund käes
Trikid on lihtsad, kuid petavad silma
Jokkeril natuke  kulunud serv
Papi ei hooli, et publikust ilma
ammugi jäänud ja teenistus harv

Kunagi oli mees laatade liider
Kaardid ja täringud olid ta leib
Kasinalt trikke, mis meeles on nüüd veel
Peatuvad käed - olemata jääb lein

Teelistest

Ema viis hälli heinamaale

Ja sinna ta selle unustas

Läks laps üksi pikale teele

Tee oli künklik ja kulukas

Kulusid jalad ja rohkesti raha

Hing kulus ääretult härdaks

Niitmata ädal jäi seljataha

Õisi polnud ei kimbuks, ei pärjaks

Tee tegi ringi ümber ilma

Üks äkine kurv tõi ta tagasi

Väsinud jalad tõsised silmad

Ja tilluke häll kus kord magati

Lumi

Paljasõlgeselt paljajalu lume sees,
helbed kui sulgpehmed huulepuuted.
Kiherhaaval sulab räitsak hernesveeks,
lumi kõrvetab, mul hakkab aina kuumem.

Piimakohvi värvi öös on helbeid veel,
kõik ei ole mulle. Kõik ei ole siin.
Kuuman üleni, las maandub viimane,
siis vast ärkan lummast, endaga nad viin.

Viin need piisad kaasa, igaveseks
nagu aaret seda tunnet kandma jään.
Hetkest kõik, ka lume langemise hääl

muutub osakeseks minust enesest
ja kui tahan piimakohviöösse taas...
Sulen silmad, tunnen  helbeid sulamas...

Üks

Meis kõigis keeb võõras veri

Kord kardab metsa, kord ihkab,

Kord ihaldab jõge, kord vihkab

On nii õnnistatud kui neetud

Täna tuliuus, mis eile peetud

Võõrad mõtted ja võõrad soovid

Võõrad väravad, oma hoovid

Meil kõigil on võõrad silmad

Ainult üks on meil ühine ilmas

Liitev lahkuviiv  maailmameri

Tühjakshingamine

Haned, ae, majas aken on avali
Mul teile ühes on midagi anda
Võtke kaasa üks nutsakas tavalist
Pulstiks vanunud kurbust kanda

Haned, ae, hinges väravad vallali
Samad uksed, mis võtavad vastu
Kõigi ängid mis poetanud laiali
Need kes lähedalt mööda on astund

Haned, ae, enam juurde ei mahu ju
Võtke palun ja kaasa kõik viige
Ei pea kaugele lendama arutult:
Pea näete elava leegiga hiide

Sinna pillake komps pisut tavatu
Siuhti libiseb leekidest läbi
Pilguks tuhmub loit, keegi ei näegi...
................................................................
Tulge, katkised, olen taas avatud....

Öö. Vol 20353

sina oled lumesadu 

          luba, olen sinu tuul

nüüd sa äkki kerkid  leegiks 

          olen söena hõõguv puu

kui sind kohtan vibu kandmas

          peibutan ma nagu hirv

oled kõrb, mis anub vihma

          olen tormi kandev pilv

tahan olla taevas sulle

           ole minus lendav lind.

Miks

miks päeva pärleid lükid elu keesse
 need säravad , kuid pael on hiirjas, hale
 nõel torkab sõrme, veri tilgub veesse
 nöör pikk ja pärleid tihti üldse pole

 kui kerge oleks krallid heita järve
 pael pane põlema ja viska tuulde
 kes üldse vajab argipäeva värve
 kõik lase käest ja vileks säti huuled

 aeg tuleb, kord vaid tolm on jäänud alles
 saad kirjutada viimaks oma lõpuloo
 veel enne allahüpet võtad üles hoo

kõik pärlid raisatud on elupralles
nüüd tahaks kätte põletatud paela
et pikendada langemiseaega

Keskele joondatud tekst on tobe nagu enneaegsed jõuludki

***

Kohe on kuuskede genotsiid ja sigade tapatalgu,
hukka läind kapsast saab delikatess
ja teate, see on alles algus!
Pole rihma me pükstel ja nööbita vest,
küünlakuumuses sült sulab loiguks.
Ahjualuse isu toob pits viinakest-
-üsna pisike, et ruttu toibuks.
Jätta saiale ruumi näib võimatu
ja kuhu veel pirukad panna?
Me ei lobise, hambad on hõivatud.
Tormab palasid kõrist alla.
Homme aega on lõunani magada,
homme taarume kraanist jooma,
homme hakkame kaalusid lõhkuma.
Täna õgime ennast kooma.

***

Täna koperdasin poes jõulukulinate otsa. Mida? MIDA??
Selle tunde peale otsisin tolle jõulusalmi välja. Vot nii!

Aeg

Aeg läheb mööda, vesi voolab maha,
tuul lendab juukseid sakutades üle.
Taas tühja peale raisatud saab raha.
näib, millelgi siinilmas püsi pole.

 Ka kivi kaob, kui seda me ei vaata-
pilk kõrvale ja juba on ta läinud.
Näe, lapsed läevad. Mina pean neid saatma
nüüd sinna kus ma ise pole käinud.

 Kõik läheb. Supp on läinud hapuks ära
ja mina läksin hulluks, lihtsalt nõnda
ma tahtsin, valik oli minu enda.

 Hetk hullumeelsust silmisse toob sära.
Ma naasen sellest jälle tõsisena
Ei keegi teada saa, kus käisin täna..

Öööööööööööööööööö

Ööeit koob pikka sügavmusta salli,
Öölõnga kera kulub pikkamööda.
Öömusta kassi mänguasja kalli
ööeide vardad sametkangaks söövad.

Ja iga rida salli kootult lisab
öömusta kassi kasukasse täpi
luikvalget vööd. Ta muutub. Visalt, visalt
öö kasvab päevaks, mõistan seda äkki.

Nii, nagu õnn ei ole kohe kohal
nii, nagu õun ei kasva minutiga
toob lähemale iga kootud rida

ja valge karv mis näha kassi nahal
just selle hommiku, lõõskkoidu, mida
ootan. Koo, eit, veel rida. Rida .Rida.