esmaspäev, 4. juuli 2016

Lootus

.


”Ma tean teda..”
Naine pööras pea kõrvale, tajudes endal mehe ainitist pilku.
”Ma tean teda, ma pean teadma, muidu ta niimoodi ei vaataks…”
Ruum oli rahvast täis, pokaalid kõlisesid, naerupahvakad, sumin. Natuke siirust, natuke ülespunnitatud optimismi.
Näituse avamine.
Naine oli seal juhuslikult, väljas sadav lörts ja pisut liiga eblakad kingad – kusagil pidi ometi varbaid soojendama. Galerii akendest paistnud rõõmsailmeline seltskond ja avatud ukse juures ninna hakanud hõrk veinilõhn oli mõjunud meelitava söödana ja petta ta ei saanud, varbad olid juba soojad ning odav, ent elegantselt pakutud vein sumises õrnalt peas.
Kui ainult too ainitine pilk ei oleks häirinud.
Naine eemaldus galerii tagumisse saali, pokaali käes hoides ja liikus süvenenult seintel rippuvaid söejoonistusi vaadates ringi. Ei olnudki kõige arusaamatum kunst, piltidel kujutatud näod olid kummaliselt udused, sellised nagu politseiteadetes teinekord näha võis, kuid kehad.. need olid kaunid alasti inimesed, viimane kui üks. Ilus mehekeha aknalaual istumas, naine süütamas küünlaid menoraas, veel üks naine istumas tugitoolis, mees lillega, ilmselt magav naine…
”See oled sina.”
Naine karjatas, vein loksus ta sõrmedele.
Millal oli teda eemalt jälginud mees ta selja taha jõudnud?
”Vabandust, ma ei tahtnud ehmatada.”
”Jah..ei…ma tõesti…”
”Sa tundsid mind ära, ma nägin.”
Naine taipas, et mees oli tema pilgus näinud äratundmishelki, mida seal tegelikult ei olnud.
Las ta siis arvab…
”Jah..jaa, kuidas sa elanud oled, ma pole ammu sinust..?”
”Nagu näed, pole viga, sain oma unistuse teoks teha. Esimene näitus joonistustest. Maalimisega on vähemalt praegu vahe sees.”
”Või nii.. Mulle meeldivad need joonistused.” Naisel oli hea meel, et ta võis seda öeldes olla täiesti siiras.
”Varem sa nii ei arvanud, sinust sain pildi alles siis kui sa magasid” muigas mees.
”Anna andeks, mulle ei meeldinud mõte endast modellina!”
Tegelikult ei meenunud naisele endiselt midagi, kuid selline vabandus oli tõenäoline, kui mitte täistõde, siis tõele vägagi lähedal.
”Sa olid.. sa oled ilus..”
Kohmetu pausi katkestas naine.
”Vabanda, ma pean edasi minema. Buss.. kell on palju, ma pean minema.”
”Helista mulle, kui linna tuled, ajame juttu, ma joonistaksin sind veel, ehk seekord ärkvel olevana..?”
”Jah… ma ei tea, ma mõtlen, jahjah..”
”Kes ta oli?”
Naine ei suutnud meelde tuletada ja see oli üsna paha tunne. Kuid alati jäi lootus, et nad siiski ei olnud tuttavad, et ka mees eksis.
”Kes ta oli?”
Mehele ei tulnud naise nimi ikka veel meelde, kuid see polnudki nii oluline. Alati jäi lootus, et nad olid siiski olnud tuttavad.

.

5 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Kena miniatuur! Kloaagis oleksin arvanud, et pisut rohkem lehti puule poleks paha teinud, natuke raagus on:)

Hen Zen ütles ...

Mhn, ma olen endameelest kooserdanud siin aegade algusest,
aga tühja otsa seni küll komistanud pole.
Nüüd äkki üks tekst teise järel, ei sa üle ega ümber.
Mis värk, mis toimub?
Ma avastasin selle lehmasaba, aga lootusega samastusin.

tühi ütles ...

"Aegade algus".
Huvitav, kui pikk on tee aegade algusesse?

Hen Zen ütles ...

Ma loodan, et see oli lihtsalt mõtisklus.
Iga küsimus, käed puusadel, tekitab süülisust.
Ma ei küsi ise kelleltki midagi, vist selle pärast...

Aga netis kolamine käib mul nagu oli koera välja viimine,
on tõesti kohad, kus jalga tõsta, aga ikka see nuuskimine,
et mis toimub, kes käinud, uued piigad, vanad ka muidugi :D
Kõik see tundus kaootiline, aga ikka jõudis ta peidetud kondini.
Mul on sama muster nagu mu kadunud koeral, märkan seda tihti...

Nii, jõudsimegi kondini - aegade alguseni.

Mis meid kisub ikka selle peidetud aardeni, koera puhul kondini,
uhke inimlooma ja suurustama kipuva inimloomuse puhul - luukereni?
tühi? - see ärataski minus, zen nagu ma olen, algselt tähelepanu.
Tühjus on kõige algus - ainult tühjusesee saab midagi tulla.

tühi ütles ...

See OLI mõtisklus.
Ja su uus kommentaar kastis järjekordseid mõttetaimekesi.