teisipäev, 26. juuli 2016

Kuutõbine

Pead ei pööra kui kuulen astumas,
läbi  põõsaste sahiseb külg.
Juba lähedal... aeg minna vastu ja
valjaist haarates peatada sälg.

Suhkrutükki ja leivakoorikut
anda pole, on keelatud see.
Ratsu võõras, nii kaunilt voolitud
uneskõndija.... kuutõbine.

Ta ei ärka kui selga sätin end
Ma ei juhi, ta teed niigi teab,
öisel heinamaal paksus udus lend,
hobu kuupaistel kappama peab.

Minu igatsust kuu poole hõikab
nüüd iga kakk, ööbik ja rukkirääk,
Mõtteis palun ratsut, et põikab
ta läbi kõikjalt, kus kuulsin su häält.

Ratsu, magaja, kuu poolt lummatud
miks sa hilined, ootan sind veel....
Eksled ringi kus? Hüüan tumma kuud:
ootab kallim mind rohtunud teel.

Koidu süttides kustub unistus,
ratsu ärkab ja unustab öö.
Ase heinamaal, kastest palistus,
keskel hame pealt ununend vöö...

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kas sa liiga vanamutt pole selliste mõtete jaoks, lollakas?

Anonüümne ütles ...

Nii võib küsida vaid see, kes pole iial unistanud ega ehk ka armastanud. Ja mis loeb vanus igatsustele?
Väga ilus luule.
maurus