Lehed

reede, 20. detsember 2024

Unejutt nr15

 


Leida tuli trepist üles. Kolks. Tümps. Ähh. Kolks. Tümps. Ähh. Kolks. Tümps. Ähh.
Samm üles. Kolks. Pakk maha. Tümps. Pakk kätte. Ähh.
Kolm korrust, andis minna, 66 astet.
Toas pidi ikka päris pikalt hinge tõmbama, aga asi oli seda väärt. Prügikasti najalt võetud kullatud keerubeid täis raamis olev peegel oli tõeline varandus, kas sellise ometi minema viskas?
Leida toetas peegli põrandale. 
Veatu klaas, kullatis ei olnud kusagilt koksida saanud, keerubid olid nagu keerubid ikka - mõnel pasun suul, mõnel põsk niisama käele toetatud.
Käed olid väsinud, Leida lükkas saapad riiuli alla ja läks kööki kosutuskohvi keetma. Küll peeglile kohe koha leiab. Magamistoas polnudki ühtegi, just, sinna see läheb! 
Kohv maitses imeline, rõõmu maitse on võrratu.
Peegel oli asjalik. Just parajas pikkuses, õige nurga all ja parajalt distantsilt paistis Leida peeglist üleni, kui vaja, siis kingadeni välja. Ei mingit moonutamist ega kõverusi, kui rõivas sobis oli seda kohe näha, kui ei sobinud paistis ka see kätte. Võrratu! Leida enesekindlus kasvas iga päevaga, hommikune välimuse kontroll andis terveks päevaks teadmise, et kõik on korras.  Õhtuti.. jaa, ka õhtuti võis end peeglist piielda. Kas on ehk mõni voldike liiast tekkinud või silmanurka lisakorts kasvanud. Väga hull asi ei olnud, endavanuste seltsis tundis Leida end päris kindlalt, aga ega siis ainult omaealiste seltskonnas olla ei saanud. Noored, need kippusid enesehinnangule pahasti mõjuma. 
Leida tõrjus mõtted vananemisest peast. On nagu on. 
On ju ka temavanuseid papisid, kui nad just nii rikkad pole, et trofeenaisi küttida kõlbas ta sellistele küll. Või mis kõlbas - papidele oli auasi Leidat küll kõrtsu, küll teatrisse viia. 
Väljas käia Leidale meeldis. 
Nagu tänagi. Kõigepealt ooperisse, seejärel restorani. 
Punane kleit, tume sall, pikad sillerdavad kõrvarõngad, värske soeng. 
Leida keerutas peegli ees, peaaegu oleks komistanud, kõrged kontsad ja puha. kiiresti oli vaja taastada nii tasakaal kui eneseväärikus.
"Peeglike, peeglike sina peal, kes on kauneim ilma peal?"
Küsimus tuli endalegi ootamatult.
Peegel köhatas.
Kerge virvendus libises üle klaasi.
"Palun täpsusta oma küsimust, mis kategoorias peab kaunidus olema määratud?"
"Issand jumal küll... "
"Issand jumala kategooriat ei eksisteeri. Palun valige mõni teine kategooria"
"Kes räägib?"
"Kes räägib kategooriat ei eksisteeri. Palun valige mõni teine kategooria"
Leida ei saanud aru mis toimus. Oli ta ehk lolliks läinud? Aga võibolla oli ta lihtsalt surnud? 
Leida näpistas ennast kintsust. 
Ei, uni see ikka ei olnud. Surnud tunnet ka ei olnud....kuigi Leida ei teadnud täpselt mis tunne oleks surnud olla, kahtles ta kõvasti, et surnud peast tunneks ta rinnahoidja traati kaenla alla puurimas. 
Lolliks läinud ta ka olla ei tahtnud, kuigi mine sa tea, tahtmisest see ei olene.
Peegli pind väreles endiselt. Hästi vaevumärgatavalt, kuid siiski oli see nähtav.
Leida hingas sügavalt sisse.
"Siin toas, kes siin toas on kauneim?"
"Siin toas olevate inimeste kategoorias oled kauneim sina!"
Vasakul peegliservas olev keerub törtsatas pasunat puhuda. Prääääks!
Nagu..päriselt vastab?
"Kes on siin korteris kauneim?"
"Siin korteris olevate inimeste kategoorias oled kauneim sina!"
Pröta-prääks! Kaks keerubit, teine teises raamiservas.
Leidat haaras väike hasart.
"Kes on kontserdil, kuhu ma lähen,  kauneim?"
"Kontserdil olevate inimeste kategoorias on kauneim Varvara!"
See ei kõlanud nii hästi kui tahtnuks, kuid Leida oli praktiline inimene, ta ei kaotanud pead. See Varvara võis vabalt olla temast kakskümmend aastat noorem tibi, ilus, aga.. jah, ilus.
"Kes on autos, millega kontserdile sõidan, kauneim?"
"Selles autos olevate inimeste kategoorias oled kauneim sina!"
Pröta-prääks! Kolmas keerub tõstis põse käelt ja lehvitas kelmikalt sõrmedega.
Õige. nii pidigi olema.
Uksekell. 
"Ära sa... ära sa kuhugi mine!"
No kuhu see peegel tegelikult ikka läheb...
Leida tegi keerubitele silma.
Elu läks just kõvasti põnevamaks.
Lihtsalt küsimusi peab oskama esitada.








9 kommentaari:

  1. Mul vist on õhupallid suunurkade küljes:) Õhtul hakkan teatrisse sättima, peaks ka enne peegli ees keerutama - kuigi eile üks keerub juba kiitis mu eba-eakohaselt head väljanägemist, aga ega küll küllale liiga tee!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Misse tühi kiitmine ära ei ole, ma loodan, et su hooandmine hoo sisse saab. Inimestel on kiire aeg praegu, tähelepanu on hajunud...
      https://www.hooandja.ee/projekt/raamat-esimesed-sadasaatus

      Kustuta
  2. Vastused
    1. Kaur....
      Oeh.
      No mida sa sihukesele ütled...

      Kustuta
    2. Palun vabandust. Ma edaspidi olen viidetega konservatiivsem. See tundus teemakohane - daam! trepp! kandam! -, aga tegelikult poleks tõesti vaja olnud.

      Kustuta
    3. No ma olin oma reageerimisega mõnevõrra võltsvaga ja silmakirjalik ka, mis ma ikka keerutan.

      Kustuta
  3. Peab õigesti küsima? Chatgpt elab seal peeglis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just. Iga vastuse lõpus peaks olema veel pugejalik "kas on veel midagi, millega ma sind aidata saan?"

      Kustuta