Tühjakshingamine

Haned, ae, majas aken on avali
Mul teile ühes on midagi anda
Võtke kaasa üks nutsakas tavalist
Pulstiks vanunud kurbust kanda

Haned, ae, hinges väravad vallali
Samad uksed, mis võtavad vastu
Kõigi ängid mis poetanud laiali
Need kes lähedalt mööda on astund

Haned, ae, enam juurde ei mahu ju
Võtke palun ja kaasa kõik viige
Ei pea kaugele lendama arutult:
Pea näete elava leegiga hiide

Sinna pillake komps pisut tavatu
Siuhti libiseb leekidest läbi
Pilguks tuhmub loit, keegi ei näegi...
................................................................
Tulge, katkised, olen taas avatud....

Öö. Vol 20353

sina oled lumesadu 

          luba, olen sinu tuul

nüüd sa äkki kerkid  leegiks 

          olen söena hõõguv puu

kui sind kohtan vibu kandmas

          peibutan ma nagu hirv

oled kõrb, mis anub vihma

          olen tormi kandev pilv

tahan olla taevas sulle

           ole minus lendav lind.

Vedru

Ärge rääkige mulle muru niitmisest! Kui just peate, siis teeme seekord õige nii, et kasutame vikateid, sirpe, minugi pärast kasvõi kääre, aga mitte muruniidukit!
Hing on veel nädalavahetusest hell.
Mul on maja ümber ju poole jalkaplatsi jagu muru, pole teab mis palju, aga siiski piisavalt, et muruniidukist asja on.
Mul on hea muruniiduk, aus pill. Päris mitu aastat juba vastu pidanud. Ma hoolitsen ta eest korralikult. Kui vaja õlitan, kui tarvis, vahetan mõne kulunud pudina välja. Reedel oli tööl lühike päev, mõtlesin, et niidaks õige sel aastal viimased ringid ja paneks masina kuuri alla ära. Teeservad puhtaks, siis ei kogu esimeste lumesadudega vaalusid tuulega tee peale.
Iga aasta saanud sedasi teha. Harjumus.
Vot nii.
Hakkasin niidukit käima tõmbama - ei lähe. Teine kord, jälle ainult koriseb. Kui kolmanda korra tõmbamise peale ka tööle ei hakanud tuli meelde, et viimati sai kanistri põhi paaki valatud, loll tegu muidugi. Küllap oli kanister ammu kasimata ja nüüd hõljus mingi puru karbussis.
Võtsin karburaatori pealt lahti ja, kurat,  vedru läks laksuga lendu. Roomasin mis ma roomasin, kaduma see jäigi.
A ma elan linna lähedal, meil ju muruniidukite-saagide-võrride jaoks eraldi jupipood olemas, teate küll, jaama ristis see punane maja?
Üksiti saab toidupoest ka läbi sõita.
Autosse ja poodi.
Leti taga säänne kena näkk, ilusad lokid ja asjalik nägu peas.
"Tere. Mul selline mure, et muruniidukul karbussi pealt hüppas vedru minema. Nüüd on hädasti uut vaja."
"Ikka saab, vedrusid meil küll. Mis niiduki number on? "
"Mis number? Makita niiduk on"
"Ei, nii ikka ei saa. Mis marki ja mis aasta väljalase ?"
"Ei mina tea, näita kus need vedrud on, ma tean, millist vaja!"
"Kuule mees, nii need asjad ei käi, ma tahan teada millisele muruniidukile sul seda vedru vaja on, igale margile peab õige osa külge panema. Ära hakka siin ise leiutama!"
"Vedru on vaja, üks vedru on puudu, las ma vaatan, mis sul siin poes müügil on!"
"Kui sa ei ütle, millisele muruniidukile sa vedru otsid, siis ei müü ma sulle midagi."
"Punasele! Punasele niidukile! Enne oli mingi tume värv, võõpasin üle, et lõbusam oleks. Kas nüüd müüd?"
"Ära loodagi, teie, mehed, panete mingi suvalise jubina valele masinale külge ja hiljem käite küla pidi kurtmas, et siit poest ei müüda õigeid varuosi. Nii, et: mis marki su muruniiduk täpselt on või lase jalga, mina sulle ei müü!"
Selleks ajaks oli mul müüja lokkidest ja näolapist juba täiesti savi. Soost ammugi. Tissidega madu sihuke.
"Mine õige perse. Kas sa tahad öelda, et kui ma näpuga siin poes mingi vidina peale näitan ja ütlen, et vot, seda tahan, siis sina ei müü mulle seda enne kui ma sulle ette kannan, mida ma sellega teha kavatsen?"
"Täpselt nii!"
"Anna mulle see kirves sealt seinalt!"
Väike  mõttepaus.
"Ei, ma ei saa seda kirvest sulle  müüa, sa oled liiga ärritunud. Vaata kuidas su käed värisevad!"
Ma sain temast isegi aru.
"Näita need kuradi vedrud mulle ette ja läheme rahulikult laiali!"
"Ei. Ütle niiduki mudel ja ma annan selle vedru sulle ise!"
Edasi läks jutuajamine juba väga reljeefseks. Mul pole selle edasiandmiseks piisavalt tähti tähestikus.
Poole tunni pärast lendasin poe uksest välja nagu püssikuul ja hakkasin nurga taga suitsu ette panema, käed värisesid nii, et peaaegu oleksin sigareti suust mööda susanud. Põlema ma seda ei saanudki.
Paar meetrit eemal, poe tagaukse juures olid kellegi poolt parandusse toodud muruniiduk ja paar saagi, nende kallal nokitsev papi vaatas natuke aega, kuidas ma kaks korda oleks peaaegu oma kõrva põlema pannud ja üks kord tukale tule otsa pistsin.
"Käisid poes?"
"Mhm"
"Ta ei müünud?"
"Mhm"
"Mis sul vaja on?"
"Niiduki karbussi pealt lendas üks vedru minema"
"Tule."
Läksime poe tagauksest sisse otse leti ette, enne kui müüja sai sõnagi suust välja, oli papi mu nina alla susanud karbi kuue vedruga. Üks oli just selline, mida osta tahtsin.
Vastasin müüjale otsa.
"Mis see maksab?"
"Ma ei müü sulle!"
"Vali ise, ega ma seda vedru enam käest anna. Kui tahad raha, siis ütle, mis see maksab või ma marsin lihtsalt siit vedru peos minema!"
"Neli eurot"
No see tuli ikka südamest läbi hammaste.
Viskasin viieka letile. Müüja hakkas kassasahtlis sobrama.
"Jäta omale! Selle eest saadan sind veelkord perse!"
Uh, oli vast hea tunne poest välja astuda.

Toidupoes pistsin saiad-piimad korvi, kui maksma hakkasin, vaatas kassiir mulle otsa ja küsis ettevaatlikult : "kas te olete autoga?"
"Mis siis?"
"Kas te olete midagi joonud või on rohud peal või...käed niimoodi värisevad, et...?"
"Eiei, läheb juba üle, ma vihastasin ennist siin üle tee poes"
"Aa, ta ei müünud!"
No ütle kurat, kuidas ta teadis!

Mehed ümber jutustaja naersid nagu loomad. Tuppa astus kolleeg kõrvalttoast.
"Mis see nüüd nii naljakas oli?"
"Edik rääkis kuidas ta linnas saepoes käis"
"Aa, ta ei müünud, jah?"


****
Muide, see on kobalt ümberjutustatud pealtkuuldud tõestisündinud lugu.  Üks kalamees rääkis.
Kohalikud tunnevad ära nii linna kui poe.

Miks

miks päeva pärleid lükid elu keesse
 need säravad , kuid pael on hiirjas, hale
 nõel torkab sõrme, veri tilgub veesse
 nöör pikk ja pärleid tihti üldse pole

 kui kerge oleks krallid heita järve
 pael pane põlema ja viska tuulde
 kes üldse vajab argipäeva värve
 kõik lase käest ja vileks säti huuled

 aeg tuleb, kord vaid tolm on jäänud alles
 saad kirjutada viimaks oma lõpuloo
 veel enne allahüpet võtad üles hoo

kõik pärlid raisatud on elupralles
nüüd tahaks kätte põletatud paela
et pikendada langemiseaega

Niisama

Mind hoiatati: lähed Narva peole, jah? Niimoodi lähedki? Nuu..nunuuu...

See, kuidas sealsed naised peopidamisse suhtuvad, on tõeline kunst. Soengud, meik, maniküür, kleidid.... Ma olin ilmselt isegi oma pulmas rääbakam, kui need naised-noorikud sellel sugugi mitte mingit elulist pöördepunkti tähistaval peol.
Lisaks oskus pidu sellise vungiga käima tõmmata, et Narva linnuse munkade magamistoa seinad võnkusid...

....mis viis mind omakorda edasi mõtteni, et näiteks Rakvere kino on ehitatud kunagise mungakloostri kohale, tolle alusmüürid on koguni põranda all eksponeeritud. Mida küll mungad ise sellest oleks arvanud?  Justnagu pidu selles ruumis, milles aastasadu tagasi põõnasid Narva orduvennad, lastes end putukatest pureda. Meeste, kellel oli siis keelatud isegi naiste poole vaadata, muust, lihalikumast, kõnelemata, söögi- ja magamistoas kiljuvad ja tantsu vihtuvad naised...

Ajaloos paraleele tõmmates saab sellise joonterägastiku, et ka kõige keerulisem meremehesõlm on selle kõrval igav joonlaua etalon.

...kord pärdik boaga kohtus võsas paksus,
boa oli põõsas, veidi räsitud ja salkus.
Ta roosasulelisest kohevusest katkus
ahv mõne sule soengusse ja siis lahkus...

Keskele joondatud tekst on tobe nagu enneaegsed jõuludki

***

Kohe on kuuskede genotsiid ja sigade tapatalgu,
hukka läind kapsast saab delikatess
ja teate, see on alles algus!
Pole rihma me pükstel ja nööbita vest,
küünlakuumuses sült sulab loiguks.
Ahjualuse isu toob pits viinakest-
-üsna pisike, et ruttu toibuks.
Jätta saiale ruumi näib võimatu
ja kuhu veel pirukad panna?
Me ei lobise, hambad on hõivatud.
Tormab palasid kõrist alla.
Homme aega on lõunani magada,
homme taarume kraanist jooma,
homme hakkame kaalusid lõhkuma.
Täna õgime ennast kooma.

***

Täna koperdasin poes jõulukulinate otsa. Mida? MIDA??
Selle tunde peale otsisin tolle jõulusalmi välja. Vot nii!

Aeg

Aeg läheb mööda, vesi voolab maha,
tuul lendab juukseid sakutades üle.
Taas tühja peale raisatud saab raha.
näib, millelgi siinilmas püsi pole.

 Ka kivi kaob, kui seda me ei vaata-
pilk kõrvale ja juba on ta läinud.
Näe, lapsed läevad. Mina pean neid saatma
nüüd sinna kus ma ise pole käinud.

 Kõik läheb. Supp on läinud hapuks ära
ja mina läksin hulluks, lihtsalt nõnda
ma tahtsin, valik oli minu enda.

 Hetk hullumeelsust silmisse toob sära.
Ma naasen sellest jälle tõsisena
Ei keegi teada saa, kus käisin täna..

Öööööööööööööööööö

Ööeit koob pikka sügavmusta salli,
Öölõnga kera kulub pikkamööda.
Öömusta kassi mänguasja kalli
ööeide vardad sametkangaks söövad.

Ja iga rida salli kootult lisab
öömusta kassi kasukasse täpi
luikvalget vööd. Ta muutub. Visalt, visalt
öö kasvab päevaks, mõistan seda äkki.

Nii, nagu õnn ei ole kohe kohal
nii, nagu õun ei kasva minutiga
toob lähemale iga kootud rida

ja valge karv mis näha kassi nahal
just selle hommiku, lõõskkoidu, mida
ootan. Koo, eit, veel rida. Rida .Rida.

Laev

Need õhtud, kui valutavad põlved või haamriga pihta saanud pöial enam laeva kallal toksida ei lasknud olid kõige hullemad.
Ei saanud salata, et ka tihedat ehitamist täis päevadel pigistasid valusad mõtted nagu võru meelekohti, kuid siis oli kergem teeselda, et nad ei sega. Aga õhtuti.. valus oli, pööraselt valus.
Lemeki poeg istus köögis laua taga, vaatas aknast aina lõputut halli vihma. Veel ei olnud sadu nii tugev, et naabrite maja poleks paistnud .
Naabrid.
Varsti neid pole, pole nende maja, õue, mida naabrinaine igal laupäeval kareda luuaga hanesitast puhtaks pühkis ega peenramaad, mis igal sügisel kandis kõige muu kõrval augusti täiskuu valgel helendavaid kõrvitsaid… Naabrinaistki enam ei ole, tema valgetes särgikestes ja tatiste ninadega põngerjad.
Mees pööras pilgu aknalt, ilmselt oli see klaasi taga voolav vesi, mis te silmad pisut punevtama oli ajanud. Vihm oli süüdi kindlasti. Noa oli ju lõppude lõpuks mees. Ta ei nuta, ei, mitte mingil juhul….
„Ma tegin täna lihaga pajarooga, sa oled nii luiseks jäänud..“
Naise hääl oli lohutavalt pehme ja soe.
Nagu toitki.
Nagu naine ise.
Pehme ja soe.

 Öösel ärkas magaja piksemürina peale, juba paar kuud oli igal öösel olnud tugev äike ja tegelikult pidanuks kõik lärmiga juba harjunud olema. Igatahes oli siiski hea oma ärkamist müristamise süüks ajada, olgu, et tegelik põhjus oli hingevalu mahajääjate pärast.
Mees astus trepile. Varikatuse servadest voolas jugadena sooja vihmavett, välgunooled lõid küll ümbruse valgeks, kuid valgus tõi välja vaid  jässaka kuju trepil ja õhtul ukse taha jäänud kassipoja, kes teise sooja keha lähedust otsides surus end vastu inimese pahkluid. Pisike ja kohev.
Mees kummardus ja tõstis loomanääpsu oma näo ette.
Ülearune.
Sest kõigist liikidest lubati võtta vaid kaks täiskasvanud looma. Kassipoeg pidi maha jääma.
Maha pidi jääma ka naabrinaine oma laste, peenramaa ja kõrvitsatega. Eile koorunud kanatibud ja poegade kiigepuu, lapsepõlvesõber koos oma haige isaga.
Juba nädala pärast on nad läinud, kadunud igaveseks.
Noa tundis kuidas kõik mahajääv eemaldus temast kui unes, jättes hinge musta valutava tühjuse.

Kunagi, ta teadis, täidab ta selle tühjuse veiniga.

 Aga mitte praegu, mitte enne kui vihm on lõppenud.

YOLO. Jooolooo, capiche?

Kuidas emakeelne lühend olekski?
REP.
Teeme lühemalt, kui muu maailm.
Rohkem Elusid Pole.

Ei saa midagi edasi lükata.
Pärast teen või ütlen või lähen. Millal pärast? Järgmises elus?
See ei ole peaproov, see ongi kõik. Uut võimalust ei tule, peale tunde ei jäeta.
Ei saa mõelda, et oh, natuke veel ja ma olen valmis ja hakkan elama. Tutkit.
Keegi ei saa valmis.
Elusana vähemalt mitte.
Ja niikaua kui inimene ootab oma valmimist on ta ilmas nagu kivi keset jõge. Kõige kindlam asi jões ja kõige üksikum. Elu voolab mööda, kivi ei jõua kedagi tundma õppida, keegi ei jõua kivi tundma õppida.

Ainus asi, mille järgi jääb kivi teistele meelde on võmmud, mida ta lahkelt jagab neile, keda vool tema vastu viskab.

Lähedal on kogu aeg inimesed, kes ootavad, millal neid ometi kord nähakse.
Väga lähedal.
Mõnikord samas toas.
Ja nad on täiesti üksi, sest kivil on enda sees ringimüttamisega tegemist.

Yolo. Pärast on hilja.
Jah, ma tean, et seda lühendit ei kasutata niimoodi.
Ja siis?

Õhtu

"...pärastlõunal levib alates Kagu-Eestist üle maa mandriosa laussaju front.."
"Mis ta ütles?"
"Sadama hakkab, meil hakkab umbes õhtul sadama või nii umbes."
"Ei saa siis sedasi kohe öeldagi, muidu mingi front ja lauss...midagi" vanaema häälest kostis läbi torina pisike muie.  Eks uudistekeele kallal targutamine oli Gerdal ja Vilmal juba mõnda aega omamoodi ajaviide.
Vanaema vahetas varrast. Sokinina ringid edenesid kannaga võrreldes üsna väledalt.
"Miks sul toas suusamüts peas on?"
Küsimus üllatas Gerdat.
"Pole ju..?"
"Ära seleta, ma juba pool päeva vahin, et tutimüts peas. Mis sa veel talvel teed, kui praegu ilma ei saa?"
Gerda katsus juukseid, vanaema hääl oli nii veendunud, et hetkeks  kahtles naine isegi. Äkki tõesti on müts...
Ei. Ainult krunn keset pealage. Sõrmed jäid korraks seisma, siis Gerda taipas.
Memme prillid ka ei aita enam, käis mõte läbi pea.
Gerda tõmbas juuksekumi peast, salgud vajusid laiali, osa kuklasse, tülikam osa siuhti üle silmade.
"On nüüd parem?"
"Teine asi kohe! No aga äkki on sul tõesti külm,  ära siis alati mind ka kuula..."
"Las olla, eks ma unustasin"
Kevadel saab alles kaelõikusele, tuletas Gerda endake meelde. Kevadel, kui Vilma tervis muidu alt ei vea. Senikaua saab hakkama, lihtsalt..parem, kui vanaemaga tema silmanägemisest juttu ei tee. Naine teadis kui pahuraks see memme võttis, eks ta kartis lõikust, küllap Geda isegi pelgaks pisut.
"Miks sina kunagi mingit näputööd ei tee?"
Vanaema küsimus katkestas uitama läinud mõtted.
"Ma ei viitsi, tööl saab ennast nii rihmaks joostud, et lihtsalt ei taha midagi teha"
"Äkki sa ei oska?"
"Kus ma siis ei oska, sa ise õpetasid. Muud ei olnud kui haruta ja haruta, ma olen sokke vist rohkem üles harutanud kui kudunud, sa polnud kunagi rahul"
"No silmad jooksid ja puha, ega ma siis paha pärast.."
"Ma tean, memm, mis sa nii vabandavalt alati seletad! Sain selgeks, kui vaja, siis koon."
Memm on kuidagi tihti vabandama hakanud. Harva, kui endine sirge ja lühikese jutuga vanaema veel sellest pisikesest pontsakast kehast välja piilus.
Uudised olid läbi saanud, Gerda pani teleka kinni ja võttis laualt raamatu. Lehe pööramise krabin ja vanaema vardavahetuskõlksud olid ainsad helid ruumis.
"Sa mehele ei ole mõelnud minna?"
"Vanaema!"
Gerda lausa karjatas selle sõna endast välja.
"Sa oled üle kolmekümne,  mis sa nüüd selle pärast kisad niimoodi. Pärast oled nagu Helmi. Vaiksem muidugi kui Helmi, aga..ah, said aru küll."
Gerdat üllatas Vilma taktitus. Samas pahasti öelda ka ei tahtnud..
"Pole mul mehele vaja, mul oled ju sina"
Nääh, natuke valesti läks.
Nüüd oli Vilma see, kes kõvemat häält tegi.
"Mis mina? Mina olen vanamutt, mul on plaanis varsti ära surra, mis sa naljatad siin. Mis sa teed siis, elad vanatüdrukuna, võtad karja kasse ja hakkad neid silkudega söötma?"
Gerda kujutles end kümne kassi keskele elukaid näpu vahelt silkudega nuumamas nagu hülgeid. Pilt oli nii koomiline, et ta purtsatas kohatult naerma.
Küllap vanaemagi oli sama mõtteni jõudnud: kass, kilud ja Gerda.
Kahehäälne naer kestis mõned päris pikad hetked.
"Hea küll,  ajame neid meheleminekujutte teine kord edasi, aga seda mina ütlen, et üksi ei tohi sa jääda! Aita mind nüüd selle tobeda tooli pealt püsti, kondid on kangeks jäänud."
Vilma oskas oma juttu nii lõpetada, et sinna otsa targutada ei tundunud enam kohane. Gerda käsivarre ja elegantse spatsiirstoki abil läks Vilma oma tuppa.
Gerda võttis raamatu uuesti kätte, kuid lugemine ei edenenud.
Ütle nüüd memme oma jutuga.
Raamat lendas kolksuga lauale.  Poolik sokk oli jäänud tugitooli käetoele, vardad kui geiša juuksenõelad polenisti lõngakerasse vajutatud.
Gerda rahmas sokipooliku oma kätte, tiris sealt vardad välja ja harutas kuni kannani kõik üles, siis nokkis silmad taas vardale ja hakkas kuduma.
Tänane meheleajamise jutt..see tegi meeled nii erksaks, et näpud liikusid palju rutem.
Gerdale tikkus naer peale.
Vanaema oleks oma ähvardustega vanatüdrukuks jääda eile lagedale pidanud tulema. Kanda oli ju palju tülikam nokkida.

Läheb trenniks

Täiesti ausalt - ma olen füüsiliselt armetus vormis. Sellel tasemel on oma täiesti konkreetne nimi: pudel sülti.
Ainult taara ongi see, mis mind põrandale laiali valgumast hoiab.
Mu sõpradele-tuttavatele olen hoiatavaks eeskujuks, midagi samalaadset kui kolepildid suitsupakkidel suitsetajaid hirmutamas.  Vaatavad vilksti minu poole ja lippavad ruttu kepikõnnile või matkale.
Mis matkamisse puutub, siis ega need ikka päris matkad pole. Albu rahvamatk ja Pitka matk ja Muraste öökolamine ning tuiamine ümber Vasalemma karjääri ning ..äh, ei tule meelde, neid on veel olnud.  Kuna tegemist on matkalaadsete toodetega (puuduvad telk, seljakott, katelok ja kaigas huntide peletamiseks) siis võetakse (loe: lohistatakse) vastupõtkiv, küünistav ja kriiskav mina ka kaasa.
Ehk nagu meie seltskonna lööklause ütleb: mida kõike inimene tasuta supi nimel ei tee!
Nüüd on mul mure.
Lähipäevil on plaanis paarikümnekilomeetrine rabamatk. Paakümmend kilomeetrit tähendab minusuguse lontu jaoks kindlustunde vajadust laibaauto olemasolu kohta.
Rabas sellist teenust pole. Loota saab ainult iseenda peale.
Niisiis: milline mätas sobib öiseks väljapuhkamiseks kõige paremini, kas tarnapuhmas või turbapäts?  Või on terasem kohe signaalpunasesse rõivastuda ja juba matka alguses lennukitele hädamärguandeid andma hakata, harjutamiseks on näiteks reaktiivlennukid head küll?

Olgu-olgu, see saab kõigest holimata lõbus olema.
Saapad või tennised..?

Ei oodanud

No tere siis kah!
Kuidas sul vahepeal läinud on? Ah, et üksikult? Pole midagi teha, ega minagi sind eriti külla ei ole oodanud, ilma sinuta on olnud toredam.
Kohvi, kui sa juba tulid?
Mürki?
Ei taha kumbagi. Olgu, ma rohkem ei paku.
Kauaks siis seekord? Ah ei tea...hommikuks ei taha juba läinud olla? Ma võin ukse vabalt lukust lahti jätta, saad ise välja küll, kui minema hakkad!
Jajah, ma tean, tahad pikemaks jääda. Kas sul oma kodu ei olegi?
Ära hakka, ei ole nii, et mi casa es su casa, ei ole, ära mitte proovigi. Mina pole sind kutsunud...
No mis sa nüüd niimoodi kohe nutma hakkad.
Lõpeta ära.
Näh, võta taskurätik, tee ennast korda.
No tõesti, lõpetad  juba või jäädki niimoodi ulguma?
Anna see taskurätikute karp siiapoole, mul läheb ka silm märjaks.
Nii jube, sul polegi oma kodu, pead sedasi teiste vahet külakorda käima...oleks siis veel, et sind kusagil oodatakse. Ei oodata ju. Mina ka ei oota sind, sa võiksid juba minema...
ÄRA HAKKA JÄLLE ULGUMA!
Olgu-olgu, jää siis natukeseks.  Homme ehk hakkad minema? Ei hakka? Millal siis?...jajah, näed, võta taskurätikuid...
Sa võid köögis magada. Mis mõttes külm, köök on soe! Üksik? Mis siis, mina olen ka oma voodis üksi! Ei, sa ei tohi tulla minu voodi ääre peale.
Jälle..võta taskurätt, võta!
Olgu, ole hästi ääre peal, keera selg...
***
Ja juba on ta mind üleni endasse mässinud, pikad jääkülmad käed ja jalad nagu köidikud ümber minu, raske hingeõhk lämmatamas
Tere, kurbus, vana tuttav.
Ma ei armasta sind, sa tead seda ja tuled sellest hoolimata ikka ja jälle...

Tahan!

Nina on kinni, see hakib magamist nagu vorstiviilutaja.
Kui tulebki mõni imeline suigatusehetk, siis kestab see esimese unenäoni. Unenägu ise on mingi segu sadomasot harrastavate inkuubide rünnakust, kes võrgutamist alustavad kämbla näole surumisega ja illusioonist, et mingi elektrik puurib kahe ja poole millimeetrise puuriga mu kuulmekilesid juustuks.
Noh, lühidalt - unenäolised mehed, eksole.

Nii, sai ära kurdetud.

Ärkvel olles suudan pead hoida tatti ajusügavikesse suunavas asendis.  Eks seal on tühja ruumi omajagu, mahub ära küll.

Haige olemisega seoses (juriidiliselt ebakorrektne väljend, see nohu on siiski vaid öine teema) tuli meelde üks pisiasi kunagi noorena haiglas vedeletud suvest. Keegi oli mulle toonud midagi, mis oli pakitud kummalisse krabisevasse kilekotti. Oi, see oli mu meelest nii ilus kilekott, sest sai aastateks mu jaoks justkui mingi reliikvia. Veidrad ajad olid, kes siis ei mäletaks õllepurkide kogumist ja "Montana"-kirjaga kilekotte, mida hoiti hellemalt kui ma näiteks praegu oma käekotti taipan hoida.
Seda, kui väga ma toda kilekotiräbalat hindasin võib aimata tõsiasjast, et ma tõesti ei mäleta mida mulle sellesse pakituna toodi ja kes seda tegi. Mulle oleks vist piisanud isegi tühjast krabisevast kotist, aastaid oli see mul sahtlipõhjas alles ning koti krabistamine seostus mul täiesti ebanormaalsel moel õnnega. Haiglasse toodud manti sisaldanud kilekott ja õnn..? Praegu on mul seletuse asemel suur tume plekk priske küsimärgiga.
Ea poolest olin ma tollal, muide, juba justkui täiskasvanu.
Selle kõrval pole fakt, et aastaid enne kilekotti, lapsemana, sai kelleltki ostetud (!) ameerika postimüügikataloog hoolimata hellast kohtlemisest lausa tolmuks sirvitud kuigi häiriv, on ju?

Praegu on ajalehtede tuppatoomisele järgnev liigutus küttepuude kasti juures lehtede vahelt reklaamide väljapudistamine.
Jälle üks asi maailmas vähem, mis silma särama võtab.

Ma tahan seda notsut.
Kohe!
(Palun pakkige notsu piimjast kilest, sinise kirjaga ja katsudes kõvasti krabisevasse kilekotti, sest just selline kotiräbal on midagi, mida maailm hädasti vajab!)

Sõber Saksamaalt

Meite küla elektriliinid lippavad sirget postirida pidi taludesse laiali, üks alajaamakesekene ja neli umbes poolteise kilomeetri peale laiali venitatud suitsu.
Täna sõitis agar põllumees ühe posti pooleks nagu tiku, ripub teine nüüd kaablite ja tahtejõu varal mulla kohal nagu ufo.
Valgus on veel majas.
Potid-vannid on igaks juhuks kaevu haljast täis villitud, ilma elektrita peaksime seitsme meetri sügavuselt kõrrega vett imema.
Küllap see post korda tehakse, ma ei muretsegi.

Murtud post tuletas meelde ühe kena inimesega läbi mängitud mõtte: kui internet kaob.
Kaob kõigi oma tarkustega kokanduse, tee-seda-ise õpetuste, seemnest taime saamise ja metsast-toidulauale juhenditega.
Mängumõttes olime me ajas edasi läinud sinna, kus raamatuid on vähestel ja kogu oskusteave on netis saadaval. Mälu pole vajalik, oluline on teada märksõnu, millega endale vajalik info üles leida.

Novot.

Äkki koidab päev, mil arvutiekraanil on vastuste asemel ainult sahin. Ah, mis vastuste, küsimusigi pole kuhugi toksida.
Netiajastul on ring ümber, joon all, rist peal.
Algab anarhia.  Masinad, mis vajavad töötamiseks arvuteid on surnud, autod sesavad keset teed, poed lihtsalt rüüstatakse tühjaks. Elekter..seda ka ilmselt pole.  Mis seal ikka kirjeldada, kaos nagu kaos ikka, niipalju on meil kõigil fantaasiat.
Aeg möödub, ellujäänud moodustavad kampasid (karju?), mis tegutsevad elus püsimise nimel koos. Keegi teab ikka millestki midagi - üks tunneb seeni, teine oskab käsitsi pesu pesta, kolmas teab haavaravist üht-teist.
Tasapisi on levinud info, et leidub vanainimesi, kes teavad uskumatult palju. Nad oskavad peenraid teha, keeta valmis toit, mis ei tule purgist, liha soolamise ja suitsutamise nipid on teada. Kalapüük, ahju ehitamine, õmblemine. Kõik puhta peast, ilma internetist spikerdamata.
Hästi elab see seltskond, kes suudab leida isikliku eriti osava vanuri. Too juhendab, õpetab nippe, lööb ka ise käed külge...


...ja siis, ühel üldse mitte ilusal hommikul, taipab see troonile tõstetud vanur, et vana hea sõber Saksamaalt on kohale jõudnud.
Tere, Alzeheimer!
Kustukumm nühib juba mälu.
Mismoodi edasi olla?