Paar viimast päeva olen madistanud elektrilambaga. Sõnakuulmatu, äbarik ja kole elukas.
Ah, saite aru küll, robotniidukist räägin, lõpuks hakkas muru niitmine kohutavalt ära tüütama. Eks see maa on suur küll ja kui keegi nüüd tõttab näppu viibutama, et niitku ma vähem, siis minge metsa, sest vähema niitmisega olen mina samas metsas umbes kolme aastaga.
On aed ja maja ümbrus, mis tahab tera saada tihedamini ja on mõned platsid siin-seal, mida pügan kaks korda suve jooksul. viimaste jaoks jääb murutraktor, see on kohandatud niru lepiku raiumiseks.
Majaümbruse ja marjaaia jätan mehaanilisele kilpkonnale.
Robot on nagu väike laps, talle on piire vaja.
Esimene katse oli nii ja naa. Piirid said paika, aga need olid nagu purjus madruse veetud. Videomängud pole minu ala, jube keeruline oli masinat puldiga sirgelt juhtida. Lisaks ei osanud ma ette näha mõningaid looduslikke takistusi - mutimullahunnikuid, pudenenud puuoksi, kände ja muud sellist...botaanilist.
Piir sai siiski paika ja lasin masina lahti - mine ja püga!
Esiteks ei osanud ma oodata, et selle asemel, et hakata süstemaatiliselt edasi-tagasi traalima madistab robot mõnes nurgas nagu koer, kellel ämber pähe on pandud. Sihkat-sahkat, sihkat-sahkat, kannakas ja teisele poole minekut, pidurdus ja samasse kohta tagasi... kuigi suuremad pinnad traalis elukas ikkagi ilusasti sirgelt, võis juhtuda, et rea lõpus pani see tainapea ajama ja pusserdas põõsaaluste kallal, endal platsi peal veel kaks rida pooleli.
Ühesõnaga - isegi mina olen loogilisem ja see juba tähendab midagi.
Teiseks sattus robot pikemate taimede juures segadusse, täitsa lõbus oli vaadata kuidas see ülaste pundi juures ahastusse sattus ja kord ründas, kord taganes, lõpuks alla andes. Tore, lilled jäid nunnult keset muru õitsema.
Kolmandaks üllatas mind kui palju on mul aias liivaseid laike, millesse see masin ilmast ilma kinni jäi. Iga järjekordne golfiväljaku bunker, millesse masin sattus kutsus esile hirmsa hädakisa. Täpselt nagu kassi kätte jäänud chihuahua, kükitas ja lõugas. seega väga omapead seda jätta ei saa.
Eile otsustasin, et teen kaardi ümber. Sirged servad, mõnes kohas laiem haare, kõik selle nimel, et naabrid kadestaksid.
Kustutasin äpist esimese kaardi ja viisin masina jalutuskäigule, Oi kui uhke m enda üle olin, servad said lausa sirged, kurvid nagu lekaaliga veetud, nurgad puha täisnurgad ja nii edasi ja nii edasi.
Ring sai peale, aega läks palju, mul oli tõesti juba villand, viimane liigutus . robot tuli laadima ajada.
Ja siis vajutasin ma mingit vale nuppu ning kogu mu poolteise tunni töö ja vaev kadus ekraanilt nagu oleks lehm keelega tõmmanud.
Ärge küsige, miks naised vannuvad.
Ma tean päris palju huvitavaid sõnu, muide.
Muru kasvab nagu bambus, et mitte korrata naadiga ülaste-efekti pean traktoriga alguses nüüd robotit aitama. pagan küll, eksole.
Eelmisel aastal ajasin lapselapse traktori selga, et neid kaks-korda-suve-jooksul platse niita . Samal päeval oli maja ümbert viljapõllud lagedaks võetud, aga tema nägi seda alles siis kui ta hommikul toast välja astus.
Vaatas paremale, vaatas vasakule, vaatas mulle otsa, ohkas ja ütles: "Minu arust oled sa muru niitmisega liiga hoogu sattunud."
Minusse!
Postitused
"Ma tean päris palju huvitavaid sõnu, muide." <- jep, sa oled mind sellega üllatanud.
VastaKustutaEsmapilgul jätad täitsa siivsa inimese mulje! :) Kui me endale ka robotlamba hangime - aitad seadistada? :)
VastaKustutaTahad ka sõnavarasalve sügavusega tutvuda?
KustutaKahjuks te mind oma reisidele ju kaasa ei kutsu...
KustutaKelle sa veel kaasa võtaksid ?
KustutaTšebure....eee...raška :) Aga kui ilma rumala naljata, siis pean abikaasalt küsima!
Kustutasa kindlasti tead, aga igaks juhuks jätan siia, kui peaks tulema keegi, kes ei tea - et roboniidukit ei maksa ööseks omapead uitama jätta, kui tahta, et siilidel ohutu oleks. See vidin on vaikne ja siil ei oska karta.
VastaKustutaKui me nelikümmend aastat tagasi siia kolisime kubises see kant siilidest. Kaks suve hiljem väetati põlde lennukilt, siibreid ei pandud ka metsa kohal kinni, puistati nagu rahet. Üksainus suvi kulus ja ühtäkki ei olnud siin enam ühtegi siili, pole siiani.
KustutaÖösel ma masinat siiski toimetama ei lase. Konnade pärast, siin on palju kärnkonnnasid, kes päeval on lillepeenardes või marjapõõsastes ja öösel vantsivad ringi.
Mõtlen kah vahel ropsi hankimisele, aga loomadest hakkab kahju, meil siin uitab nelja- ja rohkemajalgseid öösel ja päeval. Kuna ma kah kogu hoovi niita ei viitsi, lõikan vaid käigurajad, sügisepoole ka muud alad.
VastaKustutaliis
Elan väga metsas, karu köögiaknast nähtud ja põder vannitoa akna taga passinud, kui ma ei niidaks sööks võsa mind paari aastaga ära. Robot neid ei ohusta, konnad ja muu pisizoloogia on ka tavalise muruniiduki või -traktori puhul ohus. Rasked valikud, kui nõiaks hakkan, lasen džunglil peale tulla.
KustutaMhmh, me kah metsas, hoovil uidanud kõik tuntumad ulukid, karu siiani viisakalt aiatagusega piirdunud. Tegelikult ongi uus elamine, mis mõni aasta tagasi metsa rajatud, nii et eks loodusega üks pidev vägikaika vedamine käibki – küll leiavad sipelgad, et kuna nad olid siin enne, siis võivad kevadeti maja vallutada, küll arvavad tihased, et tuleks meile morsega "tõmmake leebet, nah" sõnumeid saata, lisaks käivad sookured ja kitsed me peale karjumas. Hirmus lärm ja lööma. Linnarahvas, ärge tulge maale.
Kustutaliis
Meil Kadriorus on õu kevad-suvel keeluala, sest ründekajakad. Kisa on juba kevadest saadik kõva, ma ise olen ammu harjunud, aga uuemad naabrid kirjutavad korteriühistu listi ahastavaid kirju. Tuvi püüdis välistrepile pesa rajada - betooni peale - uskumatu, kui palju nad jõuvad ühe hommikuga punuda! Siili olen oma maja ees Vesiväravas näinud mõned aastad tagasi, ja eelmisel suvel pidime pargis lauatennise mängu katki jätma, sest üks okaskera veeres laua alt läbi. Autot pesen kaks korda päevas, sest maja ees on puud, mille otsas elavad kroonilises pasanteerias tuvid.
KustutaEi ole see linnaelu ka meelakkumine. Ma ei kurda, aga ega ei kiida ka. :)
Eee..mida see tuvi seal punub, minu meelest koosneb tuvipesa lihtsalt kahest risti pandud pulgast ja punnis silmadega linnust?
KustutaEi oska kommenteerida - oleks pidanud pildistama, aga ei pildistanud. Tuvid mu arust maapinnal ei pesitse ülse? Vbl oli lihtsalt hirmus pirakas varblane.
KustutaTuvid peaks teoreetiliselt puu otsa pesa tegema, kuigi hui neid linnatuvisid teab. Äkki oli emane musträstas, need rästamammid on kõik ühtviisi pruunikirjud.
KustutaNonäed, oleme samal lainel. Ma mõtlen ka roboti hankimise peale. Mis marki sul on? Sinu jutu järgi tundub see piiride paika panemine isegi naisinimesel tehtav olevat, ei peagi meistrimehele maksma.
VastaKustutaAnthbot#mingi mudel on, neid on erinevas suuruses pindade jaoks olemas, Ei midagi liiga peent, aga töö on tehtud. Naised pole saamatumad kui mehed, niikaua kui ei pea kuuekümne kilost kivi kolmandale korrusele tassima oleme me siiski võrdsed.
KustutaVoldemar käis Depos ja ostis roboniiduki.
KustutaRobotmuruniitja karbis oli juhend; selline lühike:
“Tehisintellektiga muruhooldus. Kasutusjuhend arusaadav vaid meeste ajule.”
All, väikeses kirjas, oli öeldud "Kui muruniiduk ei tööta kohe, siis lihtsalt vannu natuke, joo üks õlu ja proovi uuesti. Kui see ka ei aidanud, siis loe juhendit, nagu naised".
Voldemar luges. Ja roboniiduk tegi oma töö ära.
Kumbki neist ei avalda perfektselt niidetud muru, milles roosipeenrad ellu jäävad, saladust.
Ma tahtsin juba kirjutada, et robotniiduki piiride seadistamiseks pole väliseid genitaale vaja kasutada, aga siis meenus mulle, kuidas naistele maast-madalast kogu aeg õpetatakse oma piiridest loobumist ja oma valduste käestandmist kodurahu nimel ja ma panin sule ära.
KustutaAga kas sa lammaste võtmise peale pole mõelnud? Need sööks sul kõik maja ümbert kenasti lagedaks.
VastaKustutaA. Elusolendid on kohustus ja vastutus, imetajad lindudest keerulisemad pidada. Hakka veel heina tegema ja pügama ja poegimised ja....ei, juba läbitud etapp.
KustutaB. Inimene, kes peab lambaid toredateks murupügajateks pole lambaid pidanud. Mul pole maja ümber tara ja seega lammaste võtmisel jätan hüvasti aiamaa, marjapõõsaste ja mahakukkunud mahlaõuntega. Oeh. Ei.
Sul on õigus, ma pole kunagi lambaid pidanud ja nüüd ilmselt ei hakka ka. Lihtsalt, vahepeal võis Tartu Ülikooli maa-aladel, nendel, kuhu pole veel midagi ehitatud, näha lambaid ja silti, et meil on ökoniidukid. Jäin reklaami uskuma.
KustutaÖkoniidukid tekitavad ökapabulaid. Kraabi siis seda pärast talla alt.
Kustutaliis
Lambad on kindlasti asja eest aladel, mida pole kavas kasutada piknikeks (ökopabulad) või millel ei kasva mingeid säilitamist vajavaid taimi (valimatu õgardlus), näiteks tühermaadel või keerulise niitmislogistikaga kohtades on nad otstarbekohased ja ägedad.
KustutaMa olen sel aastal ainult natuke ymber maja värskeid naate niitnud, aga see oli ...ammu. Kui mõni naaber poole kilomeetri kauguselt näeb, et mul muru niitmata, siis nina alla hõõruma ta seda ei tule, sest näeb, et ma lõhun puid, kraamin prygimäge või kastan tomateid, seega olen ohtlik endale ja teistele.
VastaKustuta(Selgituseks- yhemehebänd peab kiirel ajal valikuid tegema ja muruniitmine paraku ei ole kuigi ajakriitiline töö, seega võib oodata.)
KustutaLoogiline
KustutaMa ei niidaks kui muu elu koorma selga laoks, murumured on pursuielu teema, ilma naljata.
Tglt, su murumasina-lugu oli järjekordne kivi sinna kaalukaussi, et jah, see on elu palju lihtsamaks tegev vidin, mul on ka seda vaja. Linnas ma enam jala ei käi, ämbriga vett ei tassi, kirju sõpradele ja sugulastele naaberkyla postkontorisse ei vea, pesu peseb masin ja nii, et ei pea ise juures passima. Suuremate murulappide niitmise juures tuleks tõesti ka siinmajas sama töövõtet rakendama hakata. Aitäh moraalse toe eest.
Kustuta