Sinepiküpsised pohlamoosiga

 Küsisin Sinult küsimuse, mis peaks sümboliseerima armastust. 

"Kas Sa abielluksid minuga?" 

Tundus, et Sinu jaoks sümboliseerib see hoopis õudusunenägu. Vähemasti minu poolt küsituna. See ei takistanud mind uuesti küsimast. Ja veelkord. Ja siis vist veel...

Lõpuks ühel sügisesel päeval vastasid Sa mu järjekordsele küsimisele teisiti.

"Ma mõtlesin järele. Kui sa niiväga tahad, võime abielluda. Sa ju ei anna enne alla? Ma tegelikult ajasin kõik juba korda ka."

Uksest astusid sisse arvutikotiga notar ja portfelliga vandeadvokaat. Kas see teine mitte kirikuõpetaja ei peaks olema? Pohlad. Peaasi, et abiellume!

Sa andsid oma allkirja, heites minu poole pilgu, mis ei olnud mulle tuttav. Sellist tumedat süngust ja valunooti ei olnud ma Su silmist enne tabanud. Aga me ei olnud enne abiellunud ka. Eks see tekitabki igasuguseid emotsioone. Lükkasid paberid minu ette. Pisut kõhklevalt. Ma ignoreerisin seda. Küsimata, mis Sinuga on. Kas Sa siiski kahtled veel milleski. 

Ma olin nii lähedal! Rebisin dokumendid Su käe alt ja viskasin paberitele oma hoogsad joovastunud pookstavid. 

Notar klõbistas midagi oma arvutis, paludes vahepeal sisestada PIN-koodi. 

Kahtlesin, kas see kõik on päris või kisub äratuskell mu peagi tagasi valusasse reaalsusesse. Mis on pikitud Sinu lõputu "ei"-de jadaga. Sel korral tundus siiski päris! Mu silmad läksid niiskeks. Ei, ma ei nutnud. See oli lihtsalt silmist väljapressiv rõõmu, heldimuse ja tänulikkuse tunne. 

Pole ime, et kiri mul silme ees ujuma hakkas. Loetav muutus järjest segasemaks. Tirisin taskus olevast pakist ühe pabertaskuräti, võtsin prillid eest ning kuivatasin silmad ja näo. Käisin varrukaga ka ninast üle. See ei parandanud segadust dokumendil. Heitsin pilgu päisele ja hakkasin palavikuliselt lehti lappama. Neil kõikidel oli sama päis. 

Tundsin, kuidas Kerberos, mu vana sõber, mu järsku reetis ning mu sisemuse kui marutõvehoos tükkideks rebis. 

"Elukindlustuspoliis poolele miljonile eurole" ütles nende neetud dokumentide päis. Igal viimasel kui lehel. 

Oh kuidas oleksin tahtnud tagasi minna eilsesse. 

Sõlmimaks Sinuga kokkulepet "kas võiksime edasi lihtsalt sõbrad olla? Mina ei tee Sulle abieluettepanekuid ja Sina ei tõuka mind trammi ette? Need luumurrud, millega ähvardasid - need on okei. Aga me ei abiellu ju? Palun!" 

Arvan, et oleksid vastanud "jah," siiralt ja mind vigastamata.

Aga täna on täna. Mitte eile. Mitte ka veel homme. Teadsin, et mul ei ole enam kaua jäänud. 

Jõllitasin näost kaamena oma kuldkalasid, kellele olin pihtinud kõiki oma saladusi ja soove. Ja kellesse palju investeerinud. Sellist, nii suurt ja rikkaliku sisustusega akvaariumi ei ole kellegi, kes vaid nelja kuldkala peab. "Kes teist see tänamatu värdjas oli?" küsisin sõnu läbi hammaste pressides. Ei mingit vastust. Nagu ikka. Nad jätkasid oma rahulikku kulgemist justkui ei oleks midagi juhtunud. Justkui ei olekski ma "abielus". Justkui ei oleks kellelgi neist sellega midagi pistmist. Terve see kamp oli minu vastu! Haarasin akvaariumi sülle ning heitsin selle ühes aknaklaasidega tänavale. 

************

Epiloog ehk vastus küsimusele "miks selline totter pealkiri". 

Pohladega on pohhui. Sinepiküpsistega on nii:

Jänes läheb poodi ja küsib, kas sinepiküpsiseid on. Ei ole. Jänes tuleb järgmine päev uuesti ja küsib sinepiküpsist. Ei ole! Käib ja küsib ja painab kuni kaupmees talle need krdi sinepiküpsised tellib (või küpsetas neid kliendi rõõmuks ise öö otsa, tont seda teab) ja ühel päeval rõõmsalt letile lajatab. Jänesel lähevad kõik karvad silmnähtavalt turri, võdistab end sinepiküpsiseid vaadates, ütleb "kui õudne!" Ja jookseb poest välja. 

***

... ja kui ta veel siiski surnud ei ole, siis painab ta edasi oma sinepiküpsiste küsimisega.