Prügisõjad lokaalsel tasandil

 
by W

Noh, ma ei ole nii naiivne, et arvaks, et prügi sorteerimine meid kõiki õudsest surma suremisest päästaks ja Tasmaania tiiger ja mammut jälle välja ilmuks. Või et imelikud ilmastikunähtused kaoksid. 

Aga.
Esiteks ei ole seda raske teha.
Ja teiseks, asjad, nagu harjumuste muutumine, algavad kusagilt. Väikselt ja vaikselt.
Ilmselt kusagilt mujalt kui minu kortermaja prügikastidest. 

Koperdan mina siis poodi minnes prügikastide juurde 3 kotti käes. Olme-, bio- ja klaas/pakend prügi. Paberit mul eriti ei teki.
Ja taban siis bioprügikonteineri juurest vanaproua, kes oma kardulakoored kilekotis konteinerisse saadab. Samasuguste kilekottide juurde. 

Kuna ma ei ole viimased paar päeva just eriti heas tujus, siis tundsin, et ei saa silma kinni pigistada - siin saab õigustatult tüli käima tõmmata!
Et noh, kus on austus looduse vastu, kus on meie vastutustundlikud ja rohelised tulevikuplaanid?

Seletasin kannatlikult, et sinna kasti käivad vaid asjad, mis komposteeruvad ja proua tundus isegi juba aru saavat, kuid siis rikkus kogu Püha Ürituse järgmine vanamutt. Too oli juba teisest puust. Või pigem samast materjalist, mis tema arvates kompostikõlbulik sätendav kastekann.

Ja mõistlikust  prouast sai ka järsku tige vanamutt. Neid oli juba kaks ja kohe kombineerus minu vastane korralik vanakooli sõjaplaan. 

"No mida mina hakkan siin mäkerdama, nagunii läheb ühte autosse!"
"Autodel on tegelikult eraldi kambrid bioprügi jaoks, ühte autosse, aga ikkagi eraldi lähevad."
"Kas ma pean sinu arvates oma ühetoalisse korterisse prügimäe tegema või, kõikide nende prügikastide jaoks?"

Mooril oli selline metalne pilk ja ähvardav toon, et hetkel kui ta loobus oma teraskastekannu komposteerimisest, tekkis mul hirm, et ta hakkab mind selle asjandusega, enne õigesse kasti viskamist, ribadeks riivima. Teine tädi läks ka sellist nägu, et kohe saan vihmavarjuga üle küüru. Ja see oli selline suur sinine vihmavari, mida kokkupanduna ka jalutuskepina saab kasutada. 

Kuna ma ei teadnud, kuhu kasti see vihmavari peale puruks peksmist rändaks, otsustasin kapituleeruda. 

Kreeta reis II

By W

2. päev (01.09.24)

Keskkonnateemad jätkuvad

Kui Kreeta reisi teine päev algab, on tõenäoline, et sa ärkad teises toanurgas. Ei, ma ei tea, kuidas ma sinna sattusin. Maakas oli enam-vähem seal, kuhu ta õhtul jäi. Kell oli 6.18. Maakas tegi mu mööbeldamise peale silmad lahti, ajas jalad alla, tõi terrassi pesurestilt rätiku ning suundus pesusse. Kahmasin ka voodilt oma rätkiku, aga Maakas röögatas “EI!” ja lõi ukse jälle pauguga kinni.

Kehitasin õlgu ja lonkisin basseinipuhvetisse kohvijahile.

Basseinibaar

Aed oli meil väga roheline ja rikkalik. Laimid, banaanid, granaatõunad, erinevad kaktused, kummipuud, palmid. Igati kaunis. Baari juures ootas mind aga tüng. Basseinid ja puhvetid avatakse siin alles kell 8.30.
Kontrollisin toas külmiku sisu. Mida ma näen? No ainult seda, mida me eile ostsime. Joodavatest asjadest vaid vett, toonikut ja rummi. Viskasin viineritükkide ja juustuga saiaviilud pannile kaane alla ja segasin mõned joogid. Mõlemat proovides, et ikka paras jääks. Parema võtsin endale.

Aias

Pesust saabunud Maakas teatas, et oli mu eilse jutu ja keskkonnaalase panuse üle pisut mõelnud ja leidnud, et vesi kuulub siin tõepoolest pigem Kreeka põldudele. Nii et selle asemel, et end korralikult duši all puhtaks küürida, oli ta end tupsustanud… WC-poti veega. Jah, just, lugesite õigesti, peldikuveega. Mul viskas järsku midagi kurku. Seestpoolt. Kas see ongi nüüd refluks? Kas mul on meditsiiniline probleem või olen ma tegelikult allergiline igast ökovärkidele? Neelatasin ja loputasin selle hapu asja kindluse mõttes suure sõõmu rummiga alla. Maakas keeldus nii vara joomast ning võttis omale külmikust hoopis jogurti ja läks terrassile sööma.
Aga.
Ma olin end vahepeal kogunud. "Kuule," alustasin ma vaiksel ja süütul häälel, "ma ei ole kindel, kas ma öösel vett tõmbasin." Ma pole kunagi näinud, et inimene nii kiiresti ja nii palju erinevaid värve võib vahetada. "Mida sa just ütlesid?" nõudis ta. "Ma lihtsalt mõtlesin, et võib-olla ei tõmmanud vett. Sa tead küll, rohelise mõtteviisi nimel..." jätkasin ja ulatasin Maakale uuesti rummitassi. Nüüd oli tema kord jogurt januse kaameli sõõmuga alla loputada. Märkasin, kuidas ta silmad ahenesid, laup kortsus ja silmanurka tekkisid kiired nagu vana oliivipuu koorel. "Sa oled loom!" kisas ta kui jälle hingata sai. Võib-olla olin unustanud ta tassi toonikut lisada? Ei, ma maitsesin enne. Ju siis oli ta muu pärast vihane. "Ma uputan su esimesse ettejäävasse kohta!". Mul hakkas natukene õudne. Lootsin, et vähemasti ei uputa ta mind sinna peldikusse, vett korralikult peale tõmmates.

Tõin rahupakkumisena lauale juustusaiad ning hakkasime arutama, mida päevaga edasi teha. Vaikiva kokkuleppena ei tõstatanud kumbki meist enam globaalprobleemide teemat kogu edasise reisi jooksul.

Meresse

Kuna väljas oli juba +28C, kell 7 hommikul, siis otsustasime, et ASAP tuleb see hetk, kui paneme oma valged varbad kohalikku merre ja tunneme, mis tähendab tõeline puhkus. Ja siis läheme poodi. Normaalset kohalikku toitu ja õlut hankima. Sööme. Proovime basseini järele. Õhtul väisame Malia vanalinna.

Seega, otsused langetatud, hakkasime Google Mapsist merd otsima. Maps koostööd ei teinud (lühim tee ei jää avalikule maale/ametlikule teele) ja juhatas meid hoopis eepilisele jalutuskäigule läbi kummalise ööelu surnuaia, Malia Stripi. Eile öösel kui poodi otsisime, oli see kui Ibiza peosüda, nüüd aga lihtsalt üks väsinud tänav. Laudadele tõstetud baaritoolid ja paar viimast kanget pidutsejat, kes olid ilmselt teinud elus kõik õigesti ja otsustanud nüüd, peale pika ööd, lihtsalt edasi magada samas asendis, millesse nad enne päikesetõusu kokku kukkusid. Oma viimase mojito kõrvale.

Tundus, et siin linnas algab elu alles lõunast.

Malia Strip varajasel õhtutunnil (21 paiku)

Malia Strip on nii pikk, et mul hakkas juba tunduma, et Kreeka jumalad ise on selle planeerinud lõputu katsumusena, et näha, kui palju me oleme valmis tegema, et lihtsalt ujuma pääseda. Maakas hoidis tuju üleval ja korrutas pidevalt: "Kohe oleme kohal, kohe oleme kohal." Lõpuks oli tal ka õigus. Lõpuks jõudsime randa. Peale 1.7 km kuumas vantsimist.

Meri kui oaas keset kõrbe. Ja meres ei kedagi. Ei ühtki karjuvat last, ei ühtki rannatoolilahingut, ei mingeid selfisid tegevaid turiste, mitte ühtegi prisket Briti turisti, kes oma rannamadratsit taga ajades meie poole triiviks. Lihtsalt meie ja lõputu vesi, mis meid pehmesse soolasesse embusesse ootas.

Privaatmeres oli kirikuga saar

"Privaatne meri, Maakas!" hüüdsin ma, aga ta isegi ei kuulnud mind, sest oli juba kõhuni meres ja kilkas, et hullupööra mõnus olevat. “Sa prille ei tahtnud kaldala jätta, vä?” küsisin. Ei, ta ei tahtnud. See prillidega suplemine on sihuke värk, et kaugelt paistad teistele kui alkoholiprobleemiga delfiin. A no kedagi teist ju ei olnud.

Väikesed viisakad Vahemere lained loksutasid meid korraks lahti kõikidest maailma muredest.

Poodi

Tagasiteel, veerada järele jättes, külastasime suuremat marketit nimega Chalkiadakis, et pärast oma hotellitoas üks kodune õhtusöök kokku keerata. Mis võiks valesti minna, eks?

Maakas käitus poes nagu mingi näljutatud köögiprohvet ja asus üsna valimatult asju korvi kühveldama.
Pooltoored tomatid olid nii kallid, et oleks võinud arvata, et nad kasvasid kuskil Olümpose mäe tipus. Aga jah, viskasime 4 tükki ikka korvi, sest Maakas ütles, et “need on erilised Kreeta tomatid”.
Siis tuli sibul, paprika, kurk, õlu (loomulikult mitte ainult üks), Pepsi, sojakaste, suitsupeekon, kartulid, sool, pipar ja vesi, kanafilee, feta juust, sidrunid, küüslauk, oliivid, tee, kimp tilli, teine rohelist sibulat ja majapidamispaber. Korv hakkas täituma nagu mingi toiduarheoloogia projekt. Ja iga kord, kui ma küsisin, kas me tõesti vajame veel midagi, hüüdis Maakas “jah!” ja viskas midagi korvi. Okei, rahu, mõtlesin oma pangakaarti näppides. Saab tehtud.

Ja nüüd kõige õudsem osa. Kobasin õlakoti tagumist sahtlit - kus on minu riidest oravatega poekott? See, mille ma pähklite ostmise eest 12 aastat tagasi tasuta reklaamtootena sain? Kadunud? Ei olnud kadunud, Maakas oli selle minult tuuri pannud. "Miks sa minu poekoti ära võtsid?" küsisin ma, närvid viimse piiri peal. "Ma ausalt mõtlesin, et võtan oma Montenegrost soetatud konnadega riidest koti kaasa," vastas ta süüdimatult. "Aga tead, ma unustasin selle Eestisse ja mul oli midagi vaja!". Vaadates, kuidas ta kassalindilt asju suvalises järjekorras mu juba rabedaks kulunud kotti pildus, röögatasin “teeme edaspidi nii, et asju, minu kotti, pakin ainult mina ise!” ja võtsin selle olulise töö üle.
Sibulad, punased sibulad, unustas Maakas poodi. Ma arvan, et meelega, solvumisest mu raevupurske osas. Ja punaseid sibulaid ei õnnestunud meil rohkem terve reisi jooksul leida. Ilmselt veavad kohalikud selle defitsiidi kärmelt igas ilmakaares laiali. Kreeka salati tarbeks. 

Kotti kiivalt vastu külge surudes vedasin kogu mandi hotellituppa. Tee peal hakkas häbi. Kott ei ole ju tähtsam kui sõbrad... Andsin oravakoti peale tühjendamist Maakale tagasi ja ütlesin, et ta võib sellega rannas ja linnas laiata palju vaid soovib ning vajadusel sinna sisse kasvõi nuusata.

“Kodus” tahenemas

Šoping ja palavus oli meid läbi võtnud. Kurnatud ja päikeseküpsed kui kallid Kreeta tomatid, olime lõpuks oma koduterrassil, jalad üles tõstetud ja külmad “Mythos” õlled peos. Elu tundus talutav. Kui mitte hea. “Kuule, mul on vaja pisut siestat võtta,” kuulutas Maakas peale õlle sisse kallamist. See Kreeka siesta nii varajane aeg tuli mulle üllatusena, nii et ma toppisin talle kätte koti tooreste kartulitega. “Need, tead, ei koori ennast ise!”. Ma ei olnud kunagi varem mõelnud, et kartulikoorimine võib olla nii rahuldustpakkuv… kui seda teeb keegi teine. 7 kartulit läks keema, 3 aga viilutatult külma veega külmkappi. Tärklise eemaldamiseks. Peale sots kohustusi viskus Maakas jahutatud toas voodisse nagu oleks ta just olümpia maratoni võitnud.

No mis siis ikka, mõtlesin. Lasen tal magada ja kasutan seda aega iseenda jaoks. Võtsin oma telefoni ja hakkasin ümbrust pildistama nagu mingi influencer. Kreeka filtrit ma oma telefonist ei leidnud. Odav Redmi. Aga vähemalt saan hiljem öelda, et nägin midagi muud peale hotelli seina ja kuulsin midagi muud peale Maaka norsete. No aus olles jäi viimane tsikaadide röökimisele detsibellidelt kõvasti alla.

Fotosessioonide vahel otsustasin kanafileele marinaadi teha. Sidrunimahl, küüslauk, soja, või, pakike baarist varastatud pruuni suhkrut ja kõik need muud vidinad, mis peaksid kana mingil imekombel söödavaks muutma. Ja siis veel kartulid! Kuivatasin kartuliviilusid terrassil, suurel taldrikul, laskmata end häirida mööduvate naabrite kõõrdpilkudest meie lauale. Õllepurk, mina ja toored kartuliliistakad, mida ma hoolega pöörasin ja näpuga torkisin. Maakas magas edasi ega näinud kahjuks kuidas ma kana marineerisin ja kartuleid kuivatasin nagu Michelini resto peakokk.

Asi ammendas end kiirelt ja suundusin tagasi kõrgemate kunstide e fotograafia poole.

Otse meie hotelli kõrval, vaevu aia taga, kasvasid kraavipervel viinamarjad nagu umbrohi. Pooled neist juba rosinateks kuivanud. Aga siiski kutsuvad, kergelt keelatud puuviljad. Otsustasin viinamarjaraksu minna. Miks osta, kui saab tasuta, eks? Olles oma viinamarjavarguse tulemiga tagasi, üritasin need viljad peita vahepeal ausalt teisel poekäigul toodud sibulate ja virsikute vahele, aga mu saak ei vastanud vist kommertsstandardile. “Mida sa, elajas, teinud oled?” küsis osaliselt närtsinud, osaliselt tooreid viinamarju silmanud ärkav Maakas. "Muidugi toidu pealt säästnud!" vastasin uhkelt, viinamarjataldrikut Maaka nina alla toppides. “Täitsa head,” leebus Maakas.

Kartulipõllu tolmanud kraavi ääres

... järgneb, krdi pikk päev oli...  

Kreeta reis I

by W

1. päev (31.08.24)

Käisin enne tripi algust töölt läbi, seljakotiga. Töölt Balti jaama, edasi lennujaama, kuhu Maakas liiga vara oli jõudnud. Õnneks ei olnud ta minu saabumiseks oma (ega kellegi teise) nina igavusest veriseks nokkinud. Panin pihkusurutud taskurätipaki ja desovahendi kotti tagasi.
Alustasime oma reisi loomulikult õllega Tallinna lennujaamas, peale turvaväravaid, sest ausalt öeldes, kuidas muidu saaks end sellise seikluse jaoks soojaks teha? Ootusärevuses läheb õlu libedamalt kui keegi arvata oskaks.

Ja siis tuli lend. Väljus kell 15.55, kuigi algselt lubati, et 15.30. Tšarter oma köögitaburettidega. Maakas loovutas mulle oma aknaaluse koha ja siis nühkis mul süles, et pilvedest pilte teha.

Aga no vähemalt oli meil lisaks ostetud ristsõnadele ka tasuta meelelahutus - päris mitu röökivat titte, kes otsustasid täiel rinnal väljendada, mida nad lukustuvatest kõrvadest arvavad. Kuskil lennu lõpus hakkas levima aroom, mida ma ei suudaks isegi oma vaenlasele soovida. Mis parata, väikelapsed ja suured lennud ei käi alati kokku.

Heraklionis maandusime pea pimedas. Üle valgustatud hotellide ja basseinide. Õnneks midagi kõrgemat rataste alla ei jäänud. Lennujaama tervitus oli kõik see, mida iganes Kreeta pakub: määrdunud, palav, kitsas ja vana. Vähemasti saabuvate lendude poolel. Ja noh, astud lennukilt maha, närvid viimseni pingul, õlu põies – millestki sellisest ei tule kunagi midagi head välja. Peale “WC” külastamist oli tunne, et tahaks kohe tagasi lennukisse minna. Nii reostatud peldikuid ei ole mina üheski lennujaamas näinud ega oma jalatseid üheski teises riigis juba esimese 300m jooksul kuseseks teinud. Sinna, ma mõtlen peldikut, me enam tagasi ei lähe.

Otsustasime lennuki asemel siiski transfeeribussi ronida.
Reisifirma esindaja oli säravam kui need rohkete maanduvate lennukite tuled öises Kreeka taevas. Täis entusiasmi, milleks ei olnud keegi meist valmis. No sa tajud ju kohe, et tal on terve kava meie, MEIE, puhkuseks valmis mõeldud. Niipea kui bussi uks kinni läks, hakkas ta pihta ja paugutama. "Tere-tere, kallid sõbrad, täname, et kasutate just Coral Traveli teenuseid” ja info kõige kohta, mida reisikorraldaja Kreetal pakub. Homme infokohtumine, ülehomme matkapäev, edasi rahvuslik tantsuõhtu ja neljapäeval oleme kõik võitnud pileti "Kreeta parimasse oliiviõlitehasesse". Või midagi sellist. Jõle.
Kuna meil olid kõik roppused ja seiklused juba endilgi täpselt planeeritud, siis vajutasin küünarnuki Maaka ribidesse ja sisisesin talle kõrva “kuule, ütle talle, et meie oleme tulnud siia puhkama ja mingi rahvusliku kommertspasaga me kaasa ei lähe!”. Maakas siis ütleski talle, et meie hotelli infotundi ei ole tal homme asja.

Shout-out to Siim-Sander from Coral Travel!  Ta isegi ei kõhelnud ega hakanud protesteerima, et "aga kui te siiski tahate teada saada, kus on saare parimad matkarajad…," vaid võttis hülgamise vastu näost äravajumata kui tõeline oma tööd hästi tundev eestlane. Vähe puudus, et ta oleks omalt poolt lisanud “cheers ja ärgem kohtugem enam, eks?”. Sellised mittemüügimehed on parimad müügimehed ja me oleme valmis katsetama, kas Coralil on neid veel tagataskus. 

Vahetasime Maakaga sõnatu pilgu, milles oli kahepoolne taipamine, et meie reis hakkab just õigele lainele jõudma. Mis siis, et oli pime ja me ei näinud, kuhu meid viiakse. Mis siis, et olime eelviimased, kes bussist väljusid.

Majutusse e askeedikoopasse jõudmisest ma juba rääkisin eelmises osas.

Majutuse värav, valges

End elementaarselt sisseseadnuna läksime otsima poodi. Kõik suured marketid olid juba juba kinni. Enamus suletakse kell 21.00. Aga no mis sa näljane hing teed? Leidsime ühe 24/7 poekese, mis oli nii kallis, et tundsin end nagu parimatel päevadel Tallinna raekoja platsil. Vett, rummi, toonikut, mune, jogurtit, viinereid, saia, paki Edam juustu, võid ja šampooni ostsime kõik sellelt röövellikult pisipoekeselt. Aga vähemalt olime nüüd Kreeta pinnal ja meeleolu on ikka veel üleval.

Ropp väsimus oli. Peale miniatuursest kohvitassist rummi limpsimist lõi palavus meid lõplikult jalust maha. Mind ka peale sooja juustusaia. Maakas oli nii elevil, et tahkeid asju keeldus neelamast. 
Ja jõudsime säästurežiimile, Vähemasti mina jõudsin! Hingasin sisse Kreeta kuuma õhku, veel aia tagant pimedusest avastamata põllu punamulla tolmu ja meenutasin giidi juttu bussis. Mõistsin, et siin ei ole sadanud ajast, mil Zeusi vanaisa ise oma viimase vihmatantsu tegi. Ilmselgelt on magevesi siin hinnalisem kui vein või oliiviõli. Minus tärkas öko-aktivism. Vaatasin Maakat, kes läikis ja õhetas nagu üleküpsenud oliiv ja mõtlesin, et oleks suurepärane hetk säästa natukene magevett ja samas ka oma keha ja hinge puhastada. Mis saaks loogilisem olla?

Tegin Maakale ettepaneku: “Ma arvan, et võiksime kohe esimesel õhtul midagi tõeliselt ökot teha. Kreetal pole sadanud, ja arvestades meie lennureisi ökoloogilist jalajälge, võiksime koos duši alla minna, et vett säästa. Kahekesi on efektiivsem!“

Mis te arvate, mis siis juhtus? Et ta naeratas ja ütles: „Muidugi, suurepärane rohelise mõtteviisiga idee, sa oled geenius”? Oi, ei. Ta vaatas mulle otsa nagu ma oleksin ta just kohalikku oliivifarmi orjaks müünud ja seejärel saatis ta mu p*se, esimest korda Kreeta reisi jooksul. Haaras rätiku ja lõi duširuumi ukse demonstratiivse pauguga kinni. Ja solberdas seal kaua. Ökoloogilist teadlikkust hindab ta sama kõrgelt nagu sente maksvat Kreeta retsinat, mis tähendab, et üldse mitte.

Hotelli aed

Jäin üksinda terrassile meie planeedi tuleviku üle mõtisklema. See on mustem kui Kreeta öö. Kaalusin, kas panna oma keskkonnasõbralik üleskutse koos toanumbriga reptseptsiooni uksele või mitte. Loobusin. Kui juba Maakas mind ei mõista, siis ilmselt lendan siit kiirelt koos seljakotiga tänavale, ühes Maakaga, kes ei ole seda ära teeninud.

Edasi seisin omaette külma duši all, ohkasin ja lohutasin end mõttega, et homme on uus päev ja kui veab, leiab uue säästuidee, mille osas on ehk rohkem avatust ja tänulikkust.

Oleks ma vaid teadnud, mis sellest edasi saab...