Peeter nõukogude armeest

 Ma töötan ühes ruumis inimestega kes mulle isegi meeldivad. Neid inimesi ei ole palju, kellega ma leplikult samas ruumis töötada jaksaksin. No olgu, võibolla on neid palju kuid ma ei armasta inimesi niipalju, et toredaid tüüpe otsida. seega jõudsime mu praeguse itku põhiteema juurde ehk siis... inimesed.

 Ma olen nüüd päevi jälginud kahe koos töötava inimese omavahelist dünaamikat. Ei, nad ei ole kolleegid minuga samast toast, lihtsalt kord päevas olen mina nendega samas toas. 

Mulle näib, et üks neist ei pea teisest eriti. Sööklatädid (daah, mõlemad minust kindlasti nooremad). Kui kokatädi, kelle kohustuste hulka reeglina kuulub ka toidu müük juhtumisi leti tagant ära on ja köögitädi peab ostjatele toitu taldrikusse panema, käib see olekuga "oeh, ma pean JÄLLE teise tööd tegema!", kui kokatädi poole rähklemise pealt välja ilmub lärtsatab viimane tangitav taldrik letile ja köögitädi haihtub podinal. Nagu pahur siil ja ringutav kass - kokatädi võtab tegevuse ulmerahulikult üle. 

Oi ma olen neile sellise loo juba seljataha mõtelnud, et õudne.  Kes kellega käinud on ja kus kellegi kohta midagi öeldud on.

Tegelikult kehtib siin kindlasti Ockhami printsiip ja seletus on lihtsaim: ma olen kõigest valesti aru saanud, tegu on lihtsalt temperamendi erinevusega ja suhted nende kahe vahel on tegelikult soojad ja sumedad.

Ah, see oleks ju nii igav. Las minu peas käib raevukas ladinajärvamaa seebikas.

Inimesed. 

Kontoris oli aegade alguses kaks inimest. Mu kolleeg, kes on vaikne ja muhe mees, temaga koos võib päev otsa vaikida ja mina. 

Laudu on siin rohkem, aeg-ajalt oli siin mõned külalised, kes vajasid töölauda ajutiselt.

Mõnus vaikne koobas.

Nüüd on kontoris rohkem rahvast. Nagu juba mainisin, on kõik uustulnukad toredad. 

Aga ma olen hakanud tegema seda, mida panin kodus tähele ajal kui olin abielus ja kui ma hiljem oma emaga kodu jagasin - ma tahan tekitada asjadest barjääri. Kuhi träna kusagil, mis oleks nagu kujuteldav sein minu ja teiste vahel. Kodus oli selleks tool-nagi, kontoris kasvõi patakas pabereid.

Ma olen müüriehituse eskaleerumise vältimisega praegu toime tulnud, isegi olen sundinud end koristama asju, millest mul on tegelikult ükskõik, kuid jah, see pagana omaruum,  piiride märgistamine. Ma näen selle teemaga vaeva.

Aga ma loen päevi.

Ma olen seesama Peeter, kes tädi Milda sünnipäevaõnnitluses Vikerraadios märgitakse eraldi ära: "...õnnitlevad kõik sugulased ja tuttavad välja arvatud Peeter nõukogude armeest!"

Aeg

 Täna kuulsin raadiost endise klassivenna häält. Ikka sama hääl, ikka põristab ja kõneleb üsna kõrge häälega. Mõned head aastad pole ma tema toimetamisi tähele pannud, nüüd võtsin teda guugeldada.

Püha pe...püss, ta on juba paar aastat tagasi Prillitoosiga pireke koostööd teinud. Prillitoosile... Kunas ta  sellesse ikka sai? 

Ja välimus. Vana. Vana nagu ma isegi, aga mul on see transformeerumine ju aastaid aega võtnud, kuidas tema nüüd siis nii äkki?

Aeg sahiseb nagu liiv liivakellas, tolle saaks veel ümber keerata, päriselus nii ei saa. Eile sai läbi, täna on otsas, homme on uus täna ja praegune täna on saanud eilseks. Kalender on kolm kuud puutumata, mul on august veel läbi elamata, aga näe - pesukaitsmeid läheb juba mitmes pakk. Ainus asi peale vererõhutablettide, mille abil aja kulg teadvusesse jõuab.

Kõik voolab allapoole. Põsed, seelikute pikkused, rinnad. 

Ükskord tuleb maa vastu. 

Aga ega minek siis veel läbi pole. 

Edasi, maa alla!

Vihm

Suvemasendus 

 Teha oleks nii palju. Iseenda jaoks? Eip, ikka teistele. Noh, et küla näeks kui tubli perenaine ma olen, kuidas mu vaod on rohitud ja muru niidetud ning õues lilled muudkui õitsevad. 

 Aga mu enda jaoks pole see ju üldse oluline. 

Naadiõis on lähedalt ilus, aiamaal saab redise ka vesiheina seest kätte ja muru on mingi linnainimeste kapriis. 

 Nii ma kõõlun sellel köiel nagu hiir pesunööril. 

 Ma ei taha olla see "hull eit nõgestesse kasvanud majas" ja ma ei taha olla see "hull eit, kes tõmbab umbrohu välja enne kui see nina mullast välja torkab". 

Rebane sõi jälle kanad ära ja hamba küljest murdus tükk välja ja alevis millest kaks korda päevas läbi sõitma pean on hullumeelne teeremont, kus õhtul ei tea, kuhu tee asemele kaevik ja asfaldi asemele mülgas tehtud on. 

 Aga olgu, rebane siis rebane, ongi vähem kohustusi ja kaks kana ikkagi olid peitu pugenud, hambarstile sain aja ja firma tervisekindlustus katab selle ühe hamba lappimise niikuinii ära ning tee on sügiseks korras ja ilus. 

 Ma pole kunagi olnud süsteemne inimene. 

Jah, ma olen "Kui tood siis vii ja kui viid, siis too"- naine, aga see on alati olnud otsus. Plaan peab olema, siis saab nii, loomulikkust siin pole. 

Nüüd on pahasti. Kas teen selle plaani või ei - niikuinii läheb kõik peppu. 

 Aga mu toimetulekumehhanism on leidnud uue võtme: koju tulles ma ei istu maha. Ma isegi ei vaheta riideid, ma ei vaheta isegi papusid. On päevi, mil ma ei lähe isegi tuppa. Istun murutraktori selga, raban rohimisjäri, kahman labida näppu. Kui väsimus on lõpuks jaksust üle, siis lähen tuppa ja loobin kõik, ka kingad, pesumasinasse ja leotan end puhtaks. 

Eile ostsin tee pealt kummikindad ja koju minnes ning siblima hakates unustsin oma ostu. Mhm, head kindad olid, kena karp ja puha. Küüned, tõsi küll, pidin õhtul lühemaks viilima... 

Ja inimesed on väsitavad ja nad on heatahtlikud ning leebed. 

 Ma armastan vihma. 

 Nii palju kurbust on vihmas ja nii palju lootust.

###

 Vihm. 

"Kuhu sa kiirustad, kuula mind, aega on!"

"Ära ole kurb, tahad, ma nutan sinu eest?"

"Miks sa muretsed, vaata - kui on kuiv, võib kõik kõrbeda. Kui on märg, võib kõik uppuda. Mida su muretsemine muudab?"

"Sa oled väsinud? Maga, ma sahisen sulle unejuttu."

"Sa oled ärgas? Tegutse, ma kuulan su mürgeldamist."

Alati õigel ajal, õige häälega, õiges kohas.

Vihm.

Mul on selgelt liiga palju vaba aega või olen lihtsalt laisk...

 

...muidu ma sellisteks jamadeks aega ei leiaks, vaid rügaks tööd teha.

Te ikka teate, et tänasest võib palja peega maa peale istuda? Mõnel pool on küll reegel, et enne peputamist peab esimese äikese ära ootama, aga Jüripäevast alates on tegevus siiski juba legaalne.

Väga ei isuta, kui aus olla. Ja lumest on ka päris tõsiselt villand. 

Eelmise nädala keskel kadus osa väikeseid linde ära ja isegi sookured olid põllul emigreerumishõigetega parvlemas. Ilmateatega kursis olles arvan siiani, et nad lihtsalt läksid mõneks ajaks lõuna poole tagasi. Mõistlik. Kui ma oleks karu, läheks ma praegu talveunne tagasi. 

Täna ei tohi külas käia ja kellelegi midagi laenata polevat ka tark tegu. Laenamine on üldse üks riskantne tegevus.

Jüripäeval leitud hobuseraud olla eriti hea edu tagaja. Tänapäeval on hobustega veidi kitsas, aga traditsioonid arenevad koos inimkonnaga ja seega teeks õige nii, et auto ilukilbid ajavad hobuseraudade asemel asja ära? Tänase libedaga peaks lausa värskeid helkurpostide juurest leidma või kuidas?

Põllutööd jätke täna vahele.

Õmblemine on samuti vaja edasi lükata.

Ja kolistamine - see on ka paha enne.

Ühesõnaga: minge tagasi magama!

Aga nagu ikka on naised need, kes rahvakalendri tähtpäevadel koore riisuvad. Muudkui kõrtsi jälle ja pidu püsti! Vabanduseks olgu kas lüpsikute turrutamine (et piim lüpsi ajal pragudest maha ei lödiseks) või tänapäeval siis kasvõi autode põristamine, et õli tilkuma ei hakkaks. Vaadake, naised, et tel selle jaoks ikka kaine sohver käepärast oleks, onju?

Ilmast, ilma tagamõtteta

 

Hingetuisuks nimetatakse niisugust ilma. 

Hinge teeb täis küll, ei ole vaja isegi mingit metafüüsikat siia taha pookida. Mitte ainult inimesed ei ole tõredad, eile näiteks kohmerdasin õues, imetlesin jääpurikaid laudaräästas ja kuulsin lindude pesakastist kolinat. Kolksatused, mingi mürgeldamine, naginad. Äkki ilmus pesa lennuavasse linnu nägu. Või, noh, pea. Ma ei ütle enam kunagi, et lindudel pole miimikat - konkreetselt see isend nägi välja nagu mina esmaspäeva hommikul pärast unetut ööd enne palgapäeva. Linnukese soengu nimi oli "tuul puhub täna alt üles", kulm oli tal kortsus ja võin kihla vedada, et silmalused olid värvul kottis ja sinakad. Vaatas õue - eile oli päike, ent jäine tuul ei lasknud seda väga nautida - krooksatas ja kadus pesasse laamendama. Ilmselt soojustas nurki. Täna paneks mina tema asemel üles kuulutusi Antarktika kinnisvaralehel, midagi stiilis "rendin pingviiniperele eramu hea kliimaga piirkonnas".

Kellele hea, kellele...

Ma pole veel lootust kaotanud. Täna ostsin seemnekartulit. Hästi vähe ostsin, suveks lihtsalt, ent siiski.

Juhus

 

"Vabandust, aga siit täna läbi ei saa!"

Kuidas? Kuidas nii? Kõik oli ju... kõik oli ju täiesti korras, mitte ühtegi takistust ja nüüd..?

Automaatselt proovis ta kõnelejast mööda astuda. 

"Kas te ei kuule? Täna siit läbi ei pääse!" Helkurvestis inimene tõstis käe ja oli valmis teda tagasi lükkama.

"Mul on vaja.."

"Minge alumise silla kaudu, see ei ole ometi kaugel!"

Alumine sild. Sealt ei olnud mõtet mina, see oli pontoonsild, vastu vett. Vaja oli kõrget silda. Väga kõrget.

Aga sinna ei lubata.

"Vaja on."

"Alumine sild, alumine!"

Teda lükati tõesti tagasi, ametnik pani käe ta õlale ja proovis teda taganema sundida. Ta proovis veel kord, kuid tundis, et tahe pole enam see. Aga jah, ta proovis siiski.

Nüüd pöörati ta jõuga ringi ja lükati liikuma.

"Sa ei saa siit täna läbi, saa aru!"

"Miks?"

"Remont on, lihtsalt ei saa läbi" Ütleja vaatas norgus kuju enda ees ja ohkas vabandavalt. "Mõni teine kord, kulla inimene, mõni teine kord"

Mõni teine kord.

Olgu siis nii.

Kodu ei olnud kaugel.

Kirjake esikulaual kukkus ukse avamise tuulest laperdades maha.

Telefon oli prügikastis põhja libisenud, hapukoorepakist voolanud sodi oli selle läbi leotanud ja ekraan oli pime.

Ta pillas telefoni köögipõrandale, kui katki, siis katki, las olla.

Esikust üles korjatud paber oli tal näpus.

"Ma ei taha enam, ma olen väsinud"

Nutt tuli äkki. Nagu vihm kevadel, pesi see midagi maha.

Ta teadis, et tollele sillale ta enam ei lähe. 

***

 Ma pidin täna minema oma haiget koiba ja hinge perearstile eksponeerima, aga õde kutsus mind eksikombel teise maakonna arstipunkti. Maakonna piiril elamise omapära.

Nüüd öeldi, et tule teine kord, isegi aeg anti kunas tulla ja koht kuhu saabuda.

Ma ei tea, kas ma nüüd enam tahangi sellele sillale (elik siis arsti juurde, ärge saage valesti aru) minna, ausalt. See on päris kole kui palju vaimujõudu ma sellisteks asjadeks varuma pean.

Notsembrikiun

 

Viriseda tahaks. Virisemine on ohtlik, inimesed võivad lohutama tulla ja siis peaksin ennast justkui lohutatuna tundma ja seepärast vähem virisema ning oma tänulikkust välja näitama. Mis mõttes võetakse mult õigus kiunuda oma raske elu, kehva tervise, nälja, külma, pigistavate aluspükste (see on praegu moes!), kolistavate teise korruse naabrite ja litsakate kasside üle, ma küsin? Olge hoiatatud, ärge proovigegi!

Elaks aastalõpu pimeduse üle. Hakkaks nagu vang oma sängi kohal pimedusregistrit pidama, kriipsuke iga tontja päeva kohta ja iga viies kriips eelmisest neljast risti läbi? Ah, et see ei klapi seitsmepäevase nädalaga? Miks peaks, nädalavahetused on sama sünged.

Nelikümmend kaks kriipsu saaks kokku, iga järgmine eelmisest lühem. Neljakümne kolmas on juba midagi paremat, terve minut valgust nagu maast leitud. Aga enne võtan kätte ja suren kahekümnenda kriipsu tõmbamise ajal maha ning kuuesaja aasta pärast kui mu muumia avastatakse on arheoloogidel peamurdmist oi kui palju....

Jutuks hea küll.

Aa, teatris käisin. Jälle, muidugi, janti vaatamas. Pilet oli ostetud helgemal, valgemal ajal, praegu vaatasin laval käivat pila ja mõtlesin, et kas, te, tuutud, ei tea, et õues on pime ja kollid? Ja pärast etenduse lõppu püherdasin oma meeleheites teatri õues lumehanges, sest pori oli otsas. No hea küll, tegelikult oli lihtsalt libe. Ei, tänan küsimast, ei olnud valus, mul on sisseehitatud padjad.

Aa, tööl läheb samuti kehvasti, et ma ei unustaks. Küberrünnakust juba toibume, nüüd lendas osa tehasest natuke õhku. Ja ma ütlen teile ausalt, et legend võluvatest mundris ja musklis pritsumeestest on räme vale, suurem osa neist on kõhukad ja kole pisikest kasvu. Ja ma nägin neid palju, tosin ekipaaži käis end näitamas, nii, et ei olnud see mingi "tegelikult olen ma kotkas, lihtsalt vahepeal olin haige!"-üksikjuhtum. Aga mine tea, keerulised ajad, need võisid ka päkapikud olla. Inkognito.

Massiivne itk

See on nüüd üks tüütu ja pikk hädaldamispostitus, olge hoiatatud. 

Viimastel kuudel määrab mu elu füüsiline valu. Ausalt öelda on valu juba aastaid minuga kaasa jõlkunud, aga nüüd on päevi, mil ta juba sajaprotsendiliselt mu valikuid määrab. Ei, ma ei peatu postkasti juures, et teha need neli sammu ja võtta sealt enne koduteele pööramist ajalehed, sest valus on. Ma ei lähe õhtul kööki laua peale jäänud raamatu järele, sest valus on. 

Ma ei... ma ei tee paljusid asju. 

On häid päevi. 

On väga hullusid. Teinekord mahub samasse päeva häid tunde ja eriti hulle. Alati võib teha endale normaalse päeva. Piisav ports ennetavaid valuvaigisteid teeb iga päeva ilusaks. Ma käin tööl, ma teen tihti endale ilusaid päevi.

Valuvaigistid teevad makku auke, närivad maksa küljest tükke või teevad ajuga asju. 

Ebamugavaid asju. 

See viimane on tegelikult teinekord päris koomiline, ei saa salata. 

Intemeedium aju teemal. 

Ma pean viima prügi prügikasti, pesu kuivama, tuha kompostikasti, kastma kompostikasti juures olevat taimekasti, andma kanadele juua ja jõusööta ja panema kasvuhoonesse öökülma kaitseks kaks küünalt.

Stsenaarium: 

Võtan maja eest käru, millesse on pandud prügikott, tuhaämber, kanade jõusööt ja tühi kanade joogiämber (vee võtan kaevu juures kraanist), taskus peavad olema küünlad ja tikutoos, kaenlas kauss märja pesuga. 

Logistika: 

Kaevu juures kraan lahti, vesi läheb voolikut pidi taimekasti vihmutini, tõstan kärust kaevu juurde maha kanade panged, prügi panen kasti, käru lükkan kuuri, pesu kuivama, tuhk komposti, tagasiteel võtan kanadele vee ja söögi, viin neile ette, astun kasvuhoonesse, panen küünlad põlema, panen kaevu kraani kinni (aitab neile taimedele küll) ja lähen vilistades tuppa. 

Üks kord edasi-tagasi käia. 

Eip. 

Liiga lihtne. 

Pea on sassis. Astun majast välja, pesukauss kaenlas ja minek. 

Krt, käru. Tagasi. 

Käru sangast kinni. 

Prügi? Jajah. 

Pesukauss maha, tuppa prügi ja tuha järele. 

Tipa-tapa prügikastini, seal kotti kasti pannes tuevad kanad meelde. 

Tuppa tagasi. 

Õnneks tuleb kaevu juures meelde kraan lahti keerata. 

Vedamine seegi, et juba trepil, kanaämbrid näpu otsas, meenuvad tikud ja küünlad, mis peaks taskus olema. 

Käru juures panen ämbrid kärusse ja viin kuuri, 

Need kanade omad muidugi, tuhapange tõstan kaevu juurde maha.... 

Intermeediumi lõpp. 

Ja nii iga kuradi kord. Ma olen alati olnud "kui viid siis too, kui tood, siis vii"-tüüp, aga see laguneb, sest valu ei lase ajul tööd teha. 

Naljakas on ja hirm ka tegelikult. 

Arst arvab endiselt, et ma peaks rohkem jalutama. hea küll, see kord pakkus ta, et ujuda võib ka. Ma amastan ujumist, aga kui ma mõtlen, et ujulasse minek tähendab vähemalt viitekümmet sammu parklast basseini, ilmselt veel enamat... Ja ma olen ujumas käinud ja ka ujumine on valus. Tundel, mis pärast ujumist on, ei ole inimkeelset nime vist olemaski. 

Mul on tervisekindlustus, millega saan paari tuhande euro eest endale tasulisi tohtreid lubada. Peab uurima seda asja... Ja lihtsalt infoks: olen jah paks, aga ma ei kaalu sadat kilo. Alla võtma peaksin kõvasti, sihukese peeeeeeenikese tüdruku jagu võiks mind vähem olla. 

Mis muud. 

Eks peab jalutama.

Tujukas

armastan kõike 

kõike vihkan 

kõigest on ükskõik 

üks on 

kõik 

on 

üks 

see sulab kokku 

halliks kiviks 

millest peab läbi minema 

ei jaksa 

ümber kivi minna ei jaksa 

lihtsalt kukun ümbes 

ootan millal kivist saab liiv 

või minust 

Mhm, just nii need päevad lähevad. A teate, et järgmise aasta veebruaris olen pensionikõlbulik, kui ei ilmne teatud juriidilisi ahjualuseid? See teeb siis... haha, peaaegu oleksin päevade arvu siia kirjutanud. Jääb ära.

***

Dinosaurusetibu on siin alles läbimärg ja koorumisväsimusest roidunud enam-mitte-loode- veel-mitte-sündinud. 

Täna hommikul oli ta juba lihavõttekaarditibu. 

 Võibolla tuleb veel mõni piiksutis lisaks, võibolla. 

 Seda pilti vaadates tuli meelde mu elu suurim hirm – hirm olla vajatud. 

 „Olla vajatud“ on loomulik oma vältimatuses ja kohutav, sest tähendab tegelikult kellegi abitust.

 Väikesed lapsed ja vanainimesed ei loe, nendel on elukaares sees sõltuvuse sõlmed. Mõlemad lasevad meist kunagi lahti, olgu nad õnnistatud. 

 Aga „olla vajatud“ võib muutuda piitsaks, silmuseks ja puuriks nii vajajale kui vajatavale. 

 Vajab ja vihkab, samas teab, et ilma ei saa, sest oled ainus, kes viha välja kannatab. 

 Mis hinnaga?

Teisel pildil on vaba hing. Kotkas. Ka teda vajatakse, pesas on ehk keegi?

Ma tean, see pilt on peitepilt, aga ausalt - pildil ON kotkas. Pole minu viga, et mu vajadusest hoolimata ta ei poseerinud.

Kotkast ei ole väga näha, panen siis esimese ehk "enne"-pildile lisaks "pärast"-pildi.

Kirjand "Kuidas ma puhkan", kolmas B

 

Kaladel oli täna hea päev.

Kõigepealt proovisin landiga. Lant lendas hästi, peaaegu sama hästi kui see kõver julla, mille liigutamine kas vabastab või lukustab rulliku - vastavalt siis sellele kas kalameesisik tahab oma raudkalakest visata või tagasi kerida. Jubina kukkumise sulpsatus oli valjem kui landi langemise heli, lõikas kohe hingest läbi.

Eks homme kuuri all on näha kas saab tollest rullist veel asja või jääbki "viska lant jõkke ja viruta ritv sinnasamasse järgi"- asjaks.

Seejärel lasin korgi ujuma. Selline õngitsemine on alati paras kannatusmäng, aga kannatust mul on. Vähemalt nii ma arvasin. Või mis arvasin, ma olin selles kindel. 

Mõtlesin ümber pool tundi peale kihulaste dessanti. Ehtne Lapi räkkä-aeg Eesti jõe ääres, kahekümnendaks minutiks olin neelanud vähemalt kümme kihulast ja silmad hakkasid kinni paistetama.

Niisiis nagu äsja lugesite oli mu pühapäeva õhtu jumalikult ebaproduktiivne ja muidu ka ilus. Ei usu? Vaadake pilti.

Konstruktsioon, sealjuures mitte eriti sotsiaalne

Mu kassikullast süda valutab su pärast mõnikord 

Kõik virvatuled hinge laukaserval pole majakad 

Sa aimad - läbi udu paistev näkk on vana mõrd 

Ja nimbus tema kohal – raipekajakad 

 Ma tahaks olla okkaline nagu tige siil 

Siis oleks turtsakus mu leebe omapära 

Jah, okkad on, kuid olen meremiin 

Ja kokkupõrge lõhub mõlemaid meid ära 

 Ma olen kuristiku äärel, minu kõrvale 

Võid tulla, tulevik on meie teha 

Me sulgedesse maandume, kuid tõrvased 

On enne seda hinged meil ja keha

***

Kuidas niisugused asjad sünnivad?

Ma olen teiste luuletusi lugedes mõnikord ahhetanud ja mõelnud - kui võimsalt on võimalik kirja panna oma tundeid! Milline sügavus, millised kired, milline selgus!

Ja siis hakkavad mu peas tiksuma kaks suvalist rida. 

Kaks esimest rida on tõesti enda tunded, oma mõtted, neil on taust.

Mis edasi tuleb on puhas lego. Mõte liigub oma salapäraseid radu, juba on kujutlusis hoopis teised inimesed, nende elu, tunded, teod ja  /sisesta kakamise hääl/ sealt ta tuleb!

Mh, ei tea, kas teised inimesed suudavad oma luuletustes püsida ühe inimese teemas?

SEE oleks vägev.

Aga alati jääb ruumi võimalusele, et mu alateadvus on nagu mets enne ööd.

Munen niisama

Kevad on ikka üks hull asi – ma hakkan nüüd Aafrika munamaoks. 

Lahedalt käes, võta järjest või vali värvi või suuruse järgi. 

Alustan tibukeste munadega ja kanavanamooride hiigelmune hakkan neelama alles pärast mõningast harjutamist. 

 Mine tea, suve lõpuks kugistan äkki jaanalinnumune, niisama, möödaminnes…. 

Alati koos koorega. 

Ega ma mingi munajoodik pole!

Praegu avastasin, et video lõppu jäi mind jälitanud kassi "mjäu". 

Kõnelen siin omaette...

Millal saab inimene aru, et ta on vana? 

Või, noh, mitte vana, vaid nagu natuke vanem kui nelikümmend aastat tagasi? 

Üks selgushetk saabub siis kui õue kallatakse maha pisike neljakümnetonnine koorem killustikku. Lihtsalt ei jaksa enam sügisese muda ja kevadise pori sees mulistada. 

Mittejaksamine on vist ka küpse eaga seotud nõrkus? 

Kolmkümmend aastat tagasi tee peale pudistatud killustik on tasapisi murustunud või kuhugi emigreerunud, igal juhul pole seda piisavalt.

Aa, näed, vanainimese asi, heietama hakanud. 

Niisiis – killustikukoorem maas, vaja laiali ajada. Mis see siis ära ei ole, labidas kätte ja hopshops! 

Hops. Hops. Hops. Hop... 

Telefon taskust välja ja helistame sõbrale. Või pojale tegelikult, sama asi ju. 

„See killustik, teadsa...“ – „Tean—tean. Pühapäeval tulen.“ 

Nüüdsest olen ametlikult maal elav vanainimene, kes elab siin kõigi nooremate sugulaste kiusamiseks. Põld tahab harimist, puud vaja saagida, killustik siluda. Suvel tõmban kindlasti sae käima, et „kes need marjad ära korjab!“ Ja õunad, kas õunad peavad puu alla mädanema või..?“ Aaa, keldri laon laeni suhkrustuma hakkavaid moose ka täis, et oleks ikka täiskomplekt. 

 Õnneks pole üleminek järsk. Natuke naiselikku iluihalust on veel alles, võidunud kolmenööbilise sitsikitlini arenemisel on mitu etappi. 

Iluihalus pani mind eile päev läbi kookosõli purgist musihuulte peale rasva määrima. Tuul oli suu puhta lõhki löönud. 

Tuba oli jahe, kookosõli oli tahke, hea võtta. Tõin purgi kohe lähemale, panin voodipäitsisse aknalauale ja kui vahepeal selga puhkasin viksisin sama soojaga ka huuli. 

Kuni soojus tegi mida ta tegema pidi ja järjekordse „viskan pikali - võtan purgi – keeran kaane maha – kallutan purki ja pistan näpu võidesse“ – protsessi keskel valasin pool purki päikese käes sulanud kookosõli endale näkku. Neelasin korraliku lõuatäie, mis suust mööda läks voolas kaela pidi kuklasse, istuma karates tundsin kuidas terve selg sai ohtralt õlitatud. 

Täna käin, ei kriuksu, säran ja libisen ka kitsamate aialippide vahelt lipsti läbi. 

Soovitan!

Puhh

....ja ma ostsin endale meeltesegadushoos osa tulumaksutagastuse raha eest kasvuhoone, jälgides hoolega, et nimetuses oleks kindlasti mingi lühend mis peaks ideaalolukorras tähistama kergesti kokkupandavat ja lihtsat konstruktsiooni.... 

 Ärge teie nii tehke. 

Joonised on teinud üks isik, teksti on kirjutanud teine. Jooniste tegijal pole halli aimugi, mis tekst sinna lisatakse ja literaat ei ole jooniseid iial näinud. Karbis on palju huvitavaid juppe ja teist sama palju on sealt puudu. Natuke nagu Tambovi õmblusmasinatehase toodang - tood kõik õmblusmasina jupid koju, paned kokku ja - kalašnikov. Iga jumala kord.

Esimene ja viimane kord elus, kuigi kui nüüd peaks uue kasvuhoone kokku panema oleks asi tegelikult selge ja miljon viga jääks tegemata.

Muide, mul oli ühel kaunil hommikul Puhh akna taga. Notsu elik siis mina pidi kohvi ehmatusest sisse hingama, Ruu oli tõenäoliselt Austraalias karantiinis, neil on need bio-seadused ikka üliranged.

Nägus Puhh oli, ema kinnitas, et hiljem oli mõõkhambuline jänku ka ringi litutanud, seega aina lähemale sõuab päev, mil ma teatan tööle, et "Täna kodukontoris, hundikari piirab maja".

Nagu te isegi aru saate - päris nina vastu akent mõmm just ei olnud, aga ärme nüüd nii norivad ka ole, eksju?

Trumm

Selle nädala järjejutt. 

Kui vana oli Kunksmoor? 

Mite väga vana, kindlasti mitte liiga vana, kuid moorikeseks teda raamatus ometi nimetati. 

Järjejutt jooksis vaikselt kõrva, pea tegi oma tööd ja äkki murdis kõigest läbi adumine, et ma olen Kunksmoori peale kade. 

Kapten Trummi mu ellu ei tule. Mitte kunagi, mitte kusagilt. Ja milleks mulle teised merehädalised...nemad seilavad edasi ja nii peabki. 

See on lein tulemata jääva tuleviku pärast. 

Kas ma tahan, et kapten Trumm oleks olemas? 

Mitte eriti, seda soovi tegelikult pole. 

Ma tahaks, et mul oleks see võimalus, kasutan ma seda või ei. 

 Aga ei ole. 

Ega tule.

Ma jätan homme järjejutu vahele. Las jääb meelde see, et nad ei saanud veel kokku.

Kade, mis teha.

Kiik

„Milda, kuule, Milda, mäletad, kui me noored olime ja laupäeva õhtul teiseküla-Volli karmoskaga tanuma otsa mängima tuli?“ 

Milda ei kuulnud või ei tahtnud kuulda, kunagi ei saanud täpselt aru, kumb seekord vastamata jätmise põhjuseks oli. Hilda oli mõlema võimalusega kursis, sestap tegi ta igaks juhuks lihtsalt natuke kõvemat häält ja küsis uuesti: „Teiseküla-Vollit ikka mäletad? Laupäevaõhtuti Reediku juures, kuidas ta mängis, mäletad?“ 

Hilda teadis, et kui Milda ka jonni pärast ei vastanud, siis lõpuks tüdineb ta korduva küsimise peale ikka ära ja teeb häält. Või kui Milda lihtsalt ei kuulnud, siis oli ehk abi valjemalt välja öeldud teisest küsimusest. 

„Mäletan, mäletan. Koledasti mängis, tal ju kortsmoonikul pooled nupud ei töötanud, Tont teab missuguse venelase käest ta selle viina vastu vahetas!“ 

Reageeris! Ometi sai juttu puhuda! 

„Mine ikka, ilusasti mängis, tantsulood olid täitsa äratuntavad kõik. Ega see meil mingi kontsert polnud, ikka tantsu pärast, ikka tantsu pärast!“ 

„No kellega seal niiväga tantsida oli, mõni oli muidu joodik, teisel jälle jalg kõver või silm peast väljas!"

„Kas see silm sul tantsis! Ja eks need joodikud olid ka alguses poolkained, andis tantsida küll!“ 

Jutt kulges kahte rada nagu alati, Hilda meenutas kui toredaid aegu kunagi elatud sai ja Milda tuletas kogu aeg meelde, et ei olnud seal ilusat midagi, kogu aeg oli midagi pahasti olnud. 

„Mäletad, kui hästi Sass tantsis, tüdrukud lausa lendasid ta käes ja ei väsinud sugugi ja varvastel ei tallanud?“ 

„Mäletan muidugi, lõpuks olid kaenlaaugud põlvedeni higised ja teisel päeval jäid sääremarjad valusaks, kole asi kohe.“ 

„Ja see kali, mida Helmuti naine piimanõudega platsiveerde tõi, kui magus see oli!“ 

„Jaa, kogu aeg oli kopsikus mõni magusasse uppunud herilane, parmudest ma ei räägigi!“ 

„Ja kui ilusasti poisid vastu hommikut meid koju saatsid, näe, mehelegi saime vennastele just tantsuõhtute pärast…“ 

„Saime jah, mul oli titt juba põlle alla ja sina said sellise joodiku, et…!“ 

Aikurja, siin oli tunda, et Hildale ei meeldinud seekord vastus põrmugi. 

„Mis sa seletad, eks ta oli suurema osa ajast ikka kaine ja majapidamise eest kandis kenasti hoolt nagu sinu vanameeski!“ 

„Kandis hoolt jah, kogu aeg pidi meelde tuletama. Et see või teine töö oli tegemata ja siis vast pika hambaga nokkis midagi teha“ 

„Katus oli meil elupäevad pea kohal ja näljas ei olnud ka kumbki, sul poeg juba vanaisa ja mul tütrel kaks last!“ 

„Minia on nagu on, laisk teine. Ja sinu tütre lastest on ka üks ju puhta mehe oma, kaasavarana saadud.“

Jutt loksus kaldast teise. Pikk õhtu oli veel ees. Mis seal ikka kraagelda. Hooldekodus ei olnud teisi inimesi kellega kõneleda kui oma õde, puha võõrad ümberringi. 

Isegi hästi, et samasse tuppa saime, üksi oleks päris kole olnud, mõtles Hilda rõõmsalt. 

Oma tubagi pole enam, öösiti kuula teise inimese norskamist, rahu ei saa, vangutas Milda murelikult pead. 

 Ei saa loota, et vanana on elu nagu Des Brophy akvarellidel, kui elatud elu meenutab Edward Hopperi maale.

Kevadlõikus

 

Eelmisel aastal lubasin sõberitele nõgesesuppi keeta. Mitte ei mäleta, miks ma seda üldse lubasin ja millepärast lubadus täitmata  jäi, nüüd on taas kevad ja mineva aastast altvedamist hõõrutakse mulle usinalt nina alla. Ega ma pääse, tuleb see supiliru ikka valmis teha ja noortele vanainimeste ellujäämistrikke õpetada. 

Keedan supikontidest tummise puljongi, kartulit-porgandit sisse, rammusad kevadised nõgesevõsud keevast veest läbi ja terava väitsaga peeneks ja summdi keetmise lõpuks potti, keedumuna tükke ohtralt koos rohelise sibulaga peale ning sööma! 

Mina söön hapukoorega.

Ma söön kõiki suppe hapukoorega.

Piimasuppi vist ei söö. Hapukoorega. Aga mine tea....

Ja parvesõidu pildi panen lihtsalt selleks, et ühte ammust ilusat päeva meenutada. Ei mingit tagamõtet ega eesmärki.

Korrastasin tagantjärele oma nähtavaks tehtud mõtteid. Ei pea kõike ka välja pobisema.

Süsti ei saanud ja karu ei näinud

Oleks väle olnud, oleks nädalavahetusel poole vaktsineerimisega hakkama saanud. 

Munema jäin, mõtlesin siis tagantjärele asja enda jaoks ilusaks - Tallinnasse sõit oleks paras jama,  päev hukas ja närvid krussis. Mitte, et ma midagi selle päevaga tarka teinud oleks, aga siiski....molutama peab ka.

Mu kaheksakümne aastane ema sai oma sutsaka lõpuks kätte, oli teine ärevil nagu noor tüdruk. Käsi oli paar päeva valus, saba ja soomuste märke ei ole näha. Küsisin möödaminnes süstlaoperaatorilt, kas midagi üle ei näi jäävat, muigas ja arvas, et tublid memmed-taadid tiksuvad aina kenasti tulla, ei ole siin  mingeid jääke paistmas. Tegin veel päeva - paari  pärast kõne perearstikeskusesse ja küsisin sealt üle, kas minu kui samuti riskigruppi kuuluva järjekorranumber paistab juba, aga ei, veel pole aeg.  Viskasin küll tähtsa ja teadliku häälega märkuse, et "aga ma olen HÄSTI paks", kuid sellest polnud abi. Tegelikult näis koguni, et põhjustasin oma märkusega õele ajutise tervisehäire, sest oli kuulda, kuidas ta teise tuppa naerma jooksis. Ja see naer oli vali! Kas ma peaksin nüüd solvunud olema? 

***

Mul on üks muna, lapselaps andis.

***

Paks on paha olla. 

Näiteks:

Poes näppisin riiulil ajakohaseid iluvigureid - plastiktibusid ja munavärve. Pillasin ühe tibu põrandale ja nii nagu ikka kukkuvatel esemetel esemetel kombeks lendas see sealt riiuli alla. Piinlik pisut. Vaatasin ringi - keegi ei näinud, poes olime mina ja müüja ja tema sehkendas kaugel. Kummardusin. Tibu ei paistnud. Lasin põlvili - tibu vilksatas, kuid käeulatusest jäi ta välja. Võtsin samast riiulilt pisikese murureha ja hakkasin riiuli all sudima - ei miskit. Või, noh, midagi ikka oli, tolmurullid ja üksikud koeratoidukrõbinad ja tuvastamatud julgad (ma keeldun endale pähe laskmast mõtet, et need olid rotipabulad).

Pidin end veel enam põranda ligi laskma. 

Kui tiburisu lõpuks kätte sain, nägin silmanurgast müüja suuri punnis silmi. "Meka on sealpool?" Seda  pobisesin ma väga vaikselt. Arvan, et ma pean nüüd selles poes käimisega natuke aega vahet.

***

Ma ei näinud karu. Aga tehase valvekaamera ees käis ta eputamas küll. Äkki tahtis tööd? Mis amet talle küll passiks...?