Kõnelen siin omaette...

Millal saab inimene aru, et ta on vana? 

Või, noh, mitte vana, vaid nagu natuke vanem kui nelikümmend aastat tagasi? 

Üks selgushetk saabub siis kui õue kallatakse maha pisike neljakümnetonnine koorem killustikku. Lihtsalt ei jaksa enam sügisese muda ja kevadise pori sees mulistada. 

Mittejaksamine on vist ka küpse eaga seotud nõrkus? 

Kolmkümmend aastat tagasi tee peale pudistatud killustik on tasapisi murustunud või kuhugi emigreerunud, igal juhul pole seda piisavalt.

Aa, näed, vanainimese asi, heietama hakanud. 

Niisiis – killustikukoorem maas, vaja laiali ajada. Mis see siis ära ei ole, labidas kätte ja hopshops! 

Hops. Hops. Hops. Hop... 

Telefon taskust välja ja helistame sõbrale. Või pojale tegelikult, sama asi ju. 

„See killustik, teadsa...“ – „Tean—tean. Pühapäeval tulen.“ 

Nüüdsest olen ametlikult maal elav vanainimene, kes elab siin kõigi nooremate sugulaste kiusamiseks. Põld tahab harimist, puud vaja saagida, killustik siluda. Suvel tõmban kindlasti sae käima, et „kes need marjad ära korjab!“ Ja õunad, kas õunad peavad puu alla mädanema või..?“ Aaa, keldri laon laeni suhkrustuma hakkavaid moose ka täis, et oleks ikka täiskomplekt. 

 Õnneks pole üleminek järsk. Natuke naiselikku iluihalust on veel alles, võidunud kolmenööbilise sitsikitlini arenemisel on mitu etappi. 

Iluihalus pani mind eile päev läbi kookosõli purgist musihuulte peale rasva määrima. Tuul oli suu puhta lõhki löönud. 

Tuba oli jahe, kookosõli oli tahke, hea võtta. Tõin purgi kohe lähemale, panin voodipäitsisse aknalauale ja kui vahepeal selga puhkasin viksisin sama soojaga ka huuli. 

Kuni soojus tegi mida ta tegema pidi ja järjekordse „viskan pikali - võtan purgi – keeran kaane maha – kallutan purki ja pistan näpu võidesse“ – protsessi keskel valasin pool purki päikese käes sulanud kookosõli endale näkku. Neelasin korraliku lõuatäie, mis suust mööda läks voolas kaela pidi kuklasse, istuma karates tundsin kuidas terve selg sai ohtralt õlitatud. 

Täna käin, ei kriuksu, säran ja libisen ka kitsamate aialippide vahelt lipsti läbi. 

Soovitan!

Puhh

....ja ma ostsin endale meeltesegadushoos osa tulumaksutagastuse raha eest kasvuhoone, jälgides hoolega, et nimetuses oleks kindlasti mingi lühend mis peaks ideaalolukorras tähistama kergesti kokkupandavat ja lihtsat konstruktsiooni.... 

 Ärge teie nii tehke. 

Joonised on teinud üks isik, teksti on kirjutanud teine. Jooniste tegijal pole halli aimugi, mis tekst sinna lisatakse ja literaat ei ole jooniseid iial näinud. Karbis on palju huvitavaid juppe ja teist sama palju on sealt puudu. Natuke nagu Tambovi õmblusmasinatehase toodang - tood kõik õmblusmasina jupid koju, paned kokku ja - kalašnikov. Iga jumala kord.

Esimene ja viimane kord elus, kuigi kui nüüd peaks uue kasvuhoone kokku panema oleks asi tegelikult selge ja miljon viga jääks tegemata.

Muide, mul oli ühel kaunil hommikul Puhh akna taga. Notsu elik siis mina pidi kohvi ehmatusest sisse hingama, Ruu oli tõenäoliselt Austraalias karantiinis, neil on need bio-seadused ikka üliranged.

Nägus Puhh oli, ema kinnitas, et hiljem oli mõõkhambuline jänku ka ringi litutanud, seega aina lähemale sõuab päev, mil ma teatan tööle, et "Täna kodukontoris, hundikari piirab maja".

Nagu te isegi aru saate - päris nina vastu akent mõmm just ei olnud, aga ärme nüüd nii norivad ka ole, eksju?

Trumm

Selle nädala järjejutt. 

Kui vana oli Kunksmoor? 

Mite väga vana, kindlasti mitte liiga vana, kuid moorikeseks teda raamatus ometi nimetati. 

Järjejutt jooksis vaikselt kõrva, pea tegi oma tööd ja äkki murdis kõigest läbi adumine, et ma olen Kunksmoori peale kade. 

Kapten Trummi mu ellu ei tule. Mitte kunagi, mitte kusagilt. Ja milleks mulle teised merehädalised...nemad seilavad edasi ja nii peabki. 

See on lein tulemata jääva tuleviku pärast. 

Kas ma tahan, et kapten Trumm oleks olemas? 

Mitte eriti, seda soovi tegelikult pole. 

Ma tahaks, et mul oleks see võimalus, kasutan ma seda või ei. 

 Aga ei ole. 

Ega tule.

Ma jätan homme järjejutu vahele. Las jääb meelde see, et nad ei saanud veel kokku.

Kade, mis teha.

Eila veel. Igal juhul mitte üleeila, siis oli hullem

 

Eila veeeeeeel: 

Päriselt ka eile, ma pidin metsas oma triikrauaga sõitmas käies ühes kohas lumme kinni jääma. Talv otsa ei jäänud autoga kusagil hange ja nüüd siis peaaegu.

Täna jälle sedasi:

Lumi on ju ära suland,
talvekülm on mööda läind,
lapsedkanad, kes kui vangis eland,
pole ammu murul käind.

Kevadhooaeg on ametlikult avatud, ahistavad sisetingimused minevik. Munele!

Pühade vahe

 

Kell on juba sada ja ma ei ole veel ärkamise peale mõelnudki. Kui juba vaikne laupäev, siis olgu, kes olen mina, et mürgeldama hakata. Ei, see pole sakraalsus, see on ehe Eestimaine laiskus - hoolega hoitud, kaunisti kultiveeritud.

Seda enam, et alles homme on päev, mil need lapsed, kes vara tõusevad näevad päikest tantsimas. Täna polnud seal midagi põnevat näha. Täna kuulame muusikat, muidu läheb hing hukka.

 Kuulame muusikat ja kurdame võõraste üle.

Neljapäeval poesabas seistes tegelesin kohaliku lemmikmeelelahutusega ehk siis uurisin, mida teised ostavad. Loomulikult ei olnud mu eesmärk mingi madalatele hingedele omane uudishimu rahuldamine, vaid ettenägelik ja edasipüüdlik "äkki ma unustasin midagi?"

Minu ees sabatav noormees tõstis kassalindile überöko taimse piima paki. Karbi idusid. Ökosuhkru (ma ei teadnudki, et sellist meie poes müüakse). Mahetoidu tähistusega .....midagi.

Ühesõnaga - saite aru küll. 

Inimene oli teinud teadlikke valikuid, ilma irooniata. Iroonia tuleb puhtalt minu kulul.

Irooniliseks läks asi hetkel kui ma tema kauba järele lajatasin oma hiigasliku paki pereviinereid ja veeretasin sinna sappa energiajoogi ning pätsi saia.

Ta pilk mõistis mu üle kohut igal võimalikul moel! 

Ilmselt vast mitte, aga mulle näis, noh.

Ja kui juba näib, siis võtsin sisimas kohe enesekaitsepoosi sisse.

Ma tahtsin ju teha pirukaid, aga paastuaeg ja liha ei tohi ja sestap ostsingi viinereid. Pereviinereid, et lihatu koostis kindel oleks. 

Ma saia ja energiajooki seletama ei hakka, pikaks läheks, aga uskuge - ma seletaks ära!

Homme hakkan heaks. 

Muide - täna ongi ju pühade vahe. Eile suri, homme tõuseb, nii kõneldakse.

(Ei ole elu sees aru saanud, miks on Eestis kujunenud lustiliseks põhipühaks naelte bängimise päev, see on isegi minusuguse hereetiku jaoks haige valik)

Mine NH, kudrus!

 

Uskumatu, millist iba ajavad kudruste vahimiili wannabe-alfad! 

Lühikokkuvõttena: meile on pagenud kümned tuhanded ebalojaalsed inimesed, kellest sajad tuhanded hakkavad võibolla tegelema prostitutsiooniga ja tema poeg, oftalmoloogia resident, teab, et meile juba voolab kohinal sisse enneolematuid nakkushaigusi. Propagandas, nagu me teame, matemaatika ei kehti.

Pärast ta küll kohkus ise ja hakkas enda väljapurtstatut pisendama, kuid oma vene.., ei -  tibladest  valijale (need ON kaks iseasja!)  oo ta juba rõõmusõnumi edastanud, see "ega ma ju midagi pahasti mõelnud" on eesti valija jaoks.

Ah, mis ma sellest ikka kirjeldan. - see sitaplahvatus on üle ilma juba laiali, suurem osa on Eesti riigi näkku lennanud. Kas tegu on juhusega? On ikka või? 

Ei usu.

Kokkulepe

Need ei olnud esimesed läbirääkimised, eks omavahel oldi asju arutatud ennegi. Arutatud ja kokkuleppele jõutud ja kokkulepped ka ellu viidud – viimasest andis tunnistust kasutatud raudrüüde kuhi koopa taganurgas. Mõnikord kolistasid seal rotid, mõnikord säratas loojumiseelne madal päike kulatud detailidelt valgust peegeldades koopalae triibuliseks. 

 “Teeme nagu tavaliselt?” küsis keskmine kõneleja pisut tüdinud moel, “Pea maha ja ülejäänud läheb jagamisele?” 

“Ma ei tea… miks peab pea alati sinu oma olema?” 

See oli ootamatu. See oli täiesti, enneolematult, ehmatavalt ootamatu. Mitte kunagi ajaloos ei olnud keegi keskmisele vastu vaielnud. 

Vaikus voolas kohinal koopanurkadest välja ja lõi laksudes keset läbirääkimist kokku, kõrvadki hakkasid pinisema. 

Vasakpoolne, kelle suust see kohutav kõrvalekalle rutiinist kõlas vaatas maha, teised kaks segaduses nägudega teineteisele otsa. 

Paus ei saanud lõputult kestma jääda, ukse taga oli vaenlane, kokkulepe pidi sõlmitama. 

“Mida sa praegu ütlesid? Mis mõttes miks peab pea temale saama?” 

Oli tunda, et parempoolne ei saanud oma küsimust korralkult sõnadesse vaalatud, tavaliselt oli suhtlus kiire ja konkreetne – “Nagu tavaliselt?”-“kõik noogutasid – lahing – eine. 

“Täpselt selles mõttes. Tema saab pea alati omale, pärast, kui ülejäänu jagamiseks läheb on ta jälle jaol. Miks?” 

“See on alati nii olnud!” proovis keskmine endist olukorda taastada, “Alati on nii olnud, mis nüüd äkki ei sobi?” 

“Just, alati on nii olnud, aga miks me ei võiks jagada? Miks sa arvad, et meie ei saaks hakkama, mis sina parem oled?” 

“Miks sa vaidled, lõpetame selle teema ära, pea maha ja pärast jagame!” Keskmise hääl oli nõudlik ja kui hoolega kuulata, siis ehk pisut ka upsakas. 

Parempoolne oli hoolikalt kuulanud ja solvus. 

“Sina ja sina ja sina. Täna teeme nii, et vasakpoolne saab pea ja siis jagame, järgmine kord võtan mina pea ja ülejärgmisel korral on sinu kord. Me pole sinust kehvemad!” 

“Kas siis tõesti…” 

Keskmisel ei lasted lõpetada. “Me oleme kahekesi selle otsuse poolt, sina ei saa kogu aeg otsustaja olla!” 

“Teeme ära!” 

Koopavärav lendas selja peale lahti kui lohe välja tormas, vasakpoolne pea haaras rüütli pea hammaste vahele enne kui too mõõga tõsta jõudis ja tõmbas hirmsa rapsakuga mehe kiivri peast. See oli viga, ta oleks pidanud hammustama, mite rebima, jõudis keskmine pea mõelda. Välkkiirelt tõstis rüütel katzbalgeri, samal ajal proovis kesmine lohepea teda haarata, kuid parempoolne pea röögatas “ära topi vahele!” ja sirutas end ise. Aeglaselt sirutas, rüütel oli mõõgaga kiirem ja parempoolne pea veeres hüpeldes mäest alla. Keskmine pea proovis veelkord, kuid ritter oli end kogunud ja järgmisena varises pea keskmise kaela otsast. Vasakpoolne tõmbus enda poole jooksvat meest nähes tagasi ja karjus kohkunult “kokkulepe, me saame kokkuleppele!”. Rüütel isegi ei kuulanud teda, pea kukkus koos lühikese kaelajupiga otse lohe kere ette.

“Miks nad kõik rääkisid, et see lohe on võitmatu?”

Rüütel oli oma elus õige mitut lohet, paari draakonit ja isegi ühte lendmadu kohanud, kõigi nendega võidelnud ja tal oli, millega võrrelda. 

Seesinane siin oli üks hädisemaid.

Mull

 

Vahepeal sulas lumi peaaegu ära, maratonirajast on sprindistaadion järgi jäänud. Eks oli ka aeg. 

Aa, ja shrödingeri Vladimiri karp tehti lahti, uudised olid väga veidralt esitatud - suri, ei surnud, suri, ei ole kindel, ikkagi suri. Vale Vladimir suri, kahju küll, aga võtame seda kui peaproovi. 

Te olete siin kõik nii haritud inimesed, te kindlasti teadsite, et kui Egiptuses püramiide kokku laoti, müttasid Maa peal veel mammutid  ringi? Kole, kui igavalt oli esitatud kooliaegne ajalugu: "Kiviaeg. Mammutid ja kivikirved. Homme on kontrolltöö." Järgmine veerand: "Egiptus. Vaaraod ja püramiidid. Homme on kontrolltöö." Mitte sõnagi sellest, et ajaaknas eksisteeris võimalus  külitsikäivate egiptlaste ja mammutivõhka nikerdavate ürgküttide omavaheliseks kaubavahetuseks. Ma isegi ei mõelnud koolis selle peale, põhiline oli tunni lõpuni silm lahti hoida, nii igav oli.

Mu teadaoleva sugupuu esimene kirja pandud aastaarv on 1766.  Pärisorjuse kaotamiseni oli siinkandis üle poolsaja aasta ja Ameerikasse Georgiasse jõudsid esimesed otse Aafrikast toodud orjad. 

Ajalugu on üks kirjapandud õnnetuste kronoloogia. Sõjad, surnutele püstitatud hiidehitised, loodusõnnetused, epideemiad. 

Nõme. Nõmenõmenõme.

Igavikupikkune

Mis mind ehmatas on see, et mind ei üllata rašistide poolt Ukrainas toime pandud jõhkrused. 

Üldse ei üllata, need on nii ettearvatavad ja loogilised oma värdjalikul moel. 

Mõrvad, vägistamised, laipade rüvetamised, lagastamine, röövid, vargused, marodöörlus. 

Ning esimene mõte selle uudise peale: venelased ju, sealt ei ole muud tulemaski. 

Saate aru – „venelased ju“. 

See ei olnud kohe nii.

Alguses oli see Putini ja tema klanni sõda. 

Siis Putini, tema klanni ja kindralite sõda. 

Nüüd näen ma sõda Venemaa venelaste ja inimeste vahel. 

See rahvas on mu jaoks igaveseks määritud. 

Kui kaua kestab igavik?

Kui ma olin laps, see oli ammu, enam kui pool sajandit tagasi.

Niisiis, kui ma olin laps kukkusin joostes ükskord põlved karmilt nahatuks, sest keset kõige magusamat mängu kiljatas keegi "Venelased tulevad!"

Me jooksime nagu hullud laiali, kes kuhu ennast peita jõudis, sest "venelased tulid". Kes siis enam oksi või nurki vaadata jõudis, venelased tulid ju!

Lääne-Eurooplased seda hirmu ei tea.  

Praegu ütlen - kahjuks. 

Nad poleks siis nii üllatunud olnud.

Näe, endalgi oli see hirm vahepael kusagil mälu tagatubades kinnise ukse taga. 

Enam mitte.

Ja poolt sajandit mul enam pole.

Kuidas endale vesi peale tõmmata

 

1. Kuula aastat kokkuvõtval koosolekul teiste osalejate ettekandeid.

2. Saa sealt teada, kui paljudele inimestele sa hiljuti koolitaja olid.

3. Ela üle hilinenud paanikahoog, sest TEGELIKULT on sellise massi ees esinemine õudne. Ilma naljata!

4. Kui tuleb sinu ettekande kord ole võimetu ettekavandatud skripti järgima, sest paanika, noh. Improviseeri.

Nüüd ei taha ma homme tööle minna, sest kui on üks asi, mida mu otsene ülemus paaniliselt kardab, siis see on improviseerimine.  Ma tean, et ta on pettunud. Ma veel ei tea, kui pettunud.

Mul on temast kahju. Mis siis, et oma ettekande sisu andsin ma siiski adekvaatselt edasi. Kontrollifriikide elu ei ole kerge, ma tean, millest räägin.

Talv ei lähe ära. Aga las ta olla pealegi, ilus nagu ta praegu on.