Joonatan Suures Linnas

Joonatan oli maapoiss. 

Võibolla on mõistlikum öelda, et Joonatan oli maamees, aga poissmehe-, või mis seal väga salata, vanapoisiseisus lubas teda ikka veel maapoisiks nimetada.

Joonatan ei olnud talvel kunagi päälinnas käinud. Talv oli rohkem nagu ahju kütmise ja kodus magamise aeg, sellepärast ta ei olnudki Suurde Linna talvel saanud. 

Sügisel, kui nüüd mõtlema hakata, ei olnud ta ka seal olnud. 

 Korra koolipõlves kevadel käis Joonatan koos teistega linnas teatris. Seda ta mäletas, etendus oli tore, etenduses löödi üks kuningas maha ja prints läks seepeale peast sassi ja printsi pruut ei olnud suurem asi ujuja, uppus purskkaevu ära ja ...kui nüüd uuesti meelde tuletada, oli etendus päris hirmus. Aga pärast teatrit sai Joonatan pisikesest rohelisest putkast jäätist osta ja see tegi tal kurgu nii haigeks, et Joonatan ei pidanud nädal aega koolis käima, nii, et tegelikult oli ju ikkagi tore see linnaskäik. 

Suvel oli Joonatan kohe mitu korda linnas käinud, suvel käis Joonatan naabrimehel abiks. Naabrimees ehitas maja ja siis pidi mõnikord linnast igasuguseid asju tooma. Kord käidi telliste järel - see käik oli igav, Joonatan aitas kivid kärusse laduda ja hiljem naabri õues käru pealt maha lapata, selja võttis natuke kangeks ja kogu lugu. Teine kord - jälle naabrimehega - sai linnas suures mööblipoes käidud, see oli küll huvitav. Küll ikka tänapäeval tehakse mööblit, eks ole, igale küsimusele on vastus poes olemas. Pärast sai lihapalle ka, need ei olnud suuremat midagi, Joonatan oskas ise ka paremaid teha. 

 Praegu oli talv. 

Joonatan oli talve hakul hakanud alevis rahvatantsu tantsimas käima, konstaablipreili ise kutsus. Alguses oli natuke imelik, Joonatan ei olnud mingi tantsulõvi, nagu laul kõigi meeste kohta valetas, aga mehi oli rühmas vähe ja keegi Joonatani ära ei ajanud. Mida aeg edasi, seda vähem ta paariliste varbaid tammus ja aina harvem juhtus, et Joonatan tantsupõrandal käpuli käis, nii, et asi läks ikka paremaks. Pärast tantsuringi kutsus konstaablipreili mõnikord Joonatani isegi alevi kohvikusse saiale ja kohvile. Konstaablipreili kutsus muidugi kõiki, Joonatan läks ikka kui kutsuti. Nii, et kohvikus Joonatan käia oskas. Tuli kohvitassi kenasti hoida, saia ei olnud kena korraga suhu toppida ja kui saia asemel oli kook pidi kooki lusikaga sööma. 

 Oeh, näe kui kaugele jutu algusest nüüd eksitud on. 

Talv oli käes, tantsusid oli Joonatan juba pea poolteist kuud õppinud ja konstaablipreili ütles järjekordse tansude õppimise õhtu lõpuks suure uudise.

Nii ütleski: "Suur uudis! ülehomseks on meid kutsutud Pealinna Peaväljakule Jõuluturu lavale kolme tantsu tantsima!" 

Tantsunaised kilkasid, tantsmehed mühistasid naerda. Joonatan sai aru, et tema peaks ka naerma, no ta siis naeris natuke. Viimasena. Kui Joonatan aru sai, et teised on vakka jäänud, jäi tema ka kuss. 

Seejärel rääkis konstaablipreili, et ülehomme peavad kõik vallamaja ette kogunema, sealt saab siis bussiga linna ja pärast tantsimist võivad kõik natuke aega linnas ringi vaadata. 

Nagu konstaablipreili oli rääkinud, nii ka läks. Lava oli pisike nagu vallamaja lava, tants mahtus kõigi oma kaartega kenasti ära, Joonatan ei astunud kordagi kellelegi varba peale ja komistas ainult üks kord - lava trepilt maha minnes, aga trepp oli libedavõitu tõesti. Osa Linnaplatsil olnud inimestest jäi seisma ja tantsu vaatama ja plaksutas iga tantsu lõpus päris kõvasti. Neile ikka meeldis, ega nad muidu poleks plaksutanud.

Tantsijad panid joped käiste ja kuubede peale ja hajusid platsi peale laiali. Joonatan ei tahtnud kuhugi minna, inimesi oli palju, lärm oli võõras, midagi osta ju ka ei olnud vaja. Äkki võttis keegi Joonatani käest kinni. 

"Mis sa seisad sedasi, kuhugi minna ei tahagi või?" Konstaablipreili hääl oli natuke murelik.

 "Inimesi on palju, lärm on võõras, midagi osta ju ka ei ole vaja" ütles Joonatan.

 "Kas sa midagi sooja juua tahad? Teed või kohvi või äkki kakaod?" 

Kakaod oleks tahtnud küll. 

Nii Joonatan ka ütles.

 "Kakaod jooks küll" 

Konstaablipreili tõmbas Joonatani kätt natuke tugevamini. "Tule!" ütles ta juhuks kui Joonatan poleks sikutamisest aru saanud ja vedas Joonatani kohvikusse. 

See kohvik oli peenem kui alevi oma. Alevis pidi igaüks oma koogi ja joogi ise leti juurest lauda tooma, siin juhatati Joonatan ja konstaablipreili lausa lauda ja anti mapp menüüga näpu vahele. Konstaablipreili aitas Joonatanil pikast nimekirjast õiged asjad leida. 

Juustukook ja kakao. Konstaablipreili võttis sama. Kakaod toodi kohe suur kruusitäis, vahumüts kuhjaga üle ääre kerkimas. Konstaablipreili sai esimese lonksuga endale valged vuntsid ette.

 "Nüüd oled sa konstaablihärra", ütles Joonatan, "sul on vuntsid ees." 

Konstaablipreili itsitas. Joonatan muheles. 

 Tassi all, alustassi peal oli pisike ümmargune paberitükk. Sellele oli midagi kirjutatud. 

"Sul on väga kena profiil" oli Joonatani paberil kirjas.

"Sul on särav naeratus" oli konstaablipreili paberil. 

Kohvikus läks päris palju aega, vast natuke enne bussi peale kogunemist läksid nad kahekesi minema. 

Eks ikka oli ju tegemist ka, ei olnud Joonatanil lihtne oma profiili nii sättida, et see kõigile kenasti kätte paistaks ja konstaablipreili väsis naeratamisest isegi natuke ära. 

Joonatan võttis bussi peale minnes konstaablipreilil käest kinni, et too väsinud peast kogemata ära ei eksiks. Igaks juhuks hoidis ta end korralikult küljega preili poole, et too tema profiili näeks. 

Seda, et konstaablipreili muudkui naeratas nägi ta silmaurgast ikka.

Elu

Otsustatud. 

Täna oli Joonatani senise elu viimane päev. 

Ettevalmistused selleks kestsid juba pikemat aega, mitu kuud tagasi olid kõik rahaasjad korda aetud, laenatud asjad leidsid aeglaselt aga kindlalt tee omanike juurde tagasi ja vastupidi – vanad võlad sai järjekindlalt teistelt sisse nõutud. Lemmikloomi ei olnud. Majapidamine oli korras viimase kui taskurätikuni, korstnad pühitud, aknad pestud. 

Keegi ei saanud tema kohta kunagi öelda, et temast jäi maha segadus. 

Isegi tolmu ei tohtinud jääda. 

 Isegi tolmu. 

Viimane asi veel, siis jala paari kilomeetri taha linna ja sealt juba bussiga kuhugi kaugele. Mõned kuud kindlasti saab selle sularahaga hakkama mis seljakotti oli topitud, edasi peab mõne lihtsa töö hankima, sellise, kus keegi nime ei küsi. 

Peaasi, et keegi vanadest tuttavatest üles ei leiaks. 

Polnud nagu väga väärt tuttavad ka, lohutas ta ennast. 

Võib arvata, et pool aastat ei viitsi keegi teda otsida. 

Viimane asi veel. Peldik tuleb lasta tühjaks vedada. 

See töö pidanuks juba eile tehtud olema, aga paak ei tulnud eile ei hommikul nagu töömees alguses lubas ega õhtul, nagu ta lõuna paiku sõnumiga üle kinnitas. Ei olnud mürinat kuulda ka tänasel hommikul, aga nüüd, lõunaks, oli ta lõpuks kohal. 

Masin lehkas nagu... nagu see, mis ta oli. Sitapütt ei peagi rooside järele lehkama. 

Majauks oli juba lukus, seljakott õlal, kohe kui töö tehtud, kaob ta siit linna. 

Traktorist astus väravast sisse. 

„noh, kus see kullakaev on siis ka“ 

No eks ta ole, seda nalja polegi ammu kuulnud. 

 Käeviibe. 

„Seal“ 

Luuk lahti, masina lont august alla. 

„Ole meheks, vaata, et ulatub, ma panen käima“ 

Ulatus. 

 Nii hästi ulatus, et luugist tulev purskkaev kastis üle kõik. 

Peldiku. 

Traktori. 

Traktoristi.

Joonatani. 

Maa viie meetri raadiuses. 

Sirelipõõsa peldiku kõrval. 

Alles siis kui masina mürin vaikis oli kuulda traktoristi karjeid. Enamik tema kisast oli kirjamusta mittekannatav, arvesse võttes, mis materjali kohta see käis olid roppused mõistetavad. „Masin oli tühi, just tühjendasin, kuradi pump jäi tagurpidi peale“, oli arusaadav, ülejäänu ... Polnud oluline. 

Peldik oli tühi. 

Ka see polnud oluline. 

Kõik oli ühte värvi. 

Peldik, traktor, traktorist, tema ise, sirelipõõsas peldiku kõrval. Kõik . 

Ka näpus olev raha kemmergu tühjendamise eest. Joonatan surus selle traktoristile pihku, kohmas „aitäh“ ja läks maja poole. 

Kusagil oli survepesur, sauna peab soojaks kütma, seljakoti peab vist ära viskama („Mu hiina termos! Tagavarateksased!“) raha selles tuli vist ka üle küürida. 

Niimoodi ei lasta kedagi bussi peale. 

 Niisugusena ei saa maja maha jätta, mis inimesed minust niimoodi mõtlevad... 

Telefon taskus helises. 

Isegi telefon haises, aga see polnud oluline.

„Mis sa teed? Kuidas elu on?“ 

„Sitt“ 

„Ole ikka, nii pahasti kohe? Kuule, ma tulen homme sinu poole, pole ammu juttu rääkinud, oled kodus?“ 

„Kus mul ikka minna on, haisen siin omaette“ 

„Jutt jätta, tulen!“

***

Palun selle kirjandusporno pärast vabandust, ma hakkan kirjutama - kõik on hästi, olen ise ka rahul nii, et vähe pole ja siis hakkan ennast tsenseerima.

Kõik läheb vussi.

Aga ei saa teisiti. 

(Vaikselt nina alla: raisk)

Sada viiskümmend päeva enne

Ainult nina ja suu paistsid koheva kapuutsina rullitud teki seest välja. Nina, suu ja aurupilv, mis hingates nende kohale tuprus. Üks silm oli ka näha, teki alla olija silm, kedagi teist seda kummalist vedurit vaatamas ei olnud. Oleks tekikott olnud valge, oleks võinud fantaseerida lumistel väljadel sussutavast auruvedurist, aga kangas oli sobimatult mooniõieline. Auruvedur kihutamas läbi moonidest punetavate alpiaasade? Ka nii võis mõelda. Kuigi need mooniväljad õitsenuks pakases.

Joonatan ei tahtnud ennast eriti liigutada, teki all oli soe, kuid ta teadis, et pisimgi liigutus nihutaks vastu ta unesooja ihu mingi jäise tekisiilu või laseks kusagilt nähtamatust praost sisse tuba vallutanud hammustavalt külma õhu. 

Selle viimasega pidi midagi ette võtma. 

Joonatani käsi siugles nagu uss teki troopikast toa arktikasse ja, saanud voodi eest põrandalt näpud seal vedelenud dressipükste ja kampsuni taha, lipsas koos saagiga urgu tagasi. Aaaaahhh... koos riietega saabus paradiisi jäiset väljaviskamise eelaimdust. Joonatan toppis teraskülmad riided põlvede ja keha vahele, et neid pisutki soojendada enne paratamatut tõusmist, kuid see tegi asja hullemaks, viimanegi öö jooksul kogutud soojakribal imbus põrandalt korjatud riietesse ja kadus sinna kui poleks seda olnudki. 

Polnud parata, Joonatan viskas teki pealt ja ähkides ning vandesõnu neelates toppis jalad püksisäärtesse. Kampsunit üle pea vedades tundis ta, kuidas tibutagi üle keha karvu püsti ajas. Kõige selle kõrval tundusid sussid lausa soojad olevat. 

Kole külm oli. Joonatan teadis, et kui ta tule ka kasvõi minutiga üles teeks, oleks tuba veel mõnda aega nagu siberi põõsatagune – pelk tuulevari, ei enamat. Joonatan mõtles pilgukese ja tiris moonipunase teki endale selga nagu sulemantli. Noh, päris mantli mõõtu see küll välja ei andnud, aga käisteta keebiks kannatas seda ikka mõelda. 

Joonatan proovis, kas hingeõhk ikka veel paistis. Paistis küll. Naljapärast toaõhku puhutud pahvakad olid nagu minipilved. Joonatan mõtles end oma teki sees mäeks, mille tipu ümber pilvetupsud tekkisid ja hajusid. Väga pikalt ta aega ei viitnud, mäel hakkasid jalad külmetama. 

Pliidipuud olid õnneks toas. Kriskad said eest, koldesse läks pihutäid tohtu ja mõned peenemad puud, leek tuli üsna pahinal üles. Esimese veerandtunni jooksul läks tuba justkui veel külmemaks, jääkülm õhk hakkas liikuma ja pures iga viimast kui katmata kohta, millele ta pihta sai. Pahkluud oleks kui liustikuojaga kasta saanud, sõrmedest said klõbisevad purikad. Joonatan kiitis end mõtte eest tekki mantlina kasutada, mine tea, ilma selleta oleks ta puhta pulgaks külmunud, selles oli ta kindel.

Järgmised puud olid juba tüki toekamad, pliidisust levis sooja ka kütja näkku. Mõnus. Puud praksusid, leek vuhises, toas oli tunda kerget kärsahaisu. 

Nagu keegi oleks kanal sulgi kõrvetanud, tundus Joonatanile. Imelik, polnud siin ju mingit kana. Lõhn seevastu oli, aina tugevamaks läks. Siis märkas Joonatan, et puude lustakas praksumine oli telle tekisaba peale pisikese tuki visanud, sealt see sulehais tuligi. Sorts vett tekinurgale kustutas küll leegi, kuid Joonatan teadis, et ta peab enne õhtut tekisaba kuivaks saama, muidu oleks järgmine öö olnud vägagi ebamugav. 

August pudises natuke sulgi. Pisiasi. Pole midagi, mida tükk teipi ei parandaks. Auk kinni teibitud, viskas joonatan teki pliidi soemüüri taha nöörile, seal kuivas sügiseti isegi vihmamärg jope ära, mis see tekinurk ära pole. 

Suure sahmimise ajal oli soe Joonatani üles leinud. Juba õhkas ka plidirauast suveõhku, pliidikülg hakkas leigeks minema. 

Puid pidi kindlasti juurde tooma. Lumi õues kriuksub, mõtles Joonatan. Ah, olgu külm, ikka parem kui märjad jalad. Ja ahjupuid on ka vaja tuua, näe, kaks päeva ei viitsinud kütta ning tuba oli kohe vilu nagu sahver. Ahju tuleb siis kohe lihaga tangupuder hauduma jätta.

Homme saab ärkamine sootuks teine olema, mõtles Joonatan. 

Sooja toa ja sooja söögiga. 

Suveni oli ainult sada viiskümmend päeva.

Avastasin, et esimene foto on tehtud samas suunas kui eelmise loo kõrbepilt.

Lihtsalt natuke erinev ilm. Veidi lumine.

Teine pilt jäädvustab hetkeseisu.

Kala

Joonatani kõht oli tühi.
Joonatan piilus köögikappi.
Pakk kukesuppi ja veerand purki jahu. Enne kui Joonatan purgi sisse jahu pani, oli selles purgis olnud boržisupp veiselihaga, vähemalt nii oli purgi peal kirjas.
Ega Joonatanile  ei tulnud meeldegi, millal supp purgis oli. Supi maitse oli küll meeles.
Joonatan neelatas ja ta kõht ohkas. Kõht vist tegelikut korises, aga kõhu keeles oli see sama mis ohkamine Joonatani keeles.
Joonatan vaatas külmkappi. Seal oli üks muna.
Muidu teeks ju pannkooke, kolm tükki ikka saaks, aga panni määrimiseks ei olnud mitte midagi.
Munaputru ei saanud ka sellepärast teha.
Joonatan vaatas kööginurka. Kööginurgas oli pisike pang ühe keskmise kartuliga.
Praekartulit teha ei saanud, sest ikka seesama rasvollus oli puudu.
Kööginurgas oli peale kartuli veel midagi, seal oli õng.
Õng oli tore, viie meetri pikkuseks võis selle lapata, spinning jooksis hääletult ja kergelt ning tamiili teine ots oleks vist Joonatani köögitrepilt maanteeserva ulatunud. Seda viimast polnud küll keegi proovinud ja nii palju poleks tamiili kindlasti ka vaja olnud, aga sedasi oli lihtsalt hea mõelda. Hästi võimas õng oli lihtsalt.
Lanti Joonatanil ei olnud, ta oli ikka rohkem konksu-mees. Kõigil oma kalalkäikudel oli Joonatan vana head järeleproovitud vihmaussi ja konksu nippi kasutanud, kõigil viiel korral oli tal vähemalt vihmauss konksu otsast ära nakitsetud ja neist kahel korral oli Joonatan isegi kala saanud. Seda uhket tunnet, mida tekitas rattalenksu küljes kõikuv kalaämber mäletas Joonatan igavesti. sama ämber oli veel, milles praegu kartul vedeles.
Peaks minema ja kala tooma, mõtles Joonatan.
Niimoodi mõtleski. Kala tooma. Nagu oleks kalale minek poes käimine - lähed ja tood kala veest kööki. Külmkapis on muna, kapis on jahu, kööginurgas kartul.  Teeks praekala kartuliga, kala keeraks jahu sees ringi ja...
Rasv.
Praadida ei saa ju!
Joonatan vaatas köögis seistes tagatoa aknast välja, uksed olid vahepealt lahti ja nimoodi nägi kaugele.
Näe, Milda tuleb.
Milda oli Joonatanist järgmise talu vanaperenaine.
Mildal oli alati midagi sahvris, ta ise ükskord Joonatanile ütles nii.
"Kui sa süüa tahad, astu läbi, mul puud vaja kuuri loopida, selle eest saad süüa palju jaksad." Nii ütleski.
Joonatan ei pidanud eriti puude loopimisest, pärast oli ikka mõni pind pihus ja pea puukooretükke täis. Milda tegi pärast küll sauna ka ja süüa andis rohkemgi kui Joonatan jaksas,  aga praegu Joonatanil ju süüa oli.
Kala oli veel toomata.
Rasva ka ei olnud.
Milda!
Joonatan jooksis trepile.
"Mildaaa!"
Too oli küll peaaegu mööda sõita jõudnud, aga Joonatani hääl oli päris vali. Kõige valjem külas, kui aus olla. Mildast ülejärgmine naaber üles kunagi Joonatani hääle kohta, et Jeeriku pasunad olid ka vaiksemad, Joonatani häälega oleks need müürid ka Petseri alt laiali puhuda võinud, nii ta ütles.
Milda pidas ratta kinni ja vaatas Joonatani poole.
"Milda, kas sa mulle õhtul natuke õli annad, mul on vaja kala praadida?"
Milda rehmas käega. Ikka saab, see pisike asi ometi.
Kui Milda järgmise kurvi taha kadus, oli Joonatan juba kuuri taga vihamusse koukimas. Seal oli paar kivi, mille ümberpööramisest piisas. Kiiresti tehes sai vähemalt kuus-seitse vihmaussi tühja kohvipurki pista. Kümnekonnast ussist piisas, Joonatan mõtles, et palju tal neid kalu ikka vaja läheb, ühest suurest kalast ometi kõhutäie jaoks küll. Kui ühte suurt ei saa, tuleb kaks keskmist püüda.
Väikeseid ei hakkagi...
Pang - kartul jäi köögilaua nurgale ootama - õng, vihmaussid.
Kõik mis vaja.
Joonatani lemmikkoht oli vana paisu juures olev sild. Hea koht, ükskord oleks Joonatan sealt peaaegu hästi suure kala saanud ja teisel korral sai kolm keskmist särge. Hea koht, see oli kindel.
Esimese poole tunni jooksul ei juhtunud midagi.
Kala oli parem püüda istudes näoga allavoolu, õngekork oli hästi näha ja sellel sillapoolel ei olnud vee kohal puid, mida õngega sopsides pidanuks tähele  panema. Püüda oli küll hea, aga kala ei olnud.
Näkkimas ka ei käinud keegi, uss õnge otsas nägi juba välja nagu ninakoll, aga kala ei olnud.
Joonatan ka poleks ninakolli tahtnud.
Ta vahetas ussi ära.
Justkui oleks näkkinud.. päris kindel ei saanud olla, aga teise pooltunni sees oli korra kindlasti tunne, et keegi näkkis. järgmised pool tundi ei toimunud midagi.
Joonatanil hakkas kõht uuesti ohkama.
Joonatan ise ka ohkas.
Ta vahetas konksu otsas ligunenud ussi värske vastu ja otsustas teisel pool silda õnne katsuda.
Vaevalt sulpsas konks vette, kui Joonatan tundis, et keegi katkub tamiili.
Oi seda ehmatust. hoogsalt rapsas Joonatan õnge, nägi, kuidas veest tõusis SUUR kala ja ...
...kukkus tagasi.
Joonatan oli korraga üleni higine, kukal oli kuum nagu tol korral, mil ta emale ei pidanudki luiskama, et tal on paha ja palavik ja kooli ei jaksa, vaid oligi paha ja palavik ja kooli ei jaksanud.
Ruttu lendas õngenöör uuesti vette. Kohe, samal hetkel oli tunda, et konks on korralikult kinni krabatud, tamiil spinningu pealt muudkui keeras vihinal maha ja hetkeks, kui Joonatan sai nööri tagasi kerima hakata oli õngekork silla alla kadunud. Joonatan teadis, et rapsida ei tohi, kuid ta käed ei olnud sellest tarkusest midagi kuulnud ja siplesid omasoodu. Õnneks läks hästi, kord vee alla kaduv, kord jälle pinnale kargav kork liugles sedamoodi, kuidas Joonatan keris, tasapisi silla alt välja. Joonatan lasi ridva veele aina ligemale, kui korgi ja ridvaotsa vahe oli umbes meeter, rapsas Joonatan hoogsalt üles, et kala sillale visata.
Ilusa kaarega tuli see kala.
Imeilusa kaarega. Suur oli, nii suurt ei olnud Joonatan veel kunagi kätte saanud. Soomus sillerdas, kala saba oli nii lai, et esmapilgul võis vaadata nagu oleks vees päästetud suur ühe tiivaga lind.
Selline lind, kes tavaliselt jõekaldal puu otsas istub. Sama oksa peal, kuhu Joonatani kala viimase tõmbega maandus. Tamiil takerdus kuivanud raagudesse, kork tilbendas nagu valel ajal karbist välja võetud jõuluehe, kala rippus hetke täiesti liikumatult ja hakkas siis rabelema, nagu ta ilmselt elus rabelenud ei olnud.
Palju polnud vajagi.
Paar jõulist rapsakat ja jõevesi neelas Joonatani saagi, õhtusöögi ja unistuse nagu poleks seda kunagi olnudki. Õngekork puu otsas kõikus veel õõtsuvate okstega samas taktis.
Korgist oli kahju.
Joonatan koukis ja koukis, sorkis ja pusis, aga lõpuks sai ta õnge lipsuosa puu otsast kätte.
Konksust jäi küll pool kas kala sisse või puu otsa,  kummaski võimaluses ei saanud päris kindel olla, kumbagi ei saanud välistada ka.
Tamiil ja lips olid koledas pusas aga selle pärast Joonatan ei muretsenud. Küll pusa lahti saab.
Õnge koukides said Joonatani sääred silla otstes kasvavatest nõgestest kõvasti kõrvetada, Joonatan murdis karistuseks neil ladvad maha ja toppis tühja kalapange. Veidi järele mõtelnud, korjas ta samast ka kõva pihutäie hapuoblikaid nõgeste juurde.
Milda  oli Joonatani trepile pooliku õlipudeli jätnud.
Joonatan ei teinud pannkooke.
Praekartuleid ei teind ka.
Joonatan keetis hapuoblikatest, nõgestest ja kartulist suppi, kukesupipakk läks põhjaks ja keedumuna pudistas peale.
Hea tihe supp sai ja Milda oli õlipudeli alla jätnud kirjakese.
"Homme teen ahjukartuleid ribilihaga"
Ega see puude loopimine kuuri nüüd nii kole töö ka pole, mõtles Joonatan pea viimase mõttena enne und.
Kõht ohkas nõusolevalt.

Suplus

Joonatan võttis alguses seljast jope, voltis selle ülikorralikult kokku, pani enda kõrvale maha, siis tõmbas tööpükste traksid vöökohale alla ja sättis t-särgi jope peale lappesse. Saapad jalast, sokid sinna sisse peitu.
Jalad hakkasid külmetama. Lund oli küll marlipaksuselt,  aga maa kivikõva.
Pükse oli jalast võtta kõhedavõtu, külma pärast, aluspükste allatirimine oli korraga nii külm kui ka piinlik.
Mis teha, Joonatan oli otsustanud. Kui mees ikka midagi otsustab, siis nii peab sündima, olgu piinlik või külm või mõlemat.
Niisiis seisis ta jõel, piireteta purdel, all keerlemas servist külmunud vool.
Sinna Joonatan tahtiski minna. Keerlevasse jääkülma vette, igaveseks, lõplikult, kohe. Enne sillale tulekut, kodus, oli ta täpselt teadnud kuidas see toimub. Kuidas ta oma riided korralikult kokku paneb, sest need ei olnud tema otsuses süüdi, kuidas ta end sirgelt tumedasse vette kukutab, pritsmed kaldalumme sulanud haavlitäppe jätmas ja kuidas ta liikumatult põhja vajub ning isegi seda oli ta kujutlenud, kuidas kalad lainete rahunedes teda uudistama tulevad. Särjed siblivad juustes ja haugid haukavad varbaid. Selle kohani jõudnult läks Joonatani silm kodus alati natuke niiskeks.
Riided olid lappes ja kuhjas, saapad hunniku otsas. Porgandpaljas Joonatan kippus näksiva õhu käes aina rohkem kössi vajuma,  niimoodi oli raske eneseväärikust säilitada. Tuli tegutseda, plaan ootas elluviimist.
Joonatan ajas selja sirgeks ja lasi end kukkuda nagu saetud puu. Ta kukkus. Kukkus. Kukkus.
Jägmisel hetkel ärkas Joonatan umbes saja meetri kaugusel sillast, suu sellist vandumist täis, et oleks ta vanaema seda kuulnud, oleks mutike Joonatanil käskinud mitte ainult seebiga suud pesta, vaid ka pesupulbrit lusikaga peale süüa. Joonatan ropendas ja lõdises ja jooksis ning kui ta alguses oli kirunud ainult külma pärast, siis mida lähemale jõudis kodu, seda enam oli kirumises enesekriitikat sillale minemise mõtte suhtes.
Juuksed külmusid, näpud ja varbad olid valged ja näisid nii haprad, et Joonatan kartis läbi võsa joostes, et need murduvad krõpsudes küljest ja taguotsa peale pudisenud lumi vist ei sulanudki enam.
Õnn, et kodu oli nii lähedal. Vedamine, et Joonatan oli ukse ära minnes lukku panemata jätnud, arvates, et milleks enam... Vahva, et vesi pliidil pajas oli soe, nii soe, et plekist lastevann, kuhu Joonatan enda kõhetu kuju hoogsalt toppis sai kiiresti sulavate ihuliikmete koledat valu täis.
Poolteise tunni pärast, kui päästeametnikud koos vallavanemaga uksele kloppisid, istus Joonatan küdeva ahju suu ees, kopsik kuuma moosiveega nina all.
"Sul on kõik korras? Oh, no kes see siis...purdel olid kellegi riided, arvasime algul, et sina läksid jõkke, kohe hea meel sind näha...mure muidugi ka, keegi on ikkagi jões..."
Algul otsustas Joonatan vaikida. Siis mõtles, et jõuluaeg ikkagi, miks peaksid päästeameti mehed külmas jões solistama...
"Eee...need minu riided, ärge pange pahaks! Ma siin..eee...talisuplemist proovisin, pole ikka minu jaoks...."
Pireke aega olid kõik vait ja mõtlesid omi mõtteid.
"Ära siis teinekord rahvast sedasi ehmata..." ütles vallavanem lõpuks aeglaselt.
"Ära jah...tule parem meite poole sauna,  saad tiigis end jääauku jasta ja kohe saunas konte sulatada, sul jõgi kaugel..." lausus päästeametnik, kes lähemal vaatamisel osutus Joonatani naabrimeheks metsa tagant.
"Tead, tule parem ülehomme vallamajja, sa nii peenike poiss, jääaugus käijatel peaks veidi rohkem liha luudel olema, tule rahvatantsu tegema.  See kasvatab natuke musklit ja eks meil on meeshingi juurde kogu aeg vaja!" Suurte meeste tagant piilus pisike konstaablipreili ja ütles ka sõna sekka.
"Jah," ütles Joonatan vallavanemale, "Tulen," sõnas naabrimehele, "Mis kell peab kohal olema?" küsis konstaablipreili käest.
Hiljem moosivett edasi juues oli Joonatan vägagi kahevahel. Oli see siis hea, et ta jõkke tikkus  või paha. Mine võta kinni. Samas...minna jäätükkide vahele sellepärast, et kogu maailmal näis parem olevat kui temal..? Sellepärast, et tuba oli kuuseta, kõle ja tolmune, et lauale ei olnud keegi pipstükke ladunud...Joonatan viskas paar halgu veel pliidi alla ja hiivas oma soojaks sulanud ahtri tabureti pealt üles.
Keldrist vaja kartulid üles tuua, külmikus on tükk pekist searibi. Ahjukartulid oleks omal kohal, kuniks need küpsevad, jõuab vaibad lumelõhnaliseks saputada.

Janu

Kraanikauss oli kuiv, keegi ei olnud seda juba mõni päev puudutanud.

Köögiski ei olnud sel ajal keegi käinud. Terves majas, kui täpne olla.

Õhk oli seismisest läppunud, tolm haises hiirte järele.

Joonatan toetas pea vastu valamu kohal olevat kappi. Kraanilt tolmu pühkides nägi ta oma sõrmede peegeldust läikivalt metallilt. Tolmu sõrmedel. Ühte murdunud küünt, mis torul peegeldudes moondus pidalitõbise ärakukkuvaks jäsemeks.

Vesi hakkas kraanist jooksma, pikkamööda jahtus metall pöidla all. Tasapisi tekkis kraanitorule udujas kiht, kõigepealt tolmust puhtale pinnale, tasapisi ka tolmustele laikudele.

Vesi voolas.

Nüüd on vist torudes juba värske kaevuvesi, mõtles Joonatan.  Torudes päevi seisnud vedelik on juba kanalisatsioonis.

Joonatan kujutles, kuidas selge vesi ladises kanalisatsiooni solgi hulka, segunes sealse ebamäärase plögaga. Vedelamaks muutunud kört liikus mulksudes septikusse, see täitus sogase vedelikuga kuni pealmine kiht imbväljakul mulda nõrises.

Hilissügis, taimed seda vett enam ei taha. Muld jõi janu täis, vesi valgus aina sügavamale, voolates üle poolkõdunenud, järgmist kevadet enam mitte nägevate vihmaussilaipade, putukakoorikute ja kopituse järele lehkavate mükoriisapundarde.

Pinnas ei võtnud kõike märga vastu. Madalamad kohad võsas täitusid veega, millest võtab nokatäie linnuke, kes lendutõusmise hetkel sai pistriku saagiks. Pistrik rappis oma saagi sealsamas oksal, kukkuvad verepiisad segunesid veega.
Veega, mis kunagi oli vedeldanud verd mammuti soontes, kustutanud põlevat bussi maanteel, tilkunud koobaste kivisammastelt.

Vesi kraanist muudkui voolas. Vesi, mis kunagi on sadanud vihmana, langenud lumena, voolanud haudadest, tilkunud tapalavadelt... vesi, mis on olnud pisarad, mahl, piim, uriin. Nüüd oli see vesi kaevus, ootamas ablast joojat, usinat pesijat, lillekastjat.

Joonatan sulges kraani.

Kotis oli pudel viskit.

Vesi seegi.

Joonatan tuli meelde

"Üks õun päevas hoiab arsti eemal".
Joonatan teadis seda, aga ta ei olnud kunagi eriti täpse käega viskaja olnud ja noh, õuntest oli ka kahju. Antoonovkaga võiks ju veel arsti peletada, see niisama kohe süüa ei sündinud, aga sügisjooniku nosis Joonatan parema meelega hoopis ise ära.
Kuigi võib-olla oleks siiski pidanud vanarahva tarkuse järgi talitama.
Köha hakkas Joonatani kiusama.
Arst pistis pulga Joonatani keele peale ja kaes kurku.
Ei olnud punane.
"Tore", ütles arst.
Arst pistis peenikese kraadiklaas otsapidi Joonatani põske piiksuma.
Ei olnud palavikku.
"Väga hea", ütles arst.
Siis käskis arst Joonatanil särgisaba üles sikutada ja pani stetoskoobi jääkülma otsa vastu Joonatani luiseid ribisid. Joonatan tegi selle peale ehmunud hiire häält.
"Iiihh..."
"Nonoh, nii hull see ka pole..!" lohutas arst ja kopsis stetoskoobiga kõik Joonatani roided ja nende vahed läbi nii eestpoolt kui seljatagant.
"Huvitav," ütles arst, "mis te ütlesite, kas te kurdate köha üle?"
"Köha kiusab tõesti" oli Joonatan nõus.
"Huvitav." ütles tohter veelkord ja klõbistas stetoskoobiga veel natuke mööda Joonatani selga.
Kurk on korras, palavikku pole, kopsud-bronhid ei sahise...aga kurdab köha... Arst mõtles natuke.
"Millal te köhite?" küsis arst Joonatani mõtlikult.
"Söögi ajal. Iga kord kui söön, kolmas päev juba. Näe, võtsin tänagi võileiva kaasa, aga sööma ei julge hakata, niikuinii tuleb jälle köha."
Ohhoo, mõtles tohter ja ütles "Ohhoo! Aga äkki on teil allergia millegi vastu, mis toidus on?"
"Näidake oma võileiba!"
Joonatan kõhkles natuke. Üks asi oli arsti peletamiseks õun ära raisata - see oli niikuinii naabri aiast pärit, aga võileib oli juba tõsisem ohver.
Kuid tervise jaoks ei tohtinud millestki kahju olla.
Joonatan sikutas tooli alt oma vanaisa portfelli välja ja tegi selle lukud klõpsti lahti. Üks läks kiiresti -klõps- teine võttis pisut aega -lõkalõkslõk..klõps...
Paberisse pakitud priske võileib totsatas lauaservale, Joonatan harutas paki lahti.
Ilus paks lihaviilakas kahe täidlase peenleivaviilu vahel. Kenasti ristikiudu lõigatud praetükk.
"Lihtsalt liha ja leib? Pähkleid, kala, muna, sidrunit pole?"
No mis see arst nüüd...Joonatan hakkas lausa naerma. Pähkleid ja sidrunit? Lihaleiva sees?
"Ei ole, aus lihavõileib on. Liha tegin üleeile ahjus valmis, hea paar päeva külmkapist lõigata!"
Ahsoo.
"Ja köha tuleb siis, kui midagi sööd?"
Pagana ilus lihatükk oli. Just parajalt küps, kerge koorik peal ja mitte liiga kuiva näoga.
"Söögi ajal jah. Läkasta või hing seest."
"Ahsoo...."
Arst jäi mõttesse. Pikk mõte oli, käsi, mis mõtlema hakkamise alguses oli otsaees vajus algul põse peale, sealt lõua alla ja äkki nägi Joonatan, kuidas tohter liha küljest äärmise, just selle kõige mõnusamalt  krõbedaks küpsenud nurgakese lahti sikutas ja lopsti suhu pistis.
Arst ei saanud isegi aru, kuidas see nii juhtus. Lõunani oli tegelikult aega ka ja kõht nurises juba ammu, aga et see käsi nüüd sedasi...
Joonatan ei julgenud midagi öelda, arst ikkagi..
Oleks ta midagi öelda söandanud, poleks ta seda teha saanud niikuinii.
Arst läks äkki näost punaseks nagu peet ja hakkas läkastama nii, et koridori pealt juhtumisi mööda läinud õde arstikabinetti sisse tormas.
"Vett!" kähises arst köhahoo vahele, "ruttu vett!"
"Vot, just, mul on just samasugune köha!"  taipas Joonatan kõrvalt hõigata.
Õde jootis arstile klaasiga vett sisse, kohe mitu klaasitäit läks üles, teist sama palju läks alla arstikitli rinnaesisele ka.
Tasapisi, võttis aega mis võttis, uputas õde arsti köha ära. Mõni üksik kähe köhatus, punaselapiline nägu ja tohtri nabani vettinud kittel olid pea ainsad jäljed, mis toimunut meenutasid.
Ahjaa, võileib lauaserval ka muidugi. Kaks peenleivaviilu nende vahel pikutava ühest nurgast sakutatud lihalõiguga.
"Viska oma praad minema ja su köha on kadunud!" kähistas arst.
"Sa oled sinna kogu alevi pipra vist peale pannud, hull mees!"
Joonatan solvus. Hull ta nüüd küll ei olnud. Ja üleüldse...no läks topsil kaas pealt, siis läks. Sööki pole raisata!
"Sa oled terve nagu hobune," ütles arst, "mine lihtsalt koju ja mata oma praad maha, hoidku jumal, et sa seda koerale ei anna! Looma ei tohi piinata!"
Joonatan solvus veel natuke.
Ta ei saanud küll täpselt aru, ka "hobuse" peale või sellepärast, et liha koerale anda ei tohtinud.

Kodus võttis Joonatan näpitud võileiva kotist välja ja vaatas seda mõtlikult. Ilus võileib oli, magusa leiva ja mahlase praega.
Siis kehitas ta õlgu, võttis kapist kannu, valas pangest selle head külma vasttoodud kaevuvett täis, ohkas ja haukas suure ampsu lihaleiba.