Sõites sama teed pidi tööle jääb silla alla Preedi jõgi.
Ah, võibolla nad lihtsalt abiellusid...
...või on kusagil teine sama segaste nimedega jõgi...
Sõites sama teed pidi tööle jääb silla alla Preedi jõgi.
Ah, võibolla nad lihtsalt abiellusid...
...või on kusagil teine sama segaste nimedega jõgi...
Alustame nupukestena. Kõik oleme nunnud ja munajad...
...ja siis puhkeme õide.
Tuleb aeg, mil enam pole me noored ega veel pole ka vanad. Keskiga? On nagu on. Elame üle, nooruse sära on kadunud, väsimus on see, mis paistab.
Mõnikord on vanadus sitkem kui keskiga. Pea püsti ja sära!
Lõpuks... aga selg olgu lõpuni sirge!
"Tere hommikut lapsed, kähku üles, päike juba kõrgel! Kusti, sööma ja kooli, Mann, Marta, Minna, Mari, Mahta ja Miina – pange ennast lasteaiaks valmis, ma lähen vahetan väiksematel pepud kuivaks!"
Hea, et ämblikuemal käsi-jalgu rohkem oli kui paar, muidu oleks kümnendas hällis laliseva pisiputuka taguots selleks ajaks kui ema kõigiga ühele poole sai juba jälle vettinud olnud.
Hea seegi, et suuremad lapsed endale ise riided selga kududa oskasid.
Kudumine.
Õhkama võttis. Kudumine...
Tänaseks oli pereproual suured plaanid, ta oli eelmisel õhtul saanud naabritelt kõrvaltkuuse otsast imekauni mustri skeemi. Sümeetria! Harmoonia! Kudumi rütm!
Midagi keerulist selles ei olnud, noorena oli temagi üle võsa kuulus oma võrkude poolest, viimasel ajal oli lihtsalt aega vähevõitu. Üksikema asi, mõnikord mõtles ämblikuema tõsimeeli, et kas oli ikka hea mõte mees pulmaööl nahka panna. Muidugi ei olnud see mõte päris tõsine, mis pulmad need oleksid olnud kui peigmees sealt oma pea õlgadel minema jalutab?
Vanemad ämblikulapsed olid kooli läinud, tited magasid või olid vähemalt vaikselt, tuult polnud ka segamas. Aeg kuduma hakata.
Esimesed lõimed olid alati kõige aeganõudvamad. Kuhu täpselt tuleb keskpaik? Kui kaugele saavad servad? Mitu ringi, milliste vahedega saab kerida mustrit?
Oo kui hea tunne see oli, kududa, jälle kududa!
Ämblikuemand tõmbas niidi oksast teiseni, okka otsast punga peale, kuulmata ja nägemata mis ümberringi toimub.
Kuni ta lihtsalt komistas. Võrguniidi otsas kukkus ta mitu oksavahet allapoole enne kui pidama sai.
Näe, nooremad lapsed olid kõndima hakanud ja ühe, kes ta selja taga tuterdas, otsa ta koperdaski. Muidugi pidi laste kõndima hakkamine ükskord juhtuma, kuid ikka oli õhus pisike lootus, et enne õhtut ei toimu midagi. Saatust ei tasu narrida ja sestap oli emand hommikul lastele mähkmeid sättides paar ringi ümber jalgade kerinud – et kasvamine pisut keerulisem oleks ja tal päev vabamaks jääks, aga ei, päevatera soojuses kaksas kasvamine lõimed kiirelt katki ja siin nad nüüd siis olid, kõik kümme.
Ei, oota nüüd, ära sinna niidi peale küll roni!
Ei olnud röögatusest abi ja kohalejooks jäi ka hiljaks, Libedal niidil korra komistanud ämblikutitt kukkus aegluubis alla, niikaugele kui silm seletas, võimalik, et päris kuuse alla samblale. Ei ta sealt enam tagasi tule.
Ikka juhtub.
Kudumine ootas. Ämblik istutas lapsed okka peale ritta, luges sõnad peale ja vedas niiti edasi, kord silmanurgast musterit piiludes, kord lapsi üle lugedes. Kumbki ei õnnestunud väga hästi ja ega need lapsed siis paigal püsinud. Näe, üks turnis mitu oksa kõrgemale ja sealt ta pöialpoisi nokas minema läkski. Siuhti!
No seekord oli sellest kurnast ta viieteistkümnes, isegi veel hästi. Naabrinaisel läks ükskord terve munakookon üheainsa laksuga hiire nahka, vot see oli äkiline. Aga niimoodi, mõnekaupa, kadus neid ilmast-ilma.
Võrk, jajah, võrk. Ämblikuemand tõmbas muudkui mustrit. Päris tõpselt oli skeemi juba keeruline jälgida, midagi oli kusagil valesti läinud, kuid olgu pealegi, natuke loomingulisust tegi asja huvitavamaks.
Oksad võdisesid õrnalt. Ega ometi mitte jälle mõni lind?
Ei, seekord olid need lasteaiast koju jooksvad lapsed. Või, noh, Marta ja Mahta olid puudu, õed ei osanud öelda, kas nad läksid lihtsalt kaduma või said mehele, koju nad igatahes ei tulnud ja rahu sellega. Tüdrukud käitusid nagu pöörased. Eks nad olid päeva jooksukl kõvasti kasvanud ka, näiteks Minna põrutas kõigi oma kaheksa jalaga joonelt läbi ema polelioleva võrgu nii, et räbalad lendasid.
"Kas sa kaod, mine kohe teise kuuse otsa, ise juba suur nagu tarantel, aga mõistust pole ollagi!" Selle lärmi peale hiilisid ka teised noorikud külg ees minema.
Miina, tõsi küll, väga kaugele ei jõudnud, talle kopsas möödalendav maipõrnikas külje puhta ja kadus temagi puujuurte pole.. „Vaata, kuidas väikevend seal hakkama saavb!“ jõudis ema veel õpetussõnu kaasa hõigata ja läinud ta ligi.
Oh, võrk. Siin oli nüüd lappimist küll ja veel.
Aga kui siia natuke tihedamalt punuda ja sealt paar niiti pingule...või ei, siit lõdvemaks...ei, ikka pingule tõmmata, siis pole väga hull ju. Kui pea vaatamise ajal viltu keerata näiteks. Ja pisut kaugemalt vaadata. Kui kuus silma kinni panna. Pole väga viga jah.
Kustit polnud mõtet koju oodata, viimasel ajal oli puu noori pruute hullult täis, ju keegi ta endale leidis. Ei temast enam kuule.
Läheks vaataks õige üle, palju väiksemaid veel koju jäänud on?
***
Hommikul hakkas metsaservas mõni kena ämblikuvõrk silma, sellepärast... Mul on ilus ämbliku pilt ka, aga seda ma üles ei pane, ema loeb. Tal on ämblikega mingi teema...
Kohv oli lahja ja leige, aga vähemalt päike paistis soojalt
ja tuule eest varjas kohviku terrassi sein üsna hästi.
Eva oli kohvikus peaaegu üksi, taamal istus üks vanapaar ja
veidi lähemal üksik noormees, teiste mõtted ei seganud teda, ega ta väga ei
jälginud neid ka, kui aus olla. Eva oli
ammu otsustanud, et temast superkangelast ei saa, ei ole mõtet aidata neid, kes sellest
huvitatud ei olnud.
Neid kordi oli kindlasti rohkem kui kümme, mil Eva proovis
kedagi aidata ja tänu asemel hukkamõistu osaliseks sai. Paaril korral oli pahakspanu
lausa füüsiline, paljudel kordadel nii intensiivne, et Eva pidas targemaks
kiiresti taanduda, enamasti vaadati teda lihtsalt kui hullu või tüütut vanaprouat.
Eva oli peaaegu loobunud sekkumiskatsetest
Ikkagi oli valus, kui ta nägi kellegi peas mõtet, mis tolle
kaaslasele halba soovis või oma ükskõiksuses lihtsalt haiget tegi. Tõsi, mõnikord – ja mitte harva – oli teiste
inimeste mõtete nägemine nagu peitepildi lahtiharutamine. Mõttejooned olid omavahel sõlmes ja servapidi
kattuvad ning ei olnud lihtne aru saada, milleni need ulatuvad.
Nagu toogi kord, kui Eva nägi kõrvallaluas istuva paarikese naispoole
mõtetes märatsevat koera, välkuvaid kiskjahambaid tema paarilise käte ja näo
juures välkumas, tajus jälestust naise mõtteis ning ta siirast murest paari
tolle koduni jälitas. Aga aias, kuhu noored sisenesid oli hiiglaslik dogi kes
noormeest nähes õnnest pöörasena mehe näo lödinal üle lakkus ja naisega sama üritades
tõrjumise osaliseks sai, kuigi ka naisel oli koera nähes hea meel. Meigitud nägu
lihtsalt. Selle lakkumine oleks neiu ilule ehk liiga loovalt mõjunud.
Eks selliseid vääritimõistmisi oli veel. Kuid oli ka
juhuseid, kus Eva hirm oli põhjendatud, kuid tema hoiatused kõlasid kurtidele
kõrvadele. Mehed ja naised, kes kosisid paarilist, mõttes enese võlad, mida kaaslase
maja müügist tasuda saaks ja mälus äsjane kirglik öö hoopis kellegi teisega,
aga suu lubamas tervet maailma ja osa kosmosestki sellele, keda mõtteis just
paljaks varastati.
Mitte ainult paarid ei olnud need, kelle mõtteid vaadates
Eva meeled tihti haiget said. Üksikud inimesed, kelle peas jooksid kümned
võimalused enda elu lõpetamiseks, inimesed, kes tundsid end halvasti, kuid ei
jugenud arsti juurde minna... nemad vajanuks ehk ainult sooja sõna, tunnet, et
neid on vaja, et nende tervis ja olemasolu on kellelegi tähtis..? Eva ei
teadnud, mida neile öelda. Mõnikord ütles ta midagi tühja ja mõttetut ja väga
harva tajus ta, et ta suutis midagi muuta. Enamasti ...enamasti vaadati teda
nagu ikka hullukest vaadatakse.
Alguses, aastat poolteist tagasi, kui ta peale hambaarsti
juures minestamist oli avastanud, et näeb teiste mõtteid, oli ta rõõmsalt
üllatunud. Eva uskus tõsimeeli, et ta sai võimaluse muuta maailma paremaks. Kui
ta siis tajus, kuidas inimeste mõtted ei ole ilus sirgjooneline klaar rida nagu
raamatust loetud mõttemullid ja -kirjeldused, pettus ta esimest korda.
Vähemalt kolm kuud võttis aega enne kui Eva hakkas aru saama, kuidas välja
noppida oluline. Järgmised kolm kuud kulus aru saamaks, et kedagi ei huvita
tema abi. Inimesed olid kinni oma mullis, nad ainult arvasid, et tahavad teada,
mida teised mõtlevad, kuid kui neile vastus sellele küsimusele kandikul ette kanti, lõid nad nähtu uppi ja nõudsid muud. Nad ei uskunud sõnumitoojat.
Eva lõpetas katsed teisi õnnelikuks teha kiiresti.
Harva, kui miski teda nii haaras, et ta vaatama jäi.
Isegi selleks ei olnud ta võimest kasu, et näha, kas
ülekäigurajale lähenev auojuht peatub või ei. Mõni, kelle mõtteis oli selgelt
näha, et ta näeb rada ja inimesi sellel ei reageerinud karvavõrdki ja jalakäijad
pidid hüppama kui jänesed, teised, kelle peas olid sootuks mingid muud uidud
jäid reflektoorselt, ilma ühegi mõttetäpita seisma.
Mõttetu võime. Kasutu nii endale kui teistele.
Lihtsalt lärm peas. Isegi mitte lärm, Eva oli kiiresti õppinud
pilte üksteistest eristama ja soovi korral ignoreerima.
„Laua alla. Selle laua alla.“
Pilt lihtsalt tuli pähe. Noormees kõrvalt lauast?
„Teibiga. Kus nuga on?“
Jah, noormees kõrvaltlauast. Eva vaatas vilksti sinapoole, noormees
istus, tass teed ees ja klaasistunud pilk enda ette suunatud. Noormees näis pilgust häiritud olevat.
„Vahib. Ei saa“
Eval oli veidralt põnev. Ta tõusis ja läks kohvikust välja,
teisele poole terrassiseina. Sellest paistsid mõtted selgelt läbi.
„Jäi kinni? Jäi kinni? Jäi kinni! Jäi...“
Mõtted liikusid kaugemale ja muutusid segasemaks. Eva nägi,
kuidas mees astus mööda tänavat eemale, hüplev
rahutu kõnnak ja segamini mõttelapid pilvena järele liuglemas.
Eva läks terrassile tagasi, istus noormehe lauda ja leidis
kobamisi paki, mis oli laua alla kleebitud. Täpselt nagu mehe mõtted näitasid.
Pakk sajaeuroseid, üsna lopsakas ja kohev pakk. Eva kuulatas,
kas ta tegu on kellelegi silma hakanud.
Vaikus, ei ühtegi mõtet millesse oleks segatud tema.
Võibolla polegi see võime nii paha.
„Emme, kes ma olen?“
„Kes sa olla tahad?“
„Kes sina oled?“
„Mina olen hobune“
„Kas siis olen mina ka hobune?“
„Ma arvan küll. Mis sa ise arvad?“
„Ma olen sinu moodi, ma olen ka hobune. Mul tegelikult
tiivad ka, kas hobusel võivad tiivad olla?“
„Ma ei tea täpselt. Ma ei ole tiibadega hobust näinud, aga
see ei tähenda, et neid olemas pole, see tähendab, et ma pole veel kõike
maailmas näinud“
„Kas sa minu tiibu ei näe?“
„Ei, need ei paista“
Väike Hobu oli natuke mures. Tal olid tiivad, päris
kindlasti olid, sest unes sai ta alati lennata. Kui tahtis, lendas niisama õue
kohal, kui isu tuli, tiirutas puude ladvust kõrgemal. Tõsi küll, päeval oli
lendamisega natuke raske, Ta oli proovinud koplis kasvõi mõne madalama tiiru teha,
aga peale uljast hoovõtugaloppi ei leidnud ta kunagi oma tiibu üles, need ei
avanenud nagu unes. Emalegi ei olnud ta saanud neid näidata. Ta oli küll emale oma tiibu kirjeldanud,
valgeid, udusuliseid ja õrnu, kuid näidata ei olnud veel saanud.
„Ma arvan, et ma ükspäev näitan sulle oma tiibu!“ oli Hobu siiski päris kindel.
„Kas sa ükssarvik ei taha olla?“ küsis ema.
„Ükssarvik?“
„Sellne hobune, kellel on sarv otsa ees, üksainuke ja terav
sarv..?“
Hm, sarve oli Hobu näinud, kitsel olid sarved.
„Ei taha sarve, sarved on koledad“
„Kuss, mis sa nüüd niimoodi kohe, naaber saab pahaseks!“
Naaber, kitseema, kellel oli kombeks oma sarvi üle pea
kammida oli Hobu lauset siiski kuulnud.
„Sulle ei sobi sarved niikuinii, kaovad laka sisse ära!“
Õnneks ei olnud kitseema solvuja tüüp.
Naabritega oli vedanud.
Päike paistis.
Koppel oli roheline ja avar.
Tiivad – küll need ükskord ka päeval end sirutada lasevad.
Sellised ilusad, udusulised pehmed – nagu siidikanadel.
Natuke suuremad kindlasti!
***
Pilte on lihtsalt kogunenud...
Pool ilma on otsustanud, et kohv on ambroosia lähisugulane ja äärmiselt kasulik hommikunektar. Teine pool teab täpselt, et kohv on kõigi mürkide ema ja mõrtsukjook number üks.
Kohvijoojate gildis on rahvast mõlemast poolest, uskuge või ei. Kuid hommikune autoportree "mina Pariisis kohvi joomas" on alati midagi, mis mõjub kasulikult.
Ahah, langesite lõksu, jah? Tean-tean, pealkiri....
Tegin usinasti tööd ja äkki oleks keegi justkui korgi eest tõmmanud. Mõtted, ind, agarus ja ideed moodustasid keerise ja läksid lurinal kuhugi alla, minust kaugele, haihtusid mingis ajuvabaduse kõrbes. Kõik, mitte miski ei olnud huvitav.
Põgenesin selle tühjuse eest.
Ostsin poest sarvesaia ja limpsu, sõitsin järve äärde ja ronisin hüppetorni teisele korrusele. Oleks tahtnud kolmandale ronida, aga ei jaksanud, ausalt, täiesti tühja naha tunne oli, isegi teisele korrusele ronisin sammhaaval, üks aste korraga, lönta-lönta.
Paremal oli part.
Vasakul oli part.
Keskel jõin mina.
Kuhu sa tuled, kuhu sa tuled, kuhu sa tuled!!!!
Oot, päriselt lubate tal siin kükitada või?
Olgu siis pealegi, las sitsib. Vasakule ära...
Kõik võtavad koeri.
Hea küll, see on kunstiline liialdus.
Ma kindlasti veel ei taha, võibolla veel paar aastat ei taha ja pärast seda ilmselt väga ei saa ka, lugesin nimelt, et üle 65. aastastele nooremaid kui kaheaastaseid koeri ei anta. Seda tean ma kindlasti, et vanemat koera ma kindlasti ei võtaks, hea, et on inimesi, kes teisiti mõtlevad ja ka täiskasvanud koertele kodu pakuvad.
Võtan õige haned,
Kalkuni võiks ka võtta...
Veel paar päeva ja siis pidi suvi hakkama. Vähemalt, räägitakse, soojaks läheb. Nägin täna poeriiulil Difusili, aga, näe, ei ostnud, sest sääski pole ju. Kui soojaks läheb, siis vaatab seda asja, võibolla avan sääserestorani, võibolla ostan peletusvahendit. Niikaua saab veel põldu harida ilma, et keegi sääri küljest närib ja silmi ummistab.
Mitte ei mäleta, kelle blogi see oli, kus kirjeldati põllumulla testi, mille käigus puuvillased aluspüksid maha maetakse ja mida rutem need maa sees ära kõdunevad ja ussikeste ning muude pudilaste poolt nahka pannakse, seda parem olevat mulla tervis. Ma olen kehv maaharija, mu põllul on muld nii kõbus, et sellel kõndides süüakse trussad otse jalast ära. Vihmaussid on jämedad nagu jalgrattalohvid ja sitikad meenutavad robottolmuimejaid. Umbrohule mu põld meeldib. Otsustasin seepärast kõvasti maasikamaad suurendada, seda pole nii sõgedalt rohida vaja (+maasikad!). Peenravaipa vaja juurde, mis muud. Pole üle poole aasta ehituspoes käinud, helde aeg, täna olid kõik maakonna inimesed kindlasti sama mõtte peale tulnud. Noh, et maasikamaa, ehituspood ja nii edasi.
Päris ehmatav kogemus oli. Inimestest on ikka väga kerge võõrduda.
Varakevadest saadik otsisin taga sügisel "kindlasse kohta" pandud vihmutit, teate küll seda asja, mis voolikust tuleva vee ilusasti laiali pritsib. Kadunud. Poolteist kuud otsisin, täna andsin alla ja ostsin uue. Selle jaoks oli voolikule vaja teise läbimõõduga otsik panna. Kummardusin kuuris alumise riiuli juurde, kus teadsin neid olevat, toetusin käega samal ajal murutraktori kapotile, hea oli toetuda, mõnus kumer asi oli külma kapotipleki asemel pihu all.
Vana vihmuti. Ma otsisin nädalate kaupa oranži kilpkonnakujulist plastikust kolakat, leidsin rohelise.
Hea, et ma nii kitsi olen ja uus vihmuti sai kõige odavamate vidinate hulgast valitud. Hajameelne laristaja oleks paari aastaga pankrotis.
Kõik lapsed suveks maale! Seoses sellega purunevad väljavaated võimalikeks sõprussuheteks teinekord üsna kiiresti.
Tere, maakas! mina olen külaline kaugelt, mis sa arvad, kas meist võiks sõbrad saada?
Kuule, ma küsisin ju ilusasti, miks sa nii sõjakas välja näed?
Oota nüüd, ära hakka kohe tüli norima, maakas!
Loodus on imeline. Õue peale külvab ta seeni, mille kilohind on viiesaja euro ringis ja nii ma siis söön tupsusousti ja tuhleid nii, et viietärnised restoranid on kadedusest kummuli. Metsa paneb loodus jalutama põtru ja küülikuid, kusjuures põder oli nõus pildile jääma aga küülik pani plagama.
No mis sa teed inimesega, kelle jaoks on koduloomad vaja natuuraga ühte sulatada, sest loomade õigused ja nii edasi. Küll see küülik tal rebase abil loodusega üheks saab, vihm peseb repsukaki mulda laiali ja õndsus muudkui levib.
Ja levib ja levib...üks töökaaslane on mingi kooritud juurviljaga pähe saanud, kui tal enne oli probleeme maakeraga kui sellisega - ketas näis usutavam - siis nüüd on lisandunud veendumus üleilmses vandenõus ja vaktsineeritud inimeste ülimas ohtlikkuses oma peaga mõtlejate suhtes. Kui ei näeks, ei usuks, et pärisinimeste seas selliseid olemas on.
Mulle sobib. 50% vaktsineeritud nagu ma olen. Vähem trügimist.
Millal kinno saab? See ja teatrid on kaks asja, millest ma puudust tunnen. Muidu on kõik lausa lill. Õitsev nõges näiteks.
Ah, las klassik kommenteerib: "Vanaks jäänud, palju lobisema hakanud..."