Saunast vetsupaberini

Unenäod on kirkad ja elavad, paraku jäävad need harva meelde.  

Tänane justkui jäi. Pool läks kindlasti kõige liha teed, aga üksikud jupid... 

Maja, millest tean, et see on kodu, kuigi tuttavat selles ei ole midagi. Ühe toa aknast paistab põld, teisest meeletu veepööris, mis on kohe-kohe jõudmas akendeni, kablutan kahe vaate vahet ja äkki näen, et veepöörise asemel on hunnik kruusa, vesi on majast eemale juhitud. Enne samast paistnud saun, mille tean samuti enda oma olevat, on kadunud mis kadunud. 

Olen väljas, maja ja sauna endise asukoha vahel tee peal, mingi väga suur mees hoiab mind õlgade ümbert kinni ja räägib, et kõik ta sugulased on lollid peale ühe onu, mu küsimuse peale "kus saun on?" vastas ta korduvalt mingi justkui sõnadest koosneva, kuid sisult täiesti arusaamatuks jääva lausega ja ma tunnen sama mida elus tihti olen tundnud - piinlik on üle küsida. 

Täpselt nagu eluski - piinlik, aga ikka küsin, sest parem korra kurdina näida kui lolliks jääda. 

Mind protekteerivalt hoidev mees vastab alati ühte moodi - esimene lause pool räägib lollidest sugulastest ja teine, sauna kohta käiv, on seosusetu lalin. 

Telefon hakkas lõugama. 

Äratus. 

Nüüd ma ei teagi, kus on mu vetevoolu poolt minema viidud saun, mida sel ärkvel-maailmas pole sel moel kunagi olemas olnud kohas milles ma kunagi käinud ei ole ja kes on need inimesed keda ma kunagi näinud ei ole. 

Nädalavahetusel tegin endale (tegevus tsenseeritud) viga, ribikorvist linnupuur valutab ebameeldivalt, kohati lõikavalt, aga ma eiran seda.  

Mu hingeloom on praegu Sid: "Kõik on hästi, kõik on väga hästi. Kuigi ma vist suren ära" 

 Blogilõim on rikkis, ilmselt mitte ainult minul. 

Selleks, et näha kas keegi on kusagil midagi uut öelnud peab blogidest lihtsalt läbi astuma.  Teate küll, nagu vanasti külas käidi. Astud sõbra poolt läbi, et näha kuidas tal läheb, lootes, et ta ikka kodus on.  Tänapäeval väga noortele arusaamatu kontseptsioon. 

Sama arusaamatu nagu "ükskord, kui ma tunniajases vetsupaberi sabas seisin, lootes oma kümmet rulli kätte saada.." -  "kümmet?"  - "Rohkem ühele inimesele ei müüdud." - "?????" 

Mis viis mind omakorda mõttele, et olen netis sattunud korduvalt peale nostalgiapostitustele "Kui tore oli elu nõukaajal, kõike oli saada, diskrimineerimist ei olnud, kuritegevus oli null ja kõik sõid sularasva ning magasid ahju peal kahe kasuka vahel," 

Lugupeetavad, ka mina igatsen nõukaaega, sest siis olin ma noor. 

Kõik muu oli pullikaka ja nii vale, nii vale. Ja lugupeetavad nostalgitsejad on samas lõksus.

Kanad, kapsad ja pühapäev

Pühapäev.

Maakas viis kanadele kaerahelbeid, seejärel tegi Hispaania omletti ja 3 õhufritüüri sardelli. Enda sardelli jättis söömata. 
"Nüüd võiks poodi minna," ütles Maakas.
"Mhmhm."

Sõitsime suuremasse alevikku poodi.
Sügavkülma on Grossi raieliha suvešašlõki jääkidest kogunenud korralik varu lihaseid konte, pekki ja kamaraid. Õues on niiske ja jahe. Mulgikapsa-aeg on käes. 

Barbora pilt

"Aga Läti marineeritud hapukapsaga!"
"Miks?"
"Sest muid ma ei tunnista."

COOPis rändas korvi Läti marineeritud hapukapsas, värske kartul, banaan, seemnetega sai, kõrvaklapid, piim, hapukoor, kodujuust, õlu, siider, mitu sorti viimsepäeva allahindlusega peekonit ja veisesink. 

Tõstatasin korduvalt erinevate kaupade juures teema, et "äkki kanad tahaksid..." Maakas ei öelnud midagi, aga pilk ütles, et ta saadab mind kohe ... .

Siis sattusime munakastidega aluse juurde. "Mis imemunad need veel on?" vahtis Maakas uskmatul pilgul Kikerikii munakarpe. 4,79 € kümme muna.
"Kikerikii on Äntu bränd ju," ütlesin tähtsa näoga. "Sama farm, kust Sitavarese ja Co tõime."
"Nii kallid munad on kodus?!" ei suutnud Maakas uskuda. 

Edasi läksime Grossi, sest COOPis polnud kassidele sobivat konservi kampaanias. Igat konservi nad ei söö, eriti Matilda. Grossis ka ei olnud. Aga ärge muretsege, kassidel on veel enam kui nädala varu kodus olemas. Küll aga oli allahindlusnurgas samast Läti hapukapsast –80%. 0,34 €. Kortsutasime kulmu, võtsime ühe lisaks.
Teises allahindlusnurgas oli pisut aegunud manna. "Kana-manna on saadaval" teadustasin. See rändas korvi. Siis märkasin Grossi omatoodangu sarvekese makarone. 0,49 € pakk.

"Kas kanad söövad makarone?"
"Jah, neile meeldib isegi rohkem kui manna."
Kolm pakki korvi.
"Aga, aga, aga kanad tahavad makarone hakklihaga, valku ka ju, mitte niisama?" 

Maakas hakkas juba ärrituma, kuni talle meenus munade hind ja kuni me avastasime kulinaarialeti kõrvalt piskese sügavkülma. Koerapiltidega pakendid "lemmikloomade toit, termotöödeldud". Grossi omatoodang seast, veisest, linnust, täpselt külmutatud "hakkliha". 0,98 € kilo. "Okei, nad on seda väärt," nentis Maakas ja kobe kotitäis läks Henriettale ja tema sõbrannadele korvi.
Kassalinti silmitsedes ajas Maakas silmad punni. "Endale ostame allahinnatud kaupa ja kanadele täishinnaga?!"
"Mhmhm."

Koju jõudes hüppasin esimese asjana kanalasse, käigu pealt põõsast arooniaid kaasa haarates. Hommikused kaerahelbed ei olnud veel otsas, nii et said marjalisandi. Kanad oskavad arooniaid hinnata küll. 

Edasi sai tuli pliidi alla. Pliit sai nii seest kui väljast süüa täis. Maakas tegi ahjus searibi ja köögiviljadega ühepajatoitu. Pliidi peal keetis õunamahla läbi. Mina asusin inimeste mulgikapsaste kõrvalt, mis on igav teema, kanade homset ja ülehomset sööki tegema.
Maakas küsis oma hommikuse söömata sardelli kohta, kas ma tahan seda või läheb kanapotti - no ma natuke nagu tahtsin, aga kana tahab ka ju, nii et ma ütlesin Maakale, et kanapotti, aga enne hakkigu ikka ära, et ainult üks või kaks seda endale ei saaks. 

Pâtes à la viande hachée, aux fanes de betterave et aux fanes de carotte ütleb Google translate "makaronid hakkliha, peedi- ja porgandipealsetega" kohta.
"Osa värsket tuleb hakituna sisse keeta, nii nad söövad paremini kõik ära," seletasin. Ja pistsin talle hakitud "salati" lõikelaua nina alla. "Ilus, onju."
Maakas noogutas. Mulle miskipärast tundus, et ka muigas.
"Ja väiksem osa pärast veel peenemalt hakituna peale panna, struktuuri ja värskuse mõttes."

Kiudaineid ja vitamiini kanade makaronipotti

Maakas ütles pahuralt, muigamata, et on küll koguaeg süüa saanud, aga kaalub kanaks hakkamist. 

Vahepeal viisin kanadele lõunasöögi ära: eilane inimeste mannapuder tänaste Maaka köögiviljaroa koorte ja sügavkülma koristamise mitmete jäätiste jääkidega. Söödi arooniateta. 

Aga ilm! Sajune ja tuuline. Daamid kibeleks justkui õue, aga märg ju. Kügelevad aknalaual, vahivad etteheitval pilgul ja pahandavad omas keeles, justkui saaks ma ilma muuta.
Teatasin Maakale tuppa tulles, et kanadele on vaja ehitada poolkinnine diivani ja liivavanniga tuulekindel veranda. Ähh, esialgu vist ei saa projektist asja...

Vihmane, vihmane. Matroon all paremas nurgas. 

Aga kuna olukord hakkab ka gastronoomiliselt käest minema, siis otsustasin end kana-alaselt edasi harida ja ehk kirjutan kokaraamatu kanatoitude osas. Ptüi, kanadele mõeldud toitude osas! Hommikusöögid, snäkid, soojendavad road, pühade menüüd, gurmee jms. 

Olueluline-eluoluline

Tööl on rahulik aeg. Noh, peaaegu rahulik. Öösiti ei kirjutata enam nii palju, seega hommikul varavara tööle jõudes ei ole kusagil mingit pampapõlengut mida kohe kustutama peab, enne kui siin- või sealpool ookeani hädalised tuttu on läinud. 

Istun, kuulan oma mõtteid ja sumbuurset tööstusmüra akna taga ja mõtlen pensioni peale. Et kas minna või olla. Praegu veel on kaalud olemise poole viltu, ahne olen, maailma tahan näha, kalamarja ja laadasinki süüa. Kalamarja tegelikult ei taha, pole need kalamunad midagi nii erilist, korralik praetud räim on palju tegijam. Pealegi, ei väsi kordamast, ma oskan oma tööd ja enamik kolleege on toredad, ainult uus ülemus on... ok, vaatame veel. 

Kui ma kunagi peaksin kiirustades pensionile jooksma on tema roll selles suur, uskuge mind. 

Tohtrid kasvatasid mu kehavedelikest mingi jõleda bakteri üles, võitlesid sellega laboris, matsid labori koos langenutega betoonsarkofaagi alla ja eilsest sain apteegist tabletid, mis loodetavasti aitavad. Just "loodetavasti", sest olevat mingi eriti antibiootikumiresistentne elukas. 

Aga ei salga, juba lootus, et elu läheb paremaks annab jõudu. 

Kui juba terviseteemadele jutt läks, ealised iseärasused, ju nõu, siis käisin kalli raha eest oma põlve ultrahelis uurimas. Mitte mingit häda ei leitud. Siis läksin koju ja avastasin end õue pealt selili taevast vahtimas, ilus oli. "Täiesti terve" põlv läks jälle suunda kuhu ei tohiks ja mina loomulikult heitsin seepeale pikali. 

Tagantjärele tarkusena mõtlen, et oleksin siis kohe minema traumapunkti selle koivaga, natuke läks paiste, raasuke põlveõndlast siniseks jne, aga Väikelinna Traumapunkt, eksole, halvad kogemused. Vahepeal on kaks korda enam-vähem sama jama juhtunud, pisut kergemas vormis, ortoos on nüüd mu püsigarderoobi osa, pole parata. 

Aga mitte "kas" vaid "millal" on kord mil põlv kõvasti paugub ja siis lähen kasvõi Tartu emosse. Võimalik, et saan sealt teada, et niimoodi nüüd jääbki, aga olgu siis selgus, sest jalutuskepp, mida kasutada, mul juba on. Mitte veel kasutusel, kuid ootel. 

Sellesama põlvega seoses sain paar päeva tagasi mõnusalt naerda. Olin just sõidust tulnud, tehasekoridori pidi oma laadimisjaama poole liikumas kui seljakotis telefon helises. Näpu vahel olid arvutikott ja väike kilekott turvajanõudega, jäin seisma ja panin need kaks põrandale varvaste vahele püsti, et seljakotist lõugaja kätte saada. 

Äkki kuulsin selja tagant samme. 

Kitsas koridor, viisakas on koomale tõmmata. 

Loomulikult tegin, varvaste vahel olevaid kandameid kokku surudes jänkuhüppe kõrvale, et mitte nii palju ruumi võtta. Loooooomulikult mõtles mu põlv, et "tühja sa hüppad!" ja laksatas paigast. Kukkusin seljaga vastu seina, jäin küll ilusti püsti, kuid kott läks kummuli. Selja tagant tuli üks meesterahvas, kes mu koperdamist nähes kohe appi tõttas, korjas arvuti ja sussikoti tee pealt ära seina äärde, endal kätud värisesid kohkumisest, aga ses värisevas käes oli kokapudel. Coca cola vusises korgi alt arvutikotile ja sussikotti, mees oli paanikas arvuti pärast (aga kott oli märg ainult väljastpoolt), märkamata, et kingakotti jõudis pea veerand pudelit tema jooki. 

Rahustasin kolleegi maha ja saatsin minema ja kui ise liikuma sain tegin tsehhis sussikoti põhja augu. Vesist rida jagus pea saja meetri peale, kõndisin ja tilkusin nagu põiepidamatusega suslik. 

 Sussikott läks äraviskamisele, papudel endil pole häda midagi. 

Arvutikott läks geiks kätte ära, muudkui vikerkaaretab. No hea küll, see on nüüdseks juba taevastele radadele läinud töökaaslasest aknale jäänud prisma vigur, aga ilus on ikka vaadata. Peab koti pesumasinasse viskama, loodetavasti on meeles enne arvuti välja võtta. 

Öösel kiljus rebane õues. Ma arvan, et see oli rebane, šaakal võis ka olla, mine neid elukaid tea. Südaöösel kiljus, kella kahe ajal olid veel veidramad hääled, käisin seepeale õues ja kanade juures ja veel natuke õues - kedagi ei näinud. Mul on koduloomade osas pisike paranoia, ega see enne paari aastat üle lähe. Koduloomade endi paranoia õueskäimise osas on üle läinud, W sõnul oli eile 80% eluskarjast vabatahtlikult päevitamas käinud ja ka loomproduktide tootmine toimub ühtlaselt kõrges tempos. Viisaastaku tulemused nävad ees helgelt säravat. 

Kevad tuleb iga päevaga lähemale. 

Õunamahla juba olete teinud?

Oeh

 Kui meile paarkümmend aastat tagasi seda kontorit ehitati milles praegu istun olid siin aknad, mis algasid umbes põlve kõrguselt ja said otsa pisema inimese käesirutuse peal. Suured Valged Ülemused tulid, vaatasid - "Seie saagu kontoora!" ja otsustasid, et tööinimesel ei ole vaja aknast välja passida. Aga noh, elekter maksab ja mingid augud tuleb ikka seina sisse jätta, et proletariaat hingata saaks. 

Aknad ehitati tubli kahe kolmandiku jagu kinni, ülespoole jäeti ikka midagi.

No mis seal ikka, hea, et kellelegi piimklaas meelde ei tulnud. Ja taevas, see on iga päev erinev.  Vahi nagu ... mäletate seda papist toru, milles kirevas klaasikillud mustreid tegid. Kaleidoskoop nimeks ja kui  katki läks sai ikka isa või ema käest rihma, sest klaasikillud põrandal - kes tegi?  

Oeh.

Aga aitab õnnelikest lapsepõlvememuaaridest, läheme ropu raugaaja juurde tagasi.

Ostsin eile borrelioosi kiirtesti, sest pereõde arvas, et no ei ole ikka vaja vist. Kuus-seitse puuki kevadest saadik? ja siis? Liigesed valutavad, peavalu, pisike igapäevane palavik, isegi nahk valutab katsudes...vaadake passi! 

Borrelioosi kiirtest näitas rasedu...borrelioosi.  Kangesti kallis test oli, seda  kasutades tuli meelde meie kadunud perearsti kommentaar ühele vanainimesele, tahtmatult läbi korvhõreda ukse kuuldud: "SEE on üks HÄSTI kallis rohi, kui see ka ei aita, siis..."

Äh, keegi niikuinii ei usu. 

Loodan kangesti, et teen pereõele ülekohut.

Oeh.

Kalale peaks minema.

Ja seenele.

Aga no ei ole võhma, ei ole.  

Oeh.

Wildi on haaranud toidutegemishullus.  Nii suure poti kui kätte saab, nii palju ka toitu tuleb. Vannitoas on kahekümneliitrine pott, annaks taevas, et see talle meelde ei tuleks, muidu ma varsti toauksest välja ei mahu.

Oeh.

Käisin naabrimehega maatükkide piirid läbi ("Minu tuulemurd, sinu tuulemurd") Tema ähkis ees minna, mina puhkides järele.  Enne olime noored ja ilusad, nüüd on ilugi hääbumas, pead olid koorepuru ja miks mitte ka värskeid puuke täis, käed-jalad kraabitud, jalad märjad. 

Paari aasta küte metsas laiali.

Oeh.

Eile ehitati meite külateed. Kus-seitse aastat tagasi küsisin vallast, kas saaks ehk koorma või paar kruusa tee peale, pisem auto tahab koduteel ära kaduda. "Teie tee, ei saa" Siiani mäletan, milline jõuetustunne peale tuli. Eile ütles W, et autod olla päev läbi nõelunud ja kui nii edasi läheb on külatee meeter kõrgem kui hoovi sissesõit. No olgu, kerge kunstiline liialdus, aga koormaid veeti ikka kümneid. Täna koju minnes lähen vaata ega see ometi mingite metsaraadamisplaanidega seotud pole, kui rada viib küla viimasest majast edasi, on jama käes.

Oeh.

Minidinosaurused.  Õue ei lähe, aga munemiskrambist on üle saamas. Varsti olen nagu munasööja-madu, salatid on nõrkadele.

Oeh.

Sügis pressib peale.

Ooooooooeeeeeeehhhhhhhhhh...

Millal see kevad ükskord tuleb

 

Augusti teine nimi on küpsus. Seened metsas, õunad puus, vili kombaini hammaste vahel ja muld kummardamas adratera ees. Lapsed mängivad meeleheitlikult, hambas tangis, vältides kõiki sõnu, mis algavad k-tähega, Kohustused, kord, kapsasupp, kool. Täiskasvanud teesklevad keset päeva suurt suve, kes lapiti maas päevitades, kes aias äraõitsenud õisi korjates, et pilt liiga karm ei paistaks.

Hommikud on toorelt ausad.  Kaste on jäine, läbi muru käimine jätab maha tumedad rajad.

Nagu läbi sulalume oleks sumbanud.

Sookured. Nemad alustasid sügise loitsimisega juba kevadel, nüüd on nende hääled valjud ja hingetükkivad.

"Sügis!"

Seda nad iga karjatusega kuulutavad. 

Ritsikad oma õmblustöökojaga ei ole nii karmid, aga sõnum on neilgi sama.

Augusti teine nimi on küpsus. 

Aga Augustis on ka poisikest. Seened mängivad metsas peitust, rästad varastavad kõike marjakujulist. August kasvatab vigurtomateid, keerutab porgandid peenras krussi, toksab hajameelsele õunaga vastu pead. 

Kus on sügisel alles Newtoneid, pead õuntest muhkus.  

Kevadeni on enam kui 200 päeva.

Hommikul on esimene käik kanade manu.

Ei tea kui kaua läheb rahunemiseni, paaril viimasel korral võttis mets kanad ära ja praegu on igal hommikul on hing kinni - kas seekord on kõik korras?

Ilmselt ei tule täit rahu niikuinii. 

Aga, noh, naudin kuniks on ja võibolla on kaua.

Ida-võlumaast ja vingutujust

 On hommikuid, mil ärkan silmade särades, rullin kõigist kellel pole õnne mu eest õigel hetkel pageda üle nagu optimismist lõhkema hakkav okassiga jättes enda järgi maha lamavatest inimestest koosneva oigava sillutise ja lahendan maailma jaoks olulisi probleeme ühe käega ning lauldes. See viimane tekitab oigava sillutise ka vasakule ja paremale, kõrvavalu, kui mäletate, on hirmus asi.

Ja siis on täna.

Hommikul mil pean olema õnnelik kui tööle jõudes ei näe ma välja nagu supermän, trussikud seeliku peal ja koju unustatud läpakas on pisim mu muredest. 

Kalale pole ammu jõudnud, seeni on nii vähe, et metsas käies on parme ka enam kui seeni. Mustikad...on ka kusagil.

Nii hea on viriseda, jess.

Muide. homme on reede. 

Mul on veerendsaja euro eest välja võtmata lotovõite, kõik puha kaheeurosed pudinad, üks viieeurone ka sekka. Kus mu miljon on, küsin ma?

Niuniuniu.

Peaks naistepuna teed jooma, suvelõpu nukrus kiusab.

Praegu teen töölaua taga nägu, et mul on käsil mingi ülioluline teema.  Kõrvaklapid peas, aga sealt ei tule midagi, mõnus vaikus. 

Lõuna ajal teen põike Norra allikale, lähen toidan parmusid. Keegi peab ju nende peale ka mõtlema.

Kuidas teie hakkama saate, kui hinges on madalrõhkkond ja peas vilistab tuisk?

Äh, mõtlesin, et ehk läheb vingutuju üle, aga no ei lähe. 

Lugesin uudist Viivikonna asunduse lammutamisest. 

On neid, kes on poolt ja neid, kes vastu. 

Olen seal käinud ekskursioonijuhiga, kellel see lammutamine raasugi ei meeldi. Talle ei meeldinud ka tanki äraviimine. Kui ikka teenistus sõltub taoliste konfliktarhitektuursete kohtade olemasolust võib isegi Tšernobõli elamiskõlblikuks muutumise üle jaurata. Koonduslaagrite sulgemist võib ju ka vaatamisväärsuse kadumisena esitada, toosama ekskursioonijuht tegi isegi Ivangorodi võidupühast omale rahapõrsa. 

No ma ei teeeaaaa...

Selleks, et kõik korralikult ära rääkida 3...

 

Käisime suurel osturetkel

St tegime Rakvere ümber tiire, mis motiveerisid mind juhiloa tervisetõendit uuendama. 

Lidl, Magaziin, A1000 Market, Puumarket, Bauhof ja siis veel Väike-Maarja Coopi ehituspood ka. Viimane põhjusel, et Maakas suutis Rakveres kanala uksehinged poes ostukärusse unustada. Mis oli lõpeks täitsa hea, sest Coopis maksis 2 hinge sama palju kui Bauhofis 1 ning lisaks leidus võimalus kanade elujärge parandada. Kanade talveõrnad kohad olla harjad, lotid ja varbad. Viimasest saan ma hästi aru. Seega sai kanadele õrreks võetud 2m pikk 12mm keermelatt ja 2m toruisolatsioon. See "pool noodle", mis ei tohiks väga vett sisse võtta. 

Söögivaru järgmise pandeemia üle elamiseks on olemas, eriti Matildal ja Mahvaldal, ja omandatud on ka uus eluline oskus. Saematerjali vedamine Toyota Yarisega. Kusjuures 3m prussid ja lauad mahuvad sinna peaaegu sisse, mis mind üllatas. See masin on seest suurem kui väljast. 

A tähtsaim projekt oli hoopis Sigudik: Kiir mõisavalitsejaks, Sigudik lepatriinuks

Bauhofist tuli kaasa punane dekoratiivkile. Kodus ootasid must "täpiteip", krimbliteks vajalikud kaablisidemed, "silmad", tööstusföön, spaatel, noad, paar uudishimulikku kassi ja veidi valget veini. 

Sigudik sai õues koomasse viidud, suurem pori maha lükatud ja siis süles kööki toodud. Töö algas. 

Aega läks, veini kulus, roppe sõnu lendas, aga tulemus on nüüd kõige ägedam robotniiduk siinpool Elbe ja Reini jõge. Seal teisel pool nad niikuinii enam ei niida. Seal lihtsalt põleb.

Sigudik aga võib homseni toas vaibal lösutada. Ja me oleme endiga väga rahul. Lihtsad, lapsikud ja siirad rõõmud, noh. Neid on vahel krdi hädasti vaja, et üldse mõistuse juurde jääda. 

Kui endale ka lepatriinut, kilpkonna, rohutirtsu või sootuks kamuflaažeksemplari  soovite, võite aparaadi siia tuua. Hind on materjalikulu + pudel valget veini. 

A miks sa tööl käid?

 

90%+ inimesi ilmselt põhjusel, et raha teenida ning oma elu, elatustaset, elustiili finantseerida. Olgu see stiil palgast palgani vaevu väljavedamine või enesele suurema elamise, parema auto, uhkemate reiside ja muu "ellujäämisest" kaugema lubamine. 

Teatav osa käib tööl (või teeb tööd) eneseteostuse, "ma ei oska oma eluga muud peale hakata" ja veel mingitel põhjustel. 

Aga mul on (kinnis)idee, et eriti eneseteostajad ja ambitsioonikad võtavad ühel hetkel riski ja lähevad palgatöölt oma teed. Kui kõrbevad, siis tuleb samm tagasi astuda ja jälle kellegi teise reeglite järele mängida. Järgmise korrani. No need inimesed, kellest alljärgnevalt juttu. Muidu, jah, palgatöö ongi keskmine väljund ja see on väga OK. 

Ma tean, et Lõhmusega seonduvad pealkirjad, ilmselt ka artiklite sisu, on paljuski nn click- ja rage bite. 

Mõjusid mulle ka, nii kümne protsendi töötajate väljavahetamine kui "Lõhmus: ambitsioonikas inimene teeb pühapäeval tööd, mitte ei grilli". 

LHV ja Lõhmuse kasuks räägib see, et makstakse. Eesti mõistes head palka. Nö noortele ja vihastele, kel ei ole vastutust perekonna ees, võib see olla isegi hea võimalus end teostada, kogemus saada, karjääri vundament laduda. 

Aga edasi? Mul tekib miskipärast seos tippsportlase karjääriga. Millesse pannakse endast pea kõik. Aga mil on üsna madal vanuseline "parim enne" piir. Osa murrab pärast läbi treenerite, reklaamnägudena või (hehee) poliitikutena, aga mitte kõik. Ja mis siis saab?

Pannes need "vahetame töötajaid, nooruse jõud" ja "töötame 24/7" kokku: 

* Ambitsioonikas inimene peab töötama ka pühapäeval: nihkub piir töö ja elu vahel. Kui elu ei olnud, siis ega teda selliselt ei teki ka. Kaovad nädalavahetused, siis hobid, lõpuks ka perekondlikud ja sõbrasuhted ja taastumisaeg. Alles jääb pidev tegemine, mis ei lõppe kunagi. 
Veel üks tööõhtu, veel üks "kiire asi pühapäeval", veel üks nädal ilma väljalülituseta. On töö. Töö. Töö. Aga elu on tühjem kui kunagi varem
See vist ei tooda pikas plaanis paremat tulemust ka tööandjale. Väsinud inimesed on lõpuks stressis, eksivad rohkem, mõtlevad aeglasemalt ja põlevad läbi kestvalt kõrgenevates ootustes.

* Siis me vahetamegi ta välja. Kas ta sai oma karjäärile vundamendi ja stardi, kas ja kuidas ta edasi läheb, ei ole ometi "hustle culture and grind" ettevõtja mure.  

Ma arvan, et palgatöö, mis on piiratud sissetulekuga, valitaksegi piiratud vastutuse ja piiratud tööaja pärast. 

********

Ma siin ise, aprillist palgatöötuna, ei saa öelda, et nüüd on kõik hästi ja ma olen õnnelik. Ei. Mõni päev samast "hustle & grind" poliitikat ajab pea nutma. Aga enda heaks, sõltumata kellegi teise subjektiivsest heakskiidust, on kohatist ahastust ja kannatust märksa kergem taluda. Ma tean, kust see tuleb, miks, mida ma pean muutma, kuhu liikuma - ma ise olen selle kujundaja ning õppetundide võtja, omades kogu otsustusõigust järgmiseks sammuks. 

Ja ma saan võtta ka oma vabad päevad ja nädalad siis kui vaja, ehk siis kui ma olen nagunii madalseisus ehk mitte eriti produktiivne. 

Kõik naabrite kadeduse ja ilu nimel

 

Paar viimast päeva olen madistanud elektrilambaga. Sõnakuulmatu, äbarik ja kole elukas. 

Ah, saite aru küll, robotniidukist räägin, lõpuks hakkas muru niitmine kohutavalt ära tüütama. Eks see maa on suur küll ja kui keegi nüüd tõttab näppu viibutama, et niitku ma vähem, siis minge metsa, sest vähema niitmisega olen mina samas metsas umbes kolme aastaga. 

On aed ja maja ümbrus, mis tahab tera saada tihedamini ja on mõned platsid siin-seal, mida pügan kaks korda suve jooksul. viimaste jaoks jääb murutraktor, see on kohandatud niru lepiku raiumiseks. 

Majaümbruse ja marjaaia jätan mehaanilisele kilpkonnale.

Robot on nagu väike laps, talle on piire vaja. 

Esimene katse oli nii ja naa. Piirid said paika, aga need olid nagu purjus madruse veetud. Videomängud pole minu ala, jube keeruline oli masinat puldiga sirgelt juhtida. Lisaks ei osanud ma ette näha mõningaid looduslikke takistusi - mutimullahunnikuid, pudenenud puuoksi, kände ja muud sellist...botaanilist. 

Piir sai siiski paika ja lasin masina lahti - mine ja püga!

Esiteks ei osanud ma oodata, et selle asemel, et hakata süstemaatiliselt edasi-tagasi traalima madistab robot mõnes nurgas nagu koer, kellel ämber pähe on pandud. Sihkat-sahkat, sihkat-sahkat, kannakas ja teisele poole minekut, pidurdus ja samasse kohta tagasi... kuigi suuremad pinnad traalis elukas ikkagi ilusasti sirgelt, võis juhtuda, et rea lõpus pani see tainapea ajama ja pusserdas põõsaaluste kallal, endal platsi peal veel kaks rida pooleli.

Ühesõnaga - isegi mina olen loogilisem ja see juba tähendab midagi.

Teiseks sattus robot pikemate taimede juures segadusse, täitsa lõbus oli vaadata kuidas see ülaste pundi juures ahastusse sattus ja kord ründas, kord taganes, lõpuks alla andes. Tore, lilled jäid nunnult keset muru õitsema.

Kolmandaks üllatas mind kui palju on mul aias liivaseid laike, millesse see masin ilmast ilma kinni jäi. Iga järjekordne golfiväljaku bunker, millesse masin sattus kutsus esile hirmsa hädakisa.  Täpselt nagu kassi kätte jäänud chihuahua, kükitas ja lõugas. seega väga omapead seda jätta ei saa.

Eile otsustasin, et teen kaardi ümber. Sirged servad, mõnes kohas laiem haare, kõik selle nimel, et naabrid kadestaksid.

Kustutasin äpist esimese kaardi ja viisin masina jalutuskäigule, Oi kui uhke m enda üle olin, servad said lausa sirged, kurvid nagu lekaaliga veetud, nurgad puha täisnurgad ja nii edasi ja nii edasi.

Ring sai peale, aega läks palju, mul oli tõesti juba villand, viimane liigutus . robot tuli laadima ajada. 

Ja siis vajutasin ma mingit vale nuppu ning kogu mu poolteise tunni töö ja vaev kadus ekraanilt nagu oleks lehm keelega tõmmanud.

Ärge küsige, miks naised vannuvad.

Ma tean päris palju huvitavaid sõnu, muide.

Muru kasvab nagu bambus, et mitte korrata naadiga ülaste-efekti pean traktoriga alguses nüüd robotit aitama. pagan küll, eksole.

Eelmisel aastal  ajasin lapselapse traktori selga, et neid kaks-korda-suve-jooksul platse niita . Samal päeval oli maja ümbert viljapõllud lagedaks võetud, aga tema nägi seda alles siis kui ta hommikul toast välja astus.

Vaatas paremale, vaatas vasakule, vaatas mulle otsa, ohkas ja ütles: "Minu arust oled sa muru niitmisega liiga hoogu sattunud." 

Minusse!

Mis vanuses sa täiskasvanuks said

 
by W 

Nähtud, et paljud on olnud noored ja ilusad, lähme nüüd postituse pealkirja juurde. 

Ma küsisin selle küsimuse eile Maakalt.

Nägin vastavat teemat Redditis, aga ei leia enam üles. Võib-olla oli küsimus "mis vanuses sa hakkasid end täiskasvanuna tundma". 

Vastuste osas domineeris, et ei olegi suureks saanud (nagu Londiste), ja et siis kui vanemad surnud e enam kellegi laps ei ole. Natuke vähem ka ise laste saamine. 

Maaka vastus oli huvitav, segu juba enne teismeiga ja eikunagist. 

Kuna ta küsis minult sama, siis minu vastus oli segu eikunagist ja ajast, mil ma hakkasin täiskasvanuid e endast vanemaid inimesi "kasvatama".
See on põhiliselt tööalane - jube veider kui järsku endast aastakümneid vanemad inimesed on ... teate, vahemõte - alluv on üks jube paha stagneerunud väljend, ärge kasutage seda .. e mitte alluva rollis, vaid järsku oled sa vastutav endast palju vanemate ja haritumate inimeste suunamise ja töötulemuste eest. 

Aga kohati ka lihtsalt elus ja kes teaks paremini kui Maakas, kuidas ma täiskasvanute korralekutsumise ja kantseldamisega tegelen. Mitte et see väga vilja kannaks, a vähemasti ei lähe asjad täiesti käest, khm. 

Ehk siis hetkest, kui ma tahtsin ja julgesin täiskasvanud inimestele väljendada oma mõttekäike ja suundasid ning täiskasvanud olid valmis neid kuulama ning arvesse võtma. Vanuses 20 + natuke. 

Täiskasvanuks ei saa siiski mitte kunagi, sest see tundub nii kuiv ja igav ja läbimõeldud ja planeeritud ja ... no nigu mingi krdi agraarajastu, kus sa lihtsalt maha surid kui täiskasvanuna oma karja- ja põllumajandust, talvist ellujäämiseks vajalikku temperatuuri hoidmist jms läbi ei mõelnud ega järginud.

Üks elu on natuke liiga lühike täiskasvanu rolli omandamiseks ja selle perfektseks väljamängimiseks.  

Kolkahaigla imetegijad

 

Üks mu väga lähedane inimene murdis jaanuaris kaela. Kolba lõi ka sisse, nüüd on pea nina  kõrvalt metalliga lapitud ja õmblusmasina jäljed jooksevad kolmes harus üle põse.

Praegu on seda võimalik juba rahulikult meenutada, esimeste päevade kaos oli muidugi hirmus.

Konn ja siil kogunesid haiglas konsiiliumiks kokku ja kuna mehel oli pööraselt õnne ning kaelaluu katkiminek ei põhjustanud pöördumatuid tagajärgi otsustati, et kaks kuud karmi kaelalahast ning siis lubatakse vennike pärast järelkontrolli ristiinimeste sekka tagasi.

Järelkontrolli jaoks oli vaja kaelast korralik 3D pilt teha. 

Kõigepealt üritas sandikese perearst tõbisele selgeks teha, et "tema küll nii tihti endale igasuguseid röntgeniuuringuid teha ei laseks". 

"Võta see krae ära, ma katsun, kas on kokku kasvanud. Selle aja peale on juba pensionäridel ka kondid kokku kasvanud, sul peab ammu kõik korras olema."

Kusjuures just enne seda luges arst epikriisi, kus oli kirjas, et osa näoluid ei ole millegipärast ikka veel kinni kasvanud. Sellepärast ongi pealkirjas sõna "imetegijad".

Seejärel sai küsija oma uuringu, kuigi "no kas ikka on seda vaja?"

Pilt oli vaja teha kaelast ja see pidi saadetama Suurde Linna neuroloogile üle vaatamiseks.

Pilt tehti peast ja saadeti Suurde Linna ortopeedile.

Nüüd peab põdeja ootama veel kuu aega, kuniks Suures Linnas leitakse aega kaelast pilt teha ja see pädevale arstile edastada. Niikaua peab suur mees igaks juhuks ikka veel kaelatoega võrukael olema.

Suure Linna tohtrid pildusid veel omakorda suhtluspärleid, sest "me ei jõua kõike ka epikriisi kirjutada, näiteks seda, miks videokonsultatsioon ära jäeti ja lahast veel kuu aega kandma peab."

Püsige terved! Vältige haiglaid. Väikelinnade omi vältige igaks juhuks eriti, seal võib ASJU juhtuda.

Oi kuidas ma tööd murran, oi kuidas...

 

Selle asemel, et õues rehaga talve peksta otsin ma aktiivselt põhjuseid miks seda mitte teha. ja sisustan päeva liivast köie punumisega.

No näiteks t-särkide korralikult kokkulappamisega, et virn hetke pärast Just Seda Õiget särki koukides kummuli keerata.

Või siis loen midagi, ajakirju või raamatuid või raha, viimast on vähe, lugemine läheb väledalt.

Või otsin netist hobuse sugulasi ja mõtlen pikalt, kas ninasarvikut on võimalik rautada, mitte küll nagu "Tuulte pöörises" ema käskis, vaid nagu hobuseid ikka rautatakse. Vastust ma sellele ei leidnud, aga netis kaevamise käigus libisesin alla hobuse eellaste lehtrisse.  Noh, et need olid mingil ajal tõenäoliselt kiskjad, karukoerad, ja seejärel poolenisti hüääne ja teisest poolest steroididel inimahve meenutavad perissodaktüsed .

Ja siis mõtlen kas need eellased olid teldrid-küliskäijad või traavlid-galopeerijad.  Ja kui evolutsioon oleks törtsu teisiti läinud siis oleks ehk mõistusega eluvorm siin selline kes käiks korrapäraselt kapju lõigata laskmas ning tervitaks üksteist diskreetsete hirnatustega.

Või muud sama lolli.

Ah et miks ma seda kirjutan?

Ma peaksin praegu tööd tegema, aga otsin põhjuseid miks seda mitte teha.

Ja üleüldse, mul ei ole kunagi olnud väga tuttavat hobust ning nüüd ma tean miks - nad on pisut hirmuäratavad. Kui sul on ikka selline sugupuu, siis pole parata, vabalt võidakse sind peljata.

Nüüd on vaja hiirepelglikele vabandus leida, usun, et kui hoolega otsida selgub nende elukate esivanemate seas mõni, kes sõi türannosauruseid õhtuooteks.

Tänane vastumeelsus töökaua taga midagi ametijuhendile vastavat korda saata päädis vajadusega minna väikesele "vaimse tervise kõnnile".

Taimer 15. minuti peale, pika sammuga suvalise suunas minema, kui veerand tundi läbi, pöörasin otsa ringi ja tulin tööle tagasi.

Pagemise esimesed viisteist minutit mõjusid vaimsele tervisele hästi 

Viimased...mmm...mitte nii väga. 

(Igiseva vanurihäälega: "ooooeehhhh!")

Pensionile minek, aeg on küps

 

Kui elu annab sulle sidruneid, siis jah, vahel on nii hapu, et võtab lõusta viltu ja silmanägemise ära. Või paneb end kokku võtma ja "väga täiskasvanulike e küpseid otsuseid" tegema.
Mõni hangib perekonna. Mõni loobub perekonnast. Mõni ostab kinnisvara. Mõni soetab spordiklubi aastapääsme ühes rohelise smuuti retseptiraamatuga. Mõni koostab testamendi. Mõni kolib välismaale ja "alustab uuesti". Rents ostab ägeda telefoni. Kõik on Suured ja Vajalikud otsused. 

Mina otsustasin pensionile jääda. 

Paraku on see ilma riigipoolse pensionita ja rohkete eksistentsiaalsete küsimustega. 

Ma ei ole oma eelmise aasta tervisekriisist siiani päris välja tulnud.
Pärast haiguslehte olen ma tööl olnud justkui light variandis võrreldes eelnevaga. Tööandja poolt on palju muutunud, isegi kontoripoole puhkuseasendus märtsis oli nüüd õrn briis (mu enda "päris" töölõik oli teise inimesega kaetud), aga isegi see lahja funktsioon ei ole see, mida praeguses eluetapis vaja. Muidu tuleb järgmine kollaps, küsimus on vaid millal. 

Olen ma kunagi maininud, et jälestan LinkedIni?
Kui ma kunagi röögatult rikkaks peaks saama, siis on mul 2 eesmärki. Neist esimene on LinkedIn ära osta ja likvideerida. Võtab ilmselt veidi aega, et teine selline huligaanne klounaad püsti ja massidesse saada.
Teine on osta jalgapallimeeskond ning panna nad mängima seelikutes. Niisama. Because I can. 

Ja noh, mul ei olnud ka see klassikaline LinkedIn lahkumine “olen tänulik selle teekonna ja saadud kogemuste eest, liigun edasi uute väljakutsete poole.” Olles samal ajal koondatud, lihtsalt üle parda heidetud või ise juba aasta "salaja" uut tööd otsinud. 

Jään oma endisele tööandjale kättesaadavaks (käsunduslepinguga) ega välista, et ühel ilusal päeval, terve kui purikas, kui palgatööd otsin, küsin seda esimesena sealt. Sest ausalt öeldes on neetult kahju ära tulla.

Nelja aasta jooksul saab ühest töökohast vahel natuke rohkem kui lihtsalt töökoht. Nähtud, tehtud ja kogetud on palju. Need "teeme selle ka ära" hetked, mille kohta närvisüsteem lõpuks leidis, et see on kui märulifilm. Ja ma ei vaata neid isegi Netflixist. Pole minu teema.
Maha jäävad inimesed, mälestused ja lood, millest vaid kohal olnud aru saavad. 

Twitteris oli hiljuti teema, et "kas pole kummaline, et räägime mõne töökaaslasega aastaid iga päev, aga kui tööalased teed lahku lähevad, ei räägi me enam kunagi". 

... lõppjäreldus oli, et "te ei olnud sõbrad, teid sidus ühine traumakogemus" (trauma bonding). 

Mis edasi?

Krt teab. Kevad on, suvi tuleb.

Sidruni värvi kevadine Kreeka kaktuseõis

Rahulikum tempo ja enese restaureerimine; ega see elustiili muutmine igaveseks tegelikult ju jõusaali pileti ost ja smuutide joomine ole. 

Nagu ei saa ka otsustada, et "ma hakkan nüüd öösiti magama". Ma võin nüüd magada, kuni vaja. Sest zopiklooni väga pikalt peal hoida ei taheta ja "ravi lõpetamisel võib tekkida mööduv sündroom, mille puhul võivad zopiklooni kasutamiseni viinud sümptomid tekkida uuesti enam väljendunud kujul" - olen juba tunda saanud. 

Aprillist saab ametiks professionaalne elus püsimise freelance spetsialist. Mis ilmselt võtab suht täistööaja.
Töötukassasse mul esialgu asja ei ole. 

Ja üleüldse: ma ei ole huvitatud karjäärist ja "tiitlitest". Tunnustusest. Ma tahan lihtsalt sissetulekut, mis mu madalate nõudmistega "elustiili" finantseerib. Elu, kus on võimalikult vähe stressi ja "peab" kellaaegasid ja kuupäevasid. Elu, kus ma saan valida, kellega, millal ja miks ma suhtlen või kokku puutun.
Jep, seda on jube palju tahetud, tegelikult. 

Eduelamus

 

Viimati teatris käies tegi seltskonnas olnud meeshing pildi kõigest kolmest daamist, kes teda teatrisse lohistasid ja nii uskumatu kui see ka pole on ühel fotol jäädvustunud imeline silmapete - ma näin seltskonna saledaim. 

Milline edu! See kolleeg, kes fotot nähes ütles, et "Aga X seisab ju sinust jupp maad eespool!" võib muru närida. Ma olen temas pettunud ja viin talle homme kaks vastlakuklit.

Vahepeal, et ikka sama teemat jätkata, juhtus imeline digimuundumine ja (kui valida õige) kehamassiindeksi kalkulaator lööb see mulle ette imeilusa rohelise rea: "normaalkaalus". Ma ei pidanud selleks isegi kaalu langetama, uskuge või ei 

Tegelikult ma ei taha tunnistada, et see teeb mind rõõmsamaks kui sünnis. Pisike paks keskealine naine minu pisikeses vanas täissaledas ihus naeratab. Te muidu ikka teate, mida "täissale" tähendab?

Mul kaalu pilti netu, see on mu moraalne kompass, näitab täiesti põhja.

Külm

 

Külm on meeled halvanud. 

Kõik on lülitunud ellujäämisreziimile. 

Töö nõuab nii palju, et sellest ja hädapärasest olmest väljapoole küünitavad soovid kas külmuvad või murduvad naksti maha.

Töölt koju, tuba soojaks - juba see võtab tunde, ärge tulge seletama, kuidas ma peaksin küttesüsteeme täiustama või maja soojustama, mul on sügavalt ükskõik.

Varsti on niikuinii jälle soe, kevadeks nimetatakse toda varstit. 

Nõudepesumasina veetoru külmus ära. Pole esimene kord, seilasime teame. Pesen nõusid mõnda aega käsitsi, enne nädala lõppu ei viitsi mööblit liigutama hakata. Võibolla sulab enne nädalalõppu ise lahti ka, ennegi juhtunud. 

Ühel koledal ööl ärkasin jälle mõrvakarjete peale üles. Tirisin teki kõrva peale ja manasin "Sure ära juba, sure ära!" 

Tapetav kisendas jämeda häälega "Piiks, piiiiiikssss!"

Kui ma teaks, et ma saaksin hiire kassi käest elusana kätte ma võibolla isegi püüaks ta kinni, pistaks purki ja viiks kuhugi kaugele. Kogemus ütleb, et kui ma poole lihunikutöö ajal sekkun paneb hiir plagama ja heal juhul jääbki kaduma, halval juhul kooleb kusagil kättesaamatus kohas ära ja levitab kättemaksuaroome. 

Kui hiir enam ei röökinud tõusin ja võtsin laiba mõrtsuka käest ära ja premeerisin tapatöö toime panijat maiusega. Laip läks krematooriumisse. Parasiidid, ma ei taha, et hiired oma parasiite jagaksid.

Külm ei lõpe. ma pidin vahepeal oma sisemist optimismi kulutama üsna meeleheitliku (tsenseeritud) juhtumi pehmemaksmõtlemise peale.  Optimismi või lihtsalt hea õnne läbi läkski hästi, aga täna on see päev, mil kulutatud energia puudumine end tunda annab. 

Ma tahaaaaannnn kojuuuuu magamaaaaa.....aaaaarrgrggghhhhh...

Odav makaron, hindamatu tunne

by W 

Seda, et mu 2 kuud haiguslehte sai läbi ja ma läksin tagasi tööle. Kus on muudatusi toimumas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu pikemalt rääkida, vaid hoopis teokarbimakaronide ülimuslikkusest. 

Alustame algusest: kui võtta masstootja odavbrändid, siis teokarbimakaronid e conchiglied, fusillid, penned, farfalled, spagetid (ja ... mis puudu jäi, lasanjeplaadid?) ... no koostisosade poolest on nad kõik sama mass.  

Ja ometi, teokarbimakaronid on vaieldamatult kõige maitsvamad. See on tunne. Ja tunne, nagu me teame, on tugevam kui fakt. Võiga teokarp on pisike soe ja pisut rasvane ülimaitsev ollus, kus kõik on korras nagu lapsepõlves.

Päevad, mil lihtne toit, mida üldse saada oli, oligi parim.
Keegi ei küsinud, kas see on tervislik.
Keegi ei pildistanud seda.
Keegi ei rääkinud gluteenitalumatusest. 

Toit on asi, mis selgelt peegeldab mu stressitaset ja meeleolu. 

Teokarbimakaron võiga vallandab mu ajus lohutava dopamiini, serotoniini ja veel mingid ained, mis ütlevad probleemide kohta "mul praegu pohhui, ära sega, ma söön". 

Muud makaronivormid nii lihtsalt ehk võiga söömiseks ei kõlba.
Fusilli tahab kreemist kastet. Spagetid nõuavad tomatit, küüslauku, hakkliha. Farfalle vajab ilutsemist salatis või vähemasti fusilli sarnaselt kastet, soovitatavalt seentega. Lasanjeplaatidest üldse ei räägi, onju. 

Kui keegi väidab, et "makaron on makaron”, siis see inimene ei ole minu inimene. Sest ta ei tea, et võiga teokarbimakaron on tõend, et maailm ei ole veel pöördumatult katki. 

Ma keetsin hartšoo suppi ka, aga see ootab; homme on parem ju. 

Papagoid, Miša ja pioneerirätt

 

by W 

Ma ei tea, miks ma üldse sinna korterisse läksin. Sugulane oli haiglas, võtmed anti mulle, et keegi käiks aeg-ajalt. “Seal pole kedagi,” ütles ta telefonis. “Ära unusta akent sulgeda. Ja ära puutu Aljona ema asju, tead küll.” Aljona ema ei sallinud ühtegi last peale enda oma, nii et temast oli targem eemale hoida. Isegi kui sa olid juba kunagine laps. Sa mäletasid seda pilku, mis tervel lehmafarmil piima kinni võis võtta. 

Aga see ei olnud tol hetkel probleem, sest ma olin elamises üksi. Kui jätta kõrvale köögilaual olev sooja toidu plastkarp, milles külg-külje kõrval kükitas kaks lennuvõimetut tumedat papagoid. Tuhmide silmadega. Isegi kaant ei olnud karbile vaja, nad ei tulnud sealt välja. Mida kuradit? Kes need siia tõi või jättis? Aljona ema kindlasti. Mõrd!

Hakkasin elamises ja kappides tuhnima, kuni leidsin räpase roostes puuri, mis haises metalli ja sinna kunagi surnud hamstri järele. Rõdul leidus kott tomatitaimede turvast. Käib küll, allapanuks. Kolisin linnukesed suuremale pinnale, mõeldes, kas köögilaud on nende pidamiseks ikka õige koht. Edasi puistasin puuri kapist leitud müslit ning planeerisin kallata ka sihvkasid, hiiglaslikust mitmekilosest kotist. Järsku selgus, et ma ei ole siiski päris üksi.

Maakas! Tuli ja hakkas sihvkasid sööma. 

"Ära tee, see on lindudele, võta parem tomateid, talve kohta täita head, Selverist, 7 EUR kg!" läksin ähmi täis. Maakas kahmas kuulekalt peod tomateid täis, juhtis itsitades mu tähelepanu sellele, et puuris pole mitte linnud, vaid mingid närilised, ja kadus silmapiirilt. 

Nad olid vist tõesti pigem karvased kui sulelised, jalgu oli ka kuidagi palju. 

Olles elukate hooldamisega ametis, libises mu pilk aknast õue. Rsk! Maša, mu kunagine vastik kolleeg, hullem kui mädapaise, üritab mu 87. aasta valgesse Mitsubishisse sisse murda. Ja siis juba juhiust küljest kangutada, nii et uksehinged oigavad. Lendasin õue ja Mašale kraesse. See ütles oma süüdimatus ülbuses, et oli mu telefoninumbri ära kaotanud ega teadnud, kuidas mind kätte saada, nii et hakkas autot lõhkuma. 

Autost ronisid välja Galina ja Natalja. Kogu see kamp teatas, et soovib minna Peeter Suure merekindluse maa-alustesse tunnelitesse Saku vallas. Mina pean neile giidiks olema. 

Davai, teeme ära, ennegi käidud. 

Tunnelisuudmeni jõudmiseks pidime mööduma suurest pruunist kuudist, mille küljes oli ketis hiiglaslik jääkaru Mihhail. Miša kõrvad olid nuditud köntideks kui kaukaasia lambakoeral. Me teadsime, et ta on ohutu, kuigi ta oli kunagi ühe Soome missi ära rappinud. Keegi ei tahtnud sellest pikemalt rääkida. 

Durres, Albaania

Taskulampi ei olnud muidugi kellelgi. Võtsin kasutusele oma telefonilambi, mis tundus armetu. Tunneli algus oli liiga madal, et püsti seista, mudane ja libe. Jalad läksid alt ja liumägi tundus lõputu, kuni lõpuks potsatasime avarasse valgesse plastakentega räpasesse ja lagunenud tuppa. Kuna midagi tundus täiesi valesti olevat, tormasin akna juurde, avasin selle ja tahtsin sellest meelevaldsest põgenemistoast lahkuda, aga ... me olime kõrgel. Aknast paistis vaateratas, hiiglaslik liikumatu skelett vastu halli taevast, ja võsas linn. 

Ma olin täpselt sama vaadet telekast ja piltidelt näinud. Tšornobõl. 

Sopilise ruumi pimedamas nurgas vilksatas keegi. Justnimelt keegi. Ta liikus. Pingutasin silmi, et paremini näha. Katja! Minu lapsepõlve naabritüdruk Katja. Aga teda ei ole ju enam? Ja on? Ma ei saanud aru, kas ta on laps või täiskasvanu. Katja silmad olid tühjad ja tuhmimad kui "papagoidel" ja seljas oli tal nõuka-aegne koolivorm. Ruuduline seelik, helesinine pluus, tumesinine vest ja punane pioneeri kaelarätik kui veritsev sisselõige kaelal. 

"Jookseme" röögatasin. Jooksime. Läbi nii Peeter Suure merekindluse tunnelite kui Tšornobõli hüljatud majade, kuni jõudsime tühja akente ja usteta ujulani. Basseinini, milles vesi oli seisnud aastast 1986. 

Pissihäda tuli. 

Otsisin WC-d. Leidsin. Pott oli räpane kui 17. sajandist küürimata, kuid vesi potis selge ja puhas. Lisaks ujusid potis hiidsuured rohelised viinamarjad, ühes "okstega". Kõrval vedeles pooleldi söödud Turisti eine, mis nägi päris värske välja ja levitas üsna isuäratavat lõhna. Keegi oli selle äsja pooleli jätnud. Miks? 

Mõtlesin kui kaua läheks, et nälg sunniks mõlemaid sööma. Ja kas ma peaks seda seltskonnaga jagama või ... sööks kohe, kuni ainuüksi mõte teisi oksele ajab...

Unenägude pissihäda on enamasti päris, nii et ärkasin ja hakkasin enda kõrval lesivast päris krokodillist üle ronima, et oma turvalisse kodusesse WC-sse minna. Ei tea, kas kroku reageerib, seni on ta täisflegma olnud. 

Stockholm, paradokside muuseum

**************

* Kõik on päris inimesed, aga nimed on muudetud.

Ma ei tea, kas mu unenäod on keemia või millegi muu süü.

Kvetiapiin "võib põhjustada elavaid unenägusid“ ja söögiisu (mille korral oksendamiseni süüa, ikka ei saa kõht täis, minevikus kogetud). Nagu oleks kõigele lisaks välja löönud Prader-Willi sündroom. 

Praktikas tähendab see öist õudusfilmi, kus aju töötab täistuuridel ja süüa tahaks...

Ja mul jääb vahel telefon voodisse. 

"Seljatagune krokodill" on rulli keeratud saunalina, mis on mul voodi servas just põhjusel, et kui audioraamatut kuulates uinun, siis ei kukuks aparaat üle ääre maha. Võtab mitu head sekundit, et öösel asjadest õigesti aru saada.  

Telefon on lisaks igast lainetele üldse kahtlane asi. Kas päeval hallutsineerib AI läpaka ekraanil ja öösel läbi telefoni minu peas?

Hommikul olin väsinud, vaatasin ravimikarpi, vaatasin telefoni. Mõlemad vaikisid salapäraselt. 

... ja kvetiapiin on saatanast. Ma suur osa päevi ei võtagi seda ja kui võtan, siis veerand määratud doosist ja seegi maksab kätte. 

Botaanikaaia kõrvalring ja elu, mis ei küsi marsruudist

by W

Tere hommikust, üks virgutav jalutuskäik kulub ikka ära

Järgmisel päeval ärgates tegime eelmist hommikut järele, sest milleks toimivat asja muuta. Kohv ja Maaka küpsetatud pannkoogid, mida sõime lõhetäidise ja majoneesiste salatijäänusega.

Seejärel lonkisime “kodu” kõrval olevasse trollipeatusesse, et botaanikaaeda sõita. Lonkisime ja loperdasime ja laperdasime seepärast, et Riias ei teata, mis asi on lume rookimine (ja MuPo), vähemalt kõnniteedel mitte. See oli pigem tasakaaluharjutus lume, jää ja sulalompide vahel kui jalutuskäik.

Peatuses algas üritus nimega Rīgas Satiksme ühistranspordipileti äpp.
Maakas võitles tehnoloogiaga, mina, juba pileti ostnud, pööritasin silmi nagu kohalik lätlane, kes 10 aastat äppi kasutanud. Lõpuks saime ka Maaka pileti kätte ja siis selgus, et trollini on 20+ minutit aega, ümber peab istuma, midagi veel… ja üldse.
Mõtlesime korraks. Vaatasime sogaseid tänavaid ja autorataste alt pritsivat pori. Mõtlesime veel korraks. Ja võtsime Bolti. Hinnad olid vahepeal aastavahetuselt tagasi lobjakasse argipäeva kukkunud, nii et saime seda endale lubada.

Bolti juht oli pisut familiaarne ja nimetas Maakat devuškaks, aga õnneks oli suurema osa teest vait. Lõpuks viskas onkel meid maha täpselt õiges kohas, mis osutus pisut valeks kohaks. Aga seda pigem Maaka tellimuse tõttu, sest tellimise hetkel polnud tal viitsimist detailidesse süveneda. Ja lõpeks oli botaanikaaed siiski kusagil poole km raadiuses teisel pool suurt neljarealist teed.

See oli päris hea vale koht, 50 meetri kaugusel seisis Circle K, kus müüdi e-sigarette. Tõsi, minu jaoks täiesti tundmatuid, aga ükski narkomaan ei ole bränditruu. Varustasin end ja võtsime uuesti Google Mapsi lahti.

Teatasin Maakale asjalikult, et peale ristmiku ületamist tuleb minna umbes 450 meetrit vasakule ja seal peaksid olema botaanikaaia väravad. Maakas vaatas vasakule. Seal oli riialik rookimata tee, rohkem loomarada kui kõnnitee ja siis vaatas paremale, kus oli kunagi midagi natuke kühveldatud.

Maakas teatas resoluutselt, et tema vasakule sellele lehmarajale ei lähe, sest tal ei ole usku, et see millegi heani viiks, kõige vähem botaanikaaiani. „Me peame minema paremale ja otse”, teatas Maakas, „sest seal on tsivilisatsiooni jäljed”.
Me läksime.

Kahlasime seal poolroogitud teel vapralt, kuni umbes poole kilomeetri pärast jõudsime millegi väravat meenutava juurde. Väga lootustandev. Kahjuks oli see kinni mis kinni ja värav koosnes teravaotsalistest metallpiikidest, millest üle ronimine ilma soolikaid välja laskmata ei tundunud realistlik plaan.

Isegi Maakas hakkas kahtlema. „Äkki oleks ikka pidanud sinna vasakule minema, kas pöörame tagasi...”
„Ei, nüüd me läheme sinna, kuhu SINA tahtsid, jätkame”, teatasin põhimõtteliselt. Isegi kui see ei olnud arukaim vastus.

Ja siis tõmbasin draama käima. Täiemahuliselt.
„Sa ei usalda mind ikka üldse! Mida ma sulle teinud või tegemata jätnud olen?!“
Maakas arvas, et ei midagi, ja et ma pole ISEGI kaartidega eriti eksinud. Aga ometi ei suuda ta mind usaldada enam kui enda 50/50 tõenäosusega vaistu. Õige. Ise tehtud, hästi tehtud.

„Me peame teraapiasse minema, see ei ole enam normaalne ega eluterve“ undasin ja loopisin jalgu kahte kaarde nagu käärinud akaatsialehti söönud kaelkirjak. Põhjus oli lihtne ja proosaline. Jalad olid märjad. Mul olid tossud, mitte saapad. „Ära nüüd haigeks jää ja pane kindad kätte”, hädaldas Maakas.
Botaanikaaia väravast oli asi ikka veel kaugel, kuigi me nägime vahepeal üle aia palmimaja ja asju.

Rühkisime edasi. Pärast umbes 15 hektari jagu botaanikaaeda, väljastpoolt, lisaks autoremontide hoove ja elumaju, jõudsime lõpuks botaanikaaia väravateni. Sellisteni, kust külastajaid sisse lasti. Ja nende kõrval, seekord paremal, paistis ristmik, kust me alguses teele olime asunud.

Karma ja universum olid seekord efektiivsed. Maaka devuška tiitel kestis täpselt seni, kuni piletitädi Maaka „2 grownups” peale Maakat uuris ning küsis, kas üks ei peaks mitte seenioripilet olema. Maakas vastas, et tal ei ole vastavaid dokumente kaasas, kuid oli ilmne, et tõendeid pole vajagi. „Raha seegi”, ohkas Maakas soodustust saades.

Botaanikaaias

Botaanikaaed oli pea 10 cm lume all, kaasa arvatud enamik silte, mil lumemütsid peas. Orienteerusime hea usu, vaistu ja kerge pettumuse najalt. Värava lähedal võiks ju vähemasi elupuid, rododendroneid või muid talves elumärke ilmutavaid isendeid olla.
Suundusime siiski lootusrikkalt palmimajja. See osutus säästumajaks. Rikastel inimestel on korter ka suurem ja palmide loendamiseks piisanuks vabalt saekaatrimeeste näppudest. Ühe käe omadest.

Aga vähemalt oli seal soe ja roheline ja ilus. Ja mis peamine, Maaka lemmikpuu, araukaaria, oli kohal. Päris suur versioon ka. Istuda sai. Istusimegi, kõlgutasime jalgu ja vaatasime, mida parasjagu vaadata oli. Vaikne, rahulik, kergelt niiske ja troopiline „kusagil on suvi, soe ja meri” illusioon põhjamaises lumes.

Edasi hakkasime otsima mingit lillemaja. Selle leidmine polnud lihtne, tabasime asukoha lõpuks ainult selle järgi, et ühest räämas hoonest kostus inimhääli. Selgus, et see oli ühes tükis liblikamajaga, mille kohta me teadsime juba ette, et „talvel suletud“. Jälle selline niru teine. Aga istuda sai. Jalgu sai kõlgutada. Ja imetleda mingit põõsast, mille õied olid valged nagu Läti majonees.

Majoneesipõõsas, Maaka foto

Kaktusemaja oli suletud. Ukseesise järele otsustades ei olnud seal isegi personal kaua käinud.

Kokku ei läinud meil botaanikaaias üle poole tunni. Ausalt öeldes pole see koht, kuhu talvel sattuda, aga me pidime seda ise teada saama. Lõppkokkuvõttes ju ei kahetse.
Maakas lehvitas väravas piletitädile ja purjetasime teeäärsesse Circle K tanklasse. Tellisime taas Bolti, et vanalinna kulgeda.

Vanalinnas

Vanalinnas suundusime loomulikult kohustuslikku Mustpeade majja, mis pakkus pisut enam põnevust kui botaanikaaed. Eriti kelder. Seal oli päris elu- ja ajalugu. Ülemised ruumid seevastu olid üks suur toretsev inimedevuse kõle laat, kust me täiesti siira “meh, oeh, võeh” tundega lahkusime.
1,5x1,5m maalide kuldsete ornamentidega üle võlli pildiraamid vanadel „tähtsate inimeste” jäädvustamisel olid sellised, et kisuks oma raskusega iga tänapäevase küprokist paarismaja kokku.

Edasi kõndisime läbi vanalinna ja peatusime väikeses poekeses, mille ukse kohal ilutses lakooniline silt “Loto”. Maakas ostis Eurojackpoti pileti, kaks suurt segast lätikeelset kraapimispiletit ja minu tungival nõudmisel ka pudeli vett.
Kraapisime ukse taga oma pileteid müntidega, kui meie juurde ilmus inglise keelt kõnelev keskealine seljakotiga Läti kerjusonu. Kuna me ei kraapinud välja mitte midagi ja meid ootas edasi tavaline materiaalne olelusvõitlus, jätsime mündid endale. Kerjus porises midagi, mis ei olnud enam inglise keeles ega ilmselt mitte nii kena kui esimene pöördumine, ja sisenes täpselt sinna, kust me ise just välja tulnud olime. Ehk läks tal seal paremini.

Teekonda jätkates läbisime vanalinna ning kodu poole suunda otsides oli Maakas minu kaardilugeja otsuste osas juba märgatavalt leplikum ja püüdis usaldada. Ta, vaeseke, oli tülitsemiseks ja järgmiseks kvartalitiiruks lihtsalt liiga väsinud. Kasutasime ära hommikul ostetud transpordipiletid ja jõudsime sekeldusteta kodutänava otsa. Keerasime taas Rimi poole. Sel korral oli plaan eile edasi lükatud nuudlivokk. Ostsime Pad Thai kastme, munanuudlid ja porgandi, muu oli „kodus” olemas.

Sumpasime poesaagiga „koju”.

„Kodus”

Maakas otsustas veidikeseks reklaamipausile minna. Ehk horisontaalasendis elu üle järele mõelda.
Mina olin lihtsalt tüdinud, sest märjad jalad, suur linn, jube palju (kaudselt) sotsiaalne olemist ja täiesti arusaamatut teksti ajavaid inimesi.

Enda ja Maaka käimad kuivama pannud, alustasin kõige tähtsamast ehk alkovarudest. Ärasõidueelsel õhtul tuleb kõik manustada, mitte raisata on põhimõte. Kui rummijäägid olid piisava julguse andnud, asusin porgandi koorimise ja tükeldamise kallale. Meie ontliku majapidamise ainus puudus oli korralik kokanuga. Õigemini, et seda ei olnud. Valikus olid suur leivanuga ja lauanoad. Porgand näis kui vaenlane.

Ühel hetkel hakkas Maakal mu pingutusi vaadates minust ilmselt kahju. Ta maandus laua teise otsa ja küsis, mida ta teha saab. Ekspluateerida ma oskan. „Võid lõhe koorida ja tükeldada, nii 2x2cm, paar muna kloppida, jääsalati hakkida, jooksvalt nõud pesta - valik on lai, tööpõld lopsakas!” Maakas vist hakkas oma abivalmidust kiirelt kahetsema, aga desertöör ta ei ole. Eriti mitte siis, kui laua ääres on hea seltskond ja laual veidi juua.

SEE kõne

Kui olime kokkamisega umbes poole peal, helises mu telefon. Nime nähes sain kohe aru, mida sealt tuleb. Teine selline kõne mu elus. See ei olnud „kuidas läheb, head uut aastat“, mida jaanuari alguses nagunii üle toodetakse. See oli, et vanaema ei ole enam. Ei helistaja ega minu oma. Ja mitmete teiste. Ärasaatmine kell X, kohas Y, päeval Z.

Ei saa öelda, et see oleks olnud väga ootamatu, pea sajandi vanuste inimeste puhul šokiefekt puudub. Aga kas see on kunagi päriselt oodatud...

Me ei olnud mu täiskasvanueas väga lähedased. Mõlemad kinnised, kanged ja väljast vaadates tuimad nagu tanguvorstid. Aga lapsepõlves, inimeseks kasvamises ja arusaamade kujunemises oli tal üks märkimisväärsemaid rolle. Nagu ilmselt kõigil meie sealt liinist. Mõju, mis ei küsi luba, mõju, mis jääb.
Ja mulle jääb alatiseks see kulinaarne latt...

Info lõi tugevamalt, kui ma oleks arvanud. Tammusin umbes pool tundi nagu puuriloom aknast välisukseni ja tagasi. Peas sadu mälupilte, poolikuid mõtteid ja küsimusi. Pliidist möödudes vastasin Maaka küsimustele robotlikult, juhendasin, mida selle söögiga edasi teha.

Õhtu

Kui tiimitöösöök valmis sai, soovitasin Maakal soojalt süüa. Ise nagu ei tahtnud. Ütlesin ausalt „ma eelistan praegu joomist“, sest tundsin end kainemana kui vastsündinu ja see oli kahtlane seisund. Ei sobinud hetkesse.

Lauamängud ja tavapärane üksteise, ja üleüldse kogu maailma, nöökimine jäid ära. Selle asemel rääkisime elust, surmast, inim- ja peresuhetest ning muust kraamist, kuhu me tavaliselt väga ei satu. Mitte seepärast, et ei julgeks, vaid igapäeva ei ole seda vaja. Seal on niigi probleeme. Seekord oli vaja. Jutt läks kohati päris tumedaks, aga mitte halvas mõttes. Oli abiks.

Südaöö paiku andis kõht siiski märku, et tema leinast ei huvitu ja pannkookidest on 12+h möödas. Tõstsin taldriku ette. See nägi sama segane välja kui mu peas toimuv, aga söök oli hea. Päriselt hea.

Pärast seda võtsin kahekordse unerohudoosi.
Mõni öö ei ole kohe kindlasti mõeldud ärkvel olemiseks.

Kodutee

Järgmisel hommikul murdsime pannkoogitraditsiooni, oli hoopis omlett ja kohv. Seejärel kulgesime Bolti abil umbes veerand üheteistkümneks bussijaama. Bussijaama juures on teatavasti turg ja ma armastan turge. Eriti seda osa, kus on toit. Seal Riia turul võiks ausalt veeta rohkem aega kui botaanikaaias, ilma et peaks seitset eurotki kulutama. Kuigi tegelikult kulutaks palju enam kui oleks aega murdosake sellest küllusesarvest taldrikule vormistada.

Paraku jäi aeg napiks ja pidime taas ronima mugava Lux Expressi peale. Teekond oli natuke igav, aknast vaadates ei saanud hästi aru, kus välismaa lõpeb ja kodumaa algab. Sama hall, sama mets, sama tunne. Ainult aruaadavas keeles maanteesildid andsid muutusest aimu.

Vaatasime netist üle Eurojackpoti numbrid. Taas tühjad pihud.

Veidi enne Vana-Pääsküla peatust teatasin Maakale dramaatiliselt, et „ma jätan su nüüd maha.“
Maakas vastas rahulikult, et „järgmise reisini. Oota, kontsert on ka enne.“

Mhmhm, jah, just nii.
Kuigi… järjekordi võiks ju tegelikult ka vahetada.