Botaanikaaia kõrvalring ja elu, mis ei küsi marsruudist

by W

Tere hommikust, üks virgutav jalutuskäik kulub ikka ära

Järgmisel päeval ärgates tegime eelmist hommikut järele, sest milleks toimivat asja muuta. Kohv ja Maaka küpsetatud pannkoogid, mida sõime lõhetäidise ja majoneesiste salatijäänusega.

Seejärel lonkisime “kodu” kõrval olevasse trollipeatusesse, et botaanikaaeda sõita. Lonkisime ja loperdasime ja laperdasime seepärast, et Riias ei teata, mis asi on lume rookimine (ja MuPo), vähemalt kõnniteedel mitte. See oli pigem tasakaaluharjutus lume, jää ja sulalompide vahel kui jalutuskäik.

Peatuses algas üritus nimega Rīgas Satiksme ühistranspordipileti äpp.
Maakas võitles tehnoloogiaga, mina, juba pileti ostnud, pööritasin silmi nagu kohalik lätlane, kes 10 aastat äppi kasutanud. Lõpuks saime ka Maaka pileti kätte ja siis selgus, et trollini on 20+ minutit aega, ümber peab istuma, midagi veel… ja üldse.
Mõtlesime korraks. Vaatasime sogaseid tänavaid ja autorataste alt pritsivat pori. Mõtlesime veel korraks. Ja võtsime Bolti. Hinnad olid vahepeal aastavahetuselt tagasi lobjakasse argipäeva kukkunud, nii et saime seda endale lubada.

Bolti juht oli pisut familiaarne ja nimetas Maakat devuškaks, aga õnneks oli suurema osa teest vait. Lõpuks viskas onkel meid maha täpselt õiges kohas, mis osutus pisut valeks kohaks. Aga seda pigem Maaka tellimuse tõttu, sest tellimise hetkel polnud tal viitsimist detailidesse süveneda. Ja lõpeks oli botaanikaaed siiski kusagil poole km raadiuses teisel pool suurt neljarealist teed.

See oli päris hea vale koht, 50 meetri kaugusel seisis Circle K, kus müüdi e-sigarette. Tõsi, minu jaoks täiesti tundmatuid, aga ükski narkomaan ei ole bränditruu. Varustasin end ja võtsime uuesti Google Mapsi lahti.

Teatasin Maakale asjalikult, et peale ristmiku ületamist tuleb minna umbes 450 meetrit vasakule ja seal peaksid olema botaanikaaia väravad. Maakas vaatas vasakule. Seal oli riialik rookimata tee, rohkem loomarada kui kõnnitee ja siis vaatas paremale, kus oli kunagi midagi natuke kühveldatud.

Maakas teatas resoluutselt, et tema vasakule sellele lehmarajale ei lähe, sest tal ei ole usku, et see millegi heani viiks, kõige vähem botaanikaaiani. „Me peame minema paremale ja otse”, teatas Maakas, „sest seal on tsivilisatsiooni jäljed”.
Me läksime.

Kahlasime seal poolroogitud teel vapralt, kuni umbes poole kilomeetri pärast jõudsime millegi väravat meenutava juurde. Väga lootustandev. Kahjuks oli see kinni mis kinni ja värav koosnes teravaotsalistest metallpiikidest, millest üle ronimine ilma soolikaid välja laskmata ei tundunud realistlik plaan.

Isegi Maakas hakkas kahtlema. „Äkki oleks ikka pidanud sinna vasakule minema, kas pöörame tagasi...”
„Ei, nüüd me läheme sinna, kuhu SINA tahtsid, jätkame”, teatasin põhimõtteliselt. Isegi kui see ei olnud arukaim vastus.

Ja siis tõmbasin draama käima. Täiemahuliselt.
„Sa ei usalda mind ikka üldse! Mida ma sulle teinud või tegemata jätnud olen?!“
Maakas arvas, et ei midagi, ja et ma pole ISEGI kaartidega eriti eksinud. Aga ometi ei suuda ta mind usaldada enam kui enda 50/50 tõenäosusega vaistu. Õige. Ise tehtud, hästi tehtud.

„Me peame teraapiasse minema, see ei ole enam normaalne ega eluterve“ undasin ja loopisin jalgu kahte kaarde nagu käärinud akaatsialehti söönud kaelkirjak. Põhjus oli lihtne ja proosaline. Jalad olid märjad. Mul olid tossud, mitte saapad. „Ära nüüd haigeks jää ja pane kindad kätte”, hädaldas Maakas.
Botaanikaaia väravast oli asi ikka veel kaugel, kuigi me nägime vahepeal üle aia palmimaja ja asju.

Rühkisime edasi. Pärast umbes 15 hektari jagu botaanikaaeda, väljastpoolt, lisaks autoremontide hoove ja elumaju, jõudsime lõpuks botaanikaaia väravateni. Sellisteni, kust külastajaid sisse lasti. Ja nende kõrval, seekord paremal, paistis ristmik, kust me alguses teele olime asunud.

Karma ja universum olid seekord efektiivsed. Maaka devuška tiitel kestis täpselt seni, kuni piletitädi Maaka „2 grownups” peale Maakat uuris ning küsis, kas üks ei peaks mitte seenioripilet olema. Maakas vastas, et tal ei ole vastavaid dokumente kaasas, kuid oli ilmne, et tõendeid pole vajagi. „Raha seegi”, ohkas Maakas soodustust saades.

Botaanikaaias

Botaanikaaed oli pea 10 cm lume all, kaasa arvatud enamik silte, mil lumemütsid peas. Orienteerusime hea usu, vaistu ja kerge pettumuse najalt. Värava lähedal võiks ju vähemasi elupuid, rododendroneid või muid talves elumärke ilmutavaid isendeid olla.
Suundusime siiski lootusrikkalt palmimajja. See osutus säästumajaks. Rikastel inimestel on korter ka suurem ja palmide loendamiseks piisanuks vabalt saekaatrimeeste näppudest. Ühe käe omadest.

Aga vähemalt oli seal soe ja roheline ja ilus. Ja mis peamine, Maaka lemmikpuu, araukaaria, oli kohal. Päris suur versioon ka. Istuda sai. Istusimegi, kõlgutasime jalgu ja vaatasime, mida parasjagu vaadata oli. Vaikne, rahulik, kergelt niiske ja troopiline „kusagil on suvi, soe ja meri” illusioon põhjamaises lumes.

Edasi hakkasime otsima mingit lillemaja. Selle leidmine polnud lihtne, tabasime asukoha lõpuks ainult selle järgi, et ühest räämas hoonest kostus inimhääli. Selgus, et see oli ühes tükis liblikamajaga, mille kohta me teadsime juba ette, et „talvel suletud“. Jälle selline niru teine. Aga istuda sai. Jalgu sai kõlgutada. Ja imetleda mingit põõsast, mille õied olid valged nagu Läti majonees.

Majoneesipõõsas, Maaka foto

Kaktusemaja oli suletud. Ukseesise järele otsustades ei olnud seal isegi personal kaua käinud.

Kokku ei läinud meil botaanikaaias üle poole tunni. Ausalt öeldes pole see koht, kuhu talvel sattuda, aga me pidime seda ise teada saama. Lõppkokkuvõttes ju ei kahetse.
Maakas lehvitas väravas piletitädile ja purjetasime teeäärsesse Circle K tanklasse. Tellisime taas Bolti, et vanalinna kulgeda.

Vanalinnas

Vanalinnas suundusime loomulikult kohustuslikku Mustpeade majja, mis pakkus pisut enam põnevust kui botaanikaaed. Eriti kelder. Seal oli päris elu- ja ajalugu. Ülemised ruumid seevastu olid üks suur toretsev inimedevuse kõle laat, kust me täiesti siira “meh, oeh, võeh” tundega lahkusime.
1,5x1,5m maalide kuldsete ornamentidega üle võlli pildiraamid vanadel „tähtsate inimeste” jäädvustamisel olid sellised, et kisuks oma raskusega iga tänapäevase küprokist paarismaja kokku.

Edasi kõndisime läbi vanalinna ja peatusime väikeses poekeses, mille ukse kohal ilutses lakooniline silt “Loto”. Maakas ostis Eurojackpoti pileti, kaks suurt segast lätikeelset kraapimispiletit ja minu tungival nõudmisel ka pudeli vett.
Kraapisime ukse taga oma pileteid müntidega, kui meie juurde ilmus inglise keelt kõnelev keskealine seljakotiga Läti kerjusonu. Kuna me ei kraapinud välja mitte midagi ja meid ootas edasi tavaline materiaalne olelusvõitlus, jätsime mündid endale. Kerjus porises midagi, mis ei olnud enam inglise keeles ega ilmselt mitte nii kena kui esimene pöördumine, ja sisenes täpselt sinna, kust me ise just välja tulnud olime. Ehk läks tal seal paremini.

Teekonda jätkates läbisime vanalinna ning kodu poole suunda otsides oli Maakas minu kaardilugeja otsuste osas juba märgatavalt leplikum ja püüdis usaldada. Ta, vaeseke, oli tülitsemiseks ja järgmiseks kvartalitiiruks lihtsalt liiga väsinud. Kasutasime ära hommikul ostetud transpordipiletid ja jõudsime sekeldusteta kodutänava otsa. Keerasime taas Rimi poole. Sel korral oli plaan eile edasi lükatud nuudlivokk. Ostsime Pad Thai kastme, munanuudlid ja porgandi, muu oli „kodus” olemas.

Sumpasime poesaagiga „koju”.

„Kodus”

Maakas otsustas veidikeseks reklaamipausile minna. Ehk horisontaalasendis elu üle järele mõelda.
Mina olin lihtsalt tüdinud, sest märjad jalad, suur linn, jube palju (kaudselt) sotsiaalne olemist ja täiesti arusaamatut teksti ajavaid inimesi.

Enda ja Maaka käimad kuivama pannud, alustasin kõige tähtsamast ehk alkovarudest. Ärasõidueelsel õhtul tuleb kõik manustada, mitte raisata on põhimõte. Kui rummijäägid olid piisava julguse andnud, asusin porgandi koorimise ja tükeldamise kallale. Meie ontliku majapidamise ainus puudus oli korralik kokanuga. Õigemini, et seda ei olnud. Valikus olid suur leivanuga ja lauanoad. Porgand näis kui vaenlane.

Ühel hetkel hakkas Maakal mu pingutusi vaadates minust ilmselt kahju. Ta maandus laua teise otsa ja küsis, mida ta teha saab. Ekspluateerida ma oskan. „Võid lõhe koorida ja tükeldada, nii 2x2cm, paar muna kloppida, jääsalati hakkida, jooksvalt nõud pesta - valik on lai, tööpõld lopsakas!” Maakas vist hakkas oma abivalmidust kiirelt kahetsema, aga desertöör ta ei ole. Eriti mitte siis, kui laua ääres on hea seltskond ja laual veidi juua.

SEE kõne

Kui olime kokkamisega umbes poole peal, helises mu telefon. Nime nähes sain kohe aru, mida sealt tuleb. Teine selline kõne mu elus. See ei olnud „kuidas läheb, head uut aastat“, mida jaanuari alguses nagunii üle toodetakse. See oli, et vanaema ei ole enam. Ei helistaja ega minu oma. Ja mitmete teiste. Ärasaatmine kell X, kohas Y, päeval Z.

Ei saa öelda, et see oleks olnud väga ootamatu, pea sajandi vanuste inimeste puhul šokiefekt puudub. Aga kas see on kunagi päriselt oodatud...

Me ei olnud mu täiskasvanueas väga lähedased. Mõlemad kinnised, kanged ja väljast vaadates tuimad nagu tanguvorstid. Aga lapsepõlves, inimeseks kasvamises ja arusaamade kujunemises oli tal üks märkimisväärsemaid rolle. Nagu ilmselt kõigil meie sealt liinist. Mõju, mis ei küsi luba, mõju, mis jääb.
Ja mulle jääb alatiseks see kulinaarne latt...

Info lõi tugevamalt, kui ma oleks arvanud. Tammusin umbes pool tundi nagu puuriloom aknast välisukseni ja tagasi. Peas sadu mälupilte, poolikuid mõtteid ja küsimusi. Pliidist möödudes vastasin Maaka küsimustele robotlikult, juhendasin, mida selle söögiga edasi teha.

Õhtu

Kui tiimitöösöök valmis sai, soovitasin Maakal soojalt süüa. Ise nagu ei tahtnud. Ütlesin ausalt „ma eelistan praegu joomist“, sest tundsin end kainemana kui vastsündinu ja see oli kahtlane seisund. Ei sobinud hetkesse.

Lauamängud ja tavapärane üksteise, ja üleüldse kogu maailma, nöökimine jäid ära. Selle asemel rääkisime elust, surmast, inim- ja peresuhetest ning muust kraamist, kuhu me tavaliselt väga ei satu. Mitte seepärast, et ei julgeks, vaid igapäeva ei ole seda vaja. Seal on niigi probleeme. Seekord oli vaja. Jutt läks kohati päris tumedaks, aga mitte halvas mõttes. Oli abiks.

Südaöö paiku andis kõht siiski märku, et tema leinast ei huvitu ja pannkookidest on 12+h möödas. Tõstsin taldriku ette. See nägi sama segane välja kui mu peas toimuv, aga söök oli hea. Päriselt hea.

Pärast seda võtsin kahekordse unerohudoosi.
Mõni öö ei ole kohe kindlasti mõeldud ärkvel olemiseks.

Kodutee

Järgmisel hommikul jätkasime väärikalt kohvi ja pannkoogitraditsiooni ning kulgesime Bolti abil umbes veerand üheteistkümneks bussijaama. Bussijaama juures on teatavasti turg ja ma armastan turge. Eriti seda osa, kus on toit. Seal Riia turul võiks ausalt veeta rohkem aega kui botaanikaaias, ilma et peaks seitset eurotki kulutama. Kuigi tegelikult kulutaks palju enam kui oleks aega murdosake sellest küllusesarvest taldrikule vormistada.

Paraku jäi aeg napiks ja pidime taas ronima mugava Lux Expressi peale. Teekond oli natuke igav, aknast vaadates ei saanud hästi aru, kus välismaa lõpeb ja kodumaa algab. Sama hall, sama mets, sama tunne. Ainult aruaadavas keeles maanteesildid andsid muutusest aimu.

Vaatasime netist üle Eurojackpoti numbrid. Taas tühjad pihud.

Veidi enne Vana-Pääsküla peatust teatasin Maakale dramaatiliselt, et „ma jätan su nüüd maha.“
Maakas vastas rahulikult, et „järgmise reisini. Oota, kontsert on ka enne.“

Mhmhm, jah, just nii.
Kuigi… järjekordi võiks ju tegelikult ka vahetada.

Keskeakriis: liiga elutark, et unistada ja liiga väsinud, et põgeneda

by W

Kui ma nädalaid magamata novembri teises pooles perearsti juurde jõudsin, oli seisund juba üsna huvitav. Kerged lihastõmblused, higistamine, hingeldamine (mida ma ise ei märganud), värisevad käed, tahhükardia ja vererõhk 227/106. Muidu stoiline tohtrihärra vaatas numbreid, ajas selja sirgeks ja ütles “püha püss!” Siis soovis uuesti mõõta ja palus keskenduda millelegi hästi positiivsele.
Proovisin. Mõtlesin palgapäevale... khm, valetan, ma ei mõelnud millelegi, ma ei olnud mõtlemisvõimeline. Näidud ei läinud oluliselt ilusamaks.

Sain 30 päeva töövõimetuslehte ja hunniku retseptiravimeid. Stardipaketi, mis peaks mind rahustama, magama panema, vererõhku normaliseerima ning rabanduste ja äkksurmaohtu vähendama.
Teate seda magusat masohhismi, kui loed ravimite kõrvaltoimeid? Ou jee, neist osa on mul puudu, siis oleks jackpot.

Istungi haiguslehel. Põhjuseks insomnia, sõitev katus ja “ealisest iseärasusest tingitud füüsilised vaevused”. Mis võivad olla psühhosomaatilised. Inimkeeli: keha ütles ühel hetkel ajule, et nüüd aitab, ei mingeid “pingutaks veel veidi” läbirääkimisi enam ja läks rikki. Võttis aju kaasa.

Tehti hulk analüüse: maks, neerud, hormoonid, kilpnääre ja veel asju, mille väljendamiseks peaks ladina keele kursuse läbima. Ma ei tea, kas Duolingo pakub seda.
Terviseportaalis ilutsesid proovide sildid “normis”, “alla normi” ja “üle normi”. Proovide järgset lubatud telefonikõnet aga ei tulnud. Kaks krdi nädalat.

Oletasin loogiliselt, et kogu näidikukompott oli selline, et perearstikeskus tegi järelduse, et siin pole enam kellelegi helistada ja kustutas mu nimistust. Maakas arvas, et AI soovitaks mu tulemuste peale hospiitsi poole vaadata. Ma ei hakanud AI-lt ega Googlelt küsima, ma ei soovi järgmised 3 kuud hauakivide ja peielaudade sooduspakkumisi näha.

Eile võttis arst lõpuks ühendust. Veel 30 päeva. Ma ei maga endiselt nagu peaks, vererõhk sõidab kui pilvelõhkuja lift, enesetunne ja meeleolu ühes sellega. Pealelõunasel ajal kardan mõni päev kokku kukkuda. Voodis on turvaline. Nii et poes käin hommikul.
Lisandus uus huvitav ravim, mis äkki hoiab ära reklaamipausid unenägudes. Ei mingeid tuunikalajalakreeme enam... nats kahju.

Nüüd on aeg(a) mõelda. Elu(stiili) muutusele. Sest isegi geeniloto võiduga saab keskeas otsa see füüsiline vastupidavus ja ressurs, mille heaks sa pole seni midagi teinud. Lihtsalt oli. Pidas vastu kõikidele su lollustele ja eksperimentidele. Enam mitte. Nüüd tuleb lisaks hingele ka keha eest hoolt kanda. Ebameeldiv, aga nii on.

Mõelda tulevikule ja ka tööle. Sissetulekule. Samamoodi edasi minna ei saa, see hirmutav hoiatus ja äratus ütles, et miski minus on nõus pigem surema kui nii jätkama. Inimestel on kardinaalsete muudatuste ees sageli kartus ja instinktiivne vastuseis. Aga... aga... aga...

Tuleb leida jõud, et üritada unistused, mis olid enne elutarkust, teostada. 

Karge

 

Täna oli päikest näha.  

I

M

E

L

I

N

E

Kui suvel, sellisel normaalsel suvel, on päike näha iga päev ja pooled ööd sinna otsa ei ole see pooltki nii tore kui päevatera pärast nädalate kaupa pimedas kügelemist, on ju?

Täna, olgu, eile oli reede. Praegu, haiguslehel, pole päevadest suurt vahet. Vast niipalju, et mu manuline läheb enamikel reedeist oma koju ja seega nädalavahetustel eriti kütma ja süüa tegema ei pea. Täieliku allakäigu ära hoidmiseks peksan end mõnikord kodust välja. 

Põhjust ikka leiab. Maakonna ettevõtjate jõulupidu näiteks, täna oli selline võimalus. Pearu Paulus tantsuks, Kait Kall naerutamiseks, söögid-joogid tööandja kulul. Üldse pole piinlik tunnistada, et "ma rohkem nagu veini pärast tulingi". 

Piinlik on see, et juba pärast praadi avastasin, et ma olen selle jama jaoks liiga vana. Pidu pidi kestma kaheni öösel, mul oli kella poole üheksaks kopp ees. Eks oma osa on ka selles, et olgugi mu kolleegid ühed ilmatu toredad inimesed ei ole nad siiski mu südamesõbrad ja suhtlus ammendas end kiiresti, lärmakas tantsumuusika ei aidanud vestlusele eriti ju kaasa ka, eksole. Mu lemmikülemus, kes mind pärast teatud promillitaseme saavutamist tavaliselt tantsule vedada armastas, istus teisel pool saali ja seega polnud suurt lootust ka kehakultuuriga tegelda (Iroonia? Ah, mis te nüüd, kes siis läkuse ülemusega tantsida ei taha!)  Seega kuritarvitasin oma peo toimumispaigaga samas väikelinnas elavat poega ja palusin tal ennast koju viia. Hea laps on mul. Kuulas sõna ja vedas oma purjus ema koju metsa ära.

Täna on virmalised õues.

Jõudsin mina koju, vaatan metsa kohale - sillerdab.

Vaataks meelsasti põhjalikumalt, võibolla teeks piltigi. 

Aga vintis. Mis vintis, natike rohkem kui vintis, põlv pehme ja pilgu fokuseerimine sama hea kui vene mustvalgel telekal. Muide, päris head veini pakuti pidusöögil ja umbsest ballisaalist kargesse õueõhku astumine mõjus... Noh, mõjus.

Ja lakkuge panni, rohkem ma vähemalt praegu kukkuda ei taha.

Tõin köögist tooli, panin keset õue maha, istusin näoga põhja poole ja alguses lihtsalt vaatasin. Seejärel hakkasin telefoniga mängima, üritasin setinguid sättida, pilti teravustada, kaadrit püüda, hetke oodata. Naiivitar, endal oli probleeme tagumiku (hiiglaslik!) sihtimisega toolile (taguotsaga sobivas mõõtkavas!) ja tema loodab siin filigraanseid ööpilte saada. Pange parem elevant klöppelpitsi niplama, on rohkem lootust mingile tulemusele.

No mida sa joodikult ikka tahad. Hea, et telefoni maha ei pillanud. Lakard.

Omaenda kobadus oli korraga naljakas ja kurjakstegev.

Seda kuni hetkeni, mil pillasingi telefoni maha. Katki ei läinud lihtsalt pimedas oli räbal seda jäätunud rohust otsida.

Loobusin pildiponnistusest. Mitte ainult seepärast, et mõistsin oma kohmakust, seda ka muidugi, aga peamiselt seepärast, et...

...mitte kõik ilusad hetked ei pea pildiks saama. 

Ma lihtsalt istusin, silmad taevas ja vaatasin kuidas värvid veiklesid metsa kohal. Keegi krõbistas metsas, roheline valgusmõõk lõikas punasest kardinast läbi, valkjas laine tõmbas neil mõlemal hoo maha, silmanurgast nägin geminiidi veidralt aeglast kukkumist. Lõpuks ei saanud aru kas see toimub päriselt või lisab aju värve juurde.

Külm oli. Talv on siiani olnud nagu kehv jaanipäev, külmatunne oli täiesti harjumatu. Kujutasin ette, kuidas ma istun seal hommikuni, lõpuks on silmamunad härmas ja esimene päästja murrab mul kogemata kõrvalestad küljest. Hm, füsioloogiline lahus külmub umbes 0,5 miinuskraadi juures, kas praegust kargust jagub hommikuni?

Hirm koleda korjuse tekitamise ees ajas mind lõpuks tuppa sängi.

Kõht on täis, pea enam mitte. 

Hakkan virmalisi unes edasi vaatama. Õhtul lähen teatrisse. Pühapäeval magan. Oh, milline kurnav ja keeruline elu.

Ahjaa, pildil on piparkoogimaja, mille tegemine oli nagu vanaks saamine. Algises projekt ja pedantsus, lõpuks tatt, teip ja "Seisab ju püsti? Mida te norite!" Arhitekte siit perest ei tule.

Läbipõlemisest, vol ...

by W

See algab pisikeste lisadega. Sageli iseendast, kui töös on parandusruumi. Ja seda on alati. Jagad oma mõtteid juhi ja kolleegidega ning teostad mõned ideed.
Pakud, et saad puuduva kolleegi töö täna ja homme kaetud. Ja küll me nende puhkustega ka hakkama saame.

Püüad kriisimomentidel õla alla panna kohati oma mugavustsoonist kaugele välja minnes. Teed mõned ületunnid.

Vahel on sul kogemuspõhine intuitsioon, mis ütleb, et kohene lisaliigutuse tegemine või millegi “korraks” enda peale võtmine, ilma, et keegi oleks palunud, võib ennetada mitmesuguseid ebamugavusi või lausa väiksemat sorti kaost.

Sa ei tee seda soovist olla tubli, ennast tõestada või silma paista, tahtest karjääriredelil tõusta. Ei. Sa oled teadlikult tulnud valdkonna madalaimale positsioonile, mis sul iial varem on olnud, lootusega, et see laseb sul tööpäeva lõpus ukse sulgeda ja töö tööle jätta.
Sa teed kõike vaikselt, see on varasemate kogemuste ja hirmupõhine refleks. Ignoreerimisest tulenevate tagajärgede osas. Isegi kui need ei puuduta su enda ametijuhendit ega vastutusala. Sul on tunne, et keegi peab märkama, keegi peab tegema. Vastutuse võtma. Kuigi sa enam ei vastuta ju...

Kui kõik kestab piisavalt kaua, muutub see loomulikuks. Nii enda kui teiste jaoks.
Sa oled kusagil andnud vaikiva nõusoleku lisakohustuste osas, milleks sa oled võimeline. Sest "kõike, mida sa oskad, võidakse kasutada ja kasutataksegi varem või hiljem sinu vastu". Ja on okei sulle veel midagi anda. 
Kuni sa ära väsid.
Kuni sa ühel hetkel enesele teadvustad, et ütlesid just veel ühele lisaülesandele “jah, ikka saab”, kuigi sul ei ole enam endast midagi anda, karikas on tühi. Sa arvutad kokku oma aasta jooksul tehtud ületunnid, loed kokku aasta jooksul olnud vabad päevad...

... sa oled unustanud kohustused iseenda ees.
Unustanud, et puhkamine ja vaba aeg ei peaks tekitama süütunnet. Et seda ei pea ekstra miilidega välja teenima. Et “ma tahan 2 vaba päeva nädalas” eest ei pea vabandama.

Kui küsitakse “kuidas läheb” või vahel isegi “kas sa pead vastu” – peast käib korraks läbi uurida “kas see on sisuline või formaalne küsimus ja kaua teil oleks aega kuulata?”
Su küsimusele küsimusega “oleneb mis see teine alternatiiv praegu on” vastusest ei saa ka keegi ilmselt aru, kas see oli päris või retooriline.

Ja siis istud sa öösiti köögis, mõeldes kui ebamugav saab olema “taganemine lepingust,” millele sa pole kunagi alla kirjutanud.
Kuidas sa pead tõmbama joone ja lõpetama igasuguste nähtamatute lepingute allkirjastamise oma une, kõrgenenud vererõhu, lugematute tundide ja hingerahuga.
Loobuma olemast pidev lahendus ja turvavõrk järjest kummitavatele “ajutistele” probleemidele.

***

Ma ütlesin üleeile tööl juhile, et ma annan lahkumisavalduse. Sel korral muidugi põhjalikuma selgitusega MIKS. Ja sain 2 vaba päeva. Lubaduse lahenduste otsimiseks. “Oota selle avaldusega, kui tahad võid igal ajal ka päeva pealt minna”.
Viimati oli mul 2 järjestikkust vaba päeva septembri alguses.

Laias laastus mul enesekehtestamise ja otsustega probleemi ei ole; ma olen kõike muud kui peoples pealser, olenemata nende ametikohast, ning ma ei karda seda tööd kaotada.
Uut palgatööd ma isegi ei otsiks kuni järgmise sügiseni.
Aga samane iseseisev otsuste vastuvõtmine ja teatav kohusetunne, puudujääkide katmine ka palumata, värvibki mu lõpuks nurka. See on nüüd kolmas kord. Ka ma ise teen midagi valesti.

Kurtsin täna Maakale, et “ma tunnen end kui ärevushäirega suitsuandur, mis on koguaeg valvel ja millekski valmis”.

Ja leidsin, et ma vajan trammijuhi kursusi ja luba, sest ... proovige ühte trammi samal ajal kahele või kolmele liinile korraga sõitma panna!

... mul on siiani kirjutamata viimane osa meie Albaania reisist ...

Ma pidin tellima uue pangakaardi, sest praegune, mille PIN-koodi ma aastaid teadnud olen, on blokeeritud, sest mul on lisaks unetusele mälu- ja keskendumishäired. Mitte nii pahad kui aastate taguses ajas, mil ma koera või auto poe juurde unustasin või pangakaardi ID-kaardi lugejasse toppisin ja seda leidmata uue tellisin jms ... aga sinnani pole ju ka vaja jõuda. 

Kollipäev, millegipärast pühakute päevaks nimetatud

 Maailm on pesus kokku tõmmanud nagu tädi Milvi sitsikleit ja kaugeltkandi kraam on näpuga näpitavasse lähedusse sattunud. Kõigi pühakute päeva eelõhtu ronib mardipäevale selga nagu hull lehm, inimesed eelistavad väljamaist õõva selmet ise tantsu, laulu ja trummimänguga naabreid peletada. Ega naabridki pole enam altid mardiõlut pakkuma või mardihanel sulgi katkuma, olgem nüüd täpsed selles keerulise kaubavahetuse asjas.

Ma ise elan metsa sees, siia lapsi enam ei eksi, aga kui juhtukski ime, siis ei hakkaks ma tubades tulesid kustutama ega akna all hinge kinni pidades kõhutama. Pärgamenti loenguga kohalike pühade ainuõigsuse ja importpühade rüveduse kohta ka lahti ei rulliks. 

On nagu on.

Käisin eile ühe lapsemeelse kolleegiga Lauluväljaku kummituspargis. Pole me kumbki enam lapsed, aga tore oli ikka. Kollikujudega oli kõvasti vaeva nähtud, pea kõik klassikalised õudusfilmitegelased olid esindatud (klouni ei näinud, aga ehk siiski oli kusagil?), lapsed kiljusid, emad mängisid kaasa ja isad tegid seljataga "böö!". Novembri pimedusse paslik adrenaliinilaks.

Kui peaks järgmisel aastal midagi sellist plaanima mõtleksin ehk juba enda kostümeerimisele. Varem olin radikaalsem, aga vana juba ja pehmemaks pehkinud, noh. Muidu santi jooksmas on ju täiskasvanuna ikka käidud, kolli tegemise kontseptsioon on selge.

Hingedepäev jäägu. Samhain tuli lihtsalt juurde.

 

Mõrvast lahutuseni, mitte küll Joyce Brothersi moodi

 Nugis tegi mu kanadele otsa peale, sõna otseses mõttes murdis läbi lauda lae ja pidas pidu.

Võibolla annan nüüd alla, mets on otsaga hoonetes sees, ei jõua mina enam džunglit sööta. Oli tore kuni kestis, aga kohalik loomapidamine kisub juba sihukeseks "vanadekodu on siinpool kuuerealist maanteed, kemps teisel pool, vaatame, kui palju nädala lõpus vabu tube on" - ettevõtmiseks. Vanadekodu sellepärast, et mu kanad on olnud kõik suurtootmisest ostetud supikanad.

Ja taaskord pole ma murdja peale pahane. Tema elas oma elu. Kui kätte saaks annaks kere peale siiski. Pedagoogiliselt. 

***

Varsti koristatakse teede äärest nõmedad plakatid ära ja netis sirvides ei tule ette enam ROSTA akende moodi propaplakateid, telekat ma ei vaata, seega olen end ilmselt paljust säästnud. Seekord ei osanud ise kellegi poolt olla,  hääletasin selgelt vastu. Ühesõnaga - kõige vähem ebameeldiva programmiga kambast tuttav nägu, et NENDE seast keegi valituks ei saaks. Niikuinii saab, aga ma tegin vähemalt mis võimalik. Nii palju lausrumalusi polegi varem plakatitel näinud kui seekord, internet on ikka imeline koht.

***

Tirana lennuväljal on restoran "Lauto". Restorani nimi on muidugi Albaania keeles. 

Mnjah. 

Puhkus on läbi ja mina ka

 
by W 

Füüsiliselt olen tööl tagasi, vaimselt ütleb aju, et "kummaline tühjus" ja "kohaneme, koooohaneemeeee". 

Peaks nagu panustama, aga ... ikka veel testime süsteemi. Et kas keegi minu puhkuse ajal võttis üle ja inertsist jätkab...

No ei jätka, rsk. 

Ausalt, tööga harjumine peaks käima nagu lasteaiaga. 

Esimesel päeval paar tundi, oma lemmikkaisukas kaasas + teadmine, et keegi, õudusest vabastav, tuleb sulle peale lõunat järele. Kinnitades, et kogu see traumaatiline elamus on tegelikult okei... Ja siis mõni päev juba pisut pikemalt. 

Mitte nii, et juba kell 7.30 visatakse sügavale Exceli- ja eksistentsiaaldžunglisse ja oodatakse, et hakkad seal produktiivselt lammutama. 

Ma ei suuda hetkel isegi reisiemotsioone edasi kirja panna ega pesumasinat tööle lülitada , ega ... 

Noh, see kõik läheb üle ajaga, soovitatavalt varsti, hiljemalt järgmise reisiga või miski drastilise elumuudatusega. 

Post-vacation blues - see on nagu päris asi. 

Kas osta maad, labidas ja lehm või jätkata rahulikult TikToki scrollimist

 
by W

Võtsin oma suve kokku: 01.06. - 31.08.
14 vaba päeva, enamusel inimestel oli puhkuseta nii 27
75 ületundi, enamusel oli ... 

Oma osalise tööajaga lepinguga ei ole ma siiski ükski kuu töötanud enamuse inimeste täistööaega, seadusi tunnen, palgalehte vaadates nendin, et "ok, ma tulen ka edaspidi". 

Mis mind ebaproportsionaalselt ärritab

Pilt by AI

Lühidalt: AI (tehnoloogia) areng.
Praegused lisaülesanded, kuhu ma järjepidevalt sattun, on minu poolt põhitööna aastaid tagasi maha kantud. Laovarude prognoos, hindamine, analüüs, korrektsioonid, teadmised nn suurtest majandustarkvaradest - midagi tean (veel), suudan ära teha.  

Aga neil teadmistel puudub igasugune perspektiiv: olenevalt ettevõttest on areng erinev, aga olen korduvalt kõrvalt näinud, kuidas "tehnoloogia, lips kaelas, istub laua taha" ... ja ongi parem kui 9 inimest 10-st. Need inimesed kaovad või viiakse madalama palgaga ametikohale - tehnoloogiat assisteerima. See on nagu aina vähemaks jäävate toolidega mäng. 

Minu pensionile mineku aeg on praeguse seisuga sept 2048. Mul puudub igasugune motivatsioon tegeleda e aega kulutada surnud asjadele tänase lisaraha nimel. Ma võiks selle ajaga midagi muud teha. Või üldse mitte midagi produktiivset teha - krdi palju vaatamata filme ja seriaale on olemas. 

Praegu on tööturul omamoodi olukord, kus inimesed jagunevad kaheks

Esimene leer: kogu see AI-jutt on mingi "start-up’ide jama” ja neid see ei puuduta. "Kui see robot mu ämma sünnipäevale ka läheb, siis võib ta juba homme tulla".

Ei mingit muret isegi siis kui kui mõni kolleeg või lähedane on koondatud, sest "nad on haritud ja tugeva CV-ga inimesed, kes ilmselt leiavad parema töö". Sageli aga puudutab, AI on (varsti) võimeline nende töö tegema odavamalt, kohvi- ja suitsupausideta. 

Teine leer: juba higistavad, otsivad YouTubeist ja Redditist “being a prompt master” ideid ja lähevad igaks juhuks barista kursustele, sest vähemalt cappuccino naeratusega kätteulatamine, isegi kui joogi teeb masin, püsib veel mõnda aega inimkätes. 

Masinad teevad üha rohkem asju. 

Kas peaks muretsema

Natuke jah, kui on plaanis tööturul veel pikemalt ringi tatsata. Tööturg võib paari aasta pärast olla nagu suur hullumaja fuajee, täis muutusi ja ametikohti, mida täna veel päris olemas ei ole. Rong on vile saatel jaamast väljunud. 

AI soovitas mul ERP-konsultandiks areneda, et lahendada olukordi stiilis fatal error in module MM ... kena, aga arvestades, et nutikamad inimesed seda AI-lt või Redditist küsivad, siis ma sellele ei panustaks. 

Aasta 2032: saabub imelik arve.
Kevin näitab seda vanaemale, kes ka aru ei saa ja pröökab: “Kui mina veel töötasin, tehti arved selgelt Excelis käsitsi ja sellist jama ei olnud!” Kevin küsib sosinal: “Vanaema, mis see Excel on?”
"Noh, selline lihtne, kiire ja arenenud lükati, paberit ja pastakatki ei ole vaja!"

*******

Ähh, 5 päeva puhkuseni.
Koos AI-ga, kes isegi seal end mugavaks kaaslaseks vingerdada on osanud. 

Olme

 

Muru

Talvepuud

Veel muru ja puid tuleb ka veel.

Aiamaa suhtes olen juba alla andnud, sain oma saagi kätte ja loodus võttis platsi üle.

Töötraumad, näiteks pinnud kintsus puude loopimisest õuest kuuri, tehniliselt arusaamatu vigastus, aga kipitab. Või siis pool põlenud peopesa, sest patsutasin traktori summutit enne kui see jahtunud oli. Ei, tegu ei olnud tänupatsutusega, vaid tahtsin kontrollida kas murukas on piisavalt jahtunud, et julgeks seda kuuri ajada. Ei olnud, lihapraadimishaisu lõi üles.

Töö. 

Mulle mu töö meeldib, aga mitte alati. Praegu ongi mitte alati aeg käes.

Kasvuhoone. 

Seal elab KEEGI. Sööb tomateid suurte ampsudega ja ma käin seal igaks juhuks hästi harva. Jube suured ampsud on võetud.

Kanad. Muudkui munevad ja munevad, rebane neid ka ei taha (ptüi-ptüi-ptüi!).

Elu on väga raamides, mõni nimetaks seda stabiilsuseks, minu arust on tegemist lehmaketiga.

Kui täht langeb, kas ta siis vaatab alla ja mõtleb: "Näeks ma ometi mõnda inimest, siis võiks ju midagi soovida!"

Mida ta sooviks?

Puhkuseni on vähem kui kuu.

Elektrivalgus, suletud uksed ja muud kahtlased märgid

 
by W

Just täna hommikul sain aru, et suvi on nagu Bacardi.
Pudel on veel kapil, aga sees on ainult kahe kokteili jagu. Teeb veidi murelikuks. Esiteks, et otsa saab ja teiseks, et ma ei mäleta, mis ajavahemikuga ta nüüd otsa sai ja kolmandaks, et varsti peab uue ostma.*

Eile õhtul käis äike üle. 2 korda. Sähvis, müristas ja taevast kallas kui katkistest Kreeta odavhotellide vannitubadest. Õhk muutus niiskeks jaheduseks, tuul tõmbas ja ma  panin lõpuks selle terve suve lahti olnud köögi rõduukse kinni.
Lihtsalt lina all magada on muidu mõnus, aga kui varbad hakkavad külmast kangeks tõmbama, pole enam mingit naudingut, on lhtsalt külm, mis sunnib end kõrrega torgitud päevakoerana krussi tõmbama. Tekki ju veel ometi kasutusele ei võta?!

11. sept 2024, varahommik Tallinnas

Edasi ei läinud paremaks.
Varahommik oli tuuline, jahe, hall. 

Teavitasin Maakat, et täna on Esimene Sügispäev. Maakas otsustas seepeale fakte kontrollimata hiberneeruda. 

Köögis kohvi tehes läks käsi lülitile nagu iseenesest ja üle mitme kuu süttis lamp köögis. Ja mitte ainult minu köögis. Ka trepikojas läksid liikumisanduritega lambid üle kuude põlema. Ma väljun koopast alati samal kellaajal. 

Ja praegu, päev veel poole peal, teen kapsahautist. See lõhnab nagu pensionäri köök. Ja nagu november. Ma veel mõtlen, kas ma tahan rõduukse avada. Või kui kauaks. Ööseks enam lahti jätta ei julge. Äkki pressib sügis kohe sisse? 

* Jah, ma kavatsen omale uue suve osta, see, mis iganes meil siin oli - ma tõesti ei tea ega mäleta. Trajektoor vaid töö-kodu-töö.

18 painajalikku päeva olevikust, sadu minevikust

by W

Lugesin Ritsiku postitust ja kerima hakkas miski, mida lihtsalt kommentaariks ei viska. 

Mul on täna teine järjestikune vaba päev. Peale 18 päeva järjest töötamist. Täna, sellel jumalikul priiskaval puhkepäeval, kerin ma tööportaale ja silm lööb särama seal, kust ma varem üle libisenud olen. 

Inimesed? Ei. Juht, vanem? Oo ei. Arvuti? Persse. Lao- ja finantsprogrammid? Kui keegi mainib “kaubaartiklite sesoonsuspõhist planeerimist”, siis ma hakkan lihtsalt röökima.

• Nõudepesija? Jah, vabalt.
• Komplekteerija? Tehtav.
• Koristaja? Ma olen võimeline need 101 keemiapudelit ja 18 lappi-moppi selgeks saama. 
• Ma võin teile öösel tigusid ja nälkjaid kokku korjama tulla, muru niita, puud laduda. 

Miks? Sest neid töid ei võeta koju kaasa. Vist. Nad ei pane sind kell 4 hommikul unenäos arusaamatuid SAP-i uuendusi lahkama või ülehomseid müügiprognoose koostama. Pea jääb terveks, midagi ei hapne või fermenteeru seal koguaeg. Äkki saaks koguni klapid kõrva panna ja mingisugune robot loeb ette Stephen Kingi ning see on see rahulik tööinimese elu, millest vanemad ja haridusasutused ei ole  kunagi rääkinud. 

Aga lähme ajas tagasi.

See oli viis ja veidi peale aastat tagasi. Ma töötasin tollal keskastmejuhina (kuhu ma ei kandideerinud); pealtnäha polnud häda midagi. Peale personalipuuduse, kusagile kaduvate õhtute ja nädalavahetuste. Tulemustähtaegade ja eelarvete täitmise surve. Hoone ümberehituse ja peatse e-kaubandusse sukeldumise stressi. 

Tuli koroona. 

Personalipuudus võimendus, mitmesugused tähtajad liikusid varasemaks ning ma kadusin kusagile “äkitselt kriitiliseks muutunud olukordade” ja "see lihtsalt tuleb ära teha" uttu. Nii füüsiliselt kui kuvari taga. Kuhu ma jõudsin sageli siis kui kontoris juba tuled kustus olid. Mul oli vahel teksade taskus 3 töötelefoni. Raske oli aru saada, milline just helises ja mis lõigust teema torust võib tulla. Töötunnid kuhjusid, vabu päevi oli 2-4 kuus, ma ei näinud mitmetes küsimustes delegeerimisvõimalusi. Ka mu vahetu juht levitas piltlikult öeldes pisut kärsahaisu ja oli kahtlaselt palju majas. 

• Siis läks uni.
• Siis läks söögiisu - tassitäis kohvi ja ärevust oli päevi mu mao sisu. Vahel õhtul ka pool klaasi rummi. 
• Siis läks eluisu - ma tahtsin tööle minnes auto alla jääda, et sinna mitte jõuda. 
• Siis tulid paanikahood.
• Lõpuks läks mõtlemis- ja töövõime.

Ühel hetkel ei olnud mul enam mälestust ega arusaama sellest, kes ma peale töö üldse olen. Või olin. Kas mulle meeldis midagi, oli mul mõni hobi? Kas ma kunagi tegin vabade päevadega midagi toredat või suhtlesin inimestega? Kas ma oskasin naerda?

Tulid arstid, uinutid, rahustid, antidepressandid, antipsühhotikumid. Palgata puhkuse pakkumine. 

Mul oli veel nii palju oidu, et teada, et nädalase spa-puhkuse ja tabletidieediga ma sellest süsteemsest kokkuvarisemisest välja ei tule. Eriti, et mul ei ole valdkonnas mingit ambitsiooni, ma ei ole seda kunagi karjääri ja oma elu "pärisosana" näinud. Andsin lahkumisavalduse. Peale mida töötasin siiski veel enam kui 2 kuud, kuni leiti sobiv inimene (kes pidas vastu ca 6 kuud). 

Läbipõlemine on eelneva ühesõnaline kokkuvõte. 

Peale lahkumist, augustist 2020, magasin sisuliselt kaks kuud järjest. 

Uni on eskapismi vorm, olgu ta või pealiskaudne ja hakitud. Mäletan, kuidas ma kuulsin hommikuti trepikojas uste avanemist, sulgumist, tööle minevate inimeste liikumist ning tundsin sooja rahustavat mõtet "ma ei pea kusagile minema, ma olen vaba". 

Ligi 2 aastat tegin ma juhutöid (Goworkabit jms), lühikese episoodi videooperaatorina turvafirmas, taastasin mingil määral finantsturgudel kauplemise, mis kadus palgatööga minu elust 2018, ning panin paika prioriteete ja tempot. 

2022 aasta suvest on mul osalise ajaga nn lihttöö ja kuigi vahel viskab sinna veel üht-teist sisse ja tunde pisut vahel üle, siis üldiselt on olnud OK. 

Läbipõlemisest taastumine võib võtta paar aastat, ütleb internet. 

Mina, oma 18 päevase tsükli pealt ütlen, et palju kauem - see võib peale aastaid välja lüüa nagu herpes või psoriaas. 

Minu lihttööst jäi tööandja õnnetusjuhtumi tõttu järele vähem kui muidu, eriti, et avariiosakondade vastutav isik oli puhkusel ning märkimisväärne osa automatiseeritud tööst / prognoosidest tuli nädalaks kinni keerata. E oma ajuga ja käsitsi teha. Mente et manu.

"Sa saad hakkama, sa jääd ellu, sa oskad, sa tead" - jah, ma olen elus, kuigi oma tulemustega ei ole ma sugugi rahul ning see kõik ei ole pingelt siiski võrreldav varasemaga. 

Mu aju ja keha mäletavad, kuidas on elada töös, mis väänab su tabelitesse, tulemustesse ja loeb sind vaid siis inimeseks kui KPI-d, arvestamata olukorda, on rohelised. 

Ja sa ise pead samal ajal tegelema ja arvestama inimestega, kes to hetkel "juhti" vajavad ning "efektiivsuse tõstmise vajaduse juures" võimalikult terveks peavad jääma. 

Ma kaotasin viimase kahe nädalaga ligi 5kg. (Paks olen ma muidugi ikka edasi.)

Loodetavasti on kriis möödas. Loodetavasti saan ma oma lihttöö + "veel üht-teist" juurde tagasi; mulle meeldib mu töö, mul on hea juht. 

Aga tõestada ma end enam ei taha ega suuda. Ma pean end kaitsma. Lähen igaks juhuks vaatan veel tööpakkumisi.
Flegmaatikutele, äärmusintrovertidele, muidu kind of f*cked minded inimestele. 

Ootus:

• Need ei tee haiget ega haigeks.
• Need ei nõua vastutust suurte summade liigutamise ega teiste inimeste ees(t).
• Need ei varasta hinge. 
• Need ei too äratuskella helisedes ängistust ja allaneelatud pisaraid.

Väike järelkaja postitusele "Suitsetamine on eile päev".

by W

Algne postitus. 

Tänapäeval peab vist lisama, et ei ole reklaampostitus, ükski ettevõte ega bränd minuga koostööd ei tee, sentigi ei maksa, tasuta nodi ei anna. 

Ma suitsetasin viimased aastad väga palju, keskmiselt paki päevas, ja mõtlesin päris kaua, et see ei ole jätkusuutlik, mitte ühestki vaatenurgast. Aga ilmselt ongi vahel vaja pikalt hoogu võtta, protsessida, seedida (kusagil taustal), et miski ajus ja sisemuses piisavalt otsusekindlalt paika läheks, et asi päriselt muutuks. 

Impulsi pealt "jätan maha" väga ei toimi. See on kategooria "uusaastalubadused" - statistika pidi toetama väidet, et enim spordiklubide liikmekaarte ostetakse jaanuari esimestel päevadel. Ilmselt ka dieedikavasid ja online koolitusi ja ... *

Aga igatahes on vähem kui kahe kuuga seljatatud aastatepikkune tubakasõltuvus. Veip ja nikotiin on jäänud, aga läinud on vingugaas, tõrv, suitsuhais.

Tervis

• Hommikune köha ja vilin hingamisteedes on kadunud. 
• Õhku tundub veidi enam olevat ning kiirkõnd tööle või treppidest ronimine on pisut kergem. 
• Kohvi maitse on parem ja värske kurk leival ... ma tõesti ei mäletanud, et kurk lõhnab nii hästi. Või arbuus, lõikamisel. 
• Ja mida ma ei ole näinud suitsetamisest loobumise kirjeldustes: mu soola ja suhkru tolerants on langenud, eriti sool, mis on ju ka positiivne. 

Esialgu mõtlesin, et Selveri ciabatta partiiga on midagi valesti, aga ei, COOP-is on sama soolane. Ja põdravorsti jätkub nüüd palju kauem, 3 x vähem saan leivale panna, et normaalne tunduks.

Kas ma tahan veel suitsetada

Ei, juba nädalaid ei taha. Mõte käib vahel peast läbi, eriti tööl suitsuruumis ning paar päeva tagasi oli üle pika aja kiusatus osta pakk suitsu, kuid kui ma mõtlesin, kas ma tahan selle paki ära tõmmata - ei taha. 

Veip

• Alustasin ühekordsetega, Vuse Go 20mg, nii mentool kui tubakas. Jube magusad, midagi hakkas vastu, lisaks on ühekordne kallis ja keskkonnavaenulik ühes oma plastihulga ja akudega. SkySmoke ühekordne oli parem, ei tekkinud vedela suhkruvati sissehingamise tunnet. 
• Mitmekordsega panin ka ilmselt puusse - hinnaskaala ja võimalused on seinast seina, kuna maailm on mulle võõras, võtsin esialgu odava lahenduse. 
• Octa stardikomplekti, teades, et Octa 20mg kapslites on ka nikotiinisool. Mis peaks nikotiinivajaduse kiiresti rahuldama e tahet suitsetada ohjeldama. Ohjeldab vist tõesti. 
• Miinusküljed - Octal ei ole 10mg kapsleid e nikotiinihulga vähendamise võimalust. Aga kaua üks odav asi ikka kesta saab, järgmise valikul olen teadlik, mida ma tahan: kallim seade ja võimalus ise vedelikke segada ja kangust reguleerida. 

Raha

• Suitsetamisele kulus 180 - 200€ kuus. 
• Juunis on kulu 85.30 ja mul on 4 tervet kapslit e siis 03.07. peaks varusid täiendama. Mis jätab juuni kuluks ca 75. 
• Kallim seade ja isesegatavad vedelikud peaks tulevikus seda kulu veel alla tooma. 
• Aastane sääst 1200+ € ... ja see on nüüd segatuna terviserubriiga - mitu krdi töötundi ma teen, et teenida 1200+ netos? Absurd. 

Täitsa OK reisi võluks ju ka 1200 eest välja. 

Prioriteedid...

* Taipasin praegu, et ma pääsen ligi andmetele, mis toimub tubaka- ja alkoholi jaemüügiga jaanuari esimestel nädalatel - ma vaatan need üle. 

Küsisin ChatGPT-lt: kui palju inimesi suudab veipimisele üle minnes suitsetamisest loobuda

💨 Statistika ja uuringud räägivad:

• Ühendkuningriigi terviseamet (UK Office for Health Improvement and Disparities) on korduvalt leidnud, et veipimine on kõige tõhusam suitsetamisest loobumise abivahend, võrreldes plaastrite, nätsude ja muude nännidega.
  → Ühes 2021. aasta raportis:
  🔹 27,2% inimestest, kes proovisid veipimisega suitsetamisest loobuda, õnnestusid (vs näiteks 18% nikotiiniplaastriga).

• Cochrane’i ülevaade (2024) – maailma tippmeta-analüüsid:
  → Järeldus: elektroonilised sigaretid tõenäoliselt suurendavad loobumise edukust, võrreldes muude meetoditega.
  → Edukalt loobujate hulk oli umbes 1,5–2 korda suurem veipimise abil võrreldes nikotiiniplaastrite või tahtejõu meetodiga.

• USA CDC andmetel (Centers for Disease Control):
  → Umbes 60% suitsetajatest on vähemalt korra proovinud veipimist, et loobuda.
  → Reaalses elus on umbes 10–20% suutnud päriselt veipimise kaudu sigarettidest pikemaajaliselt loobuda – sõltuvalt sellest, kui motiveeritud nad olid ja millist aparaati/nikotiinisisaldust kasutasid.

---

🧠 Tõsiasi, mida ei räägita reklaambrošüürides:

• Veipimine ei ole imevahend, mis töötab kõigi peal.

• Töötab paremini nende jaoks, kes:

  • leiavad õige seadme + sobiva nikotiinitaseme

  • ei jää „topeltkasutajaks” (ehk ei veibi ja suitseta korraga)

  • tahavad päriselt loobuda, mitte „lihtsalt proovivad”

---

Kokkuvõtteks, ausalt:

• Kui sa päriselt tahad loobuda, siis veipimine annab sulle paremad šansid kui enamik muid variante.

• Umbes iga neljas suitsetaja, kes proovis veipimisega loobuda, õnnestub – ja see on tänapäevases nikotiinimaffias juba suur asi.

• Lõppsiht pole aga igavene veipimine, vaid hingata lõpuks üldse midagi muud kui aur – näiteks värsket õhku.

... nojah, mu AI on endiselt huvitava kõnepruugiga... aga ma ei pea ju selle eest ometi vabandama nagu oleks mu koer su sussid täis kusnud... 

Kalevipoja kojutulek

 

Loksun laevas, selja taha on jäämas Tähtis Komandeering, mis metsikute loodusjõudude tõttu digimuundus Mõttetuks Lustireisiks, kus lusti oli napilt ja mõttetust kõvasti. 

Samas ei ole mõtet asju negatiivselt võtta, kahe vihma vahel sai tehtud ülipikk jalutuskäik Soome linnas, mis ei ole just turismimagnet, kuid kõndimine tuulutas pead ülihästi nagu alati. Olin optimist ja mu auto taga paremas nurgas vedeles kahe vihmakeebi ja turvasaabaste vahel isegi ujumistrikoo. Optimismiks ei olnud põhjust. 

Nüüd lähen koju, musitan kanu põsele (ei, siiski jätan vahele...) ja valmistun homseks stahhaanovluseks. Need e-kirjad ei vasta endale ise, teate.

Ma ei ole veel mitte kunagi sõitnud nii meesterohkes laevas. Jaanipäeva eelõhtul toimub kalevipoegade kojuränne, kolmnurgas lendavat parve juhivad alfad, ülejäänud tähestik siutsudes järel. Parve viimased olid selle sildi sihtgrupi tasemel. Lapsed on siiski paremad, kuigi sellise soovituse range järgimine võib päädida lifti igal olemasoleval korrusel peatumisega.

Kreeta reis XIX: katki, kaotused ja kassid

by W

Reede 23.05.2025

Migreen

Hommikul selgus, et Maakas on rikkis. Mitte lihtsalt "väsinud" või "veits halb päev", vaid korralikult katki. Migreen, teatas ta lakooniliselt. 

See on asi, mida ma ise ei tunne. Aga üks tuttav on migreeni kohta öelnud, et see on nagu siis, kui su ajju ja silmamunadesse surutakse seestpoolt žiletiterad, mis võnguvad, valjult kumisevad ja mikromeetri haaval edasi tungivad. Ja vähe sellest - need on ka voolu all. No tore, eks ole.

Me rääkisime päeva jooksul kokku vist neli lauset. "Kas sa tahad midagi", "kas sul on juba veidi parem", "me ei pea homme ju kusagile minema, kas tühistan" ja "kui süüa ei taha, äkki peaks vähemalt vett jooma". Vastuseks kaks jah-i ja kaks ei-d. 

Inimene vajab ju vedelikku, eriti Kreetal, rohkem kui ainult tableti alla loputamiseks. Aga kuna mul polnud soovi, et mind ses žiletipilves veel pussitajaks peetaks, siis ma mitu korda seda ettepanekut teha ei julgenud. 

Mul endal, nimelt, tekib väike peavalu siis kui ma vee unustan, ja seda ma vahel, eriti tööl, palava ja füüsilise koormusega, unustan. Hiljem läheb pea läheb liiter vett, eelistatavalt Borjomi, ja enam kui tund stabiliseerumiseks. 

Kaotused

Üritasin päeva kulgeda nii pehmelt ja hääletult kui võimalik. Pendeldades rõdu, voodi, poe, söökla ja ranna vahet. 

Turule minna ega elektriratast laenutada ei viitsinud.
Idee, et lähen üksinda kuhugi endale jälle mingit musta riideeset valima, ilma et keegi (loe: Maakas) mind selle valiku pärast hukkamõistvalt põrnitseks ja oma seisukohti peale suruks, tundus mõttetu. Sest mõnikord pole küsimus mitte sihtkohas või tegevuses või järjekordses mittevajalikus esemes, vaid selles, kas keegi sind kõrvalt halastamatult kritiseerib ja kuidas sa seda pareerid.

Muidu võtsin oma plaanivälist vaba päeva tõsiselt. 

Vaatasin hunniku filmide recape, YouTube’i esseesid, kus keegi analüüsis kogu filmi struktuuri ja sisu, lisaks harisin end tööalaselt ja siis... 

... sest inimene, ja ma olen inimene, on vahel rumal, toppisin oma nina turgudele. TELEFONIS. Jah, selles samas nutikas, mille ekraan on olematu, mille aku on väsinud ja mille andmeside Kreetal on umbes sama stabiilne kui kunagisel dial up-il.
Aga ma mõtlesin, et miks mitte, võtaks ühe pika positsiooni Nasdaqil. Ilm oli ilus, tuul lõunast, ja Nasdaq pea nädala jooksul käitunud nagu viisakas Saksa turist: aeglaselt, rahulikult ja ennustatavalt.

Kõik oli hästi, kuni Donald "teen jälle midagi šokeerivat“ Trump kuulutas, et USA kehtestab Euroopa Liidule 50% tollimaksu. Justkui roolijoodik Kreeta mägedes, vajutas Nasdaq gaasi asemel momentaalselt pidurit, keeras vasakule ja kukkus. Mina jõllitasin oma telefoniekraani. Olin vaesem. Oluliselt. St mitte ainult rahaliselt. Lollus sai karistatud. Nagu ikka. Miski ei pane sind nii kiirelt ja otsustavalt paika kui finantsturud. Kiristasin hambaid. Vandusin vaikselt, et ei torgi neid turge enne, kui olen tagasi kodustaabis, päris ekraanide juures, kus kõik ei ole kui pimesi morsekoodi tõlgendamine.

Heitsin telefonile veel viimase pahura pilgu ja marssisin randa. Sandaalid näpus, jalad veepiiril, silmad horisondil.  Ja nentisin siis iseendale: filmide ja seriaalide recapid on ohtum meelelahutus. 

Rethymnos on ka hobuseid ja muid ägedaid sõidukeid:

Õhtusöök

Õhtusöök möödus väärikas seltskonnas.
Mina ja kaks kassi, kes olid küll ametlikult kodutud, ent nägude ja käitumise järgi otsustades elukogenumad kui enamik inimesi, kellega ma igapäevaselt kokku puutun. Igati erudeeritud ja vähenõudlik seltskond, kus suhtlus käis vaid pilkude abil.
Jätsin seepeale oma taldriku korraks järelvalveta lauale, läksin ja võtsin ka alustassitäie praeanšooviseid, ühes pea, saba ja veidikese soolikatega. Maitsesid kõigile. 

Mu paleosse aga segas end sisse juustune kartulipudruvorm, millele ma ei suutnud vastu panna. Ilmselt mingi eelmise päeva jääkide teema, sest hommikuti pakuti kartuliliistakaid juustuga või praekartuleid, aga täpselt nii saabki ju parima roa!

Samal ajal mõtlesin, et ... Eestis? Eestis oleks selline asi mõeldamatu. Ei, mitte söök. Söök on meil ka. Aga see elu, see hetk. Istuda hotelli restoranis kasside keskel ja neile praetud kala poetada, ilma et keegi kuskil kriiskaks: “Allergia!” “Toiduhügieen!” “Esteetiline katastroof!” “See on loomapiinamine, soolane asi kassile, mõrtsukas oled!”

Ei, Eestis tulevad reeglid enne elu. Korralikud EL-i vasallid ikkagi. Reeglid, juhendid, sildid, punased sildid, sinised sildid, rohelised sildid, keelud, load. Ja kui keegi julgeks midagi muud teha, siis oleks tal peagi seljas sotsiaalmeedia kisa, mõned ettekirjutused ja trahvidki. 

Aga siin… siin Kreeta sööklas lihtsalt oli nagu oli. Oli elu. Oli moment. Oli kass. Oli inimene, kellel polnud vaja kedagi veenda, et see kõik oligi täpselt nii hea kui see tundus.

Loivasin tuppa tagasi. Maakas oli endiselt sama halvas konditsioonis kui see tundus. 

Aga alati on ju homme...

... ja siis ma veel ei teadnud, aga krdi hea homme tuli see kord.