Kodu ja tahtele (lõpuks) allumatu lihaskonna seosest

 

by W

Tööpäev saab läbi. 

Korraks mõtled, et enne välisukse kinnilajatamist käiks äkki WC-s. Asi ongi rohkem mõttetasandil, sest ei ole päris kindel, et need lisasammud üldse asja ette läheks. 

Aga miski ju tingis selle mõtte.

Kodutee algab sujuvalt. Veendunud jalutamisega kodupoe suunal, haaramaks piima ja üht jääsalatit. Peaaegu, et naeratus on näol, sest üks hea film ja lihtsalt soojendamist ootav hüva roog on kodus ootamas. Õitsvast orhideemölakast* rääkimata. 

Ja siis, juba veidi enne poodi jõudmist, märkad - see tuttav tung annab endast märku. Ja see nõuaks WC-d. Mõttejõul suudad seda eirata, vaimu hoiad rahulikuna, aga keha hakkab kergelt reetlikuks muutuma. Samm kord lüheneb, kord pikeneb, tempo kiireneb. Ei, vist ikka saab seal kodust kaugemal olevas poes ka käidud. 

Peale poe külastust muutub kõnd juba totraks tantsuks, vaade teravneb, kodu saab kiirsihiks. "Suudab vist ära kannatada, kohe kohal."

Siis paistab trepikoja välisuks. 

Ja äkki on see kõik miski muu kui süütu tung. Surve on äkitselt igas mõttes mentaalselt ning füüsiliselt ülimalt survestav. Rühid edasi. 

"Peab vastu, kõik on hästi," sugereerid iseendale. 

Ja just siis, trepikoja välisukse juures, hakkab olukord kontrolli alt väljuma. Mingisugune murdepunkt hakkab lõhestama kogu su enesekontrolli ja tahtejõudu, äkitselt tundub iga edasine trepiaste piin ja iga lisasekund mõeldamatu. 

Hüpped kolmanda korruseni on puhas piin. Jõuad oma ukseni, võtmed peos, aga ukselukkude avamine ei ole nii sujuv kui muidu, õudne rabistamine. Tead, et oled vaid mõne sekundi kaugusel lunastusest. Need on maailma pikimad sekundid. 

... kui püksilukk oleks kinni kiilunud vms, oleks asi koristamisega lõppenud. Õnneks kodu esikus.

AI WC

Aga. 

Ma ei tähelda sugugi mitte esimest korda, et oma maja, veel enam korteriukse nägemine e silmad, närvisusteem ja põie sulgurlihas v mis iganes see on - seal on ülitugev korrelatsioon. 

* Käpaline - ta on mul 10+? aastat. Suurema osa ajast ta mitte ei vegeteeri, vaid on koomas. Mingid armetud lehed seal potis, mingid juured, mingid varred... Ma olen pika kannatusega, aga kui ta juba mitu aastat järjest armetumaks muutub, nii et ma otsustan ta likvideerida, halastusest, siis ta üllitab mõned õied ja ... on pärast mölaka edasi. 

Kalanhoed, igatahes, on veidi rütmi- ja ohutundlikumad. 

Prügisõjad lokaalsel tasandil

 
by W

Noh, ma ei ole nii naiivne, et arvaks, et prügi sorteerimine meid kõiki õudsest surma suremisest päästaks ja Tasmaania tiiger ja mammut jälle välja ilmuks. Või et imelikud ilmastikunähtused kaoksid. 

Aga.
Esiteks ei ole seda raske teha.
Ja teiseks, asjad, nagu harjumuste muutumine, algavad kusagilt. Väikselt ja vaikselt.
Ilmselt kusagilt mujalt kui minu kortermaja prügikastidest. 

Koperdan mina siis poodi minnes prügikastide juurde 3 kotti käes. Olme-, bio- ja klaas/pakend prügi. Paberit mul eriti ei teki.
Ja taban siis bioprügikonteineri juurest vanaproua, kes oma kardulakoored kilekotis konteinerisse saadab. Samasuguste kilekottide juurde. 

Kuna ma ei ole viimased paar päeva just eriti heas tujus, siis tundsin, et ei saa silma kinni pigistada - siin saab õigustatult tüli käima tõmmata!
Et noh, kus on austus looduse vastu, kus on meie vastutustundlikud ja rohelised tulevikuplaanid?

Seletasin kannatlikult, et sinna kasti käivad vaid asjad, mis komposteeruvad ja proua tundus isegi juba aru saavat, kuid siis rikkus kogu Püha Ürituse järgmine vanamutt. Too oli juba teisest puust. Või pigem samast materjalist, mis tema arvates kompostikõlbulik sätendav kastekann.

Ja mõistlikust  prouast sai ka järsku tige vanamutt. Neid oli juba kaks ja kohe kombineerus minu vastane korralik vanakooli sõjaplaan. 

"No mida mina hakkan siin mäkerdama, nagunii läheb ühte autosse!"
"Autodel on tegelikult eraldi kambrid bioprügi jaoks, ühte autosse, aga ikkagi eraldi lähevad."
"Kas ma pean sinu arvates oma ühetoalisse korterisse prügimäe tegema või, kõikide nende prügikastide jaoks?"

Mooril oli selline metalne pilk ja ähvardav toon, et hetkel kui ta loobus oma teraskastekannu komposteerimisest, tekkis mul hirm, et ta hakkab mind selle asjandusega, enne õigesse kasti viskamist, ribadeks riivima. Teine tädi läks ka sellist nägu, et kohe saan vihmavarjuga üle küüru. Ja see oli selline suur sinine vihmavari, mida kokkupanduna ka jalutuskepina saab kasutada. 

Kuna ma ei teadnud, kuhu kasti see vihmavari peale puruks peksmist rändaks, otsustasin kapituleeruda. 

Hajameelsuse kõrgpilotaaž

 
by W

Ärkan siis vabal päeval. Liiga vara nagu ikka, aga mõte klaar ja selge, et mida kõike ma selle päevaga teen. Seejärel lähen õue ja teen oma ringi. Suur elektrooniline kell kooli küljes näitab endiselt tund valet aega. Ei midagi muud erilist. 

Aga vot tuppa tagasi tulles hakkab lugu pihta. 

Jope nagisse, jalatsid nurka, sussid jalga ja ... prillid. Jah, prillid. Ilusti eest ja esikukapile. Kes see muidu nii teeb? Pole ju mingit päeva alguse teemat, et "noh, aitab sellest nägemisest ja vaatamisest tänaseks". 

Võiks arvata, et sellest sai nagu õppetund ja inimene õpib oma vigadest. 

Aga EI. 

Päeva teises pooles tuleb jälle see sama rituaal. Olen vaikselt toimetamas, kui tekib vajadus WC-sse minna. Ja mis ma enne teen? Panen jälle prillid ära. Esikukapile. Jälle!

No privaatne asi ja ala küll, see WC, ega seal midagi väga vaadata ei olegi, aga ... 

Seni, kuni seal privaatsuses pükse jalga ei unusta, on vist siiski kõik korras. 

Laupäev, 03.08. 2024

 
Oli päikeseline augusti laupäeva õhtupoolik, peale tööd, kui hakkasin sisenema oma paneelika trepikotta. Trepikojast väljus kaks mulle tundmatut kolmekümnendates slaavikeelset naist, kes oleks justkui välja astunud pigem aasta 1994 moelavalt kui minu trepikojast. Siin elavad ainult igavad ja ontlikud ja võrdlemisi vanad inimesed. Õnneks. 

Naistel olid värvilised suuremustrilised kleidid, suured päikeseprillid, mis inimesele kärbse ilme annavad, eriti kui inimesed omavahel sumisevad ja kontsaga kingad. Kindlasti oli neis veel midagi tähelepanuväärset, aga ma ei jõudnud vaadelda. 

"Kak diela?" küsis üks, nagu me tunneksime. Või oleks ta joogine. Võib-olla oligi. Aga kogu mu tähelepanu koondus kenasti trimmitud klähvivale rihmastamata Yorkshire'i terjerile, kes lähenes mulle kui põrkepall. Elukal olid sinised traksid ja sinine eee ... lipsu tüüpi juukseklamber peas, et tukk silma ei läheks. Et ta ikka hästi näeks. Nunnu ja hooliv ju. 

Järgmisel hetkel selgus, et see on lärmakas hammastega põrkepall, mis vaimustunult pisut allpool põlve mu teksasäärde hambus, seal rippus ning ilmselt ette kujutas, et on puu otsa riputatud autorehviga võitlev amstaff- või pitbullterjer. Ma ei osanud selle ülekasvanud roti rünnakule kuidagi reageerida, eriti, et ta rippuski vaid pükstes, kogu mu nahk ja liha oli puutumata. 

Iga liigutuse tegemine võib selle paarikilose olevuse osas ületada enesekaitse piire... 

Tardusin.

"Võtke oma koer ära!" ütlesin slaavitaridele. Kes vastasid röögatusega "davai, sidi!". 

Ma ei saanud aru, kellele, aga igaks juhuks ei istunud, et priske näriline ei saaks võimalust end näiteks mu nina või kõrva külge riputada. Kui mul siiani nina- ja kõrvarõngaid ei ole, siis ei soovi ma piercingut kadunud kopratalendilt, kes eluski hambaid pesnud ei ole. 

Naerdes sammus üks naistest minu juurde ja krabas lipsuga raevuka olevuse kaenlasse. 

"Net problema!" 

Vist ei olegi probleemi. Ühtegi füüsilist, materiaalset ega psühholoogilist traumat ei saanud.