Kolkahaigla imetegijad

 

Üks mu väga lähedane inimene murdis jaanuaris kaela. Kolba lõi ka sisse, nüüd on pea nina  kõrvalt metalliga lapitud ja õmblusmasina jäljed jooksevad kolmes harus üle põse.

Praegu on seda võimalik juba rahulikult meenutada, esimeste päevade kaos oli muidugi hirmus.

Konn ja siil kogunesid haiglas konsiiliumiks kokku ja kuna mehel oli pööraselt õnne ning kaelaluu katkiminek ei põhjustanud pöördumatuid tagajärgi otsustati, et kaks kuud karmi kaelalahast ning siis lubatakse vennike pärast järelkontrolli ristiinimeste sekka tagasi.

Järelkontrolli jaoks oli vaja kaelast korralik 3D pilt teha. 

Kõigepealt üritas sandikese perearst tõbisele selgeks teha, et "tema küll nii tihti endale igasuguseid röntgeniuuringuid teha ei laseks". 

"Võta see krae ära, ma katsun, kas on kokku kasvanud. Selle aja peale on juba pensionäridel ka kondid kokku kasvanud, sul peab ammu kõik korras olema."

Kusjuures just enne seda luges arst epikriisi, kus oli kirjas, et osa näoluid ei ole millegipärast ikka veel kinni kasvanud. Sellepärast ongi pealkirjas sõna "imetegijad".

Seejärel sai küsija oma uuringu, kuigi "no kas ikka on seda vaja?"

Pilt oli vaja teha kaelast ja see pidi saadetama Suurde Linna neuroloogile üle vaatamiseks.

Pilt tehti peast ja saadeti Suurde Linna ortopeedile.

Nüüd peab põdeja ootama veel kuu aega, kuniks Suures Linnas leitakse aega kaelast pilt teha ja see pädevale arstile edastada. Niikaua peab suur mees igaks juhuks ikka veel kaelatoega võrukael olema.

Suure Linna tohtrid pildusid veel omakorda suhtluspärleid, sest "me ei jõua kõike ka epikriisi kirjutada, näiteks seda, miks videokonsultatsioon ära jäeti ja lahast veel kuu aega kandma peab."

Püsige terved! Vältige haiglaid. Väikelinnade omi vältige igaks juhuks eriti, seal võib ASJU juhtuda.

Oi kuidas ma tööd murran, oi kuidas...

 

Selle asemel, et õues rehaga talve peksta otsin ma aktiivselt põhjuseid miks seda mitte teha. ja sisustan päeva liivast köie punumisega.

No näiteks t-särkide korralikult kokkulappamisega, et virn hetke pärast Just Seda Õiget särki koukides kummuli keerata.

Või siis loen midagi, ajakirju või raamatuid või raha, viimast on vähe, lugemine läheb väledalt.

Või otsin netist hobuse sugulasi ja mõtlen pikalt, kas ninasarvikut on võimalik rautada, mitte küll nagu "Tuulte pöörises" ema käskis, vaid nagu hobuseid ikka rautatakse. Vastust ma sellele ei leidnud, aga netis kaevamise käigus libisesin alla hobuse eellaste lehtrisse.  Noh, et need olid mingil ajal tõenäoliselt kiskjad, karukoerad, ja seejärel poolenisti hüääne ja teisest poolest steroididel inimahve meenutavad perissodaktüsed .

Ja siis mõtlen kas need eellased olid teldrid-küliskäijad või traavlid-galopeerijad.  Ja kui evolutsioon oleks törtsu teisiti läinud siis oleks ehk mõistusega eluvorm siin selline kes käiks korrapäraselt kapju lõigata laskmas ning tervitaks üksteist diskreetsete hirnatustega.

Või muud sama lolli.

Ah et miks ma seda kirjutan?

Ma peaksin praegu tööd tegema, aga otsin põhjuseid miks seda mitte teha.

Ja üleüldse, mul ei ole kunagi olnud väga tuttavat hobust ning nüüd ma tean miks - nad on pisut hirmuäratavad. Kui sul on ikka selline sugupuu, siis pole parata, vabalt võidakse sind peljata.

Nüüd on vaja hiirepelglikele vabandus leida, usun, et kui hoolega otsida selgub nende elukate esivanemate seas mõni, kes sõi türannosauruseid õhtuooteks.

Tänane vastumeelsus töökaua taga midagi ametijuhendile vastavat korda saata päädis vajadusega minna väikesele "vaimse tervise kõnnile".

Taimer 15. minuti peale, pika sammuga suvalise suunas minema, kui veerand tundi läbi, pöörasin otsa ringi ja tulin tööle tagasi.

Pagemise esimesed viisteist minutit mõjusid vaimsele tervisele hästi 

Viimased...mmm...mitte nii väga. 

(Igiseva vanurihäälega: "ooooeehhhh!")

Pensionile minek, aeg on küps

 

Kui elu annab sulle sidruneid, siis jah, vahel on nii hapu, et võtab lõusta viltu ja silmanägemise ära. Või paneb end kokku võtma ja "väga täiskasvanulike e küpseid otsuseid" tegema.
Mõni hangib perekonna. Mõni loobub perekonnast. Mõni ostab kinnisvara. Mõni soetab spordiklubi aastapääsme ühes rohelise smuuti retseptiraamatuga. Mõni koostab testamendi. Mõni kolib välismaale ja "alustab uuesti". Rents ostab ägeda telefoni. Kõik on Suured ja Vajalikud otsused. 

Mina otsustasin pensionile jääda. 

Paraku on see ilma riigipoolse pensionita ja rohkete eksistentsiaalsete küsimustega. 

Ma ei ole oma eelmise aasta tervisekriisist siiani päris välja tulnud.
Pärast haiguslehte olen ma tööl olnud justkui light variandis võrreldes eelnevaga. Tööandja poolt on palju muutunud, isegi kontoripoole puhkuseasendus märtsis oli nüüd õrn briis (mu enda "päris" töölõik oli teise inimesega kaetud), aga isegi see lahja funktsioon ei ole see, mida praeguses eluetapis vaja. Muidu tuleb järgmine kollaps, küsimus on vaid millal. 

Olen ma kunagi maininud, et jälestan LinkedIni?
Kui ma kunagi röögatult rikkaks peaks saama, siis on mul 2 eesmärki. Neist esimene on LinkedIn ära osta ja likvideerida. Võtab ilmselt veidi aega, et teine selline huligaanne klounaad püsti ja massidesse saada.
Teine on osta jalgapallimeeskond ning panna nad mängima seelikutes. Niisama. Because I can. 

Ja noh, mul ei olnud ka see klassikaline LinkedIn lahkumine “olen tänulik selle teekonna ja saadud kogemuste eest, liigun edasi uute väljakutsete poole.” Olles samal ajal koondatud, lihtsalt üle parda heidetud või ise juba aasta "salaja" uut tööd otsinud. 

Jään oma endisele tööandjale kättesaadavaks (käsunduslepinguga) ega välista, et ühel ilusal päeval, terve kui purikas, kui palgatööd otsin, küsin seda esimesena sealt. Sest ausalt öeldes on neetult kahju ära tulla.

Nelja aasta jooksul saab ühest töökohast vahel natuke rohkem kui lihtsalt töökoht. Nähtud, tehtud ja kogetud on palju. Need "teeme selle ka ära" hetked, mille kohta närvisüsteem lõpuks leidis, et see on kui märulifilm. Ja ma ei vaata neid isegi Netflixist. Pole minu teema.
Maha jäävad inimesed, mälestused ja lood, millest vaid kohal olnud aru saavad. 

Twitteris oli hiljuti teema, et "kas pole kummaline, et räägime mõne töökaaslasega aastaid iga päev, aga kui tööalased teed lahku lähevad, ei räägi me enam kunagi". 

... lõppjäreldus oli, et "te ei olnud sõbrad, teid sidus ühine traumakogemus" (trauma bonding). 

Mis edasi?

Krt teab. Kevad on, suvi tuleb.

Sidruni värvi kevadine Kreeka kaktuseõis

Rahulikum tempo ja enese restaureerimine; ega see elustiili muutmine igaveseks tegelikult ju jõusaali pileti ost ja smuutide joomine ole. 

Nagu ei saa ka otsustada, et "ma hakkan nüüd öösiti magama". Ma võin nüüd magada, kuni vaja. Sest zopiklooni väga pikalt peal hoida ei taheta ja "ravi lõpetamisel võib tekkida mööduv sündroom, mille puhul võivad zopiklooni kasutamiseni viinud sümptomid tekkida uuesti enam väljendunud kujul" - olen juba tunda saanud. 

Aprillist saab ametiks professionaalne elus püsimise freelance spetsialist. Mis ilmselt võtab suht täistööaja.
Töötukassasse mul esialgu asja ei ole. 

Ja üleüldse: ma ei ole huvitatud karjäärist ja "tiitlitest". Tunnustusest. Ma tahan lihtsalt sissetulekut, mis mu madalate nõudmistega "elustiili" finantseerib. Elu, kus on võimalikult vähe stressi ja "peab" kellaaegasid ja kuupäevasid. Elu, kus ma saan valida, kellega, millal ja miks ma suhtlen või kokku puutun.
Jep, seda on jube palju tahetud, tegelikult. 

Eduelamus

 

Viimati teatris käies tegi seltskonnas olnud meeshing pildi kõigest kolmest daamist, kes teda teatrisse lohistasid ja nii uskumatu kui see ka pole on ühel fotol jäädvustunud imeline silmapete - ma näin seltskonna saledaim. 

Milline edu! See kolleeg, kes fotot nähes ütles, et "Aga X seisab ju sinust jupp maad eespool!" võib muru närida. Ma olen temas pettunud ja viin talle homme kaks vastlakuklit.

Vahepeal, et ikka sama teemat jätkata, juhtus imeline digimuundumine ja (kui valida õige) kehamassiindeksi kalkulaator lööb see mulle ette imeilusa rohelise rea: "normaalkaalus". Ma ei pidanud selleks isegi kaalu langetama, uskuge või ei 

Tegelikult ma ei taha tunnistada, et see teeb mind rõõmsamaks kui sünnis. Pisike paks keskealine naine minu pisikeses vanas täissaledas ihus naeratab. Te muidu ikka teate, mida "täissale" tähendab?

Mul kaalu pilti netu, see on mu moraalne kompass, näitab täiesti põhja.

Külm

 

Külm on meeled halvanud. 

Kõik on lülitunud ellujäämisreziimile. 

Töö nõuab nii palju, et sellest ja hädapärasest olmest väljapoole küünitavad soovid kas külmuvad või murduvad naksti maha.

Töölt koju, tuba soojaks - juba see võtab tunde, ärge tulge seletama, kuidas ma peaksin küttesüsteeme täiustama või maja soojustama, mul on sügavalt ükskõik.

Varsti on niikuinii jälle soe, kevadeks nimetatakse toda varstit. 

Nõudepesumasina veetoru külmus ära. Pole esimene kord, seilasime teame. Pesen nõusid mõnda aega käsitsi, enne nädala lõppu ei viitsi mööblit liigutama hakata. Võibolla sulab enne nädalalõppu ise lahti ka, ennegi juhtunud. 

Ühel koledal ööl ärkasin jälle mõrvakarjete peale üles. Tirisin teki kõrva peale ja manasin "Sure ära juba, sure ära!" 

Tapetav kisendas jämeda häälega "Piiks, piiiiiikssss!"

Kui ma teaks, et ma saaksin hiire kassi käest elusana kätte ma võibolla isegi püüaks ta kinni, pistaks purki ja viiks kuhugi kaugele. Kogemus ütleb, et kui ma poole lihunikutöö ajal sekkun paneb hiir plagama ja heal juhul jääbki kaduma, halval juhul kooleb kusagil kättesaamatus kohas ära ja levitab kättemaksuaroome. 

Kui hiir enam ei röökinud tõusin ja võtsin laiba mõrtsuka käest ära ja premeerisin tapatöö toime panijat maiusega. Laip läks krematooriumisse. Parasiidid, ma ei taha, et hiired oma parasiite jagaksid.

Külm ei lõpe. ma pidin vahepeal oma sisemist optimismi kulutama üsna meeleheitliku (tsenseeritud) juhtumi pehmemaksmõtlemise peale.  Optimismi või lihtsalt hea õnne läbi läkski hästi, aga täna on see päev, mil kulutatud energia puudumine end tunda annab. 

Ma tahaaaaannnn kojuuuuu magamaaaaa.....aaaaarrgrggghhhhh...

Odav makaron, hindamatu tunne

by W 

Seda, et mu 2 kuud haiguslehte sai läbi ja ma läksin tagasi tööle. Kus on muudatusi toimumas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu pikemalt rääkida, vaid hoopis teokarbimakaronide ülimuslikkusest. 

Alustame algusest: kui võtta masstootja odavbrändid, siis teokarbimakaronid e conchiglied, fusillid, penned, farfalled, spagetid (ja ... mis puudu jäi, lasanjeplaadid?) ... no koostisosade poolest on nad kõik sama mass.  

Ja ometi, teokarbimakaronid on vaieldamatult kõige maitsvamad. See on tunne. Ja tunne, nagu me teame, on tugevam kui fakt. Võiga teokarp on pisike soe ja pisut rasvane ülimaitsev ollus, kus kõik on korras nagu lapsepõlves.

Päevad, mil lihtne toit, mida üldse saada oli, oligi parim.
Keegi ei küsinud, kas see on tervislik.
Keegi ei pildistanud seda.
Keegi ei rääkinud gluteenitalumatusest. 

Toit on asi, mis selgelt peegeldab mu stressitaset ja meeleolu. 

Teokarbimakaron võiga vallandab mu ajus lohutava dopamiini, serotoniini ja veel mingid ained, mis ütlevad probleemide kohta "mul praegu pohhui, ära sega, ma söön". 

Muud makaronivormid nii lihtsalt ehk võiga söömiseks ei kõlba.
Fusilli tahab kreemist kastet. Spagetid nõuavad tomatit, küüslauku, hakkliha. Farfalle vajab ilutsemist salatis või vähemasti fusilli sarnaselt kastet, soovitatavalt seentega. Lasanjeplaatidest üldse ei räägi, onju. 

Kui keegi väidab, et "makaron on makaron”, siis see inimene ei ole minu inimene. Sest ta ei tea, et võiga teokarbimakaron on tõend, et maailm ei ole veel pöördumatult katki. 

Ma keetsin hartšoo suppi ka, aga see ootab; homme on parem ju. 

Papagoid, Miša ja pioneerirätt

 

by W 

Ma ei tea, miks ma üldse sinna korterisse läksin. Sugulane oli haiglas, võtmed anti mulle, et keegi käiks aeg-ajalt. “Seal pole kedagi,” ütles ta telefonis. “Ära unusta akent sulgeda. Ja ära puutu Aljona ema asju, tead küll.” Aljona ema ei sallinud ühtegi last peale enda oma, nii et temast oli targem eemale hoida. Isegi kui sa olid juba kunagine laps. Sa mäletasid seda pilku, mis tervel lehmafarmil piima kinni võis võtta. 

Aga see ei olnud tol hetkel probleem, sest ma olin elamises üksi. Kui jätta kõrvale köögilaual olev sooja toidu plastkarp, milles külg-külje kõrval kükitas kaks lennuvõimetut tumedat papagoid. Tuhmide silmadega. Isegi kaant ei olnud karbile vaja, nad ei tulnud sealt välja. Mida kuradit? Kes need siia tõi või jättis? Aljona ema kindlasti. Mõrd!

Hakkasin elamises ja kappides tuhnima, kuni leidsin räpase roostes puuri, mis haises metalli ja sinna kunagi surnud hamstri järele. Rõdul leidus kott tomatitaimede turvast. Käib küll, allapanuks. Kolisin linnukesed suuremale pinnale, mõeldes, kas köögilaud on nende pidamiseks ikka õige koht. Edasi puistasin puuri kapist leitud müslit ning planeerisin kallata ka sihvkasid, hiiglaslikust mitmekilosest kotist. Järsku selgus, et ma ei ole siiski päris üksi.

Maakas! Tuli ja hakkas sihvkasid sööma. 

"Ära tee, see on lindudele, võta parem tomateid, talve kohta täita head, Selverist, 7 EUR kg!" läksin ähmi täis. Maakas kahmas kuulekalt peod tomateid täis, juhtis itsitades mu tähelepanu sellele, et puuris pole mitte linnud, vaid mingid närilised, ja kadus silmapiirilt. 

Nad olid vist tõesti pigem karvased kui sulelised, jalgu oli ka kuidagi palju. 

Olles elukate hooldamisega ametis, libises mu pilk aknast õue. Rsk! Maša, mu kunagine vastik kolleeg, hullem kui mädapaise, üritab mu 87. aasta valgesse Mitsubishisse sisse murda. Ja siis juba juhiust küljest kangutada, nii et uksehinged oigavad. Lendasin õue ja Mašale kraesse. See ütles oma süüdimatus ülbuses, et oli mu telefoninumbri ära kaotanud ega teadnud, kuidas mind kätte saada, nii et hakkas autot lõhkuma. 

Autost ronisid välja Galina ja Natalja. Kogu see kamp teatas, et soovib minna Peeter Suure merekindluse maa-alustesse tunnelitesse Saku vallas. Mina pean neile giidiks olema. 

Davai, teeme ära, ennegi käidud. 

Tunnelisuudmeni jõudmiseks pidime mööduma suurest pruunist kuudist, mille küljes oli ketis hiiglaslik jääkaru Mihhail. Miša kõrvad olid nuditud köntideks kui kaukaasia lambakoeral. Me teadsime, et ta on ohutu, kuigi ta oli kunagi ühe Soome missi ära rappinud. Keegi ei tahtnud sellest pikemalt rääkida. 

Durres, Albaania

Taskulampi ei olnud muidugi kellelgi. Võtsin kasutusele oma telefonilambi, mis tundus armetu. Tunneli algus oli liiga madal, et püsti seista, mudane ja libe. Jalad läksid alt ja liumägi tundus lõputu, kuni lõpuks potsatasime avarasse valgesse plastakentega räpasesse ja lagunenud tuppa. Kuna midagi tundus täiesi valesti olevat, tormasin akna juurde, avasin selle ja tahtsin sellest meelevaldsest põgenemistoast lahkuda, aga ... me olime kõrgel. Aknast paistis vaateratas, hiiglaslik liikumatu skelett vastu halli taevast, ja võsas linn. 

Ma olin täpselt sama vaadet telekast ja piltidelt näinud. Tšornobõl. 

Sopilise ruumi pimedamas nurgas vilksatas keegi. Justnimelt keegi. Ta liikus. Pingutasin silmi, et paremini näha. Katja! Minu lapsepõlve naabritüdruk Katja. Aga teda ei ole ju enam? Ja on? Ma ei saanud aru, kas ta on laps või täiskasvanu. Katja silmad olid tühjad ja tuhmimad kui "papagoidel" ja seljas oli tal nõuka-aegne koolivorm. Ruuduline seelik, helesinine pluus, tumesinine vest ja punane pioneeri kaelarätik kui veritsev sisselõige kaelal. 

"Jookseme" röögatasin. Jooksime. Läbi nii Peeter Suure merekindluse tunnelite kui Tšornobõli hüljatud majade, kuni jõudsime tühja akente ja usteta ujulani. Basseinini, milles vesi oli seisnud aastast 1986. 

Pissihäda tuli. 

Otsisin WC-d. Leidsin. Pott oli räpane kui 17. sajandist küürimata, kuid vesi potis selge ja puhas. Lisaks ujusid potis hiidsuured rohelised viinamarjad, ühes "okstega". Kõrval vedeles pooleldi söödud Turisti eine, mis nägi päris värske välja ja levitas üsna isuäratavat lõhna. Keegi oli selle äsja pooleli jätnud. Miks? 

Mõtlesin kui kaua läheks, et nälg sunniks mõlemaid sööma. Ja kas ma peaks seda seltskonnaga jagama või ... sööks kohe, kuni ainuüksi mõte teisi oksele ajab...

Unenägude pissihäda on enamasti päris, nii et ärkasin ja hakkasin enda kõrval lesivast päris krokodillist üle ronima, et oma turvalisse kodusesse WC-sse minna. Ei tea, kas kroku reageerib, seni on ta täisflegma olnud. 

Stockholm, paradokside muuseum

**************

* Kõik on päris inimesed, aga nimed on muudetud.

Ma ei tea, kas mu unenäod on keemia või millegi muu süü.

Kvetiapiin "võib põhjustada elavaid unenägusid“ ja söögiisu (mille korral oksendamiseni süüa, ikka ei saa kõht täis, minevikus kogetud). Nagu oleks kõigele lisaks välja löönud Prader-Willi sündroom. 

Praktikas tähendab see öist õudusfilmi, kus aju töötab täistuuridel ja süüa tahaks...

Ja mul jääb vahel telefon voodisse. 

"Seljatagune krokodill" on rulli keeratud saunalina, mis on mul voodi servas just põhjusel, et kui audioraamatut kuulates uinun, siis ei kukuks aparaat üle ääre maha. Võtab mitu head sekundit, et öösel asjadest õigesti aru saada.  

Telefon on lisaks igast lainetele üldse kahtlane asi. Kas päeval hallutsineerib AI läpaka ekraanil ja öösel läbi telefoni minu peas?

Hommikul olin väsinud, vaatasin ravimikarpi, vaatasin telefoni. Mõlemad vaikisid salapäraselt. 

... ja kvetiapiin on saatanast. Ma suur osa päevi ei võtagi seda ja kui võtan, siis veerand määratud doosist ja seegi maksab kätte. 

Botaanikaaia kõrvalring ja elu, mis ei küsi marsruudist

by W

Tere hommikust, üks virgutav jalutuskäik kulub ikka ära

Järgmisel päeval ärgates tegime eelmist hommikut järele, sest milleks toimivat asja muuta. Kohv ja Maaka küpsetatud pannkoogid, mida sõime lõhetäidise ja majoneesiste salatijäänusega.

Seejärel lonkisime “kodu” kõrval olevasse trollipeatusesse, et botaanikaaeda sõita. Lonkisime ja loperdasime ja laperdasime seepärast, et Riias ei teata, mis asi on lume rookimine (ja MuPo), vähemalt kõnniteedel mitte. See oli pigem tasakaaluharjutus lume, jää ja sulalompide vahel kui jalutuskäik.

Peatuses algas üritus nimega Rīgas Satiksme ühistranspordipileti äpp.
Maakas võitles tehnoloogiaga, mina, juba pileti ostnud, pööritasin silmi nagu kohalik lätlane, kes 10 aastat äppi kasutanud. Lõpuks saime ka Maaka pileti kätte ja siis selgus, et trollini on 20+ minutit aega, ümber peab istuma, midagi veel… ja üldse.
Mõtlesime korraks. Vaatasime sogaseid tänavaid ja autorataste alt pritsivat pori. Mõtlesime veel korraks. Ja võtsime Bolti. Hinnad olid vahepeal aastavahetuselt tagasi lobjakasse argipäeva kukkunud, nii et saime seda endale lubada.

Bolti juht oli pisut familiaarne ja nimetas Maakat devuškaks, aga õnneks oli suurema osa teest vait. Lõpuks viskas onkel meid maha täpselt õiges kohas, mis osutus pisut valeks kohaks. Aga seda pigem Maaka tellimuse tõttu, sest tellimise hetkel polnud tal viitsimist detailidesse süveneda. Ja lõpeks oli botaanikaaed siiski kusagil poole km raadiuses teisel pool suurt neljarealist teed.

See oli päris hea vale koht, 50 meetri kaugusel seisis Circle K, kus müüdi e-sigarette. Tõsi, minu jaoks täiesti tundmatuid, aga ükski narkomaan ei ole bränditruu. Varustasin end ja võtsime uuesti Google Mapsi lahti.

Teatasin Maakale asjalikult, et peale ristmiku ületamist tuleb minna umbes 450 meetrit vasakule ja seal peaksid olema botaanikaaia väravad. Maakas vaatas vasakule. Seal oli riialik rookimata tee, rohkem loomarada kui kõnnitee ja siis vaatas paremale, kus oli kunagi midagi natuke kühveldatud.

Maakas teatas resoluutselt, et tema vasakule sellele lehmarajale ei lähe, sest tal ei ole usku, et see millegi heani viiks, kõige vähem botaanikaaiani. „Me peame minema paremale ja otse”, teatas Maakas, „sest seal on tsivilisatsiooni jäljed”.
Me läksime.

Kahlasime seal poolroogitud teel vapralt, kuni umbes poole kilomeetri pärast jõudsime millegi väravat meenutava juurde. Väga lootustandev. Kahjuks oli see kinni mis kinni ja värav koosnes teravaotsalistest metallpiikidest, millest üle ronimine ilma soolikaid välja laskmata ei tundunud realistlik plaan.

Isegi Maakas hakkas kahtlema. „Äkki oleks ikka pidanud sinna vasakule minema, kas pöörame tagasi...”
„Ei, nüüd me läheme sinna, kuhu SINA tahtsid, jätkame”, teatasin põhimõtteliselt. Isegi kui see ei olnud arukaim vastus.

Ja siis tõmbasin draama käima. Täiemahuliselt.
„Sa ei usalda mind ikka üldse! Mida ma sulle teinud või tegemata jätnud olen?!“
Maakas arvas, et ei midagi, ja et ma pole ISEGI kaartidega eriti eksinud. Aga ometi ei suuda ta mind usaldada enam kui enda 50/50 tõenäosusega vaistu. Õige. Ise tehtud, hästi tehtud.

„Me peame teraapiasse minema, see ei ole enam normaalne ega eluterve“ undasin ja loopisin jalgu kahte kaarde nagu käärinud akaatsialehti söönud kaelkirjak. Põhjus oli lihtne ja proosaline. Jalad olid märjad. Mul olid tossud, mitte saapad. „Ära nüüd haigeks jää ja pane kindad kätte”, hädaldas Maakas.
Botaanikaaia väravast oli asi ikka veel kaugel, kuigi me nägime vahepeal üle aia palmimaja ja asju.

Rühkisime edasi. Pärast umbes 15 hektari jagu botaanikaaeda, väljastpoolt, lisaks autoremontide hoove ja elumaju, jõudsime lõpuks botaanikaaia väravateni. Sellisteni, kust külastajaid sisse lasti. Ja nende kõrval, seekord paremal, paistis ristmik, kust me alguses teele olime asunud.

Karma ja universum olid seekord efektiivsed. Maaka devuška tiitel kestis täpselt seni, kuni piletitädi Maaka „2 grownups” peale Maakat uuris ning küsis, kas üks ei peaks mitte seenioripilet olema. Maakas vastas, et tal ei ole vastavaid dokumente kaasas, kuid oli ilmne, et tõendeid pole vajagi. „Raha seegi”, ohkas Maakas soodustust saades.

Botaanikaaias

Botaanikaaed oli pea 10 cm lume all, kaasa arvatud enamik silte, mil lumemütsid peas. Orienteerusime hea usu, vaistu ja kerge pettumuse najalt. Värava lähedal võiks ju vähemasi elupuid, rododendroneid või muid talves elumärke ilmutavaid isendeid olla.
Suundusime siiski lootusrikkalt palmimajja. See osutus säästumajaks. Rikastel inimestel on korter ka suurem ja palmide loendamiseks piisanuks vabalt saekaatrimeeste näppudest. Ühe käe omadest.

Aga vähemalt oli seal soe ja roheline ja ilus. Ja mis peamine, Maaka lemmikpuu, araukaaria, oli kohal. Päris suur versioon ka. Istuda sai. Istusimegi, kõlgutasime jalgu ja vaatasime, mida parasjagu vaadata oli. Vaikne, rahulik, kergelt niiske ja troopiline „kusagil on suvi, soe ja meri” illusioon põhjamaises lumes.

Edasi hakkasime otsima mingit lillemaja. Selle leidmine polnud lihtne, tabasime asukoha lõpuks ainult selle järgi, et ühest räämas hoonest kostus inimhääli. Selgus, et see oli ühes tükis liblikamajaga, mille kohta me teadsime juba ette, et „talvel suletud“. Jälle selline niru teine. Aga istuda sai. Jalgu sai kõlgutada. Ja imetleda mingit põõsast, mille õied olid valged nagu Läti majonees.

Majoneesipõõsas, Maaka foto

Kaktusemaja oli suletud. Ukseesise järele otsustades ei olnud seal isegi personal kaua käinud.

Kokku ei läinud meil botaanikaaias üle poole tunni. Ausalt öeldes pole see koht, kuhu talvel sattuda, aga me pidime seda ise teada saama. Lõppkokkuvõttes ju ei kahetse.
Maakas lehvitas väravas piletitädile ja purjetasime teeäärsesse Circle K tanklasse. Tellisime taas Bolti, et vanalinna kulgeda.

Vanalinnas

Vanalinnas suundusime loomulikult kohustuslikku Mustpeade majja, mis pakkus pisut enam põnevust kui botaanikaaed. Eriti kelder. Seal oli päris elu- ja ajalugu. Ülemised ruumid seevastu olid üks suur toretsev inimedevuse kõle laat, kust me täiesti siira “meh, oeh, võeh” tundega lahkusime.
1,5x1,5m maalide kuldsete ornamentidega üle võlli pildiraamid vanadel „tähtsate inimeste” jäädvustamisel olid sellised, et kisuks oma raskusega iga tänapäevase küprokist paarismaja kokku.

Edasi kõndisime läbi vanalinna ja peatusime väikeses poekeses, mille ukse kohal ilutses lakooniline silt “Loto”. Maakas ostis Eurojackpoti pileti, kaks suurt segast lätikeelset kraapimispiletit ja minu tungival nõudmisel ka pudeli vett.
Kraapisime ukse taga oma pileteid müntidega, kui meie juurde ilmus inglise keelt kõnelev keskealine seljakotiga Läti kerjusonu. Kuna me ei kraapinud välja mitte midagi ja meid ootas edasi tavaline materiaalne olelusvõitlus, jätsime mündid endale. Kerjus porises midagi, mis ei olnud enam inglise keeles ega ilmselt mitte nii kena kui esimene pöördumine, ja sisenes täpselt sinna, kust me ise just välja tulnud olime. Ehk läks tal seal paremini.

Teekonda jätkates läbisime vanalinna ning kodu poole suunda otsides oli Maakas minu kaardilugeja otsuste osas juba märgatavalt leplikum ja püüdis usaldada. Ta, vaeseke, oli tülitsemiseks ja järgmiseks kvartalitiiruks lihtsalt liiga väsinud. Kasutasime ära hommikul ostetud transpordipiletid ja jõudsime sekeldusteta kodutänava otsa. Keerasime taas Rimi poole. Sel korral oli plaan eile edasi lükatud nuudlivokk. Ostsime Pad Thai kastme, munanuudlid ja porgandi, muu oli „kodus” olemas.

Sumpasime poesaagiga „koju”.

„Kodus”

Maakas otsustas veidikeseks reklaamipausile minna. Ehk horisontaalasendis elu üle järele mõelda.
Mina olin lihtsalt tüdinud, sest märjad jalad, suur linn, jube palju (kaudselt) sotsiaalne olemist ja täiesti arusaamatut teksti ajavaid inimesi.

Enda ja Maaka käimad kuivama pannud, alustasin kõige tähtsamast ehk alkovarudest. Ärasõidueelsel õhtul tuleb kõik manustada, mitte raisata on põhimõte. Kui rummijäägid olid piisava julguse andnud, asusin porgandi koorimise ja tükeldamise kallale. Meie ontliku majapidamise ainus puudus oli korralik kokanuga. Õigemini, et seda ei olnud. Valikus olid suur leivanuga ja lauanoad. Porgand näis kui vaenlane.

Ühel hetkel hakkas Maakal mu pingutusi vaadates minust ilmselt kahju. Ta maandus laua teise otsa ja küsis, mida ta teha saab. Ekspluateerida ma oskan. „Võid lõhe koorida ja tükeldada, nii 2x2cm, paar muna kloppida, jääsalati hakkida, jooksvalt nõud pesta - valik on lai, tööpõld lopsakas!” Maakas vist hakkas oma abivalmidust kiirelt kahetsema, aga desertöör ta ei ole. Eriti mitte siis, kui laua ääres on hea seltskond ja laual veidi juua.

SEE kõne

Kui olime kokkamisega umbes poole peal, helises mu telefon. Nime nähes sain kohe aru, mida sealt tuleb. Teine selline kõne mu elus. See ei olnud „kuidas läheb, head uut aastat“, mida jaanuari alguses nagunii üle toodetakse. See oli, et vanaema ei ole enam. Ei helistaja ega minu oma. Ja mitmete teiste. Ärasaatmine kell X, kohas Y, päeval Z.

Ei saa öelda, et see oleks olnud väga ootamatu, pea sajandi vanuste inimeste puhul šokiefekt puudub. Aga kas see on kunagi päriselt oodatud...

Me ei olnud mu täiskasvanueas väga lähedased. Mõlemad kinnised, kanged ja väljast vaadates tuimad nagu tanguvorstid. Aga lapsepõlves, inimeseks kasvamises ja arusaamade kujunemises oli tal üks märkimisväärsemaid rolle. Nagu ilmselt kõigil meie sealt liinist. Mõju, mis ei küsi luba, mõju, mis jääb.
Ja mulle jääb alatiseks see kulinaarne latt...

Info lõi tugevamalt, kui ma oleks arvanud. Tammusin umbes pool tundi nagu puuriloom aknast välisukseni ja tagasi. Peas sadu mälupilte, poolikuid mõtteid ja küsimusi. Pliidist möödudes vastasin Maaka küsimustele robotlikult, juhendasin, mida selle söögiga edasi teha.

Õhtu

Kui tiimitöösöök valmis sai, soovitasin Maakal soojalt süüa. Ise nagu ei tahtnud. Ütlesin ausalt „ma eelistan praegu joomist“, sest tundsin end kainemana kui vastsündinu ja see oli kahtlane seisund. Ei sobinud hetkesse.

Lauamängud ja tavapärane üksteise, ja üleüldse kogu maailma, nöökimine jäid ära. Selle asemel rääkisime elust, surmast, inim- ja peresuhetest ning muust kraamist, kuhu me tavaliselt väga ei satu. Mitte seepärast, et ei julgeks, vaid igapäeva ei ole seda vaja. Seal on niigi probleeme. Seekord oli vaja. Jutt läks kohati päris tumedaks, aga mitte halvas mõttes. Oli abiks.

Südaöö paiku andis kõht siiski märku, et tema leinast ei huvitu ja pannkookidest on 12+h möödas. Tõstsin taldriku ette. See nägi sama segane välja kui mu peas toimuv, aga söök oli hea. Päriselt hea.

Pärast seda võtsin kahekordse unerohudoosi.
Mõni öö ei ole kohe kindlasti mõeldud ärkvel olemiseks.

Kodutee

Järgmisel hommikul murdsime pannkoogitraditsiooni, oli hoopis omlett ja kohv. Seejärel kulgesime Bolti abil umbes veerand üheteistkümneks bussijaama. Bussijaama juures on teatavasti turg ja ma armastan turge. Eriti seda osa, kus on toit. Seal Riia turul võiks ausalt veeta rohkem aega kui botaanikaaias, ilma et peaks seitset eurotki kulutama. Kuigi tegelikult kulutaks palju enam kui oleks aega murdosake sellest küllusesarvest taldrikule vormistada.

Paraku jäi aeg napiks ja pidime taas ronima mugava Lux Expressi peale. Teekond oli natuke igav, aknast vaadates ei saanud hästi aru, kus välismaa lõpeb ja kodumaa algab. Sama hall, sama mets, sama tunne. Ainult aruaadavas keeles maanteesildid andsid muutusest aimu.

Vaatasime netist üle Eurojackpoti numbrid. Taas tühjad pihud.

Veidi enne Vana-Pääsküla peatust teatasin Maakale dramaatiliselt, et „ma jätan su nüüd maha.“
Maakas vastas rahulikult, et „järgmise reisini. Oota, kontsert on ka enne.“

Mhmhm, jah, just nii.
Kuigi… järjekordi võiks ju tegelikult ka vahetada.

Keskeakriis: liiga elutark, et unistada ja liiga väsinud, et põgeneda

by W

Kui ma nädalaid magamata novembri teises pooles perearsti juurde jõudsin, oli seisund juba üsna huvitav. Kerged lihastõmblused, higistamine, hingeldamine (mida ma ise ei märganud), värisevad käed, tahhükardia ja vererõhk 227/106. Muidu stoiline tohtrihärra vaatas numbreid, ajas selja sirgeks ja ütles “püha püss!” Siis soovis uuesti mõõta ja palus keskenduda millelegi hästi positiivsele.
Proovisin. Mõtlesin palgapäevale... khm, valetan, ma ei mõelnud millelegi, ma ei olnud mõtlemisvõimeline. Näidud ei läinud oluliselt ilusamaks.

Sain 30 päeva töövõimetuslehte ja hunniku retseptiravimeid. Stardipaketi, mis peaks mind rahustama, magama panema, vererõhku normaliseerima ning rabanduste ja äkksurmaohtu vähendama.
Teate seda magusat masohhismi, kui loed ravimite kõrvaltoimeid? Ou jee, neist osa on mul puudu, siis oleks jackpot.

Istungi haiguslehel. Põhjuseks insomnia, sõitev katus ja “ealisest iseärasusest tingitud füüsilised vaevused”. Mis võivad olla psühhosomaatilised. Inimkeeli: keha ütles ühel hetkel ajule, et nüüd aitab, ei mingeid “pingutaks veel veidi” läbirääkimisi enam ja läks rikki. Võttis aju kaasa.

Tehti hulk analüüse: maks, neerud, hormoonid, kilpnääre ja veel asju, mille väljendamiseks peaks ladina keele kursuse läbima. Ma ei tea, kas Duolingo pakub seda.
Terviseportaalis ilutsesid proovide sildid “normis”, “alla normi” ja “üle normi”. Proovide järgset lubatud telefonikõnet aga ei tulnud. Kaks krdi nädalat.

Oletasin loogiliselt, et kogu näidikukompott oli selline, et perearstikeskus tegi järelduse, et siin pole enam kellelegi helistada ja kustutas mu nimistust. Maakas arvas, et AI soovitaks mu tulemuste peale hospiitsi poole vaadata. Ma ei hakanud AI-lt ega Googlelt küsima, ma ei soovi järgmised 3 kuud hauakivide ja peielaudade sooduspakkumisi näha.

Eile võttis arst lõpuks ühendust. Veel 30 päeva. Ma ei maga endiselt nagu peaks, vererõhk sõidab kui pilvelõhkuja lift, enesetunne ja meeleolu ühes sellega. Pealelõunasel ajal kardan mõni päev kokku kukkuda. Voodis on turvaline. Nii et poes käin hommikul.
Lisandus uus huvitav ravim, mis äkki hoiab ära reklaamipausid unenägudes. Ei mingeid tuunikalajalakreeme enam... nats kahju.

Nüüd on aeg(a) mõelda. Elu(stiili) muutusele. Sest isegi geeniloto võiduga saab keskeas otsa see füüsiline vastupidavus ja ressurs, mille heaks sa pole seni midagi teinud. Lihtsalt oli. Pidas vastu kõikidele su lollustele ja eksperimentidele. Enam mitte. Nüüd tuleb lisaks hingele ka keha eest hoolt kanda. Ebameeldiv, aga nii on.

Mõelda tulevikule ja ka tööle. Sissetulekule. Samamoodi edasi minna ei saa, see hirmutav hoiatus ja äratus ütles, et miski minus on nõus pigem surema kui nii jätkama. Inimestel on kardinaalsete muudatuste ees sageli kartus ja instinktiivne vastuseis. Aga... aga... aga...

Tuleb leida jõud, et üritada unistused, mis olid enne elutarkust, teostada. 

Karge

 

Täna oli päikest näha.  

I

M

E

L

I

N

E

Kui suvel, sellisel normaalsel suvel, on päike näha iga päev ja pooled ööd sinna otsa ei ole see pooltki nii tore kui päevatera pärast nädalate kaupa pimedas kügelemist, on ju?

Täna, olgu, eile oli reede. Praegu, haiguslehel, pole päevadest suurt vahet. Vast niipalju, et mu manuline läheb enamikel reedeist oma koju ja seega nädalavahetustel eriti kütma ja süüa tegema ei pea. Täieliku allakäigu ära hoidmiseks peksan end mõnikord kodust välja. 

Põhjust ikka leiab. Maakonna ettevõtjate jõulupidu näiteks, täna oli selline võimalus. Pearu Paulus tantsuks, Kait Kall naerutamiseks, söögid-joogid tööandja kulul. Üldse pole piinlik tunnistada, et "ma rohkem nagu veini pärast tulingi". 

Piinlik on see, et juba pärast praadi avastasin, et ma olen selle jama jaoks liiga vana. Pidu pidi kestma kaheni öösel, mul oli kella poole üheksaks kopp ees. Eks oma osa on ka selles, et olgugi mu kolleegid ühed ilmatu toredad inimesed ei ole nad siiski mu südamesõbrad ja suhtlus ammendas end kiiresti, lärmakas tantsumuusika ei aidanud vestlusele eriti ju kaasa ka, eksole. Mu lemmikülemus, kes mind pärast teatud promillitaseme saavutamist tavaliselt tantsule vedada armastas, istus teisel pool saali ja seega polnud suurt lootust ka kehakultuuriga tegelda (Iroonia? Ah, mis te nüüd, kes siis läkuse ülemusega tantsida ei taha!)  Seega kuritarvitasin oma peo toimumispaigaga samas väikelinnas elavat poega ja palusin tal ennast koju viia. Hea laps on mul. Kuulas sõna ja vedas oma purjus ema koju metsa ära.

Täna on virmalised õues.

Jõudsin mina koju, vaatan metsa kohale - sillerdab.

Vaataks meelsasti põhjalikumalt, võibolla teeks piltigi. 

Aga vintis. Mis vintis, natike rohkem kui vintis, põlv pehme ja pilgu fokuseerimine sama hea kui vene mustvalgel telekal. Muide, päris head veini pakuti pidusöögil ja umbsest ballisaalist kargesse õueõhku astumine mõjus... Noh, mõjus.

Ja lakkuge panni, rohkem ma vähemalt praegu kukkuda ei taha.

Tõin köögist tooli, panin keset õue maha, istusin näoga põhja poole ja alguses lihtsalt vaatasin. Seejärel hakkasin telefoniga mängima, üritasin setinguid sättida, pilti teravustada, kaadrit püüda, hetke oodata. Naiivitar, endal oli probleeme tagumiku (hiiglaslik!) sihtimisega toolile (taguotsaga sobivas mõõtkavas!) ja tema loodab siin filigraanseid ööpilte saada. Pange parem elevant klöppelpitsi niplama, on rohkem lootust mingile tulemusele.

No mida sa joodikult ikka tahad. Hea, et telefoni maha ei pillanud. Lakard.

Omaenda kobadus oli korraga naljakas ja kurjakstegev.

Seda kuni hetkeni, mil pillasingi telefoni maha. Katki ei läinud lihtsalt pimedas oli räbal seda jäätunud rohust otsida.

Loobusin pildiponnistusest. Mitte ainult seepärast, et mõistsin oma kohmakust, seda ka muidugi, aga peamiselt seepärast, et...

...mitte kõik ilusad hetked ei pea pildiks saama. 

Ma lihtsalt istusin, silmad taevas ja vaatasin kuidas värvid veiklesid metsa kohal. Keegi krõbistas metsas, roheline valgusmõõk lõikas punasest kardinast läbi, valkjas laine tõmbas neil mõlemal hoo maha, silmanurgast nägin geminiidi veidralt aeglast kukkumist. Lõpuks ei saanud aru kas see toimub päriselt või lisab aju värve juurde.

Külm oli. Talv on siiani olnud nagu kehv jaanipäev, külmatunne oli täiesti harjumatu. Kujutasin ette, kuidas ma istun seal hommikuni, lõpuks on silmamunad härmas ja esimene päästja murrab mul kogemata kõrvalestad küljest. Hm, füsioloogiline lahus külmub umbes 0,5 miinuskraadi juures, kas praegust kargust jagub hommikuni?

Hirm koleda korjuse tekitamise ees ajas mind lõpuks tuppa sängi.

Kõht on täis, pea enam mitte. 

Hakkan virmalisi unes edasi vaatama. Õhtul lähen teatrisse. Pühapäeval magan. Oh, milline kurnav ja keeruline elu.

Ahjaa, pildil on piparkoogimaja, mille tegemine oli nagu vanaks saamine. Algises projekt ja pedantsus, lõpuks tatt, teip ja "Seisab ju püsti? Mida te norite!" Arhitekte siit perest ei tule.

Läbipõlemisest, vol ...

by W

See algab pisikeste lisadega. Sageli iseendast, kui töös on parandusruumi. Ja seda on alati. Jagad oma mõtteid juhi ja kolleegidega ning teostad mõned ideed.
Pakud, et saad puuduva kolleegi töö täna ja homme kaetud. Ja küll me nende puhkustega ka hakkama saame.

Püüad kriisimomentidel õla alla panna kohati oma mugavustsoonist kaugele välja minnes. Teed mõned ületunnid.

Vahel on sul kogemuspõhine intuitsioon, mis ütleb, et kohene lisaliigutuse tegemine või millegi “korraks” enda peale võtmine, ilma, et keegi oleks palunud, võib ennetada mitmesuguseid ebamugavusi või lausa väiksemat sorti kaost.

Sa ei tee seda soovist olla tubli, ennast tõestada või silma paista, tahtest karjääriredelil tõusta. Ei. Sa oled teadlikult tulnud valdkonna madalaimale positsioonile, mis sul iial varem on olnud, lootusega, et see laseb sul tööpäeva lõpus ukse sulgeda ja töö tööle jätta.
Sa teed kõike vaikselt, see on varasemate kogemuste ja hirmupõhine refleks. Ignoreerimisest tulenevate tagajärgede osas. Isegi kui need ei puuduta su enda ametijuhendit ega vastutusala. Sul on tunne, et keegi peab märkama, keegi peab tegema. Vastutuse võtma. Kuigi sa enam ei vastuta ju...

Kui kõik kestab piisavalt kaua, muutub see loomulikuks. Nii enda kui teiste jaoks.
Sa oled kusagil andnud vaikiva nõusoleku lisakohustuste osas, milleks sa oled võimeline. Sest "kõike, mida sa oskad, võidakse kasutada ja kasutataksegi varem või hiljem sinu vastu". Ja on okei sulle veel midagi anda. 
Kuni sa ära väsid.
Kuni sa ühel hetkel enesele teadvustad, et ütlesid just veel ühele lisaülesandele “jah, ikka saab”, kuigi sul ei ole enam endast midagi anda, karikas on tühi. Sa arvutad kokku oma aasta jooksul tehtud ületunnid, loed kokku aasta jooksul olnud vabad päevad...

... sa oled unustanud kohustused iseenda ees.
Unustanud, et puhkamine ja vaba aeg ei peaks tekitama süütunnet. Et seda ei pea ekstra miilidega välja teenima. Et “ma tahan 2 vaba päeva nädalas” eest ei pea vabandama.

Kui küsitakse “kuidas läheb” või vahel isegi “kas sa pead vastu” – peast käib korraks läbi uurida “kas see on sisuline või formaalne küsimus ja kaua teil oleks aega kuulata?”
Su küsimusele küsimusega “oleneb mis see teine alternatiiv praegu on” vastusest ei saa ka keegi ilmselt aru, kas see oli päris või retooriline.

Ja siis istud sa öösiti köögis, mõeldes kui ebamugav saab olema “taganemine lepingust,” millele sa pole kunagi alla kirjutanud.
Kuidas sa pead tõmbama joone ja lõpetama igasuguste nähtamatute lepingute allkirjastamise oma une, kõrgenenud vererõhu, lugematute tundide ja hingerahuga.
Loobuma olemast pidev lahendus ja turvavõrk järjest kummitavatele “ajutistele” probleemidele.

***

Ma ütlesin üleeile tööl juhile, et ma annan lahkumisavalduse. Sel korral muidugi põhjalikuma selgitusega MIKS. Ja sain 2 vaba päeva. Lubaduse lahenduste otsimiseks. “Oota selle avaldusega, kui tahad võid igal ajal ka päeva pealt minna”.
Viimati oli mul 2 järjestikkust vaba päeva septembri alguses.

Laias laastus mul enesekehtestamise ja otsustega probleemi ei ole; ma olen kõike muud kui peoples pealser, olenemata nende ametikohast, ning ma ei karda seda tööd kaotada.
Uut palgatööd ma isegi ei otsiks kuni järgmise sügiseni.
Aga samane iseseisev otsuste vastuvõtmine ja teatav kohusetunne, puudujääkide katmine ka palumata, värvibki mu lõpuks nurka. See on nüüd kolmas kord. Ka ma ise teen midagi valesti.

Kurtsin täna Maakale, et “ma tunnen end kui ärevushäirega suitsuandur, mis on koguaeg valvel ja millekski valmis”.

Ja leidsin, et ma vajan trammijuhi kursusi ja luba, sest ... proovige ühte trammi samal ajal kahele või kolmele liinile korraga sõitma panna!

... mul on siiani kirjutamata viimane osa meie Albaania reisist ...

Ma pidin tellima uue pangakaardi, sest praegune, mille PIN-koodi ma aastaid teadnud olen, on blokeeritud, sest mul on lisaks unetusele mälu- ja keskendumishäired. Mitte nii pahad kui aastate taguses ajas, mil ma koera või auto poe juurde unustasin või pangakaardi ID-kaardi lugejasse toppisin ja seda leidmata uue tellisin jms ... aga sinnani pole ju ka vaja jõuda. 

Kollipäev, millegipärast pühakute päevaks nimetatud

 Maailm on pesus kokku tõmmanud nagu tädi Milvi sitsikleit ja kaugeltkandi kraam on näpuga näpitavasse lähedusse sattunud. Kõigi pühakute päeva eelõhtu ronib mardipäevale selga nagu hull lehm, inimesed eelistavad väljamaist õõva selmet ise tantsu, laulu ja trummimänguga naabreid peletada. Ega naabridki pole enam altid mardiõlut pakkuma või mardihanel sulgi katkuma, olgem nüüd täpsed selles keerulise kaubavahetuse asjas.

Ma ise elan metsa sees, siia lapsi enam ei eksi, aga kui juhtukski ime, siis ei hakkaks ma tubades tulesid kustutama ega akna all hinge kinni pidades kõhutama. Pärgamenti loenguga kohalike pühade ainuõigsuse ja importpühade rüveduse kohta ka lahti ei rulliks. 

On nagu on.

Käisin eile ühe lapsemeelse kolleegiga Lauluväljaku kummituspargis. Pole me kumbki enam lapsed, aga tore oli ikka. Kollikujudega oli kõvasti vaeva nähtud, pea kõik klassikalised õudusfilmitegelased olid esindatud (klouni ei näinud, aga ehk siiski oli kusagil?), lapsed kiljusid, emad mängisid kaasa ja isad tegid seljataga "böö!". Novembri pimedusse paslik adrenaliinilaks.

Kui peaks järgmisel aastal midagi sellist plaanima mõtleksin ehk juba enda kostümeerimisele. Varem olin radikaalsem, aga vana juba ja pehmemaks pehkinud, noh. Muidu santi jooksmas on ju täiskasvanuna ikka käidud, kolli tegemise kontseptsioon on selge.

Hingedepäev jäägu. Samhain tuli lihtsalt juurde.

 

Mõrvast lahutuseni, mitte küll Joyce Brothersi moodi

 Nugis tegi mu kanadele otsa peale, sõna otseses mõttes murdis läbi lauda lae ja pidas pidu.

Võibolla annan nüüd alla, mets on otsaga hoonetes sees, ei jõua mina enam džunglit sööta. Oli tore kuni kestis, aga kohalik loomapidamine kisub juba sihukeseks "vanadekodu on siinpool kuuerealist maanteed, kemps teisel pool, vaatame, kui palju nädala lõpus vabu tube on" - ettevõtmiseks. Vanadekodu sellepärast, et mu kanad on olnud kõik suurtootmisest ostetud supikanad.

Ja taaskord pole ma murdja peale pahane. Tema elas oma elu. Kui kätte saaks annaks kere peale siiski. Pedagoogiliselt. 

***

Varsti koristatakse teede äärest nõmedad plakatid ära ja netis sirvides ei tule ette enam ROSTA akende moodi propaplakateid, telekat ma ei vaata, seega olen end ilmselt paljust säästnud. Seekord ei osanud ise kellegi poolt olla,  hääletasin selgelt vastu. Ühesõnaga - kõige vähem ebameeldiva programmiga kambast tuttav nägu, et NENDE seast keegi valituks ei saaks. Niikuinii saab, aga ma tegin vähemalt mis võimalik. Nii palju lausrumalusi polegi varem plakatitel näinud kui seekord, internet on ikka imeline koht.

***

Tirana lennuväljal on restoran "Lauto". Restorani nimi on muidugi Albaania keeles. 

Mnjah. 

Puhkus on läbi ja mina ka

 
by W 

Füüsiliselt olen tööl tagasi, vaimselt ütleb aju, et "kummaline tühjus" ja "kohaneme, koooohaneemeeee". 

Peaks nagu panustama, aga ... ikka veel testime süsteemi. Et kas keegi minu puhkuse ajal võttis üle ja inertsist jätkab...

No ei jätka, rsk. 

Ausalt, tööga harjumine peaks käima nagu lasteaiaga. 

Esimesel päeval paar tundi, oma lemmikkaisukas kaasas + teadmine, et keegi, õudusest vabastav, tuleb sulle peale lõunat järele. Kinnitades, et kogu see traumaatiline elamus on tegelikult okei... Ja siis mõni päev juba pisut pikemalt. 

Mitte nii, et juba kell 7.30 visatakse sügavale Exceli- ja eksistentsiaaldžunglisse ja oodatakse, et hakkad seal produktiivselt lammutama. 

Ma ei suuda hetkel isegi reisiemotsioone edasi kirja panna ega pesumasinat tööle lülitada , ega ... 

Noh, see kõik läheb üle ajaga, soovitatavalt varsti, hiljemalt järgmise reisiga või miski drastilise elumuudatusega. 

Post-vacation blues - see on nagu päris asi. 

Kas osta maad, labidas ja lehm või jätkata rahulikult TikToki scrollimist

 
by W

Võtsin oma suve kokku: 01.06. - 31.08.
14 vaba päeva, enamusel inimestel oli puhkuseta nii 27
75 ületundi, enamusel oli ... 

Oma osalise tööajaga lepinguga ei ole ma siiski ükski kuu töötanud enamuse inimeste täistööaega, seadusi tunnen, palgalehte vaadates nendin, et "ok, ma tulen ka edaspidi". 

Mis mind ebaproportsionaalselt ärritab

Pilt by AI

Lühidalt: AI (tehnoloogia) areng.
Praegused lisaülesanded, kuhu ma järjepidevalt sattun, on minu poolt põhitööna aastaid tagasi maha kantud. Laovarude prognoos, hindamine, analüüs, korrektsioonid, teadmised nn suurtest majandustarkvaradest - midagi tean (veel), suudan ära teha.  

Aga neil teadmistel puudub igasugune perspektiiv: olenevalt ettevõttest on areng erinev, aga olen korduvalt kõrvalt näinud, kuidas "tehnoloogia, lips kaelas, istub laua taha" ... ja ongi parem kui 9 inimest 10-st. Need inimesed kaovad või viiakse madalama palgaga ametikohale - tehnoloogiat assisteerima. See on nagu aina vähemaks jäävate toolidega mäng. 

Minu pensionile mineku aeg on praeguse seisuga sept 2048. Mul puudub igasugune motivatsioon tegeleda e aega kulutada surnud asjadele tänase lisaraha nimel. Ma võiks selle ajaga midagi muud teha. Või üldse mitte midagi produktiivset teha - krdi palju vaatamata filme ja seriaale on olemas. 

Praegu on tööturul omamoodi olukord, kus inimesed jagunevad kaheks

Esimene leer: kogu see AI-jutt on mingi "start-up’ide jama” ja neid see ei puuduta. "Kui see robot mu ämma sünnipäevale ka läheb, siis võib ta juba homme tulla".

Ei mingit muret isegi siis kui kui mõni kolleeg või lähedane on koondatud, sest "nad on haritud ja tugeva CV-ga inimesed, kes ilmselt leiavad parema töö". Sageli aga puudutab, AI on (varsti) võimeline nende töö tegema odavamalt, kohvi- ja suitsupausideta. 

Teine leer: juba higistavad, otsivad YouTubeist ja Redditist “being a prompt master” ideid ja lähevad igaks juhuks barista kursustele, sest vähemalt cappuccino naeratusega kätteulatamine, isegi kui joogi teeb masin, püsib veel mõnda aega inimkätes. 

Masinad teevad üha rohkem asju. 

Kas peaks muretsema

Natuke jah, kui on plaanis tööturul veel pikemalt ringi tatsata. Tööturg võib paari aasta pärast olla nagu suur hullumaja fuajee, täis muutusi ja ametikohti, mida täna veel päris olemas ei ole. Rong on vile saatel jaamast väljunud. 

AI soovitas mul ERP-konsultandiks areneda, et lahendada olukordi stiilis fatal error in module MM ... kena, aga arvestades, et nutikamad inimesed seda AI-lt või Redditist küsivad, siis ma sellele ei panustaks. 

Aasta 2032: saabub imelik arve.
Kevin näitab seda vanaemale, kes ka aru ei saa ja pröökab: “Kui mina veel töötasin, tehti arved selgelt Excelis käsitsi ja sellist jama ei olnud!” Kevin küsib sosinal: “Vanaema, mis see Excel on?”
"Noh, selline lihtne, kiire ja arenenud lükati, paberit ja pastakatki ei ole vaja!"

*******

Ähh, 5 päeva puhkuseni.
Koos AI-ga, kes isegi seal end mugavaks kaaslaseks vingerdada on osanud. 

Olme

 

Muru

Talvepuud

Veel muru ja puid tuleb ka veel.

Aiamaa suhtes olen juba alla andnud, sain oma saagi kätte ja loodus võttis platsi üle.

Töötraumad, näiteks pinnud kintsus puude loopimisest õuest kuuri, tehniliselt arusaamatu vigastus, aga kipitab. Või siis pool põlenud peopesa, sest patsutasin traktori summutit enne kui see jahtunud oli. Ei, tegu ei olnud tänupatsutusega, vaid tahtsin kontrollida kas murukas on piisavalt jahtunud, et julgeks seda kuuri ajada. Ei olnud, lihapraadimishaisu lõi üles.

Töö. 

Mulle mu töö meeldib, aga mitte alati. Praegu ongi mitte alati aeg käes.

Kasvuhoone. 

Seal elab KEEGI. Sööb tomateid suurte ampsudega ja ma käin seal igaks juhuks hästi harva. Jube suured ampsud on võetud.

Kanad. Muudkui munevad ja munevad, rebane neid ka ei taha (ptüi-ptüi-ptüi!).

Elu on väga raamides, mõni nimetaks seda stabiilsuseks, minu arust on tegemist lehmaketiga.

Kui täht langeb, kas ta siis vaatab alla ja mõtleb: "Näeks ma ometi mõnda inimest, siis võiks ju midagi soovida!"

Mida ta sooviks?

Puhkuseni on vähem kui kuu.