Tellimusloo järg

 

Kui Milvi hotelli tagasi jõudis, hingetu, seelikusaba ja rätik tilkumas, vaatas ta korraks peeglisse ning ütles endale "Milvi, sa oled lollakas, no ikka ametlikult". Aga enne kui ta moraaliligemisega edasi jõudis minna. märkas ta kapinurgal veekeetjat. Mis tähendas keeva vett ja seega sooja toitu. 

Kõht tegi sellist korinat nagu ta vaid paljaste makaronide ja liigse veini puhul teebki. 

Milvi peas sähvatas mõte, mis sai normaalne tunduda vaid Milvi ajus. "Selle homaari oleks saanud ju siin supiks keeta!?"

Milvi pani kingad jalga tagasi, kahmas pesunöörilt imerätiku, mis oskas elukaid kinni hoida ning komberdas hotellitrepist alla tagasi. 

Ukse juures vaatas portjee teda pilguga, milles oli aimdus, et see tädi pole üldse mingi süütu nonna. Milvi vaid muigas ja libises pimedale tänavale. 

Randa jõudes märkas Milvi pisut eemal mingeid varje ja kuulis vadistamist. 

Lapsed. Liiga väikesed, et siin üksi olla. Vist öösel salaja ujumas ja veendunud, et nende vanemad sellest kunagi teada ei saa. 

Milvil aga ei olnud aega neist välja teha. Pealegi ei osanud ta nende keeles rääkida. Nii ta keris taas kleidisaba veidi kõrgemale, astus jalaga ettevaatlikult põhja katsudes merre ja hakkas vees kobama, rätik igaks juhuks valmis. 

Tuul tõusis, meri lainetas ja vöö vahelt pääsenud paks kleit võttis tuule alla kui puri ning Milvi nägi välja kui tundmatu merekoletis. 

"Aaaaa!“

"Maammmaaa... Ma...!“

Milvi ajas end sirgu. Lapsed pistsid karjudes jooksu. 

"Ärge kartke, see olen lihtsalt mina, ma olen täiesti..." hüüdis Milvi, kuid tema selgitused mattusid lainemühasse. Ja ega nad ju poleks nagunii aru saanud.

Milvi ohkas, kehitas õlgu ja meenutas, et tal oli pooleli hoopis homaariotsing, mitte jõnglaste rahustamine. Ta kobas edasi. Ja tõmbas välja meripura. See, lähedalt vaadates, näis kui lugematu hulga talvi keldris olnud hallikas hapukurk. "Väkk" kiljatas Milvi ning heitis leiu merre tagasi. Igaks juhuks pisut kaugemale. Jonni jätmata solberdas ta edasi, kuni tundis käe all midagi libedat. Homaar see ei olnud. Meripura vist ka mitte. Milvi tõstis saagi uurimiseks veest välja. Käes tilpnev kalmaar kostitas Milvit tindi ja vee pritsimisega. "No sina, limane lurjus, oled ka mingi proteiin" pobises pahane Milvi ja pistis eluka rätikusse. 

Hotelli tagasi jõudes keeras ta ukse seest lukku, pani veekeetja tööle, uuris kalmaari kriitilise pilguga ning tükeldas eluka kohvitassi. 

See, mis lõpuks tassi valmis sai, oli veidi kummine, veidi tindine, veidi meremaitseline ja veidi kahtlane. Aga soe. Ja liha. Mida pärast sellist õhtut kehakinnituseks hädasti tarvis läks.

Kui Milvi end lõpuks unele sättis, mõtles ta, et homme sööb ta siiski makarone. Ainult makarone. Ja jäi magama. 

Meres kivide vahel tegi keegi samal ajal "sulps" ja "klõps". 

Mõnel on alati parem päev kui teistel.

Tellitud lugu kalarestoranist

Pensnionäri elu on imeline. 

Ei läinud kuute aastatki kui Milvi oli oma viimasest Riias-käigust majanduslikult toibunud ja uue reisi raha kogutud oli. 

Sitsiilia. 

Leskede ja muude vanade daamide maa, Milvi oli mõlemat. Ta oli televiisorist näinud, et seal kandsid prouad ainult musta - mustad kleidid, kingad, sallid, rätid.  Musta rõivast oli Milvil küll, täiesti uus must kleit, mustad sukad, kingad... kõike oli. Kenasti riidepuul, kotis, kotil kiri "Selles te mind matate!!!" Kolme hüüumärgiga, et ikka kindel olla, mine neid noori tea.  

Aga ühe reisi jaoks võib ju niisama ka selga ajada, kes  sellest ikka aru saab? 

Milline kokkuhoid, kas pole? 

Sekeldamist oli kõvasti, aga Sitsiilias ta lõpuks oli. 

Mitte lihtsalt Sitsiilias, vaid restoranis. Nii peenes kohas ei olnud Milvi veel olnud. kõik oli hirmus kallis,  ega suurt peale makaronide osta ei jaksanud, needki ilma hakklihata, aga vein oli odav. 

Eks seda va veinikest oli enne sööma tulekutki limpsitud, hea külm rüübe ja ei maksnud üldse liiga palju. Milvi oli veidi ülemeelikus tujus, polnud ju mingi ime. Tänaval inimesed naeratasid, kui ta kusagil veidi takerdus või eksinuna näis, tuldi kohe nonnatama - et kas nonna on hädas ja kuidas aidata saaks ja... 

Milvi tundis end koduselt ja külm ka ei olnud, must kleit oli korralik villane tükk nagu rätikki. Ta sobis Sitsiiliasse kui valatult.  

Taldrik tühjaks söödud vaatas Milvi söögikohas ringi. Valged linad, põlledega mehed kandikutega ringi lippamas, nurgas klaver ja kummuli kitarr, teises nurgas suured vähid akvaariumis hõljumas.  

Ütle sa nüüd, nii ilus, et hakka või nutma. 

Milvi tõusis ja astus akvaariumi äärde, lähemalt oli aru saada küll, et päris kodused vähjad need seal küll pole, ikka palju priskemad ja kopsakate sõrgadega.  

Ikka oli ilus olla, nuuksatus tahtis rinna pooleks rebida. Milvi pööras näo akvaariumi poole, kummardus selle kohale ja löristas natuke ninaga. Suured vähid loivasid akvaariumis aeglaselt ringi.  

"Ei tea miks neil sõrad kinni seotud on?" imestas Milvi. 

Ta pistis käe vette ja silitas sõrmeotsaga eluka sõrga.  

"No kes see siis looma niimoodi kiusab", mõtles Milvi ja suskas küüne lindi, millega sõrg kinni oli, alla ning oh üllatust, lint tuli lopsti maha.  

Oh üllatust, lint tuli maha ja oih üllatust, sõrg napsas Milvi pöidlast kinni nagu tangidega.  Milvil oli eluaeg hele hääl olnud, ei olnud nüüdki midagi teistmoodi.  Kiljatus ja käega rapsamine käisid korraga, akvaariumivesi pritsis hooga ning homaar lendas üle terve restorani klaveri juurde nurka.  Kiljatus kadus küll möödasõitva auto signaali sisse, mine võta kinni miks see pröötsatus vajalik oli, aga õnneks ei kuulnud Milvi tehtud lärmi keegi. 

Ainult, et homaar oli maandunud karrile. Kitarr tegi häält nagu oleks  Jacob Gurevitsch ise seal nurgas peidus olnud. Milvi oli täitsa väle vanainimene, sipsti oli ta klaveri manu ja otsis kuhu vähikene lendas. Kaugelt ei tulnudki otsida, sealsamas, kitarri peal, koivad keelte vahel kinni ja sõrg ähvardavalt klõpsumas. 

Milvi teadis, et pahanduse vältimiseks oleks kõige mõistlikum elukas basseini tagasi poetada, aga no kuidas, kuidas küll vältida näpistamist ja homaari koibade küljest katkumist?  Väle näputöö pidi abiks olema, ei muud. Ühe käega juhtis Milvi vähja tähelepanu kõrvale, selle sõraklõpsud olid valjud ja ährvardavad, teise käega harutas Milvi koletise jalgu kitarrikeelte vahelt lahti. Vahepeal pidi käsi vahetama, kõike seda saatis kitarri plärin ja klõmmimine vaheldumisi homaari sõraklõbina ja Milvi kilkamisega. 

Aega läks, aga hakkama Milvi sai. 

Kui ta lõpuks, homaari ettevaatlikult oma räti sisse peites end püsti ajas avastas ta, et restoranis olid kõigi pilgud temale suunatud. Külalistel olid kahvlid poolel teel suuni seisma jäänud,. kelnerid seisis kui sambad, köögiuksele oli kogunenud valgetes tornmütsides seltskond.  

"Vabandust!", tegi Milvi ettevaatliku kummarduse, rätikusse keeratud looma selja taha peites.

 "Kogemata!", ütles ta valjemini, sest keegi ei liigutanud. 

Kuni üks külaline ootamatult püsti tõusis ja plaksutama hakkas.  

Talle järgnesid teised, mõni ebalevalt, mõni südimalt, aga no kui keegi juba ees plaksutab, siis kuidas sa sama ei tee? Lõpuks tagus isegi köögiuksel seisev üleni jahune pagar oma kämblaid kokku nii, et jahupilv lendu sai.  

"Vabandust! Kogemata! ma enam ei..." Milvi hiilis külg ees ukse poole, aina vabandades ja pisikesi kummardusi tehes. 

Aplaus ei lakanud,  aga niipea kui Milvi uksest välja sai lippas ta tragil tibusammul kaugemale, rätkusnutsakus homaar käe otsas, see ei tulnud talle esialgu meeldegi. 

Kui ta oli juba paar tänavavahet sibanud, võttis Milvi hoo maha ja korraga meenus talle kaasa võetud loom. 

"No mis ma teen temaga," oli Milvi ehmunud, "viin tagasi või..?" 

Ei seda ei saanud enam teha .... 

Milvi teadis kuspool meri on. Rannas vaatas ta vähe vaiksema ja kivisema koha, tõmbas kingad ja sukad jalast, keris kleidisaba vöö vahele ja leidis homaarile peidupaiga ühe priske kivi taga.  

"Eks ta peab nüüd ise välja mõtlema, mida edasi teha", mõtles Milvi vähjakesest.  

Sinna restorani ta enam tagasi ei lähe, oli ta kindel. 

Aga pole midagi, selliseid oli igal pool. Oleks vaid raha, et makarone sööma minna!

Pirukad

Pirukaputka ümbruses ei toimunud tavaliselt midagi. 

Tulid ostjad, said oma pirukad kätte, läksid minema. 

 Kuna putka asus keset küla tulid ostjad tavaliselt jala. Väike koht, kes kaugemal elas küpsetas oma pirukad kodus, pirukaostjad olid enamasti kas läbisõitjad või inimesed suurtest korrusmajadest, neid oli külas suisa kuus. 

Kõik teadsid, et seal elavad laisad inimesed, virgad keedavad kodus tanguputru ja moorpraadi, mitte ei mugi ostetud pirukaid. Laiskasid oli piisavalt, et putkat elus hoida. 

Tavaliselt oli pirukaputka ümbrus vaikne. 

Mitte täna. 

Täna vilkusid kõrvaltänaval vilkurid, kohal olid nii politsei kui kiirabi, keegi üritas päästeametisse helistada, keegi teine hõikas valjuhäälselt „Tuletõrjet pole vaja, tuletõrjet pole vaja!“ 

Möll, mida polnud siinkandis iial nähtud. 

Mutikeste valvekomando lähima korrusmaja ees pistis pead kokku ja susises kui kiirkeetja, Milvi viiendalt korruselt, kes oma kangete jalgadega alles äsja oli trepist alla saanud muudkui päris „Mis juhtus, mis juhtus?“ 

Kes siis veel paremini teavad kui Ilse, Tanja ja Tamara. 

„Täna olid moosipirukad ja kohupiimapirukad ja kalapirukad“ 

Nagu alati. 

„Kalapirukad olid haugist tehtud“ 

Lihapirukad olid sealihast ja moosipiruka sees oli ploomimoos, seda teadsid niikuinii kõik. 

„Ega siin päev otsa midagi ei olnud, kolmandast trepikojast Viivi käis ja ostis kuus lihapirukat, neljandast majast Märt käis kalapirukate järel ja koolibussi pealt tulid Siina lapsed, need võtsid suure kotitäie moosipirukaid, Siina ei vist ei tee neile üldse kodus süüa.“ 

Igapäevane rutiin, mutikeste valvekoondis oli kõigega igapäevaselt kursis. 

„Siis tuli mees sinise mersuga, see ostis liha- ja moosipirukaid, mu meelest pööras ta pärast Kohila poole. Mis tal see autonumber oligi, kaks kahte oli selles kindlast ja üks B“ 

Sissejuhatus aina venis ja venis, aga Milvil aega oli, ta oli samast liigist kui teised mammid. 

„Aga siis..“ 

Nonii. 

„Aga siis tuli see naine punase maasturiga, Hagudi poolt tuli vist. Või tuli ta Juurust, ei sellest saa aru, sealtpoolt igatahes. Tuli ja küsis kohupiimapirukaid, millal neid enne siin olnud on, kohupiimapirukad!“

Odoot, kohupiimapirukaid seal tõesti ei olnud. 

Mis ta sai siis rabanduse või, et nüüd kiirabi siin on? 

„Ei, selle peale ei juhtunud veel midagi, Paul pakkus talle siis liha- ja kala- ja moosipirukaid, eks ta moosipirukaid ostis.“ 

„Äkki ostis ikka lihapirukaid?“ 

„Ei ostnud lihapirukaid, kindlasti ostis moosiga!“ 

Täpne pidi olema, taset hoidma. 

„Ostis oma kotitäie neid, kuus tükki oli kindlasti, ma tean küll kui täis siis kott saab. Sai pirukad kätte ja hakkas auto pole minema, tegi veel koti pealt lahti, et vaadata kas on ilusad pirukad…“ 

Kohalikud teadsid, et pirukad olid kindlasti ilusad, nemad juba kontrollima ei pidanud. Pealegi kui Paul nägi, et keegi ta pirukakotti kahtlusega uurib jättis ta näo meelde ja järgmine kord nii kenasti ei tervitanud. 

„…tegi koti pealt lahti ja siis lendasid haned üle“ 

Sügis ju, ikka lendas hanesid, kured olid ammu läinud ja luiged alles võtsid hoogu. 

„Lendasid üle ja üks sittus otse kotisuust sisse!“ 

Mammide hääled olid aina heledamad, kulminatsioon lähenes nagu metsa vahel kihutav kiirrong. 

„Ja siis see naine hakkas karjuma, kõigepealt karjus ta hanede peale, et mis need kuradid siin situvad ja siis karjus Herberti lapselaste peale, kes olid just viimase bussi pealt maha tulnud ja naersid..“

„Teda naersid või..?“ 

Eks see oleks vist kõiki pahandanud. 

„Ei mina usu, et teda, nad alles bussi pealt tulid, ega nad näinudki ju. Aga karjus jah ja siis karjus ta Pauli peale, et miks siin sittuvad pardid lendavad ja Paul karjus vastu, et need olid üldse haned ja ega need tema haned pole..“ 

Päris palju karjumist ühe täissitutud piruka kohta, mõtles Milvi. 

„… ja see naine ütles, et Paul peab talle uued pirukad andma, Paul vastas, et „Kui sa nii rott oled, siis ma võin sulle ühe täislastud piruka asemel uue anda„ ja siis karjus see võõras naine, et ta tahab kõiki pirukaid uusi, sest ega ta sellest sitasest kotist ometi teisi pirukaid sööma hakka..“ 

Et mutikoondisel ka selle lause peale õhk otsa ei saanud. 

„Aga Paul saatis ta perse ja siis helistas naine politseisse, et pirukamüüja ei ole nõus täissitutud pirukate asemel uusi andma ja üldse on Paul ta vastu vägivaldne“ 

„Paul sai ikka väga vihaseks ja ütles, et see eit alles näeb misasi see vägivald on kui ta veel kaua kaagutab ja lõi putkaluugi nii kõvasti kinni, et soolatops lendas akna pealt peaaegu ostja maasturini, kukkus naisele jala peale ja siis helistas pirukaostja uuesti politseisse ja ütles, et pirukamüüja on veel vägivaldsem kui enne ja ta sai vigastada ja kui siis politsei tuli oli kiirabi ka kohe ühes ja…“ 

„…ja nüüd on ostja kiirabiautos ja politseinik räägib Pauliga ja Herberti lapselapsed ei ole täna veel pirukaid osta saanudki.“ 

Ütle nüüd. Kõik puhta sassis. 

Pirukaputka juurest kostis kõrgendatud hääli. Hele naisehääl karjus „Kas enam ei aita politsei lihtsaid inimesi üldse?“ ja kiirabiarsti jäme hääl korrutas „Teil pole midagi viga, ma ei anna teile mingit valuvaigistit!“ ja Paul jauras „Ma oleks sulle selle ühe kuradi piruka andnud ju, mida sa mutt lõugad“ samal ajal kui politsepreili luges Paulile sõnu peale, et „Meesterahvas ikkagi, hoidke end vaos!“

„Kuulge, mul toas karp küpsiseid, toon ära. Kui midagi on, rääkige mulle pärast“ 

Ilse ajas end usinasti püsti, ega tal kaua lähe, ta elab esimesel korrusel. 

 Küpsised kuluvad marjaks ära küll, täna läheb vist pikemalt.

Tuvid

 

Äratuskell. Kass hüppab voodile. Üles. Pesema, riidesse, kohv tassi, juustuleib kõrvale, raadio mängima.

Õues on soe, akna võib natuke lahti teha. Tänavalt kostab summutatud müra.

Ülemise korruse korterist kostab samme. Keegi lohistab tooli, põrkav kõva asi kukub põrandale, akna taga välgatab midagi. Naaber viskab tuvidele toitu, seekord on tegu supipäraga. Asfaldile kukkunud lärts kattub kiiresti lendrottide parvega. 

See paistab akna all kohvi juues selgelt tuppa. 

Kaheksa tuvi on täna, üks teistest suurem, valge, tema tallab teistest üle. Igal hommikul on mõni tuvi teistest üle, peaaegu kunagi ei ole see sama lind. 

Kummaline kui lummav see vastik pilt on. Kirju supiloik, porgandid ja herned selgelt eristumas, muud jäägid parve jalge all ühtlast halli lima moodustamas, linnud - mõned neist selgelt vigased, kõik räpased - tuimalt üksteisest üle trügimas.

Kohv ei maitsenud enam. Igal hommikul sama. Jäänused asfaldi, tuvid, tooli lohistamise hääl läbi lae. 

Kas minna ütlema, et ühistu koosolekul nõuti tuvide toitmise lõpetamist? 

Mis sellest kasu on. 

Kohvitass kraanikaussi. Tramm läheb kümne minuti pärast, täpselt jõuab.

Hommikust hommikusse sama. 

Äratuskell. Kass hüppab voodile. Üles. Pesema, riidesse, kohv tassi, pasteedileib lõhnab ahvatlevalt, raadiost tulevad liiklusminutid.

Lumehelbed on aknalauale kogunenud, aknast lendab mööda saiaviilude parv.

Valgel lumel on sai kuidagi eriti kollane. kui hoolega vaadata tundub, et sellel on rohelisi hallituslaike.

Ah, milleks pidi üldse vaatama, pool tassi kohvi voolab valamust alla.

Trammini on veerand tundi, õues on libe, mõistlik on varem minna.

Hommik.

Äratuskell. Kass hüppab voodile. Üles. Pesema, riidesse, kohv tassi, kaneelisaiake näpu vahele, raadios loetakse ajalehtede pealkirju.

Vihma sajab. Tuvid luusivad asfaldil, ülakorrusel on vaikne. Kolmandat päeva järjest ei kuku midagi põrandale, ei ole kuulda jalgade lohistamist, tuvidel ei ole õuel midagi teha.

Kohv ei maitse, isegi saiake tundub tuim ja igav.

Teisele korrusele viib kakskümmend kaks astet.  Naabri uksekell ei tööta, koputuse peale kostab seest mingi hääl. Hõige või oie või... raske öelda. 

Uks ei ole lukus. Esimesena lööb ninna hais, segu millestki roiskunust ja selge terav uriinilehk segi, hommikukohv tõuseb kurku. 

Köögis lamab vana mees, jalg veidralt väänatuna kapi all, silmis korraga meeleheide ja lootus.

Täna trammi peale ei jõua, selge see. 

Äratuskell. Kass hüppab voodile. Üles. Pesema, riidesse, kohv tassi, vorstisaial on korralik viil salaamit, raadio sahistab mingit meelast laulukest.

Hoovinurgas õõtsuvad nõgesed. Keegi laseb tänaval närviliselt signaali.

Ülemisel korrusel pillati jälle lusikas maha, kole kui maja kostab läbi nagu pappkarp. 

Seekord kukub hoovi lärakas putru, tuvide jalad venitavad seda niitidena üles. 

Hea, et vähemalt võileib söödud on.

Trammini on kõigest kaheksa minutit, kiireks läheb.

 

Külaline

Milvi oli seekord ette valmistunud.

Roosa põhjaga moonidega kittel oli triigitud, asjatundmatule pilgule võis näida, et lausa tärgeldatud, toas ei olnud tolmukübetki, köök lõhnas kergelt kloori järele.  Selles kõiges ei olnud midagi erilist,  Milvi oli niikuinii pisike puhas vanainimene nagu ta ennast ise armastas nimetada.  Eriline oli tihedalt täis kirjutatud vihik esikulaua nurgal. Rohekassinine jooneline vihik, taga kiri "цена 2 копейки" ja tagakaane vahel roosa kuivatuspaber, Milvil oli selliseid päris mitu veel alles. 

Jah, ta oli ette valmistunud, eelmise aasta koledused ei tohtinud korduda.

Milvi kohendas kitli kraed ja kuulatas välisukse juures, Nad tulevad, ta teab, nad tulevad täna kindlasti!

Aasta tagasi tulid nad samuti, kuus umbes kümneaastast last, võibolla mõni oli noorem, tänapäeval oli sellest raske aru saada. Sama raske kui mõista kas tegu on poiste või tüdrukutega. Kõigil pikad püksid jalas, dressipluuside kapuutsid soditud nägude kohal juukseid varjamas.

kui õudne see oli.

"Komm või pomm!", ette sirutatud käes kellel kilekott, kellel plastikpang, koledad plastmassist vereimejahambad näos välkumas. 

Milvi võpatas juba sellest mälestusest, tookord ta isegi kiljatas peene häälega ja lõi ukse mürtsuga kinni. Hulka palderjani ja suhkrutükke läks hiljem üles, et süda jälle rahulikuks saada. 

Sel aastal enam mitte.  

Milvi oli  endale selgeks teinud mis tol päeval toimus ja see ei meeldinud talle raasugi. Kui tema laps oli....

Keegi kõndis koridoris. Uksekell ja kõva koputus. 

Milvi hingas sügavalt sisse ja kohendas veelkord kraed. Ja kätiseid. Ja rapsas pihuga üle kitliesise.

Ukse peal ei seisnud laps. Kasvult oli külaline Milvist pikem, aga vähemalt mask tal oli, kui üle silmade veetud suusamütsi maskiks nimetada. 

"Mutt, raha siia!"

Etskae kuidas küsib, eelmise aasta omad kasutasid teisi sõnu, samas polnud ju vahet, üks inetu kõnepruuk kõik.

"Astu sisse ja pane uks kinni, ega ma ilma ei küta!"

Milvi oli enesekindel, sel aastal teda juba ei üllata niimoodi!

"Seisa paigal, tassid pori laiali!"

Külaline näis kuidagi üllatunud, aga kuulas sõna. 

"Anna raha siia, vanamutt!"

Näh, sõna kuulas, aga kombeid ei ole kopika eestki. 

"Seisa paigal!"

Milvi võttis kapiservalt vihiku. 

"Kas sa tead, mis päev täna on ja mis kombeid sina täna ahvid?"

Küsimus tabas külalist ootamatult, näis, et midagi sellist ta ei oodanud.

"Möh.."

Milvi, vana raamatupidaja, oskas olla veenev.

"Täna on Kõigi Pühakute Päeva eelõhtu, kombed ukse tagant teise taha joosta ja kinke küsida on pärit.... kas sa seisad paigal, ma ei kavatsegi sinu järelt põrandaid kasima hakata ja käsi kapi pealt maha, kraabid noaga laki triibuliseks!", viimast lauset saatis laks külalise kinnastatud käe pihta. "...on pärit Iirimaalt ja Šotimaalt ning tegu on tõenäoliselt saagikoristusaja lõpu ning talve algusega... mida sa rabeled, seisa paigal, ma ütlen sulle!... ja need pidustused kestsid ikka päevi..."

"Mutt, ma tulin raha järele!"

"Ja mina ütlen, et mitte midagi ei saa enne kui sa pole endale selgeks teinud mida täna tähistatakse! Tänapäeval ollakse ikka väga heal arvamusel endast, muud pole kui "komm või pomm!" ja siis anna aga kätte, minu ajal ei tulnud midagi niimoodi kergelt, me pidime iga asja jaoks vaeva nägema! Niiisiis, kuhu ma jäingi... saagikoristuse lõppu tähistav ja...."

Milvi juba oskas veenda.

Mis sel külalisel nüüd hakkas? 

Uksegi jättis lahti..

Oleks ta lõpuni kuulanud ja paarile küsimusele vastanud - kas ta ikka kuulas korralikult, eks ole - siis andnuks Milvi talle kahe eurose ja kolm õuna, nüüd pani sedasi plagama...

"Pole viisakas ust sedasi lahti jätta!" hõikas Milvi trepikotta.

Noh, ega ta kuulnud, välisuks juba paukus...

Ei ole neil tänapäeva noortel kannatust, ei ole.

Puu

ma olen puu mu juured maas on kinni 

sa oled lind su tiibades on tuul 

me pole üks, ei saagi olla 

kuid pesa on mu okstes, pojad puus 

sa tuled, oled, lähed jälle 

su lendudel on ikka sama hoog 

ma olen lehes, raagus, pungad võras 

nii on, et mõlemalt on pool 

kui murdun pole enam sinu pesa  

kui tuulde kaod on pesa sinuta

Eiei, ma pole armunud vms, ajupuuks on.

Tahtejõud

 Kõik oli nõme. Inimesed,  ilm, isegi kohvitass oli nõme -  kohv maitses kas liiga magusana või näis lahja. Auto käivitus liiga lärmakalt, vasaku kinga sees oli tibatilluke kivi, mis ka pärast mitmekordset kinga jalast võtmist ja raputamist  ei kukkunud välja, vaid lihtsalt vahetas kohta, iga kord aina valusamat punkti tabades.

Elu ei kõlvanud enam kuhugi.

Mine või jõkke.

Jõgi oli ka nõme, liiga kaugel, liiga külm ja niikuinii liiga madal, sinnagi ei olnud mõtet minna.

Hubert oli juba röökinud naabri koera, postiljoni ja kahe töökaaslase peale, löönud jalaga sedasama naabri koera,  poe juures olevat lillepotti ja oma auto ratast. Koer pures vastu, lillepott oli kõva ja auto rehv oli tühi juba enne löömist. 

Bussiga tööle sõites oli ta hiljaks jäänud, seega tegi ülemus Hubertile märkuse, see läks valusalt hinge ja tegi trotslikuks.  

Suitsu, suitsu oli vaja, juba kaks nädalat oli Hubert ilma sigarettideta elanud. 

Esimsel nädalal oli olemine harjumatu, ent meel täis lopsakat optimismi. Kolleeg, kes Hubertiga varem suitsupausidel käis sai seda uuesti tehes kuulda kuidas ta on tahtejõuetu ning ei hooli oma tervisest. kodumaja all keldripoes käies küsis Hubert "Palun pakk piima, peenleib ja suitsu ma ei taha!"

Teise nädala alguses sai Hubert aru, et teistele ei meeldi tema sihikindlus ja kõik tahavad teda õigelt kursilt kõrvale lüüa. Muud seletust ei saanud olla maailma muutumisele aina ärritavamaks. Inimesed käitusid üha nõmedamalt, kes matsutas lõunalauas, kes astus lollakalt raske sammuga, oli isegi selliseid, kes meelega uskumatult valjusti töölaua taga pabereid krabistasid. Inimesed käitusid kohutavalt.

Maailma vastu ei saa. 

Hubert oleks suitsetamise vabalt maha jätnud, kui kõik ei oleks tema vastu pööranud.

Seda taipas ta öösel. Arusaamine, et kogu maailm on  tema vastu tabas teda keset ööd, kell võis olla kaks, äärmisel juhul pool kolm. Mõte mõjus hoobina, Hubert tõusis järsult istukile ja oli võibolla pool sekundit kurb, seejärel mõtles ta, et kõigel on maailmas põhjus ning suur kergendus voolas üle tema. Kui juba maailm arvab, et suitsetamise maha jätmine on midagi väära, siis kes on tema, et kõikide vastu võidelda?

Muidugi oleks ta suutnud oma harjumusest ise vabaneda, absoluutselt! Kui teda ainult segatud ei oleks!

Selle peale pidi suitsu ette panema. 

Kohe.

Nüüd.

Pilkselt.

Aga suitsu ju pole.

Pinge kasvas. Käed värisesid. Hingamine oli katkendlik.

Hubertil oli tunne, et kui nüüd kohe suitsu ei saa, siis ta, mine tea, ei pruugi enam hommikut näha.

Hubert lammutas sahtlite kallal, kahlas kõigis riiulites, vaatas isegi esikus rippuvate jopede taskusse ja just taskuis tuhlates meenus talle, et  pööningukapis on perereliikvia, vanaisa täisvillane sõjasinel, kenasti kinnises kotis ja selle taskusse oli aastakümneid tagasi pistetud karp paberosse. "Koide vastu", oli vanaema öelnud enne kui koti luku kinni tõmbas. 

Taskulamp valgustas tumedat talutisleri kätetööd, kriuksuvate uste taga olid kindlalt pakitud kotid siltidega "pulmakleit, 1928"; "Leerid 1937", "Herberti palitu, 1963". Ahah, see viimane siis. 

Sinel oli endiselt kenasti vormis, nööbid särasid ees ja taskuservad ei lipendanud.

Sigaretikarp taskus oli korralikult kinni, väljanägemiselt tuliuus. 

Hubert rabas selle pihku ja tormas trepist alla. Köögilaua taga sakutas ta karbi lahti. Bellomorkanal, valge mere kanal, suitsud, mis ta mälus seostusid pidevalt läkastava vanaisaga. 

Suitsud!

Näppude värisedes sikutas Hubert karbist õndsust tõotava torukese.

Pelk toruke see oligi. Seest tühi, paljas paber.

Järgmine oli sama, torukese sees oli pisut koiliblika võrke veel näha.

Nagu järgminegi.Kogu karp oli täis tühjasid paberossikestasid, karbi põhjas oli koiliblikate pidusöögist jäänud puru.

Vanaema koitõrje oli koide poolt ära söödud. 

Sinelit ei hauganud peale keegi. 

Kui juba koiliblikad ei suuda ilma...

Hubert ei maganud hommikuni. 

Tööle jäi ta jälle hiljaks, auto rehv oli ju endiselt tühi ja bensiinijaam oli tavalisest tööteest kaugel, aga sealt ostetud sigaretipakk oli juba oma ime ära teinud. Ülemuse märkusele vastas Hubert tagasihoidlikut "seda ei juhtu enam!", töökaaslased olid erakordselt mõistvad ja kenad, isegi naabri koeraniru näis, kui tema peale mõelda, kuidagi nunnu. 

Ja kui ilusad lilled olid poe ukse kõrval potis!

Aiamaa

 

"Oooda nüid, las ma...."

Mutid trügisid üksteise seljas nagu omal ajal kempsupaberi sabas sai oldud, ega siis tohtinud inimestele õhuvahet sisse jääda - kohe oli mõni hiigelkrunniga vanaeit pilusse pugenud, küünarnukid turris.

"Ära roni selga, küll te saate kõik vaadata, las ma praegu..."

No ei anna järele, no ei anna. Ilme ajas end kohevile ja rehmas käega selja taha. Nagu tal ilma selletagi lihtne oleks olnud. Polnud see küll päris esimene kord tahvelarvuti taga, aga seekord ei olnud tegu postimehest uudise lugemise või lõbusate videote vaatamisega, seekord õpetas paksude prillidega poiss mutte kirja saatma. 

Vanasti oli lihtne. Postkontori-Marvi käest ostsid margi ("Anna õige see linnukesega, too tornidega on kole kallis!") ja ümbriku ("Ära nüüd enam näärivanaga anna, kohe on naistepäev käes!"), läksid koju ja kirjutasid ruudulisele vihulehele kirja kooliõele valmis, pistsid ümbrikusse, lasid keelega margist üle ja keelt suhu tõmbamata ümbriku äärest - ümbriku liim oli justkui magusam - ning viisid kirja Marvi kätte või pistsid postkast. Tehtud. Kahe nädala pärast oli kooliõel kiri käes, veel paari nädala pärast said temalt vastuse, mõnikord oli sel isegi tornidega mark ja näärivanaga ümbrik.

Aga nüüd, kujutage ette, saadetakse kirjad arvutiga. 

Prillidega poiss oli neile alguses seletanud misasi on postkast ja kuidas seda teha. 

Seejärel tegi prillidega poiss kõigile need postkastid valmis. "Meilpoks", nagu ta ütles.

Siis rääkis ta kuidas postkasti sisse ja välja logida.

Pärast seda logis ta muttide postkastidesse sisse. Kõigi omadesse korraga ei saanud, tahvleid oli kolm, mutte kaheksa.

Nüüd pidid nad üksteisele kirju saatma. Noh, need mutid kelle postkastid lahti olid. Nagu poiss ütles: "Need, kes meilpoksi sisse on loginud"

"Ära roni selga! Mida ma siis kirjutama pean?"

Poiss ohkas. "Mida tahate. Ilmast ja aiamaast, kui muud pole"

"Ilm on terve suvi nii õudne olnud, mida sest ikka kirjutada.."

"Kirjuta siis milleski muust. Kirjuta aiamaast"

Aiamaast võib kirjutada. Eriti naabri-Veera aiamaast, enda omast väga ei tahtnud nagu. Ühe näpuga toksides läks aega, aga see-eest oli käekiri ilus, itsitas Ilme. Kenad selged trükitähed sättisid ennast ekraanile ritta.

"ma pole ammu enam nii lohakalt rohitud aiamaad näinud kui sinu oma kui sa seda korralikult ei hari siis tulevad need teod kes su lillkapsad nahka pannud minu salati kallale mõni on vist juba tulnud ka enne mul tigusid polnud ja eila näiteks oli kolm tükki porknavarte vahel hakka oma peenraid ometi sagedamini rohima kui kaks korda suve sees"

Aega läks, tähed kippusid peitu minema, kindlasti oli ju näiteks A-täht enne hoopis teises kohas kui nüüd...

Kohe kergem hakkas. Sai  hinge pealt ära.

"Mis ma nüüd teen?"

"Nüüd kirjuta päisesse aadress ja pealkirja teema."

"Misse päis on"

Paksude prillidega poiss ohkas jälle. No nii noor mees, tea kohe, ehk on kopsud nõrgad või mis?

"Näe. toksa näpuga sinna.. jajah, näed, õige koht.. ja sinna kirjutad naabrinaise aadressi"

Lihtne ju.

"Merjumetsa vald, Koosa küla, Tiidriku Veera"

"Kusse pealkiri läheb?"

Ohe.

"Aadress peab ikka meiliaadress olema, ega see kiri postiga lähe, see läheb elektrooniliselt. Kirjuta veera.tiidrik@mail.ee"

Kohe oleks võinud öelda.

"A kusse pealkiri ikka läheb? Mis pealkirjaks panna?"

"Näe, sellel reale läheb, pane pealkirjaks midagi, mis seletab millest kiri räägib näiteks. kui väga tahad võid kirjast pisikese jupi kopeerida ja pealkirjaks kleepida."

Ah, ei hakka siin midagi kopeerima. Kus sa selle paberi veel topid ja...

Paneks nagu vanasti paberile sai kirjutatud? "Tere!" näiteks?

Ilme toksis "Tere!"

"Kuule, mul on kiri valmis, mis ma teen nüüd?"

Mine kursoriga "saada"-nupule ja tee klõps.

Klõps.

"Millal ta kirja kätte saab?!"

"Juba sai"

Vast minutit viisteist hiljem oli Veera kirja lõpuks kätte saanud ja läbi lugenud, ega see mõni ümbriku lahtilõikamine ei olnud. Ilme oli kindel, et ega Veera varem ümbrikuidki lahti ei lõiganud, sihuke lohakas mutt rebis neil niikuinii lahti nagu mäger nii, et paberiräbalad lendasid...

...aga praegu ei olnud see tähtis. 

Praegu oli tuba Veera kisa täis. muudkui, et "Mis sul minu aiamaaga asja!" ja "Sa vaata parem oma kompostihunnikut, see on nagu ohakamets!" ja "Sinu kassid käivad minu roosidesse sital!"

Teised mutid ei teadnud korraga kelle poolt olla. Kord noogutasid nad, et "Su peenrad on ikka koledad vaadata küll!", siis jälle "Kassid on tõesti päris käest ära, mul kraapisid gladioolipeenrasse oma junne!"

Paksude prillidega poiss oli juba pool tundi toast kadunud kui mutid laiali läksid.

"Kuule, see oli päris tore koolitus," arutasid nad tee peal, "Järgmine kord lubati õpetada kuidas pilte teha ja teistele saata!"

Pilte võiks küll tegema õppida. Oleks kohe Tiidriku-muti aiamaast tehtud pilte teistega jaganud, eks ole.

Provotseeritud ränt

"Mida ma teen, mida ma teen, mida ma teen...." 

Mõte oli nagu tammuv karu tsirkuseareenil, üks ja sama liigutus, kuhugi ei jõua. Udu rullis vati kombel, kohati, läbi hõredamate kohtade paistis silla käsipuul istuv norgus kogu. Ei olnud mingit kahtlust istuja eesmärgis, ses udus ei olnud ju ei vaateid, ei tuulekest mis võibolla oleks kenama ilmaga kedagi sillapiirdele meelitanud. 

Kellelgi oli elust tõsiselt villand. 

Värisevate kätega valis Robi numbri. 

 „Häirekeskus kuuleb, kuidas saan aidata?“ 

„Põssajõe sild, siin on enesetapja, istub käsipuu peal ja…“ 

„Põssajõgi? Neepina maakond?“ 

„Jah. Istub kummargil, paar korda juba on end kaugemale nihutanud ja…“ 

„Kuidas teie asjaga seotud olete?“ 

„Kuidagi ei ole, ma lihtsalt jalutasin siin ja nägin, noh“ 

„Sellise ilmaga jalutasite? Kas tegu on mehe või naisega?“ 

„Naine. Vist. Mees võib ka olla, aga vist on naine, õbluke selline“ 

„Nagu nälja pärast kõhna või? Kas tal on allergiaid?“ 

„Issand jumal, kuidas mina seda tean, ma ju ei tunnegi seda naist!“ 

„Ahah, ikkagi naine, jah? Olete te kindel, et te ei tunne teda?“ 

„Muidugi ei tunne, esimest korda näen!“ 

„Esimest korda? Alles väitsite, et te pole isegi tema soos kindel, nüüd olete kindel, et te pole teda kunagi kohanud? Kumb siis nüüd õige on, üks kahest on vale!“ 

„Kas te tulete siia, mis siis saab kui ta hüppab?“ 

„Ärge viige juttu mujale, mina olen siin see kes küsimusi esitab! Kui vana see naine on?“ 

„Vist on väga noor, ma ei saa aru, udu on, aga selline kõhnake, noor paistab olevat“ 

„Kustkohast ta pärit on?“ 

„Te teete nalja või? Kuidas ma saan teada kustkohast ta on, ma ei tunne ju teda!“ 

„Niimoodi võõra inimese pärast helistategi? Kas et jälitasite teda?“ 

„MA EI JÄLITANUD… ma ei jälitanud kedagi, ma jalutasin ja nägin teda siin istumas ja olen tema pärast mures!“ 

„Miks te karjute? Mures? Miks te mures olete, kas te ütlesite talle midagi, et te nüüd oma tegude tagajärgede pärast muretsete?“ 

„Ta istub seal… ah, jälle nihutas end rohkem ääre poole, kas te lõpuks tulete või ei?“ 

„Olge seal kus olete, me saadame brigaadi välja. Kas teil on juba kehtivaid karistusi ahitava jälitamise eest?“ 

„Minus ei ole asi, saatke kedagi tüdrukule appi!“ 

„Ahah, ikkagi tüdruk! Mis ta nimi on, vaatame kas ta on kunagi teie kohta raporti teinud..?“ 

„Minge õige persse““ 

Hilvi tundis kuidas keegi teda järsult varrukast tõmbas, õigupoolest ta isegi mitte ainult ei tundnud seda vaid ta lausa kukkus selili kõnniteele. Rabistades püsti tõustes vaatas ta enda sakutaja maruvihasesse näkku. 

 „Tule ära, läheme minema, muidu hüppame mõlemad!“ 

Alguses Hilvi väga ei tahtnud tulla. Kui nad rinnutsi sillale sõitva politseiauto otsa jooksid oli Hilvil lausa hea meel kui Robi maha keerati ja minema viidi. 

 „Ärge kiskuge mind, ma ei helistanud selle pärast, laske lahti, ma ei ole kedagi jälitanud, laske lahti, laske lahti, LASKE LAHTI, ma kurat poon ennast üles kongis kui te mind kinni panete, loomad…“

 Hilvil oli äkki Robist kahju, kohe väga kahju. 

  

Peab vist ikka sinna minema, äkki saaks aidata...

Kus see jaoskond oligi kuhu nad ta viivad?

Tuulest

 

Elviira avas oma postkasti nagu igal hommikul. Arved, reklaamid, kirjad surevatelt Aafrika printsidelt. Kiri võõralt, pealkirjaga „Sinule, alati“. Elviira luges kõiki kirju, isegi Aafrika printside omi – mis siis, et ta neile ei vastanud, huvitav oli ikka.

„Ma loodan, et su päev algas päikesega. Minu oma algas sinuga, mu päikesekiir.“

Elviira tundis sooja rahu, mis kirjast õhkus. Kaugete aegade kaja tuletas meelde, mis tunne on, kui liblikad lendavad. Kiri oli hell ja selgelt mitte talle mõeldud. Ta otsis saatja nime – ei midagi tuttavat. Järgmisel päeval tuli uus kiri.

„Ma ei tea, kas sa loed mu kirja. Aga ma kirjutan ikka. Sest mu südames on sinu nimi kõigi keerdudega kinni, mu arm.“

Elviira luges kirja mitu korda. See mõjus kui pehme tuul ta kahvatul nahal.

„Ma jään magama vaid selleks, et sind unes näha, mu teavasina. Kui sa ei ilmu unes, siis tuled sa mu mõtetesse hommikul veel enne, kui ma silmad avan.“

Õhtul uinumise eel luges Elviira seda kirja veel mitu korda.

„Täna kuulsin su häält. Tuul sahistas puudes mu akna taga – see oli kui sinu sosin.“

Elviira avas akna. Tuul liigutas kardinat, nagu oleks keegi tuppa hõljunud.

Nädalad möödusid. Kirjad jätkusid. Armastus, igatsus, mälestused. Elviira tundis end nagu pealtvaataja kellegi teise elus. Printside kirju ei avanud ta enam ammu. Reklaamid kustutas juba nende saatjat nähes. Aga kirjad muutusid tumedamaks.

„Ma ei tea enam, kas sa oled seal. Või kas sa kunagi olid. Aga ma ei oska lõpetada.“

Sel korral oleks Elviira kirjale peaaegu vastanud. Vaid viimasel hetkel tõmbusid sõrmed klaviatuuri kohalt tagasi. Paar minutit istus ta nii, sõrmed tugevalt rusikasse surutud.

„Vihmas on hea olla – mu pisarad kaovad voolavasse vette.“

Elviira oleks peaaegu nutma hakanud. Üks pisar isegi pääses jooksu.

Lõpuks tuli viimane kiri.

„See on viimane. Ma ei saa enam kirjutada tühjusesse. Kui sa kunagi loed neid, tea, et sa olid mu maailm.“

Vaikus. Elviira istus kaua, kiri avatud. Ta ei teadnud, kes oli saatja ega kellele need mõeldud olid. Kas ta oleks pidanud vastama? Kui ta praegu vastaks – kas siis oleks liiga hilja? Kas...?

 

Love story

 Arionil oli saladus.

Need, kes teda teadsid ei osanud aimatagi millist koormat Arion enesega kaasas veab. Pealtnäha oli ta tigu nagu kõik teisedki, tema pikk värtnakujuline keha oli kaunite reljeefsete triipudega, kui ta peenras ringi liikus jäi temast maha ilus kollane limajälg, tema kümned tuhanded hambad jätsid mahlastele lehtedele samasuguse hammustusjälje nagu tema sugulaste ampsud. Ei midagi erilist. Nälkjas nagu kõik teised. 

Saladusega nälkjas. 

Arionil olid jalad. 

Ilusad pikad sääred tavalise lopendava tallaserva varjus. 

Arioni koorudes ei märganud ta oma jalgu kohe, alguses oli ta ametis suurte suguvendade eest peitumise ja väiksemate liigikaaslase nahkapanemisega, esimesed suutäied mahlastest salatilehtedest maitsesid nagu vabadus ja kes siis, suu vabadust täis, oma keha ikka analüüsib. Kuid ühel hommikul, kui päike oli just hakanud udust peenart soojendama, tundis Arion midagi kummalist. Midagi, mis ei olnud limane ega libe. Midagi, mis liikus temaga kaasa, kuid mitte roomates — vaid astudes.

Ta peatus, tõmbas end kerra ja piilus ettevaatlikult oma keha alla. Seal nad olid. Jalad. Pikad, saledad, peaaegu graatsilised. Hea küll, võibolla oleks põlvekedrad võimud ola vähem väljajoonistunud, aga ikkagi - jalad! Mitte keegi teine peenras ei paistnud neid nägevat. Mitte keegi ei tundnud huvi, miks Arion vahel liikus kiiremini kui teised, miks tema limajälg vahel katkes ja jätkus veidi eemal.

Arion õppis oma jalgu kasutama salaja. Öösiti, kui teised magasid, ta jooksis. Mitte kaugele, sest maailm oli suur ja tema väike, aga joostes tundis ta  tuult, mis ei olnud nälkjatele mõeldud. Tuulest tulid unistused. Unistused mägedest, kuhu ta võiks kunagi ronida, ja järvedest, mille ääres ta võiks istuda — mitte roomata, vaid istuda.

Aga saladused on rasked. Ja jalad, olgugi et imelised, olid koorem, mida tuli varjata. Arion teadis nüüd mis tunne oli tigudel - saladus kui teokoda tema selleks mitte valmis oleva keha peal rõhus teda, Arion tahtis koormat jagada, aga kellega?

Ühel ööl, kui kuu oli täis ja kastetilkade sära muutis peenra muinasjutuliseks, nägi Arion teda — lindu. Mitte tavalist lindu, vaid sädelevate sulgedega olendit, kelle silmad peegeldasid sama saladust, mida Arion ise kandis. Ta ei kõndinud, ta tantsis.  Õrnalt, graatsiliselt, hääletult. Linnu keha all, seelikuna jalgu ümbritsedes oli sulgede varjus samasugune tald nagu Arionil. Nagu nälkjatel.

Kohtumine toimus vaikuses. Arion libistas end linnu juurde, lind kummardus. Nad ei rääkinud, aga mõistsid. Nad olid mõlemad midagi muud, midagi enamat kui nende liikide piirid lubasid. Nad armusid.

Kuid armastus ei muuda loodust. Ja lind, olgugi et ta silmad olid täis hellust, jäi ikkagi kiskjaks. Ühel hommikul, kui päike tõusis ja maailm ärkas, ärkas ka tema nälg. Ta vaatas Arioni, kes magas tema tiiva all, ja tundis, kuidas instinkt temast üle võttis.

Ühe kiire liigutusega neelas ta Arioni alla.

Arion ei olnud tavaline saak. Tema jalad — need, mida ta oli varjanud kogu elu — takerdusid linnu kurku. Lind hakkas köhima, kluugutama, tiivad vehkimas, kuid asjata. Arion jäi tema kurku kinni, lind rabeles natuke ja jäi vaikseks. Arion elas veel tunnikese, siis sai tal õhk otsa.

Ja kui hommikune tuul üle peenra puhus, jäi sinna vaid üksik kollane limajälg ja paar sulge, mis sätendasid nagu mälestus millestki, mis ei oleks tohtinud olla — aga oli.

Hommik

 

"Sa oled alatu petis! Sa oled valetaja, viimane looder, mõttetu kamakas, ma viskan sind välja, prügimäel sa lõpetad ja mu kulm ka ei liigu kui sind prügikasti kõrval näen!"

Iga järgmine sõna kõlas eelmisest valjemini ja kõrgemal toonil, pärast prügikasti mainimist jätkus tiraad ainult nahkhiirtele kuuldavas registris, aga see jätkus! Vahele kostsid kolksuvad hoobid ja millegi raske kukkumine, päris kindlasti löödi midagi, mis purunes raginal...

Seejärel saabus vaikus. Täielik, lausa täiuslik vaikus - täiuslikuks tegi vaikuse tänavahäälte puudumine, kõik oli tardunud, pilgud olid pööratud Elviira akendele. 

Elviira, soliidses eas soliidse välimusega soliidne, kuigi habras daam ilmus rõdule. Perfektselt istuva koduse kostüümijaki hõlmad lehvisid tuules, soeng tuulele ei reageerinud, pikka pitsi tumeda peene sigaretiga hoidis audreyhepburnilik graatsiline käsi. Sekundi murdosaks toetus Elviira rinnatisele,  rauge pilguga üle hoovipuude vaadates, seejärel, tõmmanud mahvi pitsi nõelpeenest otsast pöördus tuppa tagasi. 

Tänaval võttis veel aega enne kui liikumine taastus. 

***

Elviira vajutas kohvimasina nupule. “Espresso.”
Masin piiksatas.

„Viga 14: veepaaki ei tuvastatud.”

Elviira tõstis kulmu. Veepaak oli täis. Ta võttis selle välja. Pani tagasi. Vajutas uuesti.

„Viga 7: vaja katlakivieemaldust.”

„Katlakivi? Ma puhastasin sind eelmisel nädalal, sa tänamatu plekkpurk,” 

Elviira hääles oli halvasti varjatud kannatamatust.

Ta tõmbas juhtme seinast. Ootas. Ühendas uuesti. Vajutas “Cappuccino.”

„Viga 3: tilgakandik täis.”

Ta vaatas kandikut. Kuiv nagu Sahara.

Elviira silmad kitsenesid. Ta hingas sügavalt sisse. Siis vajutas ta kõiki nuppe korraga, nagu oleks tegemist tuumarelvaga, mis tuleb kohe kahjutuks teha.

Masin vilgutas tulesid. Urises. Ja siis...

„Viga 21: tundmatu rike.”

See oli viimane piisk.

Elviira tõusis aeglaselt püsti. Tema käed värisesid. Ta vaatas masinat nagu ta viimati oli vaadanud oma eksmeest. Siis karjus ta:

"Sa oled alatu petis! Sa oled valetaja, viimane looder, mõttetu kamakas, ma viskan sind välja, prügimäel sa lõpetad ja mu kulm ka ei liigu kui sind prügikasti kõrval näen!"

Elviira teadis täpselt kus ta taignarull asus. Toakingade ninad olid korralikud, kinnised.

Naabrid kuulasid. Terve tänav peatus. Koerad kiunatasid ja pugesid voodi alla. Kell sai kümme, kuid kellakägu seekord ei kukkunud. Igaks juhuks.

Elviira seisis seal, silmad leegitsemas, ja teatas sisinal: "See ei ole veel läbi!"

Kapis pudenes kahel tassil kõrv küljest. 

Elviira astus rõdule, sigaretipits sirgete sõrmede vahel.

Portaal

 

Jälle.

Jälle sama asi - Alisa pani mikrouuni piruka ja pärast kõlli ust avades vaatas talle sealt  vastu kruubipudru kuhi. 

Alisa oli juba pisut endast väljas, ta ei söönud kruubiputru. 

Alati ei olnud see muidugi pirukas, mis pudruks muutus. Sama oli juhtunud pitsalõiguga, millest sai keedunaeris ja pastaroaga mille asemel oli uunis hernesupiloik.

Keedunaeris ja hernesupp ei olnud samuti toidud mida Alisa oleks himustanud.

Lõuna oli ju ometi, nälg kraapis kõhus nagu hulkuv kass. Õnneks oli Alisal veel üks pirukas, kes ei riski see šampust ei joo.. olgu-olgu, see pirukat ei söö. Alisa riskis.

Seekord oli ta läbematu, veel enne kui hubane sumin läbi sai, enne kõlinat tõmbas ta uuni ukse lahti.

Pirukas oli alles, aga...

....Ann kiljatas valjusti.  

Juba mõnda aega oli ta hädas koldel keeva toiduga. kord, kaalikaid keetes jäi poole segamise pealt koostale mingi veider lätakas, ligunenud ja päris ropu välimusega, koergi ei tahtnud seda, kui koost ehmatusest võpatanud Anni käes põrandale lendas. Samas kruubipudru peal kõhutanud saiake oli isuäratav, Ann isegi mekkis servakest. Lõpuni süüa küll ei julgenud, igaks juhuks poetas ta saiakese koldesse, aga jah, sellega võis isegi leppida, mitte nagu hernesupis ujuvate ussidega.

Midagi oli pajaga vist valesti, mõtles Ann ja kummardus alles keema hakkava jahukördi kohale, et seda uurida.

Seal oli kellegi nägu. 

Uunis nägi Alisa üle piruka kellegi nägu.

Pimedus

Midagi krabises pimedas toas. 

Joonatan ei teadnud, kas tekk üle pea tõmmata või tuli põlema panna. Aga äkki teeks mõlemat...seda mõtet ta lõpuni mõelda ei jõudnud, mingi külm asi puudutas Joonatani otsaesist. Joonatan röögatas kogu hingest, koer kiljatas kohkunult ja vihm akna taga lödises valjemini kui minut tagasi. 

Nagu tuulekeeris oleks läbi toa käinud, aga kohe tuli rahunemine. 

 "Ah sina oled," ütles Joonatan Rööbikule. 

Rööbik tonksas veelkord ninaga Joonatani, nüüd tabas ta Joonatani väljasirutatud kätt. 

 Käsi hakkas koera sügama, too nihverdas end sängiveerele aina lähemale. 

"Kas sa kardad?" 

Joonatan oleks küsimuse lõppu peaaegu pannud "ka", aga ega siis koerale tohi näidata, et peremehel hirm on. Kutsikaohtu ka ju teine. 

"No tule siis siia..." 

Rööbik ei teadnud mida suurest rõõmust teha. Seda ei juhtunud tihti, teist korda alles kui peremees teda voodisse oma teki peale lubas. Saba sahmis öökapi pealt ajalehe maha, hea, et lamp püsti jäi. 

"No kus sa, kas saad paigale!" 

Rööbik matsatas teki peale pikali ja ohkas pikalt. 

"Mis sa nüüd niimoodi siia tikud, kolli nägid või?" 

Neljasilmaline peni, mine tea, äkki nägigi. 

Joonatanile tulid meelde lapsepõlve augustiööd, mil hiljutiste suveööde heleduse mäletamine ei lasknud veel pimeduse hubasust hinge, jättes alles ainult kõheduse. Joonatan mäletas, et tollal näis kolle olevat nii sängi all kui sahvris. Kemmergust muidugi rääkimata, kes siis sinna öösel minna tahtis. Või kui, siis ikka suure laulu ja jalgade trampimise saatel, et enesele vaprust juurde manada. 

Ei tea, kas koll inimesi ka kardab? 

 Joonatan kujutas end voodi alla kolliks. No eks sa proovi magama jääda, kui keegi su pea kohal nagistab. Näe, endalgi on sügisel imelik kui hiired lae peal liduvad, oleks need hiired veel inimese suurused... 

Joonatan võdistas õlgu. Rööbik tegi selle peale nurisevat häält. 

Hiired lae peal. Hm, kui Joonatan mõnda nägema trehvas olid ikka hiired need kes sääred tegid. Jeleenalt peab uurima kuidas tal kassidega lood on, mõtles Joonatan. Talle ei meeldinud mõte mürgitatud hiirtest ja lõksuga püüdmine oli ka kuidagi kole. 

Kass pidi juba lihtsalt olemas olles hiiri peletama, nii need naised poe manu kõnelesid. 

Joonatan trügis end mugavamalt selili, Rööbik võttis pea pool voodilaiust oma kere alla. Ennast pole ollagi, aga näe, laiutada oskab. 

Oleks tal lapsena koer olnud ei oleks ta kindlasti kolle ja pimedat peljanud. Aga kui ikka voodi alla oleks mõni koll, siis ei teagi kumb kumba rohkem kartma peaks. 

 Joonatan nügis Rööbikut, nelja silmaga koer, kui kummitust või kolli näeb, siis mis tal viga, saab eest ära minna, tema jaoks ei ole koll üllatus 

"Mine maha, paksuke!" 

Selle peale koer ei urisenud. 

Ta ei urisenud Joonatani peale tegelikult kunagi. 

Rööbik põntsatas põrandale. 

 Vihm akna taga oli nagu unelaul. 

Koer pikutas voodi ees, nina sängiserva all ja urises läbi une. 

 "Äkki on koll voodi all?" 

Joonatan lasi pea üle voodiserva ripu ja hõikas voodi alla "Böö!" 

Suur inimene juba, ega ta ju enam kolli karda. Vabalt võiks kohe kasvõi kempsu minna. 

Vihma pärast ei taha, noh.

Perfoo..prtf...tegeluskunst

 Šampuseklaasid kõlisesid, tikuvõileivad aurustusid kandikutelt, siid sahises ja lipsud poosid. Linna modernseimas galeriis avati moodsaima kunstniku värsket näitust. Per..perf..perfoom...perfoormansiga. Kunstnik seisis hämaras saalis looritaolise riidega kaetud molberti ees, neerukujuline palett käes ja viipas nii graatsiliselt kui tema kümnepuudane ihu lubas oma kannupoistele, et need lõuendi loori alt vabastaksid. Veel üksainus lärakas tumerohelist värvi pruuniks krunditud pinnale ja tema viimane meistriteos oleks näituse võimsalt avanud. Riie hõljus minema. Kruntvärv oli veidi märg, see oli meelega nii seatud, sest roheline pidi sellega natuke segi minema ja laiali valguma. Nii läkski. Paar inspiratsioonipuhangus vehitud joont lisaks, kunstnik tõstis käe ja retsiteeris: "Mu värskeim šedööver sündis teie silme ees, saagu selle nimeks mets!" Üks kannupoistest haaras kukkuva paleti, publik oigas orgastilises kliimaksis, šampanjakorgid põrkasid vastu lage ja koiliblikad lendasid. Koiliblikad laperdasid, täites lõuendile suunatud valgusvihu tiibadelt pudeneva tolmu säraga, nad maandusid kõikjal - šampanjaklaasides, soengutes, maali värskel värvipinnal. Eriti maali värskel värvipinnal. Kunstnik karjatas kohkunult ja proovis koiliblikaid pintsliga värvilt maha kraapida, lükates need sellega hoopis sügavamalt pehmesse pinda. Ta proovis käteplaksudega liblikaid õhust kätte saada, publik vastas sellele tormilise aplausiga. Lõpuks andis kunstnik alla ja tajudes vältimatut katastroofi, tema seni tõusvalt kulgenud kunsnikukarjääri põrmuvarisemist põgenes kunstnik koju, kus jõi ära kaks liitrit veini ja lubas endale, et läheb järgmisel päeval jõusaali. Järgmisel päeval ilmus ajalehe kunstirubriigis pikk arvustus, milles võrreldi kunstnikku Al Paldrokiga. "Maal nimega "Mets" on lihtne, liigagi lihtne, kuid kunstniku lisatud eluslooduse element koiliblikate näol toob sisse poliitilise metsarüüste vihje ja...." Kunstnik luges seda alles pärast jõusaalist tulekut. Ta müüs oma vastsoetatud jõusaalipileti seepeale kohe ühele oma jüngrile. Tädi Milvi, kellele üheksakümnenda juubeli puhul oli nooremate sugulaste poolt sebitud kutse näituse avamisele ei lugenud arvustust üldse. Tema kloppis rõdul oma setsmekümneaastast rebaseboad, mis näitusel soojas ruumis oli vallandanud koiliblikate müriaadi.

Kukujuku lugu

 

Putukad on pisikesed ja nunnud. 

Lepatriinu Kukujuku oli eriti pisike. Nunnu oli ta ka muidugi, aga ta oli nii pisike, et keegi lihtsalt ei näinud kui nunnu ta on. Mitte keegi ei öelnud "Oh kui nunnu sa oled!", keegi ei öelnud isegi, et "Ma arvan, et sa oled väga nunnu!", sest keegi lihtsalt ei näinud teda. Kui ta asfaldil päikese käes pikutas astuti talle alatihti peale, aga kuna ta oli nii väike ei saanud ta kunagi viga. Jalad - olid need siis inimest saapad või koerte käpad - ei surunud teda vastu maad, alati jäi mingi õhuvahe tema ja sammuja talla vahele.

Kukujuku tundis ennast kogu aeg väga üksi. Kui ta prooviski kellegagi sõbrustada jäid tema katsed märkamata.

"Hei, tere, minu nimi on Kukujuku, ma olen lepatriinu. kas me võiksime sõbrad olla?"

Mitte keegi ei kuulnud teda. Mitte keegi ei pööranud peadki.

Kukujuku oleks hea meelega nutnud, aga pisar oleks olnud temast suurem ja nii jäigi nutmata.

Siis juhtus õnnetus.

Kukujuku lendas peenikese põrinaga mööda lahtisest aknast. Äkiline tuulehoog lõi teda tasakaalust välja ja uperpallitades maandus ta Johan Jõumehe toas. Vähe sellest, et toas, ta kukkus koguni Johan Jõumehe lauale. Nagu lauale kukkumisest vähe oleks olnud pudenes ta Johan Jõumehe laual olnud avatud purki. 

Purk oli servani täis peenikest pulbrit, mida Johan Jõumees teelusikatäis haaval oma joogi sisse pudistas. 

Nüüd oli sama pulber lepatriinu Kukujuku silmi, nina ja suud ummistamas. Võttis aega kuniks Kukujuku ennast purgist välja kaevas ja lauale ukerdas. Oi, see oli väsitav, Kukujuku kukutas end üle lauaääre põrandale vaiba sisse ja jäi väsinult tukkuma. 

Lepatriinu ärkas hirmsa lärmi peale.

"Appi!" Johan Jõumehe hääl oli üllatavalt peenike ja hirmunud.

"Appi, mu toas on tundmatu loom!"

"Kes? Kus? Kas see on ohtlik loom?" Kukujuku vaatas vasakule ja paremale ja ei näinud kedagi, ainult laud, mille serva alla ta magama oli jäänud libises ta seljast maha ning selle olnud purk kukkus Kukujukule pähe. kukkus pähe, läks ümber ja juba jälle oli Kukujuku peene pulbri kätte lämbumas. 

Seepeale ajas Kukujuku tiivad laiali ja lendas aknast välja, tuba ei onud koht kus ükski lepatriinu tegelikult üldse olla tahaks.

Aknast välja lennates lõi Kukujuku aknapiida sisse päris koleda mõlgi. 

Kui Kukujuku mööda tänavat edasi lendas oli kõik kuidagi väga testmoodi. Inimesed kukkusid kogu aeg kes pikali, kes käpuli kohe kui lepatriinu Kukujuku neist mööda lendas. Tuul, mida Kukujuku tiivad tekitasid kõigutasid autosid ja lõid tuletõrjehüdrante pooleks. Need vähesed inimesed kes Kukujuku möödalennust püsti jäid karjusid sama hirmsa häälega nagu Johan Jõumees seda enne tegi.

"Appi! Mis loom see on?"

Kukujuku nägi enda peegelpilti pilvelõhkuja akendest.

"Ma olen suur" Ma olen SUUR!"

Jah, Kukujuku oli suur. Vähemalt sama suur kui buss. Ei, ikka sama suur kui laev. Oh, ta oli vähemalt lossi suurune.

Kukujuku kasvas iga hetkega. Lepatiinu tõusis kiiresti kõrgemale ja lendas linnast nii kaugele kui sai. Ta maandus kaugel kõrbes, enne hoolega vaadates, et keegi ei oleks tema all. Kui ta maandus tuiskas liiv kõrgele ja mütsatus oli nii vali, et kaugel-kaugel vaatasid inimesed üksteisele otsa ja ei saanud kokkuleppele kas see oli nüüd maavärin või äike.

Kukujuku kõhutas kõrbes ja oli õnnetu. Ta oli nunnu putukas, ilus täpiline lepatriinu, aga mitte keegi ei öelnud talle, et ta seda on. Keegi ei saanud aru, et ta on lepatriinu. Kui alpinistid mööda ta külgi üles ronisid olid nad lepatriinu seljale jõudes rõõmsad, aga ka nemad ei saanud aru, et nad vaatavad lepatriinu Kukujukut.

Kukujuku nuttis natuke, Tema pisarast sai alguses suur järv, hiljem voolas sealt lausa jõgi välja. Järv oli ilus, mäe varjus oleva veekogu äärde kogunesid loomad, inimesed imetlesid nii mäge kui järve.

Aga Kukujuku tundis end väga üksi.

Ta ei teadnud, et kuus planeeti kaugemal istus tähetornis üks pika habemega astronoom, kes uuris Kukujuku planeeti teleskoobiga ja mõtles tollele vastavastatud planeedile nime välja. 

"Milline ilus mägi, lausa imeilus mägi. Ma arvan, et panen selle planeedile nimeks Lepatriinumäe planeet!"

Kui pika habemega astronoom oleks teadnud Kukujuku nime oleks ta planeedi nimeks pannud Kukujuku planeet. 

Lepatriinumäe planeet oli siiski samuti hea nimi.

Oleks Kukujuku seda teadnud...