Provotseeritud ränt

"Mida ma teen, mida ma teen, mida ma teen...." 

Mõte oli nagu tammuv karu tsirkuseareenil, üks ja sama liigutus, kuhugi ei jõua. Udu rullis vati kombel, kohati, läbi hõredamate kohtade paistis silla käsipuul istuv norgus kogu. Ei olnud mingit kahtlust istuja eesmärgis, ses udus ei olnud ju ei vaateid, ei tuulekest mis võibolla oleks kenama ilmaga kedagi sillapiirdele meelitanud. 

Kellelgi oli elust tõsiselt villand. 

Värisevate kätega valis Robi numbri. 

 „Häirekeskus kuuleb, kuidas saan aidata?“ 

„Põssajõe sild, siin on enesetapja, istub käsipuu peal ja…“ 

„Põssajõgi? Neepina maakond?“ 

„Jah. Istub kummargil, paar korda juba on end kaugemale nihutanud ja…“ 

„Kuidas teie asjaga seotud olete?“ 

„Kuidagi ei ole, ma lihtsalt jalutasin siin ja nägin, noh“ 

„Sellise ilmaga jalutasite? Kas tegu on mehe või naisega?“ 

„Naine. Vist. Mees võib ka olla, aga vist on naine, õbluke selline“ 

„Nagu nälja pärast kõhna või? Kas tal on allergiaid?“ 

„Issand jumal, kuidas mina seda tean, ma ju ei tunnegi seda naist!“ 

„Ahah, ikkagi naine, jah? Olete te kindel, et te ei tunne teda?“ 

„Muidugi ei tunne, esimest korda näen!“ 

„Esimest korda? Alles väitsite, et te pole isegi tema soos kindel, nüüd olete kindel, et te pole teda kunagi kohanud? Kumb siis nüüd õige on, üks kahest on vale!“ 

„Kas te tulete siia, mis siis saab kui ta hüppab?“ 

„Ärge viige juttu mujale, mina olen siin see kes küsimusi esitab! Kui vana see naine on?“ 

„Vist on väga noor, ma ei saa aru, udu on, aga selline kõhnake, noor paistab olevat“ 

„Kustkohast ta pärit on?“ 

„Te teete nalja või? Kuidas ma saan teada kustkohast ta on, ma ei tunne ju teda!“ 

„Niimoodi võõra inimese pärast helistategi? Kas et jälitasite teda?“ 

„MA EI JÄLITANUD… ma ei jälitanud kedagi, ma jalutasin ja nägin teda siin istumas ja olen tema pärast mures!“ 

„Miks te karjute? Mures? Miks te mures olete, kas te ütlesite talle midagi, et te nüüd oma tegude tagajärgede pärast muretsete?“ 

„Ta istub seal… ah, jälle nihutas end rohkem ääre poole, kas te lõpuks tulete või ei?“ 

„Olge seal kus olete, me saadame brigaadi välja. Kas teil on juba kehtivaid karistusi ahitava jälitamise eest?“ 

„Minus ei ole asi, saatke kedagi tüdrukule appi!“ 

„Ahah, ikkagi tüdruk! Mis ta nimi on, vaatame kas ta on kunagi teie kohta raporti teinud..?“ 

„Minge õige persse““ 

Hilvi tundis kuidas keegi teda järsult varrukast tõmbas, õigupoolest ta isegi mitte ainult ei tundnud seda vaid ta lausa kukkus selili kõnniteele. Rabistades püsti tõustes vaatas ta enda sakutaja maruvihasesse näkku. 

 „Tule ära, läheme minema, muidu hüppame mõlemad!“ 

Alguses Hilvi väga ei tahtnud tulla. Kui nad rinnutsi sillale sõitva politseiauto otsa jooksid oli Hilvil lausa hea meel kui Robi maha keerati ja minema viidi. 

 „Ärge kiskuge mind, ma ei helistanud selle pärast, laske lahti, ma ei ole kedagi jälitanud, laske lahti, laske lahti, LASKE LAHTI, ma kurat poon ennast üles kongis kui te mind kinni panete, loomad…“

 Hilvil oli äkki Robist kahju, kohe väga kahju. 

  

Peab vist ikka sinna minema, äkki saaks aidata...

Kus see jaoskond oligi kuhu nad ta viivad?

Tuulest

 

Elviira avas oma postkasti nagu igal hommikul. Arved, reklaamid, kirjad surevatelt Aafrika printsidelt. Kiri võõralt, pealkirjaga „Sinule, alati“. Elviira luges kõiki kirju, isegi Aafrika printside omi – mis siis, et ta neile ei vastanud, huvitav oli ikka.

„Ma loodan, et su päev algas päikesega. Minu oma algas sinuga, mu päikesekiir.“

Elviira tundis sooja rahu, mis kirjast õhkus. Kaugete aegade kaja tuletas meelde, mis tunne on, kui liblikad lendavad. Kiri oli hell ja selgelt mitte talle mõeldud. Ta otsis saatja nime – ei midagi tuttavat. Järgmisel päeval tuli uus kiri.

„Ma ei tea, kas sa loed mu kirja. Aga ma kirjutan ikka. Sest mu südames on sinu nimi kõigi keerdudega kinni, mu arm.“

Elviira luges kirja mitu korda. See mõjus kui pehme tuul ta kahvatul nahal.

„Ma jään magama vaid selleks, et sind unes näha, mu teavasina. Kui sa ei ilmu unes, siis tuled sa mu mõtetesse hommikul veel enne, kui ma silmad avan.“

Õhtul uinumise eel luges Elviira seda kirja veel mitu korda.

„Täna kuulsin su häält. Tuul sahistas puudes mu akna taga – see oli kui sinu sosin.“

Elviira avas akna. Tuul liigutas kardinat, nagu oleks keegi tuppa hõljunud.

Nädalad möödusid. Kirjad jätkusid. Armastus, igatsus, mälestused. Elviira tundis end nagu pealtvaataja kellegi teise elus. Printside kirju ei avanud ta enam ammu. Reklaamid kustutas juba nende saatjat nähes. Aga kirjad muutusid tumedamaks.

„Ma ei tea enam, kas sa oled seal. Või kas sa kunagi olid. Aga ma ei oska lõpetada.“

Sel korral oleks Elviira kirjale peaaegu vastanud. Vaid viimasel hetkel tõmbusid sõrmed klaviatuuri kohalt tagasi. Paar minutit istus ta nii, sõrmed tugevalt rusikasse surutud.

„Vihmas on hea olla – mu pisarad kaovad voolavasse vette.“

Elviira oleks peaaegu nutma hakanud. Üks pisar isegi pääses jooksu.

Lõpuks tuli viimane kiri.

„See on viimane. Ma ei saa enam kirjutada tühjusesse. Kui sa kunagi loed neid, tea, et sa olid mu maailm.“

Vaikus. Elviira istus kaua, kiri avatud. Ta ei teadnud, kes oli saatja ega kellele need mõeldud olid. Kas ta oleks pidanud vastama? Kui ta praegu vastaks – kas siis oleks liiga hilja? Kas...?

 

Love story

 Arionil oli saladus.

Need, kes teda teadsid ei osanud aimatagi millist koormat Arion enesega kaasas veab. Pealtnäha oli ta tigu nagu kõik teisedki, tema pikk värtnakujuline keha oli kaunite reljeefsete triipudega, kui ta peenras ringi liikus jäi temast maha ilus kollane limajälg, tema kümned tuhanded hambad jätsid mahlastele lehtedele samasuguse hammustusjälje nagu tema sugulaste ampsud. Ei midagi erilist. Nälkjas nagu kõik teised. 

Saladusega nälkjas. 

Arionil olid jalad. 

Ilusad pikad sääred tavalise lopendava tallaserva varjus. 

Arioni koorudes ei märganud ta oma jalgu kohe, alguses oli ta ametis suurte suguvendade eest peitumise ja väiksemate liigikaaslase nahkapanemisega, esimesed suutäied mahlastest salatilehtedest maitsesid nagu vabadus ja kes siis, suu vabadust täis, oma keha ikka analüüsib. Kuid ühel hommikul, kui päike oli just hakanud udust peenart soojendama, tundis Arion midagi kummalist. Midagi, mis ei olnud limane ega libe. Midagi, mis liikus temaga kaasa, kuid mitte roomates — vaid astudes.

Ta peatus, tõmbas end kerra ja piilus ettevaatlikult oma keha alla. Seal nad olid. Jalad. Pikad, saledad, peaaegu graatsilised. Hea küll, võibolla oleks põlvekedrad võimud ola vähem väljajoonistunud, aga ikkagi - jalad! Mitte keegi teine peenras ei paistnud neid nägevat. Mitte keegi ei tundnud huvi, miks Arion vahel liikus kiiremini kui teised, miks tema limajälg vahel katkes ja jätkus veidi eemal.

Arion õppis oma jalgu kasutama salaja. Öösiti, kui teised magasid, ta jooksis. Mitte kaugele, sest maailm oli suur ja tema väike, aga joostes tundis ta  tuult, mis ei olnud nälkjatele mõeldud. Tuulest tulid unistused. Unistused mägedest, kuhu ta võiks kunagi ronida, ja järvedest, mille ääres ta võiks istuda — mitte roomata, vaid istuda.

Aga saladused on rasked. Ja jalad, olgugi et imelised, olid koorem, mida tuli varjata. Arion teadis nüüd mis tunne oli tigudel - saladus kui teokoda tema selleks mitte valmis oleva keha peal rõhus teda, Arion tahtis koormat jagada, aga kellega?

Ühel ööl, kui kuu oli täis ja kastetilkade sära muutis peenra muinasjutuliseks, nägi Arion teda — lindu. Mitte tavalist lindu, vaid sädelevate sulgedega olendit, kelle silmad peegeldasid sama saladust, mida Arion ise kandis. Ta ei kõndinud, ta tantsis.  Õrnalt, graatsiliselt, hääletult. Linnu keha all, seelikuna jalgu ümbritsedes oli sulgede varjus samasugune tald nagu Arionil. Nagu nälkjatel.

Kohtumine toimus vaikuses. Arion libistas end linnu juurde, lind kummardus. Nad ei rääkinud, aga mõistsid. Nad olid mõlemad midagi muud, midagi enamat kui nende liikide piirid lubasid. Nad armusid.

Kuid armastus ei muuda loodust. Ja lind, olgugi et ta silmad olid täis hellust, jäi ikkagi kiskjaks. Ühel hommikul, kui päike tõusis ja maailm ärkas, ärkas ka tema nälg. Ta vaatas Arioni, kes magas tema tiiva all, ja tundis, kuidas instinkt temast üle võttis.

Ühe kiire liigutusega neelas ta Arioni alla.

Arion ei olnud tavaline saak. Tema jalad — need, mida ta oli varjanud kogu elu — takerdusid linnu kurku. Lind hakkas köhima, kluugutama, tiivad vehkimas, kuid asjata. Arion jäi tema kurku kinni, lind rabeles natuke ja jäi vaikseks. Arion elas veel tunnikese, siis sai tal õhk otsa.

Ja kui hommikune tuul üle peenra puhus, jäi sinna vaid üksik kollane limajälg ja paar sulge, mis sätendasid nagu mälestus millestki, mis ei oleks tohtinud olla — aga oli.

Hommik

 

"Sa oled alatu petis! Sa oled valetaja, viimane looder, mõttetu kamakas, ma viskan sind välja, prügimäel sa lõpetad ja mu kulm ka ei liigu kui sind prügikasti kõrval näen!"

Iga järgmine sõna kõlas eelmisest valjemini ja kõrgemal toonil, pärast prügikasti mainimist jätkus tiraad ainult nahkhiirtele kuuldavas registris, aga see jätkus! Vahele kostsid kolksuvad hoobid ja millegi raske kukkumine, päris kindlasti löödi midagi, mis purunes raginal...

Seejärel saabus vaikus. Täielik, lausa täiuslik vaikus - täiuslikuks tegi vaikuse tänavahäälte puudumine, kõik oli tardunud, pilgud olid pööratud Elviira akendele. 

Elviira, soliidses eas soliidse välimusega soliidne, kuigi habras daam ilmus rõdule. Perfektselt istuva koduse kostüümijaki hõlmad lehvisid tuules, soeng tuulele ei reageerinud, pikka pitsi tumeda peene sigaretiga hoidis audreyhepburnilik graatsiline käsi. Sekundi murdosaks toetus Elviira rinnatisele,  rauge pilguga üle hoovipuude vaadates, seejärel, tõmmanud mahvi pitsi nõelpeenest otsast pöördus tuppa tagasi. 

Tänaval võttis veel aega enne kui liikumine taastus. 

***

Elviira vajutas kohvimasina nupule. “Espresso.”
Masin piiksatas.

„Viga 14: veepaaki ei tuvastatud.”

Elviira tõstis kulmu. Veepaak oli täis. Ta võttis selle välja. Pani tagasi. Vajutas uuesti.

„Viga 7: vaja katlakivieemaldust.”

„Katlakivi? Ma puhastasin sind eelmisel nädalal, sa tänamatu plekkpurk,” 

Elviira hääles oli halvasti varjatud kannatamatust.

Ta tõmbas juhtme seinast. Ootas. Ühendas uuesti. Vajutas “Cappuccino.”

„Viga 3: tilgakandik täis.”

Ta vaatas kandikut. Kuiv nagu Sahara.

Elviira silmad kitsenesid. Ta hingas sügavalt sisse. Siis vajutas ta kõiki nuppe korraga, nagu oleks tegemist tuumarelvaga, mis tuleb kohe kahjutuks teha.

Masin vilgutas tulesid. Urises. Ja siis...

„Viga 21: tundmatu rike.”

See oli viimane piisk.

Elviira tõusis aeglaselt püsti. Tema käed värisesid. Ta vaatas masinat nagu ta viimati oli vaadanud oma eksmeest. Siis karjus ta:

"Sa oled alatu petis! Sa oled valetaja, viimane looder, mõttetu kamakas, ma viskan sind välja, prügimäel sa lõpetad ja mu kulm ka ei liigu kui sind prügikasti kõrval näen!"

Elviira teadis täpselt kus ta taignarull asus. Toakingade ninad olid korralikud, kinnised.

Naabrid kuulasid. Terve tänav peatus. Koerad kiunatasid ja pugesid voodi alla. Kell sai kümme, kuid kellakägu seekord ei kukkunud. Igaks juhuks.

Elviira seisis seal, silmad leegitsemas, ja teatas sisinal: "See ei ole veel läbi!"

Kapis pudenes kahel tassil kõrv küljest. 

Elviira astus rõdule, sigaretipits sirgete sõrmede vahel.

Portaal

 

Jälle.

Jälle sama asi - Alisa pani mikrouuni piruka ja pärast kõlli ust avades vaatas talle sealt  vastu kruubipudru kuhi. 

Alisa oli juba pisut endast väljas, ta ei söönud kruubiputru. 

Alati ei olnud see muidugi pirukas, mis pudruks muutus. Sama oli juhtunud pitsalõiguga, millest sai keedunaeris ja pastaroaga mille asemel oli uunis hernesupiloik.

Keedunaeris ja hernesupp ei olnud samuti toidud mida Alisa oleks himustanud.

Lõuna oli ju ometi, nälg kraapis kõhus nagu hulkuv kass. Õnneks oli Alisal veel üks pirukas, kes ei riski see šampust ei joo.. olgu-olgu, see pirukat ei söö. Alisa riskis.

Seekord oli ta läbematu, veel enne kui hubane sumin läbi sai, enne kõlinat tõmbas ta uuni ukse lahti.

Pirukas oli alles, aga...

....Ann kiljatas valjusti.  

Juba mõnda aega oli ta hädas koldel keeva toiduga. kord, kaalikaid keetes jäi poole segamise pealt koostale mingi veider lätakas, ligunenud ja päris ropu välimusega, koergi ei tahtnud seda, kui koost ehmatusest võpatanud Anni käes põrandale lendas. Samas kruubipudru peal kõhutanud saiake oli isuäratav, Ann isegi mekkis servakest. Lõpuni süüa küll ei julgenud, igaks juhuks poetas ta saiakese koldesse, aga jah, sellega võis isegi leppida, mitte nagu hernesupis ujuvate ussidega.

Midagi oli pajaga vist valesti, mõtles Ann ja kummardus alles keema hakkava jahukördi kohale, et seda uurida.

Seal oli kellegi nägu. 

Uunis nägi Alisa üle piruka kellegi nägu.

Pimedus

Midagi krabises pimedas toas. 

Joonatan ei teadnud, kas tekk üle pea tõmmata või tuli põlema panna. Aga äkki teeks mõlemat...seda mõtet ta lõpuni mõelda ei jõudnud, mingi külm asi puudutas Joonatani otsaesist. Joonatan röögatas kogu hingest, koer kiljatas kohkunult ja vihm akna taga lödises valjemini kui minut tagasi. 

Nagu tuulekeeris oleks läbi toa käinud, aga kohe tuli rahunemine. 

 "Ah sina oled," ütles Joonatan Rööbikule. 

Rööbik tonksas veelkord ninaga Joonatani, nüüd tabas ta Joonatani väljasirutatud kätt. 

 Käsi hakkas koera sügama, too nihverdas end sängiveerele aina lähemale. 

"Kas sa kardad?" 

Joonatan oleks küsimuse lõppu peaaegu pannud "ka", aga ega siis koerale tohi näidata, et peremehel hirm on. Kutsikaohtu ka ju teine. 

"No tule siis siia..." 

Rööbik ei teadnud mida suurest rõõmust teha. Seda ei juhtunud tihti, teist korda alles kui peremees teda voodisse oma teki peale lubas. Saba sahmis öökapi pealt ajalehe maha, hea, et lamp püsti jäi. 

"No kus sa, kas saad paigale!" 

Rööbik matsatas teki peale pikali ja ohkas pikalt. 

"Mis sa nüüd niimoodi siia tikud, kolli nägid või?" 

Neljasilmaline peni, mine tea, äkki nägigi. 

Joonatanile tulid meelde lapsepõlve augustiööd, mil hiljutiste suveööde heleduse mäletamine ei lasknud veel pimeduse hubasust hinge, jättes alles ainult kõheduse. Joonatan mäletas, et tollal näis kolle olevat nii sängi all kui sahvris. Kemmergust muidugi rääkimata, kes siis sinna öösel minna tahtis. Või kui, siis ikka suure laulu ja jalgade trampimise saatel, et enesele vaprust juurde manada. 

Ei tea, kas koll inimesi ka kardab? 

 Joonatan kujutas end voodi alla kolliks. No eks sa proovi magama jääda, kui keegi su pea kohal nagistab. Näe, endalgi on sügisel imelik kui hiired lae peal liduvad, oleks need hiired veel inimese suurused... 

Joonatan võdistas õlgu. Rööbik tegi selle peale nurisevat häält. 

Hiired lae peal. Hm, kui Joonatan mõnda nägema trehvas olid ikka hiired need kes sääred tegid. Jeleenalt peab uurima kuidas tal kassidega lood on, mõtles Joonatan. Talle ei meeldinud mõte mürgitatud hiirtest ja lõksuga püüdmine oli ka kuidagi kole. 

Kass pidi juba lihtsalt olemas olles hiiri peletama, nii need naised poe manu kõnelesid. 

Joonatan trügis end mugavamalt selili, Rööbik võttis pea pool voodilaiust oma kere alla. Ennast pole ollagi, aga näe, laiutada oskab. 

Oleks tal lapsena koer olnud ei oleks ta kindlasti kolle ja pimedat peljanud. Aga kui ikka voodi alla oleks mõni koll, siis ei teagi kumb kumba rohkem kartma peaks. 

 Joonatan nügis Rööbikut, nelja silmaga koer, kui kummitust või kolli näeb, siis mis tal viga, saab eest ära minna, tema jaoks ei ole koll üllatus 

"Mine maha, paksuke!" 

Selle peale koer ei urisenud. 

Ta ei urisenud Joonatani peale tegelikult kunagi. 

Rööbik põntsatas põrandale. 

 Vihm akna taga oli nagu unelaul. 

Koer pikutas voodi ees, nina sängiserva all ja urises läbi une. 

 "Äkki on koll voodi all?" 

Joonatan lasi pea üle voodiserva ripu ja hõikas voodi alla "Böö!" 

Suur inimene juba, ega ta ju enam kolli karda. Vabalt võiks kohe kasvõi kempsu minna. 

Vihma pärast ei taha, noh.

Perfoo..prtf...tegeluskunst

 Šampuseklaasid kõlisesid, tikuvõileivad aurustusid kandikutelt, siid sahises ja lipsud poosid. Linna modernseimas galeriis avati moodsaima kunstniku värsket näitust. Per..perf..perfoom...perfoormansiga. Kunstnik seisis hämaras saalis looritaolise riidega kaetud molberti ees, neerukujuline palett käes ja viipas nii graatsiliselt kui tema kümnepuudane ihu lubas oma kannupoistele, et need lõuendi loori alt vabastaksid. Veel üksainus lärakas tumerohelist värvi pruuniks krunditud pinnale ja tema viimane meistriteos oleks näituse võimsalt avanud. Riie hõljus minema. Kruntvärv oli veidi märg, see oli meelega nii seatud, sest roheline pidi sellega natuke segi minema ja laiali valguma. Nii läkski. Paar inspiratsioonipuhangus vehitud joont lisaks, kunstnik tõstis käe ja retsiteeris: "Mu värskeim šedööver sündis teie silme ees, saagu selle nimeks mets!" Üks kannupoistest haaras kukkuva paleti, publik oigas orgastilises kliimaksis, šampanjakorgid põrkasid vastu lage ja koiliblikad lendasid. Koiliblikad laperdasid, täites lõuendile suunatud valgusvihu tiibadelt pudeneva tolmu säraga, nad maandusid kõikjal - šampanjaklaasides, soengutes, maali värskel värvipinnal. Eriti maali värskel värvipinnal. Kunstnik karjatas kohkunult ja proovis koiliblikaid pintsliga värvilt maha kraapida, lükates need sellega hoopis sügavamalt pehmesse pinda. Ta proovis käteplaksudega liblikaid õhust kätte saada, publik vastas sellele tormilise aplausiga. Lõpuks andis kunstnik alla ja tajudes vältimatut katastroofi, tema seni tõusvalt kulgenud kunsnikukarjääri põrmuvarisemist põgenes kunstnik koju, kus jõi ära kaks liitrit veini ja lubas endale, et läheb järgmisel päeval jõusaali. Järgmisel päeval ilmus ajalehe kunstirubriigis pikk arvustus, milles võrreldi kunstnikku Al Paldrokiga. "Maal nimega "Mets" on lihtne, liigagi lihtne, kuid kunstniku lisatud eluslooduse element koiliblikate näol toob sisse poliitilise metsarüüste vihje ja...." Kunstnik luges seda alles pärast jõusaalist tulekut. Ta müüs oma vastsoetatud jõusaalipileti seepeale kohe ühele oma jüngrile. Tädi Milvi, kellele üheksakümnenda juubeli puhul oli nooremate sugulaste poolt sebitud kutse näituse avamisele ei lugenud arvustust üldse. Tema kloppis rõdul oma setsmekümneaastast rebaseboad, mis näitusel soojas ruumis oli vallandanud koiliblikate müriaadi.

Kukujuku lugu

 

Putukad on pisikesed ja nunnud. 

Lepatriinu Kukujuku oli eriti pisike. Nunnu oli ta ka muidugi, aga ta oli nii pisike, et keegi lihtsalt ei näinud kui nunnu ta on. Mitte keegi ei öelnud "Oh kui nunnu sa oled!", keegi ei öelnud isegi, et "Ma arvan, et sa oled väga nunnu!", sest keegi lihtsalt ei näinud teda. Kui ta asfaldil päikese käes pikutas astuti talle alatihti peale, aga kuna ta oli nii väike ei saanud ta kunagi viga. Jalad - olid need siis inimest saapad või koerte käpad - ei surunud teda vastu maad, alati jäi mingi õhuvahe tema ja sammuja talla vahele.

Kukujuku tundis ennast kogu aeg väga üksi. Kui ta prooviski kellegagi sõbrustada jäid tema katsed märkamata.

"Hei, tere, minu nimi on Kukujuku, ma olen lepatriinu. kas me võiksime sõbrad olla?"

Mitte keegi ei kuulnud teda. Mitte keegi ei pööranud peadki.

Kukujuku oleks hea meelega nutnud, aga pisar oleks olnud temast suurem ja nii jäigi nutmata.

Siis juhtus õnnetus.

Kukujuku lendas peenikese põrinaga mööda lahtisest aknast. Äkiline tuulehoog lõi teda tasakaalust välja ja uperpallitades maandus ta Johan Jõumehe toas. Vähe sellest, et toas, ta kukkus koguni Johan Jõumehe lauale. Nagu lauale kukkumisest vähe oleks olnud pudenes ta Johan Jõumehe laual olnud avatud purki. 

Purk oli servani täis peenikest pulbrit, mida Johan Jõumees teelusikatäis haaval oma joogi sisse pudistas. 

Nüüd oli sama pulber lepatriinu Kukujuku silmi, nina ja suud ummistamas. Võttis aega kuniks Kukujuku ennast purgist välja kaevas ja lauale ukerdas. Oi, see oli väsitav, Kukujuku kukutas end üle lauaääre põrandale vaiba sisse ja jäi väsinult tukkuma. 

Lepatriinu ärkas hirmsa lärmi peale.

"Appi!" Johan Jõumehe hääl oli üllatavalt peenike ja hirmunud.

"Appi, mu toas on tundmatu loom!"

"Kes? Kus? Kas see on ohtlik loom?" Kukujuku vaatas vasakule ja paremale ja ei näinud kedagi, ainult laud, mille serva alla ta magama oli jäänud libises ta seljast maha ning selle olnud purk kukkus Kukujukule pähe. kukkus pähe, läks ümber ja juba jälle oli Kukujuku peene pulbri kätte lämbumas. 

Seepeale ajas Kukujuku tiivad laiali ja lendas aknast välja, tuba ei onud koht kus ükski lepatriinu tegelikult üldse olla tahaks.

Aknast välja lennates lõi Kukujuku aknapiida sisse päris koleda mõlgi. 

Kui Kukujuku mööda tänavat edasi lendas oli kõik kuidagi väga testmoodi. Inimesed kukkusid kogu aeg kes pikali, kes käpuli kohe kui lepatriinu Kukujuku neist mööda lendas. Tuul, mida Kukujuku tiivad tekitasid kõigutasid autosid ja lõid tuletõrjehüdrante pooleks. Need vähesed inimesed kes Kukujuku möödalennust püsti jäid karjusid sama hirmsa häälega nagu Johan Jõumees seda enne tegi.

"Appi! Mis loom see on?"

Kukujuku nägi enda peegelpilti pilvelõhkuja akendest.

"Ma olen suur" Ma olen SUUR!"

Jah, Kukujuku oli suur. Vähemalt sama suur kui buss. Ei, ikka sama suur kui laev. Oh, ta oli vähemalt lossi suurune.

Kukujuku kasvas iga hetkega. Lepatiinu tõusis kiiresti kõrgemale ja lendas linnast nii kaugele kui sai. Ta maandus kaugel kõrbes, enne hoolega vaadates, et keegi ei oleks tema all. Kui ta maandus tuiskas liiv kõrgele ja mütsatus oli nii vali, et kaugel-kaugel vaatasid inimesed üksteisele otsa ja ei saanud kokkuleppele kas see oli nüüd maavärin või äike.

Kukujuku kõhutas kõrbes ja oli õnnetu. Ta oli nunnu putukas, ilus täpiline lepatriinu, aga mitte keegi ei öelnud talle, et ta seda on. Keegi ei saanud aru, et ta on lepatriinu. Kui alpinistid mööda ta külgi üles ronisid olid nad lepatriinu seljale jõudes rõõmsad, aga ka nemad ei saanud aru, et nad vaatavad lepatriinu Kukujukut.

Kukujuku nuttis natuke, Tema pisarast sai alguses suur järv, hiljem voolas sealt lausa jõgi välja. Järv oli ilus, mäe varjus oleva veekogu äärde kogunesid loomad, inimesed imetlesid nii mäge kui järve.

Aga Kukujuku tundis end väga üksi.

Ta ei teadnud, et kuus planeeti kaugemal istus tähetornis üks pika habemega astronoom, kes uuris Kukujuku planeeti teleskoobiga ja mõtles tollele vastavastatud planeedile nime välja. 

"Milline ilus mägi, lausa imeilus mägi. Ma arvan, et panen selle planeedile nimeks Lepatriinumäe planeet!"

Kui pika habemega astronoom oleks teadnud Kukujuku nime oleks ta planeedi nimeks pannud Kukujuku planeet. 

Lepatriinumäe planeet oli siiski samuti hea nimi.

Oleks Kukujuku seda teadnud...

Õnnetus

"Ema, isa...ma pean teile midagi üles tunnistama..." 

 Pfillosti vanemad teadsid, et varem või hiljem midagi sellist tuleb. Naabrite poju, näiteks, oli just kaks kuud tagasi samasuguse sissejuhatusega teatanud, et ta armastab päeval verd imemas käia, emanahkhiire nõbu oli oma vanematele pihtinud, et ta kavatseb hobusega, kelle kannast ta öösel verd imemas käis, abielluda. 

Viimasel ajal oli nahkhiirte asurkonda tabanud kummaliste ülestunnistuste laine. 

Pfillosti vanemad aimasid, et ei pääse nemadki, et aus olla, olid nad mõnel varasel hommikutunnil kui muremõtted unel tulla ei lubanud isegi harjutanud lauseid nagu 

 "Me armastame sind ikkagi!" 

 ja 

 "Sellest ei ole midagi, me juba teadsime!" 

 või 

 "Pole midagi, see on ainult faas!" 

 Seega tõmbasid Pfillosti vanemad sügavalt hinge ja tundsid end ettevalmistununa. 

"Isa, ema, veri ei ole enam minu toit. Ma lähen taimetoidu peale üle!" 

 "Me arm..." 

alustas ema, 

 "Pole midagi, see..." 

Oli isal lause valmis, 

 "Midaaaaaa???" 

 "Taimemahl? TAIMEMAHL? Sa ei häbista meid niimoodi! Kes sulle selliseid roppusi õpetas? Mida meie sugulased sellest arvavad?" 

 Pfillosti vanemad ei olnud selleks valmis. 

 "No ma ei mõtle küll päris taimemahla," ütles Pfillosti. 

Vanemad tundsid, kuidas kivi, mis nende poole lendas muutis äkitselt suunda, see oli hea tunne, 

"Ma mõtlesin rohkem nagu mannaputru ja piimasuppi," jätkas vampiirinooruk unistava häälega.

Vahepeal kõvasti kaalus juurde võtnud kivi tuli kaarega tagasi ja lajatas otse lagipähe. 

 "Manna...", ema hääl värises. 

 "Piima!", isa tiivad vajusid jõuetult rippu. 

 "Putru?"..."Suppi???" 

 Ennekuulmatu. 

Sõnulseletamatu õõv haaras Pfillosti vanemaid. Mitte keegi kogukonnast ei olnud veel piimatoitudest mõelnudki, rääkimata nende maitsmisest. See oli kõlvatu, nilbe ja lubamatu. Midagi sosistati piimaga seoses kärnkonnade kohta, kuid isegi nemad raiusid kindlalt, et pole olnud ega tule ka, laim ja kuulujutud. 

Ja nüüd siis selline õudus otse nende peres. 

 "Jah. Piimasupp. Võrratu maitse! Ja mannaputru proovisin ma just äsja hobusepidaja köögis, uskumatu elamus!" Pfillosti röhatas kergelt, ta ninast kerkis kaks kena kumerat beeži mulli. 

 "Mis see oli? Ninast, mis see oli, räägi, kallis poeg?", emanahkhiire häälest kostis meeleheide. 

 "Ema, see on mannapuder, imeline maitse. Tahad, toon sulle ka proovida?" 

 "Meie poeg. Minu poeg. Vampiir vampiiride perekonnast, kohalike hobuste hirm, üles kasvatatud parimate ratsude vere peal sööb mingit piimaga keedetud roppust!" 

 Pfillosti vanemate südamed pekslesid nii kõvasti, et naabrite poolt oli kosta üllatuspiiksatusi - "Keegi on radarile segaja peale pannud? Mis trummeldamine?" 

 "Ärge olge nii kitsarinnalised, kallid vanemad! Ise rääkisite kuidas meie esiesiesiesi...esiesivanemad esimest korda lehma nähes ehmatasid! Aga nüüd? Tavaline toit! Miks me ei või siis nüüd midagi muud proovida?" 

 Ei, sellest ei olnud abi. Seda enam, et poja ninast kerkis järjekordne mannamull. Sillerdav, suur, kleepuv. 

 "Ema, isa... ma armastan teid ikkagi..." 

 Õudne, millised ajad olid kätte jõudnud. Õudne. Pfillosti vanemad embasid teineteist tiibadega, ema tihkus nutta, isa hoidis tagasi hingepõhjast tulevaid ohkeid. Mis järgmiseks? Vee joomine otse jõest? Praetud liha ja pesade ehitamine? 

 Oo aegu, oo kombeid...

Iluprotseduurid, mõõdukalt metsikud

 Preili Bufoniida teadis, et ta oli omasuguste seas kauneim. Talle oli tema ülimuslikku kaunidust rõhutatud juba kullesepõlvest peale, alates ajast mil ta kaotas saba oli Bufoniida kaunidus kõigile teada. Seda rõhutasid kõik. "Issand, milline konn!" inimeste suust, kes teda rohus märkasid kuni "kaunitar, ära söö mind ära, sa oled paremat väärt!" limaste  nälkjate poolt, kes ärasöömise vältimiseks olid, seda küll, valmis kõike ütlema.

Bufoniida elas maja, inimeste maja akna all vundamendi sees. Aken oli eriline, see oli lastetoa aken. Toas elasid kaks väikest tüdrukut, vähemalt algul olid nad väikesed. Siis, algul, kui nad veel väikesed olid loeti tüdrukutele igal õhtul unejuttu. Paokil aknast kuulis ka Bufoniida jutte printsidest ja printsessidest, kes alguses olid konnad, aga pärast vastavalt siis printsessidelt või printsidelt musi saamist muutusid hopsti kuninglikust soost iludusteks.

Bufoniida TEADIS, et nii juhtuks ka temaga. Ta oli ühe suudluse kaugusel kroonist, troonist ja kuningriigist. 

Ühel soojal õhtul oli unejutuaeg küll käes, kuid tüdrukud jooksid alles õues. Kusagilt kostis muusika, taamal tehti lõket, kostsid sõnad "jaanipäev", "šašlõkk", "jälle oled sa purjus, vana siga" ja "las lapsed on täna kauem üleval!"

Bufoniida löntsis harjunud kellaajal oma vundamendikoopast välja jahile, kui üks tüdrukutest teda ootamatult nägi.

"Issand, milline konn!" kiljatas ta

"Äkki on prints?"

Teine tüdruk mõtles hetke ja küsis: "Aga äkki on printsess?"

"Printsess oleks ägedam, me mängiksime koos ja ta annaks oma kleite proovida!"

Tüdrukud uurisid konna põhjalikult. Juukseid pole, ripsmeid pole, küüned on töntsakad. Vist on ikka prints. Selline pole musi väärt.

"Aga teeme ta ilusaks, siis hakkab ta printsessiks?"

Mõeldud, tehtud.

Ema kuntsripsmeid läks vaja üks, poolekslõigatuna. Nuku juustest salguke. Tädi huulepulka oli küll raske Bufoniidale suuks joonistada, aga ikkagi sai parem kui enne. Küüned võis teha punase paberi ribadest ja liimiga sai need konnapreili käppade külge kinnitatud.

Nagu inimene lausa. Mitte just iludus, aga näiteks tädi Milvist tükk maad ilusam. Musitama, tõsi küll, väga ei kutsunud.

"Laseme Kevinil talle musi anda!"

Las ikka poiss musitab, oli ju printsessitegu käsil.

Kevini leidsid tüdrukud lõkkest eemal, onu Herberti telefoniga mängimast. Onu Herbert pikutas sealsamas, poolik nalivkapudel muru sisse nirisemas. Nad ei olnud rumalad piigad, Kevin ei oleks konna vabatahtlikult kindlasti musitanud, üks tüdruk juhtis Kevini tähelepanu kõrvale ja teine suskas samal hetkel konna kaunilt võõbatud suu vastu Kevini hambaklambreid.

Oh, nad olid aeglased. Kevin nägi, mis teda tabas ja hakkas kätega nii hoogsalt vehkima, et konn lendas mitu meetrit eemale.

Põrutus oli kõva. Bufoniida toibus kellegi mesimagusa krooksatuse peale. "Kauuunitaar, mida sinusugune printsess siin niimoodi üksipäini teeb?"

Järgnes midagi, mis võis olla nii röhatus kui krooksatus, imekaunis heli. Bufoniida avas silmad. Natuke rapsimist ja ripsmed pudenesid rohu sisse, paberist küüned olid juba lennu ajal kadunud. Bufoniida ees seisis imeline kärnkonnahärra, kaunilt limane, peaaegu kukla peale kokku ulatuva suuga ja natuke nalivkase moluga. Mis teha, kui ta seisis onu Herberti pudelisuu all. 

"Printsess, ma olen sind nii kaua otsinud!"

Ei noh, see on siis ikka tõsi, mis muinasjuttudes räägitakse. Üks musi ja hoppaa! oledki printsess...

Kui neid jaanipäeval ära ei tallatud elavad  nad siiani nagu nalivka sees.

Spetsialist

 

"Seda, et... Teate küll, mis puutub munemisse, olete teie kõik amatöörid. Praegu olen mina ainus tõeline asjatundja, nii, et soovitan teil hoolega tähele panna..."

Kõik olid sellest tegelikult tüdinud. Hommikust saadik ajas kalkun Klumps end õuel kohevile ja klugistas oma kehva diktsiooniga õpetussõnu vasakule ja paremale. Aina mulksus kuidas ainult tema teab missugune on õige muna ja kuhu peab muna munema ja missugune see vastmunetud muna peab välja nägema ja... lõputu plubin. Kõik loomad olid õuest juba pakku jooksnud, isegi kurt karjakoer Pitsu puges aida alla peitu, ainult kits Klaara pikutas täielikus rahus puuriida otsas ja vaatas pilvi.

"...soovitan teil soojalt tähele panna - jah, proua Klaara, just teiega räägin! - kuidas ma teile nüüd seletan munemise kõrget kunsti..."

Klaaral oli ükskõik.

"Sa vaata seda pilve, seda pisemat seal suurte vahel! On ju Jänku-Jaana moodi?"

Klumps oleks äärepealt oma rääkimise ajal liiga hoogsalt laperdama läinud loti noka vahele napsanud, nii ootamatu ja pühadustrüvetavalt tema tarka juttu katkestav  näis talle Klaara repliik.

"Mida te endale lubate!"

Klumps ajas end kolm numbrit suuremaks,

"Mida te endale lubate, proua Klaara, ma olen just teile munemise algtõdesid õpetamas ja teie..."

"Ahjaa, vaata, seal vasakul on üks pilv täiesti nagu liblikas!"

Ei, noh, mis liig see liig.

"Ma küsin...MA KÜSIN kas te pole üldse munemisest huvitatud? Mille jaoks, ma küsin, MILLE JAOKS te, proua Klaara, siin talus üldse olete? Ka te ei arva, et teil oleks viimane aeg, ma ütlen, VIIMANE AEG! munemist õppida?"

Kalkuni pea ja lõualott olid insuldieelselt tulipunased, tiivad maha vajunud, saba moodustas hiiglasliku lehviku...

Klaara tõusis puuvirna otsas püsti, vaatas Klumpsi pika pilguga ülalt alla, kargas kergejalgse graatsiaga maha ja kepsutas minema, pillates mokaotsast "lüpsiaeg!"

Kanala uksest mööda minnes pistis ta pea uksest sisse ja hõikas hauduvale emakalkunile: "mine ütle oma vanamehele, et ta vett jooks, muidu kukub enne rabandusega kokku kui jõululauale mineku aeg käes on!"

"Proua Klaara, palun lõpetage, see pole esimene kord kui te mind segate! Meil on praegu kalkuniprouaga kiremise algtõdede kursus käsil!"

Nojah, kukk Petja oli jälle oma targutamisega kalkunit pesal tüütamas. Olgu mis oli, vähemalt Petja õpetas kiremist oma kogemusest...

Keldrikakandi lugu 2

 Kelder oli suur, soe ja hämar.

Soojus oli muidugi üsna suhteline, kunagi keldrisse eksinud prussakas Platon vandus koledas keeles ja kolis juba järgmisel päeval ülakorrusele tagasi, aga keldrikakand Porcellino tundis ennast seal kui kodus.

Kelder oligi tema kodu.

Seal oli Kartulimäestik, mis sügisel kõrgustesse pürgis ja kevadeks madalaks vajus, olid riiulid, millel seisvad purkide read meenutasid eemalt kummalisi linnu, olid mõned riiulid tolmuste kohvrite ja tagurpidi seisvate tühjade roostes pottidega, need riiulid olid kui kummalised kosmoselaevad.

Keldrikakand ei teadnud muidugi midagi ei mägedest, kosmoselaevadest ega linnadest. Keldris oli küll ka ajakirju, kust ta oleks võinud kõigest sellest lugeda, aga ta oli ju kõigest kakand. Kakandid ei oska lugeda.

Porcellinole meeldis ta kodu. Ettevaatlikult sehkendas ta seinaäärtes, riiulite all ja salvede vahel osavalt vältides ohtu jääda jalgu, õigupoolest jala alla inimestele, kes kord tõid, kord viisid keldrisse ja keldrist midagi. Teda enamasti ei huvitanudki, mida toodi või viidi.

Kuni ükskord ....

Kuni ühel õhtul...

Kuni ühel ilusal õhtul kukkus keegi trepist alla. 

Pole salata, sellist asja oli ennegi juhtunud. Enamasti tõusis kukkunu prussakas Platoniga samas keeles ja sama ropult vandudes jalule, kahmas riiulist kurgipurgi ja kraapis end trepist üles.

Seekord oli kõik justkui sama - pikk ropendamine, raske jaluleajamine, kurgipurk ...aga sinna vahele kostis võõras hääl, karje, valulik kiunatus ja midagi kukkus maha. End püsti ajanud ropendaja lõi jalaga kukkunud eset, mis uue kiljatuse saatel lendas keldri kõige pimedamasse nurka, Porcellino oleks peaaegu pihta saanud. 

See oli hirmus, see oli nii hirmus, et kakand tõmbas end rulli ja ei pannudki enam tähele kuidas inimene keldrist välja sai. 

Aga läinud ta oli. Kui vaikus oli juba kaua kestnud hakkas keldrikakand ettevaatlikult piiluma. Tema kõrval, otsapidi lausa tema kodus vedeles hiiglane. Kui kakand oleks lugeda osanud oleks ta väikeselt täpikujuliselt märgilt lugenud"Tula" ja veidi suuremalt säravalt märgilt oleks saanud lugeda "Etüüd", aga nagu me teame ei olnud kakand suurem asi kirjatark. Ta ei teadnud, et hiiglane oli bajaan. Mõnevõrra ära väntsutatud, kulunud klahvidega ja katkenud õlarihmaga pill oli keldripõranda tolmus kuidagi abitu olemisega, üldse mitte ähvardav nagu ta esimestel hetkedel kõva lärmi tehes näis. Nüüd oli ta tasane, tume ja, nagu kakandile tundus, hirmul.

"Ära karda, siin ei juhtu midagi!"

Kakandile meeldis bajaan, lõõts oli natuke nagu kakandi enda moodi. Kakand mõtles, mis tunne oleks nii suur olla ja leidis, et see ei oleks tore. Nii suurena oleks ta ju kogu aeg kõigile näha, ei mingeid riiulite aluseid ega seinaääri enam.

Muidugi oli hiiglasel hirm!

"Ära karda, ma olen sulle seltsiks!"

"Misasi see sul siin vedeleb? Ära sa märgi, näedsa, bajaan keldrisse visatud! Höhöhööö, ütle nüüd, näed, enne röökis üleval laulda, nüüd pehkib siin külma käes!"

Kakand lausa võpatas, Platon oli jälle keldrisse käima tulnud, ta ikka käis aegajalt kiikamas, et ehk on kelder soojemaks köetud või midagi.

"Sa ikka tead, et seda kisakõri üleval hullusti taga otsitakse? Pool küla on juba peksa saanud, arvavad, et keegi Kolja pilli pihta pani. Muhhahaa, bajaan on vedeleb siin hoopis, lähen räägin seda nalja oma perele õige..."

Ja läinud ta oligi.

"Aa, sinu nimi on Bajaan! Väga tore, mina olen keldrikakand, nimeks on Porcellino. Sa meeldid mulle."

Oih. Nii pealetükkiv ei ole hea olla, muidugi ei vastanud bajaan kakandile midagi. Aga rääkides oli kakand bajaanile aina lähemale jõudnud, nii lähedale, et lähemale enam ei saanudki, lausa külje alla, sinna, kus lõõtsanurga metall nahast lõõtsaks üle läheb. Hea turvaline tunne oli seal.

Nii hakkaski olema. Päeval sibas Porcellino mõnikord ringi, tuli oma sõbra Bajaani juurde tagasi ja rääkis tollele keldriuudiseid. Ikka, et "See suur kartul, mis salvest välja kukkus kasvatab idusid, kas tead!" või "Mäletad, ma rääkisin, et moosipurgil on kaas kummis? Nüüd ongi pealt ära, riiul kõik moosi täis, tahad ka maitsta? Ei taha? Ma siis söön ise..."

Päevad möödusid, bajaan kattus tolmuga, Platon ikka rääkis oma harvadel keldriskäikudel, kuidas Kolja ilma bajaanita nukrutseb ja külamehed üksteist viiliti pilguga piidlevad, elu nagu ennegi.

Kartulisalv kahanes, purgid riiulil vähenesid, keldri pimedamasse nurka ei vaadanud keegi.

Porcellino muudkui rääkis bajaaniga ja bajaan vaikis Porcellinoga. 

Ühel õhtul oli kakand just bajaani külje alla pugenud kui ta peast käis läbi imelik mõte. Ah, see ei olnud isegi mõte, see oli pigem tunne. Tunne, et see, kuidas ta praegu elab on imeline, midagi enamat tahta ei oskaks üldse.  

Natuke aega niheles Porcellino uue tunde käes ja järsku ta taipas: see ongi õnn. 

Milline magus ja lõputu uni seepeale tuli.

Paari päeva pärast tuli keldrisse rohkem inimesi. Kartulisalv tehti puhtaks, purgid riiulis vaadati üle, taskulamp riivas keldri kõiki nurki.

"Kolja, raisk, su karmoška vedeleb siin!"

"Ise oled karmoška, kutsikas, mul oli bajaan! Kes kurat selle siia pani, kurat, kui kätte saan!"

Katkisest õlerihmast tõmmates ja tolmupilve maha jättes viskas Kolja pilli õlale. 

Õhuke keldrikakandi kest hõljus keldripõrandale tagasi nagu helves. 

Hästi õnnelik helves.

Rõõm

 

"Mida sa pimeloom lammutad, ma tulen, ma tulen!"

Jumal küll, sellel Mildel on nii teravad sõrmenukid, et ukse sees peaks juba  auk olema. Kui auku pole, siis mõlk on kindlasti.

"Tulen juba!"

Ei tea kas vaip on ajaga kulunud või mis, igatahes kakskümmend aastat tagasi jalad sel moel vaiba sisse ei takerdunud. Ometi sama vaip ja samad jalad.

"Juba teen ukse lahti!"

Milde seisis avatud ukse taga, sõrm veel püsti. Tea, kas tal näpp valusaks ei jää sedasi, niimoodi vahetpidamata täristada?

"Kussa koperdasid, ma mõtlesin juba, et midagi on juhtunud!"

Milde oli toas enne kui Prita arugi sai. On ikka kärme.

Mitte ainult toas, juba oli Milde otsaga köögis ja kolistas kapi kallal. 

"Kohvi sul ikka on ju veel? Mine-mine, istu tuppa, ma toon kohe kohvi, sulle piimaga ja kaks lusikatäit suhkrut, on nii? Mine juba, küll ma saan, pole ju esimene kord!"

Ei olnud jah esimene kord, ennegi Prita pool kohvi joodud. 

"Võta küpsiseid ka, all leivakapis on kausiga,"

Ei hakanud Prita sõdima, teinekord on ju täitsa tore kui omas kodus teenindatakse. 

Diivanipadjad selja taha, pleed kenasti kokku ja sinnasamasse, linik sirgeks.

Juba ta tuli. Kolksti kass lauale, tassid lusikate kõlinal samasse ja hopsti oli ka Milda end diivaniservale sättunud. 

"Kuule, sul on nii head küpsised, valeeriküpsistest paremaid pole, mäletad, kuidas Hille neid ükskord ise teha tahtis, nii jubedad tulid välja, mis tal seal küll valesti läks, kas sina said aru, äkki oli jahu rääsunud või või hoopis kibe?"

Jutu esimene ots hakkas juba köögist pihta ja keris end ümber lauajalgade, diivani alt läbi ja laualiniku narmastesse. 

"Ja neid küpsiseid ei saagi ise teha, selleks ajaks kui ahjust välja võtad on endal isu juba läinud aga hoolega peab vaatama kustkohast ostad, Rutaku tänaval on kõvad ja kuivad nagu koeraküpsised, Veerikult peab ostma.."

"A kuidas sa tead millised koeraküpsised on?"

"Ah?"

"ütlesid, et Rutakul tehakse kehvasid küpsiseid, kuivad ja ja kõvad nagu koeraküpsised, kuidas sa tead, et koeraküpsised on kuivad ja kõvad?"

Vähemalt sai jutu enne pidama kui see oleks hakanud puhvetkapis kristallklaase tärisema panema.

"Et, noh, ma... Kuule, kas sa täna õnnesoove raadiost kuulasid? Kreetal on täna kaheksakümmend aga raadios ei õnnitlenud teda keegi, no kuhu selline asi kõlbab, tal ju neli tütart ja see lapsendatud poiss ka ja ..."

"Äkki on surnud?"

"Ei ole, ma alles nägin ta poega ükspäev poes, elus mis elus teine..."

"Äkki Kreet on surnud?"

Uskumatu, aga Milde jäi korraks isegi vait. 

Vastus tuli alles kümne sekundi pärast.

"Kas nad siis meid ei oleks matusele kutsunud?"

"Ei tea midagi, sa ju viiskümmend aastata tagasi ütlesid talle, et ta on paks nagu aam ja läksid ta mehega tantsima, kas te pärast seda omavahel rääkinud olete üldse?"

"Ega ta on ju paks siiani, ma nägin teda mingi viis aastat tagasi, nagu saiapäts oli siis!"

"Ja sulle ütles ta siis ju, et parem paks kui kortsus kõrs ja siis lohistas oma vanamehe peolt koju nii, et kisa oli veel kolme tänava tagant kuulda, mees ei julgenud hiljem sinuga samas bussis turule sõita, ootas järgmist!"

Kohv oli kuum, küpsis pehme.

"Ma ei ole ikka kuulnud, et Kreet surnud oleks, vist elab. Või mis sa avad?" 

"Ei mina tea midagi, ma lihtsalt pakkusin. Kui juba õnne ka ei soovita, siis peab midagi ju häda olema"

"Sul käib Õhtuleht, seal pole kuulutust olnud?"

Prital käis tõepoolest Õhtuleht, surmakuulutusi vaatas ta sealt ikka. 

"Ei ole märganud, arvan, et oleks ikka silma hakanud kui oleks olnud..."

Kohv oli endiselt kuum, küpsised pehmed. Mitte mingid koeraküpsised, eksole.

"Aga helistame talle?"

"Sul on ta number või?  Omavahel ei suhelnud, aga telefoninumber on olemas ? Mis sa teed sellega?"

"On sul ka see number, ära seleta. Tal on lauatelefon siiani alles, no mina ei tea, et ta selle kinni oleks pannud!"

Prita ei olnud kindel, et tal Kreeta telefoni number alles oli, aga Milde oli juba oma telefoni ridikülist välja koukinud ja sorkis selle nuppe. 

"Näe, siin - Kreeta number täitsa olemas!"

On see Milda alles kärme. Juba oli kuulda kuidas toru teises otsas kutsuv toon undas.

"Kesse on seal, kesse helistab?"

"Ütle et..."

"Ära sa nüüd kiirusta, ma ei taha, et ta teab, et mina helistan..."

" Ära kisu seda telefoni!"

"Pane kinni, mida sa jamad!"

"Halloo, hallooo, kesse on seal, mis te tahate?"

Milde oli kiirem, tema võitis.

"Kreet sina või? Kas ma räägin Kreetaga?"

"Mina jaa, kesse helistab?"

Prita ei viitsinud enam sõdida, kahju oli juba tehtud, las nüüd Milde ise sööb oma supi. 

Hämmastav kui sarnaseks muutusid Milde ja Kreeta hääled helistamise ajal.

"Kassa Kreeta oled veel elus või, me siin Pritaga mõtlesime, et surnud oled!"

"Ei, mina elan hästi, aga kesse räägib seal?"

Poolt juttu ta justkui kuulis ja teist poolt mitte. 

"Et me siin mõtlesime , et sul täna sünnipäev ja mitte keegi ei soovinud sulle raadios õnne, et äkki oled surnud või midagi?"

"Einoh, aitäh, õnne läheb ikka vaja, sünnipäev jah, eks ole elatud ka juba ja...aitäh, aitäh õnnesoovide eest! A kesse räägib?"

"Mitte seda, me siin ikka mõtlesime, et... Ah, olgu peale, head aega siis, Kreet!"

Kohv oli natuke jahtunud juba, aga pehme küpsisega sobis seegi hästi.

"Polegi surnud, näedsa. Aga õnne talle ikka ei soovitud!"

Prita ei saanud hästi aru kumba rõõmu sõbranna hääles rohkem oli - head meelt, et eakaaslane veel hinges on või parastamise rõõmu, et on mis on, aga õnne ikkagi ei soovitud. 

"Kreetal vist kuulmine kõvaks jäänud, arvas, et sa talle õnne soovisid"

"Las arvas, raadiost ei soovitud ikkagi"

Mhm, parastamise rõõmu oli rohkem.