Albaania reis V: Belsh ja Berat

by W

23.09. teisipäev

Äratus ragises enne seitset, ajasime end jalule.
Pätikas tassi, toorjuust, lihavad tomatid ja punane sibul saiaviiludele ja meie hommikusöök oli valmis rõdule hiilimiseks. Just hiilimiseks, sest mitte väga kaua aega tagasi olid kõrvalkorterisse maandunud eestlased.
See rikkus kogu “me oleme siin anonüümsed, teeme ja räägime, mis tahame” illusiooni. Turvavõlu “me ei näe neid inimesi enam kunagi” ei kehtinud.
Päris tõenäoline, et võisime neid trepikojas, rannas, lennukis või suisa kodumaal kohata ja siis tuleks "tere" öelda ja siis mingi small-talk ... brrrh... see ei ole ju puhkuse eesmärk. Hoidsime madalat profiili ja püüdsime end varjata.
Maakas ei suutnud isegi rahulikult sööma hakata. Piilus üle rõdu vaheseina ja konstanteeris vaiksel häälel: “Kohver paistab. Nad on veel siin.” Sõime vaikuses. Ei ühtegi nilbet nalja ega hommikust vandesõna. Mitte, et me muidu mingid ropendavad nilbikud oleks...

Edasi sibasime taas Rruga Pavaresia poole, Pelikani kohviku ette. Bussi ei tulnud kaua oodata. Varsti veereski ette päris pirakas tume masin, millest hüppas välja lühikestes teksades ja roosas särgis keskealine meesterahvas. Itaalia aktsent, naeratus kõrvuni; see oli meie giid Mariglen, kes tutvustas end turistidele kui Mario.

Kõige parem iste, bussijuhi seljatagune, oli imekombel vaba. Loomulikult istutasime end kiirelt sinna, sest vaade läbi esiklaasi on kui 3D kinosaal.

Kinost ei tulnud puudu ka jamamatel istekohtadel.

Turiste korjates jõudsime jälle Golemisse, kus bussijuht, kes Mario sõnul pidavat oma pärisametilt olema politseinik, sõitis stoilise rahuga ühesuunalisel teel vastassuunas.
Kui olime Golemist bussitäiega lõpuks peateele jõudnud, avastas Mario, et ühed inimesed on maha jäänud. Sõitsimegi jälle Golemisse tagasi. Mingid turistid oli ka Durresesse unustatud, aga need pidid omale päevaks muu meelelahutuse leidma, sest neile me enam järele ei läinud.

See alguse segadus ajas vist nii Mario kui bussijuhi veidi endast välja. Keset maanteed buss peatus, mingi putka juures, juht hüppas välja ja tuli tagasi sigarettide ja õllega. Üks suits sealsamas, pudeli ulatas Mariole. Kork maha ja otse kurku.
Ja siis algas pidu. Mario rääkis paar tarka lauset Albaania kohta ja seejärel keeras muusika põhja. Diskoteek ratastel. Mõnigi reisija karjus "it is too loud!", kuid Mario naeratas, kehitas õlgu ning jätkas nagu tõsine DJ oma telefonist oma lemmikmuusika valimist.

Kehitasime ka õlgu. “Ah, ok, Albaania.”

Vahepeal tuli Maakale Tele2 sõnum, et krediidilimiit on kasutatud. Ühe oma telefonidest oli ta minu õiendamise peale juba lennukis 3G peale suunanud, teine ...
“Ära hakka sellepärast nüüd terve tee saagima!” porises Maakas. Ei hakanud, aga jah, mobiilse andmeside väljalükkamisest väljaspool EL-i ei piisa, telefon läheb ikkagi internetti; ma peale Montest saadud arvet lähen SIM-i 3G või 2G peale. Andmerändlus ka välja. Isegi siis kui telefon lubab valida, millist SIM-i kõnedeks, sõnumiteks, netiühenduseks kasutada.

Tee ääres nägime ohtralt igas küpsusastmes maisipõldusid, tomatite ja pipralistega täidetud kasvuhooneid, kitsi, lambaid, eesleid ning üllatavalt palju kalkuneid. Nood linnud uitasid ülbelt isegi militaarlennuväljal, keset lennuradasid, olles ilmselt salajane osake NATO-st.
Lisaks vaatlesime pikalt veel kommunismi ajal "vabatahtlike poolt ehitatud" koomas raudteed ning vanu noogutavaid eesleid (nodding donkey) ehk naftapumpasid, millest osad kallist maavara tänagi lüpsavad.

Belshi järv

Belshi järve äärde jõudes ei saanud ma päris hästi aru, miks meid sinna toodi. Mario ei osanud seletada ka.
No järv tõesti. Ilmselt looduslik veekogu, aga mudase vee ja selliste kallastega, et isegi Maakal, kes on valmis igasse lompi hüppama, ei tekkinud ujumise mõtet.
No vähemasti pardid olid seal kirevad ja toredad. Inimesi ei kartnud.

Tõenäoliselt polnudki järv sihtpunkt omaette, vaid ettekääne, et bussitäis turiste Belshi väikelinna saada ja sinna natuke raha jätta. Sest meile anti tunnike aega, koos suunaga, kust kohvi ja väike amps saada. Mario ise sibas kusagile teisele poole (jättes ilmselt odavaima õlleka kiivalt saladuseks).

Linnake oli täitsa kena, koos vana ja uus. Rahulik ja sundimatu. Koht, kus elu käib aeglases tempos. Loomulikult ei puudunud sealtki klassikaline sotsiaalsete vanameeste brigaad. Istusid pargis, kohvikutes, tänavanurkadel ja arutasid maailmaasju.

Berati kindlus: rajati juba u 4. saj eKr.

Edasi kulgesime Berati kindluse poole.
Enamus giide loeb pärast igat peatuspaika turistid üle. Mario end selliste peensustega ei vaevanud. Hõikas lihtsalt üle bussi: "Kas kõik on kohal?“ Ja kuna keegi ei öelnud, et teda ei ole, siis võis sõit jätkuda.
Mõned šovinistlikud naljad lipsasid tal kah suust välja (mille peale taanlased käskisid ka meeste pihta mõni kild visata, ühe said isegi kätte). Reisijate jätkuvad kurtmised liiga valju muusika üle said endiselt ignoreeritud ja diskot paugutati edasi. Mario laiutas käsi ja ütles, et neil seal lihtsalt on nii kombeks.

Aknast paistsid endiselt kalkunipõllud, mõned teeäärsed laadad, kaunid mäevaated ja lõputu hulk poolikuid maju.

Buss peatus lõpuks kõrgel mäe otsas, Berati kindluse väravate lähedal, vähem kui kahesaja meetri kaugusel. Aga isegi see lühike tõus osutus katsumuseks, tee on nimelt üsna järsk. Seni oma keeles vadistanud asiaatide grupist üks, väga heas toitumuses isend, jäi keset tõusu ähkides seisma, nõjatus esimesele müürile ja väljendas end universaalselt arusaadavalt. "Oh shit!“ Ma teadsin, mida ta tunneb.

Lisaks selgus, et meie bussis olid taas eestlased. Piisas ühest kõrvu jäänud tuttavast lausest, et Maakas mind küünarnukiga togiks ja teataks, et "neid on ka siin!". Lahendus oli lihtne, eraldasime end grupist ja läksime kindlusesse omapäi hulkuma. Aega oli ca 2 tundi.
Kindlus ei ole vaid turismiobjekt, kohalikud elavad seal, keset ajalugu ja suuremate mugavusteta, siiani. Taludes lõputuid masse, kes nende koduhoovides patseerivad, kuid kellele annab käsitööd ja nänni müüa.

Huvitav oli. Tänavad olid kivised ja libedaks kulunud, päike lajatas lagipähe ja aeg seisis taas paigal, samal ajal kõike edasi lagundades. 
Varemed, kirikute jäänused, muuseumid, toimivad kodud - kummaline segu mineviku pühalikkusest ja pesunööril kuivavast aluspesust.

Vaated olid muidugi ilusad, Osumi jõele ja valgete majadega linnale. Me ei kiirustanud, lasime ajaloohõngul endale naha vahele pugeda. Ja sattusime kogemata kindluse kaugemas nurgas ka kohalike pulma tunnistama.

Lõpuks tegime kohvikupeatuse.
Maakas haaras külmikust suurimad jäätised ja eee... kohviku albaanlasest müüja, noor mees, oskas eesti keeles "tere" ja "aitäh" öelda. WTF moment. Heas mõttes.

Heinekeni varjude alt saab emakeelse tervituse

Tilkusime kokkusaamiskohta. Ei olnud esimesed, viimased ka mitte. Tundus, et enamus reisiseltskonnast oli Mario hüljanud, sest igaüks saabus omal ajal. Lõpuks ka Mario ühes paari alles jäänud jüngriga.

Buss oli veidi kaugemale allamäge pargitud. Vahetult enne bussi ust, mis oli üsnagi vastu mäe varingut takistavat müüri, ründas Maakat müürilt mingi kohev kibuvitsaga suguluses olev taim. Pidin bussis uurima, kas Maakas jookseb väga palju verd ning ega tal mõni okas veel kaelas kinni ole. Noh, kiirabi ei olnud vaja, enamus okkaid jäi kõigest hinge. Maakas oli kallaletungist nördinud. Antiseptik võiks kotis olla.

Berat: 2000 aastat vana linn

Berati kindluse müürid jäid selja taha ja algas kerge allamäge sõit linna. Veerand tunnikest kulus. 4 minutit sellest põhjusel, et ühele kitsale teele, ringristmiku lähedale, oli üks auto ää koolenud. Mario ei mõelnud pikalt ning lükkas selle lihtsalt kõrvale kõnniteele. Teenides reisiseltskonna silmis mõne plusspunkti.

Linna jõudes anti taas klassikaline “tund ja natuke peale” vaba aega.
Pildistage, sööge, tehke mis tahate.
Mario teatas, et kui keegi tahab odavat ja head lõunat, siis tulgu tema sabas. 40+ inimesest bussist ainult viis läks temaga kaasa, teised lidusid kärmelt muudes suundades.
Me hiilisime end varju hoides Mariole järele. Huvi pärast, et äkki leiamegi mingi soodsa ja maitsva nokatäie. Aga Mario lemmikpubi menüüd üle vaadates selgus, et kala, mida olime salaja lootnud, ei leidunud. Nii tegime kiire kannaka ja kulgesime oma kalajahirada edasi.

Peagi jäi ette üks väike restoran, mis pakkus grillitud sea bassi. Ptüi, meriahvenat. Hind 800 lekki. Aktsepteeritav. Ooteajaks võtsime kohalikku õlut, 250 lekki pudel, ja istusime mõnusalt katuse alla varju.
Kui kala lõpuks lauale jõudis, tuli gurmee-elamus. Krõbe nahk, pehme ja õrn valge liha. Ainult et, krt, need luud… ribide vahel urgitsedes ei saanud hetkekski lämbumisega riskimata laisaks muutuda. Aga see aeglane sööma oli vaeva väärt küll, täitis kõhtu ja hinge.

Peale sööki lonkisime mööda linna ja vaatasime neid kuulsaid “tuhande aknaga” valgeid maju, mis mäe külge klammerdusid. Parema vaate nimel ronisime üle sillagi ja kuulsime, kuidas all jõe ääres röökis üks köie otsa seotud lammas. See oli täielik draama, sest samal ajal näksisid tema liigikaaslased vabalt eemal mingeid jõeveest rammusaid kõrsi.

Edasi liikusime parki, kus puude all pinkidel varju ja jahedust nautisime, kuni buss saabus.

Kodutee

Vaated, nagu ikka Albaanias, aga...
... tagasitee algas väikese bussisisese plahvatusega. Disko oli jälle täisduuridel ja kannatuste karikas paljudel peale päevaväsimust silmini täis. Ei läinudki kaua, kui meie juurde, bussi esiotsa, astus üks blond naine, kelle häälega oleks võinud klaasi lõigata. “Ikskjúuuuuus miiiiiiii! Sa lihtsalt PEAD muusika vaiksemaks panema, mu kaaslasel on peavalu!”

Mario, kes seni oli ennast diskorina tundud ülevamana kui paavst, tegigi imekombel heli kuulekalt vaiksemaks. Blond kõndis rahulolevalt tagasi oma istmele. Aga oli näha, et Mariol lendas kuum aur kõrvadest. Ei pea valdama keelt, et aru saada, kuidas ta hakkas bussijuhiga elavalt intsidenti (h)arutama.

Kui atmosfäär oli juba veidi lahjenenud, peatus buss tanklas.
Bussijuht ulatas tanklatöötajale kaardi ja pani pläru ette, samal ajal kui voolik paaki suruti. Tankimine võttis aega ja blond aktiveerus nii kolme minuti pärast jälle. Lendas taaskord ette ja nõudis: “Ikskjúuuuuus miiiiiiii, mis siin toimub, miks me seisame?”
Mario, ilmselgelt ohvrirolli surutud, vastas: “Tangime.” Selle peale pidas blond talle ohutusloengu, mis lõppes dramaatilise kokkuvõttega, et seda ei tehta töötava mootoriga! Bussijuhi suitsetamist ta (õnneks) ei märganud.
Mario noogutas, aga nägu reetis meilegi tuttavat emotsiooni. “Ah, Albaania.”

Bussist reisijate mahalaadimiste käigus nägime vaid üht inimest tippi jätmas. Me ka ei jätnud. Mitte, et me koid oleksime, aga, aga, aga ...

Nelja paiku olime taas “kodus”

... ja olles rõdul mingi kokteiliga hinge tõmmanud, Maakas ei pidanud isegi siestat, läksime loomulikult merre. Sel korral täiesti päikeseloojanguks. Meri oli kuidagi eriti ühtlaselt soe, kihiline jahedavoog oli kadunud. Kaluripaati nähes ronisime kaldale tagasi. Tagasiteel näppas Maakas ühe restorani uksetagusest peenrast mõned piparmündilehed. Kotlettide tarbeks, sest miskipärast nad seda oma lihapallidesse ja kotlettidesse lisavad. Me ei oleks ju nii teinud, aga tänavaturgudel müüdi piparmünti kui saunavihtasid ja meil oligi vaid paari lehekest tarvis.

Õhtusöögiks sai egg fried rice üleeilsest külmikusse jäänud riisi, jälle kusagilt tekkinud hot dogi viineri, porgandi, sibula, küüslaugu, paprika ja hekseldatud lehtsalatiga.

Väsitav päev ja hea uni.
Ootamas oli Holta kanjon.

------------------

See oli veits omamoodi ekskursioonipäev. Aga meil ei tekinud kordagi “iksjuuuuusmiiii” emotsioone. Vahetus, värvikus ning midagi teistmoodi: rikastav kogemus. Igatahes!

Albaania reis IV: Tirana

by W

20.09. laupäev ja 21.09. pühapäev

Laupäev ja pühapäev kujunesid passiivse puhkamise mõnusaks maratoniks.
Plaanis oli tegelikult pühapäeval ekskursioonile minna, aga see lükati korraldaja poolt paremate aegade ehk kolmapäeva peale.

Käisime ausalt kui kellavärk, kaks korda päevas, ujumas. Hommikul ja õhtul. Päike, soolvesi, linnamelu, Maakas, ja tunne, et rohkem polegi hetkel ilusaks eluks vaja. Päevitamise ja rannas lesimisega me kumbki ei tegele, pole vist ühelgi reisil end lapiti liivale või toolile maha visanud.

Päeva kõige kuumemad tunnid möödusid konditsioneeritud siseruumides. Vahepeal käisime end rõdul kuvaldana lajatava päikese käes ehmatamas. Aga mitte kauaks.
Köögis kehtis väljakujunenud kord. Mina teatasin, mida ja kui palju tuleb koorida ja tükeldada, mis suuruses, mille peale Maakas tublisti tänavaturu köögiviljad ette võttis. Nii kui viimane tükk õigesse kaussi maandus, kuulutas ta väljateenitud une- ja netisurfisiesta alanuks. Mina, olles toa ja köögi paksude kardinatega eraldanud, jäin kööki edasi möllama. Potid, pannid, kolin, veesolin, paukuvad kapiuksed ja igasegased kahtlased hõngud.
Kui Maakas lõpuks siestalt naasis, oli tal kohe aurav kausitäis nina all.
Laupäeval keetsime sibulaseks seljankaks mingist õhtust üle jäänud grillkukerappe, omletist üle jäänud suitsuvorsti ja 2 ei-tea-kust ilmunud hot dogi viinerit. Hilisõhtu söögiks läks veel saiajääkide realiseerimise “grilled cheese” marineeritud kurgi, sibularataste ja õllega.
Dieediblogijate hulka pole meil asja.
Pühapäeval vallutas laua terav tomatine kana-köögiviljakarri jasmiiniriisiga. Viimane, kusjuures väga hea kvaliteediga, maksis 79 lekki 500g pakk.

Laupäeval oli meist üle tänava hüljatud hoovis tulekahju. Nagu tänapäeva inimesed ikka, röögatasin seda avastades Maakale, et "tulekahju, päriselt, võta telefon kaasa" maja teise poole rõdult. 112 helistab vast keegi teine ... Maaka siesta lõppes kui noaga lõigatutult ja ta lendas trussikutes (ok, t-särk oli ka) pildistama. 
Kohalik tuletõrje ja politsei saabusid mõne minutiga, ülikiire reaktsioon. 

Pühapäeval, et elu liiga roosiliseks ei kisuks, otsustasime Tiranasse minna. Ehk siis läksime isegi hommikul kümne paiku bussipeatusesse. Aga jube palav oli ja bussi veerand tunni jooksul ei tulnud (nende graafik sõltub liiklusoludest, vahel ei tule kaua ühtegi ja siis mitu reas) ja ... lõime käega ja läksime hoopis ujuma.

Peale siestat ja sööki otsustasime majutuse lähedalt reklaamitud raudtee ning rongijaama üles otsida. Tegelikkus ei haakunud väljakäiduga, raudtee näis pigem kui midagi postapokalüptilist. Rööpad olid rohtu kasvanud, mõnes kohas sootuks kadunud. Ainus väljuv rong oleks saanud olla vaid fantaasia või hallutsinatsiooni tagajärg.

Nii need kaks päeva igavikku libisesidki. Natuke merd, natuke tänavaturgusid, natuke kummituslikke rööpaid, natuke kohalikku ehedat elu peatänavast eemal, natuke kohalikku veini ja natuke köögikunsti. Täpselt selline baaslaagrielu, kus ei pea, aga võib. Hea ja vaba(stav) oli olla.

22.09. esmaspäev

Tirana botaanika- ja loomaaed teatasid internetist üheskoos, et "tulge teine kord, esmaspäeviti suletud”. Meis oli siiras nördimus, kuid otsustasime, et vähemalt kohustuslik Bunk’Art2 ja Skanderbegi kuju tuleb ära näha.

Esimene katsumus oli kohalik bussipeatus, Durrese keskjaama kulgemiseks, kuid sel korral me ei loobunud. Ootasime ja ootasime, higistades, üha enam inimesi kogunes. Ja suuri kohvreid. Hea, et keegi eesliga ei tulnud. Kui buss viimaks saabus, toppisime kõik end sisse kui sprotid karpi, mõnel soolikad välja tungimas ja silmad pungis. Õhk kadus kohe uste sulgudes, kinni hoida ei olnud kusagilt, eriti lühikesel Maakal, ja mõni kaasreisija oli otsustanud vee, seebi ja deodorandi pealt kokku hoida. Omapärased aroomid täitsid suletud metallakvaariumit. Järgmistes peatustes kohvrite ja lapsevankritega peale ei mahutudki.

Piin kestis pea 30 minutit, mil kogu bussitäis, ühes meiega, Durresse "maaliinibusside jaamas" maha valgus. See elamus maksis 40 lekki.

Keskjaam - see on lihtsalt suur parkimisplats igas suuruses sõidukitega, kus sa ise pead õige otsima. Õnneks on esiaknal silt, kuhu miski trandulett kulgeb. Veetakse nii suurte busside kui istmetega kaubikutega. Väljumisajad on sümboolsed, pigem üritatakse kõik istekohad täis korjata. Selle saavutamiseks karjutakse ukse kõrval valjuhäälselt sihtkoha nime. Vahepeal sisenevad bussi vett, banaane ja snäkke müüvad “mikroettevõtjad”. Ca 30 km ots, Durres-Tirana maksab 200 lekki. Teekond oli ajaliselt üsna pikk ja ummikurohke. 1,5h, 30km.

Tirana

Tirana bussijaamas, mis oli veel õudsem “asustamata” plats kui Durrese oma (mingist jaamahoonest ühes WC, info jms asjadega võib vaid unistada), välja astudes oli meil plaan selge. Tuleb leida buss number 5B. Ainult üks häda. Me ei saanud aru, mis suunas e kummalt poolt teed see peaks õiges suunas liikuma. Nii tiirutasime nagu eksinud turistid ikka, nina GoogleMapsis ja silmad siltide küljes, kuni lõpuks õige peatuse avastasime, seal eemal.
Ja veel rohkem eemal paistis isegi õige buss lähenemas.

Pealinna bussijaam

Maaka "ma jään nii hiljaks, nii hiljaks, ma jään maha" instinkt oli “jookseme!” ja Maakas juba liduski. Mina aga, vana konserv(atiiv), pasundasin üle tänava, et “ei jookse siin autode ja liikluse vahel, mitte kunagi ja mitte kusagil ei jookse linnas üle autotee!” Lisaks pidasin Maakale lühikese, kuid südamest tuleva epistli teemal “ohutu liiklemine suurlinnas ja kuidas mitte Albaania liiklusõnnetuste statistikasse sattuda.” No mida krdit, tema jääb auto alla ja mõlema puhkus on tuksis, auto esiklaas vajab vahetamist ja ...
Kui Maakal oleks taser olnud, oleks me bussist maha jäänud. Vähemasti mina. Aga tal ei olnud, nendega ei lasta lennukisse. Nii et saime ka jooksmata bussile. See tundus peale eelmist sprotikarp-elamust lausa taevane õnnistus. Maakas sai isegi natuke maad istuda. Ja enne kui arugi saime, maandusime Bunk’Art 2 lähedal.

Muuseumisse jõuda polnud kuigi keeruline, paar tänavat, 2 valgusfoori, mõned siksakid ja olimegi kohal.

Aga noh, err... bunker*. Nagu mingite paranoikude bunker ikka. Paarikümnes ruumis leidus vanaaegseid luurepulte, tolmuseid telefonide “lutikakarpe”, režiimi poolt haiget saanud nimekirju ja hulgi mingeid õõvastavaid fotosid, mis kõik koos lõid õhkkonna “külm sõda, õudusunenägu, mis oligi paljude päris elu”. Peaministri magamistuba jäi meie omale 4 tärni alla.

Uudistavaid inimesi oli palju, õhku vähe. Ventilatsioonist ja konditsioneerist polnud seal juttugi. Umbne oli. Higi voolas. See, et õhku jäi väheks, lisas “võeh!” emotsioonile veel labidaga õudu ja võõristust.
Pilet maksis 9 eurot. Albaania mõttes üsna soolane. Teist korda sinna minna ei tahaks, aga jah, vähemalt sai linnukese kirja; käidud, nähtud, veidi tunnetatudki. Ei kahetse.

Edasi lonkisime nagu truud turistid ikka Skanderbegi väljakule. Väljak ise oli pisut ümar ja kuidagi kõle. Pildistasime loomulikult seda kohustuslikku kuju, sest noh, muidu justkui polekski Tiranat külastanud.

Väljaku kohal laiutas kommunismi ülistav ajaloojäänus, mis olid oma stiililt täpselt see segu, mida oled varem näinud, olgu see Nõukogude Liidus, Põhja-Koreas või Albaanias. Sama kunstikoolkond, sama käekiri. Kes selle ideaali rajas?

Väsinuna istusime varju ühe karuselli kõrvale, mis tühjanagi olematus tuules kriuksus, nähes välja kui kommunistlike aegade reliikvia, kuid oli veel täitsa elus. Pileteidki müüdi. Jätsime siiski vahele.

Läksime otsima tagasiteed keskjaama ja siis algas tore osa. Kohalikud abivalmid hinged. Niipea kui nad taipasid, et tahame bussijaama, hakkasid nad meid suunama igale poole: “See buss! Ei, see buss! Tulge siia!” Ainult et ükski neist polnud 5B.
Lõpuks loobusime oma rangest 5B nõudest ja ronisimegi tundmatu bussi peale, mis imekombel viiski meid peaaegu otse bussijaama. Pilet maksis 40 lekki (nii Tiranas käibki). Olime õnnelikud, et üldse mingisse tuttavasse punkti tagasi jõudsime ja peagi Durresesse tagasi saame, sest Tirana ... noh, meile kummalegi see linn ei meeldinud ega sobinud. Kuidagi kiire ja närviline Albaania ja puhkuse kohta.

Lõpuks olime taas Tirana keskjaamas, kust, peale 40 min bussis istumist (kohad ei olnud täis), algas meie oodatud tagasisõit Durresse. See ei saanud olema kiire. Need 30 kilomeetrit, mis võiks olla kolmveerand tunnikest sõitu, venisid meeletute liiklusummikute ja teetööde tõttu piinavaks maratoniks, kaks ja pool tundi.

Kui lõpuks Durrese keskjaama jõudsime, siis meil edasi vedas. Sattusime üsna inimtühjale peatselt saabunud "kodu"bussile, kus Maakas isegi istuma sai. Luksus. Peaaegu nagu privaattransfeer!

Tagasi majutuses tegime päeva allaloputamiseks väikese klaasi veini rõdul. Päike loojus, mošeede minaretid rullisid oma õhtused hõiked üle linna, segi papagoide kädinaga, ning kõik oli igati kaunis.
Seejärel marssisime merre. End päeva elamustest puhtaks loputama. Üle kalavõrkude. Tolm ning bussist saadud kaenlaauluste hõng kadusid isegi ninakoobastest.

Õhtusöögiga jäi asi lihtsaks, aga paganama heaks. Eelmise päeva kanakarri jääk kohtus pagarikoja saialetist tulnud värske, häbematult kalli, 100 lekki, SUURE saiaga. Mõnus ja odav luksus.

Ja rohkem me selleks päevaks ei pingutanudki.
Jälle voodisse, jälle magama, sest ees ootas päev ekskursiooniga Belshi ja Berati poole.

* Albaanias on ca 170 000 bunkrit, enamus neist unustatud ja prügi täis, aga kujutlegem ajastut ja meelsust, mil ja miks need rajati. Oeh. Ja võeh.

Albaania, et meelest ei läheks

 Wildi tuules tahaks ise ka midagi reisi kohta kirjutada, aga ta kirjeldab meie tegemised nii kenasti ära, et milleks korrata? Samas jälle ikka kangesti tahaks ju, eksole.  

Natuke edevus ja natuke rohkem see tunne, mille puhkus sisse jättis, kõik need muljed ja meeldejäämised.

Ah, ma ei hakka end tagasi hoidma, kunagi on nüansid endal meelest läinud ja siis on ju hea siit vilksamisi vaadata mismoodi oli.

Niisiis.

Meie seiklused algavad Balti jaamast, kus W mind nähes tavaliselt nimetab mõnda mu rõivaeset eesliitega "muti-". On olnud mutikleit, mutisaapad, mutiveelmidagi.  Mulle sobib, ma teen seda nimme, seekord läksin alt või siis oli mu reisikaaslane lihtsalt liiga väsinud, ma olen siiani pettunud. Aga ma teen tagasi!

Ma olen närviline hilinemiste kartja, hilis-hilisõhtul toimuvale lennule minemiseks olin linnas juba kella viie paiku. Läks hästi, et hommikul ei tulnud, ma lihtsalt NII hirmsasti kardan hiljaks jääda. Seega lõime linnas aega surnuks, aga aeg ei tahtnud surra, lennule minemise ajakski tõmbles aja tagajalg veel üpris energiliselt. 

Minu jalad ei mahtunud tõmblema. Oleme küll ka hullemate lennukitega lennanud, kuid kuna seekord oli justkui uni ja justkui oleks olnud hea mõte magada oli see lend mu jaoks üks piinarikkamaid. W oli meile küll kummikraed ostnud kuid ma ei saa aru, kas asi on minu anatoomias või ma lihtsalt ei tea täpselt kuidas seda vidinat oma ihule installeerida - õudne oli. Lennukijooga oma täies ilus. Krae ümber kaela. Krae pühapaistena ümber pea ja laup eesoleva istme seljatoe vastu. krae lauale ja põsk krae peale. Võin vanduda, et mingil hetkel oli pea põlvede vahel ja see urrima krae kusagil sealsamas.

Samas - ma magasin kõigis neis poosides. Abiks ikka.

Kohale jõudes ja W nimega paberit käes hoidvat majutajat nähes hõiskas mu hing, sest kusagil ootas voodi. 

"Kodu" poole sõites ootasin pingsalt millal me linnast välja jõuame ja lehmade vahel slaalomit teeme.  Seda, et Albaania linnad ongi üks ja sama TallinPaideTüriViljandi ma veel ei teadnud. Eestist umbes kolmandiku võrra väiksemale maale peab ära mahtuma enam kui kaks korda rohkem inimesi, lisaks on see maa kokku kortsutatud nagu paber ja mäed pole väga sõbralik elukeskkond, lapikumatesse kohtadesse kokku voolanud inimmass on täitnud kogu pinna. 

Kogu maad kattis kerge väävlihõng.  Pähe tuli onuheinolik mõte "Nagu ämmale oleks külla tulnud, põrgu järele lõhnab".

Majutuskohta jõudes arveldasime üüri, meile tutvustati korteri mugavusi ja viidati laia zestiga "supermarketi" asukoha poole ning ma juba lootsin, et saan lennukis Quasimodolikuks keerdunud skeletti sängis sirutada, kuid ei, see ei olnud veel kõik! W tuli geniaalne idee merd otsima minna. Öösel. Pimedas. Tundmatus linnas. Tundmatut merd, mis võis kubiseda haidest, terroristlikest sukeldujatest ja linna reoveetorudest! 

Aga jah, ta on minust suurem mul ei olnud valikut. 

Kell oli umbes kolm öösel, aga linn elas veel. Pisikesed kidurad papid istusid pinkidel ja arutasid mingeid keerulisi asju, need, kes ei arutanud pühkisid tänavaid,  üksikud autod sõitsid kusagilt kuhugi, mitmed söögikohad olid veel avatud ja sel leidus isegi sööjaid, kes muud kui ikka needsamad papid. Selline vaikne tiksumine. üksainus ekraani moodi reklaam, ei mingeid vilesid, tulesid ja pasunaid.

Soe oli. Kusagil oli meri, otsustasime, et kui mitte muidu, siis hääle järgi me selle ka leiame. 

Tegime päris suure ringi, aga merre me saime. Arvasin, et nagu varasemad mered saab ka see koht olema "kolm meetrit kaldast ja kaelani"- profiiliga, aga võta näpust,  selleks, et kõhuni merre saada oleks võinud vabalt võileiva ligi võtta. Muudkui kõnni ja kõnni ja kõnni, siis saab tagumiku märjaks, siis läheb jälle madalamaks, siis jälle kõhuni...oeh.

Soe oli. rannas sumises mingi hilja peale jäänud seltskond, ilmselt turistid, meie mulistasime vees nagu hülged, troopiline pimedus kattis maad.

Küll uni maitses hiljem hea.

Hommik algas jahiga, mammut oli vaja koopasse lohistada. Poed ja turuletid tuli väiksesilmalise traaliga üle käia, pidime hankima võimaluse euroliidu välisel maal tänaval netti kasutada, kaardistasime oma lähimat ümbrust ja otsisime lühima tee mereni.

Linn oli esimese hooga šokeeriv. Kergelt räbaldunud, põhjamaalase jaoks ehmatavalt räpane, metsikult autostunud.  

Samal ajal oli väga üllatav kui vaikne oli seesama linn. Olgu, autod mürisesid, kuid ei mingit närvilist tuututamist, inimesed tänavail olid vaiksed ja vaoshoitud, isegi kohalikud hulkuvad koerad olid diskreetselt taustal. Soomastega asustatud India, võta või jäta. 

Sellesse pidi armuma. Tegu on täiesti "meie inimestega", terve reisi ajal ei saanud sellest tundest lahti.

Jalutasime kohalikel tänavatel, täiesti ebareaalne kogemus. Üks tänav - sattusime sinna vaid üks kord - sai meilt nimeks "surnud koera tänav", aga sama hästi oleks võinud tolle tänava nimetada "paabulinnu tänavaks". Kusagil sealsamas lõugas kõrge aia taga paabulind, teisel pool aeda vedeles ilmselt öösel surra otsustanud peni. 

Ärge arvake, et korjuseid kõikjal vedeles ja kolavad koerad olid kõike muud kui alatoidetud. 

Nüüd läheb mu ajataju rikki, seega ma ei hakka meie käike korrektselt päevadesse ükshaaval laduma.

Kõrgpunktid ainult, neid ikka oli.

Kui me  (ok tegelikult oli Wild see infoladu, mina olin jupp kaasalohisevat köit, pean end ses osas parandama) otsisime ajaloolisi ja meelelahutuslikke võimalusi Durreses aega veeta näitasid kõik interneti nooled ja näpud kohaliku Rooma-aegse amfiteatri poole. Omal ajal Balkanimaade suurim, kaua linnakünkas peidus olnud, keset kuuekümnendaid taasleitud. Netis on päris naljakas lugeda Kärenite nördimuskarjeid "Ja nad on nii lugupidamatud, et ehitasid muistise otsa maju!"  

Karjed karjeteks, me käisime seal ära, jalgratastega ja puha. Rattad oli hea mõte, saime üksiti kõik Durrese turistipunktid oma kaardile kirja. Ausalt öelda... nojah. Nad ei oska neid veel väga hästi müüa, aga ajalugu on ikkagi tore, eriti kui kõrvuti on kaasaegne linn ja igivanad müürid.

Tiranas käisime me hiljem, seal oli "peab käima!" objektiks muuseumina taastatud punker. Punkreid on linnades palju, enamik nähtuist on prügi täis ja väga hüljatud välimusega. Objektid, mille on potentsiaali olla turistidelt papi kättesaajad on jäetud hooletusse. Samas - alles neil oli see rammus kommunismipäike otse silmas, muidugi ei taha nad sellest enam midagi teada. Me oleme seal olnud, ma saan aru. 

Niisiis muuseum. Jube ängistav koht, pisikesed klaustrofoobide jaoks piinu tekitavad toakesed ilge ajaloo meenutusi täis. Fotod, nimekirjad, veel pilte, toimikuvirnad. Kui meil oli toimikute koostamise aeg oli siinmail mu meelest kergem: kuigi ka kohalikke kvislingeid oli koormate viisi oli meie jaoks see võim siiski võõras. Vene värk, Moskva võim. Albaania piinajad kasvasid nende endi sõnnikul, diktaator oli isiklik hull. Kuidas sellest üle saada? 

Muuseum on linna südames, linna keskkohta on ehitatud moodne tsenter. Ma vist ei oska sellitest asjadest lugu pidada. Hiiglaslik kumer linnaväljak keskpäevapäikeses oli kõike muud kui nauditav ajaveetmise koht, kummalised majad selle ümber olid...kummalised. Kogumulje võttis ülihästi kokku põõsa taga peidus olev roostes karusell.

Aga Albaania inimesed on toredad. Suures linnas käisime kohalike bussidega,  alguses maaliinide (?) bussijaama ja sealt linnaliini bussiga tsentrisse. Tagasitee oli natuke segane, meie kohmetust nähes levis bussipeatuses teave kahest eksinud välismaalasest ja meid peaaegu tõmmati õige bussi peale. Imekena.

Moodsad linnad ammendasid end pea kohe. 

Aga meile jääb alati Parii.., ptüi, ruraalne romantika ja agraarne ilu.

Ning ka vanad linnad: Berat, Kruje - neis me käisime. linnad, kus elades peab klaveri majja tassima klahvhaaval, sest muidu ei saa tänavanurgal ennast pöörata.

Loodus, kui saab maanteelt maha, on ilus nagu alati. Põllud on seal pisikesed, loomakarjad samuti, teedel on isegi eeslitega maamehi ja juhuslikke külalaatasid. Me saime turnida mägedes, kuhu viisid teed mida mööda sõites keeldusin mina kuristiku poole alla vaatamast. Ma poleks endast sellist argust oodanud.  Kole oli ja tore oli. Meid pildistasime imelisi kohti sillalt mida nähes iga eurokontrolör teeks piiblipaksuse akti ja turnisime üles mööda kiviseina, kus ma kuulsin ainult loodushääli (oma roppu ähkimist) ja küünte krõbinat, kui ma need kivisse sisse surusin.  Jälle jube hirmus ja õudsalt tore. Bovilla järv ja Gamti mägi on ses reisis sees, jätke meelde ja tehke järele. 

Ahjaa, teine koht, kuhu PEAB minema on Holta (W parandas mind, vale kanjon sai kirja) kanjon. Kui muid lehvib Albaania kohal õrn väävlihõng (ausalt, isegi Gamti mäe otsas oli väävlihais), siis selles kanjonis võiks... ma ei tea.. tuletikke laadida. Seinad kõrguvad kohati sel moel, et nende vahelt taevas ei paistagi,  kuiva jalaga seal kuhugi ei pääse,  kiiver on gruppide puhul nõutav. No kukub sealt midagi alla - kes neid lõhkise kaalikaga turiste sealt ikka välja lohistab. 

Ma sumasin seal nagu mingi eelajalooline koll oma tossude ja seelikuga. Märg mäekoll, kiiver peas.  Too kanjon on üks ütlemata tore koht, seal on sooje allikaid kus taguotsa- või jalgupidi vees pladistades võib ennast spaasse mõelda ja on kohti, kus peab enne rinnuni jahedavõitu vette sammumist korralikult hinge tõmbama, sest kananahk tuleb jahedusest selga.  Väga hästi veedetud aeg.

Üleüldse oli kogu Albaanias veedetud aeg hästi veedetud. Me ei ole oma varasematel puhkustel niipalju kunagi molutanud, molutamine on kunst. Me oleme nüüd kunstnikud. Rõdul istudes kuulasime majutaja linnukarja sidistamist, muezzini laulukatsetusi, meres loksusime nagu õngekorgid ja tänavail arutasime milline värskete äride kasvulava oleks praegu Albaania. Me oleme (ok. ok, mina olen) nii laisad (laisk), et ei viitsi isegi laiskade parteid teha, mida siin siis veel äridest mõelda. Kui ma suureks kasvan, hakkan Albaania vanameheks, kes kogu aeg, välja arvatud siesta ja pime öö, mängisid tänaval doominot. Dikreetselt mängisid, ei löönud nuppe möirates vastu lauda nagu ma kunagi Kopli vene meeste juures nägin ja kuulsin.

Eks siis teate, kust mind leida, kui see aeg kätte jõuab.