Kangelased

Uksekell helises. Pigem plärises, sest keegi vajutas seda kogu oma elujõuga. Näppu tõstmata. Lisandus uksele tagumine. Milvi, kes oli parajasti ametis riisi kallamisega kuivainepurki, reageeris nii käbedalt, et hulk riisi pudenes lauale. Põrandalegi.

 "Issand, kas põleb või?" pahvatas Milvi ust lahti paisates. Lävel seisis Veera, näost punane ja rätt peas viltu, nagu oleks oleks ta just jooksnud. Oligi. 

"Milvi, tule ruttu! Nad hakkavad seda maha lõhkuma!"

"Mida? Misasja nad lõhuvad? Kus?"

"Pirukaputka, Pauli pirukaputka kallal on! Eks see valitsus seal taga on, kõik kes vähegi oma äri teevad pannakse varsi kinni või lastakse lahti, no kujuta ette! Tule nüüd ruttu, seda ei saa lubada!"

Oli selle va patriotismiga muttidel kuidas oli, aga Pauli pirukate kallale ei tohtinud keegi minna. Enne kui Veera onma kirgliku tiraadiga ühele poole sai olid Milvil kingad jalas ja kampsun kitli peale veetud. Missioon kutsus!

Pauli putka juurde oli rahvast rohkem kogunenud. Viienda maja kolm joodikut, kaksikute käruga naine eramajade vahelt, kümmekond äsja bussilt maha tulnud koolilast. 

Ja Ilse.

Ja pisike traktorikökats koos pisikese kiilaka mehikesega, kes parasjagu putka tagaseina kopaga maha kiskus.

"Kas sa saad siit minema, sina pole seda kioskit siia püsti pannud, sina seda maha ei tõmba!" 

Veera hääl oli kui pasun, mis Jeeriku müürid kunagi kummuli lõi, üle traktori plärina kostis, mees arvas, et keegi sai haiget ja jättis kohkunult töö pooleli.

Milvi, Ilse ja Veera kasutasid juhust ja kargasid kopa ette, üksteisel kätest kinni hoides kui balti ketis.

"No tulge nüüd teie ka!" utsitas Ilse ülejäänud rahvast, "löövad putka laiali ja kustkohast me pirukaid edaspidi saame? No tulge nüüd, võtame kõvasti käest kinni, las tuleb meid kopaga tapma kui tahab oma kuritööd edasi teha!"

Pirukate pärast keegi lausa surema küll valmis ei olnud, aga kiilakas näis üsna ohutu ja möllu pidi saama, noored olid esimesed, kes ligi astusid. 

Joodikud ei saanud täpselt aru, mida neist soovitakse, aga kui juba kõik sedasi tegid, siis ega nemadki kõrvale ei tahtnud jääda.

Titemamma kõhkles kõige kauem. Ega ta seepärast kodunt välja tulnud, rohkem nagu poodi piima järele oli minek, aga... üksi kodus oli niikuinii igav, ajaviide seegi...

Putka oli suur, päris ringi nad sellel oma ketiga peale ei teinud, kuid kangelasi ei peagi palju olema. 

Kopamees ei osanud m idagi teha. Sügas oma kuplit ja ohkis õnnetult, ronis kabiinist välja ja üritas prouasid, sest nemad olid kohe kindlasti selle ürituse eestvedajad alguses lahkesti veenda eest ära astuma. See ei mõjunud.

"Sina ei tule meie alevi sümbolit lõhkuma!" sähvas Ilse.

"Me ei lase sul süvariigi timukatööd lõpule viia!" pasundas Veera

"Me oleme valmis Pauli pirukate eest surema!" oli Milvi veel eriti kirglik, kuigi,  mis seal salata, suremise-koha pealt ei olnud neist keegi väga kindel.

Aga see kõlas lihtsalt hästi.

Kopamees muutus aina pahuramaks. Vaidle ja vaidle, nagu vastu seina kõik. 

"Kuigi tegelikult peaks ju kopp olema vastu seina, hihi.."

Kui see mõtteräbal läbi traktoristi pea lipsas oli tal lausa piinlik. Ikkagi nii tõsine asi ja tema siin muheleb oma peas. Kuhu see kõlbab.

Ehk hakkab rahvas pelgama kui ta kopale hääled sisse paneb? Tasub proovida, joodikute punt paremal pool servas ilmutas niikuinii väikeseid äravajumise märke ja titeema üks kaksikutest näis kohe-kohe lõugama hakkavat.

Kopamees pani masina jaurama. 

Prouad ajasid rinnad kummi ja liikusid ettepoole.

Kopamees tõstis masina hambulised lõuad ülespoole.

Uskumatu, aga rinnad kerkisid veel enam.

Kop võttis suuna seina pole.

Kopp tabas Ilse kitli ülemist nööpi. 

Kuidas see rind nüüd nii kõrgele sai oli arusamatu kõigile osapooltele, kuid seal ta oli. 

Kopp ja nööp. Nööp kukus aegluubis asfaldile, veeres paar ringi ja kukkus kummuli.

Kopamees läks näost valgeks kui kriit, ainult pealagi punetas maasikana, traktor sai tagurpidikäigu sisse ja hetke pärast oli traktorist vaid pisike sinine tossupilv kohapeal järgi.

Noored lõid omavahel patsu, joodikud uurisid noortelt mis kell on  ("Kümne pärast kümme? Mehed, kohe saab!"), titeema kärutas lastega minema, need lõugasid juba mõelemad pea Veerale vääriliste vastastena ja prouad seisid kolmekesi, korraga õnnelikud ja kohkunud.

Kui hingeldamine vaibus mindi Milvi poole kohvi ja küpsise kõrvale sündmusi arutama.

"Nägite, kuidas ta..."

"Ja siis ma ütlesin!"

"Ma arvasin kohe, et...!!!"

Milline hea päev.

***

Õhtul tuli Paul viimaselt bussilt maha ja ei uskunud oma silmi.

Pirukaputka tagaseinast oli paar rida voodrilauda maha kistud, voodriks pandud klaasvilla tuustid veeresid tuule käes nagu stepirohi mööda parklat ringi, isegi tagumise ukse klaas oli putkas katki.

Värisevilkäsi otsis mees taskust telefoni.

"Konrad, sina või? Mida sa siin teinud oled? Ma ju ütlesin, et..."

"Lammuta ise oma kuradi kiosk laiali, ma proovisin, ausõna, ma tõesti proovisin, aga see küla on hulle täis, natuke veel ja ma oleksin inimese ära tapnud! Kari napakaid seisis ees ja ei lasknud hoonet maha kiskuda, täitsa segased!"

Kopamehe hääl telefonis lausa värises.

"Ära jama, mees, ülehomme tuuakse uus konteinerköök kohale, kuhu ma panen selle nüüd, vana risu ikka veel jalus?"

"Ei tea, ei huvita, pole minu asi, pane oma napakad mutid lammutama, mina seda tööd ei tee," laksti pani Konrad kõne kinni.

Pauli taipas, et ta elu läks keerulisemaks kui ta iial oleks osanud oodata.

***

Wildi loo algus oli meil omavahelises jutuajamises üleval, praeguse jutu algus sai blogiväliselt kirja, tegin selle õige lõpuni.

 

S-302

 

Uksekell helises. Pigem plärises, sest keegi vajutas seda kogu oma elujõuga. Näppu tõstmata. Lisandus uksele tagumine. Milvi, kes oli parajasti ametis riisi kallamisega kuivainepurki, reageeris nii käbedalt, et hulk riisi pudenes lauale. Põrandalegi. 

"Issand, kas põleb või?" pahvatas Milvi ust lahti paisates. Lävel seisis Veera, näost punane ja rätt peas viltu, nagu oleks oleks ta just jooksnud. Oligi.
"Milvi, tule ruttu! Nad hakkavad seda maha lõhkuma!"
"Mida? Mis asja nad lõhuvad? Kes?"
"Kuuri! Seal, kus meil kõigil need aialapid olid. Vald ütles, et risustab vaadet ja on ohtlik, aga asjad on ju sees!" 

Milvi tõmbas esikunagist jope, unustades jalatsid, ja tormas Veerale järele, sussides. Tee peal liitus nendega Selma, kes oli uudisest haisu nina saanud ja lonkas nüüd kiirustades, käsi puusal. "Mul on seal vanaisa vikat ja äkki on need tsingitud piimaämbrid ka!" soigus Selma hingeldades. "Riik tahab kõik käest ära võtta, isegi vanaraua!"
Kui naised aiamaade serva jõudsid, oli seal juba terve delegatsioon. Elviiragi, kel oli terve elu oma maja ja aed olnud, oli kohal. Evald seisis oma kõverate jalgadega peniga pisut eemal ja uuris olukorda, ise pead vangutades. Kostja tegi pisut kaugemal suitsu. Ilse, kes oli just haiglast välja saanud, seisis üsna kuuri ukse kõrval. Kaks tunkedes meest sättisid kuuri ümber kollast linti ja mingi suur masin lähenes.
Milvi kõige ees tormasid naised lääpas kuuri poole ja tõmbasid ühel hingel rippuva ukse poolviltu pärani. Keset pea tühja ruumi, poolenisti vana kalavõrgu ja pehastunud laudade all, kükitas üks kummaline metallist moodustis. See ei olnud kindlasti vikat. Ega ilmselt ka tsinkämber, sest nii suuri ämbreid lihtsalt ei tehta. Ei ole kunagi tehtud. 

"Püha vägi," sosistas Milvi ja ta silmad läksid suureks nagu tõllarattad. "See on see, see, see... Ma teadsin, et nad midagi sellist siia metsatukka peitsid, siia pidi kunagi tehtama salajane katsejaam!"
"Mis see "see" on?" uuris Selma umbusklikult, hoides igaks juhuks kuuri sisenemast, sest mine tea, mis kaela kukkuda võib.
"See on nõukogudeaegne ajamasin. Vaata neid nuppe ja seda hooba!"
"Ajamasin?" Selma turtsatas nii kõvasti, et laest pudenes midagi. "Pesumasin on ju! Tööstluslik, kindlasti omal ajal haiglast varastatud. Vaata trumlit, sinna mahub kõik sisse, koos tekiga!". 

Milvi ei andnud alla. "See on see, millega nad tahtsid Stalini tagasi tuua ja defitsiiti ennetada!"

"Pesumasinal ei ole selliseid kange, Selma!" suskas Veera vahele. "Vaata seda suurt hooba siin külje peal. Ja kõiki neid numbreid." Seejärel pöördus Veera Milvi poole. "Ajamasin võ? Et kui ma nüüd seda kangi tõmbaks, kas me siis oleksime jälle 1974. aasta jaanipäeval? Seal, kus orkester mängis ja mul oli see täpiline kleit ja Kostja vend, kes ..."

Kus hundist räägid. Kostja. Lonkas rahulikult kuuri, käed tunkede taskus, ja vaatas seda ajamasinat tükk aega vaikides. Seejärel kohendas oma mütsinokka, sülgas maha ja lükkas ühe roostes kangi kriginal alla. Masin vastas oigega ja kuiv liiv pudenes trumlist välja.
"See on betoonisegaja," ütles Kostja lühidalt. "Antsu oma. Mäletate, ta  tahtis seitsmekümnendatel aastal sigalat ehitada, aga jook hakkas liiga maitsema ja nii see siia vedelema jäi. Mootor on ka ammu välja kistud". 

Vaikus. Isegi tuul ei julgenud lehti sahistada.

"Betoonisegisti," kordas Veera lõpuks pilklikult. "Nojah, ega mehed millestki muust peale mördi aru ei saagi."

Maagia oli justkui kadunud. 

Korraks. 

Kostja võis rääkida tsemendist palju tahtis, aga järgmised kaks nädalat käis alevis tihe arutelu selle üle, millist aastat keegi valida eelistaks, kui masin ükskord prügimäelt taas üles leitakse. 

Vendeta

 

"Näe, vaata!"

"Mis ma neist vaatan, hakkavad jälle naaksuma, läheme kiiremini,"

"Ei mina jõua kiiremini minna, mul see vasak puus jälle... ja selg, selg tuikas eile õhtul nii hullusti, et kui ma nüüd siis jooksma hakkan, olen homme puhta kummuli,"

"Läheme siis vaikselt, aga ära hakka passima, ma kohe kardan neid!"

Veera oli seda öeldes lausa tõre. Temast võis aru saada – auto, millest nad mööda minemas olid, kuulus Evaldi tütrele. Too oli just maja ette sõitnud ja kohmitses midagi kindalaekast otsida. Evald oli neile ammu juba pinnuks silmas, või oli see vastupidi – nemad jäid Evaldile ilmaasjata ette. Kord vaatasid prouad liiga pikalt Evaldi prouat, kes oli paks kui aam, kuid peen kui kuninganna.

No ja vaatasidki, polnud parata. Selmal ja Veeral oli just täiesti juhuslikult pooleli jutt kuningannade kehakujudest ja sellest, kas tänapäeval mõni rammus kuninganna ka olemas on, ning ei olnud nemad süüdi, et Evaldi proua kõrvu kikitas.

Kus siis Evald käis pärast õues istuvate prouade kallal pröökamas – küll oli tema meelest Veera naisterahva kohta sobimatult pikk ja Selma oli lihtsalt loll. Või noh, Evald vähemalt sedasi ütles.

Teinekord käis Evald jälle oma kõverate jalgadega peni otse Ilse akna alla situtamas. Ilse ja Milvi olid tookord Ilse köögiaknal rinnutades arutanud muu hulgas koerte ja koeraomanike sarnaseks muutumise üle, leides, et isegi jalad lähevad neil ühtemoodi looka. Vanamehepäss hakkas koeraga võidu vastu haukuma, hääled mõlemal ühtemoodi käredad.

Ega siis alati prouad alustanud – Evald näiteks toppis oma postkasti pistetud klantslehed alati Selma postkasti, olgugi et proual kasti peal keelav kleeps vastu siras.

Ilse köögiakna alt ta oma koera julkasid ka ära ei koristanud.

"Eesti mees sitta ei korja!" ja kõik.

Ajalugu ajalooks, Evaldit praegu näha ei olnud, ent viiliti vaatamine oli pereasi. Nii nagu Veera poeg teadis "sellest hullust vanamehest", nii teadis ka Evaldi tütar "vanamuttide kambast".

Milvi oli Sitsiilias käinud, ta oli Sitsiilia kohta raamatuid lugenud – tema juba teadis, mida pere tähendab. Veritasu ja mustad lesed ja...

Ootamatu mõtte ajel jäi Milvi poole sammu pealt seisma.

"Nii," pööras Milvi auto poole, millest nad juba peaaegu möödas olid, tagasi. "Mängi kaasa!"

Veera ei saanud midagi aru. Mitte midagi.

Milvi astus Evaldi tütre auto kõrvale.

"Issand, mis ta tahab, autot ära kraapida või?"

Veera oli siiralt mures, ta oli palju krimifilme vaadanud – seal tehti selliseid asju.

Milvi vaatas väga tõsise näoga auto tulesid. Väga, väga tõsise näoga. Veera vaatas ka, aru saamata, mida seal näha on.

"Näed, siin see on, ma ju ütlesin!"

Milvi hääl oli sünge.

"Eee... jaahhh..?"

"Vaata siia, näed? Siinsamas, kohe serva peal," viipas Milvi ebamääraselt auto esiosa poole. "Ma arvan, et see tõestabki, et..."

"Ah soo... jah, midagi nagu on tõesti..." ega siis Veera rumal ei tahtnud näida. Kui ikka Milvi ütles, et on, siis ongi.

Evaldi tütar vaatas korraks sehkendavate prouade poole ja astus väledasti autost välja.

"Mis on, mida te vaatate?"

"Ei, noh, mis nüüd meie..." tegi Milvi näo, nagu ei olekski ta äsja peadpidi peaaegu auto all olnud. "Ei meie vaata siin midagi," sekundeeris Veera talle kajana.

"Me läheme nüüd edasi, me siin niisama korraks," pööras Milvi minekule, Veera kärmesti kõrval tippimas.

"Nägid?"

Milvi sosin oli teatraalne, näis, et ta kõneles ainult Veeraga, aga kuulda oli ta sõnu vist Pauli pirukaputkani välja.

"Nägid, ma ju rääkisin, kui poes käisin, siis kõik teadsid juba – ega see õige asi ikka pole," läks sosin seda valjemaks, mida kaugemale autost prouad jõudsid.

"Tõsi või? Päriselt? No siis on küll tõsi, kui poes juba räägivad!" Veera oli segaduses, aga ega siis Milvi tühja juttu kunagi ei ajanud – midagi pidi tõesti pahasti olema, kui juba poes räägiti.

Alles Milvi kööki jõudes julges Veera oma teadmatust tunnistada.

"Mida sa seal nägid? Midagi hullu peab olema, aga mina ei teagi, räägi mulle ka." Veera oli väga mures – paha tunne oli, no kus kivi all tema küll oli, kui suured asjad alevis toimusid.

"Tule vaata!"

Milvi seisis köögiakna all, kardina serva taga, ja vaatas midagi õues. "Ei-ei, ära nüüd niimoodi kohe avalikult, vaata teiselt poolt, aga ole kardina taga!"

Õues oli mingi sebimine. Evaldi tütar vehkis kätega auto poole, Evald ise oli auto ees pikali maas ja uuris auto nina küll otse, küll alt. Evaldi proua kraapis küünega autotulede klaasi. Vahepeal vahetasid nad kohti – kätega vehkima hakkas Evaldi naine, pikali viskas tütar ja mees kraapis kõik tuled üle. Vähe oli puudu, et Evaldi proua asfaldile pikali oleks visanud.

"Kuule, ütle nüüd lõpuks, mis sellel autol viga oli?"

"Midagi ei olnud, mitte midagi," Milvi hääl oli kui võiga küpsis, mahe ja magus. "Täiesti korras auto on minu meelest, aga mida ma autodest tean..."

Operatsioon siniveri vs mähkmed

 

Laisik oli juba diivaninurgaga kohanenud ja Milvi mähkmetega leppinud. Kooselu kolmas kurki krõmpsutav hommik sujus hästi.
Kuni telefon helises.
See oli Mauno. Hääl oli mehel selline, nagu hakkaks ta kohe sealsamas toru otsas hinge heitma.

"Tädi Milvi,“ oigas Mauno. "Ma olen haige, see on gripp või koroona. Ma ei suuda püstigi seista, Airiin on ka haige ja nutab teises toas. Pakib kohvrit lahti. Me ei saagi reisile minna!“

Milvi kuulas ja silitas hajameelselt Laisiku pead, loom oli pehme nagu rohelise seebiga pestud vana viltkaabu. "Einoh, tervis on peamine. Keeda teed, mett sisse, anna Airiinile ka, tehke küüslauguga võileiba  ja pange villased sokid jalga".

"Aga reisipiletid!“ halises Mauno. "Kaks piletit Oslosse. Hotell makstud, hommikusöögid ka. Tädi Milvi, võta Veera kaasa ja mine. Sa oled alati rääkinud, et tahad näha, kuidas päris kuningad elavad. Raha pärast ära muretse nagunii läheks raisku.“

Milvi ei lasknud end kaks korda paluda. Kui juba tasuta saab, siis tuleb minna, isegi kui see tähendab lennukiga pilvede vahele ronimist. Milvile lendamine ei meeldinud, ta oli kunagi Jaltas käinud. Tööeesrindlaste preemiareis. Aga Norra, printsess! JA Milvi lausas lendas trepikojas kaks korrust allapoole.
"Veera, paki asjad, me lendame õhtul Oslosse, lossi, no Norrasse, noh, maksta ei ole midagi vaja" puterdas Milvi ähkides. Veera, asjast õieti arugi saamata, oli kohe nõus. Ta polnud alevist kaugemale saanud ajast, mil see veel kolhoosisüda oli.

Laisik pisteti puuri, hall riie peale ja transporditi aiakäruga Elviira juurde. Otse kanakuuti. Ja pandi kõrgeima õrre külge rippuma. "Ta sobib siia küll," nentis Elviira. "On peaaegu sama nägu, mis supiks läinud kukk, ainult et ei kire ega tule kallale."

Oslo võttis naised vastu karge tuule ja nii puhtaste tänavatega, et Milvil oli piinlik oma saabastega asfaldile astuda. Eriti, et veidi kanasitta oli Elviira aiast jalatsi külge jäänud.
Aga tühja kah, küll hotellis harib ja värskendab end.  Milvil oli järgmiseks päevaks plaan. Ta oli naisteajakirjast lugenud, et Norra kuningakojas on kombeks neljapäeviti rahva sekka tulla.

"Kuule, Veera," ütles Milvi, kui nad neljapäeva hommikul lossipargi servas seisid. "Säti sall otseks ja pane oma rüht paika. Me ei saa siin välja näha nagu mingid kollid. Printsessi silm on terav." Milvi ise oli end üles löönud villase mantliga, mil oli paari märkamatu koiauguga rebasekrae. 
"Printsessi tuntakse ära väärikuse järgi. Ära vaata neid turiste siin, neid on hotellis ka. Meie otsime sinist verd.“

Nad sättisid end valvevaatluseks valmis.
Milvi oli vaimusilmas ette valmistanud terve nimekirja tunnusmärke:
Särav kroon, tiaara või vähemalt väga kallis kübar.
Valged kindad, millega lehvitada.
Ihukaitsjad, kes hoiavad eemale liiga lähedale tikkujaid.

Nad luurasid tunde. Milvi oli nagu piirivalvur, silmad kissis. No ei kedagi kuninglikku. Lihtsalt tavalised inimesed. Pea samasugused kui kodualevis.Lõpuks väsisid nad ära ja istusid pingile. Üks kepiga vana naine, seljas vanaema stiilis tepitud jope ja jalas täiesti tavalised kummist tallaga kingad, istus korraks nende lähedale pingile. Ta noogutas Milvile ja ütles midagi pehmes norra keeles. Milvi vaid mühatas vastu.

Päev veeres õhtusse. Jalad lõid tuld ja printsessi ei kuskil. Milvi oli pettunud. "Tühi jutt see kuningriik,“ pomises ta, kui nad õhtul hotelli fuajees tasuta ajalehti sirvisid. "Terve päeva passisin, aga ühtegi kroonitud pead ei näinud. Ainult üks vanaeit, kes noogutas mulle, nagu me oleksime koos karjas käinud.“

Veera, kes telekast parasjagu värsket seltskonnakroonikat vaatas, jäi korraks hiirvaikseks. Teleekraanil oli seesama kummikingadega proua, keda nad lossi juures näinud olid.

"Milvi... vaata seda,“ ütles Veera vaikselt.

"Printsess Astrid tähistas oma 94. sünnipäeva jalutuskäiguga pargis," ütles noorepoolne administraator neile sõbralikult naeratades, vene keeles.

Milvi vahtis. See oli seesama naine. Ei mingit tiaraat, ei mingit siidi. Lihtsalt üks väga vana rahulik naine.
"94 aastat vana, kummikingades ja printsess?“ kordas Milvi jahmunult. "Ma arvasin, et ta on lihtsalt mingi Norra pensionär. Isegi Laisik on isukupärasem, tal on vähemasti mähkmed!“

Laisik (juturong)

 

Uksekell helises. Milvi ehmatas, sest ei oodanud kedagi. Veera oli hommikul juba käinud, kohv oli joodud ja köögipõrand pühitud, päev pidi rahulik tulema. Teine tirin tuli kohe otsa, pikem ja nõudlikum. "Juba tulen,“ teadustas Milvi valjusti. Hea oli harjutada, hääl ei tohtinud pehmeks jääda.

Ukse taga seisis Mauno. Milvi poolõe Leida poeg. Milvi tundis ta kohe ära: pikk, natuke lontis, sama nina mis Leidal, ainult et vähem kõver. Tema kõrval seisis noor naine, liiga õhukeses mantlis ja liiga uue soenguga. Nende vahel toetus seina vastu midagi suurt, halli riidega kaetud, rihmad ümber.

"Tere, tädi Milvi,“ ütles Mauno rõõmsalt, nagu polekski viimasest kohtumisest viis aastat möödas olnud. "Tere,“ vastas Milvi ettevaatlikult. "Kas keegi on surnud või tahate laenu?“

Tütarlaps naeratas ebalevalt. Mauno köhatas. "Ei-ei, kõik on elus. No… põhimõtteliselt. Ja sa ei ole veel minu elukaaslase Airiiniga tuttav, ma olen talle sinust palju rääkinud, nii hästi kui sina, ei küpseta keegi, tädi Milvi“. 

See oli kahtlane vastus. "Tulge siis sisse,“ ütles Milvi lõpuks. "Uks ei hammusta. Mina ka enam eriti mitte.“ Ka hall ese lükati esikusse. Riie vajus natuke viltu ja sealt alt ilmus karvane küünar või käpp või... Milvi kissitas silmi. "Mis see on?“

Mauno vaatas pruudile otsa. Pruut noogutas. "See on Laisik,“ ütles Mauno. "Laiskloom.“
"Mis asi,“ küsis Milvi aeglaselt, täht-tähe haaval."Laiskloom, noh“ kordas pruut. "Päris. Väga rahulik.“
"Ma näen,“ ütles Milvi. "Tal on juba karvad põrandale aetud ja ta pole isegi välja võetud.“

Riie tõmmati puurilt. Sealt vaatas vastu nägu, mis nägi välja nagu keegi oleks ahvi ja vana mehe kokku seganud ning siis asja pooleli jätnud. Laisik pilgutas aeglaselt ja sirutas pea Milvi suunas ja noogutas tervituseks justkui oleks ta Milvit juba aastaid tundnud.

"Te tahate SELLE mulle jätta, vä“ ahastas Milvi. See ei olnud küsimus.

"Ainult kolm nädalat,“ ütles Mauno kiiresti. „Meil on reis. Piletid ostetud. Tal on kõik vaktsiinid tehtud. Ta sööb täitsa tavalisi asju, kurki, porgandit, paprikat, pühapäeviti saab mustikaid. Ja ta magab enamasti.“

"Kus,“ küsis Milvi.
"Kus juhtub,“ ütles pruut. "Ta on väga vähenõudlik.“

Milvi pani käed puusa. "Ja miks ta reisi ajaks Leida juurde ei lähe“?
Mauno vaatas maha. Pruut ohkas. "Eelmine kord,“ alustas Mauno, "läks natuke… käest ära.“
"Kass,“ ütles pruut. „Leida kass.“
"Kassiraip,“ täpsustas Milvi automaatselt.
"Jah. See kassiraip kiskus Laisiku nina lõhki. Laisik sai ehmatusest šoki .. ja siis,“ jätkas pruut, "ronis kapi otsa ja kui Leida teda alla kiskus, sai epilepsiahoo ja eee...“
"Kuses,“ kraaksatas Milvi. "Ma tean, mida loomad teevad.“
"Kaarega,“ lisas Mauno vaikselt. "Otse alla, uuele lambanahale kamina ees. Ema karjus kaks päeva.“
"Ja kass?“ küsis Milvi. "Elab,“ ütles Mauno. "Aga solvunud, ei tule mulle enam ligigi.“

Laisik sirutas end aeglaselt avatud puuri ukse poole ja pani oma suures küüned parketile. Küll klobisesid! Laisik vaatas Milvit süütu sõbraliku pilguga.

"Kas ta hammustab,“ küsis Milvi."Ei,“ ütles pruut.
"Aga kraabib?“
"Ei, üldse mitte.“
"Kas ta muidu ka kuseb?“
Pruut vaikis.
"Ta tunneb emotsioone,“ ütles Mauno lõpuks.
"Mina ka“ ütles Milvi. "Ja vaata kuhu see mind toonud on!“

Laisik tegi häält. Midagi ohke ja saumikseri vahepealset.

"Mul on vaibad,“ teatas Milvi.
"Tal on mähkmed ka,“ ütles pruut kiiresti. "Mida?!". "Ei,“ ütles Milvi. "No ei!“

Uksekell helises. Loomulikult. Milvi tegi ukse lahti. Veera. "Ma tulin suhkrut laenama,“ ütles Veera ja kiikas esikusse. "Mis sul seal on?“
"Probleem,“ ütles Milvi.

Veera astus sisse. Laisik keeras pea Veera poole. Veera ahhetas. "Issand kui armas,“ ütles ta. "Nagu unine vanaisa.“
"Ta kuseb kaarega,“ ütles Milvi. Veera noogutas. "No kel meist vahel seda juhtunud poleks.“

Mauno ja pruut vaatasid lootusrikkalt Milvile otsa. Milvi vaatas Laisikut.
"Kolm nädalat,“ ütles Milvi lõpuks. "Nii kui üks kord vaibale kuseb, läheb rõdule elama.“
Laisik pilgutas aeglaselt. Oli vist nõus. 

Külalistel hakkas järsku kiire, keegi ei soovinud kohvi ega singiga praemuna, olgugi, et head munad olid. Elviira kanade toodang. 

Kui uks külaliste järel kinni läks, istus Milvi ohkega köögilaua taha. Laisik võttis küünte klõbinal suuna elutoa diivani poole.

**********

Tegemist on avatud järjejutuga - sellest, mis sai edasi, võib kirjutada kommentaaridesse või saata e-postiga. 

Ja kui edasi avate, näete järjelugusid teistelt autoritelt:

                                                                   

Soovilugu misjonäride ja müügimehega.

"...ja poes ei olnudki seda juustu enam! Esimese päevaga olevat otsa saanud!..." 

"Tõsi ka või? Kohe esimese päevaga? Vaata kui hea, et sa seda enne osta jõudsid!" 

"Kuus korda, ma ütlen, kuus korda seisin sabas. Nad ei müünud rohkem kui kolm pakki korraga, sellise hinnaga!" 

Naistel silm säras, teema oli erutav. Milvi rüüpas tassist kohvi, et pause kandvamaks muuta. Veera käsi käis siuh ja siuh küpsisekausis, ikka selles, kus Milvi juustuküpsised olid, valeeriküpsiste kauss oli üsna puutumata. Valeeriküpsised olid kindlasti head, ammu järeleproovitud kraam, aga juustuküpsiste uudsus kaalus seekord ikkagi vaagadel enda kasuks. 

"On ju hea maitsega?" Veera käsi sähvis kausi vahet nagu tihase nokk. 

"On-on, head! Siin tohiks isegi Ilsel olla põhjust midagi arvustada!" 

Ilse oli teada-tuntud targutaja – ega ta ise midagi küll küpsetanud, aga seda, mis teiste tehtus valesti oli, teadis ta alati hästi ning enda teada ta seda ei hoidnud. 

"Ma kutsusin Ilset ka, aga ta on veel tiba tõbine, ütles, et teine kord." 

Seda, et ta küpsistest helistamise ajal midagi ei rääkinud, Milvi igaks juhuks praegu ei maininud. Küpsiste peale oleks Ilse ka rulaatori najal viiendale korrusele tulnud, nii palju Milvi sõbrannad teadsid. 

"Oota, ma panen kannu täis, kohv on ka täna kohe eriti hea, mul on köögis veel natuke..." Uksekell lõikas lause lõppu sisse. 

Ilse mõtles ringi või...? 

Teine tirin oli juba natuke närvilisem. 

Kas Ilsel nüüd äkki nii kiire hakanud, et... Milvi paotas ust.  

"Kas te Jumala peale olete mõelnud?" 

Ilusti pestud riietega ja kammitud peaga mõlemad, naine oli vast natuke luise välimusega, noormees priskete siledate põskedega ja lipsuga.  

"Ei noh, vahel ju ikka juhtub." 

"Oh kui tore, kas te meiega oma mõtteid ka jagada tahaksite?" 

"No ma ei ..." 

Kuidagi ootamatult avastas Milvi, et ukse tagant on külalised keset esikut jõudnud. 

"Kes sul seal on? Ilse tuli või on Selma lõhna peale kohale tulnud?" Veera hääles oli kõvasti uudishimu. 

"Ei ole nemad, mingid..." 

"Oo, teil on külaline! Äkki tahab tema ka Jumalast kuulda?" 

Külalised olid supsti elutoas. 

"Ei noh... istuge siis, ma toon kohvi, ja küpsised on laual, proovige neid ja..." 

Täiesti ootamatult oli Veera, kes muidu ilma ütlemata lillegi ei liigutanud, puhvetkapi kallal ja tõstis tassid lauale. Milvil ei jäänud muud üle kui köögist kann ära tuua. Hea, et kohvi veel järgi oli. 

"Mm, prouad, küpsised on tõesti imelised, viivad keele alla." Näis, et misjonärid ei olnud hommikul suurt midagi söönud. Praegu oli juba hiline keskhommik, küpsisekauss tühjenes muljetavaldava kiirusega. 

"Kas teie usute ühte ja ainsasse Jehoovasse?" 

Noormees pühkis küpsisepuru põskedelt ja tegi vähe asjalikuma näo. 

"Kas te usute, et pühakiri on tõde?" 

Milvi ja Veera ei osanud kohe midagi vastata. Pika vaikuse peale kohmas Veera: "Eks jõulude ajal saab ikka kirikus käidud." 

Milvi mõtles, kas rääkida külalistele, et eelmisel reedel oli kohalik kirikuõpetaja poe ees kaelakuti Huuseni Jürkaga – kumbki üksi ei oleks püsti püsinud –, aga jättis selle siiski enda teada. 

"Piibel teil, prouad, kodus ju ikka on?!" 

Piibel ikka oli. 

"Piibel on, oodake..." Milvi tuulas riiulis. 

"Kurat teab, kuhu ma selle pannud olen..." 

Ega see ka sobiv ei olnud, kirikuõpetaja joomataudist kõnelemisest vist isegi hullem, sest see sai valjult välja öeldud. 

"Seda et, meil on piibel kaasas, prouad! Vaadake!" Muidugi oli neil piibel kaasas. 

Uksekell helises. 

"Oo, te ootate veel külalisi? On ju tore! Räägime Jumalariigist ja meil on kirjandust ka kaasas, vaadake—" Naine hakkas oma priske koti sees kaevama. 

Milvi avas ukse. 

Kas nüüd siis Ilse tuli? 

Trepikojas seisis kena noor mees, ülikonnaga ja puha. Tea, kas ülikond on neil mingi vormiriietus? 

"Tulge sisse," ohkas Milvi. "Teised on juba kohal." 

"Oo, tore et rohkem rahvast on! Mul on teile häid uudiseid!" 

"Jajah, ma tean, nad seal juba alustasid." 

"Huvitav. Aga samas — puhtus on tõesti oluline. Kus kohas teil elektripistik on, palun?" 

Issand küll, nüüd on neil mingi projektor ka veel kaasas... Hakkavad filmi seina peale näitama või? Noormees keris pikka juhet lahti. 

"Näete, siit lülitate sisse ja päris vaikselt töötab, kas pole?" 

"Mida?" 

"PÄRIS VAIKSELT TÖÖTAB, KAS POLE?" 

Seda poleks Milvi ise küll öelnud. Ei olnud see mingi projektor — tolmuimeja näis noorel mehel kaasas olevat. 

"NO JA KUS TEIL VAIP ON?" 

Milvi viipas käega toa poole. 

Suures ruumis kostis tolmuimeja undamine vaiksemalt. Inimeste juttu kippus see küll summutama, aga kõige hullem polnud. Veera ja misjonärid vaatasid suuril silmil tuppa astunud noormeest. 

Äkki ta polegi sellest pundist? mõtles Milvi murelikult. 

"Oi kui tore, prouad ja härra! Mulle meeldib, kui publikut on rohkem. Kustkohast me puhastamist alustame? Oo, teil on pind lausa ette valmistatud — ma alustan siitsamast!" Vaiba peale oli tragi küpsisesöömise käigus omajagu puru pudisenud: juustuküpsiste puru ja valeeriküpsiste tolmu ning suhkruteri kohvi magustamise ajast. Hea, et loigukesi ei olnud. Võib-olla oli ka, lihtsalt vaibamustrist ei olnud näha. 

"...ja vaadake ometi, kui ilusasti kõik puru kaob! Ka vaiba seest tõmbab see masin kogu tolmu ära, ja seda ainult seitsmesaja kuuekümne euro eest! Kui tahate lisatarvikuid, on vaja natuke juurde maksta, aga alati võite võtta järelmaksu peale — see on ülisoodne, prouad!"

Oi kus mehel jutt jooksis — palju kiiremini kui misjonäridel enne. Aga eks tal oli müügiks ka midagi, mis kohe õndsaks teeb, mitte mingi kauge tuleviku teema. Kas publik nüüd just väga lummatud oli — ei tea, aga ei jutule ega tolmuimeja undamisele olnud suurt midagi võimalik vahele seletada. 

Pool vaipa puhtaks saanud, pani mees masina naksti seisma. Kõrvad pinisesid veel natuke, aga müügimehe jutt käis pininast üle: "Vaadake, head inimesed, milline erinevus on nüüd kahe vaibapoole vahel! Kohe on näha, kustkohast ma selle imemasinaga puhastasin ja kustkohast ei ole ammu tolmuimejaga tõmmatud!" 

"On jah tõepoolest vahe sees, vaata — sealt, kus puhastatud pole, on vaip palju tolmusem," kinnitas misjonäriproua, endal juustuküpsis näpus ja puru huulte vahelt pudisemas. 

Vaat see kõik oli nüüd küll ülearu öeldud. 

"Ma alles hommikul tegin tolmuimejaga vaiba üle! Kes sa selline üldse oled, et tuled siin minu vaiba kallal targutama!? Mis sa mõtled, et kui sul on kallis masin meile kaela määrimiseks kaasa võetud, siis on sul mingi õigus minu kodu kohta midagi sellist öelda?! Kas sa saad siit minema, kus kurat! Pole mulle vaja su pustnutsutajat! Tee, et minema saad!" Oleks reklaamimees oma jutu pelgalt Milvile öelnud, omavahel, oleks ta võib-olla andeks saanud. Aga niimoodi, kõigi ees, võõraste kuuldes — seda ei oleks ta tohtinud teha. 

"Ja teie ka, võtke oma pagana klantslehed ja kaduge põrgusse! Kas ma teile need küpsised tegin?! Muudkui jahvatate ja tolmutate põranda täis — kes teie järel koristab, see tolmuimejamees või!? Ikka mina pean kraamima!" 

Oi, Milvi kees. 

Keegi ei tule talle seletama, et tema tuba on koristamata! 

Säuh! sai tolmuimeja juhe pistikust välja tõmmatud. 

Krauh! lendasid kirjud paberid üle laua misjonäride sülle. 

Mürts! paugatas esikuuks suuna näitamiseks selja peale lahti. 

Külalised rabistasid end kähku minekule. Veera oli kõige kärmem — ega tema tahtnud Milvile jalgu jääda. Vaevalt nad enam pikalt juttu puhunud oleks. Pealekauba oli Selma kindlasti kodus — kellelegi tuleb ju toimunust rääkida. Seda enam, et Veeral ei olnud just kõige sagedamini uudiseid võtta. Aga näe — seekord oli! Mine tea, Ilse pooltki võiks pärast läbi põigata... 

Kui külalised trepist alla kolistasid, hõikas Milvi neile pärast hetke kaalumist: "Aga astuge kuuendasse korterisse teinekord sisse — seal üksik meesterahvas! Temal oleks isegi teiesuguste üle hea meel!" 

Kui veab, siis nad seda teevadki, mõtles Milvi. 

Ega ta kade ei olnud. 

Pealegi kostis Kostja uks korralikult läbi — kui trepimademel hoolega kuulata, sai kenasti aimu, mida seal kõneldakse.

Ilus õhtu. Soovilugu

 

Veera oligi laste juurde läinud, küll mitte päriseks, paariks nädalaks ehk, kuniks poeg perega lõunamaal puhkas oli Veera töö kassi toita,  lilli kasta ja naabreid luurata. 

Milvi oli lausa kade, oli ikka hea elu Veeral. Pooltki mitte nii hea kui Ilsel, kes juba teist nädalat haiglas oli. Kuuldavasti vähemalt nädalake pidi veel minema, siis lubatakse võibolla koju. Kui köha muidugi selleks ajaks korralikult möödas on.  

Selmat haiglasse ei viidud, olevat küll tahetud, aga tema hakkas jonnima ja nii ta siis kodus läkastas. Tegelikult olevat köhaga juba ühel pool, nohu veel kiusas sutike ja seepärast Selma õue väga ei kippunud.

Milvil oli igav. 

Kaua sa ikka üksipäini kohvi jood ja aknast õue vaatamine oli samuti üksluine kui nähtut kellegagi jagada ei saanud.

Milvi kuulas mõnikord lausa ukse taga ja kui kuulis Kostja ukse kolksumist tegi kähku trepikotta asja. Mitte, et Kostjaga saanuks juttu puhuda või miskit, mees pelgas Milvit millegipärast juba ammu. Kui aga kuulis proua lingi klõbinat kasvas talle alla teine paar jalgu - ega teisiti ei saanud seda väledust kuidagi seletada. Viuh oli postkasti manu käidud, säuh uksest välja poodi kalpsatud. Nii, et Kostjalt mingeid matuseuudiseid ikka oodata niipea ei olnud.

Milvi ohkas selle peale mõeldes. Igav, igav, igav...

Koridorist kostis ootamatut jutukõminat.

Pärast päevadepikkust vaikust oli trepikoda täis lärmi ja kui keegi üldse, siis oli Milvi see, kes end äkki elusana tundis. Kivine koda kajas nii, et kõneldust väga aru saada ei olnud, aga asi see ust paotada polnud. 

"...toas ei saa enam hingata ka enam, ma tean täpselt, et see tuleb sinu juurest, meil pole püstakus teisi kes suitsu teevad!"

Signel oli hääl kui kreissaag, täna oli ta kohe eriti vihane.

"See on minu tuba, kas ma pean siis saja meetri kaugusele majast minema või, kui tahan õhtul ühe suitsu tehe? Ma pliidikubu all teen, pane omal ventilaator tööle, saad ka puhast õhku tuppa, muud pole kui üks kalapraadimine käib. Mul kapis juba pluusid haisevad sinu kilu järele!"

Meeri oli häälelt vaiksem, aga ütlemiselt sama käre.

Milvi kuulas põnevusega, igavus ununes hetkega. 

"Mul on õhtul hing kinni sinu konihaisust, kardinad on köögis puhta kollased juba!"

"Kollased on nad su silgupraadimise rasvast, mina suitsetan ainult kalleid marke, sinu kilud on üle ühe korra punaste silmadega!"

"Süüa võin ma teha palju tahan, aga suitsetamise kohta räägin järgmisel nädalal ühistu koosolekul suu puhtaks!"

"Aga.. aga..."

Oli tunda, et kaalud kippusid Signe poole kaldu.

Milvi tundis, et nüüd on tema aeg. Oleks Signe alla jäämas, oleks ta Signet kaitsma sööstnud, aga praegu oli ta Meeriga ühel pool rinnet.

Ega siis head vaidlust või vaibuda lasta.

"Oi, näe, tere naabrinaised, mis ka uudist kuulukse?"

Meeri ei öelnud midagi, Signe suskas "No kust sina nüüd välja kargasid, küll sa juba tead, mida me siin kõneleme..."

"Ma kuulsin jah, et mingi suitsu-jutt käib, on ju, et Kostja juurest tuleb sihukest hirmsat vina, et... no mida ta muud tõmbab kui salasuitse, vaata sul, Meeri, on ikka hea lõhnaga peened suitsud, Kosta põletab mingit koledat mahorkat..."

"Kostja?"

"Ongi nii või..?"

Nii Meeri kui Signe ei osanud kohe midagi öelda, Meeri kogus end kiiremini.

"Ma ju ütlesin, et minu suitsud need ei ole, ega ma mingit mäda mahorkat kimu! Sina ajad kõik oma hädad minu kaela, hea lihtne ju üksikut leskprouat kiusata, vaata kui  räägin koosolekul sellest kuidas sa oma kilurappeid prügimaja kõrval kassidele sisse söödad!"

"No kuhu ma need siis niimoodi panen, kiisukesed..."

"Kiisukesed-miisukesed, suvel on kelder jälle kirpe täis kassiraibete pärast!"

Ossa. Milvi lihtsalt seisis ja vaatas kuidas naabrite vahel lahing siia-sinna logiseb. 

Kui näis, et Signe juba kaotamas oli, noogutas Milvi sobival hetkel või viskas sõnakese sekka ja juba oli Meeril vaidlusega kehvasti, siis tuli Meerile toeks olla.  Veri vemmeldas ja pea auras, elus olemise tunne tuli tagasi mis mühises. 

Jutt liikus kassidelt tuvidele, kes Meeri rõdul kaerahelbeid laiali ajamas käisid, sealt Signe keldriaknale, mis alalõpmata paokil oli ja kustkaudu kusijad külakassid keldris käisid, vahepeal lendasid kurjad sõnad Signe vanade ajalehtede pihta, mis kolm nädalat tagasi valesse prügikasti pandi - "Sinu nimi oli leheserval, ära seleta, et ei olnud sinu pandud!" ja sealt jõuti Meeri liivase uksetaguseni.

Selline oli õige elu. Põnev, oli mida meelde jätta, et sõbrannadega edasi arutada.

Kahjuks saab iga lööma ükskord otsa. 

Suud väsinud ja hinge pealt kõik maha kallatud läksid Meeri ja Signe lõpuks laiali.

Kodus hakkas Signe küll mõtlema, et Kostja korteri õhutuslõõr pole tema köögiga kohakutigi ja Meeri mõtles lahtise keldriakna peale - see vist ikka ei olnud Signe keldri oma, ei saanud ju päris kindel olla...

Kõigest hoolimata oli naistel tunne, et päev oli asjalik. 

Milvi istus õhtul köögis ja rüüpas magusat teed. Olemine särtsakas, tuju jupp maad parem kui hommikul. 

Telefon helises.

"Helistan teile maailmakuulsast ravimifirmast, kas te soovite kolme kuu varu kõhulahtisteid osta?"

Kui muidu oleks Milvi toru kohe ära pannud, siis täna oli energiat palju, võis kohe sama hooga edasi lasta.

"Mis nüüd mina, vana ja vaene inimene, kustkohast ma selle raha võtan..."

"Oi, proua, mis te nüüd, ma ju ütlesin, et tasuta saate, mul on vaja teie aadressi ja nime ja..."

"...lapsed mu manu enam ei käi  ja naabrid on kole õelad ja  neid rohtusid on mul tegelikult hädasti vaja, aga keeeeegi ei hooli minust ja..."

"Oot-oot, proua, ei ole need lood nii hullud ühti, kohe teeme tellimuse ära  teile!"

Telefoni otsas olev noorik ei osanud aimatagi, et Milvi on proff ja tal pole lootustki. 

Milvi keris hoogu üles, ise mõttes arutades, et kas ka seekord õnnestub tal helistaja toru otsa nutma ajada või on tegu sellise vapraga kes kõne pole lause pealt ära katkestab. 

Õhtu läks aina ilusamaks.

 

Soovilugu nr x ja x+1

„Mida sa tahtsid rääkida?“ 

 Õhus oli pinget. 

 Õhus oli Pauli pirukaputka saiakeste lõhna ka, nii äkilise kutse peale ei jõudnud keegi ju midagi valmis küpsetada, naised olid üksteise järel käinud pirukaluugi taga külakosti hankimas. 

Noh, välja arvatud Veera muidugi, tema tõi, nagu alati, valeeriküpsiseid, mida ta enda sõnul ise muudkui küpsetas ja küpsetas. Mis sellest, et naised juba ammu kahtlustasid, et ta neid oma linnaskäikude ajal Sirtsu pagarilt kaasa tõi. 

 Aga olgu pealegi, see ei olnud praegu tõesti teema. 

Seda enam, et küpsised olid head, olid need siis Sirtsult või tõesti Veera enda ahjust. 

 „Midagi on lahti või, niimoodi kohe hommikul helistasid, ma ei jõudnud ilmateadetki lõpuni vaadata?“ See, et Selma ilmateadet lõpuni ei vaadanud oli küll puhta tema viga, need kolm minutit ees või taga ei oleks midagi muutnud. Samas jäle ega Milvi ei olnud neid kunagi varem ka sel moel nii nõudlikult enda poole kutsunud ka, ikka et „Tule kohe, mul on tähtis jutt!“ ja „ma kohe ei tea, kuidas sellest nüüd rääkida, aga… tule siia, sa ei kujuta ettegi!“ 

 No kes siis sellise kutse peale tulemata jätab. 

 Milvi kliristas tasse ja kõlistas lusikaid, 

Selma aitas köögikappidest küpsisekausse ja pirukavaagnaid otsida, 

Ilse kühveldas kohvi kannu ja solberdas tulist vett otsa. 

 „Veera, võta piimakann kapist ja suhkrutoos, näe, see on riiuli. Ei, vasakul pool on ...jajah..“ 

 Ei see Veera ilma ütlemata end ei liigutanud. 

 Aga see ei olnud samuti teema. 

 Milvi poetas tassid- taldrikud lauale ja istus tugitooli. Veera ja Selma maandusid diivanile, Ilse tõi endale köögist tooli. Kohvikann käis ringi, Milvi kohendas rätikut. 

 See oli küll imelik. 

Milvi kohvilauas ja rätik tihedasti peas. 

 Oleks siis rullid peas olnud eks kõigil oli seda ette tulnud, et õhtul pähe keeratud rullid öösel räti all juukseid vormisid, piin see oli, aga kes siis ilus olla ei tahaks. Aga praegu ei olnud Milvil peas mingeid rulle, naiste silma juba ei peta. 

 „Sul rätik peas, haigeks oled jäänud või..?“ 

 Ilse küsimus katkestas lusikakõlina ja küpsisekrõbina, mis lauakatmise aegse sagimise asemel maad oli võtnud. 

 „Kutsusid nii äkiste, kas naabri-Kostja kolis ära?“ 

 „Ei kolinud“ 

 „Issake, surigi siis ära või?“ lõi Selma käe laksuga suu ette. 

 Viimasel ajal oli majas uudiseid vähevõitu, Kostja oli see, kellest kõige enam kolimis- või, mine isahane tea, suremisuudiseid oodata võis. 

 „Ei surnud keegi. Oeh. Naised, see, mida ma nüüd räägin… Oeh…“ 

 Naised ootasid. 

Ilsel oli pirukas poolel teel suu äärde, Veera oli just tassi haaramas, Selma sõrmed pigistasid suhkrulusikal hinge kinni. 

 „ Te influentserit mäletate?“ 

 Ikka mäletati influentserit, tükk aega ja hulga lastelaste külaskäike läks enne kui influentsahirm üle läks. No ja kustkohast nemad pidi teadma mida see tähendab, ega lapselapsed jälle ei teadnud ju influentsast midagi. Veeral oli veel praegugi paar kohvrit mida ta ärakolimiseks valmistudes kokku oli pakkinud, kapi otsas valmis. 

 „Eile õhtul siis… eile õhtul oli seal korteris pidu“ 

 Õudne, naabrid, kes pidusid peavad on nuhtlus. 

Küll teevad nad lärmi ja mängivad muusikat mida keegi teine kuulata ei taha, siis jälle on nad kole vaiksed ja ainult jutukõmin kostab lahtistest akendest, keegi ei saa aru, mida räägitakse ja kellest räägitakse – ei ole rahu nii ega naa. 

 „Eile… influentseri juurde tuli ikka igasuguseid kokku“ 

 Kui igasuguseid, siis igasuguseid. Naised olid kindlad, et Milvi juba teadis, missugused need kokkutulnud olid, Milvi andmeid võis alati usaldada. 

 „Seal oli üks roosa peaga tüdruk. Siis oli kaks meest, kõrvarõngastega, teate küll, mitte selliste ilusatega nagu Ilsel on, vaid selliste suurte aukudega läbi kõrva, pullidele pannakse ninna taolisi.“ 

 Ilse kõrvarõngad olid tõesti ilusad, Ilse vanaema pärandus. 

 „Ühel naisel oli seljas ainult pintsak, ei usu, et seal seelik all oli, siis oli veel paarike… ei mina aru saanud, kumb on poiss, kumb tüdruk, äkki olid mõlemad poisid.. võisid tüdrukud ka olla..“ 

 Lõpuks said peolised kirjeldatud. 

 „Lärmasid palju, jah?“  

Milvi väga ei tahtnud tunnistada, et ega ikka ei lärmanud küll, paar tundi pidi ootama enne kui keegi midagi maha pillas. 

 „No ma läksin kolina peale ukse taha ja kohe ütlesin, et siin elavad teised inimesed ka ja lõpetage kohe see hirmus lärm ja..“ 

 „Issand, oled sina alles julge inimene!“ 

 Veera hääl lausa värises seda öeldes. 

 „No ma ikka ütlesin!“ 

 „Kas nad hakkasid kohe sõimama? Ähvardama hakasid ka, eksole? 

Need tänapäeva noored, õudne, õudne…

“ „Eeeeiii…ei, ei hakanud“ 

 Kergendusohe. 

 „Seda, et… Kert kutsus mind edasi, oli viisakas ja… ütles teistele, et näete, see siin on Milvi, naaber, saage tuttavaks ja…teised ka kenasti teretasid ja küsisid kuidas siinkandis elada on ja ..“ 

 Näha oli, et Milvile oli see endalegi kuidagi segane ja ootamatu isegi järgmisel päeval meenutades. Teistest naistest ei olnud mõtet kõneldagi, laua ümber oli vaikus, milles Veera käest pandud lusika heli kõlas kui ukse paugutamine. 

 „Laual oli hunnik muffineid, roosa peaga tüdruk lõikas kellegi juukseid, kõrvarõngastega poiss nokkis televiisoril kanaleid vahetada…“ 

 „Muffinid? Pauli omad või, ta teeb selliseid mõnikord?“ 

 Milvi näost paistis, et see küsimus häiris teda. 

 „Ei olnud, Pauli omad, ei olnud üldse kohalikud..“ 

 „Kas olid head? Retsepti küsisid?“ 

 „Seda, et.. ei küsinud, päris tavalise maitsega olid, šokolaadimuffinid… ma sain ka paar tükki ja teed pakuti ja üldse, väga lõbusaks läks, ma küll mõtlesin, et võtan ainult ühe muffini aga kõht läks äkki kole tühjaks ja … hästi naljakas oli tegelikult..“ 

 Seda, et Kerdi külalised temalt peale neljandat muffinit vaagna eest võtsid, nii, et ta pidi viienda ja kuuenda muffini pärast natuke võitlema Milvi ei rääkinud. Küll kõneles ta sellest, et roosa peaga tüdruk oli tegelikult mingi kuulus juuksur ja kui Milvi , kui ta naermise ja söömise vahele aega sai küsis kas tüdrukul oleks aega tema soenguga midagi ette võtta jõudis kogu seltskond järeldusele, et selleks lihtsalt peab aega leidma. Oi see oli lustakas ettevõtmine, ja väga kiiresti see ka ei läinud, aga rõõmsal inimesel aega on. Kui Milvi oli köögis salaja seitsmenda muffini põske pistnud nägi ta selgelt, et seltskonda oli tulnud ka Filifjonka, kes muudkui muretses Milvi maiustamise pärast. Milvi muidugi naeris Filifjonka mure üle, aga jah, muffineid a rohkem ei saanud, kuigi veidi hiljem seltskonnaga liitunud Nuuskmõmmik proovis Filifjonkat ümber veenda. 

 Naise laua ümber olid ammu vait, sõnatud ja näis, et nad ei saanud suurt milleski aru. Milvil endalgi oli mõni osa eilsest õhtust pisut arusaamatu, eriti see koht, kus roosade juustega tüdruk tal lihtsat oodata lasi, hõbepaberid juustes. Milvil käis pea natuke ringi, eks tee, mida pakuti oli natuke kange ka, millest muust selline tunne. Milvi käis siis koridorid pead tuulutamas, Nuuskmõmmik ja Filifjonka takjana kannul ja kui Milvil vahepeal igav hakkas, siis jälgis ta lihtsalt seda kudas Filifjonka ja Nuuskmõmmik omavahel vaidlesid. Kui naabri -Kostja Milvi naeru peale oma ukse vahelt kotta piilus tahtis Milvi talle oma kaaslasi tutvustada, Kostja, va igav päss, lõi ukse selle peale nii kõvasti kinni, et Milvi pidi lausa uksekella laskma ja Kostjat läbi ukse noomima kolistamise pärast. 

Läbi ukse seepärast, et Kostja enam ust ei avanud, sajatas midagi niisama teisel pool. 

 Aga mis teed ära kui mõni kohe üldse seltskondlik pole. 

 Kui juuksed lõpuks värvitud ja lõigatud said hakkas Milvil juba uni tulema. Kell oli tõepoolest palju ja see ei olnud Milvi tavaline „lõikame natuke lühemaks, nii, et kõrvad on sees, jah?“ – soeng. See oli midagi erilist. Erakordset. 

 „No aga mis ta tegi siis, mis su soengus ikka nii erilist on?“ 

 Ilse hääles oli ettevaatlikku kadedust. Õigustatult, sest tema polnud ju veel halliks läinud, ilus maasikablond loomulik lokk ja puha. Vähemalt nii ta kõigile rääkis, aga eks see oli sama kahtlane teema nagu Veera valeeriküpsised. 

 „Ma sellepärast teid siia kutsungi, naised“, Milvi hääles oli muret, Milvi hääles oli isegi justkui leina. Kõige rohkem oli Milvi hääles segadust. 

 „Ma tean täpselt, et eile olin oma juustega väga rahul, mul ei ole mitte kunagi juuksuri juures nii hea tuju olnud. Aga kui ma hommikul üles ärkasin, siis …andke nõu, mida ma nüüd edasi teen…“ 

 Milvi sõlmis rätiku lahti. 

Pinge lauas tõusis. 

Mis nüüd ometi juhtunud on, kas juuksur kõrvetas juuksed põhuks? 

Puhta kiilaks? 

Värvis punaseks nagu semaforituled? 

 Silmad põlesid, hinge hoiti kinni. 

 Rätik langes. 

 Ilse karjatas. 

 Veera tõmbas küpsisepuru kurku. 

 Selma pilgutas silmi, arvates algul, et ta näeb valesti. 

 Milvi peas oli täisvärvides vikerkaar. 

Lõikuse kohta ei saanud küll midagi öelda, see oli kui linna peenemate salongide töö, aga värv oli pimestav. Mitte keegi naistest ei olnud mitte kunagi midagi sellist näinud. 

 „Mida ma teen, kallid naised, kuhu ma niimoodi lähen?“ 

 Veera oli see, kes esimesena midagi ütles, köhis küpsisetolmu kõrist välja ja siis ütleski: „Kuule, see on ju ilus!“ 

 Selma noogutas tummalt. 

 Ilse ei olnud nõus. 

 „Issake, oleks siis ilusaks blondiks teinud ja natuke lokiga tagant aidanud, nagu minu juuk…“ 

 Assa, vist sai palju öeldud. 

 „Päriselt, et on ilus või?“ hakkas Milvi Veera poolt visatud köieotsast kinni. 

 „Muidugi, sa oled kohe kümmekond aastat noorem, Praegu ei annaks sulle päevagi üle kuuekümne!“ 

 „Üle viiekümne kaheksa!“ 

 Kaks aastat on ikkagi kaks aastat, see oli nähvamist väärt. 

 Selma noogutas uuesti. 

 Ilse lootis, et tema eelmist lauset tähele ei pandud. Ojah, ega see nüüd kole ka pole... 

 Kohv joodi vaikides lõpuni. 

Pirukaid jäi küll järele, need jäeti Milvile. 

 „Vaata, et sa muffinite retsepti küsid!“ 

 Peaks küsima jah, näe, muffineid oleks veelgi söönud, aga Pauli pirukaid ei jaksanudki kõiki nahka panna. 

 Kui Milvi postkasti manu reklaame ära tooma läks tuli naabri-Kostja vastu. 

 „Vanaks jäänud see papi,“ mõtles Milvi kui Kostja teda nähes kahe käega rinnust krabas. 

 „Peab köögiakna ära pesema, pärast muidu ei näe midagi, kui vaadata vaja.“

Soovilugu 2 või mis sellega juhtus

 Milvile meeldisid kolimised. 

Mitte ses mõttes, et Milvile endale oleks kolida meeldinud, seda kohe kindlasti mitte, aga üksikule vanemale daamile pole paremat meelelahutust kui vaadata oma kolmanda korruse aknast kuidas mõni vana, üdini tuttav, kuid mis parata - igav - naaber ära kolib. 

"Näe, nüüd läheb diivan. Vaata ainult neid käetugesid, kas ta käsi üldse ei pesnudki, nii võidunud? Võis ka arvata, ta vahetas ju voodipesu ka üks kord kolme nädala tagant. Et kuidas ma tean? Suvel oli näha, hea, kui korra kuus tekikott rõdul kuivas, ega ma eilne pole!"

Selle jutu peale oli hiljem naabrinaistega koos hea maja ees pingil õlgu võdistada ja päid vangutada. Veera küll kõneles midagi kuivatist ja vihmasest suvest, aga vabandust, kui ikka diivani käetoed sellised välja näevad ei ole kahtlustki, et tegu oli üsna kasimatu inimesega. Milvil olid selle tunnistuseks köögiaknast tehtud pildid diivanist, mõnel mutivalve liikmel ei olnudki akent maja paraadnapoolel. 

"Ja siin, näete, on pilt tema televiisorist. Kes oleks võinud arvata, et tal selline suure ekraaniga asi kodus on!"

Mammid ahhetasid. Seda see naaber neid kardinaid kogu aeg ette vedas, õhtul keera või silmad kõõrdi ja kael haigeks, aga sisse ei näinud midagi.

Selge see, et kolimine oli põnev.

Eriti põnev oli uue inimese majjatulek. 

Kaubikust majja tassitavad asjad olid kõik seni veel kordagi nägemata, minemakolija kraami võis kas aknast aimata või täiesti juhuslikult ja kogemata läbi astudes kasvõi ukselt kiigata. Uue elaniku kraam seevastu...

"Näete, milline voodi, madrats üksi sama suur kui minu köök!"

See polnud muidugi tõsi, et Milvi hääles kadedust kostis. Puhas meelepete.

"Ja siin pildil on külmkapp. Kahe poolega, punast värvi. Teate, ma tükk aega mõtlesin, misasi see on, et kas tõepoolest tehakse nüüd rauast riidekappe, eksole. Aga diivan..oot, kus see pilt ongi...diivan on tal lilleline!"

Oli vast Milvil hea vaade oma köögiaknast. Võibolla ainult natukene pidi selle kõige nägemiseks köögiaknast välja kummarduma, ei midagi kontimurdvat.

Kolimised olid toredad, aga kahjuks lühiajalised ja juhtus neid harva. 

Kui üks ajaviide otsa sai tuli teine leida.

Nüüd oli aeg oma uut naabrit tundma õppida.

Kus ta käib. Kas ta käib seal, kus ta käib, iga päev, samal ajal või sebib kaootiliselt edasi-tagasi. Kes ta juures käib. Kas käib üksainus inimene või on rahvast nii, et pea või kataloogi. Kuidas see kataloog koostada. Mida ta poest toob, kas kott on raske, äkki paistab läbi või on ehk koti kuju järgi võimalik midagi oletada.

Nii keeruline elu, mõni ime, et Veera ja Salme külla tulles pidid koogi kaasa võtma, kus omal enam aega küpsetada.

Kõige paremini läks muidugi siis kui uue naabriga koridoris juhuslikult kokku juhtusid. Ega see lihtne ei olnud, seegi kord läks ikka oma veerandsada katset aia taha kui Milvi täiesti juhuslikult uue naabriga trepil kokku juhtus.

Kena noor inimene oli pealtnäha. Nokutas peaga ja puha. 

"Oi, näe, uus inime koridori peal ja..."

No ei võtnud vedu. Milvi ajas end trepil sutsu kohevamaks, õnneks ei olnud uus naaber nii mats ka, et oleks lausa edasi rammima hakanud.

"...ja mis naabri nimi ka on ja mis ammmetit naaber peab ka, et äkki on nii hea amet, et...ja mina olen Milvi ja...."

"Kert olen. Influentser, mul on kõva kaks ja pool tuhat jälgijat instas, tiktokin ka mõnikord".

"..Milvi olen ja....ahah..."

Milvil läks justkui õhk seest välja. Esimest korda üle aastakümnete ei mõistnud ta mitte midagi öelda.

"Ahah".

Naaber oli juba ammu uksest väljas enne kui Milvi valvekoondise pingile jõudis.

"Noh, mis inimene see uus on?"

"Kas oli viisakas?"

"Mis nimeks?"

Kui põnevus oleks tuli, olnuks pingist ammu tukid järel.

"Ei mina oska midagi öelda nüüd kohe. Mis ta ametiks ütleski, influentsa või mis see oligi. Kert on nimi ja midagi pidi toksima mõnda tuhandet inimest."

Milvi hääle oli selget nõutust täis.

"Mis te pinnite nüüd, ma ka rohkem ei tea praegu!"

"Ära sa ütle, ma tean küll, mis see influentsa on, mu oma vanaema rääkis, et sellest suri pool Euroopat tühjaks!"

Veera hääl oli sula hirmu täis. Mutid olid peadpidi koos, ärevus kasvas vererõhuga samas tempos. Igaüks oli influentsast midagi kuulnud. Ikka, et Hispaaniast tuli ja niitis loogu, eks ta üks katk omal ajal oli. Paartuhat, olevat too Kert öelnud. Paartuhat ja tikk-tokk, mis seegi muud tähendas, kui et tuhandetega on juba ühel pool.

"Ma arvan, et lähen ikka tütre poole elama, ta juba ammu kutsus," tõusis Selma kange selja pärast ägades püsti ja kadus ukse paukudes kõrvaltrepikotta.

"Äh, mul, näe, kass toas omapead!" oli Veera kangesti kärsitu 

Milvi sättis ennast ka minekule. Ütle nüüd, nii kena noor inimene ja selline salalik, nüüd peab küll köögiakent kinni hoidma hakkama. Ei tea, kas ta oli poiss või tüdruk? Oli nagu poisihäälega? Juuksed olid ju ikka tüdruku moodi patsis? Aga seljas oli justkui pintsak? Kõrvarõngad oli ju...?

No nii noor ja nõnda hirmus, tänapäeva maailm on puhta raisus, tiktokkkk ja influentsa...

Tellimusloo järg

 

Kui Milvi hotelli tagasi jõudis, hingetu, seelikusaba ja rätik tilkumas, vaatas ta korraks peeglisse ning ütles endale "Milvi, sa oled lollakas, no ikka ametlikult". Aga enne kui ta moraaliligemisega edasi jõudis minna. märkas ta kapinurgal veekeetjat. Mis tähendas keeva vett ja seega sooja toitu. 

Kõht tegi sellist korinat nagu ta vaid paljaste makaronide ja liigse veini puhul teebki. 

Milvi peas sähvatas mõte, mis sai normaalne tunduda vaid Milvi ajus. "Selle homaari oleks saanud ju siin supiks keeta!?"

Milvi pani kingad jalga tagasi, kahmas pesunöörilt imerätiku, mis oskas elukaid kinni hoida ning komberdas hotellitrepist alla tagasi. 

Ukse juures vaatas portjee teda pilguga, milles oli aimdus, et see tädi pole üldse mingi süütu nonna. Milvi vaid muigas ja libises pimedale tänavale. 

Randa jõudes märkas Milvi pisut eemal mingeid varje ja kuulis vadistamist. 

Lapsed. Liiga väikesed, et siin üksi olla. Vist öösel salaja ujumas ja veendunud, et nende vanemad sellest kunagi teada ei saa. 

Milvil aga ei olnud aega neist välja teha. Pealegi ei osanud ta nende keeles rääkida. Nii ta keris taas kleidisaba veidi kõrgemale, astus jalaga ettevaatlikult põhja katsudes merre ja hakkas vees kobama, rätik igaks juhuks valmis. 

Tuul tõusis, meri lainetas ja vöö vahelt pääsenud paks kleit võttis tuule alla kui puri ning Milvi nägi välja kui tundmatu merekoletis. 

"Aaaaa!“

"Maammmaaa... Ma...!“

Milvi ajas end sirgu. Lapsed pistsid karjudes jooksu. 

"Ärge kartke, see olen lihtsalt mina, ma olen täiesti..." hüüdis Milvi, kuid tema selgitused mattusid lainemühasse. Ja ega nad ju poleks nagunii aru saanud.

Milvi ohkas, kehitas õlgu ja meenutas, et tal oli pooleli hoopis homaariotsing, mitte jõnglaste rahustamine. Ta kobas edasi. Ja tõmbas välja meripura. See, lähedalt vaadates, näis kui lugematu hulga talvi keldris olnud hallikas hapukurk. "Väkk" kiljatas Milvi ning heitis leiu merre tagasi. Igaks juhuks pisut kaugemale. Jonni jätmata solberdas ta edasi, kuni tundis käe all midagi libedat. Homaar see ei olnud. Meripura vist ka mitte. Milvi tõstis saagi uurimiseks veest välja. Käes tilpnev kalmaar kostitas Milvit tindi ja vee pritsimisega. "No sina, limane lurjus, oled ka mingi proteiin" pobises pahane Milvi ja pistis eluka rätikusse. 

Hotelli tagasi jõudes keeras ta ukse seest lukku, pani veekeetja tööle, uuris kalmaari kriitilise pilguga ning tükeldas eluka kohvitassi. 

See, mis lõpuks tassi valmis sai, oli veidi kummine, veidi tindine, veidi meremaitseline ja veidi kahtlane. Aga soe. Ja liha. Mida pärast sellist õhtut kehakinnituseks hädasti tarvis läks.

Kui Milvi end lõpuks unele sättis, mõtles ta, et homme sööb ta siiski makarone. Ainult makarone. Ja jäi magama. 

Meres kivide vahel tegi keegi samal ajal "sulps" ja "klõps". 

Mõnel on alati parem päev kui teistel.

Tellitud lugu kalarestoranist

Pensionäri elu on imeline. 

Ei läinud kuute aastatki kui Milvi oli oma viimasest Riias-käigust majanduslikult toibunud ja uue reisi raha kogutud oli. 

Sitsiilia. 

Leskede ja muude vanade daamide maa, Milvi oli mõlemat. Ta oli televiisorist näinud, et seal kandsid prouad ainult musta - mustad kleidid, kingad, sallid, rätid.  Musta rõivast oli Milvil küll, täiesti uus must kleit, mustad sukad, kingad... kõike oli. Kenasti riidepuul, kotis, kotil kiri "Selles te mind matate!!!" Kolme hüüumärgiga, et ikka kindel olla, mine neid noori tea.  

Aga ühe reisi jaoks võib ju niisama ka selga ajada, kes  sellest ikka aru saab? 

Milline kokkuhoid, kas pole? 

Sekeldamist oli kõvasti, aga Sitsiilias ta lõpuks oli. 

Mitte lihtsalt Sitsiilias, vaid restoranis. Nii peenes kohas ei olnud Milvi veel olnud. kõik oli hirmus kallis,  ega suurt peale makaronide osta ei jaksanud, needki ilma hakklihata, aga vein oli odav. 

Eks seda va veinikest oli enne sööma tulekutki limpsitud, hea külm rüübe ja ei maksnud üldse liiga palju. Milvi oli veidi ülemeelikus tujus, polnud ju mingi ime. Tänaval inimesed naeratasid, kui ta kusagil veidi takerdus või eksinuna näis, tuldi kohe nonnatama - et kas nonna on hädas ja kuidas aidata saaks ja... 

Milvi tundis end koduselt ja külm ka ei olnud, must kleit oli korralik villane tükk nagu rätikki. Ta sobis Sitsiiliasse kui valatult.  

Taldrik tühjaks söödud vaatas Milvi söögikohas ringi. Valged linad, põlledega mehed kandikutega ringi lippamas, nurgas klaver ja kummuli kitarr, teises nurgas suured vähid akvaariumis hõljumas.  

Ütle sa nüüd, nii ilus, et hakka või nutma. 

Milvi tõusis ja astus akvaariumi äärde, lähemalt oli aru saada küll, et päris kodused vähjad need seal küll pole, ikka palju priskemad ja kopsakate sõrgadega.  

Ikka oli ilus olla, nuuksatus tahtis rinna pooleks rebida. Milvi pööras näo akvaariumi poole, kummardus selle kohale ja löristas natuke ninaga. Suured vähid loivasid akvaariumis aeglaselt ringi.  

"Ei tea miks neil sõrad kinni seotud on?" imestas Milvi. 

Ta pistis käe vette ja silitas sõrmeotsaga eluka sõrga.  

"No kes see siis looma niimoodi kiusab", mõtles Milvi ja suskas küüne lindi, millega sõrg kinni oli, alla ning oh üllatust, lint tuli lopsti maha.  

Oh üllatust, lint tuli maha ja oih üllatust, sõrg napsas Milvi pöidlast kinni nagu tangidega.  Milvil oli eluaeg hele hääl olnud, ei olnud nüüdki midagi teistmoodi.  Kiljatus ja käega rapsamine käisid korraga, akvaariumivesi pritsis hooga ning homaar lendas üle terve restorani klaveri juurde nurka.  Kiljatus kadus küll möödasõitva auto signaali sisse, mine võta kinni miks see pröötsatus vajalik oli, aga õnneks ei kuulnud Milvi tehtud lärmi keegi. 

Ainult, et homaar oli maandunud karrile. Kitarr tegi häält nagu oleks  Jacob Gurevitsch ise seal nurgas peidus olnud. Milvi oli täitsa väle vanainimene, sipsti oli ta klaveri manu ja otsis kuhu vähikene lendas. Kaugelt ei tulnudki otsida, sealsamas, kitarri peal, koivad keelte vahel kinni ja sõrg ähvardavalt klõpsumas. 

Milvi teadis, et pahanduse vältimiseks oleks kõige mõistlikum elukas basseini tagasi poetada, aga no kuidas, kuidas küll vältida näpistamist ja homaari koibade küljest katkumist?  Väle näputöö pidi abiks olema, ei muud. Ühe käega juhtis Milvi vähja tähelepanu kõrvale, selle sõraklõpsud olid valjud ja ährvardavad, teise käega harutas Milvi koletise jalgu kitarrikeelte vahelt lahti. Vahepeal pidi käsi vahetama, kõike seda saatis kitarri plärin ja klõmmimine vaheldumisi homaari sõraklõbina ja Milvi kilkamisega. 

Aega läks, aga hakkama Milvi sai. 

Kui ta lõpuks, homaari ettevaatlikult oma räti sisse peites end püsti ajas avastas ta, et restoranis olid kõigi pilgud temale suunatud. Külalistel olid kahvlid poolel teel suuni seisma jäänud,  kelnerid seisis kui sambad, köögiuksele oli kogunenud valgetes tornmütsides seltskond.  

"Vabandust!", tegi Milvi ettevaatliku kummarduse, rätikusse keeratud looma selja taha peites.

 "Kogemata!", ütles ta valjemini, sest keegi ei liigutanud. 

Kuni üks külaline ootamatult püsti tõusis ja plaksutama hakkas.  

Talle järgnesid teised, mõni ebalevalt, mõni südimalt, aga no kui keegi juba ees plaksutab, siis kuidas sa sama ei tee? Lõpuks tagus isegi köögiuksel seisev üleni jahune pagar oma kämblaid kokku nii, et jahupilv lendu sai.  

"Vabandust! Kogemata! ma enam ei..." Milvi hiilis külg ees ukse poole, aina vabandades ja pisikesi kummardusi tehes. 

Aplaus ei lakanud,  aga niipea kui Milvi uksest välja sai lippas ta tragil tibusammul kaugemale, rätkusnutsakus homaar käe otsas, see ei tulnud talle esialgu meeldegi. 

Kui ta oli juba paar tänavavahet sibanud, võttis Milvi hoo maha ja korraga meenus talle kaasa võetud loom. 

"No mis ma teen temaga," oli Milvi ehmunud, "viin tagasi või..?" 

Ei seda ei saanud enam teha .... 

Milvi teadis kuspool meri on. Rannas vaatas ta vähe vaiksema ja kivisema koha, tõmbas kingad ja sukad jalast, keris kleidisaba vöö vahele ja leidis homaarile peidupaiga ühe priske kivi taga.  

"Eks ta peab nüüd ise välja mõtlema, mida edasi teha", mõtles Milvi vähjakesest.  

Sinna restorani ta enam tagasi ei lähe, oli ta kindel. 

Aga pole midagi, selliseid oli igal pool. Oleks vaid raha, et makarone sööma minna!

Pirukad

Pirukaputka ümbruses ei toimunud tavaliselt midagi. 

Tulid ostjad, said oma pirukad kätte, läksid minema. 

 Kuna putka asus keset küla tulid ostjad tavaliselt jala. Väike koht, kes kaugemal elas küpsetas oma pirukad kodus, pirukaostjad olid enamasti kas läbisõitjad või inimesed suurtest korrusmajadest, neid oli külas suisa kuus. 

Kõik teadsid, et seal elavad laisad inimesed, virgad keedavad kodus tanguputru ja moorpraadi, mitte ei mugi ostetud pirukaid. Laiskasid oli piisavalt, et putkat elus hoida. 

Tavaliselt oli pirukaputka ümbrus vaikne. 

Mitte täna. 

Täna vilkusid kõrvaltänaval vilkurid, kohal olid nii politsei kui kiirabi, keegi üritas päästeametisse helistada, keegi teine hõikas valjuhäälselt „Tuletõrjet pole vaja, tuletõrjet pole vaja!“ 

Möll, mida polnud siinkandis iial nähtud. 

Mutikeste valvekomando lähima korrusmaja ees pistis pead kokku ja susises kui kiirkeetja, Milvi viiendalt korruselt, kes oma kangete jalgadega alles äsja oli trepist alla saanud muudkui päris „Mis juhtus, mis juhtus?“ 

Kes siis veel paremini teavad kui Ilse, Tanja ja Tamara. 

„Täna olid moosipirukad ja kohupiimapirukad ja kalapirukad“ 

Nagu alati. 

„Kalapirukad olid haugist tehtud“ 

Lihapirukad olid sealihast ja moosipiruka sees oli ploomimoos, seda teadsid niikuinii kõik. 

„Ega siin päev otsa midagi ei olnud, kolmandast trepikojast Viivi käis ja ostis kuus lihapirukat, neljandast majast Märt käis kalapirukate järel ja koolibussi pealt tulid Siina lapsed, need võtsid suure kotitäie moosipirukaid, Siina ei vist ei tee neile üldse kodus süüa.“ 

Igapäevane rutiin, mutikeste valvekoondis oli kõigega igapäevaselt kursis. 

„Siis tuli mees sinise mersuga, see ostis liha- ja moosipirukaid, mu meelest pööras ta pärast Kohila poole. Mis tal see autonumber oligi, kaks kahte oli selles kindlast ja üks B“ 

Sissejuhatus aina venis ja venis, aga Milvil aega oli, ta oli samast liigist kui teised mammid. 

„Aga siis..“ 

Nonii. 

„Aga siis tuli see naine punase maasturiga, Hagudi poolt tuli vist. Või tuli ta Juurust, ei sellest saa aru, sealtpoolt igatahes. Tuli ja küsis kohupiimapirukaid, millal neid enne siin olnud on, kohupiimapirukad!“

Odoot, kohupiimapirukaid seal tõesti ei olnud. 

Mis ta sai siis rabanduse või, et nüüd kiirabi siin on? 

„Ei, selle peale ei juhtunud veel midagi, Paul pakkus talle siis liha- ja kala- ja moosipirukaid, eks ta moosipirukaid ostis.“ 

„Äkki ostis ikka lihapirukaid?“ 

„Ei ostnud lihapirukaid, kindlasti ostis moosiga!“ 

Täpne pidi olema, taset hoidma. 

„Ostis oma kotitäie neid, kuus tükki oli kindlasti, ma tean küll kui täis siis kott saab. Sai pirukad kätte ja hakkas auto pole minema, tegi veel koti pealt lahti, et vaadata kas on ilusad pirukad…“ 

Kohalikud teadsid, et pirukad olid kindlasti ilusad, nemad juba kontrollima ei pidanud. Pealegi kui Paul nägi, et keegi ta pirukakotti kahtlusega uurib jättis ta näo meelde ja järgmine kord nii kenasti ei tervitanud. 

„…tegi koti pealt lahti ja siis lendasid haned üle“ 

Sügis ju, ikka lendas hanesid, kured olid ammu läinud ja luiged alles võtsid hoogu. 

„Lendasid üle ja üks sittus otse kotisuust sisse!“ 

Mammide hääled olid aina heledamad, kulminatsioon lähenes nagu metsa vahel kihutav kiirrong. 

„Ja siis see naine hakkas karjuma, kõigepealt karjus ta hanede peale, et mis need kuradid siin situvad ja siis karjus Herberti lapselaste peale, kes olid just viimase bussi pealt maha tulnud ja naersid..“

„Teda naersid või..?“ 

Eks see oleks vist kõiki pahandanud. 

„Ei mina usu, et teda, nad alles bussi pealt tulid, ega nad näinudki ju. Aga karjus jah ja siis karjus ta Pauli peale, et miks siin sittuvad pardid lendavad ja Paul karjus vastu, et need olid üldse haned ja ega need tema haned pole..“ 

Päris palju karjumist ühe täissitutud piruka kohta, mõtles Milvi. 

„… ja see naine ütles, et Paul peab talle uued pirukad andma, Paul vastas, et „Kui sa nii rott oled, siis ma võin sulle ühe täislastud piruka asemel uue anda„ ja siis karjus see võõras naine, et ta tahab kõiki pirukaid uusi, sest ega ta sellest sitasest kotist ometi teisi pirukaid sööma hakka..“ 

Et mutikoondisel ka selle lause peale õhk otsa ei saanud. 

„Aga Paul saatis ta perse ja siis helistas naine politseisse, et pirukamüüja ei ole nõus täissitutud pirukate asemel uusi andma ja üldse on Paul ta vastu vägivaldne“ 

„Paul sai ikka väga vihaseks ja ütles, et see eit alles näeb misasi see vägivald on kui ta veel kaua kaagutab ja lõi putkaluugi nii kõvasti kinni, et soolatops lendas akna pealt peaaegu ostja maasturini, kukkus naisele jala peale ja siis helistas pirukaostja uuesti politseisse ja ütles, et pirukamüüja on veel vägivaldsem kui enne ja ta sai vigastada ja kui siis politsei tuli oli kiirabi ka kohe ühes ja…“ 

„…ja nüüd on ostja kiirabiautos ja politseinik räägib Pauliga ja Herberti lapselapsed ei ole täna veel pirukaid osta saanudki.“ 

Ütle nüüd. Kõik puhta sassis. 

Pirukaputka juurest kostis kõrgendatud hääli. Hele naisehääl karjus „Kas enam ei aita politsei lihtsaid inimesi üldse?“ ja kiirabiarsti jäme hääl korrutas „Teil pole midagi viga, ma ei anna teile mingit valuvaigistit!“ ja Paul jauras „Ma oleks sulle selle ühe kuradi piruka andnud ju, mida sa mutt lõugad“ samal ajal kui politsepreili luges Paulile sõnu peale, et „Meesterahvas ikkagi, hoidke end vaos!“

„Kuulge, mul toas karp küpsiseid, toon ära. Kui midagi on, rääkige mulle pärast“ 

Ilse ajas end usinasti püsti, ega tal kaua lähe, ta elab esimesel korrusel. 

 Küpsised kuluvad marjaks ära küll, täna läheb vist pikemalt.

Külaline

Milvi oli seekord ette valmistunud.

Roosa põhjaga moonidega kittel oli triigitud, asjatundmatule pilgule võis näida, et lausa tärgeldatud, toas ei olnud tolmukübetki, köök lõhnas kergelt kloori järele.  Selles kõiges ei olnud midagi erilist,  Milvi oli niikuinii pisike puhas vanainimene nagu ta ennast ise armastas nimetada.  Eriline oli tihedalt täis kirjutatud vihik esikulaua nurgal. Rohekassinine jooneline vihik, taga kiri "цена 2 копейки" ja tagakaane vahel roosa kuivatuspaber, Milvil oli selliseid päris mitu veel alles. 

Jah, ta oli ette valmistunud, eelmise aasta koledused ei tohtinud korduda.

Milvi kohendas kitli kraed ja kuulatas välisukse juures, Nad tulevad, ta teab, nad tulevad täna kindlasti!

Aasta tagasi tulid nad samuti, kuus umbes kümneaastast last, võibolla mõni oli noorem, tänapäeval oli sellest raske aru saada. Sama raske kui mõista kas tegu on poiste või tüdrukutega. Kõigil pikad püksid jalas, dressipluuside kapuutsid soditud nägude kohal juukseid varjamas.

kui õudne see oli.

"Komm või pomm!", ette sirutatud käes kellel kilekott, kellel plastikpang, koledad plastmassist vereimejahambad näos välkumas. 

Milvi võpatas juba sellest mälestusest, tookord ta isegi kiljatas peene häälega ja lõi ukse mürtsuga kinni. Hulka palderjani ja suhkrutükke läks hiljem üles, et süda jälle rahulikuks saada. 

Sel aastal enam mitte.  

Milvi oli  endale selgeks teinud mis tol päeval toimus ja see ei meeldinud talle raasugi. Kui tema laps oli....

Keegi kõndis koridoris. Uksekell ja kõva koputus. 

Milvi hingas sügavalt sisse ja kohendas veelkord kraed. Ja kätiseid. Ja rapsas pihuga üle kitliesise.

Ukse peal ei seisnud laps. Kasvult oli külaline Milvist pikem, aga vähemalt mask tal oli, kui üle silmade veetud suusamütsi maskiks nimetada. 

"Mutt, raha siia!"

Etskae kuidas küsib, eelmise aasta omad kasutasid teisi sõnu, samas polnud ju vahet, üks inetu kõnepruuk kõik.

"Astu sisse ja pane uks kinni, ega ma ilma ei küta!"

Milvi oli enesekindel, sel aastal teda juba ei üllata niimoodi!

"Seisa paigal, tassid pori laiali!"

Külaline näis kuidagi üllatunud, aga kuulas sõna. 

"Anna raha siia, vanamutt!"

Näh, sõna kuulas, aga kombeid ei ole kopika eestki. 

"Seisa paigal!"

Milvi võttis kapiservalt vihiku. 

"Kas sa tead, mis päev täna on ja mis kombeid sina täna ahvid?"

Küsimus tabas külalist ootamatult, näis, et midagi sellist ta ei oodanud.

"Möh.."

Milvi, vana raamatupidaja, oskas olla veenev.

"Täna on Kõigi Pühakute Päeva eelõhtu, kombed ukse tagant teise taha joosta ja kinke küsida on pärit.... kas sa seisad paigal, ma ei kavatsegi sinu järelt põrandaid kasima hakata ja käsi kapi pealt maha, kraabid noaga laki triibuliseks!", viimast lauset saatis laks külalise kinnastatud käe pihta. "...on pärit Iirimaalt ja Šotimaalt ning tegu on tõenäoliselt saagikoristusaja lõpu ning talve algusega... mida sa rabeled, seisa paigal, ma ütlen sulle!... ja need pidustused kestsid ikka päevi..."

"Mutt, ma tulin raha järele!"

"Ja mina ütlen, et mitte midagi ei saa enne kui sa pole endale selgeks teinud mida täna tähistatakse! Tänapäeval ollakse ikka väga heal arvamusel endast, muud pole kui "komm või pomm!" ja siis anna aga kätte, minu ajal ei tulnud midagi niimoodi kergelt, me pidime iga asja jaoks vaeva nägema! Niiisiis, kuhu ma jäingi... saagikoristuse lõppu tähistav ja...."

Milvi juba oskas veenda.

Mis sel külalisel nüüd hakkas? 

Uksegi jättis lahti..

Oleks ta lõpuni kuulanud ja paarile küsimusele vastanud - kas ta ikka kuulas korralikult, eks ole - siis andnuks Milvi talle kahe eurose ja kolm õuna, nüüd pani sedasi plagama...

"Pole viisakas ust sedasi lahti jätta!" hõikas Milvi trepikotta.

Noh, ega ta kuulnud, välisuks juba paukus...

Ei ole neil tänapäeva noortel kannatust, ei ole.