Kojuminekuga oleks pidanud kiirustama, vihm koos väljas vilistava tuulega oleks teekonna veel hullemaks teinud, kuid just praegu ei tahtnud Kert rapsida.
See tuba oli eriline. Erilised kohad jäetakse viimaseks.
Kert astus sisse, vajutas tuled põlema ja tiris koristuskäru enda järel üle läve.
Ei, kohe ei saa müttama hakata. Kert tõmbas pikalt ninaga lõhnu. Mm, täna lõhnas tuba rohkem kohvi järele kui tavaliselt..oo, pisut oli õhus isegi sigarettide hõngu, kindlasti oli siin täna rohkem rahvast.
Õige, reede ju, reedeti peeti koosolekuid ja pärast koosolekut käisid siin kolleegid teisest majast juttu ajamas.
Kert oli sellest aru saanud juba esimese kolme kuu jooksul, korrapära oli silmatorkav. Pealekauba Rene ei suitsetanud. Kõigil suitsetajatel oli vähemalt mõnikord prügikastis midagi, mis viitas nende pahele, tühi suitsupakk, katkine välgumihkel või tšekk, mille ridade hulgas olid sigaretid.
Kert vaatas ringi. Näe, see paks kolleeg oli ka täna kohal olnud, paar viimast korda ei olnud ta käinud. Võibolla oli ta haige, Kert ei teadnud – paks töötas teises majas, seal Kert koristamas ei käinud. Täna oli kohvilaua ääres üks tool jälle lauast palju kaugemal, eks paksul oli laua ääres paha istuda.
Noh, hea, et terveks sai. Või oli puhkusel? Ei, muidugi, puhkus oli paksul suvel, siis oli tool tervelt kuu aega oma koha peal, nüüd pidi see kindlasti haigus olema.
Kert astus aknalaua äärde ja katsus näpuga mulda. Lilled olid kastetud. Tore, seega ei olnud Renel praegu väga pingelised ajad. Kert võttis tolmulapi ja käis sellega kirjutuslaua üle – jah, pabereid oli laual vähem kui paar kuud tagasi, ajad olid tõesti rahulikud. Kert mäletas, kuidas pool aastat tagasi oli Rene laual korraga kuus mappi. Lilled – need oleks kindlasti tol ajal krõbedaks kuivanud, kui mitte Kert ise poleks...
Vaata aga, täna oli kohvi kõrvale olnud midagi rammusat, laua äärtel olid üksikud rasvased sõrmejäljed. Kert piilus toanurgas olevasse paberikorvi.
Viini saiakeste kott, otse selverist. Oleks kõrvalt pagariärist olnud, poleks hinnasilti peale kleebitud. Lõhn oleks olnud sama, Kert oleks kindlasti aru saanud, et kotis olid olnud viini saiakesed.
Kert hingas pikalt lõhna sisse. Lihtsalt üllatav, kui palju jääb seda kokku kortsutatud pakendi soppidesse, Kert mäletas, et isegi karamellkommide aroomi tundis ta ükskord kokku volditud kilekotist ära.
Kert võttis Rene laualt kohvitassi. Muidugi, koorega, ilma suhkruta. Nagu ikka, kuigi, tõsi küll, Kert mäletas aastat, mil Rene jõi lihtsalt musta kohvi. Mõru ja kanget. Muidugi oli see aasta mil Rene lahutas, võttis tagasi oma neiupõlvenime. Kerdile tuli meelde, kuidas ta kaustades olnud paberitel uut allkirja nähes alguses ehmatas, arvas, et Rene hoopis abiellus, aga no õnneks oli asi teisiti. Siis ei olnud Kert veel nii kogenud, ta tegi vigu, tõlkides kabinetist leitud märke. Nüüd, ei, enam ta ei eksinud. Täna, näiteks, oli Rene tulnud tööle ilma mantlita. Ilm oli muidugi soe, juba see andis vihje, kuid nagil olev vaevumärgatav tolmukiht andis kindluse - selles nagis ei olnud täna mitte midagi rippunud. Paar aastat tagasi oleks selline nüanss võibolla kahe silma vahele jäänud.
Kert vaatas aknast välja, tuul ja alanud vihm täitis maailma teisel pool klaasi.
Ei, mis seal ikka, Kert hakkas koristama. Kilekotid paberikorvidest, põrandalt puru, tolm, põrand veelkord, valmis.
Kert kustutas tule ja vedas käru oma ruumi. Pesumasin hakkas just tsentrifuugima, aega ei olnud enam palju. Kert valas Rene paberikorvist võetud koti lauale tühjaks, see oli päeva kõrghetk, võiks öelda, et isegi nädala kliimaks - reeded andsid nii palju erinevaid vihjeid nädalalõppude kohta. Põnev. Tänagi - sukkade pakend, selge, kuhugi mindi otse töölt. Baari, võis arvata. Oleks teatrisse mindud, oleks Rene mantliga tulnud, teater pole nii lähedal ja sina minek nõuab enamat. Kui Rene oli varem otse töölt teatrisse läinud, oli prügi hulgas olnud ka meigiseid vatitupse või huulepulgane salvrätt. Kert naeratas seda meenutades, Rene kasutas ilusat erkpunast huulepulka, see oli kaunis. Kert avas hetkes mõnuledes suletud silmad. Loteriipiletid, põnevaim osa nagu alati. Millegipärast oli Renel kombeks reedeti oma pileteid kontrollida, selge see, et tegu oli rahuliku inimesega, kes ei rabelenud. Aga natuke oli tas ikkagi närvilisust, enne prügikasti viskamist rebis Rene oma piletid ribadeks. Kert sobitas roosasid paberitriipe üksteise kõrvale. Võidunumbrid oli ta nagu alati juba eelmisel päeval välja kirjutanud. Kert mäletas korda, mil Rene lotopiletil oli võidust puudu vaid kaks numbrit - jaa, tol korral oli pilet katki rebitud natuke vihasemalt kui tavaliselt, Mm., seda ärritust oli paberikildudest tookord lausa tunda. Kert naeratas mõistvalt.
Nii. Bingopilet. Oh, seekord oli kõik suurelt mööda, mis seal ikka, õnnemäng siiski. Viking. Üks number. Lahja, alati ei vea. Eelmise nädala Euro... oot, kus see siis on? Oo, see pilet võitis! Poleks võitnud, oleks ka Eurojackpoti pilet prügi hulgas. Esmaspäeva õhtul saab näha, kui suur see võit oli, Kert teadis Rene kommet rahakoti sisu puhastada paberikorvi. Näe, tänagi oli seal tšekk. Leib. Tomat. Šokolaad. Kondoomid. Sink. Juust.
Nagu elektrit oleks sõrmedest läbi lastud.
Kondoomid?
Kert luges veel kord.
Kuidas...
Miks, kes?
Tšekk pihus muutus pisikeseks kõvaks paberkuulikeseks.
Ventilatsioonitorus vilistas tuul.
Pimedus oli kõik üle võtnud.
Postitused
