Preambulaks on lihtsalt üks lombakas salm:
Sina oled lumesadu
luba, olen sinu tuul
kui sa äkki kerkid leegiks
olen söena hõõguv puu
kui ma näen sul vibu seljas
peibutan sind nagu hirv
oled kõrb, mis anub vihma
olen tormi kandev pilv
tahan olla taevas sulle
ole minus lendav lind.
Asja juurde.
Pole uudis, et olen kirjutamisest sõltuvuses, aga nüüd pean tunnistama, et olen hädas. Pea pool aastat pole mul sündinud ridagi, mis oleks kasvõi endale rõõmu teinud, ma olen kustutanud kõik mis sel ajal kirja sai ja lisaks ka palju varemkirjutatut.
Ega te tõsimeeli arvestanud, et maniakaalne grafomaan suudab näppe klaviatuurist eemal hoida?
Ei?
Ma ei arvanudki....
Vahepeal ma lihtsalt kirjutasin endale.
Umbes pool aastat tagasi sain liigse edevuse pärast vastu hambaid, ülekantud tähenduses muidugi.
Eskapistina sain reageerida ainult lukkuminekuga.
Kirjutamistahe kadus nagu noaga lõigatult.
Nüüd tajun, et ma mutistun.
Nii, et see, mida teen on tegelikult väga enesekeskne ja isekas samm.
Arvestage palun, et kavatsen teid ära kasutada, kuritegelikul moel tühjaks väänata, pika peene konksuga urgitseda võõrastes ajudes. Kas see lohutab, kui ma ütlen, et konks on läikiv?
Ma pole veel nii loll, et mitte aru saada oma mandumise algusest, kuid juba piisavalt rumal, et veel loodusele vadtu sõdida.