Momo ja moslem

"Härra Ibrahim", kui korrektne olla. 

 "Oskar ja Roosamamma", sama autor. Surm kui külaline, mitte vaenlane. 

 "Elu alles ees," teine autor, sama sädelus. Olud ei vormi meid, tunded vormivad. 

 "Macbeth" Pöörlevad dervišid. Šoti näidendis sünged surmakuulutajad, seekord aken ehedasse õnne. 

 Väga soe näidend, mõjus nagu oleks keegi mu hinge õlgu masseerinud, hing polnud enam turris nagu varese tiivanukid ja inimesed ümberringi olid kõik ilusad ja head. 

 *** 

 Sisu? Khm. Üheteistkümne aastane ema poolt maha jäetud ja emotsionaalselt jäise isa kasvatada jäänud sõpradeta juudi poiss, kes käib inimlikku lähedust ostmas prostituutidelt ja raha hangib moslemist vürtspoodniku tagant kaupa varastades sõbruneb pikkamööda poepidajaga kes õpetab teda paremini varastama ja inimestega naeratuste abil manipuleerima ja.... Ma parem ei jätka. See väike spoiler on lihtsalt märkimaks, et sisu ei loe. Loeb emotsioon, mida see endast maha jätab. 

 *** 

 Kui juhus pakub või plaanidega sobib - minge vaatama. 

 Kui plaanidega ei sobi - tehke plaanid ringi ja minge ikka vaatama.

Kolmas päev: maa all, neljas: päälinna kõrgeim punkt, viies - koju

Slanicu soolakaevandusse minek algas samuti puhkuse mõttes õrjetult vara, kella poole üheksa ajal oli väljasõit. Kuna pool üheksa on siiski poolteist tundi hiljem kui eelmise päeva kella seitsmene minek olime natuke enam ärkvel. Ülejäänud bussisviibijate kohta seda öelda ei saanud, taas oli hämmastavalt palju magajad. Võibolla neil naabrid norskavad?

Sõit kestis taas üle kahe tunni, seekord tegi sohver ka ühe piruka- ja pissipeatuse. Kes mida siis kasutas, vähemalt jalgu sai sirutada. 

Meie ettekujutus päevast oli umbes selline, et bussiga viiakse meid soolakaevanduse sissekäigu lähedale, sealt siis kas treppide või liftiga maa alla, seejärel viiakse kättpidi kitsaid käike ning hiljem kujundatud saale vaatama. Kunagi käisime sama seltskonnaga Wieliczka soolakaevanduses, seal ronisime üle kuuekümne trepikäigu jagu allapoole, kolistasime kitsaid käike pidi ja lõpuks imetlesime suuri saale. No kui erinevad saavad kaevandused ikka olla, on ju?

Rumeenias on asjad teisiti. 

Maa alla veeti meid kohaliku bussiga, kaks kilomeetrit spiraali pidi alla ja alla ja alla, vahepeal tuli mõni teine buss vastugi. Finiš oli koopakeses, kus valitsev lõhn oli bussi heitgaaside vina, mida fantaasia võimendas. Turistid viibati käega edasi liikuma läbi puust vaheseinas oleva ukse, mis seejärel kolksuga kinni vajus ja.....ei mingit giidi, vaadake ise, mida teete. 

Ees paistsid suures saalid, mis tripadvisori piltidel olid sillerdavad ja müstilised.

Seda olid need ka oma silmaga vaadates. Mäetrollide palee, seinal vilkus tabloo, mis väitis, et oleme 210. meetri sügavusel maa all, õhutemperatuur on 13,3 kraadi ja õhuniiskuse näitu ma ei mäleta. Kõikjal oli sildikesi "libe põrand!" Ning hääled saalis sumbusud sinnadamasse kus need tekkisid. Juba kümne meetri kaugusel üksteisest oli raske aru saada, mida naaber hõikab. Tore, seega vaikisime. Esialgne hirm eksida kadus ruttu, külastajatele avatud saalid olid lihtsad ja hiiglaslikud, ei mingeid soppe ega tunneleid. Kolmekümne meetri kõrgusel lagede all oli näha puust galeriisid, hiljem lugesin, et neil kõndides kontrollib kohalik personal varisemisohtlikke paiku, et õigel ajal koopaid sulgeda. Nagu ajaloost lugeda on kontroll olnud vähemalt ühel korral ebapiisav, õnneks saime sellest teada päevi hiljem.

Jalutasime kõik vähegi võimalikud sopid ja urkad läbi, imetlesime koopas oleva kohviku mõrtsukhindu, soetasime suveniirsoola ja mõtlesime, kas oleks väga rõve mõnda seina limpsida. Jätsime limpsimata.

Mis kaevanduse ajaloosse puutub, siis on kohalikud kuraatorid võtnud eeskuju ERM-i omadest, valides eksponeerimiseks võimalikult uduseid pilte, lisades selgituseks hästi keerulise kirjapildi ja pisikese kirjaga sildikesi ning eksponeerides neid pilte nii pimedas, kui võimalik, pannes külastajale ette nööri, mis taandab pildid vähemalt poolteise meetri kaugusele. Lõrrrrrrrrr!

Telefon pilte täis, bussiga maa peale tagasi. Uskumatu kui pikk näib kaks kilomeetrit sellisel sõidul.

Õues paistis päike ja ootas meid tagasi viiv buss. 

Pärast seitsmetunnist võrdlemisi laiska päeva, sest buss-jalutamine-buss ei ole just väga kurnav, tuli meile nii loll mõte, et selliseid saab ainult välismaal pähe tulla. 

Üks noorik meie seltskonnast ei olnud kunagi Lidlis käinud ja Bukarestis ometi ju on Lidl. Seega - teele!

Lidl oli pea kolme kilomeetri kaugusel.

Me läksime jala.

Me oleme paksud. Ok, prisked. Täidlased.

Sel päeval käisime kokku üle 20000 sammu. 

Ma saan aru, kallid sportlikud lugejad, et teie teete need sammud lõunapausil ühe jala peal hüpates ära, aga halastage ometi...

Õhtul korteris päeva kokku võttes olime enda üle uhked.

Igatahes.

Neljanda päeva plaan oli kenasti paigas: Rahvuskatedraali ja Parlamendihoone külastus, seejärel kohalikule turule. Kell üks oli kavas parlament, seega, kuna hooned on lähestikku, tormasime kell kümme vutt-vutt katedraali. Kõik varasemad ekskursioonid sisaldasid läbiviijate poolt kindlat manitsust käia seda kirikut kindlasti vaatamas. Maailma suurim õigeusukirik, kohalik maamärk, seest kirju kui pühademuna, tuttuus ja moodne.

 Keegi ei maininud, et kirik on täiendavateks siseviimistlustöödeks aasta algusest saadik suletud. 

Me ei olnud ainsad, kes alt läksid, hoonet piiras hulk turiste, püüdes läbi aia mingeidki pilte plõksida ja mitte kõik ei olnud välisturistid. 

Mis seal siis ikka. 

Läksime oma koopasse tagasi, jõime veel kohvi, tegime aega parajaks ja lootsime, et parlamendis pole põrandaid värvima hakanud. 

Kui meie piletil oli juhised, et sisenema peab peasissekäigust, siis kui uks, mille lõpuks leidsime oli peasissekäik, siis olen mina mäetroll. Õnneks olid turvamehed viisakad juhatama kui valesid uksi tormijooksuga vallutada püüdsime. 

Kotid-joped läbi valgustatud, turvaväravad piiksuma aetud, esialgne pettumus, et pildistada hoones ei tohi silutud selgitusega, et tohib küll pildistada, ainult turvaalad ja turvameeskond ei tohi pildile jääda ning giid alustas. Rumeenia parlamendihoone on suuruselt maailma kolmas, kaalult maailma raskeim, ulatub maa alla napilt vähem kui maa peale, selle osaks on paarkümmend kilomeetreid linnaaluseid tunneleid, milles in ka Top Geari napakad rallit sõitnud ning kolossi ehitamisel on kasutatud pea täies ulatuses ainult Rumeenia enda toodangut ning maavarasid. Ja see kõik, kui just Top Geari osa välja arvata, ühe suurushullustuses diktaatori kapriisi rahuldamiseks. Diktaatori, kes selles lossis elada ei saanudki, ta hukati enne kui maja valmis. 

Muide, rumeenlaste oskus vältida diktaatori saatuse selgesõnalist kirjeldamist on tähelepanuväärne. "Siis toimus revolutsioon" on nende lause, nende päevade jooksul kuulsime seda kümneid kordi. Kõik. "Siis toimus revolutsioon ja alguses oli tõsine plaan parlamendihoone lammutada".

Hoone jäi alles, ehitati lõpuni ja kasutatakse nii sihtotstarbeliselt kui ka monumendina rahva oskustest. 

Meie giid rääkis innukalt hoonest ning kui tuli aeg lisaküsimuste esitamiseks oli näha kuidas teda häirisid küsimused poliitika kohta, mida grupist esitati. Poliitika on alati midagi, millele head seletust pole.

Muide, Rumeenia parlamendi ballisaali (pildil) saab 2000€ eest rentida, kui kellelgi on sünnipäev või midagi plaanis. Lihtsalt mainin.

Klassiühiskonna tippude palee üle vaadatud, järgmine sihtkoht oli kohalik turg. Seltskonna kolmas liige oli veendunud, et just turg on õige koht kust kaasa osta kohalikku ploomiviina. Seda otsides langes ta kolinal AI lõksu, too tõlgendas ploominapsu otsimist puskari hankimisena ja kirjeldas üksikasjalikult kuidas teha vahet heal samakal ning viletsal, sealjuures kordagi kasutamata sõnu "samagonn" või "puskar", seega me kaaslane kõndis letist letti ja otsis valjuhäälselt taga țuică't. No praktiliselt sama tegevus kui käia Nõmme turul ja hõigata "halloo, kellelgi salasuitsu on pakkuda?"

Palinkat ostsime lõpuks poest. Kommi ka, et oleks millega koduste hambaid rikkuda.

Viies päev oli äralennu päev. Väsinud, muljeid täis, igatsus oma voodi järele hakkas aina enam esile tulema. Ümberistumisega lend kestis pea seitse tundi ja kui sinna sõidul oli elevus üle väsimuse, siis tagasiteel oli tunne kui närtsinud nõgesel.

Õnneks maandus meie lennuk mõni aeg enne ajakirjandusest läbi käinud eksinud drooni saagat, seega südaööks olin juba kodus.

 

Karpaadid, lossid ja Daciad

 

Mida teha kui teatrikamba semude peas hakkab idanema mõte elu esimesest lennureisist ja üks neist näib samal ajal olevat veendunud, et õnn ootab teda Rumeenias? 

Õige, tuleb korraldada reis Bukaresti. Sooduskampaania ajal pea pool aastat tagasi soetatud piletid, mitme kuu eest broneeritud majutus ning nädalate eest valitud kohalikud ekskursioonid – isetehtud pakett saigi valmis. Kaaslased uurisid ette võimalikke klimaatilisi tingimusi – ennustus oli, et „see on kevade kauneim õitseaeg, õitsevate kirsside ja tulpide tipphetk“. 

Reaalsuses leidsime end samalaadsest, kohati jahedamast kohast kui kodumaa. Oligi tore, ei ajanud higiseks. 

Kõndisime palju, lasime end sõidutada veel rohkem, kohati olime kolmekesi ainsad, kes ekskursioonide ajal bussis ei maganud, vaid võõrast maad silmadega õgisime. 

Iga minut oli seda väärt. 

 Esimene päev. Tallinn – Riia – Bukarest. „Lennureis algajatele“ 

 Pole ma isegi mingi lennureiside guru, aga päris esmakordseid oli tore vaadata. Elevus, põnevus ja akna külge kleepumine nagu esimestel lendudel ikka, ma teen sedasi praegugi.

Meeldejääv meile kõigile. 

Bukarest ja Bolt. Selle kirjutan lihtsalt infoks inimestele, kes tahavad ise midagi sarnast ette võtta: kui tellite sõidu, siis ärge väljuge auto ootamiseks lennujaama parklast nr 2. Tee ääres seisjatest sõidab teie vedaja sirge näoga mööda. Ainsad, kes teist hoolivad, on meeeeeeeletult pealetükkivad ametlikud taksojuhid – nad võivad (ja teevad seda!) teist neli-viis korda mööda sõita ja end pakkuda stiilis „minu säär on sirgem, äpitaksode juhid petavad ja on muidu koledad!“. 

Sõidule saime lennujaamast kilomeeter eemal – asi näis algul hullem, kui tegelikult oli ja väike jalutuskäik ei murra kedagi. Järgmiste päevade jooksul oli veel üks kummaline juhus, kus tellitud Bolt taas mööda sõitis ja meid järgmisele juhile „andis“. Tõenäoliselt oli põhjuseks see, et meid oli kolm ja juhil oli esiiste poekraami täis. Muidu: soovitan, süsteem toimib hästi, hinnad on talutavad. 

Viis päeva, neli ööd, kahe magamistoaga ja elutoa diivaniga korter viiesaja meetri kaugusel Bukaresti parlamendist, vaatega

parlamendihoonele. Parlament on see lipu ja sammastega asi, mis meie aknast avaneva põhivaate kohal paistab. Ausõna, meie korter ei mätšinud õuevaatega. 

Tohutute kontrastide maa. Majad, mille üks ots on kokku vajunud ja teises otsas müüakse mööblit. Pompöössed linnaväljakud ja viis päeva vedelev surnud rott kõnniteel. Liiklus, mis teeservast jälgides viib infarkti äärele, ja samas on vöötrada tee ületamiseks üllatavalt ohutu. Bukarestis elab inimesi enam kui Eestis terve maa peale kokku. Olin esmakordselt linnas, kus helitaust oli nagu Ameerika filmis – alati, igal ajahetkel oli kuulda sireene. Kiirabid, politsei, tuletõrje – neid oli erinevate kirjade ja värvidega, sireenidki olid erinevad. Politseiautode tavarežiim on „disko“, ehk siis punane ja sinine vilkur korraga. Uurisime välja, et seismamajäämise signaal autojuhile on sinine vilkur koos sireeniga. 

Mitte et meil seda vaja oleks läinud. Tavaautojuhid lebavad oma signaalidel vist kogu aeg kõhuli otsas, politsei jalgsipatrullid vilistavad iga väljahingamise ajal – lärm linnas on meeletu. 

Jube põnev oli. 

Esimesel õhtul käisime läbi teekonna meie majutusest kohani, kust pidid järgmisel kahel hommikul algama ette ostetud bussiekskursioonid. 

Mõnekilomeetrine jalutuskäik mööda Rahvusliku Ühtsuse bulvarit, üle Dâmbovița jõe, Võidu tänavat pidi üles – ja me olime juba mattunud arhitektuuri uskumatu segaduse alla. Juugendstiilis hooned vaheldumisi kurat-teab-mis-majadega ümber hiiglaslike linnaväljakute, CEC-panga maja, mis valgel ajal on kuidagi

tolmune ja kaame, kuid hämaruse saabudes müstiliselt valgustatud, Macca–Villacrosse’i passaaž, mille sisu on tegelikult … no ma ei tea … õllekas, kuid välimus kuninglik,

Ja nii edasi ja nii edasi. Kandiliste betoonmajade vahelt võib leida pöidlaotsasuuruse nikerdusi ja kivipitsi täis kiriku ning mõnda tänapäevase välimusega poolikut ehitist lammutatakse selgelt enne selle valmimist. 

Kui me oma vantsimisega Ülikooli väljakule jõudsime, olime juba pealaeni muljeid täis. Õudne. Äge. Mõlemad korraga.

Järgmisel hommikul oli meil äratus kell viis. Aega oli muidugi laialt käes ekskursioonibussiga kohtumine oli tegelikult kell pool seitse ja pealevõtmiskohani paarkümmend minutit jalutada –, aga jah, inimesed on erinevad: mõned eelistavad hommikuid alustada aeglaselt ent vara. 

 Brani loss, Peleși loss, Brașovi vanalinn.

 Vahemaad on Rumeenias pikad. Võib-olla mitte küll kilomeetrites, kuid ajas kindlasti. Ummikud linnades ning maanteedel on kenasti ekskursioonide aja sisse arvestatud. Kümnetunnine väljasõit on kökimöki, sõiduaega kasutas enamik ekskursiooniseltskonnast norskamiseks. Meie ei raatsinud – silmad muudkui õgisid maastikke. 

Aga te muidu ikka teate, millega Brani lossi seostatakse? Jaa, tublid – see on loss, mille Bram Stoker kuulsaks kirjutas. Ise ta sinna küll kunagi ei jõudnud, aga näe, inimesed üle ilma käivad siiani seal Draculat otsimas. Giid jutustas meile tolle lossi tegelikust ajaloost: teutoonide lobudik, sakside kiviloss, kuninganna Maria residents, lagunemine, kommunismi võidukäigu lõpu järgne tagastamine kuningasoost pärijatele ja lossi taastamine muuseumina. Omanik hoiab lossi korraga müügis ja samal ajal ka muuseumina avatuna, kuid giid manitses meid: „olge ettevaatlikud, mida te vaatate!“, sest lossisene väljapanek on kompott pärisajaloost, Draculast ja Vlad Țepeșist. Too viimane – meie jaoks Drakula prototüüp, maailmas üks sadismi õpikunäide, rumeenlaste ajaloos rahvuskangelane – pole sellesse lossi oma jalga kunagi tõstnudki. Giidi sõnul oli tegemist tubli vabadusvõitlejaga, kelle kõrvalhobi oli moslemite teivastamine searasvaga libestatud tokkidega ja teivastamise saadustest paarikümne tuhande tüvega metsa moodustamine. Ma tahaks kuulda, kuidas ta seda lugu mõnele türklaste grupile räägib. 

 Järgmine sihtkoht oli Brașov. Linnaväljak, mida ajalooliselt kasutati turu- ning avalike hukkamiste platsina. Lossivärav, kus Vlad Țepeș olevat kohtunud ühega oma paljudest armukestest, saksa soost Katherinaga, kellega sel seelikukütil olevat olnud kuus last. Tolle hoone vastas oli olnud kvartal lihtrahva jaoks, kus tegeleti muu hulgas nõidade põletamisega. (Mulle hakkas juba tunduma, et giidil on hobiks kõikvõimalike hukkamisviiside ja -kohtade kataloogimine.) Protestantlik kirik, mida kutsuti „Mustaks kirikuks“, kuna selle müürid on kunagisest põlengust mustunud. Nagu Tallinna Toomkirikul, on ka sel kirikul kõrvaluksed madalamad kui ehitamise ajal loodud, sest põlenguräbu ei koristatud taastamise ajal seinte äärest ära – pinnas müüride ümber tõusis, uued uksed said madalamad. „Kui tahate, võite kirikusse sisse minna, aga seal on igav – protestantlik kirik, teate küll, pilte pole ja …“ 

 Oh seda bütsantslikku edevust … 

 Seejärel lasti meid linna peale lahti. Ronisime kahte torni – jäänukid mingitest tuvastamatutest linnuselõikudest –, sealt sai üle linna vaadata ja pilte teha. 

Käisime linnaväljakul söömas, valides puhta kohalikud road: leivapätsi sees oasupp, kapsarullid ja hakklihavorstikesed ning kolme peale sõõrik moosi ja hapukoorega. Sööge alati midagi kohalikku. Hea oli. Üks maja luges küll meie suutäisi söömise ajal, see näis kahtlane.

 Peleși loss. 

Euroopa esimene loss, kus oli keskküte, elekter, veevärk ja midagi veel, mida ma olen unustanud. Kommunistide diktaator Ceaușescu olla kunagi tahtnud sellesse lossi oma pesa teha, aga teda hirmutati, et kohalikud ei pruugi olla väga lojaalsed ja metsad on ümberringi väga mürgiseid seeni täis … mees oli (khm) pisut paranoiline ning loobus oma plaanist. 

 

Loss on riiklik muuseum ning nagu riigiga ikka lood, on tegu kehva ärimehega – paar päeva nädalas ei ole loss avatud. Meie sattusime sinna ühel neist päevadest. Jalutasime aias, näppisime seinu, kuulasime jutte karudest, kellest kohalikud metsad kubisevat, ning kogu lugu. Õnneks oli nii aias kui lossiõues piisavalt vaadata, kuigi väike  kahjutunne jäi sisse. 

Tagasi jõudsime pimedas. 

Noh – vanad ja väsinud. Järgmise päeva väljasõit pidi algama pool üheksa, ärgatud sai ju ka varavõitu. 

 Vein, kerge näks ja magama. 

 Järgneb…

Nädalavahetusest

 

by W

Maakas juba rääkis, a ma tahtsin omapoolse kokkuvõtte ka lisada. 

Foto on illustratsiooniks hetkele, kui Maakas oli Unibeti puhvetist tellinud ühe jäätee ja ühe mulliga vee, mille peale tuli leti tagant selges eesti keeles täpsustav küsimus "kas te tahate seda mullivett gaseeritult või gaseerimata". 

Kolmainsus: helid, pildid, füüsika

 Unibet Arena, neiupõlvenimega Saku Suurhall võib uhkustada umbes 5300. istekohaga. Eile oli suurem osa hallist välja müüdud, käsil oli Anne Veski juubeli tähistamine. Käisime Wildiga samuti diivat kaemas. Kunagi kauges tulevikus hea öelda, et näed, sai kohal oldud, Anne Veski ikkagi.

Sellisel kontserdil pole ma veel kunagi käinud. Prouad parteris särasid nagu diskopallid, härrasmehed jõulukuusesuuruste lillekimpudega sättisid end stardipakkudele, noorem rahvas ootas minevikuvaimude ilmumist.

Ja nad ilmusid tõesti. Bänd koosnes suures osas pensioniealistest džentelmenidest, sünnipäevalaps oli elujõudu pealaeni täis, ainult jalad olid natuke vanaks jäänud, pisut tatsav oli see kõnnak, aga ilus proua on ta siiski ning vokaal kiskus lae loperdama.  Keevalisemad kontserdikülastajad lõid viimase kolmandiku ajal tantsu ja laulsid isegi paar silpi kaasa. Ise ma nii suur fänn ei ole, aga on asju, mida peab elus tegema, et mitte hiljem tunda mahamagamise kahetsust. Meeldejääv kogemus oli igatahes, seda igati heas mõttes

Taksojuht, kes neid sealt õhtul ära viis sai loodetavasti hiljem oma vanaema käest jalutuskepiga üle kupli. Miks? Sellepärast, et poolel teel linna tunnistas taksist, et ta vanaema oli samuti seal kontserdil olnud ja palunud oma lapselapsel end koju viia, aga too oli vanaema koju viimise asemel valinud meie kuus eurot ja vanaema jäigi kuhugi ootama. Põrsas, mitte lapselaps.

Korra juba linnas olles tuli aeg kaunite kunstide ja füüsika peale kulutada. Täna sai üle aastate Kumus käidud. Ma olen nüüd nördinud, sest aastaid tagasi oli Köleri "Truu valvur" ühes seinas ja selle kõrvalseinal oli teine Köleri maal "Lorelei needmine munkade poolt". Nüüd on valvur veidra valgusega seinas ja Lorelei vist Reini jõkke uputatud, mina seda maali üles ei leidnud. Urisen.

Mida korrus ülespoole, seda uuema ajastu kunsti meile pakuti kuni viiendal korrusel oli inimeste loodu asemel AI kaasabil tehtud kunst. Vot siin lõi küll kõvasti Kiasmas kohati kogetud "mis kurat see nüüd on?"- tunnet sisse.  Vabandust, aga see AI-näitus on jama.

Isegi Kadrioru pargis mingil salapärasel eesmärgil kokkuriisutud lumekuhjad olid rohkem mõtteid ja fantaasiaid äratavad kui inetud stereopildid ja virtuaallinnad.

Muusika ja kaunid kunstid läbi käidud. Järele jäi teadus, valitud sai Energia Avastuskeskus. Eksponaadid, mida sai näppida, kuulata, vaadata (enamik läätsi oli küll kahjuks nii kulunud nagu oleks need kratsitud jääst tehtud). Proovisime laste kombel kõike, millel nupud või vänt või lihtsalt loksuvad osad küljes, mingil moel reageerima panna. Mõni masin undas, mõni vilkus, tormiimitaator lõpetas kahjuks puhumise enne orkaanituulte kliimaksit ja leidus isegi tabalukke, mille taha me ei näinud. Absoluutselt lastesõbralik asutus, aga muuhulgas ka minuvanusel ei olnud üldse igav. Võibolla ma olengi lapsik. Ja nüüd tahan ma oma koduõue kunstilis-teaduslikku installatsiooni "Punase rattaga must masin". Saagu! 

Kuigi ma nautisin seda nädalavahetust, on silmale kevad linnas kole. Räpased lumejäägid, löga, hall tolm igal pool. Ma olen kodusest akvarellkevadest ära hellitatud. 

Superstaar Fellinis

  

Kui tahate midagi sellist vaadata, millest pärast teistele piinlik rääkida ei oleks, siis ärge minge. Kui on ükskõik, lihtsalt nagu naerda tahaks natuke ja travestia näib just sobiv huumoriallikas olevat, siis minge. 

Mul oli terve esimese vaatuse ajal tunne, et olen sattunud kütuse-kalle valimisüritusele. Labase jandi ja poliitilise dokumentaalfilmi piir on eluski teinekord hoomamatu. Mida kauem näidend kestis, seda enam oli tegu mannavahuga hapukapsasupi peal, selliseid nalju, mille üle naerdes häbenesin, et nende üle naersin, oli kuhjaga.

Aga, noh....jah. Mhm. Mis teha. Las see siis olla. Latt oli vastu põrandat, aga vähemalt ei roomatud selle alt läbi.

...silmad need olgu palju näind ja...

 

Üks härivamaid küsimusi mis mulle kunagi on esitatud on olnud "Ega sa (ometi) feminist ei ole?"

Et ...kuidas, palun? Muidugi olen. Feminats ei ole, feminist olen kindlasti. Seda tüüpi, kellel Sadu muusika silma põlema lööb ja puha. Arvake mida tahes, see muusika on naisevägine 

Sadama hakkas kontserdi esimesest loost alates, soe suvine äikesevihm läbi ERMi saali. Lauldi kaasa, hüpati kaasa, sõna otseses mõttes põrand nõtkus jalge all.  Terve kontsert oli jõudu täis. 

Imeline 

Khm, soojendusesinejana üles astunud kahemehebändi Jonas.fk laulja oli silmale ilus vaadata. Kõrvu samuti ei kraapinud, eriti emakeelsete lugudega, khm.

Öölaulupeod on ikka veel moes

 

Teate, et talv on? Mul on akna taga praegu -21°, aga tulin just laulupeolt. Nuustaku öölaulupeolt.

Eelmisel aastal käisin ka, siis oli üsna impulsiivne käik, sel aastal sai pikemalt plaanitud ja oli kavas suurem seltskond kokku saada aga viirused niidavad praegu valimatult, pooled soovijad jäid koju köhima.

Külm oli, jalad jäid naks ja naks Otepää keskväljakule kinni, aga rahvas laulis ja minagi jorisesin kaasa. Keegi niikuinii ei kuulnud, see läks nüüd küll hästi.

Mamma lood

 

Gripihooajal on keeruline mingeid teatriskäike pikalt ette korraldada. Hommikul võib kõik klaar ja nett näida ja lõunast vajub keegi seltskonnast norgu ning nohuseks ja eks siis proovi hirmkallist piletit kuhugi maha parseldada.

Närve kulus ikka raasuke, aga lõpuks laabus kõik. Piletid said kasutatud, osa seltskonnast sai jooksu pealt alevi vahelt üles nopitud, libedaid teid trotsides pool tunnikest kihutatud ja tore õhtu sai alata.

Aravetel on kohvik, kus saab süüa. 

Peale söögi saab samas kohvikus teinekord ka teatrit, siiani on tegu olnud soološõudega.

Eile rääkis Margus Tabor meile oma Mammast.

Meil kõigil on olnud elus mammad. Mõni mamma on olnud ka papa, mõni hoopis naaber või muudmoodi meie elusse kinni jäänud tegelane.

Esineja Mamma oli üks kõva Hiiu mutt, kange kui pihlakapulk ja omal moel igavene, ka teispoolsusesse kadununa mõjutab ta kõnelenu elu. Ehk nagu Margus Tabor lõpus publiku kalla nokkides mainis: kui Mamma oli omal ajal öelnud, et ega Margus ikka ilma temata midagi tehtud saa, siis ennäe - praegu aitab Mamma tal Hiiumaale maja ehitada. Khm, meie, publiku, raha eest.

Esineja tõi Mamma ja mitte ainult Mamma veidrused, kiiksud ja ettevõtmised meie ette mõnusa soojusega, kellestki ei jäänud santi maitset suhu.

Kui ma suureks saan hakkan ka Mammaks. 

Mu kaaslane hõõrus juba sama õhtul mitmeid kokkulangevusi mammanduses mu nina alla.

Seega lootust on, inimesed, on!

Šoti näidend

ERSO mängib sõja algusest saadik kõigil kontsertidel esimese palana Ukraina hümni.

Selle näidendi algusesse sobis see kui valatult.

Etenduse enda algusstseen, aegluubis liikuv aristrokaatide rivistus, retsiteerimas tausta tekitavaid värsse lõi mu ajus jalaga lahti ukse mille tagant kukkus välja mälestus raamatust "Tunnetuse salakaval tee", selles avaldatud pildid Goya loomingust, tema graafika...ja oi, kui täppi ma panin. 

Elamus oli võimas, täielik laviin, ma ei saa lähiminevikust midagi sellist meenutada. 

Setu loitsud ja  Melevi dervišite vurrina keerlemine. 

Miljon sümbolit, pooled neist kindlasti üle mu pea.

Kõige võimsama mulje jättis mulle endale Priit Võigemast nõia rollis.  Ta mängis seda ju tegelikult ainult häälega, nõial ei olnud žeste, tema nägu oli kaetud terve näitemängu kestel, kuid ta oli VEENEV.

Mitte, et teised halvemad oleksid olnud. kindlasti mitte. Ma ei kujuta ette kui suure käntsaka näitleja hingest need rollid hammustasid, ma ei tea mis nipiga nad lapsnäitlejate tundeid ühes tükis suutsid hoida. Ei tea.

Enamasti inimesed ju teavad klassikaliste näidendite sisu kui nad lähevad sajandeid vanu näidendeid vaatama. Küsimus on selles, kuidas neid serveeritakse. Mida rõhutatakse. Millele vihjatakse.

Macbeth. Võimujanu iga hinna eest. Kes ette jääb, olgu või südamesõber, see tapetakse. Kes arvatakse ette jäävat, olgu või ohutuim nööp, see tapetakse.  Võim, mis näis eemalt magus muutub kättesaaduna kibedaks, aga ära anda seda ju ka ei raatsi.

Goya veelkord. 

Kui kõik olid surnud, kes näidendis tapetud pidid saama, esitati misanstseene Goya julmade gravüüride koopiatena ja see tuletas äkki meelde, et  kunst ometi ju põhines millelgi, võibolla täiesti ehedatel pealt nähtud hetkedel. Keegi kedagi odaga läbi torkamas, surnuid leinatakse, laipu tassitakse, ohvreid piinatakse.  Päris elus on see jõle, kunstis... tegelikult ju samuti jõle.

Kolmanda lapse sündroom

Nordic Pulse Ritual, Kristjan Järvi/Jon Hopkins, maailma esiettekanne. 

 Mida ma selle kohta öelda võiks... Ilustamata: kukkusin sisse. Pileti ostmine on toimunud mingil määratlemata ajal meeltesegaduses, juustuks hiirelõksus oli Järvi nimi. Ma oleks pidanud targem olema. Üle tüki aja olen olukorras kus ei saa öelda, et oleks kahju, et käidud sai, kuid pakkumisele üritust korrata tuleks vastuseks kirglik "eeeiiiii!!!" 

 Kolmandad lapsed teevad mis tahavad. Ideaalne düsfunktsionaalne lapsevanem kasvatab esimest last iseenda täitmata unistuste poole pürgijaks, teise lapse puhul ei ole ta enam nii järjekindel ja kolmas teeb mida tahab. K J on kolmas. Ta soovis minu meelest Alexelas tantrafestivali vaibi tekitada. 

Ümber muusikute olid laotatud padjad lamavpublikule, saal oli täis sümfooniakontserdile paslikut ontlikult istuvat kuulajaskonda. Juba see oli tohutult vastuoluline, puritaanlikud istujad kõrgusid pikutajate-kallistajate kohal kogu oma pulkjas kanguses. Sinna juurde veel üüratus koguses lavasuitsu. Viimastel käidud kontsertidel on toss kuidagi väga popp olnud, kas tossumasinatel on temus soodusmüük? Ma ei usu, et see väga tervislik on, muusikutest on kahju. 

 Ma kirjutaks täiesti teist juttu kui oleksin toda rituaali kuulanud soojas augustöös kusagil lahtise taeva all ritsikatest üle mängimas, ilma tossumasinateta, tantsides nii nagu keegi ei näeks. Muusika ise oli ju hoolimata oma eksperimentaalsusest kuninglikult mõjuv.  

Lihtsalt esmaettekande keskkond oli kõigist ponnistustest hoolimata valusalt sünteetiline.

Hm, näib, et ma siiski isegi läheks ka teine kord mõnele samalaadsele kontserdile.  Ma väga palun järgmiseks korraks linasemat õhkkonda. Hea algus seegi, kui saal vähem tossune oleks.

Lühkarid

 Üleeilse peo järgne öö oli hirmus, uni tuli alles kell viis hommikul ja kadus uuesti juba üheksa paiku. Päevased tukastamiskatsed olid nagu puuksutava imiku uni - kolm sekundit und, veerand tundi vingumist.

Aga teatrisse pidi ju minema! Kultuur ja puha ning ehk saab kusagil niimoodi süüa ka, et ise ei pea keetma. Mõlemat sai. 

"Lühkarid" sedapuhku, reklaami peale ostetud piletid, et te teaksite. 

Viiesest seltskonnast kahele meeldis väga, kaks ei osanud oma seisukohta välja öelda, nende puhul tähendas see pettumust, sest niipalju ma seda seltskonda tunnen ja mina olin ning olen siiani segaduses. Kohati oli metsikult lahe ja kohati ei saanud ma tegevusele pihta ning pisike hetk möödus mõttega "no täielik..." Mu meelest see ongi hea asja tunnus, et kõik korraga on olemas, "..." sealjuures.

Seekord oli võlliks jõuluaeg. Saalist publiku seast kuuske mängima kutsutud tütarlaps keset publiku interaktiivsel sekkumisel kokku pandud sketši, poll, mille põhjal saalis olev publik skanneeriti ja lahterdati õnnelikest õnnetuteni, tegusatest passiivseteni, lühkaritel mitmeid kordi käinutest esmakordsete üllatunuteni, nutisõltlastest telefoni mitte omavateni (see vastus jättis õhku küsimuse, et kuidas nad pollile vastasid, mis tööriistaga?), etenduse ajal tänavalt "kinni püütud" paar, kes kinnisilmsetena lavale toodi ja keda siis aplausiga ehmatati. Mitmekordselt ühe inimese poolt linti loetud lõik "Kolmest õest", kuhu viimase kihina jooksis peale sarkastiline tänapäevane närimine...

Ma ei ütleks, et jube naljakas oli. Kohati oli küll, aga pigem sellisel mõtlemapaneval ja muigama ajaval moel. Isegi etenduse lõpus puhkenud jõuluvanade mäss ei olnud kontrollimatud hirnumist esile kutsuv möll, mul isiklikult oli neist habemikest näiteks kahju. Etenduse trupp mängis nad lihtsalt nii elusaks ja oma olukorraga siiralt mitte  rahul olevateks.  Naljakas oli see, et tollesse sketši kaasati pool rõdutäit publikut, mõni tundis end laval nagu kala vees.

Äh, vanaks jäänud, palju lobisema hakanud. Mul on väga hea meel, et "Lühkareid" vaatama sattusin, see oli ju puhas juhus. Edaspidi peaks teadlikumalt midagi mässulist oma kalendrisse sokutama. 

Nüüd ma tean, mida rahaga teha

Mida omaaegsed rikkaks tahtjaid tegid?

Sõid kodus võileiba ja urgitsesid restoran "Gloria" ees hambaid. Mõnikord võileiva jaoks raha ei piisanud, siis urgitsesid niisama. Hambaid.

Mida hiljutised laenurikkad tegid?

Ostsid viimase mudeli buumeri ja elasid selles. Mõnikord nädal aega samas kohas, sest bensiiniraha ei olnud, aga viimane mudel oli. BMW.

Seda, mida tänapäeva rikkad teha võivad käisin kinos vaatamas, noh, et kui rikkaks saan teaks kah.

Lennuki ostavad, ainult, et ei jagu neil raha ei pidurite remondiks ega mõistust piisava kütuse ostuks.

"Uus raha" on hea film, mul jäi Tartus tohtril käies aega üle ja kinos on mugavad toolid. Väga eestilik, aeglane, aga nüüd olen tark ja puha. Ja kui palju oli äratundmisrõõmu: "oi, ma tean seda kirjut katust! Neid kunstmurulaike olen ka näinud!"

***

Terviserindelt: väikelinna EMO pabereid uskudes on mul murtud parem käsi, mitte vasak nagu ma ise tean. Kõik uuringud kinnitavad, et tegu on parema küünarvarreluu ülaosa killulise murruga, osa teevad seda ladina keeles. Mul on raske ette kujutada mis oleks võinud juhtuda kui ma oleks olnud nõus seal tehtava operatsiooniga.

Orkester otse universumist

 

Just. Kukkus kosmosest ja sinna ka haihtus.

Mitte seepärast niimoodi, et kosmiliselt hea - kuigi halb ta ei olnud, seda kindlasti, vaid seepärast, et Universe Symphony Orchestra on nii geneeriline kogum, et ma ei suutnud leida isegi dirigendi nime, rääkimata muusikute ja lauljate omadest. 

Võibolla oli kusagil müügil kavaleht ja seega on viga minus. 

Kui mina saan nüüd oma katkist kätt ravides ametlikult töölt välja lülituda, siis mu teatrikambasemud seda ei saa, neid aitavad muud meelelahutused. Kuna enamikel juhtudest on meil piletid ostetud kuid ette, siis nii pikalt plaanitud asjadest olen nõus loobuma vaid juhul kui mu pea otsast tuleb. Seega sai täna ühe sõbraga käidud Vanemuise Kontserdimajas juba augustis soetatud pileteid pruukimas. Sama sõbraga oleme sama kontserti suvel Jurmalas aia tagant muruplatsil pikutades kuulanud, nüüd siis esimene rida, päris kenasti keskel.

Tore oli, palju äratundmisrõõmu kunagiste rokkmuusika mässumeelsete pahade poiste repertuaari kuulunud lugude sümfooniaorkestrile kohandatud versioonide näol. Sõber on sellise muusika tuline fänn, tema rõõm tegi ka minu tuju heaks, aga mu enda mõte liikus rohkem neil radadel, et ...

...nüüd läks lause kole keeruliseks.

On see nüüd linnalegend või ütles seda tõesti iidammu keegi poliitik, kellele kurdeti stagneerunud ühiskonda pahupidi pööravate hipide rohkuse üle: "Oodake, nad lämbuvad varsti oma laste mähkmetesse!" Väga valesti ta ei öelnudki.

Kontserdi ajal tuli pähe mõte, et Nirvana, Metallica, Rammstein, isegi Led Zeppelin ja biitlid löödi oimetuks viiuliga, tümitati törtsuke flöödiga ja viimane mats anti tšelloga otse lagipähe. Sähke teile maailmavalu ja mässu! Pursuid istuvad saalis pehmetel toolidel ja plaksutavad dirigendi märguande peale või kiigutavad telefonide taskulampe trombonistide etteütlemisel.

Äh, siiski oli tore. Pealekauba on homme...ok, juba täna käes pühapäev ja saab kaua magada.

Sobilik

 

Rakvere, "Tsikaadide aeg". 

Kui Ülle Lichtfelt suureks kasvab saab temast Ita Ever. Praegu tekkis võrdlus "Augustikuu" matrooniga ja see võrdlus ei teinud kahju kummalegi võrreldavaist. "Peab nägema!" etendus.

Peredraama päranduse jagamiseks kokku tulnud perekonnast, kellest kõigil on midagi ebaseaduslikku või ebamoraalset või nende kahe ühisosa minevikus ning kes avastavad, et on nende teod mis on, siis esivanemate sünget minevikku neil lüüa ei õnnestu.

Seda esiteks. Teiseks: ärge minge seda etendust vaatama kui te olite elus veidi tumedas kohas. Hoolimata sildikesest "tragikomöödia" on sellisel juhul tegu tragöödiaga, kus mõned möödarääkimised ja korralik mahlane kaklus toovad parimal juhul suunurka lahja muige ning halval juhul tekib rindu suur soov minna asju selgitama ("tegelikult ta hoopis...") või otsib silm tuletõrjevoolikut, et kaklejaid veega jahutada. 

Aga ma hoidsin end vaos!

Kusagil näidendi keskel reageerisin ühe stseeni peale prohveliku mõttega, et seda siin saab siluda ainult tuli. Näib, et autor leidis sama. Puhastustuli, mis tegelikult ju midagi ei puhasta, tuul on see mis tuha laiali puhub nii üle perekonna kalmistu kui läbi "metsa, kuhu neegrid maeti".

***

Hiljem, jätkates oma "vaimutoit + midagi kere heaks" traditsiooni käisime Rakvere slaavi restoranis söömas, see läks veidi pikale, aga hea oli. 

Aga aga aga

Tekkis tahtmatu seos vastnähtud näidendi originaalpealkirjaga "Appropriate", emakeeles siis "Sobiv". Restorani nimi on teadlikult rõvedusele sihitud klikimagnet. Ma ei usu, et see on juhuslik valik, pigem on tegu konksuga välismaalaste õngitsemiseks. 

Toit oli hea, seda küll. Nagu seltskondki.

Urina, stercus, clunes et penis

Unega on viimasel ajal kehvasti.

Enamasti on võimalik unepausi lõpuks siiski katkestada, aga mõnikord hakkab mingi päeval üles korjatud kinnismõte ketrama ja ketrama, no prooviks siis täna seda trikki, et laseme tolle mõtte peast valla tuule kätte.

***

"Lapsed, tänase tunni raames uurime vigast hiirt. Tulge kõik siia, sina ka, paksuke. Ja see poiss, kellel on tedretähed võtke samuti ühes. Punapea, tule ka siia ning teie, kaksikud, kuhu te nüüd jäite? 

Kas kõik on koos? 

Tore. 

Näete, siin on hiir, ta on kassi käest rappida saanud. kuna meil on paju hiiri, märgistame selle hiire kuidagi ära, et teda teistest paremini eritada, värvime ta kasuka pea pealt teist tooni... mis värvi mul siin ongi, ahah, samasugune värv sai nagu punapea juuksed on. 

Kujutage nüüd endale ette, et hiire vigane jalg on midagi samasugust nagu meie klassi punapea kirjand, mille üks kaksikutest endale valesti maha kirjutas ja seejärel kõigile lugeda andis näitena kuidas see on hästi tavaline ja loll kirjand...mis sa nüüd siis nutma hakkasid punapea, ma ju ei öelnud, et see hiir oled sina, see on lihtsalt näide, kuidas sa nii rumal oled, tark inimene ei mõtleks endast. Paksuke, mis mõttes see hiir on punapea moodi? No nii rumalad lapsed. 

Olge nüüd vait, las ma räägin edasi. 

Ühesõnaga see punase peaga hiir jäi kassi kätte, kass ei tahtnud talle üldse haiget teha, tahtis natuke mängida ja naljatada ainult, aga hiir hammustas, kujutage ette, HAMMUSTAS kassi! 

Jaa, ma saan aru küll, sina, punapea ei hammustanud, aga sa karjusid väga inetult kaksiku peale ja kustkohast sa üldse võtad, et kaksik sulle liiga tahtis teha ja kaksik ju tegelikult ei kirjutanud sinu pealt maha, mis siis, et ta algul nii ütles, ta pärast ütles teistmoodi ja tead, see meie tänase tunni teema ei ole üldse sinu kohta, me räägime täna hoopis punase peaga hiirest, kes kassi täiesti ülekohtuselt pures..."

*** 

 Provotseeri, eskaleeri, improviseeri. 

Ja siis kinnita, et point sai tõestatud - inimesed ei suuda punapea... krt, vigase hiire näidet näha kui steriilset laborikatset, ms siis, et punapea hing on alles verilihal, uhame soola ja kiidame neid, kes soola vahele kust viskavad, sest nad alati viskavad oma kust. 

*** 

Rumala inimese julmus on juhuslik julmus. 

Kivi lendab kogemata (või targa inimese poolt näidatud suunas), sõnad lõikavad juhuslikult (või targa inimese poolt juhatatud viisil) 

Targa julmus on kalkuleeritud, valu pisendav, oma arvamust pjedestaalile tõstev. 

Kusi, sitt, perse ja türa küll. (Ja seega minu arvamus ei loe, on ju?)

Aga jube külm hakkas hinges.

Hiline lisa: soovitus olla empaatilisem ei ole kaugeltki mitte alati hea soovitus. Empaatiline inimene oskab olla teise kingades, teab, mis ja miks teeb tollele rõõmu ja mis ning kuidas tõsiselt valu teeb. Empaatia ei võrdu kaastunne, empaat võib lõdva randmega oma võluvõimet haiget tegemiseks kasutada.

Laulusõnad "Ma tean, mis sul päriselt haiget teeb."

Pole öeldud, kumba pidi seda teadmist kasutatakse, kas plaastri panemiseks või orgiga haavas sonkimiseks.

Mutitoimetused

Käisin täna Tallinnas kadunukestel külas, riisusin nende peenraid ja panin tuled põlema. Linna sõitsin sealt, kuhu kutsud Jürile külla tahtsid sõita ehk siis Türilt, polegi enne ses suunas sõitnud. 

 Tegelikult ühendasin linnas kaks asja - kalmudel käimise ja õhtuse "Cafè Théâtrali" vaatamise. Jah, teist korda käisin, mis siis. Endiselt meeldis väga, sofistikeeritum publik vaadaku peenemaid asju kui tahab, selline magusvalus kaleidoskoop on täpselt novembrisse paras. Või siis märtsi, nagu eelmine käik oli. Või detsembrisse- minge, pileteid on veel saada. 

 Ahsoo, kinno ka jõudsin. Sellisest asjast on praegu, Pöffi ajal, piinlik lausa rääkida, sest läksin Ülemistes kinno lihtsalt seepärast, et aega surnuks lüüa. Pidin Ülemiste ees oma teatrikaaslastega kokku saama, aga aega oli hullult üle ja läksin seansile, mille algusaeg sobis. Unustasin filmi pikkust kontrollida ja tulin enne lõppu tulema. 

 Film oli "Katusekutt", hiljem spoilerdasin endale nägemata jäänud lõpu ka ära, aga ega see mingi šedööver küll pole. Näitlejate nimekiri on küll aukartustäratav ja Channing Tatumi paljast taguotsa näeb ilusasti ja pikalt, aga lugu venib nagu näts, on veidi liiga ilus ja üleüldse.... 

 Seda hullem, et film on tõsiloo järgi tehtud. Õudne kui lolle asju inimesed teevad. Pealekauba on Pöffi ajal selliste filmide vaatamine nagu odava burksi söömine restoranis, kus sama hinna eest saaks lambakarreed. 

 Midagi lõbusat oli kinoskäigus peale ajatapmise veel: esimest korda proovisin staaritooli ära. Kõht oli tühi, tellisin sinna pitsa ja sõin pimedas käsikaudu, salaami muudkui pudises rinnale. Pime oli, keegi ei näinud! Teatri jaoks oli puhas kleit kaasas, pärast kempsus vahetasin salaamise kesta ontliku vastu. Staaritool on tore küll, aga harjumuseks vist ei saa. Või, olgu, kui uni on, siis valin väga igava filmi välja ja lähen kinno magama.

Ilusaim asi päevas: kuna öösel koju tulles viisid kaaslased mind Türile, kust sain kätte oma vahepeal verevahetuses käinud ja talvesussistatud auto võisin koduteel Vikerraadiot kuulata. Vanurite raadio, noh. Seal oli parasjagu "Heli jälg ajas", 2019. aasta saade Angelo Branduardist. Ma ei läinud koju jõudes veel hulk aega autost väljagi, aina kuulasin ja kuulasin. 

Nii hea.

Lilled valgele hiirele

 

                               

Tartu Linnateater, "Lilled Algernonile".

Ulmekirjanduse ühe tüviteksti põhjal loodud näidend, natuke mugandatud eestipärasemaks, aga tõesti ainult natuke, väga diskreetselt ja võiks isegi öelda, et elegantselt. Suurem muutus oli see, et Charlie asemel oli Jenny. Väga, väga hea otsus nii näidendi sisu seisukohalt kui ka näitleja valiku poolest. Anne-Mai Tevahi on mu jaoks puhta uus avastus. Juba selle pärast, kuidas ta Jennyt tema arengukaare alguses ja lõpus kujutas on ses etenduses midagi, mis jääb teatriajalukku.

Etenduse koht, Aardla tänava Zaal on samuti uus leid, ega ma mingi kulturnik pole, et kõiki koopaid teaks. Hästi hubase hingega paik, minge vaadake üle. Vein on ka mõistliku hinnaga, muide.

Käisin teatris inimesega, kes ei olnud raamatut lugenud ja mõtlesin, et me pidime saama väga erineva elamuse. Tema ei teadnud mis järgmiseks toimub, mina ei teadnud kuidas kulgu näidatakse. Midagi samasugust kogesin "Lendas üle käopesa" vaadates, mu kaaslased olid tookord häälekalt nördinud, et näidend nii õnnetu lõpuga oli. 

Koht, mis lõi valusalt: hetk, kus oma intelligentsi arengu tippu jõudev Jenny restorani arengupeetusega abitöölises oma minevikku näeb ja kuidas see teda lõhub. 

Seik, mis segadust tekitas: mu jaoks on valge hiire nimi olnud alati eestipärane Algernon. Lugege nii, nagu näete. Etenduses hääldati hiire nime õigesti, "Alženon". Lilled Alženonile". Äh, minge metsa. 

***

Kass püüdis köögis just hiire kinni. Nimetu hiire. Mus musculuse. 

Laval on Dave Benton, Mihkel Mattiisen, Mikk Saar, Tõnis Mägi ja Gunnar Graps

 

Või, noh, sassi läks.

Olid hoopis Ola Onabulé, Villu Veski, Heikko Remmel, Artis Orubs ja Raun Juurikas Koeru kultuurimajas. Staar oli mu meelest muidugi Villu Veski, kuigi lauljal ka viga ei olnud. Mis häälega ei tulnud, selle keerutas mikrofoniga mängides välja.

Kaaslase kommentaar: kui Nathan Evansi kontserdil ei saanud midagi aru, mida laulja vahepeal kõneles, seevastu laulude sõnad olid täiesti selgesti mõistetavad, siis seekord oli asi täpselt vastupidi. Jutust sai aru, laul oli justkui hiina keeles.

Kui Villu Veski kontserdi teise kolmandiku lõpupoole saali laudade vahele tuli ja Curly Stringsi "Kättemaksu" meloodiaga rahva kaasa ümisema meelitas hakkas tegelikult pidu pihta. Põhjamaa inimesi peab ikka pikalt šampusega eest määrima ja konjakiga tagant lükkama enne kui hoo sisse saab. Hiljem on pidurdusmaa muidugi sama pikk.

Laupäeva õhtusse selline asi sobib, teinekordki. Korraldajad andsid parima nagu muusikudki ja tuli tõesti hästi välja.

Laul igavesest õnnest

 

Õnne oli küllaga, etendusele sõitsime läbi pimedaks tegeva paduka, aga kohapeal olid taevakraanid kinni ja sooja külluslikud seitseteist kraadi. Kohad olid lausa esireas, mida sa hing veel tahad.

Muide, vaatajakohtadega ei olnud lolliks mindud nagu mõnel suvelavastusel paraku läinud on, ma pole ammu olnud õueetendusel kus näitlejatel ei olnud näkku liimitud mikrofone, et tädi Milvi kuuekümne seitsmendasse ritta ka ikka mõne sõna ära kuuleks. Näitlejad on koolitatud kaugelekostvat kõnet tootma ja seekord said nad õpitut kasutada, aga ridu oli mänguplatsi jaoks piisavalt, mitte lõputult.  Kiikrit miimika jaoks vaja ei olnud.

Näidend ise oli lõbus ja traagiline lugu oma autori, Oskar Lutsu vastu vimma pidavatest Lutsu kirjutatud tegelastest.

Õnne olevat kasinasti. Ütlemata kurb, et päris inimesed ei saa kellelegi jalutuskepiga üle küüru tõmmata, et "kehvasti oled mind kirjutanud!" Mõnikord jalutaks võibolla lausa korraliku nuiaga ringi, et oma õnne taga nõuda. 

Ega sellest vast abi poleks. Raamatu lõpus läheb ikka nii nagu kirjanikul sel hetkel pähe tuli.

Etenduse lõpus said sellest ka Lutsu poolt elusaks kirjutatud sellid aru. Ühesõnaga: punnita mismoodi tahad, läheb ikka kirjaniku uitmõtte kohaselt. Lepi või kakle.

Etenduses osales ka nahkhiirte esindaja, võimalik, et neid oli mitu. Ta oli oma rollis igatahes veenev.