Täiesti mage ja kõike muud kui tõsine

 

Imagine

Imagine there's no heaven
It's easy if you try
No hell below us
Above us only sky
Imagine all the people living for today

Lihtne, selline ju maailm ongi. "Ei ole möödund või tulevaid aegu. On ainult nüüd ja on ainult praegu." 

Imagine there's no countries
It isn't hard to do
Nothing to kill or die for
And no religion too
Imagine all the people living life in peace, you

Läheb juba keerulisemaks. Kas selleks, et poleks millegi nimel tappa või surra peaks kõik olema suur ühtemätsitud plastiliinipall? Muidu ei või rahus elada? 

You may say I'm a dreamer
But I'm not the only one
I hope some day you'll join us
And the world will be as one

Lalalalaaa

Imagine no possessions
I wonder if you can
No need for greed or hunger
A brotherhood of man
Imagine all the people sharing all the world, you

Appi! NWO! Icke, appi! Bilderberg, rooma klubi, Klaus Swab, illuminaadid, reptiilid on mu köögikapi kallal!  "Sa ei oma midagi ja sa oled õnnelik"!  Et tu, Beatles?

You may say I'm a dreamer
But I'm not the only one
I hope some day you'll join us
And the world will be as one

Lalalalaaa

***

Voorand laulis seda ja ma sel korral olin mõttega sõnade juures.  Need Inimesed Mu Peas hakkasid sellest oma liini ketrama, jobud.

***

Ei, ma PÄRIS lolliks pole läinud. Mõni kahekõne või koosolek mu peas läheb lihtsalt nii imelikuks, et kirjutan selle välja. Muidu hiljem ei mäleta kui veidraid radu fantaasia lidub. Erinevalt põldpüüdest, kes lidumise osas on rumalamad kui jänesed - pildil olev kamp lubas mul koju sõita kolm kilomeetrit tunnis, mitte üks, kes tee peal marssis ei pööranud kõrvale, muru sees oli neid ka mõned.  Kui heinamaa serva sain, mahtusin mööda põikama.

Diivad ja staarid

 

Kadri Voorand on diiva selle sõna paremas mõttes ja Estonian Voices on staarid. Kontsert oli kohati väga hingekraapiv ja vähemalt ühel hetkel õudne. Kõhe hakkas hetkel, kui kogu saal esinejate virgutushõigete ja käskluste saatel püsti tõusis ja koha peal tantsima hakkas. Võibolla oli asi selles, et tegu oli pika tööpäeva õhtuga ja mu vaimne vorm ei olnud üldse mitte hea aga sel hetkel meenutas saal sekti. Ma ei olnud selleks valmis.

Kontserdi teises pooles kutsuti inimesed lava ette tantsima ja see oli päris tore vaadata, aga esimese kontserdiosa "nüüd tõusevad kõik püsti ja tantsivad oma koha peal" oli kuidagi teistmoodi.

Ja et te valesti aru ei saaks: kontsert oli väga hea, kohe väga.

***

Pirita klooster oli mu lapsepõlve mängukann. Lemmikmeenutus on muidugi praeguse kontserdilava paremas taganurgas asuva torni trepist ülesjooksmine ja kloostrimüüride ülaservas ringi kappamine. Praegu liiguks ma sellel serval roomates, seda muidugi siis kui ma poole trepi peal rabandust ei saaks või tornikäiku kinni ei kiiluks. Ja selle roomamise eest peab mulle kõvasti maksma, tasuta ei tee!

Kus aga ronida kannatas, seal ka ronitud sai. Mul on selle mälestuse üle kummaliselt hea meel.

Praegu vahin pigem riste. Mõni on nagu lukuauk teispoolsusesse, aga vigureid täis - kassikõrvad peas, hobusesaba püsti...

Poolteise tunni pärast jõuan koju. Kultuur nõuab ohvreid. Võtku mu uneaeg! Tervitused W-le!

Nõrkusehetk

 

Ärge muretsege, pealkiri ei käi minu kohta. Klassikuid tsiteerides:  minuga on kõik korras, kõik korras, kuigi mulle tundub, et ma vist suren ära. 

Teatris käisin jälle.

Noarootsi teatrigaraaž, Donald Churchilli "Nõrkusehetk"

Selle aasta üks toredamaid etendusi. Ei saa salata, et suur osa teatris saadavast emotsioonist sõltub teatrivälistest oludest. Noarootsi kant oli meile kõigile võrdlemisi võõras, tuuseldasime sealkandis pool päeva ringi, vaatasime oma ööbimiskoha üle, käisime suhteliselt juhuslikus kohas söömas ja saime igalt poolt positiivsust kotti ajamiseks ja kohapeal tarbimiseks. 

Sestap jagus ka särtsu etenduse esimese vaatuse aeglase käimamineku rahulikuks jälgimiseks ja teise vaatuse üsna käre tulevärk tegi meele lõbusaks.

Kuigi, laske ma nüüd natuke virisen, näidendi naisrollidele kirjutatud tekst oli kohati pagana puine ja ebaloomulik. Kui Harriet Toompere suutis sellega toime tulla, siis Miia Toomingu esitatu näis vähemalt alguses õudsalt sünteetiline ja nätske. 

Meespeaosalist mängis Argo Aadli ja tema äratab vist pea iga teksti ellu, ma isegi ei mäleta kui hästi see vastas inimese loomulikule kõnele, lihtsalt rollisooritus oli äge.

Nii, et kui tahate teada, kuidas teineteist vaimse vägivallaga piinav paar kuidagi normaalselt üksteisest lahti ei taha lasta, siis minge teatrisse!

Teatrigaraaž on sellise kõrvalise koha kohta väga üllatav leid. Pool hiigelkuurist on kõrts ja teine pool teatrisaal, ümberringi põllud ja metsad. Enne õhtut tegime metsateid pidi pikki sõite, me auto oli hiljem parkimisplatsi konkurentsitult räpaseim isend. Samas - isegi piinlik ei olnud, metsas oli pööraselt tore ja ilus ning pori oli paratamatu. 

Muide, mobiililevi on Nõva ja Noarootsi pool kohati erakordselt nigel ja normaalse gepsu (parandus: google mapsi) asemel on seal ametis sussaanin. Oma majutuskoha koordinaate kaardirakendusse sisestades juhatas see elukas meid korduvalt näiteks bussipeatuse ümber ringe tegema või käskis metsa keerata kohas kus teed ei olnud praegu, ei ole ilmselt olnud minevikus ja kuhu seda ka tulevikus keegi ei tee.  Aa, kas te teate, et Nõva ümbruses ei ole kortermajadel numbreid, vaid on nimed? Kupja, Mõisa, Jalaka.... Ilus ju.

Ning lõpus ringiga Jääaja juurde tagasi tulles:

Mehi käisin vaatamas

 

Enne sõin kõhu täis ja seejärel vaatasin lausa esireast mehi. Jäneda Pullitalli teater pakub sellist paketti - toit ja etendus.

Selles näidendis nimelt naisi ei olnudki.

Draama Liivimaal. Jules Verne. "Kapten Granti lapsed", "Saladuslik saar" ja "Viieteistkümne aastane kapten" ja muud mu lapsepõlve vorminud teosed olid juba kirjutatud, nüüd võis ta kerglase kriminulliga ka maha saada. 

Röövmõrv teeäärses kõrtsis, ilmselge kahtlusalune, kõhklev kardavoi, sunnitööpõgenik. Natuke vanaaegne keelekasutus, au ülimuslikkus surmahirmu ees ja üllatav puänt. (Haha, aga mina arvasin mõrtsuka päris ruttu ära, mu kaaslane seevastu mitte)

Proffide hulgas olid kaks hobiteatri näitlejat. Poleks teadnud ei oleks neid harrastajateks pidanud. 

Mõrtsuka äraarvamisele vastukaaluks sain ninanipsu kui ei saanud terve etenduse ajal aru, et mõrvatud pangakullerit ja sunnitöölt põgenenud inimest mängis üks ja sama näitleja. Grimm ja ametioskused teevad imet. 

Üldmulje? Soovitan soojalt. Ja Musta Täku Talli teenindaja oli ka väga tore. 

Treppidel tantsijad

Tartu. 

Hauser.

"2Cellos" oli 2018 aastal Haapsalus, Ilves sisters, Sibyl Vane ja Colours of Bubbles sooja tegemas - see oli üks tore kuum päev. 

Täna oli kõik samamoodi aga tegelikult täitsa teisiti. Pisem seltskond, laval ei ühtegi soojendajat, homme (tegelikult juba täna, et täpne olla) on tööpäev ja kahe tšello asemel oli laval üks.

Algus oli aeglane ja unelev, soliidselt klassikalise popmuusika poole vildakil. Rahvas oli väljapeetud ja plaksutas täiesti õigetel kohtadel. 

Seejärel pöörati noodiraamatus lehte ja lavale hiilisid trummarid. 

Te ju ikka olete kodumaise publiku liigiomase käitumisega tuttavad? Kui ikka lavalt mõni rajum lugu tuleb võib isegi kulm muusika rütmis tõmblema hakata, onju metsik? 

Ah, ma valetan ka natukene. Tavaliselt olen ma kontserdimöllus lava ees, täna lihtsalt ei jaksanud, hommikul käisin hambaarsti juures ja too võttis ülitõsiselt mu ähvardust puuduliku tuimestuse korral halvasti käituda. Tuimestus oli täislik, ma olin veel õhtul tuimavõitu ja jätsin lavaesise selge peaga inimstele. Seega oli mul pea esmakordne võimalus kontserdipublikut peaaegu tagareast jälgida. Pea kohe kui lood rütmikamaks läsid hakkas trepil tantsima mustvalges kleidis noorik. Ta oli väsimatu, korduvalt üritas ta oma kaaslast samuti püsti vedada, aga too tantsulõvi oma juuri pingist välja tõmmata ei lasknud. Tühja sellest, lõpuks oli trepp tantsijaid täis. Vanemad inimesed, lapsed, noored. 

Oh, mina loomulikult mitte. 

Sest äkki keegi näeb, hoidku saatus selle eest. Aga ausalt, ma kaks korda nõksutasin peaga ja taskus keerutasin pisut väikese sõrmega, nii julge tantsija olen, vot! Õnneks keegi ei näinud.

Jälle kontsert. FOMO, mis muud

 

Kui kontsert lausa ukse taha tuuakse on patt kohale minemata jätta.

Koeru kirik, Kõrsikud.  Üllatavalt hästi sobis see kontsert kirikusse, südamlikud laulud nagu neil kuhjaga võtta on. Mõne laulu ajal pidi lausa vägisi kõlvatuid mõtteid mõtlema, et suure vaevaga kasvatatud raudrüüsse mõrasid ei tekiks. Nagu näiteks selliseid mõtteid, et ei tea, kas kiriku istmeread on originaalid veel iidvanast ajast või mõne kangesti õela inimese tänapäevane projekt. Kitsad nagu kanaõrred ja täpselt abaluude kohale jääva pulkja sejatoega aretised, millel kössitades tekkisid vägisi religioossed mõtted stiilis "issand, kaua veel?" ja pähe kerkisid fantaasiad vereringet taastava imettegeva jalahoobi hankimise võimalustest.

Ja seda hoolimata faktist, et kontsert oli ju tõesti hea. Ning kontsert omakorda oli hea vaatamata tõsiasjale, et Koeru kiriku akustika ei toeta meeste hääli, juba teine kord kui selline mõte pähe tuli.

Mis ei tähenda, et ma tulevikus mõnest ahvatlevast kontserdist loobuksin. Näiteks 19. juulil esineb seal Stefan. Mine tea, mine tea...

Rongirüüv

 

 

Suvi on ja suvel käiakse vabaõhuetendustel. Hambad ristis sõidetakse sadade kilomeetrite kaugusele vaatamata ilmale ja mõtlemata mugavusele, külmetatakse ja ligunetakse vihmas või küpsetakse päikeses ja peetakse poolväljasurnud asulate sääsepopulatsioone ülal.

Nagu enne mind on öelnud juba ka klassikud: võibolla olen ma loll, aga mulle meeldib.

Mul on üks kolleeg Põlvamaalt pärit, kui kuulutati välja „Rongirüüvi“ etendused avastas ta, et see on tema sünnikodust kahe kilomeetri kaugusel. Kes siis oma aiatagust teatrit vaatama ei lähe ja loomulikult olen ma piisavalt kergemeelne, et samuti reele hüpata. Julgestuseks paar lapselast kaasa ja minek!

A te muidu ikka teadsite, et eileõhtuse vahetpidamata sadava vihma pöörijoon jooksis kusagilt Tartu lennuvälja juurest?

Etenduse ajal mingit vahet sisse ei tulnud, samas ei olnud tegu ka uputava paduvihmaga ning me olime kõik varustatud korralike vihmakeepidega. Mul olid ainsana käed kogu etenduse ajal varrukaotstest väljas ja umbes etenduse vaheajaks olid näppude otsad krousi ligunenud nagu vanni unustatud lapsel.

Näidend ise oli selline …ulmeline õnneliku lõpuga metsavennalugu. Rohmakas pliiatsijoonistus all ja õrn akvarell peal. Tavalised külamehed metsas ja miks nad sinna üldse läksid, kuidas nad lootsid, et see kõik on ajutine, kuidas kohe läheb elu „heaks tagasi“, lihtsalt peaasi, et süüa oleks ja saaks peidus olla. Sekka ka häälekaid patrioote okupantide veristamist nõudmas, mingi neid nendesamade vallutajatega samale pinnale vedav sadism silmis veiklemas ja õrna häälega poisikesi, kes oleks justkui vales kohas. Rongirööv, mille põhjus on lihtne vajadus kuidagi ellu jääda ja kodus mees olla.

Me ju teame, et õnnelik lõpp tolles näidendis oli vaid hetk ajas, elu, mis edasi läks oli etenduses haraka vaaksuda ja ennustaja mahanottimine ei muutnud tulevikku.

Harakas oligi terve etenduse ainus hukkunu ja temagi lõpp oli diskreetne, veretu ja sulitu.

Aa, ei etenduse alguses oli üks rott ka, kes panniga lömmi löödi. Olgu siis, kaks ohvrit.

Mis väga tore oli?

Jessuke. Pikk, muigav ja paljasjalgne, mitte midagi sirget ei öelnud ja hõljus minema nagu kanepit kimunud hipi.

Harakas. Targutas ja ennustas, paraku oli tal õigus ja ots oli tal nagu liiga headel ennustajatel ikka – kuulsusetu ja ennustatud tulevikku mitte muutev.

Vene soldatid, kogu kamp. Vaikiv kaasajooksik, mölisev targutaja ja juht, kes oli tegelikult ju põhjakaabe.

Lastel oli üllatavalt huvitav, kuigi võrukeelne etendus oli sõnaliselt nende jaoks võrdlemisi raskesti arusaadav. Ses osas aitas süžee „pliiatsijoonistuse“ osa, tegevus oli selge, vast mõni nali läks kaduma, kuid nad ei kurtnud.

Kui etendusele sõitsime, siis autos lobisedes käis jutust läbi habemega nali „pikad okkad – mänd, lühikesed okkad – kuusk“.  Väga veider oli sama nalja etenduse ajal võrukeelsena kuulda. Kosmos on ikka imelik, kas pole.

 Piltidest esimesel on etenduse kelder, tantsupõrand, metsavendade punker ja röövitav rong, teisel fotol on õueteatri hoovis asunud rong, millele näidendis oma rolli ei antudki.

 

Itaalia eurovisioon. Põhiliselt. Aga pole viga

 

Kui su isa oleks Leonardo da Vinci ja sa tahaksid samuti maalimisega elatist teenida, siis ainus võimalus kuulsaks saada oleks hakata Salvador Daliks. 

Matteo Bocelli sipleb veel oma isa kiviraske varju all. 

Nii, et kogu mu järgnev jutt on 99,9% ulatuses mõjutatud  valedest ootustest, millega kontserdile läksin.

Kahekümne kuue aastane ka alles, lapsuke, tal on aega maa ja ilm.

Esimene album välja antud, reklaamituur käsil ja puha. 

Kui ma kasutaks sõna "eklektiline", oleks see vihje, et kontserdil oli kokku põimitud mitmeid stiile, aga ma ei saa seda sõna kasutada, sest jah, muusikastiile oli mitmeid, kuid kokku põimumisest oli asi tiba kaugel, laulud, mis olid tegelikult ju head ja hästi esitatud jäid kuidagi üksteisest eraldi. 

Publik oli üllatav. Püsti, istuma, püsti, istuma... aplaus, kaasaplaksutamine, küpsed daamid end muusika taktis kaasa õõtsutamas - sellist fänlust oli tore vaadata.  Tänu sellisele publikule võivad sündida staarid ja kunagi kümne aasta pärast saan ma mõelda, noore Matteo järjekordset superhitti raadiost kuulates, et "Ma nägin seda tähte, kui ta alles alustas oma säramist"

Kontsert oli ju hea. Ma ei kahetse mitte pisimalgi moel.

Võimalik, et just lootusrikka tuleviku pärast, mine tea.

Võibolla on mu natuke mõru jutu taga ka see loll taksojuht, kes meile pärast kontserti sattus. "Suvi on käes, naised näitavad tänaval nabasid, tee või avarii", "Paides elavad õiged Eesti inimesed, Tallinn on solk", "Naine läks mu juurest teise eide juurde minema, ma kohe ei salli sellist asja, oksele ajab.." - ok, see seletas nii mõndagi, vaatasime tagaistmel kolleegist noorikuga grimasse tehes teineteise otsa ja hiljem avastasime, et mõtlesime ühte ja sama trükimusta mitte kannatavat mõtet. Isegi meie konservatiivne meeskolleeg oli tegelikult häiritud, aga ehtsate eesti inimestena virisesime me looooomulikult alles tükk aega hiljem, juba Tallinnast välja jõudnuna, sest mine tea, äkki veel kuuleb ja õpib midagi.....

Aa, ja valgustaja, kelle osavate käte läbi oli pool kontserti üks prožektor suunatud klahvpillimängija tagumikku ja teine pianistile sirgelt näkku - kui see oli eesmärk, siis su töö oli hiilgav!

Kõuts Krahvi kadumine

 Mis muud kui jälle kohalikud tiaatrit tegemas.  Näib, et minust on saanud fänn.

Kümme naist ja üks poisiohtu meesosaline (demograafia!) kadunud kõutsi otsimas. Daamid, eided ja mutid, lükata-tõmmata kohalik konstaablipreili ja tiba tuutu abipolitseinik külaelu kirjuid isiksusi publiku ette laotamas.

Peategelane, must kõuts Krahv lavale ei tulnud, otsustas kiisuks hakata ja sai kulisside taga viie pojaga maha.

Harrastusteatris tuleb alati hästi välja närviliste kohviveskilaadsete tantede mängimine. Seekord oli taolisi lava kuivalt täis, naer, mis saalis lahvatas oli siiras ja soe. 

Autorgi oli, muide, kohalik proua. Tuttavatele plaksutada on lausa rõõm.

Kuna Krahv laval ei käinud panen siia pildi Budva vaateaknakassist. Esimene mõte oli, et näh, surnud täitsa. Tegelikult oli "eiviiiiiitsi-kass".

Nõidkapteni needus

 

 Ühel meie teatripundi liikmel on lastekaitsepäeval sünnipäev, sel aastal tähistasime seda vanainimeste ühiskülastusega lastelavastuse esietendusele. Tegime sünnipäevalapse arvel labaseid nalju, vaatasime pisikese kõhedusega etendusküüni eksterjööri ja tegime titenäod pähe ning pugesime teatrisse.

Hoone oli nagu kaloss. Väljast kole, seest suveetenduse kohta päris mugav. Minu maainimese nina tundis natuke hallitanud põhu lõhna, selgus, et alles hiljuti oligi hoone olnud põhku täis. Jaa, maakat juba ei peta.

Peab tunnistama, et minu jaoks oli näidendi sisu alguses nagu mikseriga kokkulastud smuuti, raske oli sündmuste jada sirgeks tõmmata. Pärast pisikest pingutust tulin siiski toime. Näis, et kohal olnud lastele see nii raske ei olnud või oli nende jaoks tähtis visuaal ise - mereröövlilaev, mõõgad, purjed. 

Esimese vaatuse lõpus mängis loodus kaasa, vihm trummeldas küüni katusel, äike põrises kuuldavalt. Lapsed haarasid seda tunnet lennult.

Teise vaatuse käik oli tempokas, täis mõõgavõitlust ja salalikke ning mitte nii salalikke mõrvu, panin tähele, et mõnele lapsele pidid vanemad üle seletama, et "see on mängult". Mis neid lapsi tegelikult lohutas oli see, et laval vedelevad "laibad" sobival hetkel lihtsalt ise jalad alla võtsid ja minema hiilisid, kuigi samas ma nägin ja kuulsin ühte pealtnäha ontlikku pisikest tüdrukut selle peale pettunult kätt välja  sirutavat ja "näh!" hüüatavat. 

Elu õied, ma ütlen.

Ühesõnaga: kes plaanib teatrisseminekut pisut haprama  hingega lapsega valmistagu teda ehk ette, et need paar kõrilõikamist ja pussitamist talle hinge haava ei jätaks.

Mida suured sealt saavad? Laulvaid ja loitsivaid ilusaid näitlejaid. Absoluutselt piisav, et päev ilusam näiks. 

Pildistada lubati. 

Lihtsalt paluti viidata etenduse kodulehele.

Ühekordne

 

Üks kord elus tuleb elus igasuguseid asju proovida.  Kõike ei jõua, kõike ei peagi jõudma, aga üks lopsakas revüükontsert võiks proovitavate asjade hulgas ikka olla. Võtan oma musta märkmiku ja tõmban risti peale, ringi ümber ja joone alla reale, kuhu on kirjutatud "Revüükontsert. Soovitavalt toitlustusega"

Tunne on nagu oleksin käinud "Kutsuva tulukese" salvestusel. Mitte halvas mõttes, ei-ei, mul on väga hea meel, et käisin, lihtsalt see kirju eeskava, toss, sädemed, leegid, laest laskuv kiik, millel Sepo ja Ott teineteisele sügavalt silma vaatasid, tantsijate siredad koivad ja Taneli tätokad - mu kõvaketas sai täis. Nurki ei lõigatud ja higihaisu näkku ei visanud. Kõht sai ka täis, kuigi kiusatus oleks kokale nõu anda. Ei anna. Kokal on noad, mul praegu pole. Üleüldse, nõu anda ma oskaksin, ise teha mitte, seega parem hoian suu söömise jaoks.

Ühesõnaga(iga kord, kui kasutatakse väljendit "ühesõnaga" on sõnu nagu porknaseemneid sarikas) oli väga mõnus õhtu. Kas ma kordaksin midagi sellist? Pole kindel. Üks kord elus on just piisav.

Teenindajad väärivad eraldi kiitust. Äärmiselt hästi toimiv masinavärk ja väga toredad inimesed!

Düün, teine

 

Väljas sajab, metsa vahel sõites lendas udu nagu pinnatuisk madalal tee kohal, mõnikord latvadeni tuprudes ja teekond meenutas kosmosest vaadates seetõttu salajast morsekoodi. Madala uduga kaugtuled, kõrgega lähituled. 

Düüni teine osa.

Esimene oli vapustus. Võimas, ehe laviin.

Teine oli ...

Ehe. Raamatu lugu on järgitud hästi. Võibolla liiga hästi, samas saavutamata seda sügavust.

 "Luke, i'm your father...ups, vanaisa, oih, lapselaps..."

Aga 

AGA

Midagi, mida ma raamatust ei tabanud: kui sa jood mürki ja saad tänu mürgile võime näha tulevikku jääb mürk ikkagi sinusse ja su järgnevad teod on mürgised.  

Ma usun, et ei rikkunud sellega kellegi (tulevast) filmielamust. Ausõna, film on hea. Selles, et lugu on lihtsalt sõja kirjeldus süüdistage autorit. Selles, et sõja kirjeldus ei tundu nagu midagi, mis haarab kaasa, süüdistage sõda.

Ma jõudsin koju ja tegin endale ühe rummikokteili. Võimalik, et ebasündsalt kange. Ilmselgelt on see tõend, et film mõjus, pärast Barbiet kobisin lihtsalt magama ja ma pole alkohoolik (või ei tunnista endale seda mingi hinna eest)

Kassipilt, mis peaks mõjuma nagu punane välklamp filmist MIB (see kassikujuline tünn kükitab praegu mu otsas):

Arseen ja vana pits

 Näidendit eesti keelde tõlkides on see ümber nimetatud "Pihlakaveiniks".

Kaks vanapiigast õde, tammise-tummise mekiga koduvein kerge arseeni aroomi ning strühniini ja sinihappe järelmaitsega, tosin ja peale keldrisse maetud meesinimese laipa ja nii edasi. Paide huviteatri etendus.

Ma ei saa ikka üle tollest harrastusteatrite fenomenist, kus saal elab korraga kaasa nii tegelaskujule kui tuttavale, kes laval esineb. Hästi villane, aga mitte kraapiv karupüksivillane, vaid lumepallise käpiku oma. Nagu laste muusikakooli kevadkontsert - pole just maailmanimed, aga kuulge, ikkagi omad! Korraldusliku poole pealt oli võluv, et kohalik rahvamaja oli ka ratastoolidele ligipääsetavaks tehtud, küll paraku ainult selleks õhtuks. Loodetavasti luuakse tulevikus ka püsilahendus, asjast vägagi huvitatud motoriseeritud publikut on kohalikus hooldekodus poole karavani jagu.

Pärast eeskojas endale paremat jopet valides...ups, oma jopet otsides.... ja koju sättivaid vanadaame vaadates tikkus vägisi pähe näidendist ajendet' mõtteuit, et ei tea mitmel neist õige keldris moosiriiulite vahel mõni kenasti sätitud kalmukene on, mh...? 

Elu on kabaree, kas tead

 

Kui ma aasta(kümne)id tagasi esmakordselt Liza Minellit ja Joel Greyd "Kabarees" nägin, oli see nagu löök. Nii põnev, nii õudne, nii kodune. Peategelased olid šõutüdruk ja konferansjee, teised jäid tollal kui ka täna tapeediks.

Tänane etendus oli leebema mõjuga, eks elu jooksul kogunenud künism on nagu kuusehekk teeservas, suur tuisk ei lämmata enam nii julmalt. Ometi oleme praegu tollasele Weimari vabariigi dekadentsile ja hulluse ees silmade sulgemisele palju lähemal kui siis.  Inimkond ilmselt pole kuigi õppimisvõimeline. 

Muide, juba mitu tundi kummitab laul "Homne kuulub meile". Filmis oli see eriti julmalt mõjuv stseen, muusikalis jäi millegipärast veenvusest vajaka, kuid siiski.... Nii need muutused tulevad. "See kõik läheb mööda, varsti on kõik jälle hästi, las nad laulavad"

Ei ole. Sest inimkonna õppimisvõime.... Oeh. Räägiks neist, kes arvasid, et "...on solvav ja ebakohane 9. märtsil 2024 etendada teatris rõõmsat ajaviidet pakkuvat muusikali "Kabaree..."  

Või parem ei räägiks. Lollust tiražeerida...mhm, ma niikuinii juba tegin seda.  Rõõmus ajaviide on see ainult neile kelle peas on saepuru. Või pole sedagi.

Minge vaadake ise. Kui just natuke viriseda, siis konferansjee, kes tegelikult on ainus, kes terve etenduse aja laval viibib, võinuks olla võimsam. Nukumeister, dirigent, Karabas-Barabas. Aga kontsadel käis ta paremini kui mina, igatahes....

***

Kuhu te Tallinnas lume panite, mul olid isegi jäänaelad igaks juhuks kaasas?

Trivia

Vigased pruudid , Prime Orchestra ja Asjad, Mida Ma Veel Teinud Ei Olnud.

Just selles järjekorras ja põgusalt. 

Üks mu klassiõde küsis, kas olen juba uut Eesti filmi vaatamas käinud, tema oli ja ta polnud põrmugi rahul. Täpsemalt – tal olevat olnud filmi vaadates tuju täiesti sandiks läinud ja nalja ei olnud raasugi. Natuke ettevaatlikuks võttis – mis mõttes – jant ja nalja pole kopka eest..? 

Aga lihtne inimene leiab oma lihtsad rõõmud ka sitanaljadest ja crossdressingust. Hea seltskond, õhtusse sobivad labased naljad ja üllatavalt toredad noored eesti näitlejad.  

***

Prime Orchestra. Sümfooniaorkestri laadne toode Ukrainast ja rokiklassika. Kui ma nende tuurikalendrit vaatan, siis näib see olevat normaalsetele inimeste võimetele kindlalt üle jõu. Järgmise kaheksateistkümne päeva jooksul on neil üheksateist kontserti seitsmeteistkümnes eri linnas. 

Pole imeks panna, et kontserdi alguses ei olnud lauljais siirust, olid poosid ja õpitud võtted. Aga siiski tõmbas pidu tasapisi isegi mind kaasa, vanad tuttavad lood olid kindlasti abiks. Kusagil keskel mängitud AC/DC Thunderstrucki saatev steampunk-multikas oli mu jaoks eriline komm. 

Kontsert kontserdiks, aga koju tulles andis tunda, et eelmisel päeval laiskusest kütmata jäänud maja oli omakorda sel päeval ajanappusest kütmata jätmise tõttu isegi pingviini jaoks külm. Õnneks on leiutatud tekid ja mul on neid mitu. 

*** 

Ma käisin täna mündipesulas. Täitsa ise, täiesti esimest korda ja tulemus ei olnudki „mehed, aidake mu  auto tiigist välja, ma ei saanud seda muud moodi loputatud!“.  Aa, lisaks pidid veel olema vahutordid soengus ja vettinud rõivas.  Need, kes selle peale panustasid said petta.

Mu töötee peal on jupp teeremonti. Vana osa kaevati põhjani välja, vahepeal oli tegu pigem põlluvaheteega, asfaldist polnud raasugi järgi. Alguses olin tubli, kodus kasisin auto vähemalt voolikuga puhtaks aga kuu ajaga ind vaibus ja lõpuks jäi nii, et „sentimeeter pole veel sitt ja mis üle selle kukub ise maha“  

Eile pandi asfalt maha. Seega on aeg auto puhtaks teha, seda enam, et nädalavahetusel saab mu triikraud uue õli, jõuluküünlad ja… ah, midagi oli veel.  Ja meie külakesse on tekkinud iseteenindusega autopesula. Jee! 

Sügis poeb südamesse. Süda saab vihma täis.

Torm, teater ja tilulilu

 

Ma peaksin praegu tubli olema ja süüa tegema või tuba koristama või vähemalt seisma keset tuba ja olema sellise näoga nagu inimene kes hakkab kohe süüa tegema või koristama. Selle asemel vedelen kurguni teki all ja hüppan netis ukselt teisele. 

Teisalt kelle asi see on kas ma rapsin teha midagi, mida keegi niikuinii ei näe ja mis isegi pealtvaatajate olemasolu korral oleks täiesti ebaoluline või teen mida ma teen.

Täpselt ei mõista, on see nüüd laiskus, väsimus või nende kahe sohilaps.

Eile oli torm. Täna on tuul. 

Tormid on toredad kuni nad kellelegi haiget ei tee. 

Eile käisin kahe sõbraga teatris, mõnus pretensioonitu sisuga meelelahutus, "Nunnad hoos", oli laulu ja tantsu ja isegi ettearvatavad naljad olid naljakad, mida ei tule sugugi nii tihti ette kui meeldiks. Esinejad olid profid, detailid viimseni etenduse musrisse tipitud. Sellelt etenduselt sai ära mindud terake õnnelikumana kui tuldud.

Nagu meil selle seltskonnaga tavaks on saanud kuulus päeva sisse ka lisaajaviide, seekord siis Ahhaa keskuses müttamine.

Meid oli kolm: elupõline poissmees (mitte ses tähenduses mida britid sellega mõtlevad), teismeliste ema ja pensionär. Ma olin vaimu ette valmistanud selleks, et poismehele Ahhas meeldib, sest tehnika on justkui tema teema, teismeliste ema on seal mürgituseni käinud ja kannatab kenasti ära ja mina olen väärikas pensionär.

Valed eeldused. Meesterahvas kartis eneseväärikust kaotada ja käitus võluvalt blaseerunult ning pingutas iga hinna eest soliidseks jääda ning tema seltsidaamid möllasid kõikjal kus kaal lubas. Aga tegelikult oli ka poissmehel lõbus. Kui mitte muidu, siis kaaslaste üle võis ju ikka naerda.

Muide, kas te teadsite, et Ahhas ei ole pensionäri piletit? Seal on seeniori pilet.

See on nunnu. 

Tartu oli eile täis jooksjaid. Kummaline oli see, et paaril korral jooksis ühel pool teed üks või paar jooksjat ühele poole, teisel pool teed joosti teisele poole, mõnel tänaval silkas keegi põhja, paraleeltänaval lõunasse...neid oli terve linn täis. Hea küll, kõik jooksjad ei kandnud numbrit, seega oli nii võistlejaid kui muidu kehakultuurlasi, aga vabatahtlikult, selle ilmaga? Teil on põhjust enda üle uhke olla, mul olid juba vaatamisest lihased pinges.

Läheme tormi juurde tagasi.  Tormi tekitatud pettumuse juurde tagasi. Koju sõites katkus tuul auto nina nagu tahaks ta siga püsti puhuda, tulemusteta muidugi. Igav. Seepeale otsustasime suurelt teelt maha sõita ja ekstreemsusi otsida, juba mõne kilomeetri järel oli suur puujurakas risti üle tee. Läbi võsa sai kaarega juurtepoolsest otsast puu ümbert ringi sõidetud.

Ja oligi kõik. Edaspidi nägime ainult rebaseid, kährikuid ja oksapuru. Olgu, mõni langenud tümikas ka, aga need olid kas juba juppideks saetud või teega paraleelselt. 

Tänapäeva inimesed on lollid. Selmet kodus õdusas ahjusoojuses kakaod luristada ja tuule kohinat kuulata otsitakse võimalusi end adrenaliinitulvas elusana tunda. 

Lähen õige õue. Hetkel kallab vihma ja tuul mühiseb väsinult. Kakaod teen hiljem.

Paha lõpuga hea etendus

 

Täna oli päev, millesse mahtus linnamuuseum koos muuseumikassiga. Kass on täitsa pildil.

Linnamüür tohutu parve jaapani turistidega. Turiste pildil pole.

Niguliste kiriku torn oma imeliste vaadetega. Üks vaade, ei salga, et see on lemmik.

"Tantsuõpetaja" Theatrumis.

See oli üks erakordselt nauditav vaatamine. Kujutage ette, et 1594. aastal kirjutatud näidend esitatakse nii, et hetkekski pole ilukõnede ja sõnakeerutuste ajal igav. Noorte näitlejate näoilmed, pisikesed nükked, koreograafia - kõik töötab ideaalselt.  

Sealt seltskonnast on tulemas mitmeid loojaid. Nende silmad säravad!

Nojah.

Ja siis läks kõik pahasti. Kui põhirollis tantsinud-laulnud-deklameerinud tütarlaps pöörde peal hüpates kukkus, pidasin ma seda esimese hooga etenduse osaks. Umbes viis sekundit või nii. Kui rumal minust.  Neiu oli (vist) jalale nii pahasti viga teinud, et etendus katkestati ja talle kutsuti kiirabi, etendust pidi jätkama teine näitleja, keda pidi ootama.

Ja just selle õhtu olime valinud rongiga teatrisse tulekuks. Isegi normaalajal lõppenud etendus jätnuks meile veerand tundi teatrist jaama jõudmiseks, väga väle sprint oleks olnud. Selleks, et katkenud etenduselt jõuda viimasele rongile, pidime näidendi sündmuste tipust loobuma. Kahju, väga-väga kahju.... 

Loodame, et näitlejanna viga saanud jalg saab ruttu terveks. (Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi ...)

VHK etendusi peab tulevikus veel vaatama. Ja et oleks siis parem õnn!

Täna on päev läbi vaevanud kaks mõtet: ei tea, kuidas tol näitlejapiigal läheb ja kui suur olnuks meie võimalus etendus lõpuni vaadata (ehk siis mis kell see lõppes). Oeh. Ja see ka, et milline küll oli tolle suhtepuntra lahendus :D

Farss

 

Teatris saab käia üksi ja saab käia seltskonnaga. Kogemused on täiesti erinevad. Seltskonnas ei ole aega näiteks etenduse kavalehte nuusutada. Kohvi ja jäätist nahistades pole mahti ülejäänud publikut üksipulgi uurida. Vaadata toredaid kipssoenguga prouasid ja nende kaaslasi, papisid, kes on üle paari nädala pidanud lõua puhtaks kraapima ja see õnnetu nahk nüüd punetab natuke, ma täiesti tundsin nende valu. Peresid, kus lapsed on just-just jõudnud õhtuste etenduste jaoks paslikusse ikka ja kes siis nagu kimp Natašasid oma premjeerballile tuuakse. Omasuguseid üksikuid. Neid on palju. Meid on palju.

Seltskonnaga käies ollakse oma kamba mullis, omad naljad, ollakse üksteise vastu tähelepanelikud. Väga tore, aga teistmoodi.

Etendus oli seekord farss. Mitte "farss" nagu siis kui millelegi ebaväärikale tahetakse näpuga näidata, vaid farss nagu žanr. Komöödia, kus osaliste sekeldused on korraga naljakad ja piinlikud. 

"Võrku püütud", Ugala.

Faabula on netis täitsa olemas, ma ei hakka... Kuulake laulu , mis seletab, et "pere on väike, aga suur skandaal", siis juba natuke teate.

Argipäeva õhtul kulub selline kergemapoolne meelelahutus igal juhul ära, ma isegi naersin kaks korda. 

Hea küll, see oli eneseiroonia. Üldiselt naerda võiks tõesti rohkem, etendusel polnud viga midagi, probleem on minus.  Ma imetlesin näitlejate jaksu - farsid on ju väga füüsilised näidendid, rabistamist on palju. Pole see näitlejatöö mingi tilulilu.

Paar kohta meeldisid väga. Ühel korral ei saanud ma aru, kas näitleja kukkus rollist välja ja itsitas teksti koomikaga kaasa või pidigi tema reaktsioon selline näima. Hästi siiras emotsioon oli. Teine väga muigamapanev lahendus oli pärast hetke, mil peategelase kaks naist tunnistasid tollele üles, et on ammu juba teineteisest teadlikud ja on terve õhtu oma ühist abikaasat tillitanud. Naised panid seejärel suitsud ette nagu pühapäevasuitsetajad pärast head seksi. Võibolla on asi mu rikutud mõtlemises muidugi.

Ma kirjutan ilma näitlejate nimedeta, kava jäi autosse, noh. 

Autori nimi on meeles. Ray Cooney. Mees on praegu 91. aastane, näidendi, mida vaatamas käisin, kirjutas ta kuuekümne üheksaselt. Kirjutamist lõpetanud ei olnud ta veel  ka kümme aastat hiljem. 

Mnjaa...

Käsmu

 

Elu esimesel folgil on nüüd siis käidud, tore, et oli selline üleminekumuusika. Mitte veel päris märsilohistamismusa ja mitte enam täiesti rokimürts. Panen mõned märksõnad kirja, muidu pärast ehk ei mäleta. Pea on nagu vana kartulikorv teinekord....

Oleks minu määrata, siis ma Nathan Evansit folgile liiga hästi sobivaks esinejaks ei peaks, aga kes meist täiuslik on. Paar meremeeste laulu ja Dylani Wagon Wheel rehalibiteerisid siiski kuhja pop-rocki töötlusi, mida ta hulgi laulis. Wagon Wheel  on üks mu veidraid lemmikuid ja kontserdil väga meeldiv üllatus, silma lõi kohe kõmmdi särama.

Nagu alati läksin kohale plaaniga olla tubli vanainimene ja kuulata muusikat sündsalt ühte põlve lõngutades kusagilt kontserdiplatsi keskelt. Nagu alati lõpetasin nii ees kui võimalik. Seekord ei tundnud ma end seal üksi, esimesed kolm rida olid nelja viiendiku osas kas lapsed või (khm) küpses keskeas inimesed.

Ilm oli imeline. 

I.M.E.L.I.N.E. Selline on ilmselt paradiis. Soe, vaikse tuulega ja sääskedega, kes söövad su naabreid, kuid mitte sind.

Pommi lugu

 

"Ei saa untsu minna"

Ei läinudki. Film aatompommi ämmaemandast on hea film.

Kiusatus on panna siia punkt. 

Sõna "kiusatus" lähisugulane on sõna "kiusamine". Olgu, ei kiusa.

Kolm tundi filmi. Millal ma viimati vaatasin kolmetunnist linateost? Kas see mitte mingi soovituslikult kohustuslik isamaasõja eepos kooliajal polnud? Lappasin oma talvemantli padjaks Kosmose toolile, muidu oleksid kondid läbi naha tulnud.

Seekord poleks vist isegi omaaegne kõva tool seganud. Kolm tundi pinget. Üks lugu, kahe inimese saatus selgemalt välja toodud.

Üks mu lemmiknäitleja mängis väiklaselt kättemaksuhimulist aatomienergia komisjoni esimeest,  nimiosalise rollis oli näitleja, keda ma oma lemmikuks ei pea, kuid võimalik, et mu arvamus juba pisitasa muutub.

Mõlema töö oli tugev, usutav, nauditav. Kolmetunnine film oli nagu lapitekk. Kord lõik siit, teine sealt. Olevik, minevik, lapp siit, lõik sealt. Aga kordagi ei olnud igav. Ja paha sai nagu karistada ja hea leidis justkui rahu.

Ah, ei ole minust arvustuste kirjutajat. Meeldis -sellest saite isegi aru.

Üks mõte jäi juuste alla siblima. Kui filmis kirjeldati, kuidas teadlased ei olnud päris kindlad, et inimese tekitatud termotuumateaktsioon juhtumisi ahelreaktsioonina tervet maakera ei hävita, siis kust võeti julgus? Võimalus, et kõik leiab lõpu oli nende meelest ju "nullilähedane". See on tegelikult väga suur risk. See polnud null. "Nulliähedane"

Kui suur hadronite põrguti tööle pandi ringles vandenõuteoreetikute seas uudis, et selle seadme õnnestunud käivitamine tõmbab meie maailma pahupidi nagu soki. Maa kohale pidi tekkima kõike endasse tiriv must auk. Huvitav kas see oli lihtsalt umbluujutt või oli ka sellise sündmuse tõenäosus "nullilähedane"?

Millal mõni inimeste eksperiment ses suures loteriis peavõidu tõmbab? 

Jep, see oli sarkasm.