Kolmanda lapse sündroom

Nordic Pulse Ritual, Kristjan Järvi/Jon Hopkins, maailma esiettekanne. 

 Mida ma selle kohta öelda võiks... Ilustamata: kukkusin sisse. Pileti ostmine on toimunud mingil määratlemata ajal meeltesegaduses, juustuks hiirelõksus oli Järvi nimi. Ma oleks pidanud targem olema. Üle tüki aja olen olukorras kus ei saa öelda, et oleks kahju, et käidud sai, kuid pakkumisele üritust korrata tuleks vastuseks kirglik "eeeiiiii!!!" 

 Kolmandad lapsed teevad mis tahavad. Ideaalne düsfunktsionaalne lapsevanem kasvatab esimest last iseenda täitmata unistuste poole pürgijaks, teise lapse puhul ei ole ta enam nii järjekindel ja kolmas teeb mida tahab. K J on kolmas. Ta soovis minu meelest Alexelas tantrafestivali vaibi tekitada. 

Ümber muusikute olid laotatud padjad lamavpublikule, saal oli täis sümfooniakontserdile paslikut ontlikult istuvat kuulajaskonda. Juba see oli tohutult vastuoluline, puritaanlikud istujad kõrgusid pikutajate-kallistajate kohal kogu oma pulkjas kanguses. Sinna juurde veel üüratus koguses lavasuitsu. Viimastel käidud kontsertidel on toss kuidagi väga popp olnud, kas tossumasinatel on temus soodusmüük? Ma ei usu, et see väga tervislik on, muusikutest on kahju. 

 Ma kirjutaks täiesti teist juttu kui oleksin toda rituaali kuulanud soojas augustöös kusagil lahtise taeva all ritsikatest üle mängimas, ilma tossumasinateta, tantsides nii nagu keegi ei näeks. Muusika ise oli ju hoolimata oma eksperimentaalsusest kuninglikult mõjuv.  

Lihtsalt esmaettekande keskkond oli kõigist ponnistustest hoolimata valusalt sünteetiline.

Hm, näib, et ma siiski isegi läheks ka teine kord mõnele samalaadsele kontserdile.  Ma väga palun järgmiseks korraks linasemat õhkkonda. Hea algus seegi, kui saal vähem tossune oleks.

Lühkarid

 Üleeilse peo järgne öö oli hirmus, uni tuli alles kell viis hommikul ja kadus uuesti juba üheksa paiku. Päevased tukastamiskatsed olid nagu puuksutava imiku uni - kolm sekundit und, veerand tundi vingumist.

Aga teatrisse pidi ju minema! Kultuur ja puha ning ehk saab kusagil niimoodi süüa ka, et ise ei pea keetma. Mõlemat sai. 

"Lühkarid" sedapuhku, reklaami peale ostetud piletid, et te teaksite. 

Viiesest seltskonnast kahele meeldis väga, kaks ei osanud oma seisukohta välja öelda, nende puhul tähendas see pettumust, sest niipalju ma seda seltskonda tunnen ja mina olin ning olen siiani segaduses. Kohati oli metsikult lahe ja kohati ei saanud ma tegevusele pihta ning pisike hetk möödus mõttega "no täielik..." Mu meelest see ongi hea asja tunnus, et kõik korraga on olemas, "..." sealjuures.

Seekord oli võlliks jõuluaeg. Saalist publiku seast kuuske mängima kutsutud tütarlaps keset publiku interaktiivsel sekkumisel kokku pandud sketši, poll, mille põhjal saalis olev publik skanneeriti ja lahterdati õnnelikest õnnetuteni, tegusatest passiivseteni, lühkaritel mitmeid kordi käinutest esmakordsete üllatunuteni, nutisõltlastest telefoni mitte omavateni (see vastus jättis õhku küsimuse, et kuidas nad pollile vastasid, mis tööriistaga?), etenduse ajal tänavalt "kinni püütud" paar, kes kinnisilmsetena lavale toodi ja keda siis aplausiga ehmatati. Mitmekordselt ühe inimese poolt linti loetud lõik "Kolmest õest", kuhu viimase kihina jooksis peale sarkastiline tänapäevane närimine...

Ma ei ütleks, et jube naljakas oli. Kohati oli küll, aga pigem sellisel mõtlemapaneval ja muigama ajaval moel. Isegi etenduse lõpus puhkenud jõuluvanade mäss ei olnud kontrollimatud hirnumist esile kutsuv möll, mul isiklikult oli neist habemikest näiteks kahju. Etenduse trupp mängis nad lihtsalt nii elusaks ja oma olukorraga siiralt mitte  rahul olevateks.  Naljakas oli see, et tollesse sketši kaasati pool rõdutäit publikut, mõni tundis end laval nagu kala vees.

Äh, vanaks jäänud, palju lobisema hakanud. Mul on väga hea meel, et "Lühkareid" vaatama sattusin, see oli ju puhas juhus. Edaspidi peaks teadlikumalt midagi mässulist oma kalendrisse sokutama. 

Nüüd ma tean, mida rahaga teha

Mida omaaegsed rikkaks tahtjaid tegid?

Sõid kodus võileiba ja urgitsesid restoran "Gloria" ees hambaid. Mõnikord võileiva jaoks raha ei piisanud, siis urgitsesid niisama. Hambaid.

Mida hiljutised laenurikkad tegid?

Ostsid viimase mudeli buumeri ja elasid selles. Mõnikord nädal aega samas kohas, sest bensiiniraha ei olnud, aga viimane mudel oli. BMW.

Seda, mida tänapäeva rikkad teha võivad käisin kinos vaatamas, noh, et kui rikkaks saan teaks kah.

Lennuki ostavad, ainult, et ei jagu neil raha ei pidurite remondiks ega mõistust piisava kütuse ostuks.

"Uus raha" on hea film, mul jäi Tartus tohtril käies aega üle ja kinos on mugavad toolid. Väga eestilik, aeglane, aga nüüd olen tark ja puha. Ja kui palju oli äratundmisrõõmu: "oi, ma tean seda kirjut katust! Neid kunstmurulaike olen ka näinud!"

***

Terviserindelt: väikelinna EMO pabereid uskudes on mul murtud parem käsi, mitte vasak nagu ma ise tean. Kõik uuringud kinnitavad, et tegu on parema küünarvarreluu ülaosa killulise murruga, osa teevad seda ladina keeles. Mul on raske ette kujutada mis oleks võinud juhtuda kui ma oleks olnud nõus seal tehtava operatsiooniga.

Orkester otse universumist

 

Just. Kukkus kosmosest ja sinna ka haihtus.

Mitte seepärast niimoodi, et kosmiliselt hea - kuigi halb ta ei olnud, seda kindlasti, vaid seepärast, et Universe Symphony Orchestra on nii geneeriline kogum, et ma ei suutnud leida isegi dirigendi nime, rääkimata muusikute ja lauljate omadest. 

Võibolla oli kusagil müügil kavaleht ja seega on viga minus. 

Kui mina saan nüüd oma katkist kätt ravides ametlikult töölt välja lülituda, siis mu teatrikambasemud seda ei saa, neid aitavad muud meelelahutused. Kuna enamikel juhtudest on meil piletid ostetud kuid ette, siis nii pikalt plaanitud asjadest olen nõus loobuma vaid juhul kui mu pea otsast tuleb. Seega sai täna ühe sõbraga käidud Vanemuise Kontserdimajas juba augustis soetatud pileteid pruukimas. Sama sõbraga oleme sama kontserti suvel Jurmalas aia tagant muruplatsil pikutades kuulanud, nüüd siis esimene rida, päris kenasti keskel.

Tore oli, palju äratundmisrõõmu kunagiste rokkmuusika mässumeelsete pahade poiste repertuaari kuulunud lugude sümfooniaorkestrile kohandatud versioonide näol. Sõber on sellise muusika tuline fänn, tema rõõm tegi ka minu tuju heaks, aga mu enda mõte liikus rohkem neil radadel, et ...

...nüüd läks lause kole keeruliseks.

On see nüüd linnalegend või ütles seda tõesti iidammu keegi poliitik, kellele kurdeti stagneerunud ühiskonda pahupidi pööravate hipide rohkuse üle: "Oodake, nad lämbuvad varsti oma laste mähkmetesse!" Väga valesti ta ei öelnudki.

Kontserdi ajal tuli pähe mõte, et Nirvana, Metallica, Rammstein, isegi Led Zeppelin ja biitlid löödi oimetuks viiuliga, tümitati törtsuke flöödiga ja viimane mats anti tšelloga otse lagipähe. Sähke teile maailmavalu ja mässu! Pursuid istuvad saalis pehmetel toolidel ja plaksutavad dirigendi märguande peale või kiigutavad telefonide taskulampe trombonistide etteütlemisel.

Äh, siiski oli tore. Pealekauba on homme...ok, juba täna käes pühapäev ja saab kaua magada.

Sobilik

 

Rakvere, "Tsikaadide aeg". 

Kui Ülle Lichtfelt suureks kasvab saab temast Ita Ever. Praegu tekkis võrdlus "Augustikuu" matrooniga ja see võrdlus ei teinud kahju kummalegi võrreldavaist. "Peab nägema!" etendus.

Peredraama päranduse jagamiseks kokku tulnud perekonnast, kellest kõigil on midagi ebaseaduslikku või ebamoraalset või nende kahe ühisosa minevikus ning kes avastavad, et on nende teod mis on, siis esivanemate sünget minevikku neil lüüa ei õnnestu.

Seda esiteks. Teiseks: ärge minge seda etendust vaatama kui te olite elus veidi tumedas kohas. Hoolimata sildikesest "tragikomöödia" on sellisel juhul tegu tragöödiaga, kus mõned möödarääkimised ja korralik mahlane kaklus toovad parimal juhul suunurka lahja muige ning halval juhul tekib rindu suur soov minna asju selgitama ("tegelikult ta hoopis...") või otsib silm tuletõrjevoolikut, et kaklejaid veega jahutada. 

Aga ma hoidsin end vaos!

Kusagil näidendi keskel reageerisin ühe stseeni peale prohveliku mõttega, et seda siin saab siluda ainult tuli. Näib, et autor leidis sama. Puhastustuli, mis tegelikult ju midagi ei puhasta, tuul on see mis tuha laiali puhub nii üle perekonna kalmistu kui läbi "metsa, kuhu neegrid maeti".

***

Hiljem, jätkates oma "vaimutoit + midagi kere heaks" traditsiooni käisime Rakvere slaavi restoranis söömas, see läks veidi pikale, aga hea oli. 

Aga aga aga

Tekkis tahtmatu seos vastnähtud näidendi originaalpealkirjaga "Appropriate", emakeeles siis "Sobiv". Restorani nimi on teadlikult rõvedusele sihitud klikimagnet. Ma ei usu, et see on juhuslik valik, pigem on tegu konksuga välismaalaste õngitsemiseks. 

Toit oli hea, seda küll. Nagu seltskondki.

Urina, stercus, clunes et penis

Unega on viimasel ajal kehvasti.

Enamasti on võimalik unepausi lõpuks siiski katkestada, aga mõnikord hakkab mingi päeval üles korjatud kinnismõte ketrama ja ketrama, no prooviks siis täna seda trikki, et laseme tolle mõtte peast valla tuule kätte.

***

"Lapsed, tänase tunni raames uurime vigast hiirt. Tulge kõik siia, sina ka, paksuke. Ja see poiss, kellel on tedretähed võtke samuti ühes. Punapea, tule ka siia ning teie, kaksikud, kuhu te nüüd jäite? 

Kas kõik on koos? 

Tore. 

Näete, siin on hiir, ta on kassi käest rappida saanud. kuna meil on paju hiiri, märgistame selle hiire kuidagi ära, et teda teistest paremini eritada, värvime ta kasuka pea pealt teist tooni... mis värvi mul siin ongi, ahah, samasugune värv sai nagu punapea juuksed on. 

Kujutage nüüd endale ette, et hiire vigane jalg on midagi samasugust nagu meie klassi punapea kirjand, mille üks kaksikutest endale valesti maha kirjutas ja seejärel kõigile lugeda andis näitena kuidas see on hästi tavaline ja loll kirjand...mis sa nüüd siis nutma hakkasid punapea, ma ju ei öelnud, et see hiir oled sina, see on lihtsalt näide, kuidas sa nii rumal oled, tark inimene ei mõtleks endast. Paksuke, mis mõttes see hiir on punapea moodi? No nii rumalad lapsed. 

Olge nüüd vait, las ma räägin edasi. 

Ühesõnaga see punase peaga hiir jäi kassi kätte, kass ei tahtnud talle üldse haiget teha, tahtis natuke mängida ja naljatada ainult, aga hiir hammustas, kujutage ette, HAMMUSTAS kassi! 

Jaa, ma saan aru küll, sina, punapea ei hammustanud, aga sa karjusid väga inetult kaksiku peale ja kustkohast sa üldse võtad, et kaksik sulle liiga tahtis teha ja kaksik ju tegelikult ei kirjutanud sinu pealt maha, mis siis, et ta algul nii ütles, ta pärast ütles teistmoodi ja tead, see meie tänase tunni teema ei ole üldse sinu kohta, me räägime täna hoopis punase peaga hiirest, kes kassi täiesti ülekohtuselt pures..."

*** 

 Provotseeri, eskaleeri, improviseeri. 

Ja siis kinnita, et point sai tõestatud - inimesed ei suuda punapea... krt, vigase hiire näidet näha kui steriilset laborikatset, ms siis, et punapea hing on alles verilihal, uhame soola ja kiidame neid, kes soola vahele kust viskavad, sest nad alati viskavad oma kust. 

*** 

Rumala inimese julmus on juhuslik julmus. 

Kivi lendab kogemata (või targa inimese poolt näidatud suunas), sõnad lõikavad juhuslikult (või targa inimese poolt juhatatud viisil) 

Targa julmus on kalkuleeritud, valu pisendav, oma arvamust pjedestaalile tõstev. 

Kusi, sitt, perse ja türa küll. (Ja seega minu arvamus ei loe, on ju?)

Aga jube külm hakkas hinges.

Hiline lisa: soovitus olla empaatilisem ei ole kaugeltki mitte alati hea soovitus. Empaatiline inimene oskab olla teise kingades, teab, mis ja miks teeb tollele rõõmu ja mis ning kuidas tõsiselt valu teeb. Empaatia ei võrdu kaastunne, empaat võib lõdva randmega oma võluvõimet haiget tegemiseks kasutada.

Laulusõnad "Ma tean, mis sul päriselt haiget teeb."

Pole öeldud, kumba pidi seda teadmist kasutatakse, kas plaastri panemiseks või orgiga haavas sonkimiseks.

Mutitoimetused

Käisin täna Tallinnas kadunukestel külas, riisusin nende peenraid ja panin tuled põlema. Linna sõitsin sealt, kuhu kutsud Jürile külla tahtsid sõita ehk siis Türilt, polegi enne ses suunas sõitnud. 

 Tegelikult ühendasin linnas kaks asja - kalmudel käimise ja õhtuse "Cafè Théâtrali" vaatamise. Jah, teist korda käisin, mis siis. Endiselt meeldis väga, sofistikeeritum publik vaadaku peenemaid asju kui tahab, selline magusvalus kaleidoskoop on täpselt novembrisse paras. Või siis märtsi, nagu eelmine käik oli. Või detsembrisse- minge, pileteid on veel saada. 

 Ahsoo, kinno ka jõudsin. Sellisest asjast on praegu, Pöffi ajal, piinlik lausa rääkida, sest läksin Ülemistes kinno lihtsalt seepärast, et aega surnuks lüüa. Pidin Ülemiste ees oma teatrikaaslastega kokku saama, aga aega oli hullult üle ja läksin seansile, mille algusaeg sobis. Unustasin filmi pikkust kontrollida ja tulin enne lõppu tulema. 

 Film oli "Katusekutt", hiljem spoilerdasin endale nägemata jäänud lõpu ka ära, aga ega see mingi šedööver küll pole. Näitlejate nimekiri on küll aukartustäratav ja Channing Tatumi paljast taguotsa näeb ilusasti ja pikalt, aga lugu venib nagu näts, on veidi liiga ilus ja üleüldse.... 

 Seda hullem, et film on tõsiloo järgi tehtud. Õudne kui lolle asju inimesed teevad. Pealekauba on Pöffi ajal selliste filmide vaatamine nagu odava burksi söömine restoranis, kus sama hinna eest saaks lambakarreed. 

 Midagi lõbusat oli kinoskäigus peale ajatapmise veel: esimest korda proovisin staaritooli ära. Kõht oli tühi, tellisin sinna pitsa ja sõin pimedas käsikaudu, salaami muudkui pudises rinnale. Pime oli, keegi ei näinud! Teatri jaoks oli puhas kleit kaasas, pärast kempsus vahetasin salaamise kesta ontliku vastu. Staaritool on tore küll, aga harjumuseks vist ei saa. Või, olgu, kui uni on, siis valin väga igava filmi välja ja lähen kinno magama.

Ilusaim asi päevas: kuna öösel koju tulles viisid kaaslased mind Türile, kust sain kätte oma vahepeal verevahetuses käinud ja talvesussistatud auto võisin koduteel Vikerraadiot kuulata. Vanurite raadio, noh. Seal oli parasjagu "Heli jälg ajas", 2019. aasta saade Angelo Branduardist. Ma ei läinud koju jõudes veel hulk aega autost väljagi, aina kuulasin ja kuulasin. 

Nii hea.

Lilled valgele hiirele

 

                               

Tartu Linnateater, "Lilled Algernonile".

Ulmekirjanduse ühe tüviteksti põhjal loodud näidend, natuke mugandatud eestipärasemaks, aga tõesti ainult natuke, väga diskreetselt ja võiks isegi öelda, et elegantselt. Suurem muutus oli see, et Charlie asemel oli Jenny. Väga, väga hea otsus nii näidendi sisu seisukohalt kui ka näitleja valiku poolest. Anne-Mai Tevahi on mu jaoks puhta uus avastus. Juba selle pärast, kuidas ta Jennyt tema arengukaare alguses ja lõpus kujutas on ses etenduses midagi, mis jääb teatriajalukku.

Etenduse koht, Aardla tänava Zaal on samuti uus leid, ega ma mingi kulturnik pole, et kõiki koopaid teaks. Hästi hubase hingega paik, minge vaadake üle. Vein on ka mõistliku hinnaga, muide.

Käisin teatris inimesega, kes ei olnud raamatut lugenud ja mõtlesin, et me pidime saama väga erineva elamuse. Tema ei teadnud mis järgmiseks toimub, mina ei teadnud kuidas kulgu näidatakse. Midagi samasugust kogesin "Lendas üle käopesa" vaadates, mu kaaslased olid tookord häälekalt nördinud, et näidend nii õnnetu lõpuga oli. 

Koht, mis lõi valusalt: hetk, kus oma intelligentsi arengu tippu jõudev Jenny restorani arengupeetusega abitöölises oma minevikku näeb ja kuidas see teda lõhub. 

Seik, mis segadust tekitas: mu jaoks on valge hiire nimi olnud alati eestipärane Algernon. Lugege nii, nagu näete. Etenduses hääldati hiire nime õigesti, "Alženon". Lilled Alženonile". Äh, minge metsa. 

***

Kass püüdis köögis just hiire kinni. Nimetu hiire. Mus musculuse. 

Laval on Dave Benton, Mihkel Mattiisen, Mikk Saar, Tõnis Mägi ja Gunnar Graps

 

Või, noh, sassi läks.

Olid hoopis Ola Onabulé, Villu Veski, Heikko Remmel, Artis Orubs ja Raun Juurikas Koeru kultuurimajas. Staar oli mu meelest muidugi Villu Veski, kuigi lauljal ka viga ei olnud. Mis häälega ei tulnud, selle keerutas mikrofoniga mängides välja.

Kaaslase kommentaar: kui Nathan Evansi kontserdil ei saanud midagi aru, mida laulja vahepeal kõneles, seevastu laulude sõnad olid täiesti selgesti mõistetavad, siis seekord oli asi täpselt vastupidi. Jutust sai aru, laul oli justkui hiina keeles.

Kui Villu Veski kontserdi teise kolmandiku lõpupoole saali laudade vahele tuli ja Curly Stringsi "Kättemaksu" meloodiaga rahva kaasa ümisema meelitas hakkas tegelikult pidu pihta. Põhjamaa inimesi peab ikka pikalt šampusega eest määrima ja konjakiga tagant lükkama enne kui hoo sisse saab. Hiljem on pidurdusmaa muidugi sama pikk.

Laupäeva õhtusse selline asi sobib, teinekordki. Korraldajad andsid parima nagu muusikudki ja tuli tõesti hästi välja.

Laul igavesest õnnest

 

Õnne oli küllaga, etendusele sõitsime läbi pimedaks tegeva paduka, aga kohapeal olid taevakraanid kinni ja sooja külluslikud seitseteist kraadi. Kohad olid lausa esireas, mida sa hing veel tahad.

Muide, vaatajakohtadega ei olnud lolliks mindud nagu mõnel suvelavastusel paraku läinud on, ma pole ammu olnud õueetendusel kus näitlejatel ei olnud näkku liimitud mikrofone, et tädi Milvi kuuekümne seitsmendasse ritta ka ikka mõne sõna ära kuuleks. Näitlejad on koolitatud kaugelekostvat kõnet tootma ja seekord said nad õpitut kasutada, aga ridu oli mänguplatsi jaoks piisavalt, mitte lõputult.  Kiikrit miimika jaoks vaja ei olnud.

Näidend ise oli lõbus ja traagiline lugu oma autori, Oskar Lutsu vastu vimma pidavatest Lutsu kirjutatud tegelastest.

Õnne olevat kasinasti. Ütlemata kurb, et päris inimesed ei saa kellelegi jalutuskepiga üle küüru tõmmata, et "kehvasti oled mind kirjutanud!" Mõnikord jalutaks võibolla lausa korraliku nuiaga ringi, et oma õnne taga nõuda. 

Ega sellest vast abi poleks. Raamatu lõpus läheb ikka nii nagu kirjanikul sel hetkel pähe tuli.

Etenduse lõpus said sellest ka Lutsu poolt elusaks kirjutatud sellid aru. Ühesõnaga: punnita mismoodi tahad, läheb ikka kirjaniku uitmõtte kohaselt. Lepi või kakle.

Etenduses osales ka nahkhiirte esindaja, võimalik, et neid oli mitu. Ta oli oma rollis igatahes veenev.

Võrgutusvõimlemine südamega

 Linnateatri "Südameharjutus" toodi koju kätte, milline luksus.

Hea kerge ajaviide. Kes väga tahtis, leidis ehk ka mõtlemisainet omaenda elu kohta. Inimesed leiavad igalt poolt oma elu peegeldusi, te ei kujuta ettegi!

Lugu paariteraapiasse tulnud omavahel pidevalt nägelevast paarist, kellel justkui üldse midagi siduvat alles pole ja terapeudist (või sanitarist, velskrist, perearstist, laborandist ja mis seal veel iganes oli, kelleks abielupaari meespool teda kutsus) kellel teises vaatuses justkui kõik käest laiali pudeneb. Lugu sellest kuidas äsja teineteise kõri kallal lõrisenud paarist saab kiiresti suhtekorraldajate meeskond kes õpetab oma äsjast abistajat, pisarais ja laialivalguvas enesehaletsuses püherdavat trapeuti, elama, ise selle käigus aina enam kokku kõlksudes.

Ja lõpuks oli see kõik terapeudi väike trikk...

Näidendi lõpp oli pisut liiga siirup ja kassipojad ja tupspilved, aga no las ta olla pealegi.

Kui argipäev on väga küüneline...küüniline, siis minge vaatama, saate plaastri peale.

Proua sai täpid peale, äkki ta ei taha olla kuulus, on ju?

Koorem

 

Netis aerutades (olgem realistid, kui ma päriselus ei surfa, siis mis see nett teistmoodi on) jäi õnge otsa Clara Woods.  Skandinaaviapärase iluga Itaalia tütarlaps, kes tänu oma aktiivsetele vanematele on saanud endale maalikunstniku kuulsuse. 

Hakkajad vanemad, lisaks näib ta nautivat seda mida ta teeb.

Aga kui ....

Kui ta vanemad oleksid olnud ainult ellujäämisrežiimil, mis peres oleva puudega lapse puhul olnuks täiesti võimalik.

Kui pere ei oleks kolinud USA-sse, kus "erilise andega" inimesi aktsepteeritakse avalikumalt kui paljudes muudes riikides.

Kui Clara ei oleks olnud klassikaline kaunis blondiin.

"Tõeline anne lööb läbi" ei päde, Christy Brown oli absoluutne juhus.  Jala ja suuga maalivate kunstnike ühingus on palju andekaid inimesi, kes ei saa kunagi kuulsaks, kuigi oleksid seda väärt.  

Kui, kui, kui...

Ja üleüldse, kas Clara Woods üldse tahab olla kuulus. 

Ta vanemad korraldasid esimese näituse 2018 aastal. Hiljuti kuulutasid vanemad (või agent? või sponsorid? või..?) välja, et valminud on tuhat maali. Vähemalt 143 maali aastas. 

Temast oleks nagu vabrik saanud, pilt vähemalt igal kolmandal päeval.

Kas mul on õigus mõelda,  et see on natuke õudne?

Ükskama, ma mõtlen niikuinii, et see on natuke õudne.

Pildil on pisut juhuslikku kunsti, ka selle eest sai keegi tasu ja plakatikunst... ok, ei liialda.

Alutaguse saaga

 Eilne teatrisse minek oli üle tüki aja selline, kus mul polnud aimugi mida oodata. 

Mõningaid märke kahtlemata oli. Näidendi nimi , "Viimane Metsavend",  Raivo E Tamm nimiosas, muusikutena veidi Untsakaid ja paar mandoliinimeest. Seda kõike ma teadsin, seega väga patriootlik pidi see näidend olema, on ju? 

See ei ole näidend, see on kuuldemäng vähese visuaaliga. Raivo E Tamm loeb oma koolitatud häälega ette metsavend Ruuben Lamburi raamatut "Alutaguse saaga".  Iga surma kohta ses raamatus süütab ta küünla, rida sai pikk. Muusikud mängivad lugusid mida pool sajandit tagasi lauldi sosinal.  Eile olid hääled valjud, publiku seast nii mõnigi laulis kaasa. Sõnu ei tsenseeritud, laulusõnad olid kohati jõhkramad kui metsavenna raamat.

Ei imestaks kui varsti avastavad näidendi plaanpee parteijüngrid ja saame kuulda kuidas eesti natsikud glorifitseerivad mõrtsukaid, vennad koledad oma netikirjutistes juba vihjavad bandiitidele, küll mitte selle raamatu ja esitusega seoses, aga on inimesi, kelle suund on sirgelt mädasohu.

Viige oma lapsed viimast metsavenda vaatama. Neil on seal raudselt sigaigav, aga las kuulavad, midagi jääb meelde ikka. Ausalt.

Ma ise olin eile õhtul nii väsinud, et kuigi teatriplatsile Jalgsemal oli vaid tiba üle veerandsaja kilomeetri sõita pidin tee peal kümneminutise magamispeatuse tegema. Ka kohapeal oli pidevalt soov "silmi puhata", ega hea olla ei olnud. Kõigest hoolimata oli külaplatsil Pitka muuseumi taga väga lahe õhkkond. "Tagumised read, võtke pingid kaenlasse ja tulge lähemale!". No midagi sellist ei kuule just tihti. Pisikesi jutuajamisi tekkis võõraste vahel, mitte, et ma neid ise väga hindaks, aga publik oli vaba, ei olnud akadeemilist kammitsetust. 

Kuhugi kaugele teatrisse ma eilset kogemust otsima ei sõidaks, aga kodu lähedal tuleb kõik korralikult ära vaadata. 

Natuke õudne, aga loeme selle õuduskomöödiaks küünlavalgel

Iga kontsert mis algab Kashmiriga saab selle eest lisapunkti. 

 Seda ka siis kui tegu on orkestriga millesse kandideerimise eeltingimus on, et moosekant on, noh, moosekant: te ju teate muusikalist kollektiivi The Tomahawk Brothers? Seda, kus oli pillimehi, kes jäid alguses mõned taktid maha, aga mängisid kõik noodid ära, jõudsid loo keskel taktidega järele ja läksid lõpuks möödagi? 

Kui Eestis inimene, kes peab viisi ja oskab mõnda pilli mängida tahab raha teenida teeb ta külasimmanite jaoks süldibändi ja nimetab selle "Papüüruseks" või "Lillekeseks" või muuks selliseks. Kui sama tahetakse maailma laiuselt teha hangitakse skeletikostüümid, bling-maskid, pannakse peale gooti meik ja minnakse turneele, kus kajamasinat kasutatakse isegi flöödiviisi esitamisel. 

Olgu, enam ei unda. 

 Ah, natuke veel: rockmuusikat esitada klassikalises kontserdisaalis on kuritegu. Publikum istub, põlved ontlikult koos ja muusikud lammutavad laval Honey Balenciaga stiilis konte murdes - niisugune dissonants ajab õlad krampi. Mu noored kaaslased olid üsnagi vaimustunud, koduteel lauldi autos "Zombie't" nii, et ... jah, sellel, et keegi meist muusikuna ei tööta, on põhjus. Mul oli hea meel tõdeda, et "Paint it black" tundsid nad ära ja koletult kahju, et "Chop suey" ja "Smells like a teen spirit" võttis aega enne kui tuli kohmetu "aa, see..!" 

Lõbus oli, sest seltskond oli lõbus, ei kahetse, aga teist korda väga ei läheks. 

Laval olnud kolbal oli tõsine hambumushäire, esihambad käisid kokku nagu hamstril, purihambad ei kohtunud iial. Sellepärast ta nii kõhna ongi, eks proovi sel moel midagi närida!

Me ooperit, me ooperit

 

Kui setokeelset ooperit minna vaatama koos võrokesega ei saa sellest päris head nahka tulla. Õnneks oli tegu väga väikest kasvu ja äbariku võrokesega, tema jauramine teemal, et setod oma ooperi püsti pannud põlisel Võromaal sumbus sahinal samblasse ja rahvarahutusi ei tekkinud. Ma pole neis seto-võru piiride tõmbamises väga kopenhaagen, mu poolest võib see olla mis maakond too koht iganes olla tahab ja homme Harjumaaks hakata. 

Kuniks too maalapp veel setode käes pantvangis on, saab seal vaadata ooperit meeste ebamõistlikest otsustest kus sõda, söök, jook, kirglised naised ja sama kirglik muusika neid paarkümmend aastat pärast sõja lõppugi veel koju ei lase ja kuidas samas maailmas on normaalne, et toda ilmahulkurit koju ootav naine vahepeal kortse ja kosilasi kogudes lapse inimeseks kasvatada on jõudnud.

(Ah, lugege raamatut!)

Lavastamisel on mõeldud kõigele. Pisiasjad. Palgi, millest Odüsseus endale ühe naise hülgamiseks, et teise naise juurde naasta sup-lauaks raiub, töötlemisel lendav saepuru, Kirke pagev kass, sireenide saarel tormis lehvivad puud - kõik lõid meeleolu. Notsud ja seatapp, aegluubis esitatud võitlusstseen, taamal graatsiline ratsanik tulisel hobusel.

(Ah, minge vaatama!)

Teise vaatuse alguses tuli maha sahkam külma vihma. Loodan, et kostüümide kuivatamiseks on olemas hea koht ja näitetruppi ootab õhtul saun, mis külma luudest välja peletab.

Kui ses kohas kunagi midagi uut lavastatakse olen kindlasti kohal.

Jõe pääl ja orus

 

Nii tore, et  masintõlkes on ämbrinimekiri tõlgitud kui unistuste nimekiri. Sõpradel oli ämbrisse vaja saada sümfooniakontserdil käimine, kohe päris ära hirmutada neid ju ka ei taha, seega sai valitud esimeseks maitseks rasvavaba kontsert: Vanemuise sümfooniaorkestri suvekontsert Kassitoomel. Pühapäine päev, läksime üksiti "turisti tegema", Pegasusel jõe peale tuuritama. 

Jõe pääl oli tore, parmuvaba ja tasane. Keegi meist ei ole Tartuga seotud olnud, meie jaoks oli huvitav kuidas päris-Tartut jagus justkui rohkem ühte jõeserva ja need hõbepajud! Kõrkjad! Vesikupud! Vissid!

Too viimane - põlvini vees solberdavad jõelehmad - tekitas küsimuse, et kui talumees viiks oma kümnete mullikate toodetud sõnniku iga päev käruga jõkke oleks see kindlasti probleem samas kui sama sõnnik jõevoolu alla jäänud karjamaal ei ole kellegi jaoks mure. Veider. Aga las ta siis olla. 

Lehmad, haigrud, kured, luiged, üks koer, üks rauast põder ja kümned robotmuruniidukid olid peale pisemate lindude meie loomakorje saak. Pole viga.

Kassitoomele jõudsime sündmatult vara, see andis meile võimaluse lausa toolide peal istuda. Võibolla ei olnud see parim valik, nõlval näis ka mõnus. Orupõhi äratas minus pisikese kinnise ruumi hirmu, pole kontserdi ajal roomas üle oru pilveke, mis alguses näis ähvardav ja vesine, kuigi osutus tavaliseks kuivaks nässiks, ma kujutlesin tolles ähvardavas faasis kuidas org täitub veega ja meid leitakse päevi hiljem, koivad keerdunud ümber metallist toolijalgade ja kontserdikuulamise nägu ikka veel peas.

Kontserdist endast ma väga ei räägiks, ma pole klassikalise muusika osas eriti haritud. Ilus oli on piisav? Ja see, et "Tartu marsi" uusversioon oli mu meelest kole on ilmselt juba liig? Aga no nii ta oli. Järgmine aasta ehk jälle, võibolla julgen siis ka seda öelda, et nooruke tšellist Mari Ellen Lutsar oli imeline ja Smetana Koomikute tantsus lasi orkester korraks viltu...esimene lugu, pole hullu, pealekauba äkki see pidigi nii olema ja hoopis mina olen...

Niidupäev

 Eesti Raadio meeskvarteti lugu loomulikult.  Publiku keskmine vanus oli mu meelest neljakümne tuuris,  palju minusuguseid ja hulga eakamaidki kelle jaoks need mesihäälsed mehed olid võibolla isegi omaaegsed õhkamisobjektid. Nostalgia, ilusmehi pole kunagi liiga palju.

Ma olin tollal selleks liiga väike.  Horoskoopi mäletan, seks ajaks olin just kooliga alustanud, neid laulumehi mitte nii väga. Oligi tore Eesti muusikaajaloos tiba targemaks saada, oma väga noore kaaslasega arutasime vaheajal, et etskae - pisike Eesti nagu pöidlaots, aga inimesi, kellest näitemängu teha jagub mitmesse suvesse ja otsa ei paista. Ja kui hästi meie näitlejad laulavad!

Õhtu oli kaugele sõitmist väärt, kuigi mu subjektiivse arvamuse järgi kadus lugu ise vahepeal muusika sisse natuke ära. Mitte, et muusika oleks nigel olnud, kaugel sellest, lihtsalt lugu oli natuke rabe. Taaskord taheti liiga ruttu liiga palju rääkida aga sukeldumise asemel snorgeldati, taguots veest väljas. 

Mis meelde jäi elik siis didaktiline moraal, neid jäi kuklasagarasse kihelema kaks:  ka mehed on karjääri nimel end tippu maganud (AH) ja inimesed, kes oma karjääri ühes punktis olid lausa sõlmes võisid tulevikus avastada end täiesti eri maailmades (UL ja EK). Terasmaa oli lihtsalt moraalne, ilma didaktikata.

Hoiatus neile, kes veel käinud pole, kuid plaanivad: teine vaatus ei ole esimesest lühem, hoiatage oma pepusid. Toolid pole hullud, aga, noh, pehmed ka pole.

Da Vinci kood

 

Selleks, et kõik ausalt ära ...äh, ikka kõigest ausalt aru saada on vaja enne läbi lugeda raamat või vähemalt tuleks ära vaadata film. 

Veidi enam kui kolme tunni sisse on pressitud tellisepaksune kriminull, mille skandaalne sisu omal ajal  kohtukutseid ja loosungitega marssijaid esile manas. Mul kui 70/30 ateist/agnostikul on taoliste emotsioonide ehtsust pea võimatu uskuda. Nojah, maailm on veider.

Maailm maailmaks, näidend on teemaks. 

Kriminullina hea. Raamatu lavastusena meh. Näitlejatest on vend Silast mänginud Roland Laos väga meeldejääv ja ühte teist pahalast mänginud Hans Kristjan Õis sai täna aasta vanemaks ning talle kingiti muuhulgas melon. Melon ei ole mu meelest söödav, kui te just küsima peate.

Kas soovitan? 

Jep. Kena suveõhtu krimikas, minge varem kohale, minge nii, et Viinistu galeriis oleks aega kolada, siis saate kriminullile lisaks ehtsa kunstielamuse ka. Fotol on pilt galeriiseinalt, ilmselt "Vaikelu Mohni saare ja kahe autoga". (Klaas, raamid)

Komödiandi lunastus

 

Nüüd, NÜÜD on Niinemets mu jaoks näitleja, pärast seda kui olen näinud teda kahes rollis - peaaegu tekstitu baarimees "Cafe Theatralis" ja Artur "Rahamaas".  Seni ei suutnud ma teda tõsiselt võtta, ütlen ausalt, et ta komödiandi-šõud on mu meelest hirmsad ja neid mällukeevitatud jamasid oli raske unustada.

Publik oli põhiosas selline, kes teadis sõnade offshore ja rojalti tähendust,  kes ei teadnud, need lihtsalt üritasid õiges kohas noogutada. Mul tuli mõni noogutus ilmselt vales kohas, keegi niikuinii ei vaadanud, sest laval möllati kujundlikult öeldes koomiksivormis Eesti panganduse ajaloo pesumajaperioodi ettelugemisega. Koomiks on sel puhul hea asi, jutumullid, esinejate esiletõstetud näod ja žestid, rasvases trükis kõnelemine. Pildid vaheldusid ülehelikiirusel, kui kontor pööras selja, sõidutati lavaservale korterikuubik, kahe pildi vahele mahutati Vene uusrikka läbu. Peened emotsioonid ei pääsenud läbi, neile tõmmati markeriga paksud mustad jooned ümber.

Väga intensiivne lavastus, ei mingeid hingetõmbepause, hool ja hoobil polnud vahet. Mina nautisin viimast kui hetke, mu tagumik natuke protestis, julmalt ebamugavad toolid olid. Selles olen vist ikka ise süüdi, sest meie kolmese seltskonna kõige õhukesem liige ütles, et temal küll ebamugav istuda ei olnud, niipalju olevat jama olnud, et kahel pool teda istusid mingid paksud.

Eksole. Need olime meie, tema teatrikaaslased.

Selliste sõprade olemasolul pole vaenlasi vajagi.... Andsin talle selle peale kommi. Küll ta meile järele jõuab.

Pallimängud, raisus muru ja ei mingit strippi

 Kontserdist on kirjutatud juba küll ja veel, nii head muusikat tegeva bändi esinemine ei saa olla midagi muud kui vaimustav. Või, noh, saab, aga õnneks seekord ei olnud. Ma fännan neid juba vähemalt kolmteist aastat, ei ole nad halvemaks jäänud raasugi, võibolla teatraalsust on juurde tulnud, suuri žeste ja nii edasi. Suur lava, peabki rohkem laiutama. 

Aga särki Dan Reynolds seljast ei visanud. Väljakutäis rahvast oli pettunud, üle poolesaja tuhande nördinud ohke. Võibolla seepärast, et kole külm oli, võibolla seepärast, et lavaesised kallid piletid soetanud publik ei osanud laule kaasa laulda. Pööbel tagapool lõõritas nagu ooperikoor, lava ees ...ei miskit. Peaaegu. Mina olen pööbel, ma küll teadsin sõnu, aga viisipidamise muret mul pole, seega ma lihtsalt tantsisin, siis sai sooja.

Kui sooja- ja sporditegemise jaoks vahepeal publikusse hiiglaslikud rannapallid visati sai nokkida vip-tsooni lennanud palle kommenteerides, et see on kallima pääsmega kaasas käiv boonus. Väljaku keskel puhuti seepeale täis üksildane sinine õhupall, mis seejärel väljaku ülaserva poole rändas.

Ah, ma niisama sapitsen siin. Kade lihtsalt ja ikkagi - särk jäi selga. Mis õigusega? Kliimaminister seebiks!

Kontserdi olmest endast: üks tuttav seal oli kõva kontserdisõltlane, ta teadis teiste taoliste suurüritustega võrrelda ja tema sõnul oli tegu väga hea korraldusega kui publiku poolelt vaadata. Ma usun teda, isegi kempsud püsisid kuuekümnest tuhandest inimesest hoolimata talutavas konditsioonis lõpuni ja see, hoolimata prostast proosalikkusest on igatahes oluline.

Kui ma kontserdilt minema hakates maha vaatasin, tundsin end nagu ema, kelle toas teismelised pinnakaga vahele on jäänud. Kes selle ära koristab? 

Muul teemal: ma olen ema ja ma olen pahane. Pojalapsed lähevad laulupeole laulma ja poeg magas piletite ostmise maha, nüüd on ise paanikas. Kui kellelgi on kaks piletit kuuenda juuni kontserdile, siis ma ostaks need ära ja annaks keretäiega koos pojale üle. Ma võin hästi väikese keretäie anda, sümboolse, kui müüja peaks olema õrna hingega... palun...