Leida ja luik

Kõige rohkem kartis Leida, et külarahvas hakkab tema üle naerma. Isegi mehe pahameel ei tundunud nii hirmutav, ometi oli Tõnu teada just oma järsu meele poolest. Seda, et Tõnu äkilise meelega käis kaasas ka kergelt tõusev käsi küla ei teadnud. Pere asi, ei ole kõigil vaja teada, mis koduseinte vahel juhtub. 

 Aga külarahva naer oli midagi, mis meele juba ette mõruks tegi. Niikuinii hakkavad ilkuma. Kes seda enne näinud oli, et lind naise kannul käib, tiibadega embama tikub ja... Leida ei tahtnud seda küll tunnistada, kuid tema meelest käitus lind nagu Tõnu, kui too napsuga liiale läks. Niipea kui Leida maha istus, oli lind teda pikali trügimas ja kippus nokkapidi seeliku alla. Hull loom, kuhu see kõlbab! No ei saa luigest lahti. Nii, kui ta peete kõplava Leida jalge ette lendas teda jälitava kotka eest kaitset otsima, nii ta Leida juurde jäi. Kotkas pööras pärast esimest kõplaviibutust kohe minekule, aga luik tuterdas vagude vahel edasi. 

Ei tulnud töö tegemisest enam midagi enam välja, mida sa ikka kõplad, kui suur lind tiibu ümber naise sättis ja muidu veidrusi tegi. 

Alguses arvas Leida, et lind sai viga. Naine istus põllupeenrale maha ja vaatas luige üle. Kusagil ei paistnud mingit haava – tiivad, jalad, kael – kõik olid terved. No ja siis oligi selline imelik hetk, mil Leida tundis, et linnu huvi tema vastu oli enamat kui päästmise tänulikkus. Täiesti tahtmatult vaatas Leida kohkunult ringi – ega keegi ometi ei näinud? Ei, ei näinud. Leida kargas püsti, rapsis seeliku sirgeks ja tõttas kodu poole. 

Eks kell oli niikuinii palju ja Tõnule oli vaja söök valmis keeta, küll klõblata ikka jõuab. Polnud see põld nii hukas ka tegelikult. 

Luik lendas Leidale järele. Mõne lennutiiruga jõudis ta naisest ette, siis ootas valge hiiglane teeveeres, millal leida talle järele jõuab, mõni teine kord tuli lind lestade lätsudes naise kõrval. Näis, et ta teadis, kuhu Leida läheb. Ega seda väga keeruline ära arvata ei olnudki, üksainus maja metsa veeres paistis, eks luigelgi nii palju mõistust jagus, et minekusuunast aru saada. Leida sundis end seda uskuma. Raske oli, aga sundis. 

Maja juures oli Leidal tükk tegemist, et luik tuppa järele ei tuleks. Vägisi pressis, kord oli tiib ukse vahel, kord löö teisel või kael pooleks. Lõpuks sai Leida ukse ikka kinni. Kes siis loomi majja laseb. Eks lindki on üks loom. Luik käitus nii kuidas tegelikult loomad käituma ei peaks. Läks Leida kööki, oli lind köögiakna taga, tiivad laial. Oli naisel elutuppa asja, kolistas luik nokaga seal vastu klaasi. Pruukis Leida sammud esikust läbi seada, kolkisid tiivanukid vastu välisust. Leidale tuli meelde, kuidas Tõnu noorena ehal käies pea samal moel käitus. Kui lakka ei lastud, istus hommikuni maja ees, lõpuks tuli marju korjama läinud Leidale metsa järele. Kusagil polnud tast asu. 

Leida punastas omaenda mõtetest. Kõigepealt seepärast, et talle tuli meelde kuidas tal ju tegelikult ei olnud metsa väga asja, mustikaaeg oli niikuini läbi saamas ja järgmiseks seepärast, et ta üldse võttis lindu Tõnuga võrrelda. Kustkohast sellised lollid mõtted üldse pähe tulevad... 

Tuleb midagi tegemist leida, rumalate mõtete vastu paremat rohtu pole. Leida rapsis kartuleid koorida ja lajatas lihapaki lauale. Pole siin aega unistada. Tõnule tarvis lõuna valmis teha, ega mees tohi mingi lolli linnu pärast söömata jääda. Leida vehkis köögis nagu vurrkann, iga liigutus oli mõttega tehtud, pea sai päevapahnast palju tühjemaks. Tõnu pidi saama korraliku toidu, mees PEAB saama korralikult kodust süüa, muidu pole naine naise nime väärt. 

Taldrikud lauale. 

 Kartulitelt vesi kraanikaussi. 

Liha laulis panni peal, Leida keeras koorekastme sina otsa ja vaatas automaatselt aknast välja – kas Tõnu oli juba väravas? 

 Väravat aknast seekord ei paistnud. Akna taga seisis suur lumivalge lind, tiivad akent katmas ja silmis meeletult igatsev pilk. Linnul ei oleks tohtinud sellist pilku kindlasti olla. Ei, mitte linnul, see oli mehe pilk. Sellise ees keerarakse kõik lukud ja riivid lahti ning nööbid kukuvad ise eest, niisugune pilk oli see.... 

Leida põrkas akna alt tagasi, pages tuppa, ust vahepealt pauguga kinni lüües. Ega ta mingi ebard ole, lind ei ole mees, nii ei tohi mõelda! 

 Aken klirises. Killud lendasid tuppa laiali, suur valge kogu oli ootamatult toas, Leida jalge ees, Leida rinnal. Leida ei teadnud äkki, mida teha. Mida ta olekski saanud teha? Lind oli enam kui sihikindel, põrand oli kilde täis ja oleks naine väga rapsinud, oles ta end nendega kõvasti veristada võinud. Ta küll surus lindu endast kätega eemale, kuid luik ei hoolinud. Nagu Tõnu... 

„Mida kuradit?“ 

Tõnu. 

Tõnu käsi rabas luige kaelast ja rebis linnu Leidast eemale. 

„Ma sulle, raisale..“ 

Leida kattis silmad ja jäi hoopi ootama. 

 Tõnu rasked sammud liikusid välisukse poole, oli kuulda suure linnu tiibade pekslemist, Leida hüppas kiiresti rõivaid kohendades püsti, just ajaks, et näha kuidas Tõnu poolt välja visatud lind keset õue maandus ootamatult õuepuid purustava välgulöögi varjus kuhugi pages, peaaegu haihtus. 

 „Mis sellel linnul viga oli? Ma pole sellist segast veel näinud. Tegi ta sulle viga ka?“ Tõnu küsimused olid murelikud, mitte pahased. Eks Tõnu jaoks oli see lihtsalt lind. 

 „Ei ole midagi, võibolla paar sinikat sain. Need lähevad üle. Tule sööma, pärast on vaja aken klaasida...“ 

Millised silmad sel linnul olid...

Fotojaht: kuumalaine

 

Oi, varsti saab läbi.

Kuumalaine nimelt. Kui enne ei saa, siis mardipäevaks ikka.

Aga kuum on tõesti. Mõni päev on kuum ja Aasia tolmust hall. Kujuta ette - kaamel lõi Karakumi kõrbes sõraga tolmupilvekese üles, kaameleid oli sadu, sõrgu neli korda nii palju ja tolmupusa ei maandunud enne kui Eestimaa põllud talle jalgu taakerdusid. 

Teine pilt on eilne superkuu superkuumas jaanilaupäevas superudu kompimas. Ei ole tal päikese jõudu, et udusse auku teha, ei ole.

No ja kui jälle külm on, tuleb see laine üles kütta. Saab sooja, saab nalja ja targemaks saab ka!

Teised kütjad:

Tegelinski 

Mummo

Lendav Konn

A.I.V.O

Emmeliina

Me peame rääkima fotodest

Dokumendifotodest. 

See teema on ilmselt üks, millest ei räägita kodudes, mille saladus viiakse laste eest hauda kaasa, kuid millega seotud hingehaavadest psühhoanalüütikute higist libedatel dermatiindiivanitel nuuksudes pihitakse. Iga kord, iga urrima kord on foto eelmisest hirmsam. 

Ei, ärge tulge rääkima vananemisest! Ma ei vanane, kõik mu kaaskondsed, lähemalt tuttavad ja ERITI need,keda kord paari aasta tahant trehvata saab vananevad, mina mitte. Isegi mu kleidid vananevad, ma ei räägi moest, selles eas kantakse rõivaid, mis on moest sõltumatud, ma pean silmas pesus kokkuminekut..jaa, isegi kapis pisemaks tõmbumist. Need tänapäeva kangad ei kõlba kuhugi. 

Ah, ma olen jälle teemast kõrvale kaldunud. 

Need dermatiindiivanid on ikka alatult libedad. 

Eelmise aasta lõpus juhtus mul ebameeldiv intsident, mille käigus avastati, et mu id-kaart on kuid aegunud. Juba mitmeid kuid! Kas oli mul kahe silma vahele jäänud hoiatavad meilid või polnud neid seekord tulnudki, ei tea. Aga näiteks eelmise aasta suvel olin käinud piiri taga juba aegunud dokumendiga. Piirivalve? Piletimüüjad? Valvsad kodanikud, kus te küll olite? 

Seega vajasin uut id-kaarti. 

Uut id-kaardi fotot. 

Keset kõige akuutsemat piirangute perioodi... 

Aga inimene võib nii loll olla, et unustab tähtsad asjad, kuid peab kaval olema, et mure kiiresti lahendada. Kuna millegipärast ei olda PPA-s reeglina nõus tunnustama inimese (aka minu) ajas muutumatust (kaabakad!) ning seega oli vaja uut fotot, siis kõige lihtsam on need ju ise teha. Mõned reeglid, ei midagi ületamatut – kuri ugrilik näoilme, prillideta, neutraalne taust. Aparaat kohviruumis statiivile, ise seina äärde. 

Nagu ikka ei kõlba esimesed kümme pilti, kolmeteistkümnes foto ja kahekümne viies pilt on eriti koledad, vahepealsed ei vääri isegi foto nime. Meeleheide võtab maad. Äkki kostab kohviruumi ukselt murelik küsimus: „Misaja sa teed siin?“ 

Kõige Kõrgem Ülemus tunneb huvi oma alluva kummalise aktiivsuse üle. 

Normaalne ju, meie kabinetid on ühe koridori peal, mina ka ei julgeks hullumeelsega ühe katuse all töötada. 

Kurtsin oma muret ja selgitasin, mis plaanis. 

„Oota, ma aitan!“

Kurivaim... Aga olgu siis. Väheke kummaline näis, et ta pilte tehes (ka tal ei õnnestunud see esimese korraga) ta kahtlaselt naerda mugistas. Kuna ma tean, milline ma fotodel oma igikestvas nooruses välja näen – fotod on valelikud tõprad!- siis ei olnudki tema reaktsioon eriti üllatav. Ja tõepoolest oli üks tema tehtud pilt normidele vastav. Muidugi mitte reaalsusele vastav, kindlasti mitte portreefoto normaalsest inimesest, absoluutselt erinev sellest, mida lootsin saavutada, kuid kõlblik. 

Saatsin vajaliku info ära, avastades, et tegelikult elame me siin Eestis või sees, igasugune dokumendimajandus on ikka ülilihtne, jäin ootama, millal teatatakse, et tulgu ma oma uuele isikut tõendavale dokumendile järele. 

See läks kiiresti. 

Politseiametnik, kes id-kaardi mulle kätte andis, oli kaarti ümbrikust välja võttes veidi kummalise näoga. Uuris pilti, uuris mind, uuris jälle pilti....Kuna oli maskikandmise aeg, siis enne plastikkaardi kättesaamist pidin korraks maski eest võtma. 

 „Mm...äratuntav...“ 

 Imelik väljend, on ju? 

Kuni ma väljas ise oma dokumenti imetlema hakkasin... Nüüd ma tean, mida tunneb maakera, kui ta vaatab paberile prinditud kaarte. Väljavenitatud Gröönimaa, vorstikujuline Antarktika, maakera kuklapool samal pildil palega... Mu foto pole portree, see ei ole näopilt, see on kera pinnalaotus. Samal pildil on korraga nii nina kui kõrvatagused ja kindluse mõttes on kogu ilust veel teerulliga üle sõidetud. Kes see oli, kes ütles, et vanad dokumendifotod tuleb alles hoida, sest aastate pärast uusi soovides võib imetleda, kui kena sai tollal oldud? Igatahes see kaart läheb aegudes suurele tuleriidale, andku mulle keskkonnakaitsjad andeks! 

Aa, ja mis veel kõige hullem: juhiluba. See aegus mõned kuud hiljem. 

Mis te arvate, kas sinna läks automaatselt sama foto mis paar kuud varem id-kaardile või jaa? 

Järgmised aastad kuni nende dokumentide aegumiseni istun sisepaguluses. 

Kõige Kõrgem Ülemus küsis, kas ma oleksin nõus pärast elu normaliseerumist komandeeringusse minema. 

Krt, ise ta tegi selle pildi, vastus peaks ju ilmselge olema?

Illustratsiooniks valisin dokumendifotoks mitte kõlbava portree. Olgu, et mõlemad silmad ja kõrvad on näha ning näoilme on sobivalt tuim, ei ole taust piisavalt neutraalne. Ärge sellist PPA-sse pakkuge.

Sada viiskümmend päeva enne

Ainult nina ja suu paistsid koheva kapuutsina rullitud teki seest välja. Nina, suu ja aurupilv, mis hingates nende kohale tuprus. Üks silm oli ka näha, teki alla olija silm, kedagi teist seda kummalist vedurit vaatamas ei olnud. Oleks tekikott olnud valge, oleks võinud fantaseerida lumistel väljadel sussutavast auruvedurist, aga kangas oli sobimatult mooniõieline. Auruvedur kihutamas läbi moonidest punetavate alpiaasade? Ka nii võis mõelda. Kuigi need mooniväljad õitsenuks pakases.

Joonatan ei tahtnud ennast eriti liigutada, teki all oli soe, kuid ta teadis, et pisimgi liigutus nihutaks vastu ta unesooja ihu mingi jäise tekisiilu või laseks kusagilt nähtamatust praost sisse tuba vallutanud hammustavalt külma õhu. 

Selle viimasega pidi midagi ette võtma. 

Joonatani käsi siugles nagu uss teki troopikast toa arktikasse ja, saanud voodi eest põrandalt näpud seal vedelenud dressipükste ja kampsuni taha, lipsas koos saagiga urgu tagasi. Aaaaahhh... koos riietega saabus paradiisi jäiset väljaviskamise eelaimdust. Joonatan toppis teraskülmad riided põlvede ja keha vahele, et neid pisutki soojendada enne paratamatut tõusmist, kuid see tegi asja hullemaks, viimanegi öö jooksul kogutud soojakribal imbus põrandalt korjatud riietesse ja kadus sinna kui poleks seda olnudki. 

Polnud parata, Joonatan viskas teki pealt ja ähkides ning vandesõnu neelates toppis jalad püksisäärtesse. Kampsunit üle pea vedades tundis ta, kuidas tibutagi üle keha karvu püsti ajas. Kõige selle kõrval tundusid sussid lausa soojad olevat. 

Kole külm oli. Joonatan teadis, et kui ta tule ka kasvõi minutiga üles teeks, oleks tuba veel mõnda aega nagu siberi põõsatagune – pelk tuulevari, ei enamat. Joonatan mõtles pilgukese ja tiris moonipunase teki endale selga nagu sulemantli. Noh, päris mantli mõõtu see küll välja ei andnud, aga käisteta keebiks kannatas seda ikka mõelda. 

Joonatan proovis, kas hingeõhk ikka veel paistis. Paistis küll. Naljapärast toaõhku puhutud pahvakad olid nagu minipilved. Joonatan mõtles end oma teki sees mäeks, mille tipu ümber pilvetupsud tekkisid ja hajusid. Väga pikalt ta aega ei viitnud, mäel hakkasid jalad külmetama. 

Pliidipuud olid õnneks toas. Kriskad said eest, koldesse läks pihutäid tohtu ja mõned peenemad puud, leek tuli üsna pahinal üles. Esimese veerandtunni jooksul läks tuba justkui veel külmemaks, jääkülm õhk hakkas liikuma ja pures iga viimast kui katmata kohta, millele ta pihta sai. Pahkluud oleks kui liustikuojaga kasta saanud, sõrmedest said klõbisevad purikad. Joonatan kiitis end mõtte eest tekki mantlina kasutada, mine tea, ilma selleta oleks ta puhta pulgaks külmunud, selles oli ta kindel.

Järgmised puud olid juba tüki toekamad, pliidisust levis sooja ka kütja näkku. Mõnus. Puud praksusid, leek vuhises, toas oli tunda kerget kärsahaisu. 

Nagu keegi oleks kanal sulgi kõrvetanud, tundus Joonatanile. Imelik, polnud siin ju mingit kana. Lõhn seevastu oli, aina tugevamaks läks. Siis märkas Joonatan, et puude lustakas praksumine oli telle tekisaba peale pisikese tuki visanud, sealt see sulehais tuligi. Sorts vett tekinurgale kustutas küll leegi, kuid Joonatan teadis, et ta peab enne õhtut tekisaba kuivaks saama, muidu oleks järgmine öö olnud vägagi ebamugav. 

August pudises natuke sulgi. Pisiasi. Pole midagi, mida tükk teipi ei parandaks. Auk kinni teibitud, viskas joonatan teki pliidi soemüüri taha nöörile, seal kuivas sügiseti isegi vihmamärg jope ära, mis see tekinurk ära pole. 

Suure sahmimise ajal oli soe Joonatani üles leinud. Juba õhkas ka plidirauast suveõhku, pliidikülg hakkas leigeks minema. 

Puid pidi kindlasti juurde tooma. Lumi õues kriuksub, mõtles Joonatan. Ah, olgu külm, ikka parem kui märjad jalad. Ja ahjupuid on ka vaja tuua, näe, kaks päeva ei viitsinud kütta ning tuba oli kohe vilu nagu sahver. Ahju tuleb siis kohe lihaga tangupuder hauduma jätta.

Homme saab ärkamine sootuks teine olema, mõtles Joonatan. 

Sooja toa ja sooja söögiga. 

Suveni oli ainult sada viiskümmend päeva.

Avastasin, et esimene foto on tehtud samas suunas kui eelmise loo kõrbepilt.

Lihtsalt natuke erinev ilm. Veidi lumine.

Teine pilt jäädvustab hetkeseisu.

Kell 4.05

 

Kestab viiekümnepäevase hamsini aeg. Pesu on korvis kuiv enne kui see nöörile riputatud saab, õhtuks elame herbaariumis, kus kuivade lehtedega puude all kerkivad paberkuivade põõsaste vahel haprad otse juurelt heinaks tahenenud kõrred. Pisematest lindudest saavad tibatillukesed põõsa hagudeks muutunud okstest konksus varvastega kinni hoidvad muumiad. 

Siis tuleb öö ja udu laseb oma jõe valla. Kõik hakkab elama, maapind on korraga taas pehme, õhku saab hammustada justkui mahlast magusat õuna ning kõik kasvab kiirustades, ajab oma vääte laiali ja viskab õisi lahti. Kiire, kiire on, need kasinad tunnid tuleb elada nagu oleks see viimane võimalus. Kuivanud linnukribalad sulavad öö õhus elusaks ja annavad endast häälekalt teada, põhkkuivade kõrte otsa ilmuvad eikusagilt pöörised ja nutid. Tormakust on tunda igast muutusest.

Ongi kiire. Öö saab niikuinii läbi.

Kohe plahvatab päike ja äratab tuule.

Võta kanad, see on lõbus...

Kell on neli hommikul. 

Pool viis, viis on ka veel üsna hea aeg, kell pool kuus hakatakse mu peale juba kaagutama. 

"Kella ei tunne või? Päike on juba pooles taevas, sina ilmud ilmud praegu! Oo, punased varbaküüned!" 

Litaki!

Nokad on neil nagu kirkad. 

Lonkan tuppa, proovides pooleldi otsast raiutud varvast mitte muru sisse kaotada ja poen tagasi teki alla. 

 Kell on ...midagi. Igatahes on viisakas juba ärgata. Ma vähemalt püüan viisakas olla, vabadel päevadel väga ei õnnestu, aga tõesti, ma püüan. 

Katkun värsket mahlast rohtu, võtan näpu otsa ämbri leotatud koerakrõbinatega, võibolla on seal ka mannapudrujääke või muud taolist. Mind oodatakse. 

 "Munakoori polegi? Suppi järele ei jäänud? Õgardid. Ükskord oli kohupiima, miks täna pole? Oo, punased varbaküüned!" 

 Kirkahoop tabab täpselt sama kohta nagu hommikul. 

Pole hullu, ma olen lonkamises juba proff. 

Kuudis on neli muna. Neli! Munemiskohuslasi on kümme tagumikku! 

Toas kontrollin, ega varvas õue ei jäänud. Õnneks mitte. Valutab. Võtan riiulist juhusliku raamatu, juhtumisi on tegu kokaraamatuga. Täiesti juhuslikult avaneb see kana-klimbisupi retsepti kohalt. Kae kokkusattumust... 

Kell on viis õhtul. Või kuus, igatahes mitte veel seitse. Viin linnuaeda peenardelt rohitud pahna. Vastu võetaksegi seda nagu pahna. 

 "Hm, kuiv umbrohi. Isegi putukaid pole küljes, igav! Oo, punased varbaküüned!"

 Kirkast noka asemel on asfaldipuur. 

Kuudis on veel mõni muna. Panen toas varbale plaastri. 

Kell on pool üksteist õhtul. Mina olen ühel pool aeda, teisel pool võrku vaatavad vaatavad mind kümme silmapaari. Meenuvad filmid vangilaagritest. Tunnen kerget süütunnet, lähen tuppa ja pistan kokaraamatu tagasi riiulisse. Poole tunni pärast, kui seni kanadeks peetud dinosaurused osutuvad öökullideks ja kuuti magamamineku asemel mind endiselt läbi võrgu jõllitavad võtan raamatu jälle välja. Raamatut lauale visates avaneb taas supiretsept. Juhuslikult, loomulikult. 

 Pool kaksteist. 

Kanu pole näha. Kuudi ust kinni panema minnes kuulen põõsas paari kana hingamist. Sabistan käega põõsas, solvunud prouad liiguvad demonstratiivse aeglusega kuudi poole, valgustan neile taskulambiga teed. Varvaste peale valgust ei lase, see oleks enesetapp, olen seda viga teinud. 

Südaöö. Varbad puhtaks, uus plaaster peale, magama. 

Kohe saab kell ju neli... 

   

Pildil olevad kanad pole teemaga seotud, need on hoopis teised tibulinnukesed, kümme kilomeetrit linnulennult minu kondorikarjast.

Fotojaht: ei viitsi, ei viitsi

Ei viitsi.

Ei viitsi uusi pilte teha, ei viitsi sääskegi tappa. Viimase tõdemuse illustratsioon on õige mitme aasta vanune, sest uusi teha ei viitsi. Praegu jääksid pildile selle sääse lapselapselapse...jne...lapselapsed. Tookord lasin tal minna, sest ei viitsinud, saage aru!

Laisku on veel, olgu universum tänatud!

Tegelinski

Lendav Konn

A.I.V.O.

 

Minu

Minu Markuse väljakul lendavad tuvid, kellest ei jää maha ühtegi plärakat ja gondlid hõljuvad värske mere järele lõhnavatel kanalitel.
Ma pole Veneetsias käinud.
Mu püramiidid on keset laia kõrbe, silmapiiril õõtsub vürtsikoormaga karavan.
Ma pole Egiptuses käinud.
Mu Ateena on kiiskavpuhas marmorlinn, milles ajalugu serveeritakse jumalate endi poolt ja toogad on argipäevarõivad.
Ma pole Kreekas käinud.
Minu armastus on sädemed ja linnulaul värske allika juurde viival roosialleel keset hommiku värskeimat hetke.
Ma pole...

Koristaja

"Kas sa saad siia tulla?" 

"Homme kell kümme, kas sob..." 

"Tule kohe, palun tule kohe, mul on abi vaja!" Truudi hääl telefonis oli nii ärev, et mõtlemiseks, saati veel vaidlemiseks ruumi ei olnud.

"Tulen" 

---

"Astu kohe edasi, aita see kapp paigast lükata. Pärast tagasi ka ja divaniga teeme kohe sama!"

"Mis sa ...koristad või?"

"Võta siit kinni, jah, just niimoodi ja nüüd ...korraga...!" 

Kurat, selles kapis hoiti vist naelu. Kuupmeeter naelu, vähem ei olnud lihtsalt võimalik. Truudi oli kadunud seina ja kapi vahele, tolmuimeja üürgas, lapp välkus, paari minuti pärast pistis ta higise salkus juustega pea kapi tagant välja ja kamandas "Nüüd tagasi! Kõvemini, see on päris raske!" 

Jaah, ega ma sellest aru ei saanud, et raske, kus sa sellega. 

"Aitäh, et ütlesid, ma ei teadudki, et raske! Mida sa nüüd nii laamendad, president tuleb külla või..?"

"Tuleb või? Millal? Kust sa tead?" 

Näis, et Truudi mõtles millelegi muule, mu jutust noppis ta välja ainult talle arusaadava valemi abil mingid märksõnad ja sisu - see tuli kusagilt mujalt. Sisekosmosest, nagu ta ise tavatses öelda. 

"Ei mina tea, kes siia tuleb või ei tule, sa kraamid nagu segane. Mingi häda peab selleks olema ...?"

Samal ajal oli Truudi vaiba diivani ees rulli keeranud ja kaugemale tõmmanud.

"Tule nüüd, see tuleb oma kohalt ära saada, issand, mis seal all võib veel olla!" 

"Mis seal ikka on, krõpsupuru ja mõni õllepudeli kork parimal juhul. Rikkaks sa sellega ei saa"

"Jäta naljad, võta otsast!"

Ma ei teadnudki, et Truudis nii kõva kamandaja peidus on. 

"Issand jumal küll, siin on kaks sokki ka! Mustad sokid!"

"Tore, saavad kaks õnnetut paari jälle kokku, maast leitud raha!"

Täna ei jõudnud mu naljad üldse kohale. Mitte, et tee oleks pikk olnud, teed lihtsalt ei olnud enam olemaski. Selge sirge kõva müür oli püsti, sellest kukkusud kõik muiged vigastena maha.

"Kus ma neid pesen nüüd, mul masin juba käib!"

"Pesukorv põles maha?"

"Pesukorv on tühi!" 

"Siis mahuvad need sokid sinna ilusasti ära" 

"Ei, ei tohi, seal ei tohi pesu sees olla, mis minust niimoodi mõeldakse.." 

Nüüd ei saanud ma millestki aru. Kaks sokipossi pesukastis oleks justkui maailma lõpp olnud. Ma küll teadsin, et Truudi jaoks on korras kodu väga tähtis, ta oli mitmeid kordi kurtnud, kuidas ta ei taha koristada, kuid peab, sest "Kodu peab korras olema, muidu inimesed räägivad.." - aga nii hull polnud ta mure kunagi olnud, et pesukorvis olev pesu teda meeleheitele oleks ajanud. 

Midagi oli valesti kohe väga valesti. 

"Mis nüüd lahti on, mis sündmus sul kaela kukkumas on, et..." 

"Ära küsi. Õudne" Truudi pilk langes kellale, "Issand, vaata mis kell on!" 

Nüüd ta isegi ei juhendanud mind, rabas ise diivaniotsast kinni ja ta meeleheide oli nii suur, et oleksin võinud vanduda: ta oleks selle hiiglase täiesti üksi paigale tagasi saanud, ise kasvõi pooleks murdudes. Kargasin appi, sõbrannat sandina näha oleks olnud liig.

"Kööki!" 

See oli käsk. 

"Külmkapp!" 

Nüüd ma juba teadsin, mida minult oodati. Kapi tagant tuli välja natuke tolmu ja kuivanud hernes, mis Truudi lausa õhku ahmima pani. Kapp tagasi. Elutoa vaip lahti rullida. Sokid käsitsi kraani all puhtaks ja koos pesumasinast võetud riietega kuivatisse.. 

"Need ei kuiva ära!" Selles lauses oli ahastust ja pisaraid.

"Kuivavad ju, varsti on kuivad" 

"Õigeks ajaks ei kuiva!" 

"Millal on õige aeg?" Truudi lõi käega ja läks kööki, istus seal tooliservale nagu vaene sugulane, kõõludes ja hoides end lauale toetumast. Näis, et rabelemised olid rabeletud, nüüd oli ootamise aeg. Lasin pilgul köögis ringi käis. Truudi oli alati korralik. Alati. Aga nii korras kööki ei olnud ma isegi temal enne näinud. 

"Millal sa seinad üle värvisid?" 

"Ma ei värvinud, ma pesin need eile õhtul üle"

"Lae ka pesid üle?" 

"Muidugi" 

Vaatasin üle ukse elutuppa. Aknad olid nii puhtad nagu poleks seal klaasegi ees. 

"Kudas sa aknaid pesid, sa kardad ju kõrgust?" 

"Ah, ära küsi" 

"Räägi nüüd, mis juhtus, mis sul hakkas? Selline lahing peetud, ma ju rääkisin sulle kaks kuud tagasi et mis sa tapad ennast, võta koristaja!" 

"Võtsingi" 

"Misasja... ise endale maksad koristamise eest palka?" 

"Ei" 

"Mida ma siis siin praegu nägin?" 

Truudi justkui sättis end vastama ja samas hoidis vastust tagasi. Midagi lihtsalt pidi olema valesti.

"Kas sa palkasid koristaja või ei?"

"Palkasin" 

"Kas koristaja ei võtnud tööd vastu?" 

"Võttis" 

"Mis ajaks, miks sa praegu ise rookisid?" 

"Kohe tuleb, kümne minuti pärast umbes..." 

Ma ei saanud enam millestki aru. Isegi küsida ei osanud enam midagi. 

"Kuule, koristaja on võõras inimene, ta tuleb siia ja mida ta minust mõtleb kui mul kõik sassis on? Ma ei saa enam niimoodi tänavalgi käia, mõtle, kui tuleb mõni koristaja tuttav vastu ja mõttes naerab - näe, see on see mutt, kellel diivani all sokid vedelesid!" 

---

Uksekell helises. 

"Issand, mul on pesu veel märg, mida minust mõeldakse..." 

Truudi ahastus enne esikusse sööstmist oli südantlõhestav.

Musi

„No teeeereee!“ 

Koputamisega vaeva ei nähtud, see ei olnud ju ometi esimest korda niimoodi tuppa sadada. 

Uksed kolksusid, kingad lendasid hoogsalt hunnikusse, pakid ja kotid mürtsatasid ja lätsatasid järjest toapõrandale hunnikusse. 

„Kuidas vahepeal läinud on, ootasid meid, eksole? Kohal, memmeke, kohal oleme, näita aga ette, mis teha vaja..“ 

Jutt vajus kuidagi äkki laiali. Külalised olid kambriuksele troppi kogunenud ja vaatasid nõutult tuppa. Sealt vaatasid neid sama nõutult Hilda-memm ja naabri-Jakob. Kohvitassid vajusid nende näpust pikkamööda lauale, suu tegi veel viimaseid mälumisliigutusi, teises käes oleva küpsise küljest pudenes puru lillelisele laudlinale. 

„Tere jah, kohe nii ootamatult..meie siin ajame juttu ja...“ memm leidis esimesena jutusaba üles. Natuke sõlmiline see ju oli, aga vaikuse sai vähemalt katki. 

„Noh, tere jah, ma siin tõesti..ajame Hildaga juttu ja arutame..“ Jakobi jutt oli samamoodi sälkusid täis.

 „Ma sätin kohe kodu poole ka niikuinii“ 

„Kus sa enne lähed, kohv joo lõpuni, ega ma seda siis muidu keetnud!“ manitses Hilda, kuigi tal endalgi näis tõusmisega kiire hakavat. 

Külalised ikkagi, kaugelt ja hulgakesi. Külalised ise proovisid ka veidi hoogu tagasi sisse saada. Teretasid ja hakkasid oma kompse kööki tirima, küll poeg ja minia juba teadsid, kus kappides emal asjad käivad. 

Lapselapsed ei lasknud ennast ees oodanud võõrast häirida ja pärast vanaema kallistamist tormasid õue – koeral vaja end üle lakkuda lasta ja hanedega tagaajamist teha.

„Las ma ise, anna see..“ proovis memm kaugete külaliste sebimisele end külge haakida, kuid kus sa sellega, noored oled kiiremad. Nagu alati, ainult täna olid nad millegipärast pisut rabedamad kui tavaliselt. 

 „Lase, olla, ma saan, sina istu ...istu oma kohvilauda“

Ei, ei, see ei olnud rõõmus hääl. Neis sõnades oli pinget.

„Minu köök, teen mis tahan“ 

Kui see olgi naljana öeldud, siis nii seda ei mõistetud, minia lasi kompsu kolksuga lauale ja mühatas „pane siis ise!“ 

„Ma nüüd ikka lähen, tead, oli tore juttu ajada ja...“ Jakob oli end märkamatult ukse juurde nihverdanud ja toppis soldati moel püsti seistes  jalgu kingadesse.

„Mis sa nüüd, meil veel kohv... „ 

Jakob ei lasknud end segada 

„Ma teinekord tulen jälle!“ 

Hilda astus Jakobi poole ja sirutas käe. Oli see nüüd teise takistamiseks või hüvastijätuks, mine võta kinni, aga see, mis järgnes oli kõigile väga ootamatu. 

Kõigile, isegi Jakobile endale. 

Kustkohast tal äkki see mõte nüüd tuli – tõmmata Hilda kättpidi endale lähemale ja talle otse suule musi anda. 

Otse. 

Suule. 

Mopsuga! 

Ja läinud ta oligi. 

Köögis oli nii vaikne, et kui keegi oleks taibanud kõrvu kikitada oleks vist tolmu tekkimise sahinat kuulda olnud. Paus ei kestnud kaua.

„Mis see siis nüd oli?“ poja hääl oli jäine. „Mis sul arus on? Sellise vanamehe oled majja kutsunud!“ jäisusesse tekkis akvarellina leviv etteheiteplekk. „Kas ta käib siin tihti?“ 

Hilda, kes Jakobi ootamatust teost sama üllatunud, vaatas poja poole. 

„Me ikka mõnikord oleme koos kohvitanud ja Jakobiga käisime mineva nädal linnas poes ka ja..“ 

Mitte „Jakob viis mind poodi“ vaid „käisime koos Jakobiga“ Need on ju täiesti erinevad asjad, mõtles minia. 

„Sa ikka mõtled ka, kui vana sa oled?“ 

„No Jakob on vanem ju!“ 

„Said aru küll, ära keeruta“ poeg oli end mõttes juba üsna üles kütnud, „sinu vanuses ei sobi sellised asjad, sihuke vanamehepäss. Musitamas! Sa mõtle oma ea peale!“ 

Kui Hilda alguses tundiski end kuidagi süüdlaslikult, siis kohe kui poeg talle tema vanust nina peale viskas tundis ta ennast turri tõusvat. Kas nüüd hakkab poeg talle ette kirjutama keda ta tohib ja keda ta ei tohi endale külla kutsuda? 

Nii ta küsiski: „Kas nüd hakkad sina mulle ette kirjutama, keda ma tohin ja keda ei tohi endale külla kutsuda?“ 

„Kust sa seda võtad, kutsu keda tahad! Aga ära lase mingil ilasel vanamehel ennast suudelda! See ei kõlba enam, mõtle kui vana sa oled!“ 

Minia tundis, et midagi läks valesti. Ämma vanus ei olnud kindlasti teema, millele ta mees oleks tohtinud nii hoogsalt sisse sõita. 

Hilda astus paar pikka sammu toa poole. Anna vits kätte ja poeg oleks sellise siraka saanud, et...kuigi vähemalt poja lapsepõlves ei olnud Hilda veel vitsa võtma pidanud. Kas nüüd oli lõpuks õige aeg? Viimane aeg? 

Poeg tajus õhus elekrit ja jäi vait. 

 Oli ka aeg. 

„Minu vanuses, minu vanuses – kas ma pean oma vanuses kodus ahju taga istuma ja sukka kuduma? Ma koon ju! Teil kõigil on minu kootud sokid jalas! Minu vanuses! Surnuaias pean haudu riisuma või? Riisutud! Aiamaa on ka rohitud, tahate – minge ja sööge end maasikatest täis ja haugake sibulat peale! Seda ma võin, oma vanuses, jah? Muul ajal istugu ja vaadaku aknast välja nagu puust nukk, mis see vanainimene ikka teha tohib, jah? Aga vot meesterahvast majja kutsuda ei või, äkki hakkab suudlema, eksole, näe, just suudleski! Ja teate – see oli hea! Tahan, suudlen veelkord, praegu võin minna ja ta tagasi kutsuda ja siis võtan ja annan talle otse suule ...oma vanuses! Annangi musi!“ 

Ah, see oli natuke liig. Hilda tundis kuidas põskedesse puna tõusis. Või noh, las tõusis, seegi tundus hea. 

"Ma ei ole puust nukk, ma pole kunagi puust olnudki ja teate, isegi vana puu õitseb!"

Poeg ja minia olid päris vakka. 

Mitte just kuulen-tolmu-langemas-vakka, sest eks Hilda ärritunud hingeldamine oli päris vali, kuid laste hääled õuest kostsid tuppa ära küll. Lähemale tulev jooksumüdingi oli kuulda. 

Uks läks pauguga lahti.

„Emme, hanedel on pesas munad! Ja Madli võttis maasikaid!“

„Tema võttis ka maasikaid!“ 

„Sina võtsid enne!“ 

„Madli, Marta, teate, teie emme ja issi musitasid eile!“ 

Hilda ehmatas oma sõnadest isegi. 

„Iuu! Väkk, vastik! Ei musitanud, vaata kui vanad nad on! Iuuuuu!“ tüdrukute vastikustunne oli ehe.

 „Novot!“ 

Hilda lõi selja sirgeks ja marssis uksest välja. 

 No päris ära ta just minema ei hakanud, võibolla jõeni oleks paras jalutada. 

Või veidi kaugemale. Küll ta tagasi läheb. Vana inimene, kaugele tal ikka minna on. 

Autoportree

150 miljonit...kuula nüüd, sada viiskümmend miljonit aastat tagasi..kuuled? Sinuga räägin! Jah, just sinuga! Poolteistsada miljonit aastat tagasi oli Maa suuremas osas kaetud sooja ookeaniga. 

Ei, ei olnud nii soe nagu vannis, 

Võibolla kohati oli ka, ma täpselt ei tea. 

Ei, ma ei ole nii vana et seda mäletada! 

Jah, sa võid proovida, äkki vanaema teab! 

 Ookean oli, soe oli, meres oli palju teokarpe ja muud sellist. Foranimifeerideks nimetati. Ei, mul pole nohu. See ON päris sõna. Foraminifeerid. 

Üherakulised mereloomakesed, pisitillukeste skelettidega. Ei olnud jalaluid. Kolpasid ka polnud, ainuraksetel pole kolpasid, neil pole päidki, tola. Sihuke pisike skeletike oli, natuke midagi, mis neid vormisid, kuju hoidsid. 

Jah, tädi Hildal on ka skelett olemas. 

Jah, inimeste skeletid hoiavad ka inimeste kuju – mõtle, kui sul poleks pealuud, siis kuidas su pea välja näeks? Nagu sült nahast kotis! 

Nonii, foraminifeerid.

Muudkui sigisid nagu kärbsed, pooldusid, kasvasid, elasid, pooldusid jälle ja surid. Kehad vajusid merepõhja, sinna neid kogunes, luukerekesed kihina maas, vesi litsus pealt ja puha. Nagu vahvlimasin, just! Ja nagu vahvlitaignast saab vahvel, sai neist kriit! 

 Ma ei tea, mis nende lihast sai. Nafta, ma arvan, et neist sai nafta. Luudest sai kriit.

Kriidiga saab joonistada. 

Mõtle ometi, üks miljon viissada tuhat aastata tagasi elas ja suri miljard pisikest loomakest selleks, et sina saksid kriidiga joonistada! 

Ja mida sa joonistasid? MIDA? 

 Oleks siis veel , et oma plangule,aga ei, avalikku kohta pidid kritseldama! 

Ja miks sa oma nime alla kirjutasid, oinas?

Neljapäevani

„Neljapääääev!“ Jaana käsi veinipudeliga oli kõrgele tõstetud, hääl vali ja peaaegu võltsilt õnnelik.

 „Kas teised on juba kohal? Meeli, Kerda?“ Jaana trügis uksest sisse kiiremini kui Valli eest astuda jõudis, hea, et esikus oli pisut rohkem ruumi kui tavalises Mustamäe paneelikas. Eks nad sellepärast Valli pool käisidki, teistel olid korterid kui tikutoosid, Valli ei ei jõudnud ära imestada kuidas Jaana enda omasse sellise žetikuleerimiskombega üldse ära mahtus. 

Võibolla ei mahtunudki, mõtles Valli, võibolla on oma korter ümber Jaana õlgade nagu liiga kitsas kleit pingul ja neljapäeviti käib ta lauamänguõhtul peale mängimise ennast lihtsalt lahti ringutamas? Mõte tõi Vallile lausa naeratuse suule, see sobis hetkesse nagu valatult.

“Kerda on kohal, paneb köögis kohvi üles, Meeli helistas, et jõuab kümme minutit hiljem.“ 

„Nagu alati! „Jah, nagu alati, nüüd ta vähemalt helistab ette. Varem lihtsalt hilines, nüüd teatab.“

„Mis vahet sel on, me teadsime enne ka, et ega ta õigeks ajaks jõua“

Lauseid pillates olid daamid tuppa astunud. 

Oh, see vana mõnus ümmargune laud, mitte nii suur, et teises servas istujad omavahel jutuajamise asemel kirju oleksid pidanud saatma, kuid piisavalt lai, et mängides ei tekkinud suult-suule hingamise tunnet. Valli oli lauaservale pannud paar tuhatoosi, küpsisekauss mahtus ka kenasti ära ja jäi ruumi nii kohvitasside kui mängulaua jaoks. 

Bridžiõhtu oleks paremini kõlanud, aga Meeli pea ei olnud enam see, õhtul, mil ta tihide lugemise asemel maarjase tabeli paberile maalis said sõbrannad aru, et kui nad tahavad ka edaspidi oma neljapäevaõhtuid koos veeta, peab ühendajaks olema midagi muud. Lisaks oli Kerdal kõrini pidevatest kaotustest Vallile ja Jaanale. 

Nagu öeldud – Meeli pea poolnud enam nii terane kui enne.... 

See, et Valli ja Jaana teinekord natuke sohki tegid, seda Kerda ja Meeli ei märganud. Kuni vahele jäänud pole, siis võib. Vana hea kaardimängureegel. 

Valli kolistas kapiustega, klaasid veini jaoks leidsid oma koha otse mängulaua servadel. Seal oli neil ennegi koht olnud, papptahvlil jäid ümmargused veinirõngad ilusasti näha. Naised nimetasid neid lõbumärkideks, ise kavalalt itsitades. Mida rohkem veiniklaasidest jäänud rõngaid õhtul lisandus, seda rohkem mäng naistele nalja tegi, nii, et tolles nimetuses polnud midagi vääriti. Itsitada võis ikka.

Uksekell andis märku Meeli saabumisest. 

Oo, Meelile oli alati meeldinud grande entrance, ta oli selles osav. 

Pisut hilinemist – publik pidi teda oodates pisut rahutuks muutuma – mingi silmatorkav aksessuaar, dramaatiline poos uksel, käsi sigaretipitsiga kaarjalt tõstes ja oodates, millal mõni sõbranna välgumihkli põlema klõpsab. Pea, see polnud enam...välgumihkli süütamine näis teinekord üllatavalt keeruline. Sigaretipits oli Meelil alati juba trepikojas valmis seatud, seda ta ei unustanud. Kollane, keskelt teibiga kinni tõmmatud kuid muidu täiesti toimiv vidin. 

Kerda oli kohvikannu serveerimislauaga mängulaua kõrvale sättinud, see enam Ümbermaailmareisi juurde ei mahtunud. Omal ajal kui daamid veel bridžiga õhtuid veetsid, oli ka kann laual. Sinna taha oli päris hea kaarte sokutada. Ja kui Kerda endale koort valas, võis Jaana oma väleda pilguga hõbedasel kannul peegelduvaid Kerda kaarte lugeda. Pagan, ta oli osav!

„Prouad, lauda!“ 

Jaana ootas hea perenaise kombel, kui kõik olid oma kohvitassid täis valanud, samal ajal ise veinipudelilt korki maha keerates. 

Jaana tundis kerget minevikupistet. Bridžilaud, korgiga veinid, kondiitriküpsised. Nüüd on teeküpsised ja vindiga korgi all olev vein. Ah, ega need veinid nüüd nii kehvad ka pole, mõtles ta leebelt, kui enam ei pistnud. Eks tänapäeval on lihtsalt nii...tont teab, kus see korgitsergi olla võib, kas ongi alles. 

„Nooh, kes täna alustab?“ 

„Kerda võitis eelmine kord, tema alustabki!“ 

Täringud veeresid hoogsalt esimesi numbreid, naised kilkasid alguses seepärast, et nii oli kombeks ja natukese ja pärast juba seepärast, et vein oli kohvi kõrvale päris hea rüübata. 

„Kuus!“ 

Vahi aga, Jaanal vedas. 

„Kuidas su Kuuno elab?“ Meeli mälu ei olnud tõesti enam... 

„Kuno on viiendat aastat surnud, ära naljata!“ 

„Ega teda elusast peastki näha polnud, mänguõhtutel korra hõljus läbi ja siis kadus kui aur,“ Kerda pehmendas viga kuidas oskas. See teema sai kenasti pareeritud. Mitte nii, nagu mõned nädalad tagasi kui Meeli Vallilt lastelaste kohta päris. Mitte, et lastega midagi pahasti oleks olnud, lihtsalt kaugel elasid need põnnikesed, ni kaugel, et ülejäänud õhtu kulus naistel nuuskamisele ja meigi korrastamisele.

Soo tõusis silmisse ja hakkas end kuivendama. 

Jaana oli juba teise nupu mänguväljale saanud, Kerda ei saanud ainsana veel rajale, aga teda see väga ei vaevanud. 

On mingi vanus, millest alates ei olnud enam muresid, mida vein ei leevendanud. Vähemalt mängulaual oli see niimoodi ja Kerda tundis rõõmu sõbrannadest, veinist ja täringute kõrinast. Eriti naljakas oli, kui mõni vürfel laualt plagama pani ja silmist kadus. 

„Kapi alla veeres!“ – „ole nüüd, ma ise nägin, et Jaana tooli alt läbi ja telekalua taha kadus!“ 

Juba olid Meeli ja Valli pärandal käpuli teine teisest kohast täringut koukimas. 

 „Kuule, see oli meil kolm nädalat tagasi laual!“ Meeli oli kapi all kobades veinipudeli korgi kätte saanud. Vindiga kork või mitte, vahet pole – kuhugi kippusid need õhtu lõpuks ikkagi kaduma. 

Meeli aietas natuke ja koukis põlve alt vaibalt mingi pudina välja. 

„Võta oma kätte, nii võib haiget saada,“ ulatas ta selle Kerdale. Täring. 

 „Tule nüüd sealt kapi tagant ära, kätte said vürfli!“ 

„Ma ju ütlesin, et telekalaua taha veeres!“ oli Meeli üsna uhke. 

 Jaana hakkas midagi ütlema, kuid loobus. Las olla pealegi. Lõi selle asemel käed laiali ja hõiskas „Lauda! Mäng jätkub!“ 

Meeli sigaret oli vahepeal tuhatoosist maha veerenud ja veiniloigus kustunud. Paneks uue põlema? Ei tea..need tänapäeva suitsud ei olnud enam need, žestikuleerimiseks head küll, aga pakid ei kõlba kuhugi ja maitse on kole. Aga mis teed ära, ilu nimel kannab Valli kontsigi, kuigi endal on varbanukid nagu kotkapead jalgu vaevamas. Suitsupits ei tee vähemalt haiget ja hoiab pilku endal, keegi ei vaatagi, et ta viimasel ajal kõrged kontsad baleriinade vastu vahetanud on, mõtles Meeli. Trepid kodumajas olid kulunud ja kontsad ei olnud neil käimiseks mugavad. Muidugi oli asi treppide kulumises, igal juhul!

 Mäng edenes, keset küpsisepuru ja veiniklaasi jälgede vahel rühkisid viimasedki musketärid finiši poole. Valli oli täiesti kindel, et Jaana oli vahepeal viie sammu asemel kuus keksinud, aga kuniks keegi ei märganud, et viimase nupu lauale saamiseks sai ühest tema enda veeretatud kolmest kuus, oli ta vakka. 

Vahepeal, kui Kerda rääkis oma kiusakatest naabritest, kellele ta tegelikult ühtigi võlgu ei jäänud oli mängus pikk naerupaus ja kui Jaana oma vanu peigmehi meenutas muutusid kõik natuke melanhoolseks ja aeglaseks, aga lõpuks sai mäng läbi. 

Jaana lehvitas esikus kui tuuleveski, Meeli ei leidnud oma käekotti kohe üles – kes seda enam mäletas, et ta selle kempsu kaasa oli võnud nagu ikka daam, kellel huulepuna värskendamist tahab ja Kerda, kelle mänguõnn oli lõpuks teda esikohale tõstnud naeris iga pisiasja peale lausa läkastamiseni. 

„Neljapäevani!“

Bussid käisid veel. 

Oleks võinud muidugi taksod tellida, aga vein ei saanud enam palju odavamaks minna ning ilma veinita poleks mänguõhtu sugugi see. 

 Nii, et bussi peale. 

 Neljapäevani.