Läänemere tripp VII

by W 

... mhh, Maakas hakkas eile õiendama, et miks tema Soome kalasuppi pole ürikutesse üles tähendatud. Nii et mulle tuli ka meelde, et ega me sinna kruiisilaevale jäänud. 

Viimane kruiisiöö.
Meelelahutus? Ei viitsi vist. Bingo? Mängitud. Karaoke? Pigem traumaatiline kogemus kui meelelahutus. 

 Laeva plaan oli peas. Kui keegi oleks mu suvaliselt koridori visanud ja silmad kinni sidunud, oleksin ma lõhna järgi duty-free poe mõne minutiga üles leidnud. Nagu ka pudrupuhveti, bingosaali ja muud strateegilised kohad. 

Nii et mida teha viimasel õhtul end pisut ammendanud paadis? 

Korraldada mingi kajutipidustus. Ilmselgelt!
Nimelt oli meil jälle kogunenud igast toidu- ja joogijääke, millega me koju minna küll ei kavatsenud. Ära visata muidugi ka mitte.
Kõik algab alati süütult. “Ah, võtame veel veidi tomatit ja ühe kurgi, midagi värsket kulub ära ja ega need rasked tassida ole ja mul on tagataskus pakk kuivatatud tilli ning McD-st võtsin neid 2g soola- ja piprapakikesi...” ja “liha ka, sest... no... liha.” 

Ja järsku on mul oravakotis, kajutis, toas, külmkapis või kus iganes rohkem toitu kui keskmisel matkagrupil Everesti vallutamiseks. 

Ja mis juhtub? Kõht on kogu aeg täis. Või kogu aeg on veel midagil mille peab ära sööma. Ja kõik meie plaanid kusagil uhkes sööklas või restoranis maha istuda ning lisaks steigile ka see kalligraafiline pastinaagikreemimaaling sisse ajada, lendavad kuradile. 

Aga kuidas sa lähed restoranis 37.99-eurost medium raw steiki tellima, kui su sisemus on juba täis kolme kurki, hunnikut kotette ja soolapähkleid, mida ma „äkki läheb vaja” olukorra puhuks soetasin?

Liigne söök ... ja jah, mul oli kuivatatud till päriselt tagataskus

Siiani meil muude inimeste ja aktiivse meelelahutuseta igav ei hakanud ei ole.
Eriti kui Maakas teatab, et on tarbinud parajalt nii palju promille, et hakkab endale juba meeldima. Mina küll nii palju juua ei jõua. Noh, et iseendale meeldida, Maakas on OK.
Korraks kaalusime isegi laeval patseerimist, aga teised inimesed vist ei olnud Maakale ikka veel väga meeldima hakanud, nii et plaan jäi katki. 

Sündis järgmine grandioosne idee: viimane tripipäev - Soome kalasupp. Rootsi kalasupp oli meeliülendav. Nüüd oli vaja teada, kas Soome suudab vastu panna. 

28. veebruar 2025. Helsingi-Tallinn

Hommikuse pudruringi jätsime ketserlikult vahele. Meil olid veel need Maaka Stockholmist soetatud kaneelisaiad, millest me eile jagu ei saanud. Nii et lohistasime omale lihtsalt paar topsi kohvi kajutisse ja jätkasime oma eraklikkust. 

Kuna otsustasime, et läheme Eestisse tagasi ka Vikinguga, ei jäänud meil Helsingi jaoks just palju aega. Viskasime pagasi terminalis hoiukappi ega seadnudki omale kõrgeid kultuurilisi eesmärke. Mis, nagunii, on rohkem Maaka teema. 

Kui su päevaplaan on pühendatud kalasupile, siis võtad seda tõsiselt. Meie Maakaga seadsime Helsingis sammud vana kaubahalli poole, sest kus mujal ikka see päris ja õige kalasupp võiks olla? 

Teel kaubahalli

Esmalt tiirutasime halli ja kõrval asuva avaturu vahel nagu eksinud varesed, tiirutasime ja piilusime igasse supikatlasse ja -kaussi. Võrdlesime hindu, uurisime menüüd ja jälgisime külastajaid nagu detektiivid. 

... keegi oli unustanud paadi garaaži viia, loksus kaubahalli taga

Menüü? Sama. Igal pool. Lohikeitto. Koorene lõhesupp. Kui just põhjapõdrasuppi ei tahtnud... aga põhjapõder pole ju kala, vist. 

Erinesid aga portsjonite suurused, hinnad ja see, kui palju inimesi parasjagu püüdlikult oma lusikatega kausipõhja kraapis. 

Väliturul oleks supi kümnekaga kätte saanud, aga seal oli rahvast hõredalt ja supipotid paistsid pigem leiged kui auravad. Supikausid tundusid paberist ja väikesed. 

Kaubahalli sees jäi meile silma üks ülikitsas putka nimega "Soup+More". Esimesel tiirutusringil oli see puupüsti täis. Me otsustasime, et kui mingi koht on nii täis, et isegi supikaussi pole kuhugi panna, siis järelikult on seal midagi head. 

Soup+ More - vabalt võib sisse astuda

Nii tegimegi veel ühe tiiru läbi turu, hingasime sisse kõikvõimalikke lõhnu alates värskest kaneelisaiast kuni kahtlaselt lõhnavate heeringateni, ja naasime Soup+More juurde. 

Õnneks oli rahvas veidi laiali hajunud ja me saime end ühte kitsasse nurka pressida. 

14 eurot kausitäie eest.  Väiksem kauss kui Stockis. Vett ja saia sai lisatasuta. 

Lohkeitto nagu ikka

Noh, mis ma ütlen- hea koorene supp oli, rohkete lõhetükkide, veel rohkema kartuli ja pisut vähese tilliga. Porgandit ja porrulauku? oli ka. Selle raha eest väga OK kõhutäis, aga kui kriitilisemaks tõmmata, siis minu jaoks oli pisut soolane ja liiga vedel. Nii et ma viskasin veits rebitud saiatükke supikaussi puljongilõpu kätte saamiseks ning Maaka kõõrdpilgu peale õigustasin end "no mis nad siis jätsid krutoonid mu supikaussi lisamata!". 

Iseloomu ega uut teistmoodi elamust see supp, võrreldes Rootsi omaga, ei pakkunud.

• Rootsi kalasupp 9,78p 10-st. 
• Soome kalasupp 7.23 p 10-st. 

Peale lõhesuppi ja reisi viimast 7.50 maksnud Lapin Kultat vahtisime veel veidi niisama ringi, enne kui otsustasime, et nüüd on aeg sadamasse tagasi loivata. Seekord Viking XPRS-i pardale. 

Igasugu toidutänavad ja -turud on mu nõrkus

Nagu ikka, oskasime end istuma sättida kõige külmemas tuuletõmbusega nurgas, kus isegi laual ja istme alt vilistas tuul. Seal me siis kügelesime, Maakas hambaid plagistades ja mina oma jope sisemust sättides, kuni jõudsime filosoofia lainele. 

Kuna mina olen meie matka jooksul demonstreerinud piinlikult põhjalikku toidukesksust, olgu see siis parima kalasupi jaht või koostisosade põhjalik inspektsioon, siis jõudsime järeldusele, et Maakas peaks tasakaaluks kirjutama, ühes piltidega, maailma WC-de kohta. 

Kujutle: maailmakaart ja täpsed ülevaated iga võimaliku avaliku tualeti kohta alates "õnnelikust leiust" kuni "põgene elu eest" tasemeni. Lõhnaskaalad, paberivarud, prill-laua temperatuuri hinnangud jm täispakett. 

Maakas tõrgub veidi, öelge talle ise, et see on hea idee. 

Lõpuks jõudsime Tallinnasse, kust trammiga Balti jaama vurasime. 

Seal juhtus ootamatu keerdkäik. Maakas lükkas mind kohe ja halastamatult Keila rongi peale, kuigi ma pakkusin lahkelt, et võin koos temaga Aegviidu rongi oodata. Ilmselt oli tal minust juba kõrini. 

Ma andsin alla, suskasin oma kalasupiga täidetud kere rongiistmele ja tundsin end täpselt nagu see viimase päeva tunne ikka. Väsinud ja natuke nukker, et üks seiklus jälle läbi sai. 

 * kodus on mul sellises koguses toitu, et ratsiooni alusel peaksin 2 kuud vastu. See ei ole koroona- või praeguse aja teema, mil kodanik peab „alati valmis” olema, see lihtsalt on eee... normaalne. 

** järgmise reisipaketi võtsime hommiku- ja õhtusöögiga, aga loomulikult on meil külmkapp, nii et ... ma loodan, et me sööklasse ikka ka jõuame ning manustame vähemasti ühe kalaprae või praekala kohalikus „peab käima” restoranis ühes majaveiniga.

Läänemere tripp V

by W

Helsingi botaanikaaed

Pärast Kiasma külastust olin kergelt traumeeritud, aga hingetõmbeaega ei antud, kohe tuli katsumus jõuda botaanikaaeda.

Kaardilugeja Maakas murdus seal samas Kiasma ukse ees, mõeldes "ma ei jaksa seda enam teha," ja pöördus esimese ettejuhtunud kohaliku poole. 

Primaat ütles talle täpselt sama asja, mida Google Maps juba viis minutit korrutanud oli .“Ümber rongijaama tuleb minna”. Maakale see muidugi ei sobinud. "Ma arvan, et saab läbi jaama lõigata," otsustas ta, tormas ees minema ja mina kõmpisin talle järele, arvates, et see lõpeb halvasti. Ja lõppeski.

Rööpad ja tarad ütlesid meile selges universaalses keeles, et me pole siia teretulnud ning rongita me siit kusagile edasi ei saa.
Nii et me pidime ikka ümber minema, kohustuslikud lisasammud tegema, ja kaarti järgima.

Siinkohal ilmnes uus probleem – meie Google Mapsid juhatasid meid erinevalt.
"Ma usaldan sinu oma rohkem," otsustas stressis Maakas.
See oli vist viga. Sest mu telefon vedas meid otse Mudapargi teele – ehitusauk, lombid, piirdeaedade labürint.
Mu teksad ahmisid lompidest muda ja vett nagu kuivanud käsn. Olin poole säärani läbi ligunenud ja pahur.

"Nii, aitab," deklareerisin järjekordse "mine läbi pargi" käsu peale ja me hakkasime Google Mapsi ignoreerima. Kasvuhooned juba paistid, nii et me läksime mööda tavalist asfaltteed – asi, mida nad seal Helsingis on edukalt aastakümneid kasutanud– ja, üllatus-üllatus... jõudsime botaanikaaia väravani. 

Hingasin kergendatult. Siin roheoaasis ei pea vaeva nägema, et mõista, kas tegu on kunstiga või mitte. Kõik on ilus. 

Pärast Mudapargisurfi ja rikutud jalanõusid sisenesime lõpuks botaanikaaeda, ostsime piletid (12€ tk) ja asusime kasvuhoonetes patseerima. 

Ma olin võlutud. 

Eriti paelusid mind sukulendid ja katused, ma armastan neid. Kodus võid sa ka nad nädalateks unustada, nad ei vajagi tähelepanu, ei dramatiseeri, ei hakka surema - nad lihtsalt eksisteerivad edasi.

 

Samuti kohtasin mingeid eksootilisi õisi, mis nägid välja nagu linnud, ja see ajas mind kergelt segadusse, sest lilled ei tohiks välja näha nagu pealtkuulamisseadmetega papagoid.

Paradiisilinnulill

Ja siis… Astusime järgmisesse troopikamajja ja vastu lõi lõhn. Mitte meeldiv. Aga kohutavalt tuttav. Lapsepõlvest. Ma tardusin korraks, sest olin selle haisu ja tema spetsiifilisuse aastakümneteks unustanud. 

"Kuule, Maakas, mul lapsena oli kodus see kuradi taim, mis terve paviljoni haisu täis on ajanud, ma pean ta leidma!" kuulutasin šokeerituna ja hakkasin teda otsima, sest mõistatus vajas lahendamist.

Ma leidsin ta. See nuhtlus on olemas! Ja ma tean nüüd ta nime!

Maakas oli minu emotsionaalsest kriisist kergelt jahmunud, aga talle meeldis ka botaanikaaed. Võib-olla isegi rohkem kui Kiasma. Eriti imponeeris talle mingi basseinimaja, kus ta pildistas väsinud ja varjusurmas ulpivaid veetaimi.

Läbi akna nägime ka lumeroose, aga pikemat käiku raagus avamaal, rododendronite leidmiseks, me ette ei võtnud, sest olime juba piisavalt mudased. Eriti mina. 

... jälle sööks

Pärast botaanikaaeda tabas meid taas suur ja sügav probleem. Hommikune puder oli oma kalorivaru ammendanud ja jälle oli süüa vaja. 

Mul oli vaja midagi värsket ja midagi lihalist, sest laeva Gucci käekotid on küll ilusad, eriti lehtsalatiga garneerituna, aga ilmselt seedimatud.

Esimesena leidsime hästi peidetud maa-aluse K-Marketi, kus vee hind tekitas kõrgendatud vererõhku (3€ 0.5) ja Coca-Colagi maksis rohkem kui laeva peal, nii et me tagurdasime poest välja, muudesse hindadesse väga süvenemata. 

Suund Lidli poole. Ka see oli maa all. Aga nüüd olime juba maa-aluste poodide otsingus kogenud nagu mullamutid, neil seal Soomes on hää kraam pinna all. Puu- ja juurviljaga on lihtne- saad, mida näed. Võtsime taas kirsstomateid ja ühe kurgi. Aga liha ... Oeh... Lidlis tegin ma toiduvalikul põhjaliku teadusuuringu, mis Maaka aju kokku jooksutas. Tema oleks lihtsalt esimese paki viinereid korvi visanud.

Mina? Ei. Ma pean lugema. Koostisosi.
Iga neetud paki peale kirjutatud koostisosi. Olin kangekaelselt otsustanud, et ei lepi praegu vähema kui 75% lihasisaldusega. Ja kui keegi arvab, et see on lihtne ülesanne, eriti väljamaal ja tundmatute toodete ja keeltega, siis ... ma võin öelda, et kolmandiku piibli mahus teksti tuleb läbi hekseldada, et leida see üks ja õige pakike. Pärast poolfabrikaatide leti pahupidipööramist ma leidsin ka.Lõhepallid (-30% viimne päev) ja segahakkliha kotletid, mis rahuldasid mu ülbet maitset, mõlemad sisaldasid 80% liha/kala ega sisaldanud (loodetavasti) saepuru.

Aga kuna avalikus kohas kurki järada ja kotletti näpu vahelt süüa on ühiskondlik tabu, tuli leida koht, kus viisakalt kaloreid sisse ahmida. Kalasupipuhveti jahtimiseks jäi aega väheks, paat ootas, nii et maandusime Burger Kingis. Suur Whopperi eine 11.25€. Ei saa endiselt aru, miks hamburgereid saiaga rikutakse. 

Maakas, kes oli minu üleskeeratuna kala lainel, sõi esimest korda elus kalaburgerit. Öeldes, et võib ka teine kord tulla. 

Peale Burger Kingi mõnusat sööki, mille eesmärk oli vältida avalikku kurgijäramist, seisis ees järgmine missioon: leida tramm number 5 ja sõita sadamasse.

Hommikul tulime viiega, siia samasse, tagasi läheme ka viiega. Aga tramm 5 oli haihtunud nagu pohmellitabletid, mida meil kunagi olnudki ei ole. Kaardilugeja Maakas, kes juba tundis end niikuinii orienteerumisvõistluse viimase finišeerujana, pidi nüüd plaani B ellu viima ja meid hoopis tramm 4 peale navigeerima.

Jõudsime õigesse kohta. Ootasime. Saime peale. Ja tramm sõitis, sõitis, sõitis... omast arust oli meil veel 4 peatust sõita kui trammis mitmes keeles teatati, et Vikingu peale minejad võiks nüüd exiti teha. Tegime. Ja jälitasime kohvriga tädi, kes viiski meid õigesse kohta. 

Sadamas. Kotid kapist. Tuttav tunnel viis meid juba peaaegu koduseks muutunud laeva. Kajut oli teine, aga vaid paar ust eemal eelmisest ning ainus vahe oli veidi igavam seinapilt ja mitte nii lekkiv dušivoolik. Prügikast oli ka tühi. 

Läänemere tripp IV

 
by W

Laeva tagasi jõudes otsustasime end veidi värskendada, sest terve päev vantsimist oli jätnud oma jälje. Eriti jalgadele. Jalanõude eemaldamine väikeses kajutis on potentsiaalne bioloogiline relv, nii et väike jalgade pesu ja sokkide vahetamine oli vältimatu.

Kui olime end ühiskonnakõlbulikuks tagasi loputanud, lesisime veidi, vaatasime telekat ja lõõgastusime. Kindlasti mingi joogi saatel, olenemata sellest, et mul ei õnnestu joodut meenutada. Vabalt võis ka sidrunivesi olla. 

Aga siis tuli lisaks merelainetele ka reaalsuslaine. Kui end laeva väljumise ajaks püsti ajasime, tabas meid karm tõde: kas tõesti vanadus? Jalad ja selg raporteerisid selgelt, et oleme oma päevased normsammud kaugelt ületanud. Siiski ei jäänud me voodisse vedelema, vaid suundusime laeva sadamast lahkumist vaatama. 

Lisaks oli meil täiesti kindel siht. Saksa riesling laeva poest, sest vein on vahel eluks vajalik. Mängukaarte Vikingil ei müüdud. Tallinkil müüakse. 

Poe ukse kõrvalt infoekraanilt uurisime ka õhtuks omale väärikat ajaviidet. 

Ja oh issand, valisime karaoke.

See osutus veaks. Raske veaks, mida ei pehmendanud isegi endiselt 5.90€ maksev Lapin Kulta (see tundus kõikides baarides ühe hinnaga olevat). Ma ei teadnud, millise riigi kultuuriminister selle helikunstile kuulutatud sõja eest vastutuse võtma ja tagasi astuma peaks.  

Aga siis, keset seda muusikalist katastroofi, avastasin ühe nokastanud soome tädi, kes imelikul kombel oskaski laulda. Ta esitas Beatlesi laulu ja see, võrreldes muude osalejatega, oli selline õnnistus, et ma lihtsalt tegin talle õlle välja. Ja tädi võttis selle kummaliselt hardunult vastu. "Keegi pole mulle peale laulmist jooki ostnud," sõnas ta nii tundeliselt, et ma tundsin, et olin midagi suurt korda saatnud ja mingigi õiglus on maailmas taastatud. 

Karaokeõhtu kui tervik jäi ikka kergelt traumeerivaks.

Peale karaoket, mis sundis meid talumise huvides liigselt õlut manustama, taandusime oma kajutisse, kus avasime teleka ja hakkasime kõiki maailma probleeme lahkama. Midagi olulist me ilmselt ära ei lahendanud, aga see ei seganud meid. 

Mingil hetkel tundsin, et vajan suitsuruumi õhkkonda, nii et kobisin sinna ja komistasin kohe Tuomase otsa. Too oli keeruline juhtum, sest ta ise ka ei teadnud, kas ta on rootslane või soomlane või kust tema pension täpselt tuleb. Üks oli kindel – ta sõitis selle laevaga oma Soome mökkisse, kus pidi olema lihtne ja kerge elu ilma igasugu inimesteta, odav pealegi. 

Ta arvas, et minul eestlasena on koguaeg odav elu, sest ta oli paarkümmend aastat tagasi Eestis käinud. Kui ma talle seletasin, et ei, enam ei ole see nii, nüüd käivad hoopis eestlased Soomes sinki, juustu ja pesukapsleid ostmas, ainult õlu on Soomes neetult kallis, siis vaatas ta mind nagu ma oleks rääkinud mingit ulmejuttu. Üritasin veel natuke tema maailmapilti avardada, aga see vana sokk keeldus uskumast. Nii et läksime lahkhelidega laiali. Tuomas leidis, et tüli on siiski vaja klaarida ja arvas, et selleks vaja vähemalt mu kajuti või telefoni numbrit. 

Suundusin tagasi koopasse ja rääkisin Maakale oma uutest tutvustest. Maakas oli nördinud, et ma tema peale ei mõelnudki ja Tuomast kaasa ei võtnud. 

Aga ma ütlesin, et võin tagasi minna, kikivarvule tõusta, tal hammastega peanahast kinni haarata ja ta kuhu tahes lohistada.

Maakas kiljatas: "Iuuuu, seda ma küll ei taha."

Ma jäin hetkeks mõtlema. Mida ta täpselt ei taha? Seda, et ma nii joogisena kikivarvule tõusen? Või Tuomase tõepoolet kaasa vean? Või seda, et ma pensionäre hammustan?

Ei saanudki aru, mis Maakale jälle ei sobinud. 

Läksime magama. 

Kolmapäev 25. veebruar 2025. Helsingi

Hommikul marssisime kohe tuttavasse pudrupuhvetisse, sest merel kehtib kuldreegel: kui on puder, siis seda süüakse. Seal ta jälle auraski, see suur pott kaerahelbeputru, kõrval maasikamoos ja võipakikesed, kõik kenasti nagu eelmiselgi hommikul. Kohv oli ka endiselt täiesti joodav. Stabiilsus on elus oluline. 

Sama oluline oli päevaplaan. 

Õigemini Maaka päevaplaan. "ME PEAME KIASMASSE MINEMA," on ta mulle korrutanud umbes sama kaua, kui mingid napakad maailmalõppu kuulutanud. Ja nii palju kordi mainitud asi hakkab lõpuks mõjutama ka kõige umbusklikumat ja kangekaelsemat inimest, ehk mind. Algne puhkuse sihtkoht Riia pühiti kaardilt ja Helsingi ühes Kiasmaga istus nüüd mu saatuses kui püha lehm.

Ma ei ole tüüp, kes annaks alla ilma võitluse ja kompromissideta. Kui Maakas ajab mind Kiasmasse, siis läheme ka sinna, kuhu mina tahan! Ma olen lihtne inimene. Kui valikus on muuseum või koht, kus elab midagi rohelist või karvast, siis mina valin zoo, botaanikaaia, akvaariumi, pargi või mis tahes koha, kus on vähemalt üks taim või tarakan.

Kõige loogilisem valik, Kiasmast jalutuskäigu kaugusel, tundus olevat botaanikaaed. Ma aimasin juba ette, et kunst mind sügavale eksistentsiaalsesse auku tõukab ja ma mingit lohutust vajan.

Aga enne, kui me selle suure kultuuri ja kurgirohu nautlemise retke ette võisime võtta, tuli kogu tavaar kajutist kokku kraapida ja Vikingu terminali hoiukappi visata.
Sest me ei olnud end ühe mannetu kruiisiga end narrima hakanud. Õhtuks tuli jälle paadis tagasi olla. Lihtsalt teises kajutis.

Oma eilse McD jäägi sõin ka ära, Maakas ei soovinud sellest poolt, vaid ütles, et see näeb välja jõle nagu oleks kodutu käest ära kistud. 

Maitse oli parem kui välimus ... kas te teate, et fööniga saab burgereid soojendada

Tramm number 5 ja Maakale sundmääratud GPS-i roll

Sadamast, kus võttis meid vastu endiselt hall ja jahe ilm, hüppasime tramm number 5 peale, sihiks Kiasma lähedus. 

Aga minevik, eriti eilne päev, oli mind õppetunniga kostitanud: mina enam kaardilugemist, liiklusohutust ja Maakale järelvalvet ÜHEAEGSELT ei tee. Ma ei ole multitaskingus hea.
Maakas lihtsalt tormab kuhugi suvalises suunas, ja statistiliselt vähemalt 80% ajast on see VALE suund. Kui ta lõpuks avastab, et ma ei jookse talle järgi, sest ma olen mingil tänavanurgal õiget suunda mõistatamas, tekib tal kerge paanikahoog, peale mida järgneb süüdistus nagu mina oleks kusagile kadunud. 

"Sina oled nüüd navigaator, kraabi oma Google Maps välja" kuulutasin ma resoluutselt. Ta pidi nüüd ise ütlema, kuhu me läheme. Maakale see muidugi ei meeldinud. Kohe üldse ei meeldinud, see paistis välja. Aga mida ta teha sai?

Ma vahepeal veidi vaatasin oma telefoni ka kui asi kahtlaseks läks ja lõppkokkuvõttes asi töötas. 

Kiasma

Astusime sisse, saime piletid kätte, joped ära antud ja ma tõotasin avatud meelega läheneda. 

Väljast on asi parem kui seest

Paraku juba esimese viie minutiga olid asjad selged. 

See pole päris muuseum. See on hüljatud kontorihoone, kuhu unustati suvalisi asju, eriti sodi maha, osaliselt laiali loobituna ning siis otsustati kogu see kaos kunsti nime all rahaks teha. 

Ruumi oli liiga palju. Terve saal ja paar televiisorit seinal? Ühes hingeldab keegi, teises on laama toidupoes ja topib pead krõpsupakkide vahele, kolmandas rüüstavad raisakotkad pulmalauda. Kus kunst on?

Läksime saalist saali, mina iga kord lootusega, et järgmisel korrusel või nurga taga on lõpuks see päris kunst – õlimaalid, graafika, fotod, skulptuurid, mingigi klassikaline meistriteos. Kasvõi üks kübaraga kaameli topis. 

Aga ei. Saalid said otsa ja mina olin segaduses ja solvunud.

"Miks sa seda minuga tegid?" küsisin Maakalt, kes pööritas silmi ja ütles, et esimesel korral käies oli see koht kuidagi parem olnud. 

Ainus kunst oli mitte just odava piletiraha, 18€, ära võtmine, see oli tõeline performance art.

Läänemere tripp I

 by W

Esmaspäev 24. veebruar 2025. Tallinn-Helsingi

Maakaga ei olnud kohtunud septembrist saati.
Taaskohtumine Balti jaamas oleks pidanud olema nii, et paned käed laiali jooksu, langed hingeldades kaela ja ütled midagi südantsoojendavat ja ....
Tegelikult ei öelnud ma isegi tere, vaid mörisesin juba viie meetri kauguselt "Kui ei ole mutikleit, on mutisaapad!"

Mutisaapad

Mõni teine oleks võib-olla ümber pööranud ja Aegviidu rongi tagasi läinud, aga Maakas ei viitsinud solvuda, tõi kuuldavale ühe "ooeeehhh" ja tegi näo, et see kõik ongi normaalne tervitus. 

Trammi abil jõudsime A-terminali. Aega veel oli. Istusime.
Järsku hakkas Maakas nihelema ja pomises veidi mornilt, et tema mutisaabaste küljes on kanasitta, mille peaks äkki ära pühkima. Andsin talle pabertaskuräti ja ütlesin, et mul on neid veel, küsigu julgelt. Aga Maakas, olles suurema sõnniku eemaldanud, läks kioskisse ja ostis lisaks energiajoogile veel mitu pakki salfakaid. Saapad neid enam ei vajanud. Kas ta oli veel kusagilt kanasita või millegi hullemaga koos? Seepärast ei maksagi inimesi kohe kallistama tormata.
Aga enam polnud aega juurelda ega küsitleda – laev ootas. 

Eckerö Finlandia oli igavavõitu, veidi väsinud interjööriga ja kuidagi lootusetult tuttav.
Kui sa oled elus juba viis või enam korda suure laevaga sõitnud, siis ongi see umbes sama põnev nagu liinibuss, isegi kui sa selles konkreetses bussis varem olnud ei ole.
Maakas jõi alustuseks ühe kohvi, 2.80€.
Siis kõndisime paadi risti-rästi läbi ja kohtasime justkui hommikumantlis noormeest, keda Maakas jõllitas, kommenteeris, ja siis ettevaatlikult küsis, kas tema, Maakas, ka erineb "tavalistest inimestest" oma riietusega... noh, minu meelest erineb küll.
Põikasime ka paadipoodi, kust soetasime minialkopudeleid- 3tk, vabalt valitud assortii, 10€. 

Pärast seda, kuna välitekkidel oli udune, külm ja tuuline, istusime laevabaari maha ja tellisime aja parajaks tegemiseks Lapin Kulta õlled. 7.50€ tk. See oli veidi valus, aga maksad ja jood või ei maksa ja vireled. Minu pikaaegne kogemus ütleb, et 0.5l õlut lühendab üht tundi ca poole võrra. 

Helsingi tervitas meid… mitte just avasüli, vaid pigem juba laevalt tuttava tuima, külma ja uduse ilmaga. Helsingi - linn, mis on veebruaris veidi hall, räpane ja morn. Paljud linnad on. Me ei hakanud selle pealevajuva halliga pikalt tegelema ja tellisime Uberi. Lasime end Läänesadamast Vikingi terminali viia. Alla 10€. Seal ootas järgmine laev ja uus võimalus paremat tuju leida.

Vikingi terminalis oli meil mitu tundi tühja passimist ees ja kui miski on ajaraiskamine, siis on see kaardipaki ja lauamängudeta laevaterminalis ootamine.
Seega otsustasime olukorra veidi meeldivamaks teha ja tellisime nisuõlled. 10.50€ tk. Jälle valus, aga puhkus ikkagi ja pool ooteajast maha, eksole.
Maakale nisuõlu eriti ei maitsenud. Jõi, halvustas, siis jõi edasi. Lõpuni.

Kui hakkasime Viking Cinderella peale liikuma, avastasime juhuslikult, et pardale minekul oli võimalik teha väike shortcut WC-de poolt. Mitte et see oleks ametlik marsruut olnud, aga me ei ole ametnikud ka. 

Kui kajutisse jõudsime, oli see väike – nagu ikka –, aga vähemalt oli seinapilt ilus. Selline klassikaline laevakajuti interjöör, mis püüdis olla luksuslik, aga tegelikult ütles selgelt, et "selles toas magatakse, mitte ei naudita interjööri: vahepeal möllatakse laevas ja kulutatakse raha".

Vähemalt olime pardal. 

Kruiis Helsingist Stockholmi võis alata.

Olime päeva jooksul ainult kallist õlut ja närust ooteaega manustanud, kõht oli juba üsna tühi. 

Olin Maakale ammu Eesti Vabariigi pidupäeva puhul kilu lubanud, sest ega keegi ei garanteeri, et Helsingist Stockholmi sõitval laeval sellist traditsioonilist delikatessi serveeritakse. Mu kõhutunne ütles, et kui ma selle eest ise ei hoolitse, jääb Maakas pidupäevata ja teeb mu elu pärast ebameeldivaks.

Niisiis, kajutisse jõudes asusin kohe tegutsema. Tõmbasin kotist välja eile kodus tehtud munavõi, rukkileiva korvikesed, Tallinna kilu filee, rohelise sibula ja – igaks juhuks – veidi saia. Lisaks olin varunud ka pepperoni täissuitsuvorsti ja pisikese punase sibula, sest kunagi ei tea, millal tekib vajadus midagi juurde kombineerida.

Kilu alkoassortiiga

Maakas jäi toiduga vist rahule. Mõmises ja sõi, päris kiiresti, mis oli parim võimalik hinnang. Aga siis tuli mul meelde see üks asi, mille ma koju külmkappi unustanud olin – soolaseenesalat! Sellega oleks saanud leivakorvikesed veel pidulikumaks timmida. Aga nüüd, seenesalatita, oli Maakal põhjus mind veel kaua süüdistada. Sellepärast, et nüüd, kui ta teadis, et tal oleks võinud olla ka seenesalat, tundus selle puudumine täiesti andestamatu.

Ja nii see kruiis algas – täis kõht, veidi süümekaid ja laev, mis asus rahulikult Stockholmi suunas loksuma.

* laevapiletid.ee - kui keegi veel, peale Maaka, ei juhtu teadma, siis see, Estraveli hallatav leht, koondab ümberkaudsed marsruudid, kellaajad ja hinnad, et ei peaks kõikide teenusepakkujate kodulehtedel sobrama.