Mul oli väga rikas lapsepõlv.
Kellel veel on lapsena olnud kodus igal aastal vähemalt kaks kuusepuud? Igal aastal!
Täna on kuusevahetuspäev. Hommikul, mõnikord juba öösel kiirustas ema kuuselt ehteid ära korjama, sest hommikul tegi isa esimese asjana akna lahti ja viskas jõulukuuse välja. Ei, kuusk ei pudenenud veel okkaid ega midagi, lihtsalt see oli jõulukuusk. Isa oli tubli kommunist ja jõulude tähistamine käis kõigi tema uskumuste vastu. Kuusk, mis selles saturnaalias osales oli rüve, selle kuuse olemasolugi oli rüve, ime, et see siiski olemas oli. Ei mingeid jõulukinke muidugi, aga neist me puudust ei tundnud.
Jõulukuusk välja. Samal õhtul toodi tuppa neitsilik näärikuusk. Too oli vähemalt kinkide peitmiseks kõlblik.
Terve päev oli täidetud vanemate vahele tõmmatud kujuteldava okastraadi eest põiklemisega. Väiksematena ei tulnud me sellega toime, siis me nutsime. Päev otsa, uue kuuse tuppajõudmiseni me nutsime ja nutsime ja nutsime ja kui kuusk oli jälle toas ning me seda, lapsed lohutunult, isa võidurõõmsalt, ehtisime, nuttis ema.
Igal aastal. Sel päeval.
Häid nututuid pühi.
Postitused
Päris tõsiselt?
VastaKustutaJep, ilma naljata.
KustutaMillised jõulunüansid...
VastaKustutaVot ei mäleta, kuidas meil täpselt oli, aga kuusk toodi vist enne jõule ikka tuppa ja püsis uue aastani. Nimetus oli küll näärikuusk, aga eks oli tol ajal ka paljudel eestlastel NSVL ametinimetusi, ehkki sisimas määratlesid end teisiti.
VastaKustutaMa ei teadnud veel teises-kolmandas klassis jõuludest midagi, kuulasin klassikaaslaste juttu jõulukinkidest nagu uudiseid teistsugusest maailmast.
KustutaMeil olid jõulud.
VastaKustutaJa suur kuusk, millega kass iga aasta traditsiooniliselt ümber kukkus. Mitu korda.
Ja ehtekillud, mille keegi jalga astus. E siis ropendamine ja vereplekid põrandal.
See rikkus polnud seda väärt.
VastaKustutaTraditsiooniline pere, mu eesel.
Ausalt öeldes ei kujuta ette kooselu kardinaalselt erinevate poliitiliste vaadetega kaaslasega.
VastaKustutaMeil oli jõulukuusk ja jõulukingid kardinate taga, ehk siis hämara saabudes tuli kindlasti kardinad ette tõmmata, et väljast poleks kuuske näha. Millalgi jõulude ja vanaaasta õhtu vahel teisenes kuusk sujuvalt ja sõbralikult näärikuuseks ja vana aasta õhtul ilmusid näärikingid kuuse alla. Lapsena igati tervitatav kaks korda kinke saada.
Lastel pidi iga hinna eest isa olema, ytleme nii.
KustutaNad vist isegi armastasid teineteist. Küsida pole enam kelleltki, kuid elu pakub imelisi värdlilli.
Kustutahmm. Mu isaisa oli võitlev ateist, peaks küsima, kuidas neil kuusega käis. Seda ma tean, et nende peres ei värvitud kunagi lihavõttemune.
VastaKustutaKõik puha vanad paganlikud pühad, vanad kombed on lihtsalt pihta pandud ja sobivalt maitsestatud.
Kustutakorralikule rangele ateistile ei sobi paganlus ka.
Kustutanotsu
muide, eriti ranged kristlikud puritaanid keelasid just seepärast samuti jõulud ära (ma peaks sellest postituse tegema). Võitlev ateism tundubki mulle puritaanluse loogilise edasiarendusena.
KustutaJehoovakatel on kah jõulud keelatud, aga ma ei tea nii täpselt, vbla mitte otse jõuludena, vaid osana üleüldisest sünnipäeva tähistamise keelust. Katarina oskab kindlasti täpsustada.
notsu
Kesiganes käituvad oma uskumustes sel moel, et nende puhul saab kasutada tegusõna "võitlev" omavad igal juhul ühisosa religiooniga. Ma olen valmis võitlema selle arvamuse eest!
KustutaMeil oli üks kuusk, nääri-. Ema ikka oli rääkinud, et kui tema laps oli, peeti jõule, nüüd peetakse rohkem nääre. Aga mis need jõulud on, ma aru ei saanud. Näärid - see on aastavahetus, see on selge. Aga jõulud...? Mingist Jeesuslapse sünnipäevast ma polnud enne liidu lagunemist kuulnudki. Nüüd tähistan jõule küll, aga kuna minus on kaugelt liiga vähe kristlast, siis pigem pööripäevana ja valguse ootuse pühana - vanarahva arvestuse kohaselt on päike 3 päeva peale pööripäeva veel pesas ning üldiselt langeb pesast välja tulek (ja päeva pikemaksminek) esimesele jõulupühale. Sobib.
VastaKustutaPeretülisid annab korraldada jõuluajal mitmel erineval ajendil. Minul õnnestus sel aastal tekitada olukord, kus ma olin alles haigusest taastumas, aga otsustasin küpsetada jõululaupeval piparkooke. Ise suurt süüa ei tahtnud (ei saanudki, kõht jonnib) ja mulle ei tulnud meeldegi, et laud peaks olema seaprae jms all nagu äke. Mees oli ikka hingepõhjani solvunud. Täiskasvanud inimene, käed otsas ja suu peas! Koorind siis ise need kartulid või vähemalt öelnud, et millal me laua katame? Ei, niisama mossitada oli vaja ja ega ma enne arugi ei saanud, kui hilja õhtul ütles, et nii kurba jõulu pole veel elus olnud, süüa pole midagi. Et korralikult kaetud laud olla iseenesestmõistetav. Minu maitse jaoks oli meil laual täiesti piisavalt toitu ja külmkapp on punnis, aga "see pole see". No eks me õpime. Mina mõistma, mis tema jaoks tähtis on ja tema oma suud lahti tegema ja aru saama, et iseenesestmõistetavaid asju ei ole olemas.
Nojah, eks järgmiste pühade ajal on näha kellele mis meelde jäi. Loodan, et see oli teil ühekordne pind, mitte aina uuesti kasvav võsa.
KustutaKui ma poleks just enne haige olnud ja seejärel täiesti isutu, küllap ma oleksin isegi tahtnud korralikku kapsast ja kartulit. Ma armastan kapsast! See on jõulude ajal parim asi! Aga lõputu perenaisetamine ei ole siiski minu teema. Mul pole söögitegemise peale mitte mingit annet ega maitsetunnetust. Ma lootsin, et ta on sellest praeguseks juba aru saanud, igapäevase söögitegemise ta on võtnud küll vajadusel enda kanda või vähemalt jagada. Mis kärbes seekord jõulu puhul seinapraost välja roomas, ei tea. Traditsioonid ja Põhimõtted, sest Alati On Nii Olnud või kurat seda teab.
Kustuta"Eesti lookas pidulaudade traditsiooni on mõjutanud baltisaksa külalislahkuse kultuur. Tähtpäevade ja ühissöömingute rütmi on näha ka Eesti inimeste kehamassiindeksis, mis kipub olema talvel suurem kui suvel, rääkisid etnoloog Anu Kannike ja psühholoog Uku Vainik.
KustutaKui kaks või enam inimest kokku saavad, läheb enamasti millegi koos söömiseks-joomiseks. "Inimesed on ju ajast-aega kogunenud ühiselt toitu või jooki jagama. Seda mitte üksnes bioloogilisest vajadusest kõhtu täita, aga just kultuuriliste või sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks," põhjendas Kannike Vikerraadio saates "Teise mätta otsast". Nii peeti juba esiajal rituaalseid ühissööminguid seoses usukommete ja ohverdamistega. Keskajal kinnitati Kannikese sõnul ühissöömingutega ka lepinguid ja kinnistati kuulumist samasse rühma." https://novaator.err.ee/1609559041/teise-matta-otsast-eesti-inimese-kehamassiindeks-koigub-kalendri-rutmis
Jaa, seda ma tean, et kombed ja värki. Tean võibolla veidi põhjalikumaltki, kui keskmine eestlane. Jõuluajal pidi laud olema kaetud pikalt ja pidevalt ja rikkalikult, et küllust ka edaspidiseks jaguks. Ühine söömine, 7x õhtu jooksul söömine jne. Aga mis kärbes ikkagi mu abikaasat hammustas, et ta ei saanud ise kapsa pannile panemisega hakkama erinevalt ükskõik millisest teisest päevast, ma ei mõika.
KustutaMeil oli algklassides selline õpetaja, et kui 25. 12 kooli läksime, küsis kohe, nii, kellel eile kuusk tuppa toodi ja jõuluvana käis? Kuuse kohta rääkis, et näe, kui rumal mõte, siis hakkab 31. detsembriks, mis on näär ja SEE ÕIGE püha, juba pudenema. Esimeses klassis mul kohe käsi püsti, et meil kuusk toas ja kinke saime ka. Teises klassis olin juba targem. Vanematele lapse lolluse pärast midagi ei järgnenud. Kõige jõulumad jõulud on mul meeles just ajast, kui käisin algklassides ja elasime onu perega ühes majas - nemad esimesel, meie teisel korrusel. Pered tulid kokku ja jõuluvana käis. Alati 24. detsembril. Toidu alla ägavat lauda ei mäleta, aga ju midagi ikka oli. Toimius see siis seitsmekümnendate keskel-teises pooles ja ma ei mäleta isegi kardinate ettetõmbamist. Aga võib-olla lihtsalt ei pannud tähele. Pime ju oli ja kardinad tõmmati õhtul ikka ette. Vana-aasta õhtul oli rohkem sööki ja alati toimus õnne valamine.
VastaKustutaMina olen see nõrgamäluline, kel vene ajast väga vähe mälestusi alles. Loen inimeste elulooraamatuid mõnikord ja imestan, KUIDAS nad kõiki neid detaile mäletavad. Igatahes ei tea ma mitte midagi jõulude / nääride vastuolust. Mingi ajani olid näärid ja näärivana, siis jõulud ja jõuluvana, kogu lugu. Kas koolis keegi küsis - ei tea. Kas vanemad omavahel sel teemal vaidlesid - ei tea, aga vaevalt. Kingitusi tehti me vaeses peres üsna vähe.
VastaKustutaKodus või vanavanemate juures olid jõulupuu ja jõulud, ja uue aasta vastuvõtmine. Koolis olid näärivana ja nääripuu. Ükskord panime jõululaupäeval klassis oma pinkidel küünlad põlema, siis saime klassijuhatajalt noomida, et selline olukord on tuleohtlik. Aga klassijuhataja kuhugi kituma ei läinud ega käitumishinnet ei alandanud.
VastaKustutaEks ma sain mingil ajal ju targemaks, eelteismelisena olin juba perereliikvia, üheksateistkümnendal sajandil trükitud piibli kallal. Gooti kiri, vanaaegne lauseehitus, uskumatud muinaslood. Piibel kadus majast isa soovil, havi käsul mõne aasta pärast, aga gooti kirja lugemise sain vähemalt selgeks. Teismelisena olin väga huvitatud piibli ja ufonduse miksimisest, kuid ma polnud ega pole ka nüüd väga kirglik mässaja. Nii tore on asju teada, aga las teised võitlevad, ma lihtsalt korjan info üles ja pistan oma kollektsiooni korkseinale nööpnõelaga kinni.
VastaKustuta