by W
Esmaspäev, 20.05.2025
Hommik
Kui hommikul enne kuute oma sviidis silmad lahti tegime, oli selge, et oleme endiselt puhkusel. Temperatuur oli +23C. Pea kumises imelikult. Mingid tuvilised räuskasid kõrvalmaja antennide otsas. Aknast vaadates ei liikunud tänaval veel kedagi peale kasside. Terve hotell oli vaikne.
Suund oli taas kohe merre, söömata ja joomata, sest puhveti avamiseni, mis toimus 7:30, oli veel aega. Vesi oli endiselt 19 kraadi – piisavalt jahe, et igasugune mõnus mõte lõunamaa soojadest hellitavatest vetest kehast kohe välja peksta. Vetteminek nõudis endiselt iseloomu. Aga saime hakkama. Natuke tuli kannatada, siis kohe hakkaski hea.
Pärast seda külma ristimist ja toas kuiva pesu hankimist liikusime edasi hotelli sööklasse. Lootuses, et hea hakkab kohe, esimesest kahvlitäiest. Puhvet oli meeldivalt tühi, kümmekond inimest siin-seal. Ülejäänud magasid veel oma toas midagi välja.
Kolme tärni vääriline bankett ootas: muidu oli OK, aga kohv oli lahustuv. Maakas ei saanud sellest aru enne kui talle ütlesin. Mitu korda. Mind juba kohviga alt ei tõmba.
 |
Hommikusöök ... soolane, töödeldud liha pärast |
* Just siis, kui me parajasti mõnuga krõmpsuvat kurki manustasime, sest see oli meie lemmiksöök, rebis vaikuse tükkideks üks kõuekõminast võimsam röhatus. Mitte mingi tagasihoidlik “ups” krooksatus, vaid täissuuruses ürgne karje, mis võinuks vabalt kuuluda mõnele saurusele. Kui laudadel oleks olnud linad, oleks need ühes taldrikutega minema lennanud.
"Mis see oli?" küsis Maakas, silmad suured ja punnis, kurgitükk ühes kahvliga õhku ununenud. Ja seal see autor oligi – punakas kleidis nooremapoolne tüse naisterahvas, kõrval ehmunult itsitamas normaalmõõdus blond sõbranna.
"Põrsas Peppa," vastasin automaatselt. Tundus ainuõige diagnoos.
"Ja oligi tema või?" uuris Maakas Peppat jõllitades. Endal kahtlus hinges, sest Maaka meelest oleks sellise heli võinud kuuldavale tuua vaid turske nahkvestis vanamees, kes on oma mootorratta pubi ukse ette põiki parkinud. Ühtegi sellist tol hetkel aga sööklas polnud.
"Oli, oli," kinnitasin.
Mõni ärkab hommikuti mere peale, mõni kohvi peale, mõni aga peale sisemise Peppa valla päästmist.
Veel röhatusest toibumata märkasime, et kõrvallauas istuv keskealine paar tegeles oma võileivavarude strateegilise planeerimise ja kaasa pakkimisega. Terveks päevaks. Paar keedumuna kulub ju ka rannas või bussiekskursioonil ikka ära - üllata oma naabreid munahaisuga või midagi. Tol hetkel vaatasime üksteisele otsa ja tundsime end üsna normaalsetena. Mis Kreekas ja meie puhul iseenesest juba saavutus on.
Kolimine
Peale hommikusööki otsustasime, et kuumenev päike nõuab kaaslaseks midagi jahedat. Seega marssisime taas Chalkiadakisesse, et haarata veidi juua. Plaan oli lihtne: tõusta taas oma sviidirõdule, kust avanes imeline vaade, ning seal, klaasid käes, planeerida puhkuse edasist kulgu.
Aga elu, nagu ikka, otsustas meid jälle jahutada. Enne kui kell jõudis keskpäevani hiilida, ilmus uksele koristaja. Välja. Kohe. Ja ei mingit sentimentaalsust. Eelmise päeva kokkulepe "kella kaheteistkümneni" oli nagu eilne lubadus hakata homme trenni tegema – ilus mõte, mis ei realiseeru. Juba enne kümmet küüditati.
Nii me siis haarasime asjad. Oma kotid, märjad ujumisriided, Maaka kirju mutisalli ja vastavatud peedipudeli ning kolisime alla pööbli hotelli, stuudiotuppa. Mis oli ka veidi üle selle, mille broneerisime, ning me võisimegi sinna jääda.
Meist vähenõudlikumaid turiste annab otsida: voodid, kardinad, kapp, lauad, toolid, privaatne vannituba ja see võrratu võimalus rõdul molutada. Sealt sai vaadata merd, läbi tiheda araukaaria, vastashotellide rõdul kooruvaid saksa pensionäre, kolme prügikasti, mõõdukat liiklust ja kohalikku elu. Igati kaunis.
Ja pliit! Väike kahe keedurauaga tegelane. "Meie keedame ise oma munad," otsustasin väärikalt. Me olime nüüd iseseisvad. Autonoomsed. Ei sõltunud puhveti keedumunadest.
Kui me olime end sisse seadnud, mis tähendas, et asjad umbes kuhugi visatud ja peedipudel külmikusse tallele pandud, langetasime uue otsuse.
Rethymno vanalinn
Aeg kulgeda. Mitte kiirustada, vaid kulgeda, nagu oleksime osa vanast vahemerepärasest postkaardist, kus elu on tolmune, aeglane, aga millekski siiski vajalik. Õigemini selle kulgemise osa otsustan alati mina. Maakal on pidevalt kusagile kiire, aga ma olen harjunud teda korrale kutsuma. Kuigi üks flexi rihm osta oleks ilmselt otstarbekam.
Kulgemine mööda Rethymno rannaäärt oli nagu loivav ekspeditsioon, mil pole ei sihti ega vajadust kuhugi kiiresti jõuda. Ainult üldine arusaam, et kuskil seal ees ootab kindlus, tuletorn ja lainemurdjad.
Paremat kätt jääv meri plinkis kergelt ja kutsuvalt, kuid meie olime juba käinud ning teiste jaoks näis see olevat sama alahinnatud kui raamatukogu keset ööklubi. Täiesti raisatud ressurss. Jahe ja kaunis, aga tühjalt laiutav. Ühtegi hinge ei olnud vees.
Tee viis meid läbi sümpaatselt iseloomuliku roheluse. Siit-sealt vaatasid vastu agaavid, palmid, kaktused ja tundmatud õitsevad taimed, mis kasvasid justkui kiusu pärast kõige ebasobivamates pragudes, kinnitades, et loodus on isepäine.
Vahepeal pidime mööduma tränipoodidest ja toidukohtadest, kus sisseviskajad varitsesid nagu jahtivad lõvid peale pikka nälgimist. Noh, eks jah, talv on vaevu möödas ja turismihooaeg alles tärkab...
Ei ole meie harjunud, et meid tänaval kõnetatakse, eriti mitte siis, kui kõht on täis ja asju nii hotellitoas kui kodus on nagunii rohkem kui mõistlik oleks.
Tuletorni juures, mis on kohustuslik vaatamisväärsus, egiptlaste ajaloopärand, saabus hetk, kus maailm tundus olevat õigel kohal. Torn seisis väärikalt nagu pensionile jäänud liikluspolitseinik.
Sealt kõrval aga leidsime midagi märksa kaasaegsemat, nimelt jalgratta. Sellise, mis oli ka loetud aastad tagasi olnud kellegi uhkus, kuid nüüdseks oli seisnud seal juba mitu turismihooaega ja moondunud prügimäeks.
Veneetsia aegsesse 16. sajandist pärit kindlusse sisse me ei rühkinud, sest mina keeldusin mäkke ronimast põhimõttel: "Kui ajalugu tahab, et ma teda imetleksin, võib ta ise allapoole nihkuda." Nii et me tegime hoopis ringi ümber kindluse, mõõdukate tõusude ja hingeldamisega.
Tagasitee viis meid mööda vanalinna kitsaid tänavaid. Ja seal nägime SEDA rõdu. Rõdul kuivasid ainult valged riided: triiksärgid, pikad aluspesud, t-särgid, püksid ja midagi, millele ei ole nimetust antud. Ma jäin seisma.
"Maakas," ütlesin ma häälega, milles kõlas kerge rahvusringhäälingu toimetaja elevus, "kelle suvituskoha me just üles leidsime?"
Maakas kortsutas kulmu, vaatas üles, vaatas uuesti, ja vaatas mind mõtlikult.
Ma ei jõudnud oodata, kuni ta ära arvab ja reetsin ise. See saab olla vaid Linnar. Otsustasime siiski diskreetseks jääda ning Kroonikale vihjet mitte edastada.
Vanalinnast tagasi lonkides olime nagu kaks päikesest röstitud turisti. Mitte veel murdumas, aga kindlasti janus ja lootuses mingile külmale ja karastavale joogile varjulises kohas.
Ja seal ta oli. Tühjavõitu toidukoht, kus ei olnud kedagi. Mitte ühtegi klienti. Ainult toidukohta pidav perekond, liikmeid igas vanuses. Istusid, lobisesid ja suitsetasid ühe laua taga.
Eestlase hing on lihtne: kui pole rahvast, saab rahulikult molutada, oma jooki ja elamusi seedida.
Kohe tänava ääres seisis aga... maasikas. Mitte sõbralik multikamaasikas, vaid tõsine, elukogenud ja veidi kuri maasikas. Selline, kes on elus asju näinud, kibestunud ja nüüd valvab tänavat, pettunud ja kergelt verine. Tagantjärele mõeldes sümboliseeris see maasikas kogu meie kogemust seal täiuslikult.
 |
See imelik toidukoht on vasakul, st vanalinnast linna poole jääv |
Tellimust võtma tulnud vanaisa inglise keelest aru ei saanud. Näpuga menüüs näidatud asjadest ka mitte, seletas midagi kreeka keeles ja lõpuks kutsus põlvkond noorema mehe, kes pildus vaid vastuseid "no have" ja pakkus apelsinimahla, korduvalt, aga see ei sobi mulle mitte. Lõpuks maandusin mingi krdi jäise kiivijoogi otsas, mida neil oli ja mis lõpuks maitses nagu kulbitäis sibulakoortega tikreid kompostihunnikust. Ja ausalt, ma ei ole pirtsakas.
Kui lõpuks tuli aeg maksta, öeldi veendunult "cash only" - seda väljendit teadsid nad kõik seal. Meil isegi oli sularaha, sest kellel Kreetal ei oleks, aga põhimõtteliselt... Ja siis kutsuti kolmas pereliige, nooruke naisterahvas, kes järsku kusagilt pangaterminali välja võlus. Kogu klannil oli ilme, mis ütles: "Ma vihkan tehnoloogiat, sularahata turiste ja kõige rohkem vihkan ma kaardimakseid ja makse.“
Tagasi hotellituppa jõudes loputasime selle eksistentsiaalse farsi alla väikese veiniga. Õigemini hommikul soetatud peediga.
Ja kui veiniklaasid tühjenesid, saabus taas merekutse. Hüppasime vette, mis oli endiselt 19-kraadine, aga mõnusalt karastav peale päeva kuumuses tampimist.
Peale hotellitoas eneste inimeselaadseteks loputamist suundusime taas õhtusöögile. Viimast jagasime kohalike hambutute kassidega, kelle silmad olid korraga nii rähmased, näljased, lootusrikkad kui ka süüdistavad. Need kassid olid näinud sama palju turistideta talve kui kohalikud restopidajad. Me tundsime end nüüd vajalikena. Olime osa Kreeta ökosüsteemist. Ja vähemalt keegi sai kõhu tänu meie kohalviibimisele natuke rohkem täis.
 |
Mõlema toit - me ikkagi olime natuke viisakamad kui esimesel õhtul |
Hilisõhtu veetsime rõdul. Õllega, mis mulle endiselt eriti ei maitsenud, aga selle kompenseeris kohaliku ööelu algete jälgimine ja kommenteerimine - jube hea reality show ja meelelahutus oli, tundideks. Äraarvamismängud: turist või kohalik ja miks.
* Ma ei ole kindel, et see sündmus mulle meelde oleks jäänud, aga Maakale oli see üks puhkuse kõrghetkedest - iga kord sööklasse minnes oli ta ootusärev, lootes Peppat taas kohata. Eks kohtasime ka, aga rohkem tasuta etendusi ta ei andnud. Ning raha me talle ei pakkunud.