Albaania reis V: Belsh ja Berat

by W

23.09. teisipäev

Äratus ragises enne seitset, ajasime end jalule.
Pätikas tassi, toorjuust, lihavad tomatid ja punane sibul saiaviiludele ja meie hommikusöök oli valmis rõdule hiilimiseks. Just hiilimiseks, sest mitte väga kaua aega tagasi olid kõrvalkorterisse maandunud eestlased.
See rikkus kogu “me oleme siin anonüümsed, teeme ja räägime, mis tahame” illusiooni. Turvavõlu “me ei näe neid inimesi enam kunagi” ei kehtinud.
Päris tõenäoline, et võisime neid trepikojas, rannas, lennukis või suisa kodumaal kohata ja siis tuleks "tere" öelda ja siis mingi small-talk ... brrrh... see ei ole ju puhkuse eesmärk. Hoidsime madalat profiili ja püüdsime end varjata.
Maakas ei suutnud isegi rahulikult sööma hakata. Piilus üle rõdu vaheseina ja konstanteeris vaiksel häälel: “Kohver paistab. Nad on veel siin.” Sõime vaikuses. Ei ühtegi nilbet nalja ega hommikust vandesõna. Mitte, et me muidu mingid ropendavad nilbikud oleks...

Edasi sibasime taas Rruga Pavaresia poole, Pelikani kohviku ette. Bussi ei tulnud kaua oodata. Varsti veereski ette päris pirakas tume masin, millest hüppas välja lühikestes teksades ja roosas särgis keskealine meesterahvas. Itaalia aktsent, naeratus kõrvuni; see oli meie giid Mariglen, kes tutvustas end turistidele kui Mario.

Kõige parem iste, bussijuhi seljatagune, oli imekombel vaba. Loomulikult istutasime end kiirelt sinna, sest vaade läbi esiklaasi on kui 3D kinosaal.

Kinost ei tulnud puudu ka jamamatel istekohtadel.

Turiste korjates jõudsime jälle Golemisse, kus bussijuht, kes Mario sõnul pidavat oma pärisametilt olema politseinik, sõitis stoilise rahuga ühesuunalisel teel vastassuunas.
Kui olime Golemist bussitäiega lõpuks peateele jõudnud, avastas Mario, et ühed inimesed on maha jäänud. Sõitsimegi jälle Golemisse tagasi. Mingid turistid oli ka Durresesse unustatud, aga need pidid omale päevaks muu meelelahutuse leidma, sest neile me enam järele ei läinud.

See alguse segadus ajas vist nii Mario kui bussijuhi veidi endast välja. Keset maanteed buss peatus, mingi putka juures, juht hüppas välja ja tuli tagasi sigarettide ja õllega. Üks suits sealsamas, pudeli ulatas Mariole. Kork maha ja otse kurku.
Ja siis algas pidu. Mario rääkis paar tarka lauset Albaania kohta ja seejärel keeras muusika põhja. Diskoteek ratastel. Mõnigi reisija karjus "it is too loud!", kuid Mario naeratas, kehitas õlgu ning jätkas nagu tõsine DJ oma telefonist oma lemmikmuusika valimist.

Kehitasime ka õlgu. “Ah, ok, Albaania.”

Vahepeal tuli Maakale Tele2 sõnum, et krediidilimiit on kasutatud. Ühe oma telefonidest oli ta minu õiendamise peale juba lennukis 3G peale suunanud, teine ...
“Ära hakka sellepärast nüüd terve tee saagima!” porises Maakas. Ei hakanud, aga jah, mobiilse andmeside väljalükkamisest väljaspool EL-i ei piisa, telefon läheb ikkagi internetti; ma peale Montest saadud arvet lähen SIM-i 3G või 2G peale. Andmerändlus ka välja. Isegi siis kui telefon lubab valida, millist SIM-i kõnedeks, sõnumiteks, netiühenduseks kasutada.

Tee ääres nägime ohtralt igas küpsusastmes maisipõldusid, tomatite ja pipralistega täidetud kasvuhooneid, kitsi, lambaid, eesleid ning üllatavalt palju kalkuneid. Nood linnud uitasid ülbelt isegi militaarlennuväljal, keset lennuradasid, olles ilmselt salajane osake NATO-st.
Lisaks vaatlesime pikalt veel kommunismi ajal "vabatahtlike poolt ehitatud" koomas raudteed ning vanu noogutavaid eesleid (nodding donkey) ehk naftapumpasid, millest osad kallist maavara tänagi lüpsavad.

Belshi järv

Belshi järve äärde jõudes ei saanud ma päris hästi aru, miks meid sinna toodi. Mario ei osanud seletada ka.
No järv tõesti. Ilmselt looduslik veekogu, aga mudase vee ja selliste kallastega, et isegi Maakal, kes on valmis igasse lompi hüppama, ei tekkinud ujumise mõtet.
No vähemasti pardid olid seal kirevad ja toredad. Inimesi ei kartnud.

Tõenäoliselt polnudki järv sihtpunkt omaette, vaid ettekääne, et bussitäis turiste Belshi väikelinna saada ja sinna natuke raha jätta. Sest meile anti tunnike aega, koos suunaga, kust kohvi ja väike amps saada. Mario ise sibas kusagile teisele poole (jättes ilmselt odavaima õlleka kiivalt saladuseks).

Linnake oli täitsa kena, koos vana ja uus. Rahulik ja sundimatu. Koht, kus elu käib aeglases tempos. Loomulikult ei puudunud sealtki klassikaline sotsiaalsete vanameeste brigaad. Istusid pargis, kohvikutes, tänavanurkadel ja arutasid maailmaasju.

Berati kindlus: rajati juba u 4. saj eKr.

Edasi kulgesime Berati kindluse poole.
Enamus giide loeb pärast igat peatuspaika turistid üle. Mario end selliste peensustega ei vaevanud. Hõikas lihtsalt üle bussi: "Kas kõik on kohal?“ Ja kuna keegi ei öelnud, et teda ei ole, siis võis sõit jätkuda.
Mõned šovinistlikud naljad lipsasid tal kah suust välja (mille peale taanlased käskisid ka meeste pihta mõni kild visata, ühe said isegi kätte). Reisijate jätkuvad kurtmised liiga valju muusika üle said endiselt ignoreeritud ja diskot paugutati edasi. Mario laiutas käsi ja ütles, et neil seal lihtsalt on nii kombeks.

Aknast paistsid endiselt kalkunipõllud, mõned teeäärsed laadad, kaunid mäevaated ja lõputu hulk poolikuid maju.

Buss peatus lõpuks kõrgel mäe otsas, Berati kindluse väravate lähedal, vähem kui kahesaja meetri kaugusel. Aga isegi see lühike tõus osutus katsumuseks, tee on nimelt üsna järsk. Seni oma keeles vadistanud asiaatide grupist üks, väga heas toitumuses isend, jäi keset tõusu ähkides seisma, nõjatus esimesele müürile ja väljendas end universaalselt arusaadavalt. "Oh shit!“ Ma teadsin, mida ta tunneb.

Lisaks selgus, et meie bussis olid taas eestlased. Piisas ühest kõrvu jäänud tuttavast lausest, et Maakas mind küünarnukiga togiks ja teataks, et "neid on ka siin!". Lahendus oli lihtne, eraldasime end grupist ja läksime kindlusesse omapäi hulkuma. Aega oli ca 2 tundi.
Kindlus ei ole vaid turismiobjekt, kohalikud elavad seal, keset ajalugu ja suuremate mugavusteta, siiani. Taludes lõputuid masse, kes nende koduhoovides patseerivad, kuid kellele annab käsitööd ja nänni müüa.

Huvitav oli. Tänavad olid kivised ja libedaks kulunud, päike lajatas lagipähe ja aeg seisis taas paigal, samal ajal kõike edasi lagundades. 
Varemed, kirikute jäänused, muuseumid, toimivad kodud - kummaline segu mineviku pühalikkusest ja pesunööril kuivavast aluspesust.

Vaated olid muidugi ilusad, Osumi jõele ja valgete majadega linnale. Me ei kiirustanud, lasime ajaloohõngul endale naha vahele pugeda. Ja sattusime kogemata kindluse kaugemas nurgas ka kohalike pulma tunnistama.

Lõpuks tegime kohvikupeatuse.
Maakas haaras külmikust suurimad jäätised ja eee... kohviku albaanlasest müüja, noor mees, oskas eesti keeles "tere" ja "aitäh" öelda. WTF moment. Heas mõttes.

Heinekeni varjude alt saab emakeelse tervituse

Tilkusime kokkusaamiskohta. Ei olnud esimesed, viimased ka mitte. Tundus, et enamus reisiseltskonnast oli Mario hüljanud, sest igaüks saabus omal ajal. Lõpuks ka Mario ühes paari alles jäänud jüngriga.

Buss oli veidi kaugemale allamäge pargitud. Vahetult enne bussi ust, mis oli üsnagi vastu mäe varingut takistavat müüri, ründas Maakat müürilt mingi kohev kibuvitsaga suguluses olev taim. Pidin bussis uurima, kas Maakas jookseb väga palju verd ning ega tal mõni okas veel kaelas kinni ole. Noh, kiirabi ei olnud vaja, enamus okkaid jäi kõigest hinge. Maakas oli kallaletungist nördinud. Antiseptik võiks kotis olla.

Berat: 2000 aastat vana linn

Berati kindluse müürid jäid selja taha ja algas kerge allamäge sõit linna. Veerand tunnikest kulus. 4 minutit sellest põhjusel, et ühele kitsale teele, ringristmiku lähedale, oli üks auto ää koolenud. Mario ei mõelnud pikalt ning lükkas selle lihtsalt kõrvale kõnniteele. Teenides reisiseltskonna silmis mõne plusspunkti.

Linna jõudes anti taas klassikaline “tund ja natuke peale” vaba aega.
Pildistage, sööge, tehke mis tahate.
Mario teatas, et kui keegi tahab odavat ja head lõunat, siis tulgu tema sabas. 40+ inimesest bussist ainult viis läks temaga kaasa, teised lidusid kärmelt muudes suundades.
Me hiilisime end varju hoides Mariole järele. Huvi pärast, et äkki leiamegi mingi soodsa ja maitsva nokatäie. Aga Mario lemmikpubi menüüd üle vaadates selgus, et kala, mida olime salaja lootnud, ei leidunud. Nii tegime kiire kannaka ja kulgesime oma kalajahirada edasi.

Peagi jäi ette üks väike restoran, mis pakkus grillitud sea bassi. Ptüi, meriahvenat. Hind 800 lekki. Aktsepteeritav. Ooteajaks võtsime kohalikku õlut, 250 lekki pudel, ja istusime mõnusalt katuse alla varju.
Kui kala lõpuks lauale jõudis, tuli gurmee-elamus. Krõbe nahk, pehme ja õrn valge liha. Ainult et, krt, need luud… ribide vahel urgitsedes ei saanud hetkekski lämbumisega riskimata laisaks muutuda. Aga see aeglane sööma oli vaeva väärt küll, täitis kõhtu ja hinge.

Peale sööki lonkisime mööda linna ja vaatasime neid kuulsaid “tuhande aknaga” valgeid maju, mis mäe külge klammerdusid. Parema vaate nimel ronisime üle sillagi ja kuulsime, kuidas all jõe ääres röökis üks köie otsa seotud lammas. See oli täielik draama, sest samal ajal näksisid tema liigikaaslased vabalt eemal mingeid jõeveest rammusaid kõrsi.

Edasi liikusime parki, kus puude all pinkidel varju ja jahedust nautisime, kuni buss saabus.

Kodutee

Vaated, nagu ikka Albaanias, aga...
... tagasitee algas väikese bussisisese plahvatusega. Disko oli jälle täisduuridel ja kannatuste karikas paljudel peale päevaväsimust silmini täis. Ei läinudki kaua, kui meie juurde, bussi esiotsa, astus üks blond naine, kelle häälega oleks võinud klaasi lõigata. “Ikskjúuuuuus miiiiiiii! Sa lihtsalt PEAD muusika vaiksemaks panema, mu kaaslasel on peavalu!”

Mario, kes seni oli ennast diskorina tundud ülevamana kui paavst, tegigi imekombel heli kuulekalt vaiksemaks. Blond kõndis rahulolevalt tagasi oma istmele. Aga oli näha, et Mariol lendas kuum aur kõrvadest. Ei pea valdama keelt, et aru saada, kuidas ta hakkas bussijuhiga elavalt intsidenti (h)arutama.

Kui atmosfäär oli juba veidi lahjenenud, peatus buss tanklas.
Bussijuht ulatas tanklatöötajale kaardi ja pani pläru ette, samal ajal kui voolik paaki suruti. Tankimine võttis aega ja blond aktiveerus nii kolme minuti pärast jälle. Lendas taaskord ette ja nõudis: “Ikskjúuuuuus miiiiiiii, mis siin toimub, miks me seisame?”
Mario, ilmselgelt ohvrirolli surutud, vastas: “Tangime.” Selle peale pidas blond talle ohutusloengu, mis lõppes dramaatilise kokkuvõttega, et seda ei tehta töötava mootoriga! Bussijuhi suitsetamist ta (õnneks) ei märganud.
Mario noogutas, aga nägu reetis meilegi tuttavat emotsiooni. “Ah, Albaania.”

Bussist reisijate mahalaadimiste käigus nägime vaid üht inimest tippi jätmas. Me ka ei jätnud. Mitte, et me koid oleksime, aga, aga, aga ...

Nelja paiku olime taas “kodus”

... ja olles rõdul mingi kokteiliga hinge tõmmanud, Maakas ei pidanud isegi siestat, läksime loomulikult merre. Sel korral täiesti päikeseloojanguks. Meri oli kuidagi eriti ühtlaselt soe, kihiline jahedavoog oli kadunud. Kaluripaati nähes ronisime kaldale tagasi. Tagasiteel näppas Maakas ühe restorani uksetagusest peenrast mõned piparmündilehed. Kotlettide tarbeks, sest miskipärast nad seda oma lihapallidesse ja kotlettidesse lisavad. Me ei oleks ju nii teinud, aga tänavaturgudel müüdi piparmünti kui saunavihtasid ja meil oligi vaid paari lehekest tarvis.

Õhtusöögiks sai egg fried rice üleeilsest külmikusse jäänud riisi, jälle kusagilt tekkinud hot dogi viineri, porgandi, sibula, küüslaugu, paprika ja hekseldatud lehtsalatiga.

Väsitav päev ja hea uni.
Ootamas oli Holta kanjon.

------------------

See oli veits omamoodi ekskursioonipäev. Aga meil ei tekinud kordagi “iksjuuuuusmiiii” emotsioone. Vahetus, värvikus ning midagi teistmoodi: rikastav kogemus. Igatahes!

Albaania reis I: Durres

 
by W

Ma ei tea, mida teie peale reisi tavaliselt teete, mina teen kartuliputru, hakklihakastet ja häbematult küüslaugust peedisalatit. Toob kohe koju tagasi, heas mõttes. A täna läksin ostsin sealiha, normaalset leiba ja piima, sest nendega oli paar nädalat ikaldus, hammas oli verel. Parem hakkas...

Aga alustame algusest, ühes tõsiasjaga, et 1 euro = umbes 100 kohalikku raha, lekki (ALL).

15.09. esmaspäev

Kohtusime Maakaga Balti jaamas, nagu ikka, kui vaja mingi ägedama sõiduki peale minna. Tirana lennuki väljumiseni oli ca 6 tundi. Käisime Burger Kingis, lonkisime läbi vanalinna, kaalusime kino, kuid otsustasime hoopis poe kasuks ning ostsime kaasa veidi kohvi ja maitseaineid. Kogemused ütlevad, et kohviga on Balkanil (ja Kreetal) nirusti. Mina ja lahustuv kohv mahuvad ühte lausesse vaid siis kui seal mõned sõimusõnad vahele pikitud on. Seejärel kulgesime bussiga Ülemistesse, edasi kalpsasime lennujaama ja ... ikka oli veel enam kui 3 tundi. Vahetasime 100 eurot lekkideks. Lühendasime ooteaega õllega.

Lend väljus õigeaegselt, 23:35 ning maandus õigeaegselt, 1:30. Midagi märkimisväärset lennul ei toimunud ja isegi meie olime sama viisakad ja siivsad kui muu unine rahvas.

Edasi-tagasi lennupiletid kahele (koos enda valitud istekohtadega) olid 760.-

16.09. teisipäev

Lennujaama olime omale vastu tellinud Arbeni - majutuse omaniku, kes ka transfeere pakub. 25.- € ots ca 30 km sõidu eest. Arben osutus väga külalislahke olemise ja omapärase naeratusega vanemaks härraks, kes suhtleb Google tõlke abil. Olles teineteist seal öises lennujaamas õnnelikult leidnud, kätt surunud ja tutvustanud, kulgesimegi pisut nagiseva Volkswagen mahtuniversaaliga Durresesse. See on Albaania suuruselt teine linn, puha mere ääres. Ei ole küll Albaania populaarseim kuurort, kuid mul on reisidel omad kriteeriumid parkimiskoha osas.*

Arben sõidutas meid kuhugi. Kuhu täpselt, polnud õrna aimugi. Nägime aknast ainult pimedaid teid, sekka valgustatud röögatu hinnaga tanklaid ja Arbeni kukalt. Siis aga jõudsime valgustatud ja avatud poodide ning sööklatega palmialleele ja viimaseks lõpuks loksusime peale ärakeeramist läbi lauspimeduse ja aukliku kruusatee kusagile hoovi ning olimegi kohal!
Aga väsimus ei tapnud veel seiklusnärvi. Viskasime kola tuppa, vaatasime urka üsna rahulolevalt üle, saime wifi paroolid (prioriteedid paigas) ja otsustasime kohe merd otsima minna.

Arben

 Õues oli taustaks tsikaadide saagimine ja tundmatu tänavarägastik, kus üritasime tagasitee meelde jätta märksõnade abil. Punane tõkkepuu, stripiklubi, kummikrokodillide pood, suletud burekiputka jms. Aia ääres vedelevat suurt surnud koera me ööpimeduses ei märganud. Hea, et peale (või sisse) ei astunud. Nagu ikka, võttis esimene katse mere leidmiseks liiga palju aega ja jalavaeva, aga lõpuks jõudsime sinnagi. Öine Aadria meri oli must nagu meeleolu, mille eest ma Balkanile põgenesin ja kanni märjaks saamiseks tuli marssida sama pikalt kui Pärnu rannas.
Uhhh. See oli hea. Tagasi “koju” navigeerides olime vettinud ja rahulolevad, ilmselt oli mõlemil näos mingi vaimust vaese õnnis naeratus, mis pimedusse mattus.
Võtsime sooja dušši, panime märjad riided rõdule kuivama ja kerisime magama. Padjad olid jube suured.

Ärgates nentisime, et meil on vaid normaalset kohvi (Balkanil on seegi jackpot) ning peale selle rõdul manustamist asusime kohaliku turisti SIM kaardi ning toidujahile.
Vot toidust peab eraldi rääkima - minusuguse toidumaniaki lõid hommikused tänavaturud pea jalust maha. Ilme oli ilmselt veel lollakam kui öösel rannast tulles. Kõik need puu- ja juurviljaturud ja turukesed, sekka mune, ube, pähkleid, vee- ja fanta plastpudelitesse villitud rakit, puskarit, piima, rääkimata pagaritöökodadest ja burekiputkadest - kui see ei ole paradiis, siis ma ei tea, mis on. Üritasin end siiski taltsutada ning oma vaimustust Maakaga tsiviliseeritud moel jagada, kuid ka Maakas oli nõus - me ostame siit midagi. Ja siis veel midagi ja veel ja... aga enne käime ajame neti korda ja vaatame päris poodi.

Vodafone odavaim turistikas, 40GB, oli 2600 lekki. Sularaha on Albaanias kuningas, aga selgub, et vahetusraha mitte. Müügipunkti pahural tütarlapsel ei olnud varasel hommikutunnil vahetusraha isegi 1400 leki (14€) jagu tagasi anda ning kaardimakse peale selgus, et see on +10%. Missa hädaga ikka teed, maksad ära.

Edasi käsime Sparis ja Big Marketis, nentides, et kumbki neist (eriti Big Market) puu- ja juurvilja sisuliselt ei müü, suutmata ilmselt tänavaturgudega konkureerida, kuid oma šampooni, soola, pipra, oliiviõli (350 lekki 0.5L), munad (249 lekki per 10 e kallimad kui meil), 400g veise-kanahakkliha (500 lekki kg), sojakastme ja Bacardi (2200 lekki 1L) ühes Coca Zeroga saime kenasti kätte.
Ja läksimegi juurikaturge rüüstama, kõik hinnad ei ole meeles, kuid kg hinnad: tomatid 30-100 lekki, paprikad 100 lekki, viinamarjad 120 lekki, lehtsalat 150 lekki ... üle 200 leki kg ei maksnud värskest miski, ostsime ka kurki, porgandeid, küüslauku, baklažaani, suvikõrvitsat, sibulat, rohelist sibulat, tilli, sidruneid, laime ... oooeeehhhhhh. Kuivatatud valged oad olid 300-350 lekki kg.
Suur värskelt küpsetatud seesamiseemnetega sai pagariäris, kus see ka ära viilutati, maksis 50 lekki.

Ja mis sa arvad, mida me seejärel, "koju" jõudes, tegime? No sigahea omleti igasegase värske salati, ahjusooja saia ja väikse napsuga muidugi. Ja panime oad õhtuse chilli con carne tarbeks likku.**

Edasi viis tee taas randa, sel korral juba otse, 350m kõigest. Endiselt mõnus.
A tagasiteel avastades, et mu telefon on kas loomulikku surma surnud või pisut märgadest pükstest mingi saatusliku veetilga sisse imenud, ei olnud enam nii mõnus. See ei olnud päris õige aeg suremiseks sel aparaadil.
Siiski ei lasknud me sel traagilisel sündmusel oma elu rikkuda ning jätkasime päeva hedonistlikel kuumade kuurortimõnude lainetel, sest vahel ongi vaja lihtsalt süüa, juua, molutada, magada, ujuda ja olla(llaaa). Sest puhkus. Mitte midagi ei pea.

Üsna vastu õhtut hankisin ka uue telefoni, millest ma kirjutasin paar postitust tagasi kommentaaris. Noh, igatahes see India turule toodetud odav Samsung töötab siin Eestis ka eduliselt edasi. Ainus probleem, et Smart-ID läks koos telefoniga ning mul ei ole ID-kaarti, pean minema mobiil-ID tegema.

* Pigem köögi, konditsioneeri ja rõdu (terrassiga) apartment, kus trussikud on vähem kanni vahel toitlustusaegade ja enese hästi ülalpidamise osas. Autot ei rendi. Ühistransport ja ekskursioonid peavad olema mugavalt saadaval ning meri mõistlikult lähedal. Lennujaamast sadu kilomeetreid sõita ei viitsi.

Arben on mõneteist igakülgselt varustatud apartmendiga onn, omanikud (ühes ohjeldamatu ja kriiskava papagoiparvega) elavad kolmandal korrusel ning on igal ajal saadaval. Soovi korral pakuvad ka koristusteenust (hinna sees), aga meie Maakaga oskame ise koristada, prügi välja viia ning omale vetsupaberit juurde osta. 12 ööd maksis 270.-€.

... noh, ok, pann oli seal minu maitse järele liiga väike, peaks ikka 28cm olema ja wokpann võiks ka olla ja...

** Ma võin rohkem süüa teha kui keegi ära süüa suudab; kodus ja argipäevalainel ei jätku alati inimväärse toidu tegemiseks aega ega energiat, väsinuna ei naudi protsessi, aga puhkusel on aega ning selliseid kohalikke päikeseküpseid tooraineid, mida pakuvad Albaania tänavad, ei saa puutumata jätta. Tänavatoit...

Aasia ekspressmarinaadid päästsid mu laminaadi järamisest

by W

Tegin eile ühepajatoitu, üle poole on külmikus järel, täna ma seda edasi süüa ei suuda.
Kaalikas oli kiuline nagu OSB-plaat ning vaatamata eilsele manustamisele ei tundu, et mul oleks tekkinud juurde heina lagundavaid ensüüme või lisamagusid. 

Selle koleda kogemuse peale tahtsin "midagi täiesti teistsugust" - maailmaköögihõnguline kana ja midagi värsket tuli pähe. Ostsin Rannamõisa 500g broilerifilee, Selveris püsisoodukas 3,44€ ja muu otsisin külmikust, köögikappidest ja aknalaualt kokku. Ehk siis ma ei oska hinda öelda, aga muu kokku ei maksnud rohkem kui kana.
Ajakulu otsese aktiivse tegevusena kaugelt alla tunni, ooteaega samas omajagu. 

Kanamarinaad (ca 2h seisis toatemperatuuril):

• light sojakaste, ohtralt, soola ei kasuta
• sorts (tl+midagi) sidrunimahla
• 2 suurt küüslauguküünt
• ca 2 spl oliiviõli
• pöidla jämedune ja poole pöidla pikkune jupp ingverit 
• 2 g suhkrut (kusagilt varastatud...)
• näpuotsaga soodat
• veidi (kuni 2tl?) tärklist

Marinaadi ma enne praadimist maha ei pese, sest läbi küüslaugupressi asju lastes (sh ingver) ei jää eriti tükke, mis tahaks kõrbema minna. 

Köögiviljamarinaad (toimetab ka 2 ja veidi peale tundi köögitasapinnal)

• 1 riivitud porgand
• 1 väike peeneks viilutatud punane sibul
• pool köögivilja koorimise noaga ribastatud Luunja kurki
• nii 50g rediseid: NB! need lähevad sisse vahetult enne söömist, ei marineeri - väike puhavärske kick
• 1 tl sidrunimahla
  
• veidi suhkrut
• soola, kaugelt rohkem kui esmapilgul mõistlik näib
• näpuotsaga tšillihelbeid (2x)
• korralik sorts Thai Choice kalakastet, sest muidu lõhnab ja maitseb kogu salat nagu vanatädi Selma ülepipardatud kodumaine köök; Aasia asjad aga peavadki vahel veidi kahtlaselt haisema. Nagu sigadele, lindudele ja karusloomadele söödetav kala(rappe)jahu. 
• (sidrunheina mul praegu ei ole)

... ja kogu kupatus üle keeva veega, seisab, jahtub ja tõmbab, kuni kana pea valmis, siis sõelale nõrguma, redis sisse ning taldrikul veel mõni tilk seesamiõli peale (endiselt Selma köögi välistamiseks ja imeliku haisu levitamiseks ... seesamiseemneid mul praegu ei leidu, muidu oleks need paremad). 

Tavaline söögikauss on peale marinaadi veel kraanikausis...

Sousti ple asjale vaja, maitset ja mahla piisab, 0.2m meetrit munanuudleid võiks ju ka olla, aga peale Maxima spagettide kapis miskit ei leidunud. Vaestemaja. 

Homme söön oma selmalikku OSB-hautist edasi; kaalika nokin pannilt soojendamise käigus välja. 

Edit: kuna ma siin AI-lainel olen, siis andsin ChatGPT-le ka viimase pildi, küsimusega, mis on pildil.

Vastus oli kui tippresto müügimeeskonnalt. "Kulinaarne sümfoonia: kuldselt glasuuritud fileelõigud, mille kõrvale on poetatud aiavärskuse dekonstruktsioon". 

Varasügisemudru

 
by W 

Parajalt värviline ja parajalt küüslaugune, et naabreid ninaga õhku tõmbama ja vanduma panna. 

• 500g Maks & Moortis segahakkliha - 50% 1.45 (Selveris püsisoodus 2.89)
• 1 suvikõrvits 0.8  (Maximas kampaanias 1.99 kg)
• 1 baklažaan 1.08 (Selveris 2.99 kg)
  
• 3 paprikat 0.98 (COOP, 1.99 kg)
• 3 keskmist mugulsibulat 0.2
• 4 suurt küüslauguküünt 0.1
• 3 suurt hakitud tomatit 0.28 (COOP-is 0.89 kg, püsisoodus)
• 1 suur riivitud porgand 0.1
• 2/3 spl tšillihelbeid 0.05
• 4 Maggi köögiviljapuljongi kuubikut 0.6
• 1/ tl suhkrut (tomati happesuse taakaalustamine) 0.02
• 2 spl hapukoort 0.15
• Pikksai küüslaugu võidega, EESTI PAGAR, 175 g 1.24 (Selver) 
• Maitseroheline 0.5 (19.99 kg, Selver)
• Kraanivesi 0.00X

Kokku 7.73 - ligi 3L sooja toitu koguseliselt- üle poole soojast toidust jääb homseks, ilmselt keedan 2 peotäit riisi selle mudru alla. 

Muu söök täna: tee, kohv, 2 sibulast heeringavõileiba, arbuusi, 1 Paraguayo virsik, kiirkaerahelbepuder 3 viilu Gouda juustu, mis ammu külmikus kuivama kippus. 3-4€ vahel. Päev kokku max 8. 

Munamudru aegunud vorsti ja köögiviljaga

 by W

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi

Peale lõunat vajus kõht tühjaks. Külmikus leidus eilse kuupäevaga -50% Rakvere Lihakas šašlõkivorste, avamata pakk täishinnaga hallitusjuustu (Bergrader Edelblue) ja eilne väsinud keedukartul. Köögiviljasahtlis ja aknalaual oli ka kraami.

Võtsin vorstid ja kartulid, lõikasin mõlemad nii 0.4cm paksusteks viiludeks ja viskasin pannile kuuma õli sisse. Peale paari minutit praadimist kuumus maha, otsa tükeldatud paprika*, sibul, tomat ja pikantsuse mõttes ka pisikest 2 hapukurki (Germani talu). Kaas peale. 

Ja siis 5 muna. Kloppisin munad kahvliga kogu oma frustratsiooni välja elades mingiks veidi mullitavaks massiks ühes soola-pipraga. Tõstsin kaane, lisasin ca 50g võid killukestena siia sinna, valasin munasegu pannile ja jäin tagajärgi ootama. Kuni meenust juust. Näppisin seda ka kompoti otsa ja panin pannile kaane taas peale, et end selle tõstmisel üllatada. 

Tulemus oli Hispaania omlett. Vähemalt nii ma väitsin endale, sest kui see kraam sisaldab kartulit ja muna, siis nii seda nimetatakse. Ja kui miski laiali laguneb, eriti koogid, siis nimetatakse seda "dekonstrueeritud". Kõlab peenemalt kui mudru...
Kõrvale serveerisin kurgi-redise salatit hapukoore ja tilliga. 

Dekonstrueeritud lõunamaa omlett läheb ka homme põhisöögina, vähese veega pannil soojendatuna. 

Kusagil 6-7€ vahel kraami

Hiljem arbuus ja rohelised võileivad. Rohelise või leivad tomatiga.
Ma olen leidnud Eesti Pagari kanepiseemneleiva rukkiteradega ja ma olen avastanud, et toasoe või segatuna pressitud küüslaugu, tilli, murulaugu ja väikse soolaga on ülimaitsev kui seda tomativiilude alla panna. Peale must pipar ja priiskamise korral veidi sinihallitusjuustu. 

Päev kokku 7-8€ kandis. 

* Maxima müüb seemneta paprikaid, Ramiro tüüpi e piklike, väikesemõõdulisi.

Jaaniöö tuhast tõuseb lõhe

 by W

Ma ei tea aastaid pühadest midagi. 2008 aastast äkki... Kiireim tööaeg.
Kui juba tuli ka see püha raisku lasta, siis vähemalt stiilselt ja olukorda maksimaalselt ära kasutades. Kasvõi kulinaarselt. 

Esimene reegel: söö tööandja kulul. Nii palju kui jõuad. Šašlõkki ei pakuta... erinevad pitsad ja mingid kala- ja seenetäidisega korvikesed ja mingi tort kärab ka. Eriti, et ise selliseid asju ei osta. 

Teine reegel: kui sa juba jaanišašlõkist ilma jäid, varsti 20 aastat järjest, tee kodus midagi, mis paneb sind end taas inimesena tundma. Täna oli näiteks poes allahinnatud lõhe. Täitsa soliidne tükk, kõlblik kuni alles 27.06.: ületellimused, mis müügi kiirendamist vajavad. Mulle sobib.

Ja ma sõin seda taldrikult. Laua taga. Mitte voodis ega plekkmollist. Mul oli kahvel. Mul oli nuga. Mul oli isegi salvrätik.
Ähh... no tegelikult on mu plekk-kauss lihtsalt eilset sööki täis ja külmkapis. 

Praetud lõhefilee tartar-kastme ja keedukartuliga

• lõhe 0.804kg (kampaania +-50%) 6.4€
• kartul 0.3€
• toiduõli, või, sool, pipar 0.5

Tartar 

• hapukurk 1,5€ (Peipsi, Germani talu, 400g pakk Selveris 3.49)
• 1 punane sibul 0.3€
• hapukoor 0.2€
• majonees 0.15€
• 2 keedumuna 0.34€
• 10 hakitud rohelist oliivi (mul ei ole kodus kappareid) eee... 0.5€
• sidrunimahl 0.05€
• till - tasuta, kolleegilt

Kokku 10 kopikatega ja ma söön seda ka homme. 

Hiljem -50% 200g rosolje, arbuus ja ehk tass kama (mul on kamahooaeg). Kõne alla võib tulla ka vinnutatud särg (kolleegilt saadud) ja õlu. 

Päev kokku 8 kandis. Kuni 12 kandis. Selgub

Trivia: kas lõhefileed on vaja enne praadimist pesta (või tervet lõhet enne ahju panemist): ei ole, paberiga veidi kuivemaks tõmbamine on parem lahendus mitmeski mõttes. 

Köögiviljad sigakarri ja riisiga

by W 

• hommikul eimidagi, tass kohvi
• lõunal eimidagi, külm earl gray sidruniga
• õhtupoole köögiviljad sigakarri ja riisiga + hiljem veel üht-teist

Ajakulu veidi üle tunni.

• 1 suvikõrvits 0.7
• 1 baklažaan 1
• 1 suur sibul 0.2
• 2 punast paprikat 0.6 (COOP-is 1.99 kg)
• 2 peotäit värske kapsa jääke külmikust 0.2
• siga, ca 300g 1,5 (sügavkülmast mingi -50% ostetud noosi jääk)
• riis 1 klaas 0.25
• piim ca 0.5L 0.3
• jahu 0.02
• karripulber (Santa Maria), sool, pipar, kuivatatud till, roheline sibul, äädikas 0.8
• ... soolapeekoni praadimise rasv külmikust

Kokku alla 6 EUR, 3 inimest saaks söönuks. Jääb ka homseks. 

Protsess (kõik umbes samal ajal, multitasking): 

• riis keema
• siga pannile ja kui kõrbeda tahab, siis vett, ja veel kuuma ja vett, veidi kaane all; kui pehme, siis tl karripulbrit kuumusesse, veidi vett ja kohe spl jahu lisaks, läbi kuumutada ja piim peale, nii kui keema läheb, raualt maha, kaas peale ja jääkkuumusest piisab, kaste olemas
• köögiviljad viiludeks / suurteks tükkideks ja külmikust avastatud rasva + tilgakese äädikaga malmpotti keskmisele kuumusele toimetama ... tuleb jälgida, et surnuks või pudruks ei kokka

Õhtul ootab -50% nuudli-salaamisalat ja -50% prosciutto lõigud, mida kavatsen süüa arbuusiga. Hallitusjuustu on tglt ju ka, ei välista.
Ja kui ikka veel midagi tahan, täitmatu, nagu ma vastu ööd olen, siis võib tass kama kõne alla tulla. 

Päev kokku peaks alla 10 jääma. 

Kreeta reis XV: Rethymno vanalinn

by W

Esmaspäev, 20.05.2025

Hommik

Kui hommikul enne kuute oma sviidis silmad lahti tegime, oli selge, et oleme endiselt puhkusel. Temperatuur oli +23C. Pea kumises imelikult. Mingid tuvilised räuskasid kõrvalmaja antennide otsas. Aknast vaadates ei liikunud tänaval veel kedagi peale kasside. Terve hotell oli vaikne. 

Suund oli taas kohe merre, söömata ja joomata, sest puhveti avamiseni, mis toimus 7:30, oli veel aega. Vesi oli endiselt 19 kraadi – piisavalt jahe, et igasugune mõnus mõte lõunamaa soojadest hellitavatest vetest kehast kohe välja peksta. Vetteminek nõudis endiselt iseloomu. Aga saime hakkama. Natuke tuli kannatada, siis kohe hakkaski hea.

Pärast seda külma ristimist ja toas kuiva pesu hankimist liikusime edasi hotelli sööklasse. Lootuses, et hea hakkab kohe, esimesest kahvlitäiest. Puhvet oli meeldivalt tühi, kümmekond inimest siin-seal. Ülejäänud magasid veel oma toas midagi välja.

Kolme tärni vääriline bankett ootas: muidu oli OK, aga kohv oli lahustuv. Maakas ei saanud sellest aru enne kui talle ütlesin. Mitu korda. Mind juba kohviga alt ei tõmba. 

Hommikusöök ... soolane, töödeldud liha pärast

* Just siis, kui me parajasti mõnuga krõmpsuvat kurki manustasime, sest see oli meie lemmiksöök, rebis vaikuse tükkideks üks kõuekõminast võimsam röhatus. Mitte mingi tagasihoidlik “ups” krooksatus, vaid täissuuruses ürgne karje, mis võinuks vabalt kuuluda mõnele saurusele. Kui laudadel oleks olnud linad, oleks need ühes taldrikutega minema lennanud.

"Mis see oli?" küsis Maakas, silmad suured ja punnis, kurgitükk ühes kahvliga õhku ununenud. Ja seal see autor oligi – punakas kleidis nooremapoolne tüse naisterahvas, kõrval ehmunult itsitamas normaalmõõdus blond sõbranna. 

"Põrsas Peppa," vastasin automaatselt. Tundus ainuõige diagnoos.
"Ja oligi tema või?" uuris Maakas Peppat jõllitades. Endal kahtlus hinges, sest Maaka meelest oleks sellise heli võinud kuuldavale tuua vaid turske nahkvestis vanamees, kes on oma mootorratta pubi ukse ette põiki parkinud. Ühtegi sellist tol hetkel aga sööklas polnud.
"Oli, oli," kinnitasin.
Mõni ärkab hommikuti mere peale, mõni kohvi peale, mõni aga peale sisemise Peppa valla päästmist. 

Veel röhatusest toibumata märkasime, et kõrvallauas istuv keskealine paar tegeles oma võileivavarude strateegilise planeerimise ja kaasa pakkimisega. Terveks päevaks. Paar keedumuna kulub ju ka rannas või bussiekskursioonil ikka ära - üllata oma naabreid munahaisuga või midagi. Tol hetkel vaatasime üksteisele otsa ja tundsime end üsna normaalsetena. Mis Kreekas ja meie puhul iseenesest juba saavutus on.

Kolimine

Peale hommikusööki otsustasime, et kuumenev päike nõuab kaaslaseks midagi jahedat. Seega marssisime taas Chalkiadakisesse, et haarata veidi juua. Plaan oli lihtne: tõusta taas oma sviidirõdule, kust avanes imeline vaade, ning seal, klaasid käes, planeerida puhkuse edasist kulgu.  

Aga elu, nagu ikka, otsustas meid jälle jahutada. Enne kui kell jõudis keskpäevani hiilida, ilmus uksele koristaja. Välja. Kohe. Ja ei mingit sentimentaalsust. Eelmise päeva kokkulepe "kella kaheteistkümneni" oli nagu eilne lubadus hakata homme trenni tegema – ilus mõte, mis ei realiseeru. Juba enne kümmet küüditati. 

Nii me siis haarasime asjad. Oma kotid, märjad ujumisriided, Maaka kirju mutisalli ja vastavatud peedipudeli ning kolisime alla pööbli hotelli, stuudiotuppa. Mis oli ka veidi üle selle, mille broneerisime, ning me võisimegi sinna jääda.
Meist vähenõudlikumaid turiste annab otsida: voodid, kardinad, kapp, lauad, toolid, privaatne vannituba ja see võrratu võimalus rõdul molutada. Sealt sai vaadata merd, läbi tiheda araukaaria, vastashotellide rõdul kooruvaid saksa pensionäre, kolme prügikasti, mõõdukat liiklust ja kohalikku elu. Igati kaunis.
Ja pliit! Väike kahe keedurauaga tegelane. "Meie keedame ise oma munad," otsustasin väärikalt. Me olime nüüd iseseisvad. Autonoomsed. Ei sõltunud puhveti keedumunadest. 

Kui me olime end sisse seadnud, mis tähendas, et asjad umbes kuhugi visatud ja peedipudel külmikusse tallele pandud, langetasime uue otsuse. 

Rethymno vanalinn 

Aeg kulgeda. Mitte kiirustada, vaid kulgeda, nagu oleksime osa vanast vahemerepärasest postkaardist, kus elu on tolmune, aeglane, aga millekski siiski vajalik. Õigemini selle kulgemise osa otsustan alati mina. Maakal on pidevalt kusagile kiire, aga ma olen harjunud teda korrale kutsuma. Kuigi üks flexi rihm osta oleks ilmselt otstarbekam. 

Kulgemine mööda Rethymno rannaäärt oli nagu loivav ekspeditsioon, mil pole ei sihti ega vajadust kuhugi kiiresti jõuda. Ainult üldine arusaam, et kuskil seal ees ootab kindlus, tuletorn ja lainemurdjad. 

Paremat kätt jääv meri plinkis kergelt ja kutsuvalt, kuid meie olime juba käinud ning teiste jaoks näis see olevat sama alahinnatud kui raamatukogu keset ööklubi. Täiesti raisatud ressurss. Jahe ja kaunis, aga tühjalt laiutav. Ühtegi hinge ei olnud vees.

Tee viis meid läbi sümpaatselt iseloomuliku roheluse. Siit-sealt vaatasid vastu agaavid, palmid, kaktused ja tundmatud õitsevad taimed, mis kasvasid justkui kiusu pärast kõige ebasobivamates pragudes, kinnitades, et loodus on isepäine. 

Vahepeal pidime mööduma tränipoodidest ja toidukohtadest, kus sisseviskajad varitsesid nagu jahtivad lõvid peale pikka nälgimist. Noh, eks jah, talv on vaevu möödas ja turismihooaeg alles tärkab... 

Ei ole meie harjunud, et meid tänaval kõnetatakse, eriti mitte siis, kui kõht on täis ja asju nii hotellitoas kui kodus on nagunii rohkem kui mõistlik oleks. 

Tuletorni juures, mis on kohustuslik vaatamisväärsus, egiptlaste ajaloopärand, saabus hetk, kus maailm tundus olevat õigel kohal. Torn seisis väärikalt nagu pensionile jäänud  liikluspolitseinik.

Sealt kõrval aga leidsime midagi märksa kaasaegsemat, nimelt jalgratta. Sellise, mis oli ka loetud aastad tagasi olnud kellegi uhkus, kuid nüüdseks oli seisnud seal juba mitu turismihooaega ja moondunud prügimäeks. 

Veneetsia aegsesse 16. sajandist pärit kindlusse sisse me ei rühkinud, sest mina keeldusin mäkke ronimast põhimõttel: "Kui ajalugu tahab, et ma teda imetleksin, võib ta ise allapoole nihkuda." Nii et me tegime hoopis ringi ümber kindluse, mõõdukate tõusude ja hingeldamisega. 

Tagasitee viis meid mööda vanalinna kitsaid tänavaid. Ja seal nägime SEDA rõdu. Rõdul kuivasid ainult valged riided: triiksärgid, pikad aluspesud, t-särgid, püksid ja midagi, millele ei ole nimetust antud. Ma jäin seisma. 

"Maakas," ütlesin ma häälega, milles kõlas kerge rahvusringhäälingu toimetaja elevus, "kelle suvituskoha me just üles leidsime?"
Maakas kortsutas kulmu, vaatas üles, vaatas uuesti, ja vaatas mind mõtlikult.
Ma ei jõudnud oodata, kuni ta ära arvab ja reetsin ise. See saab olla vaid Linnar. Otsustasime siiski diskreetseks jääda ning Kroonikale vihjet mitte edastada. 

Vanalinnast tagasi lonkides olime nagu kaks päikesest röstitud turisti. Mitte veel murdumas, aga kindlasti janus ja lootuses mingile külmale ja karastavale joogile varjulises kohas.
Ja seal ta oli. Tühjavõitu toidukoht, kus ei olnud kedagi. Mitte ühtegi klienti. Ainult toidukohta pidav perekond, liikmeid igas vanuses. Istusid, lobisesid ja suitsetasid ühe laua taga. 

Eestlase hing on lihtne: kui pole rahvast, saab rahulikult molutada, oma jooki ja elamusi seedida. 

Kohe tänava ääres seisis aga... maasikas. Mitte sõbralik multikamaasikas, vaid tõsine, elukogenud ja veidi kuri maasikas. Selline, kes on elus asju näinud, kibestunud ja nüüd valvab tänavat, pettunud ja kergelt verine. Tagantjärele mõeldes sümboliseeris see maasikas kogu meie kogemust seal täiuslikult.

See imelik toidukoht on vasakul, st vanalinnast linna poole jääv

Tellimust võtma tulnud vanaisa inglise keelest aru ei saanud. Näpuga menüüs näidatud asjadest ka mitte, seletas midagi kreeka keeles ja lõpuks kutsus põlvkond noorema mehe, kes pildus vaid vastuseid "no have" ja pakkus apelsinimahla, korduvalt, aga see ei sobi mulle mitte. Lõpuks maandusin mingi krdi jäise kiivijoogi otsas, mida neil oli ja mis lõpuks maitses nagu kulbitäis sibulakoortega tikreid kompostihunnikust. Ja ausalt, ma ei ole pirtsakas. 

Kui lõpuks tuli aeg maksta, öeldi veendunult "cash only" - seda väljendit teadsid nad kõik seal. Meil isegi oli sularaha, sest kellel Kreetal ei oleks, aga põhimõtteliselt... Ja siis kutsuti kolmas pereliige, nooruke naisterahvas, kes järsku kusagilt pangaterminali välja võlus. Kogu klannil oli ilme, mis ütles: "Ma vihkan tehnoloogiat, sularahata turiste ja kõige rohkem vihkan ma kaardimakseid ja makse.“ 

Tagasi hotellituppa jõudes loputasime selle eksistentsiaalse farsi alla väikese veiniga. Õigemini hommikul soetatud peediga.
Ja kui veiniklaasid tühjenesid, saabus taas merekutse. Hüppasime vette, mis oli endiselt 19-kraadine, aga mõnusalt karastav peale päeva kuumuses tampimist. 

Peale hotellitoas eneste inimeselaadseteks loputamist suundusime taas õhtusöögile. Viimast jagasime kohalike hambutute kassidega, kelle silmad olid korraga nii rähmased, näljased, lootusrikkad kui ka süüdistavad. Need kassid olid näinud sama palju turistideta talve kui kohalikud restopidajad. Me tundsime end nüüd vajalikena. Olime osa Kreeta ökosüsteemist. Ja vähemalt keegi sai kõhu tänu meie kohalviibimisele natuke rohkem täis.

Mõlema toit - me ikkagi olime natuke viisakamad kui esimesel õhtul 

Hilisõhtu veetsime rõdul. Õllega, mis mulle endiselt eriti ei maitsenud, aga selle kompenseeris kohaliku ööelu algete jälgimine ja kommenteerimine - jube hea reality show ja meelelahutus oli, tundideks. Äraarvamismängud: turist või kohalik ja miks. 

* Ma ei ole kindel, et see sündmus mulle meelde oleks jäänud, aga Maakale oli see üks puhkuse kõrghetkedest - iga kord sööklasse minnes oli ta ootusärev, lootes Peppat taas kohata. Eks kohtasime ka, aga rohkem tasuta etendusi ta ei andnud. Ning raha me talle ei pakkunud. 

Kreeta reis XIV: Tallinn - Rethymno

by W

Laupäev, 17.05.2025

Kui me Maakaga taas Tallinnas kohtusime, oli õhus ootusärevus nagu ikka: järgmisel hommikul ootas lennuk, suundumas tagasi Kreetale, millega me sügisel ühele poole ei saanud. Sest kui sul just helikopterit ei ole, siis mägiteede läbimine kolmekordistab selle saare pindala. Nii et nüüd olime valinud enese parkimise võluva Kreeta saare läänepoolsete mägede alla Rethymnosse. 

Otsustasime end hellitada väikese Aasia õhtusöögiga, mis Tallinnas tähendab, et sind ootab kas maitseelamus või segu sojakastmest, ingverist ja korduvalt kasutatud põlenud õlist, mis peaks vist eriti autentselt mõjuma. Nagu ka seintesse, kardinatesse ja mööblisse sööbinud rasva- ja küüslauguhõng. 

Tellisime kahe peale lisanditega riisi, Maakas endale ropu magusa kana ning mina küüslaugu ja tšilliga sea.
Maakas võttis Hiina õlle, mina Alexandri. See oli turvaline valik, mis seni kunagi reetnud polnud.
Söögiga oli täitsa hästi, lihtsalt liiga palju oli.
Aga õlu! Mu õlu maitses nagu keegi oleks kääritanud märga pappkasti, kuhu olid ammu ära mädanenud banaanid ja hiljem pigistatud paar tuubi sinepit. 

Maakas vaatas mind, kulm kahtlustavalt kergitatud. "Mis viga on?“ küsis ta.
"Ma arvan, et see õlu on… kusagile vaati on mingi näriline ära surnud,“ vastasin. Aga pressisin selle endale siiski sisse. Maaka õlu oli õnneks OK. 

Pärast õhtusööki suundusime hotelli, mille hind oli kesklinna kohta niivõrd väikene, et juba eos teadsime, et tegemist pole mugavuse, vaid kerge sotsiaalse eksperimendiga. Läksime oma tuppa, mis oli täpselt nii tagasihoidlik, nagu hind lubas. Kaks vahukommipehmet voodit, mis andsid kehale sama palju tuge kui pool suve kasutatud põhukotid. Aknast kostis liiklus. WC? Mhh?! Seda ei olnud. Vähemalt mitte toas. Meie käsutuses oli kogu koridori peale üks ühine vannituba, mille leidmisele eelnes intsident: Maakas arvas, et toas oleva kapi uksed on pääs tualetti. Õnneks mõistis ta oma eksitust piisavalt varakult. 

Vajusime vooditesse – mitte selleks, et mõned tunnid magada, vaid et omal nahal taas kinnitust saada, et odava hotellimajutuse ja mõnusa une vahele võib panna üsna rasvase joone. Koridoris lärmasid soomlased nii kella kaheni. Jõid ja mängisid kaarte. Aga sellest polnud lugu. Sest ees ootas Kreeta, ja peale vastust Maaka küsimusele, et mis kell see lennuk meile järele tulebki, õnnestus mõned tunnid und saada. Hakituna. 

Pühapäev, 18.05.2025

Ettetellitud Bolt oli täpne, juht meeldivalt omas mullis ja väga rahuliku sõidustiiliga; jätsin talle 2.- tippi, sulas. Ma ei ole täpselt aru saanud, kas juhid läbi äpi jäetud tipi ikka 100% endale saavad. 

Tallinna lennujaam on endiselt üks parimaid.
See ei ole lennujaama süü, et õlu, seekord Garlsberg, maitses sama ropult kui eilne Alexander. Noh, võib-olla enne seitset hommikul ei saagi õlu hästi maitsta, ma pean seda teooriat nüüd testima hakkama.

Heraklioni lennujaama WC, kuhu ma küll lubasin mitte iial minna, aga pidin, oli end selleks korraks rehabiliteerinud. Transfeeribussi jõudsin kuivade jalatsitega. 

Heraklionist Rethymnosse sõites, loomulikult mööda kui veinise käega joonistatud mägiteid, saatis meid loodus, millel ei näi olevat mingit kavatsust end taltsutada. 

Umbrohu jonnaka visadusega kasvavad oleandrid palistasid maanteed, justkui oleks mõni joobunud aednik sattunud ekstaasi ja otsustanud kogu tee roosaks vooderdada. See ei olnud arglik kevadine õitseng, see oli plahvatav õitemeri, mis surus end läbi mäepinnase ja asfaltipragude. 

Olles läbi meretuulte, roosade oleandrite ja ootuse jõudnud Rethymnosse, tabas meid hotellis meeldiv üllatus - meile mõeldud toas elas keegi sees, nii et meid paigutati esimeseks ööks merevaatega sviiti.  

Rõõmust ja higist nõretades otsustasime tähistada. Suund üle tee asuvasse Chalkiadakisesse, Bacardi järele. Me otsisime seda riiulite vahel, läbi kõikvõimalike jooginimede, mis kõlasid nagu eksootilised haigused või veidrad lemmikloomade nimed. Üks hetk olime valmis juba alla andma ja midagi kreekalikult kahtlast ostma, mille etiketil oli käsitsi joonistatud paat ja sõna, mis ilmselt midagi head ei tähenda, kuid õnneks jõudsime otsariiulile peidetud valge Bacardini. Milleta ei alga ükski õige puhkus.

Väga OK supermarket, üle saare

Tagasi sviiti. Merevaatega rõdule. Seal valasime esimesed klaasid nagu teadlased, kes alustavad katsetust, mille tulemused võivad olla pöördelised või plahvatuslikud. Ja need olidki. Ühel hetkel oli rihm korralikult maas, töö- ja muu maailm piisavalt kaugel, et otsustada, et "me oleme puhkusel, see ei ole miraaž ja nüüd oleks aeg minna merre".

Teel mere äärde, mis oli sadakond meetrit, muutus Maakas füüsika seisukohalt keeruliseks objektiks. Hakkas mööda mind ronima nagu YT video käärinud marju söönud orav, kellele oli öeldud, et ainult vertikaal on õige asend. "Ma kaotan tasakaalu ainult siis, kui sa liikumise lõpetad,“ pahvatas ta mulle näkku, samal ajal kui tema küünised tungisid tugevamalt mu käsivarde. 

Jõudsime mere äärde. Vee temperatuur 19.1C. Täitsa OK, kuigi ujujaid nagu eriti ei olnud. Ma tegin väikese ujumistripi, Maakas aga maandus madalasse vette ja jäi sinna istuma. Täiesti rahulik, täielikus leppimises maailma, külma vee ja ranna kergelt kivise olemusega. Istus ja kogus. Vaikselt. Süstemaatiliselt. Nii iseennast kui kruusa oma trikoosse. Sellise sihikindlusega, et hakkasin kahtlustama, et sellises koguses loodusvarade riigist välja viimine tuleks vist kusagil deklareerida.

Kui lõpuks tagasi sviiti jõudsime, siis võis igal sammul kuulda, kuidas see kruus meiega kaasa tuli – krõbises vannitoas ja põrandalaminaadil, sahises voodilinades ja leidis tee miskipärast meie mõlema riietesse ja jalatsitesse. Me ei olnud lihtsalt rannas käinud. Me olime ranna "koju" toonud.

"Tead,“ ütles Maakas millaski rõdul rummi edasi juues ja kruusaterasid varbavahelt välja raputades, "me pole vist söönud, vähemalt mitte viimase kahekümne nelja tunni sees.“ Pärast lühikest arvutust, mis hõlmas aja, ruumi, vintsutuste ja inimese bioloogiliste vajaduste vahekorda, jõudsime järeldusele, et sööks küll, jah. 

Nii et komberdasime – üks kergelt soolaseks ligunenud, teine endiselt pool-kruusane – hotelli õhtusöögile, kus uksest sisse hiilinud kassid ja hotelli personal olid ainukesed, kes tundusid veel kained olevat. Kuid mis seal laual avanes, oli midagi, mis vääriks kirja panemist kuldtindiga ja serveerimist fanfaari saatel. 

Söömata ja ülejoonud inimese küllusesarv. Seal olid tomatid ja kurgid, mis maitsesid nagu päike oleks neile isiklikult armastuskirja kirjutanud, oli feta, mis sulas suus, oli liha, mille lõhn sundis isegi kõhutäie juba saanud sakslasi vaikselt uuesti järjekorda imbuma (üks käis 5x süüa võtmas, päriselt). Oli oliive, oli leiba, oli midagi, mis meenutas lasanjet, kuid mille kihid rääkisid kreeka keeles. 

Loomulikult jäi järele piinlikult puhas taldrik

Me sõime. Ei, me ei "söönud“ – me toitusime nagu vanad merehädalised, kes lõpuks liha näevad. 

"Homme… homme sööme viisakalt,“ pomisesin mina, suu täis midagi, mis sisaldas nii liha, juustu, salatit, friikartuleid, riisi kui küllap veel midagi.
"Ja vähem rummi,“ lisas Maakas, kahvel püsti, pilk endiselt hägune. 

See oli muidugi vale.
Me mõlemad teadsime, et homme me valetame endale uuesti.

Lõpuks komberdasime tagasi oma sviiti. Olime vaikimisi nõus ühe asjaga: sviidielu sobib meile. Eriti siis, kui see algab segadusega, kulgeb kruusaga trikoos ja lõppeb restoranirüüstega.