Tellimusloo järg

 

Kui Milvi hotelli tagasi jõudis, hingetu, seelikusaba ja rätik tilkumas, vaatas ta korraks peeglisse ning ütles endale "Milvi, sa oled lollakas, no ikka ametlikult". Aga enne kui ta moraaliligemisega edasi jõudis minna. märkas ta kapinurgal veekeetjat. Mis tähendas keeva vett ja seega sooja toitu. 

Kõht tegi sellist korinat nagu ta vaid paljaste makaronide ja liigse veini puhul teebki. 

Milvi peas sähvatas mõte, mis sai normaalne tunduda vaid Milvi ajus. "Selle homaari oleks saanud ju siin supiks keeta!?"

Milvi pani kingad jalga tagasi, kahmas pesunöörilt imerätiku, mis oskas elukaid kinni hoida ning komberdas hotellitrepist alla tagasi. 

Ukse juures vaatas portjee teda pilguga, milles oli aimdus, et see tädi pole üldse mingi süütu nonna. Milvi vaid muigas ja libises pimedale tänavale. 

Randa jõudes märkas Milvi pisut eemal mingeid varje ja kuulis vadistamist. 

Lapsed. Liiga väikesed, et siin üksi olla. Vist öösel salaja ujumas ja veendunud, et nende vanemad sellest kunagi teada ei saa. 

Milvil aga ei olnud aega neist välja teha. Pealegi ei osanud ta nende keeles rääkida. Nii ta keris taas kleidisaba veidi kõrgemale, astus jalaga ettevaatlikult põhja katsudes merre ja hakkas vees kobama, rätik igaks juhuks valmis. 

Tuul tõusis, meri lainetas ja vöö vahelt pääsenud paks kleit võttis tuule alla kui puri ning Milvi nägi välja kui tundmatu merekoletis. 

"Aaaaa!“

"Maammmaaa... Ma...!“

Milvi ajas end sirgu. Lapsed pistsid karjudes jooksu. 

"Ärge kartke, see olen lihtsalt mina, ma olen täiesti..." hüüdis Milvi, kuid tema selgitused mattusid lainemühasse. Ja ega nad ju poleks nagunii aru saanud.

Milvi ohkas, kehitas õlgu ja meenutas, et tal oli pooleli hoopis homaariotsing, mitte jõnglaste rahustamine. Ta kobas edasi. Ja tõmbas välja meripura. See, lähedalt vaadates, näis kui lugematu hulga talvi keldris olnud hallikas hapukurk. "Väkk" kiljatas Milvi ning heitis leiu merre tagasi. Igaks juhuks pisut kaugemale. Jonni jätmata solberdas ta edasi, kuni tundis käe all midagi libedat. Homaar see ei olnud. Meripura vist ka mitte. Milvi tõstis saagi uurimiseks veest välja. Käes tilpnev kalmaar kostitas Milvit tindi ja vee pritsimisega. "No sina, limane lurjus, oled ka mingi proteiin" pobises pahane Milvi ja pistis eluka rätikusse. 

Hotelli tagasi jõudes keeras ta ukse seest lukku, pani veekeetja tööle, uuris kalmaari kriitilise pilguga ning tükeldas eluka kohvitassi. 

See, mis lõpuks tassi valmis sai, oli veidi kummine, veidi tindine, veidi meremaitseline ja veidi kahtlane. Aga soe. Ja liha. Mida pärast sellist õhtut kehakinnituseks hädasti tarvis läks.

Kui Milvi end lõpuks unele sättis, mõtles ta, et homme sööb ta siiski makarone. Ainult makarone. Ja jäi magama. 

Meres kivide vahel tegi keegi samal ajal "sulps" ja "klõps". 

Mõnel on alati parem päev kui teistel.

Tellitud lugu kalarestoranist

Pensnionäri elu on imeline. 

Ei läinud kuute aastatki kui Milvi oli oma viimasest Riias-käigust majanduslikult toibunud ja uue reisi raha kogutud oli. 

Sitsiilia. 

Leskede ja muude vanade daamide maa, Milvi oli mõlemat. Ta oli televiisorist näinud, et seal kandsid prouad ainult musta - mustad kleidid, kingad, sallid, rätid.  Musta rõivast oli Milvil küll, täiesti uus must kleit, mustad sukad, kingad... kõike oli. Kenasti riidepuul, kotis, kotil kiri "Selles te mind matate!!!" Kolme hüüumärgiga, et ikka kindel olla, mine neid noori tea.  

Aga ühe reisi jaoks võib ju niisama ka selga ajada, kes  sellest ikka aru saab? 

Milline kokkuhoid, kas pole? 

Sekeldamist oli kõvasti, aga Sitsiilias ta lõpuks oli. 

Mitte lihtsalt Sitsiilias, vaid restoranis. Nii peenes kohas ei olnud Milvi veel olnud. kõik oli hirmus kallis,  ega suurt peale makaronide osta ei jaksanud, needki ilma hakklihata, aga vein oli odav. 

Eks seda va veinikest oli enne sööma tulekutki limpsitud, hea külm rüübe ja ei maksnud üldse liiga palju. Milvi oli veidi ülemeelikus tujus, polnud ju mingi ime. Tänaval inimesed naeratasid, kui ta kusagil veidi takerdus või eksinuna näis, tuldi kohe nonnatama - et kas nonna on hädas ja kuidas aidata saaks ja... 

Milvi tundis end koduselt ja külm ka ei olnud, must kleit oli korralik villane tükk nagu rätikki. Ta sobis Sitsiiliasse kui valatult.  

Taldrik tühjaks söödud vaatas Milvi söögikohas ringi. Valged linad, põlledega mehed kandikutega ringi lippamas, nurgas klaver ja kummuli kitarr, teises nurgas suured vähid akvaariumis hõljumas.  

Ütle sa nüüd, nii ilus, et hakka või nutma. 

Milvi tõusis ja astus akvaariumi äärde, lähemalt oli aru saada küll, et päris kodused vähjad need seal küll pole, ikka palju priskemad ja kopsakate sõrgadega.  

Ikka oli ilus olla, nuuksatus tahtis rinna pooleks rebida. Milvi pööras näo akvaariumi poole, kummardus selle kohale ja löristas natuke ninaga. Suured vähid loivasid akvaariumis aeglaselt ringi.  

"Ei tea miks neil sõrad kinni seotud on?" imestas Milvi. 

Ta pistis käe vette ja silitas sõrmeotsaga eluka sõrga.  

"No kes see siis looma niimoodi kiusab", mõtles Milvi ja suskas küüne lindi, millega sõrg kinni oli, alla ning oh üllatust, lint tuli lopsti maha.  

Oh üllatust, lint tuli maha ja oih üllatust, sõrg napsas Milvi pöidlast kinni nagu tangidega.  Milvil oli eluaeg hele hääl olnud, ei olnud nüüdki midagi teistmoodi.  Kiljatus ja käega rapsamine käisid korraga, akvaariumivesi pritsis hooga ning homaar lendas üle terve restorani klaveri juurde nurka.  Kiljatus kadus küll möödasõitva auto signaali sisse, mine võta kinni miks see pröötsatus vajalik oli, aga õnneks ei kuulnud Milvi tehtud lärmi keegi. 

Ainult, et homaar oli maandunud karrile. Kitarr tegi häält nagu oleks  Jacob Gurevitsch ise seal nurgas peidus olnud. Milvi oli täitsa väle vanainimene, sipsti oli ta klaveri manu ja otsis kuhu vähikene lendas. Kaugelt ei tulnudki otsida, sealsamas, kitarri peal, koivad keelte vahel kinni ja sõrg ähvardavalt klõpsumas. 

Milvi teadis, et pahanduse vältimiseks oleks kõige mõistlikum elukas basseini tagasi poetada, aga no kuidas, kuidas küll vältida näpistamist ja homaari koibade küljest katkumist?  Väle näputöö pidi abiks olema, ei muud. Ühe käega juhtis Milvi vähja tähelepanu kõrvale, selle sõraklõpsud olid valjud ja ährvardavad, teise käega harutas Milvi koletise jalgu kitarrikeelte vahelt lahti. Vahepeal pidi käsi vahetama, kõike seda saatis kitarri plärin ja klõmmimine vaheldumisi homaari sõraklõbina ja Milvi kilkamisega. 

Aega läks, aga hakkama Milvi sai. 

Kui ta lõpuks, homaari ettevaatlikult oma räti sisse peites end püsti ajas avastas ta, et restoranis olid kõigi pilgud temale suunatud. Külalistel olid kahvlid poolel teel suuni seisma jäänud,. kelnerid seisis kui sambad, köögiuksele oli kogunenud valgetes tornmütsides seltskond.  

"Vabandust!", tegi Milvi ettevaatliku kummarduse, rätikusse keeratud looma selja taha peites.

 "Kogemata!", ütles ta valjemini, sest keegi ei liigutanud. 

Kuni üks külaline ootamatult püsti tõusis ja plaksutama hakkas.  

Talle järgnesid teised, mõni ebalevalt, mõni südimalt, aga no kui keegi juba ees plaksutab, siis kuidas sa sama ei tee? Lõpuks tagus isegi köögiuksel seisev üleni jahune pagar oma kämblaid kokku nii, et jahupilv lendu sai.  

"Vabandust! Kogemata! ma enam ei..." Milvi hiilis külg ees ukse poole, aina vabandades ja pisikesi kummardusi tehes. 

Aplaus ei lakanud,  aga niipea kui Milvi uksest välja sai lippas ta tragil tibusammul kaugemale, rätkusnutsakus homaar käe otsas, see ei tulnud talle esialgu meeldegi. 

Kui ta oli juba paar tänavavahet sibanud, võttis Milvi hoo maha ja korraga meenus talle kaasa võetud loom. 

"No mis ma teen temaga," oli Milvi ehmunud, "viin tagasi või..?" 

Ei seda ei saanud enam teha .... 

Milvi teadis kuspool meri on. Rannas vaatas ta vähe vaiksema ja kivisema koha, tõmbas kingad ja sukad jalast, keris kleidisaba vöö vahele ja leidis homaarile peidupaiga ühe priske kivi taga.  

"Eks ta peab nüüd ise välja mõtlema, mida edasi teha", mõtles Milvi vähjakesest.  

Sinna restorani ta enam tagasi ei lähe, oli ta kindel. 

Aga pole midagi, selliseid oli igal pool. Oleks vaid raha, et makarone sööma minna!

Albaania reis V: Belsh ja Berat

by W

23.09. teisipäev

Äratus ragises enne seitset, ajasime end jalule.
Pätikas tassi, toorjuust, lihavad tomatid ja punane sibul saiaviiludele ja meie hommikusöök oli valmis rõdule hiilimiseks. Just hiilimiseks, sest mitte väga kaua aega tagasi olid kõrvalkorterisse maandunud eestlased.
See rikkus kogu “me oleme siin anonüümsed, teeme ja räägime, mis tahame” illusiooni. Turvavõlu “me ei näe neid inimesi enam kunagi” ei kehtinud.
Päris tõenäoline, et võisime neid trepikojas, rannas, lennukis või suisa kodumaal kohata ja siis tuleks "tere" öelda ja siis mingi small-talk ... brrrh... see ei ole ju puhkuse eesmärk. Hoidsime madalat profiili ja püüdsime end varjata.
Maakas ei suutnud isegi rahulikult sööma hakata. Piilus üle rõdu vaheseina ja konstanteeris vaiksel häälel: “Kohver paistab. Nad on veel siin.” Sõime vaikuses. Ei ühtegi nilbet nalja ega hommikust vandesõna. Mitte, et me muidu mingid ropendavad nilbikud oleks...

Edasi sibasime taas Rruga Pavaresia poole, Pelikani kohviku ette. Bussi ei tulnud kaua oodata. Varsti veereski ette päris pirakas tume masin, millest hüppas välja lühikestes teksades ja roosas särgis keskealine meesterahvas. Itaalia aktsent, naeratus kõrvuni; see oli meie giid Mariglen, kes tutvustas end turistidele kui Mario.

Kõige parem iste, bussijuhi seljatagune, oli imekombel vaba. Loomulikult istutasime end kiirelt sinna, sest vaade läbi esiklaasi on kui 3D kinosaal.

Kinost ei tulnud puudu ka jamamatel istekohtadel.

Turiste korjates jõudsime jälle Golemisse, kus bussijuht, kes Mario sõnul pidavat oma pärisametilt olema politseinik, sõitis stoilise rahuga ühesuunalisel teel vastassuunas.
Kui olime Golemist bussitäiega lõpuks peateele jõudnud, avastas Mario, et ühed inimesed on maha jäänud. Sõitsimegi jälle Golemisse tagasi. Mingid turistid oli ka Durresesse unustatud, aga need pidid omale päevaks muu meelelahutuse leidma, sest neile me enam järele ei läinud.

See alguse segadus ajas vist nii Mario kui bussijuhi veidi endast välja. Keset maanteed buss peatus, mingi putka juures, juht hüppas välja ja tuli tagasi sigarettide ja õllega. Üks suits sealsamas, pudeli ulatas Mariole. Kork maha ja otse kurku.
Ja siis algas pidu. Mario rääkis paar tarka lauset Albaania kohta ja seejärel keeras muusika põhja. Diskoteek ratastel. Mõnigi reisija karjus "it is too loud!", kuid Mario naeratas, kehitas õlgu ning jätkas nagu tõsine DJ oma telefonist oma lemmikmuusika valimist.

Kehitasime ka õlgu. “Ah, ok, Albaania.”

Vahepeal tuli Maakale Tele2 sõnum, et krediidilimiit on kasutatud. Ühe oma telefonidest oli ta minu õiendamise peale juba lennukis 3G peale suunanud, teine ...
“Ära hakka sellepärast nüüd terve tee saagima!” porises Maakas. Ei hakanud, aga jah, mobiilse andmeside väljalükkamisest väljaspool EL-i ei piisa, telefon läheb ikkagi internetti; ma peale Montest saadud arvet lähen SIM-i 3G või 2G peale. Andmerändlus ka välja. Isegi siis kui telefon lubab valida, millist SIM-i kõnedeks, sõnumiteks, netiühenduseks kasutada.

Tee ääres nägime ohtralt igas küpsusastmes maisipõldusid, tomatite ja pipralistega täidetud kasvuhooneid, kitsi, lambaid, eesleid ning üllatavalt palju kalkuneid. Nood linnud uitasid ülbelt isegi militaarlennuväljal, keset lennuradasid, olles ilmselt salajane osake NATO-st.
Lisaks vaatlesime pikalt veel kommunismi ajal "vabatahtlike poolt ehitatud" koomas raudteed ning vanu noogutavaid eesleid (nodding donkey) ehk naftapumpasid, millest osad kallist maavara tänagi lüpsavad.

Belshi järv

Belshi järve äärde jõudes ei saanud ma päris hästi aru, miks meid sinna toodi. Mario ei osanud seletada ka.
No järv tõesti. Ilmselt looduslik veekogu, aga mudase vee ja selliste kallastega, et isegi Maakal, kes on valmis igasse lompi hüppama, ei tekkinud ujumise mõtet.
No vähemasti pardid olid seal kirevad ja toredad. Inimesi ei kartnud.

Tõenäoliselt polnudki järv sihtpunkt omaette, vaid ettekääne, et bussitäis turiste Belshi väikelinna saada ja sinna natuke raha jätta. Sest meile anti tunnike aega, koos suunaga, kust kohvi ja väike amps saada. Mario ise sibas kusagile teisele poole (jättes ilmselt odavaima õlleka kiivalt saladuseks).

Linnake oli täitsa kena, koos vana ja uus. Rahulik ja sundimatu. Koht, kus elu käib aeglases tempos. Loomulikult ei puudunud sealtki klassikaline sotsiaalsete vanameeste brigaad. Istusid pargis, kohvikutes, tänavanurkadel ja arutasid maailmaasju.

Berati kindlus: rajati juba u 4. saj eKr.

Edasi kulgesime Berati kindluse poole.
Enamus giide loeb pärast igat peatuspaika turistid üle. Mario end selliste peensustega ei vaevanud. Hõikas lihtsalt üle bussi: "Kas kõik on kohal?“ Ja kuna keegi ei öelnud, et teda ei ole, siis võis sõit jätkuda.
Mõned šovinistlikud naljad lipsasid tal kah suust välja (mille peale taanlased käskisid ka meeste pihta mõni kild visata, ühe said isegi kätte). Reisijate jätkuvad kurtmised liiga valju muusika üle said endiselt ignoreeritud ja diskot paugutati edasi. Mario laiutas käsi ja ütles, et neil seal lihtsalt on nii kombeks.

Aknast paistsid endiselt kalkunipõllud, mõned teeäärsed laadad, kaunid mäevaated ja lõputu hulk poolikuid maju.

Buss peatus lõpuks kõrgel mäe otsas, Berati kindluse väravate lähedal, vähem kui kahesaja meetri kaugusel. Aga isegi see lühike tõus osutus katsumuseks, tee on nimelt üsna järsk. Seni oma keeles vadistanud asiaatide grupist üks, väga heas toitumuses isend, jäi keset tõusu ähkides seisma, nõjatus esimesele müürile ja väljendas end universaalselt arusaadavalt. "Oh shit!“ Ma teadsin, mida ta tunneb.

Lisaks selgus, et meie bussis olid taas eestlased. Piisas ühest kõrvu jäänud tuttavast lausest, et Maakas mind küünarnukiga togiks ja teataks, et "neid on ka siin!". Lahendus oli lihtne, eraldasime end grupist ja läksime kindlusesse omapäi hulkuma. Aega oli ca 2 tundi.
Kindlus ei ole vaid turismiobjekt, kohalikud elavad seal, keset ajalugu ja suuremate mugavusteta, siiani. Taludes lõputuid masse, kes nende koduhoovides patseerivad, kuid kellele annab käsitööd ja nänni müüa.

Huvitav oli. Tänavad olid kivised ja libedaks kulunud, päike lajatas lagipähe ja aeg seisis taas paigal, samal ajal kõike edasi lagundades. 
Varemed, kirikute jäänused, muuseumid, toimivad kodud - kummaline segu mineviku pühalikkusest ja pesunööril kuivavast aluspesust.

Vaated olid muidugi ilusad, Osumi jõele ja valgete majadega linnale. Me ei kiirustanud, lasime ajaloohõngul endale naha vahele pugeda. Ja sattusime kogemata kindluse kaugemas nurgas ka kohalike pulma tunnistama.

Lõpuks tegime kohvikupeatuse.
Maakas haaras külmikust suurimad jäätised ja eee... kohviku albaanlasest müüja, noor mees, oskas eesti keeles "tere" ja "aitäh" öelda. WTF moment. Heas mõttes.

Heinekeni varjude alt saab emakeelse tervituse

Tilkusime kokkusaamiskohta. Ei olnud esimesed, viimased ka mitte. Tundus, et enamus reisiseltskonnast oli Mario hüljanud, sest igaüks saabus omal ajal. Lõpuks ka Mario ühes paari alles jäänud jüngriga.

Buss oli veidi kaugemale allamäge pargitud. Vahetult enne bussi ust, mis oli üsnagi vastu mäe varingut takistavat müüri, ründas Maakat müürilt mingi kohev kibuvitsaga suguluses olev taim. Pidin bussis uurima, kas Maakas jookseb väga palju verd ning ega tal mõni okas veel kaelas kinni ole. Noh, kiirabi ei olnud vaja, enamus okkaid jäi kõigest hinge. Maakas oli kallaletungist nördinud. Antiseptik võiks kotis olla.

Berat: 2000 aastat vana linn

Berati kindluse müürid jäid selja taha ja algas kerge allamäge sõit linna. Veerand tunnikest kulus. 4 minutit sellest põhjusel, et ühele kitsale teele, ringristmiku lähedale, oli üks auto ää koolenud. Mario ei mõelnud pikalt ning lükkas selle lihtsalt kõrvale kõnniteele. Teenides reisiseltskonna silmis mõne plusspunkti.

Linna jõudes anti taas klassikaline “tund ja natuke peale” vaba aega.
Pildistage, sööge, tehke mis tahate.
Mario teatas, et kui keegi tahab odavat ja head lõunat, siis tulgu tema sabas. 40+ inimesest bussist ainult viis läks temaga kaasa, teised lidusid kärmelt muudes suundades.
Me hiilisime end varju hoides Mariole järele. Huvi pärast, et äkki leiamegi mingi soodsa ja maitsva nokatäie. Aga Mario lemmikpubi menüüd üle vaadates selgus, et kala, mida olime salaja lootnud, ei leidunud. Nii tegime kiire kannaka ja kulgesime oma kalajahirada edasi.

Peagi jäi ette üks väike restoran, mis pakkus grillitud sea bassi. Ptüi, meriahvenat. Hind 800 lekki. Aktsepteeritav. Ooteajaks võtsime kohalikku õlut, 250 lekki pudel, ja istusime mõnusalt katuse alla varju.
Kui kala lõpuks lauale jõudis, tuli gurmee-elamus. Krõbe nahk, pehme ja õrn valge liha. Ainult et, krt, need luud… ribide vahel urgitsedes ei saanud hetkekski lämbumisega riskimata laisaks muutuda. Aga see aeglane sööma oli vaeva väärt küll, täitis kõhtu ja hinge.

Peale sööki lonkisime mööda linna ja vaatasime neid kuulsaid “tuhande aknaga” valgeid maju, mis mäe külge klammerdusid. Parema vaate nimel ronisime üle sillagi ja kuulsime, kuidas all jõe ääres röökis üks köie otsa seotud lammas. See oli täielik draama, sest samal ajal näksisid tema liigikaaslased vabalt eemal mingeid jõeveest rammusaid kõrsi.

Edasi liikusime parki, kus puude all pinkidel varju ja jahedust nautisime, kuni buss saabus.

Kodutee

Vaated, nagu ikka Albaanias, aga...
... tagasitee algas väikese bussisisese plahvatusega. Disko oli jälle täisduuridel ja kannatuste karikas paljudel peale päevaväsimust silmini täis. Ei läinudki kaua, kui meie juurde, bussi esiotsa, astus üks blond naine, kelle häälega oleks võinud klaasi lõigata. “Ikskjúuuuuus miiiiiiii! Sa lihtsalt PEAD muusika vaiksemaks panema, mu kaaslasel on peavalu!”

Mario, kes seni oli ennast diskorina tundud ülevamana kui paavst, tegigi imekombel heli kuulekalt vaiksemaks. Blond kõndis rahulolevalt tagasi oma istmele. Aga oli näha, et Mariol lendas kuum aur kõrvadest. Ei pea valdama keelt, et aru saada, kuidas ta hakkas bussijuhiga elavalt intsidenti (h)arutama.

Kui atmosfäär oli juba veidi lahjenenud, peatus buss tanklas.
Bussijuht ulatas tanklatöötajale kaardi ja pani pläru ette, samal ajal kui voolik paaki suruti. Tankimine võttis aega ja blond aktiveerus nii kolme minuti pärast jälle. Lendas taaskord ette ja nõudis: “Ikskjúuuuuus miiiiiiii, mis siin toimub, miks me seisame?”
Mario, ilmselgelt ohvrirolli surutud, vastas: “Tangime.” Selle peale pidas blond talle ohutusloengu, mis lõppes dramaatilise kokkuvõttega, et seda ei tehta töötava mootoriga! Bussijuhi suitsetamist ta (õnneks) ei märganud.
Mario noogutas, aga nägu reetis meilegi tuttavat emotsiooni. “Ah, Albaania.”

Bussist reisijate mahalaadimiste käigus nägime vaid üht inimest tippi jätmas. Me ka ei jätnud. Mitte, et me koid oleksime, aga, aga, aga ...

Nelja paiku olime taas “kodus”

... ja olles rõdul mingi kokteiliga hinge tõmmanud, Maakas ei pidanud isegi siestat, läksime loomulikult merre. Sel korral täiesti päikeseloojanguks. Meri oli kuidagi eriti ühtlaselt soe, kihiline jahedavoog oli kadunud. Kaluripaati nähes ronisime kaldale tagasi. Tagasiteel näppas Maakas ühe restorani uksetagusest peenrast mõned piparmündilehed. Kotlettide tarbeks, sest miskipärast nad seda oma lihapallidesse ja kotlettidesse lisavad. Me ei oleks ju nii teinud, aga tänavaturgudel müüdi piparmünti kui saunavihtasid ja meil oligi vaid paari lehekest tarvis.

Õhtusöögiks sai egg fried rice üleeilsest külmikusse jäänud riisi, jälle kusagilt tekkinud hot dogi viineri, porgandi, sibula, küüslaugu, paprika ja hekseldatud lehtsalatiga.

Väsitav päev ja hea uni.
Ootamas oli Holta kanjon.

------------------

See oli veits omamoodi ekskursioonipäev. Aga meil ei tekinud kordagi “iksjuuuuusmiiii” emotsioone. Vahetus, värvikus ning midagi teistmoodi: rikastav kogemus. Igatahes!

Albaania reis I: Durres

 
by W

Ma ei tea, mida teie peale reisi tavaliselt teete, mina teen kartuliputru, hakklihakastet ja häbematult küüslaugust peedisalatit. Toob kohe koju tagasi, heas mõttes. A täna läksin ostsin sealiha, normaalset leiba ja piima, sest nendega oli paar nädalat ikaldus, hammas oli verel. Parem hakkas...

Aga alustame algusest, ühes tõsiasjaga, et 1 euro = umbes 100 kohalikku raha, lekki (ALL).

15.09. esmaspäev

Kohtusime Maakaga Balti jaamas, nagu ikka, kui vaja mingi ägedama sõiduki peale minna. Tirana lennuki väljumiseni oli ca 6 tundi. Käisime Burger Kingis, lonkisime läbi vanalinna, kaalusime kino, kuid otsustasime hoopis poe kasuks ning ostsime kaasa veidi kohvi ja maitseaineid. Kogemused ütlevad, et kohviga on Balkanil (ja Kreetal) nirusti. Mina ja lahustuv kohv mahuvad ühte lausesse vaid siis kui seal mõned sõimusõnad vahele pikitud on. Seejärel kulgesime bussiga Ülemistesse, edasi kalpsasime lennujaama ja ... ikka oli veel enam kui 3 tundi. Vahetasime 100 eurot lekkideks. Lühendasime ooteaega õllega.

Lend väljus õigeaegselt, 23:35 ning maandus õigeaegselt, 1:30. Midagi märkimisväärset lennul ei toimunud ja isegi meie olime sama viisakad ja siivsad kui muu unine rahvas.

Edasi-tagasi lennupiletid kahele (koos enda valitud istekohtadega) olid 760.-

16.09. teisipäev

Lennujaama olime omale vastu tellinud Arbeni - majutuse omaniku, kes ka transfeere pakub. 25.- € ots ca 30 km sõidu eest. Arben osutus väga külalislahke olemise ja omapärase naeratusega vanemaks härraks, kes suhtleb Google tõlke abil. Olles teineteist seal öises lennujaamas õnnelikult leidnud, kätt surunud ja tutvustanud, kulgesimegi pisut nagiseva Volkswagen mahtuniversaaliga Durresesse. See on Albaania suuruselt teine linn, puha mere ääres. Ei ole küll Albaania populaarseim kuurort, kuid mul on reisidel omad kriteeriumid parkimiskoha osas.*

Arben sõidutas meid kuhugi. Kuhu täpselt, polnud õrna aimugi. Nägime aknast ainult pimedaid teid, sekka valgustatud röögatu hinnaga tanklaid ja Arbeni kukalt. Siis aga jõudsime valgustatud ja avatud poodide ning sööklatega palmialleele ja viimaseks lõpuks loksusime peale ärakeeramist läbi lauspimeduse ja aukliku kruusatee kusagile hoovi ning olimegi kohal!
Aga väsimus ei tapnud veel seiklusnärvi. Viskasime kola tuppa, vaatasime urka üsna rahulolevalt üle, saime wifi paroolid (prioriteedid paigas) ja otsustasime kohe merd otsima minna.

Arben

 Õues oli taustaks tsikaadide saagimine ja tundmatu tänavarägastik, kus üritasime tagasitee meelde jätta märksõnade abil. Punane tõkkepuu, stripiklubi, kummikrokodillide pood, suletud burekiputka jms. Aia ääres vedelevat suurt surnud koera me ööpimeduses ei märganud. Hea, et peale (või sisse) ei astunud. Nagu ikka, võttis esimene katse mere leidmiseks liiga palju aega ja jalavaeva, aga lõpuks jõudsime sinnagi. Öine Aadria meri oli must nagu meeleolu, mille eest ma Balkanile põgenesin ja kanni märjaks saamiseks tuli marssida sama pikalt kui Pärnu rannas.
Uhhh. See oli hea. Tagasi “koju” navigeerides olime vettinud ja rahulolevad, ilmselt oli mõlemil näos mingi vaimust vaese õnnis naeratus, mis pimedusse mattus.
Võtsime sooja dušši, panime märjad riided rõdule kuivama ja kerisime magama. Padjad olid jube suured.

Ärgates nentisime, et meil on vaid normaalset kohvi (Balkanil on seegi jackpot) ning peale selle rõdul manustamist asusime kohaliku turisti SIM kaardi ning toidujahile.
Vot toidust peab eraldi rääkima - minusuguse toidumaniaki lõid hommikused tänavaturud pea jalust maha. Ilme oli ilmselt veel lollakam kui öösel rannast tulles. Kõik need puu- ja juurviljaturud ja turukesed, sekka mune, ube, pähkleid, vee- ja fanta plastpudelitesse villitud rakit, puskarit, piima, rääkimata pagaritöökodadest ja burekiputkadest - kui see ei ole paradiis, siis ma ei tea, mis on. Üritasin end siiski taltsutada ning oma vaimustust Maakaga tsiviliseeritud moel jagada, kuid ka Maakas oli nõus - me ostame siit midagi. Ja siis veel midagi ja veel ja... aga enne käime ajame neti korda ja vaatame päris poodi.

Vodafone odavaim turistikas, 40GB, oli 2600 lekki. Sularaha on Albaanias kuningas, aga selgub, et vahetusraha mitte. Müügipunkti pahural tütarlapsel ei olnud varasel hommikutunnil vahetusraha isegi 1400 leki (14€) jagu tagasi anda ning kaardimakse peale selgus, et see on +10%. Missa hädaga ikka teed, maksad ära.

Edasi käsime Sparis ja Big Marketis, nentides, et kumbki neist (eriti Big Market) puu- ja juurvilja sisuliselt ei müü, suutmata ilmselt tänavaturgudega konkureerida, kuid oma šampooni, soola, pipra, oliiviõli (350 lekki 0.5L), munad (249 lekki per 10 e kallimad kui meil), 400g veise-kanahakkliha (500 lekki kg), sojakastme ja Bacardi (2200 lekki 1L) ühes Coca Zeroga saime kenasti kätte.
Ja läksimegi juurikaturge rüüstama, kõik hinnad ei ole meeles, kuid kg hinnad: tomatid 30-100 lekki, paprikad 100 lekki, viinamarjad 120 lekki, lehtsalat 150 lekki ... üle 200 leki kg ei maksnud värskest miski, ostsime ka kurki, porgandeid, küüslauku, baklažaani, suvikõrvitsat, sibulat, rohelist sibulat, tilli, sidruneid, laime ... oooeeehhhhhh. Kuivatatud valged oad olid 300-350 lekki kg.
Suur värskelt küpsetatud seesamiseemnetega sai pagariäris, kus see ka ära viilutati, maksis 50 lekki.

Ja mis sa arvad, mida me seejärel, "koju" jõudes, tegime? No sigahea omleti igasegase värske salati, ahjusooja saia ja väikse napsuga muidugi. Ja panime oad õhtuse chilli con carne tarbeks likku.**

Edasi viis tee taas randa, sel korral juba otse, 350m kõigest. Endiselt mõnus.
A tagasiteel avastades, et mu telefon on kas loomulikku surma surnud või pisut märgadest pükstest mingi saatusliku veetilga sisse imenud, ei olnud enam nii mõnus. See ei olnud päris õige aeg suremiseks sel aparaadil.
Siiski ei lasknud me sel traagilisel sündmusel oma elu rikkuda ning jätkasime päeva hedonistlikel kuumade kuurortimõnude lainetel, sest vahel ongi vaja lihtsalt süüa, juua, molutada, magada, ujuda ja olla(llaaa). Sest puhkus. Mitte midagi ei pea.

Üsna vastu õhtut hankisin ka uue telefoni, millest ma kirjutasin paar postitust tagasi kommentaaris. Noh, igatahes see India turule toodetud odav Samsung töötab siin Eestis ka eduliselt edasi. Ainus probleem, et Smart-ID läks koos telefoniga ning mul ei ole ID-kaarti, pean minema mobiil-ID tegema.

* Pigem köögi, konditsioneeri ja rõdu (terrassiga) apartment, kus trussikud on vähem kanni vahel toitlustusaegade ja enese hästi ülalpidamise osas. Autot ei rendi. Ühistransport ja ekskursioonid peavad olema mugavalt saadaval ning meri mõistlikult lähedal. Lennujaamast sadu kilomeetreid sõita ei viitsi.

Arben on mõneteist igakülgselt varustatud apartmendiga onn, omanikud (ühes ohjeldamatu ja kriiskava papagoiparvega) elavad kolmandal korrusel ning on igal ajal saadaval. Soovi korral pakuvad ka koristusteenust (hinna sees), aga meie Maakaga oskame ise koristada, prügi välja viia ning omale vetsupaberit juurde osta. 12 ööd maksis 270.-€.

... noh, ok, pann oli seal minu maitse järele liiga väike, peaks ikka 28cm olema ja wokpann võiks ka olla ja...

** Ma võin rohkem süüa teha kui keegi ära süüa suudab; kodus ja argipäevalainel ei jätku alati inimväärse toidu tegemiseks aega ega energiat, väsinuna ei naudi protsessi, aga puhkusel on aega ning selliseid kohalikke päikeseküpseid tooraineid, mida pakuvad Albaania tänavad, ei saa puutumata jätta. Tänavatoit...

Aasia ekspressmarinaadid päästsid mu laminaadi järamisest

by W

Tegin eile ühepajatoitu, üle poole on külmikus järel, täna ma seda edasi süüa ei suuda.
Kaalikas oli kiuline nagu OSB-plaat ning vaatamata eilsele manustamisele ei tundu, et mul oleks tekkinud juurde heina lagundavaid ensüüme või lisamagusid. 

Selle koleda kogemuse peale tahtsin "midagi täiesti teistsugust" - maailmaköögihõnguline kana ja midagi värsket tuli pähe. Ostsin Rannamõisa 500g broilerifilee, Selveris püsisoodukas 3,44€ ja muu otsisin külmikust, köögikappidest ja aknalaualt kokku. Ehk siis ma ei oska hinda öelda, aga muu kokku ei maksnud rohkem kui kana.
Ajakulu otsese aktiivse tegevusena kaugelt alla tunni, ooteaega samas omajagu. 

Kanamarinaad (ca 2h seisis toatemperatuuril):

• light sojakaste, ohtralt, soola ei kasuta
• sorts (tl+midagi) sidrunimahla
• 2 suurt küüslauguküünt
• ca 2 spl oliiviõli
• pöidla jämedune ja poole pöidla pikkune jupp ingverit 
• 2 g suhkrut (kusagilt varastatud...)
• näpuotsaga soodat
• veidi (kuni 2tl?) tärklist

Marinaadi ma enne praadimist maha ei pese, sest läbi küüslaugupressi asju lastes (sh ingver) ei jää eriti tükke, mis tahaks kõrbema minna. 

Köögiviljamarinaad (toimetab ka 2 ja veidi peale tundi köögitasapinnal)

• 1 riivitud porgand
• 1 väike peeneks viilutatud punane sibul
• pool köögivilja koorimise noaga ribastatud Luunja kurki
• nii 50g rediseid: NB! need lähevad sisse vahetult enne söömist, ei marineeri - väike puhavärske kick
• 1 tl sidrunimahla
  
• veidi suhkrut
• soola, kaugelt rohkem kui esmapilgul mõistlik näib
• näpuotsaga tšillihelbeid (2x)
• korralik sorts Thai Choice kalakastet, sest muidu lõhnab ja maitseb kogu salat nagu vanatädi Selma ülepipardatud kodumaine köök; Aasia asjad aga peavadki vahel veidi kahtlaselt haisema. Nagu sigadele, lindudele ja karusloomadele söödetav kala(rappe)jahu. 
• (sidrunheina mul praegu ei ole)

... ja kogu kupatus üle keeva veega, seisab, jahtub ja tõmbab, kuni kana pea valmis, siis sõelale nõrguma, redis sisse ning taldrikul veel mõni tilk seesamiõli peale (endiselt Selma köögi välistamiseks ja imeliku haisu levitamiseks ... seesamiseemneid mul praegu ei leidu, muidu oleks need paremad). 

Tavaline söögikauss on peale marinaadi veel kraanikausis...

Sousti ple asjale vaja, maitset ja mahla piisab, 0.2m meetrit munanuudleid võiks ju ka olla, aga peale Maxima spagettide kapis miskit ei leidunud. Vaestemaja. 

Homme söön oma selmalikku OSB-hautist edasi; kaalika nokin pannilt soojendamise käigus välja. 

Edit: kuna ma siin AI-lainel olen, siis andsin ChatGPT-le ka viimase pildi, küsimusega, mis on pildil.

Vastus oli kui tippresto müügimeeskonnalt. "Kulinaarne sümfoonia: kuldselt glasuuritud fileelõigud, mille kõrvale on poetatud aiavärskuse dekonstruktsioon". 

Varasügisemudru

 
by W 

Parajalt värviline ja parajalt küüslaugune, et naabreid ninaga õhku tõmbama ja vanduma panna. 

• 500g Maks & Moortis segahakkliha - 50% 1.45 (Selveris püsisoodus 2.89)
• 1 suvikõrvits 0.8  (Maximas kampaanias 1.99 kg)
• 1 baklažaan 1.08 (Selveris 2.99 kg)
  
• 3 paprikat 0.98 (COOP, 1.99 kg)
• 3 keskmist mugulsibulat 0.2
• 4 suurt küüslauguküünt 0.1
• 3 suurt hakitud tomatit 0.28 (COOP-is 0.89 kg, püsisoodus)
• 1 suur riivitud porgand 0.1
• 2/3 spl tšillihelbeid 0.05
• 4 Maggi köögiviljapuljongi kuubikut 0.6
• 1/ tl suhkrut (tomati happesuse taakaalustamine) 0.02
• 2 spl hapukoort 0.15
• Pikksai küüslaugu võidega, EESTI PAGAR, 175 g 1.24 (Selver) 
• Maitseroheline 0.5 (19.99 kg, Selver)
• Kraanivesi 0.00X

Kokku 7.73 - ligi 3L sooja toitu koguseliselt- üle poole soojast toidust jääb homseks, ilmselt keedan 2 peotäit riisi selle mudru alla. 

Muu söök täna: tee, kohv, 2 sibulast heeringavõileiba, arbuusi, 1 Paraguayo virsik, kiirkaerahelbepuder 3 viilu Gouda juustu, mis ammu külmikus kuivama kippus. 3-4€ vahel. Päev kokku max 8. 

Munamudru aegunud vorsti ja köögiviljaga

 by W

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal eimidagi

Peale lõunat vajus kõht tühjaks. Külmikus leidus eilse kuupäevaga -50% Rakvere Lihakas šašlõkivorste, avamata pakk täishinnaga hallitusjuustu (Bergrader Edelblue) ja eilne väsinud keedukartul. Köögiviljasahtlis ja aknalaual oli ka kraami.

Võtsin vorstid ja kartulid, lõikasin mõlemad nii 0.4cm paksusteks viiludeks ja viskasin pannile kuuma õli sisse. Peale paari minutit praadimist kuumus maha, otsa tükeldatud paprika*, sibul, tomat ja pikantsuse mõttes ka pisikest 2 hapukurki (Germani talu). Kaas peale. 

Ja siis 5 muna. Kloppisin munad kahvliga kogu oma frustratsiooni välja elades mingiks veidi mullitavaks massiks ühes soola-pipraga. Tõstsin kaane, lisasin ca 50g võid killukestena siia sinna, valasin munasegu pannile ja jäin tagajärgi ootama. Kuni meenust juust. Näppisin seda ka kompoti otsa ja panin pannile kaane taas peale, et end selle tõstmisel üllatada. 

Tulemus oli Hispaania omlett. Vähemalt nii ma väitsin endale, sest kui see kraam sisaldab kartulit ja muna, siis nii seda nimetatakse. Ja kui miski laiali laguneb, eriti koogid, siis nimetatakse seda "dekonstrueeritud". Kõlab peenemalt kui mudru...
Kõrvale serveerisin kurgi-redise salatit hapukoore ja tilliga. 

Dekonstrueeritud lõunamaa omlett läheb ka homme põhisöögina, vähese veega pannil soojendatuna. 

Kusagil 6-7€ vahel kraami

Hiljem arbuus ja rohelised võileivad. Rohelise või leivad tomatiga.
Ma olen leidnud Eesti Pagari kanepiseemneleiva rukkiteradega ja ma olen avastanud, et toasoe või segatuna pressitud küüslaugu, tilli, murulaugu ja väikse soolaga on ülimaitsev kui seda tomativiilude alla panna. Peale must pipar ja priiskamise korral veidi sinihallitusjuustu. 

Päev kokku 7-8€ kandis. 

* Maxima müüb seemneta paprikaid, Ramiro tüüpi e piklike, väikesemõõdulisi.

Jaaniöö tuhast tõuseb lõhe

 by W

Ma ei tea aastaid pühadest midagi. 2008 aastast äkki... Kiireim tööaeg.
Kui juba tuli ka see püha raisku lasta, siis vähemalt stiilselt ja olukorda maksimaalselt ära kasutades. Kasvõi kulinaarselt. 

Esimene reegel: söö tööandja kulul. Nii palju kui jõuad. Šašlõkki ei pakuta... erinevad pitsad ja mingid kala- ja seenetäidisega korvikesed ja mingi tort kärab ka. Eriti, et ise selliseid asju ei osta. 

Teine reegel: kui sa juba jaanišašlõkist ilma jäid, varsti 20 aastat järjest, tee kodus midagi, mis paneb sind end taas inimesena tundma. Täna oli näiteks poes allahinnatud lõhe. Täitsa soliidne tükk, kõlblik kuni alles 27.06.: ületellimused, mis müügi kiirendamist vajavad. Mulle sobib.

Ja ma sõin seda taldrikult. Laua taga. Mitte voodis ega plekkmollist. Mul oli kahvel. Mul oli nuga. Mul oli isegi salvrätik.
Ähh... no tegelikult on mu plekk-kauss lihtsalt eilset sööki täis ja külmkapis. 

Praetud lõhefilee tartar-kastme ja keedukartuliga

• lõhe 0.804kg (kampaania +-50%) 6.4€
• kartul 0.3€
• toiduõli, või, sool, pipar 0.5

Tartar 

• hapukurk 1,5€ (Peipsi, Germani talu, 400g pakk Selveris 3.49)
• 1 punane sibul 0.3€
• hapukoor 0.2€
• majonees 0.15€
• 2 keedumuna 0.34€
• 10 hakitud rohelist oliivi (mul ei ole kodus kappareid) eee... 0.5€
• sidrunimahl 0.05€
• till - tasuta, kolleegilt

Kokku 10 kopikatega ja ma söön seda ka homme. 

Hiljem -50% 200g rosolje, arbuus ja ehk tass kama (mul on kamahooaeg). Kõne alla võib tulla ka vinnutatud särg (kolleegilt saadud) ja õlu. 

Päev kokku 8 kandis. Kuni 12 kandis. Selgub

Trivia: kas lõhefileed on vaja enne praadimist pesta (või tervet lõhet enne ahju panemist): ei ole, paberiga veidi kuivemaks tõmbamine on parem lahendus mitmeski mõttes. 

Köögiviljad sigakarri ja riisiga

by W 

• hommikul eimidagi, tass kohvi
• lõunal eimidagi, külm earl gray sidruniga
• õhtupoole köögiviljad sigakarri ja riisiga + hiljem veel üht-teist

Ajakulu veidi üle tunni.

• 1 suvikõrvits 0.7
• 1 baklažaan 1
• 1 suur sibul 0.2
• 2 punast paprikat 0.6 (COOP-is 1.99 kg)
• 2 peotäit värske kapsa jääke külmikust 0.2
• siga, ca 300g 1,5 (sügavkülmast mingi -50% ostetud noosi jääk)
• riis 1 klaas 0.25
• piim ca 0.5L 0.3
• jahu 0.02
• karripulber (Santa Maria), sool, pipar, kuivatatud till, roheline sibul, äädikas 0.8
• ... soolapeekoni praadimise rasv külmikust

Kokku alla 6 EUR, 3 inimest saaks söönuks. Jääb ka homseks. 

Protsess (kõik umbes samal ajal, multitasking): 

• riis keema
• siga pannile ja kui kõrbeda tahab, siis vett, ja veel kuuma ja vett, veidi kaane all; kui pehme, siis tl karripulbrit kuumusesse, veidi vett ja kohe spl jahu lisaks, läbi kuumutada ja piim peale, nii kui keema läheb, raualt maha, kaas peale ja jääkkuumusest piisab, kaste olemas
• köögiviljad viiludeks / suurteks tükkideks ja külmikust avastatud rasva + tilgakese äädikaga malmpotti keskmisele kuumusele toimetama ... tuleb jälgida, et surnuks või pudruks ei kokka

Õhtul ootab -50% nuudli-salaamisalat ja -50% prosciutto lõigud, mida kavatsen süüa arbuusiga. Hallitusjuustu on tglt ju ka, ei välista.
Ja kui ikka veel midagi tahan, täitmatu, nagu ma vastu ööd olen, siis võib tass kama kõne alla tulla. 

Päev kokku peaks alla 10 jääma. 

Kreeta reis XV: Rethymno vanalinn

by W

Esmaspäev, 20.05.2025

Hommik

Kui hommikul enne kuute oma sviidis silmad lahti tegime, oli selge, et oleme endiselt puhkusel. Temperatuur oli +23C. Pea kumises imelikult. Mingid tuvilised räuskasid kõrvalmaja antennide otsas. Aknast vaadates ei liikunud tänaval veel kedagi peale kasside. Terve hotell oli vaikne. 

Suund oli taas kohe merre, söömata ja joomata, sest puhveti avamiseni, mis toimus 7:30, oli veel aega. Vesi oli endiselt 19 kraadi – piisavalt jahe, et igasugune mõnus mõte lõunamaa soojadest hellitavatest vetest kehast kohe välja peksta. Vetteminek nõudis endiselt iseloomu. Aga saime hakkama. Natuke tuli kannatada, siis kohe hakkaski hea.

Pärast seda külma ristimist ja toas kuiva pesu hankimist liikusime edasi hotelli sööklasse. Lootuses, et hea hakkab kohe, esimesest kahvlitäiest. Puhvet oli meeldivalt tühi, kümmekond inimest siin-seal. Ülejäänud magasid veel oma toas midagi välja.

Kolme tärni vääriline bankett ootas: muidu oli OK, aga kohv oli lahustuv. Maakas ei saanud sellest aru enne kui talle ütlesin. Mitu korda. Mind juba kohviga alt ei tõmba. 

Hommikusöök ... soolane, töödeldud liha pärast

* Just siis, kui me parajasti mõnuga krõmpsuvat kurki manustasime, sest see oli meie lemmiksöök, rebis vaikuse tükkideks üks kõuekõminast võimsam röhatus. Mitte mingi tagasihoidlik “ups” krooksatus, vaid täissuuruses ürgne karje, mis võinuks vabalt kuuluda mõnele saurusele. Kui laudadel oleks olnud linad, oleks need ühes taldrikutega minema lennanud.

"Mis see oli?" küsis Maakas, silmad suured ja punnis, kurgitükk ühes kahvliga õhku ununenud. Ja seal see autor oligi – punakas kleidis nooremapoolne tüse naisterahvas, kõrval ehmunult itsitamas normaalmõõdus blond sõbranna. 

"Põrsas Peppa," vastasin automaatselt. Tundus ainuõige diagnoos.
"Ja oligi tema või?" uuris Maakas Peppat jõllitades. Endal kahtlus hinges, sest Maaka meelest oleks sellise heli võinud kuuldavale tuua vaid turske nahkvestis vanamees, kes on oma mootorratta pubi ukse ette põiki parkinud. Ühtegi sellist tol hetkel aga sööklas polnud.
"Oli, oli," kinnitasin.
Mõni ärkab hommikuti mere peale, mõni kohvi peale, mõni aga peale sisemise Peppa valla päästmist. 

Veel röhatusest toibumata märkasime, et kõrvallauas istuv keskealine paar tegeles oma võileivavarude strateegilise planeerimise ja kaasa pakkimisega. Terveks päevaks. Paar keedumuna kulub ju ka rannas või bussiekskursioonil ikka ära - üllata oma naabreid munahaisuga või midagi. Tol hetkel vaatasime üksteisele otsa ja tundsime end üsna normaalsetena. Mis Kreekas ja meie puhul iseenesest juba saavutus on.

Kolimine

Peale hommikusööki otsustasime, et kuumenev päike nõuab kaaslaseks midagi jahedat. Seega marssisime taas Chalkiadakisesse, et haarata veidi juua. Plaan oli lihtne: tõusta taas oma sviidirõdule, kust avanes imeline vaade, ning seal, klaasid käes, planeerida puhkuse edasist kulgu.  

Aga elu, nagu ikka, otsustas meid jälle jahutada. Enne kui kell jõudis keskpäevani hiilida, ilmus uksele koristaja. Välja. Kohe. Ja ei mingit sentimentaalsust. Eelmise päeva kokkulepe "kella kaheteistkümneni" oli nagu eilne lubadus hakata homme trenni tegema – ilus mõte, mis ei realiseeru. Juba enne kümmet küüditati. 

Nii me siis haarasime asjad. Oma kotid, märjad ujumisriided, Maaka kirju mutisalli ja vastavatud peedipudeli ning kolisime alla pööbli hotelli, stuudiotuppa. Mis oli ka veidi üle selle, mille broneerisime, ning me võisimegi sinna jääda.
Meist vähenõudlikumaid turiste annab otsida: voodid, kardinad, kapp, lauad, toolid, privaatne vannituba ja see võrratu võimalus rõdul molutada. Sealt sai vaadata merd, läbi tiheda araukaaria, vastashotellide rõdul kooruvaid saksa pensionäre, kolme prügikasti, mõõdukat liiklust ja kohalikku elu. Igati kaunis.
Ja pliit! Väike kahe keedurauaga tegelane. "Meie keedame ise oma munad," otsustasin väärikalt. Me olime nüüd iseseisvad. Autonoomsed. Ei sõltunud puhveti keedumunadest. 

Kui me olime end sisse seadnud, mis tähendas, et asjad umbes kuhugi visatud ja peedipudel külmikusse tallele pandud, langetasime uue otsuse. 

Rethymno vanalinn 

Aeg kulgeda. Mitte kiirustada, vaid kulgeda, nagu oleksime osa vanast vahemerepärasest postkaardist, kus elu on tolmune, aeglane, aga millekski siiski vajalik. Õigemini selle kulgemise osa otsustan alati mina. Maakal on pidevalt kusagile kiire, aga ma olen harjunud teda korrale kutsuma. Kuigi üks flexi rihm osta oleks ilmselt otstarbekam. 

Kulgemine mööda Rethymno rannaäärt oli nagu loivav ekspeditsioon, mil pole ei sihti ega vajadust kuhugi kiiresti jõuda. Ainult üldine arusaam, et kuskil seal ees ootab kindlus, tuletorn ja lainemurdjad. 

Paremat kätt jääv meri plinkis kergelt ja kutsuvalt, kuid meie olime juba käinud ning teiste jaoks näis see olevat sama alahinnatud kui raamatukogu keset ööklubi. Täiesti raisatud ressurss. Jahe ja kaunis, aga tühjalt laiutav. Ühtegi hinge ei olnud vees.

Tee viis meid läbi sümpaatselt iseloomuliku roheluse. Siit-sealt vaatasid vastu agaavid, palmid, kaktused ja tundmatud õitsevad taimed, mis kasvasid justkui kiusu pärast kõige ebasobivamates pragudes, kinnitades, et loodus on isepäine. 

Vahepeal pidime mööduma tränipoodidest ja toidukohtadest, kus sisseviskajad varitsesid nagu jahtivad lõvid peale pikka nälgimist. Noh, eks jah, talv on vaevu möödas ja turismihooaeg alles tärkab... 

Ei ole meie harjunud, et meid tänaval kõnetatakse, eriti mitte siis, kui kõht on täis ja asju nii hotellitoas kui kodus on nagunii rohkem kui mõistlik oleks. 

Tuletorni juures, mis on kohustuslik vaatamisväärsus, egiptlaste ajaloopärand, saabus hetk, kus maailm tundus olevat õigel kohal. Torn seisis väärikalt nagu pensionile jäänud  liikluspolitseinik.

Sealt kõrval aga leidsime midagi märksa kaasaegsemat, nimelt jalgratta. Sellise, mis oli ka loetud aastad tagasi olnud kellegi uhkus, kuid nüüdseks oli seisnud seal juba mitu turismihooaega ja moondunud prügimäeks. 

Veneetsia aegsesse 16. sajandist pärit kindlusse sisse me ei rühkinud, sest mina keeldusin mäkke ronimast põhimõttel: "Kui ajalugu tahab, et ma teda imetleksin, võib ta ise allapoole nihkuda." Nii et me tegime hoopis ringi ümber kindluse, mõõdukate tõusude ja hingeldamisega. 

Tagasitee viis meid mööda vanalinna kitsaid tänavaid. Ja seal nägime SEDA rõdu. Rõdul kuivasid ainult valged riided: triiksärgid, pikad aluspesud, t-särgid, püksid ja midagi, millele ei ole nimetust antud. Ma jäin seisma. 

"Maakas," ütlesin ma häälega, milles kõlas kerge rahvusringhäälingu toimetaja elevus, "kelle suvituskoha me just üles leidsime?"
Maakas kortsutas kulmu, vaatas üles, vaatas uuesti, ja vaatas mind mõtlikult.
Ma ei jõudnud oodata, kuni ta ära arvab ja reetsin ise. See saab olla vaid Linnar. Otsustasime siiski diskreetseks jääda ning Kroonikale vihjet mitte edastada. 

Vanalinnast tagasi lonkides olime nagu kaks päikesest röstitud turisti. Mitte veel murdumas, aga kindlasti janus ja lootuses mingile külmale ja karastavale joogile varjulises kohas.
Ja seal ta oli. Tühjavõitu toidukoht, kus ei olnud kedagi. Mitte ühtegi klienti. Ainult toidukohta pidav perekond, liikmeid igas vanuses. Istusid, lobisesid ja suitsetasid ühe laua taga. 

Eestlase hing on lihtne: kui pole rahvast, saab rahulikult molutada, oma jooki ja elamusi seedida. 

Kohe tänava ääres seisis aga... maasikas. Mitte sõbralik multikamaasikas, vaid tõsine, elukogenud ja veidi kuri maasikas. Selline, kes on elus asju näinud, kibestunud ja nüüd valvab tänavat, pettunud ja kergelt verine. Tagantjärele mõeldes sümboliseeris see maasikas kogu meie kogemust seal täiuslikult.

See imelik toidukoht on vasakul, st vanalinnast linna poole jääv

Tellimust võtma tulnud vanaisa inglise keelest aru ei saanud. Näpuga menüüs näidatud asjadest ka mitte, seletas midagi kreeka keeles ja lõpuks kutsus põlvkond noorema mehe, kes pildus vaid vastuseid "no have" ja pakkus apelsinimahla, korduvalt, aga see ei sobi mulle mitte. Lõpuks maandusin mingi krdi jäise kiivijoogi otsas, mida neil oli ja mis lõpuks maitses nagu kulbitäis sibulakoortega tikreid kompostihunnikust. Ja ausalt, ma ei ole pirtsakas. 

Kui lõpuks tuli aeg maksta, öeldi veendunult "cash only" - seda väljendit teadsid nad kõik seal. Meil isegi oli sularaha, sest kellel Kreetal ei oleks, aga põhimõtteliselt... Ja siis kutsuti kolmas pereliige, nooruke naisterahvas, kes järsku kusagilt pangaterminali välja võlus. Kogu klannil oli ilme, mis ütles: "Ma vihkan tehnoloogiat, sularahata turiste ja kõige rohkem vihkan ma kaardimakseid ja makse.“ 

Tagasi hotellituppa jõudes loputasime selle eksistentsiaalse farsi alla väikese veiniga. Õigemini hommikul soetatud peediga.
Ja kui veiniklaasid tühjenesid, saabus taas merekutse. Hüppasime vette, mis oli endiselt 19-kraadine, aga mõnusalt karastav peale päeva kuumuses tampimist. 

Peale hotellitoas eneste inimeselaadseteks loputamist suundusime taas õhtusöögile. Viimast jagasime kohalike hambutute kassidega, kelle silmad olid korraga nii rähmased, näljased, lootusrikkad kui ka süüdistavad. Need kassid olid näinud sama palju turistideta talve kui kohalikud restopidajad. Me tundsime end nüüd vajalikena. Olime osa Kreeta ökosüsteemist. Ja vähemalt keegi sai kõhu tänu meie kohalviibimisele natuke rohkem täis.

Mõlema toit - me ikkagi olime natuke viisakamad kui esimesel õhtul 

Hilisõhtu veetsime rõdul. Õllega, mis mulle endiselt eriti ei maitsenud, aga selle kompenseeris kohaliku ööelu algete jälgimine ja kommenteerimine - jube hea reality show ja meelelahutus oli, tundideks. Äraarvamismängud: turist või kohalik ja miks. 

* Ma ei ole kindel, et see sündmus mulle meelde oleks jäänud, aga Maakale oli see üks puhkuse kõrghetkedest - iga kord sööklasse minnes oli ta ootusärev, lootes Peppat taas kohata. Eks kohtasime ka, aga rohkem tasuta etendusi ta ei andnud. Ning raha me talle ei pakkunud.