Laisik (juturong)

 

Uksekell helises. Milvi ehmatas, sest ei oodanud kedagi. Veera oli hommikul juba käinud, kohv oli joodud ja köögipõrand pühitud, päev pidi rahulik tulema. Teine tirin tuli kohe otsa, pikem ja nõudlikum. "Juba tulen,“ teadustas Milvi valjusti. Hea oli harjutada, hääl ei tohtinud pehmeks jääda.

Ukse taga seisis Mauno. Milvi poolõe Leida poeg. Milvi tundis ta kohe ära: pikk, natuke lontis, sama nina mis Leidal, ainult et vähem kõver. Tema kõrval seisis noor naine, liiga õhukeses mantlis ja liiga uue soenguga. Nende vahel toetus seina vastu midagi suurt, halli riidega kaetud, rihmad ümber.

"Tere, tädi Milvi,“ ütles Mauno rõõmsalt, nagu polekski viimasest kohtumisest viis aastat möödas olnud. "Tere,“ vastas Milvi ettevaatlikult. "Kas keegi on surnud või tahate laenu?“

Tütarlaps naeratas ebalevalt. Mauno köhatas. "Ei-ei, kõik on elus. No… põhimõtteliselt. Ja sa ei ole veel minu elukaaslase Airiiniga tuttav, ma olen talle sinust palju rääkinud, nii hästi kui sina, ei küpseta keegi, tädi Milvi“. 

See oli kahtlane vastus. "Tulge siis sisse,“ ütles Milvi lõpuks. "Uks ei hammusta. Mina ka enam eriti mitte.“ Ka hall ese lükati esikusse. Riie vajus natuke viltu ja sealt alt ilmus karvane küünar või käpp või... Milvi kissitas silmi. "Mis see on?“

Mauno vaatas pruudile otsa. Pruut noogutas. "See on Laisik,“ ütles Mauno. "Laiskloom.“
"Mis asi,“ küsis Milvi aeglaselt, täht-tähe haaval."Laiskloom, noh“ kordas pruut. "Päris. Väga rahulik.“
"Ma näen,“ ütles Milvi. "Tal on juba karvad põrandale aetud ja ta pole isegi välja võetud.“

Riie tõmmati puurilt. Sealt vaatas vastu nägu, mis nägi välja nagu keegi oleks ahvi ja vana mehe kokku seganud ning siis asja pooleli jätnud. Laisik pilgutas aeglaselt ja sirutas pea Milvi suunas ja noogutas tervituseks justkui oleks ta Milvit juba aastaid tundnud.

"Te tahate SELLE mulle jätta, vä“ ahastas Milvi. See ei olnud küsimus.

"Ainult kolm nädalat,“ ütles Mauno kiiresti. „Meil on reis. Piletid ostetud. Tal on kõik vaktsiinid tehtud. Ta sööb täitsa tavalisi asju, kurki, porgandit, paprikat, pühapäeviti saab mustikaid. Ja ta magab enamasti.“

"Kus,“ küsis Milvi.
"Kus juhtub,“ ütles pruut. "Ta on väga vähenõudlik.“

Milvi pani käed puusa. "Ja miks ta reisi ajaks Leida juurde ei lähe“?
Mauno vaatas maha. Pruut ohkas. "Eelmine kord,“ alustas Mauno, "läks natuke… käest ära.“
"Kass,“ ütles pruut. „Leida kass.“
"Kassiraip,“ täpsustas Milvi automaatselt.
"Jah. See kassiraip kiskus Laisiku nina lõhki. Laisik sai ehmatusest šoki .. ja siis,“ jätkas pruut, "ronis kapi otsa ja kui Leida teda alla kiskus, sai epilepsiahoo ja eee...“
"Kuses,“ kraaksatas Milvi. "Ma tean, mida loomad teevad.“
"Kaarega,“ lisas Mauno vaikselt. "Otse alla, uuele lambanahale kamina ees. Ema karjus kaks päeva.“
"Ja kass?“ küsis Milvi. "Elab,“ ütles Mauno. "Aga solvunud, ei tule mulle enam ligigi.“

Laisik sirutas end aeglaselt avatud puuri ukse poole ja pani oma suures küüned parketile. Küll klobisesid! Laisik vaatas Milvit süütu sõbraliku pilguga.

"Kas ta hammustab,“ küsis Milvi."Ei,“ ütles pruut.
"Aga kraabib?“
"Ei, üldse mitte.“
"Kas ta muidu ka kuseb?“
Pruut vaikis.
"Ta tunneb emotsioone,“ ütles Mauno lõpuks.
"Mina ka“ ütles Milvi. "Ja vaata kuhu see mind toonud on!“

Laisik tegi häält. Midagi ohke ja saumikseri vahepealset.

"Mul on vaibad,“ teatas Milvi.
"Tal on mähkmed ka,“ ütles pruut kiiresti. "Mida?!". "Ei,“ ütles Milvi. "No ei!“

Uksekell helises. Loomulikult. Milvi tegi ukse lahti. Veera. "Ma tulin suhkrut laenama,“ ütles Veera ja kiikas esikusse. "Mis sul seal on?“
"Probleem,“ ütles Milvi.

Veera astus sisse. Laisik keeras pea Veera poole. Veera ahhetas. "Issand kui armas,“ ütles ta. "Nagu unine vanaisa.“
"Ta kuseb kaarega,“ ütles Milvi. Veera noogutas. "No kel meist vahel seda juhtunud poleks.“

Mauno ja pruut vaatasid lootusrikkalt Milvile otsa. Milvi vaatas Laisikut.
"Kolm nädalat,“ ütles Milvi lõpuks. "Nii kui üks kord vaibale kuseb, läheb rõdule elama.“
Laisik pilgutas aeglaselt. Oli vist nõus. 

Külalistel hakkas järsku kiire, keegi ei soovinud kohvi ega singiga praemuna, olgugi, et head munad olid. Elviira kanade toodang. 

Kui uks külaliste järel kinni läks, istus Milvi ohkega köögilaua taha. Laisik võttis küünte klõbinal suuna elutoa diivani poole.

**********

Tegemist on avatud järjejutuga - sellest, mis sai edasi, võib kirjutada kommentaaridesse või saata e-postiga. 

Ja kui edasi avate, näete järjelugusid teistelt autoritelt:

                                                                   

Metsapoole, 2 (ajas pikenev)

W 

Ühel erilisel päeval juhtus Aliceiga midagi tema jaoks mitte nii erilist. Ta komistas ja kukkus sügavasse auku. "Oeh, mitte jälle, palun!" mõtles ta langema hakates. 

 Ta maandus pehmele rohelisele samblale. Enne kui ta jõudis end püsti ajada, kuulis ta tuttavat häält. "Kuhu sa nüüd kukkusid, tüdruk?" küsis Karupoeg Puhh käppa sirutades, et Alice püsti aidata. 

 "Ei tea,” vastas Alice, “aga siin ei tundu teepidu olevat". 

 Järsku kostis eemalt võsa raginat ja Alice pööras pead. Seal oli Iiah, kes koperdas, luksus ja lõi kabja vastu kändu. "Iiah, kas sa oled joonud?" küsis Alice ehmunult. 

 Kaur 

 Iiah ei vastanud, kuid hakkas kohmakalt karu ja tüdruku poole liikuma. Ta pea kõikus küljelt küljele nagu saaki otsival vasarhail ning ei olnud kindel, kas ta päriselt näeb neid või tuleb lihtsalt hääle suunas. Miski temas tekitas liikudes metalset kõlinat. 

 "Puhh... puhh. Kelle sa mulle täna tõid? Ma ei näe hästi. Mu prillid on jälle kadunud. " 

 Alice vaatas imestades Iiahi saba asemele kinnitatud ketti. See paistis olevat kullast ja väga jäme. Tüdruk tahtis karu käpa lahti lasta, kuid see ei õnnestunud - loom hoidis teda õrnalt, kuid kindlalt, hiiglaslikud küünised otse naha vastas. 

1.  Kaamos + AI 

 Alice vaatas Puhhile otsa ja sikutas oma kätt, kuid Puhh ei teinud Alice püüdlusi märkamagi. 

 "Iiah, vaata mille mina leidsin!" Rõõm Puhhi hääles oli siiras, kuid Alice ei tundnud, et ka tema võiks selles rõõmus osaline olla. 

 "Ma olen nagu hiir, keda üks kass teisele näitaab", oli ta mõte. 

Iiah lähenes töntsil sammul. ja peatus mõnikümmend sentimeertit enne kui ta seisjatest läbi oleks astunud. Ta külmad natuke punnis silmad liisesid üle Alici. See ei olnudki õigupolest pilk, tüdrukule näis, et Iiah skanneeris teda. 

"Kuidas ma sind täna aidata saan?" Eesli hääl oli emotsioonitu ja masinlik. 

"No ma arvan, et sul on retsepte või käsitöönippe, mida sellega teha" Puhhi rõõmsameelsus oli tegelikutl veel hirmsam. 

"Inimliha tarbimine on ebaseaduslik ja moraalselt taunitav. Inimese liha söömine on kannibalism ja on vastuolus inimõiguste ning eetiliste normidega. Kui sul on huvi uute ja ebatavaliste retseptide vastu, siis soovitan proovida midagi eksootilist, kuid seaduslikku ja eetiliselt vastuvõetavat, näiteks rahvustoite erinevatest maailma piirkondadest. Kui sul on huvi mõne konkreetse retsepti vastu, anna teada ja aitan hea meelega leida midagi põnevat" 

"Käsitöö?" 

"Inimese bioloogilise materjali kasutamine kunstis ja käsitöös on samuti väga tundlik teema, mis eeldab eetilisi kaalutlusi ja seaduslikku regulatsiooni." 

"Kasutu masin." 

 Puhhi hääles oli siiras pettumus, tema haare lõdvenes sedavõrd, et Alice ei saanud aeru, kas ta sai oma käe Pukhhi pihust ise lahti või avas Puhh lihtsalt kämbla. 

 Alice jooksis nii, nagu ta ei mäletanud end jooksnud olevat.

2 Lendav Konn

"Kas tõesti nüüd see juhtub?" kõmises tüdruku peas.
"Täna saad sa naiseks," teatas karu.
"Meie kombel," lisas Iiah ja asus asjalikult neitsilikke jalgu ketitama.
"Kus siga, kus siga on?" tõtlesid mõtted Alice´i peas. "Tema ju pidi...."
"Notsu, Notsuuuuu!" huilgas õnnetu laps.
Aga siga Notsu magas rahutut joodiku-und, sest kaval Puhh oli juba hommikul sõbra poolt läbi astudes külakostiks käärinud mett toonud. Vähe puudus, et siga oleks ka väärkohtlemise ohvriks langenud, aga kihevil Puhhi kümnest mõttest üheksa olid juba Alice´i valgete käsivarte ning higiste reite kuumavas embuses ning kuri karu tõttas minema.
Nüüd, pingutades raskeid ahelaid ümber tüdruku peenikeste luupekste, meenutas Puhh, kuidas mõned päevad tagasi Notsuga eesli poole jalutades tegi ta sõbrale nagu muuseas ettepaneku:
"Notsu, ae Notsu, läheks õige siga keppima!"
"Aga kui siga ei taha?" oli Notsu pisut kõhklev.
"Küll sa tahtma hakkad!" sosistas vändavend karu Notsule kõrva ja siis sai siga kõigest aru - pusle plaksatas kokku, sudoku kires nagu kukk ja isegi Postimehe ristsõna lahendus sosistas:
"Põgene, vaba laps!"

W

"Te ei saa mind niimoodi kinni hoida. See on täiesti jabur!" karjus Alice metsistunud Puhhile ja Iiahile.
Järsku kostus tiksumist. "Kas Notsu mängib jälle terroristi vä" küsis Puhh ehmunult ja vaatas kahetsusega oma kättesaamatus kõrguses olevat kiivrit, mille ta ise enne eufoorias puulatva lennutanud oli.
Kuid tiksujaks oli kõigest vesti ja uuriga Küülik. "See on täiesti vastuvõetamatu! Alice, see pole see, kuidas asjad peaksid olema!" karjus jahmunud Küülik ärritunult. Puhh ja Iiah hakkasid rämedat naeru naerma ning Küülik, olles pisut õhku ahminud, minestas otse Alice´i jalge ette.
Äkki kostus kuskilt lähedalt hüüe: "Mis siin toimub?". Puhh ja Iiah pöörasid pead ning nägid, et nende poole tuli veel üks tüdruk. Siniste silmade, punaste patside ja tedretäppidega tüdruk.
"Oh krt, nüüd läheb jamaks," sosistas Puhh, kellel kõhus järsku õõnsaks tõmbas.
"Kas te kiusate väikest tüdrukut ja väikest looma?" küsis Pipi käsi puusas ja kulm kortsus.
Iiah proovis kogeledes midagi öelda, kuid enne kui ta oma segase lause lõpetada suutis, tõstis Pipi Iiahi meetünni ja lõi vaadi jalaga veerema. Puhh sibas tünnile järele. Sest kuhugi pidi ta ju jooksma, pealegi olid tünnis nii tema sõber kui meeõlle tooraine.
Pipi sidus lahti Alice´i ja tõstis jalule ikka veel minestuses oleva Küüliku. "Kas sinuga on kõik korras?" küsis ta Küüliku vesti puhtaks kloppides. "Jah, nüüd on korras, täitsa korras, aitäh, hea laps!" pomises toibuv Küülik.
Nad otsustasid, et on peale läbielamisi ära teeninud ühe teepeo. Ja küpsised.

Raisakull (ilmselt võib kõiki kirjatüki lõike omavahel nagu puslet sobitada, iga kord loete erinevat lugu):

Mingil hetkel sai Alice’i kiirest jooksust rahulik kõnnak ja seejärel hiilimine. Sel oli ka põhjust, kuna eespool ühest põõsast kostus imelik norskamine – bassihääl väheldus kontrasopraniga. Alice’le tuli meelde hiljuti loetud Katuse-Karlssoni norskoloogia episood ning itsitas endamisi. Ta võttis südame rindu ja hiilis tasakesi kaema, kes see nõndamoodi põõsas ennastunustavalt magab. Oksi kõrvale suunates nägi tüdruk kahte magajat teineteise kaisus. Ruu ja Notsu, nemad need lamajad olidki, nurrusid võidu nagu kaks magavat kassi.

Alice pööras end ringi, et magajaid mitte segada, ning hakkas tasakesi tagasi minema, kui äkki lõikas läbi õhu kiledahäälne karjatus: „Kibuvitsapõõsas on minu kindlus, rebaseonu!”

* Kaamose ja Lendava Konna lõigud pole teineteise järjed, vaid kumbki on suveränne järg W ja Kauri algusele.

Metsapoole

... Saja Aakri Metsa poole.

Sõna ATH hakkab minus esile kutsuma sarnast reaktsiooni sõnadega "listeeria" või "koroona". Tõsi küll, viimaste osas olen ma oluliselt tuimenenud. Nagu me kõik.

Aga.
Räägime parem millestki muust.

RäägiME, st me. Mitte mina üksi.
Muinasjutte.
Ma kirjutan alguse. Oleks jube tore kui keegi seda jätkaks. Vahet pole, kas jubedana või toredana. Järgmise lõigu võib kirjutada nii oma blogisse, siia kommentaaridesse, LHV foorumisse kui päevalehte. 

**********

Ühel erilisel päeval juhtus Aliceiga midagi tema jaoks mitte nii erilist. Ta komistas ja kukkus sügavasse auku. "Oeh, mitte jälle, palun!" mõtles ta langema hakates.

Ta maandus pehmele rohelisele samblale. Enne kui ta jõudis end püsti ajada, kuulis ta tuttavat häält. "Kuhu sa nüüd kukkusid, tüdruk?" küsis Karupoeg Puhh käppa sirutades, et Alice püsti aidata.

"Ei tea,” vastas Alice, “aga siin ei tundu teepidu olevat".

Järsku kostis eemalt võsa raginat ja Alice pööras pead. Seal oli Iiah, kes koperdas, luksus ja lõi kabja vastu kändu.

"Iiah, kas sa oled joonud?" küsis Alice ehmunult.

Saja Aakri Metsas, täna

...