Läänemere tripp I

 by W

Esmaspäev 24. veebruar 2025. Tallinn-Helsingi

Maakaga ei olnud kohtunud septembrist saati.
Taaskohtumine Balti jaamas oleks pidanud olema nii, et paned käed laiali jooksu, langed hingeldades kaela ja ütled midagi südantsoojendavat ja ....
Tegelikult ei öelnud ma isegi tere, vaid mörisesin juba viie meetri kauguselt "Kui ei ole mutikleit, on mutisaapad!"

Mutisaapad

Mõni teine oleks võib-olla ümber pööranud ja Aegviidu rongi tagasi läinud, aga Maakas ei viitsinud solvuda, tõi kuuldavale ühe "ooeeehhh" ja tegi näo, et see kõik ongi normaalne tervitus. 

Trammi abil jõudsime A-terminali. Aega veel oli. Istusime.
Järsku hakkas Maakas nihelema ja pomises veidi mornilt, et tema mutisaabaste küljes on kanasitta, mille peaks äkki ära pühkima. Andsin talle pabertaskuräti ja ütlesin, et mul on neid veel, küsigu julgelt. Aga Maakas, olles suurema sõnniku eemaldanud, läks kioskisse ja ostis lisaks energiajoogile veel mitu pakki salfakaid. Saapad neid enam ei vajanud. Kas ta oli veel kusagilt kanasita või millegi hullemaga koos? Seepärast ei maksagi inimesi kohe kallistama tormata.
Aga enam polnud aega juurelda ega küsitleda – laev ootas. 

Eckerö Finlandia oli igavavõitu, veidi väsinud interjööriga ja kuidagi lootusetult tuttav.
Kui sa oled elus juba viis või enam korda suure laevaga sõitnud, siis ongi see umbes sama põnev nagu liinibuss, isegi kui sa selles konkreetses bussis varem olnud ei ole.
Maakas jõi alustuseks ühe kohvi, 2.80€.
Siis kõndisime paadi risti-rästi läbi ja kohtasime justkui hommikumantlis noormeest, keda Maakas jõllitas, kommenteeris, ja siis ettevaatlikult küsis, kas tema, Maakas, ka erineb "tavalistest inimestest" oma riietusega... noh, minu meelest erineb küll.
Põikasime ka paadipoodi, kust soetasime minialkopudeleid- 3tk, vabalt valitud assortii, 10€. 

Pärast seda, kuna välitekkidel oli udune, külm ja tuuline, istusime laevabaari maha ja tellisime aja parajaks tegemiseks Lapin Kulta õlled. 7.50€ tk. See oli veidi valus, aga maksad ja jood või ei maksa ja vireled. Minu pikaaegne kogemus ütleb, et 0.5l õlut lühendab üht tundi ca poole võrra. 

Helsingi tervitas meid… mitte just avasüli, vaid pigem juba laevalt tuttava tuima, külma ja uduse ilmaga. Helsingi - linn, mis on veebruaris veidi hall, räpane ja morn. Paljud linnad on. Me ei hakanud selle pealevajuva halliga pikalt tegelema ja tellisime Uberi. Lasime end Läänesadamast Vikingi terminali viia. Alla 10€. Seal ootas järgmine laev ja uus võimalus paremat tuju leida.

Vikingi terminalis oli meil mitu tundi tühja passimist ees ja kui miski on ajaraiskamine, siis on see kaardipaki ja lauamängudeta laevaterminalis ootamine.
Seega otsustasime olukorra veidi meeldivamaks teha ja tellisime nisuõlled. 10.50€ tk. Jälle valus, aga puhkus ikkagi ja pool ooteajast maha, eksole.
Maakale nisuõlu eriti ei maitsenud. Jõi, halvustas, siis jõi edasi. Lõpuni.

Kui hakkasime Viking Cinderella peale liikuma, avastasime juhuslikult, et pardale minekul oli võimalik teha väike shortcut WC-de poolt. Mitte et see oleks ametlik marsruut olnud, aga me ei ole ametnikud ka. 

Kui kajutisse jõudsime, oli see väike – nagu ikka –, aga vähemalt oli seinapilt ilus. Selline klassikaline laevakajuti interjöör, mis püüdis olla luksuslik, aga tegelikult ütles selgelt, et "selles toas magatakse, mitte ei naudita interjööri: vahepeal möllatakse laevas ja kulutatakse raha".

Vähemalt olime pardal. 

Kruiis Helsingist Stockholmi võis alata.

Olime päeva jooksul ainult kallist õlut ja närust ooteaega manustanud, kõht oli juba üsna tühi. 

Olin Maakale ammu Eesti Vabariigi pidupäeva puhul kilu lubanud, sest ega keegi ei garanteeri, et Helsingist Stockholmi sõitval laeval sellist traditsioonilist delikatessi serveeritakse. Mu kõhutunne ütles, et kui ma selle eest ise ei hoolitse, jääb Maakas pidupäevata ja teeb mu elu pärast ebameeldivaks.

Niisiis, kajutisse jõudes asusin kohe tegutsema. Tõmbasin kotist välja eile kodus tehtud munavõi, rukkileiva korvikesed, Tallinna kilu filee, rohelise sibula ja – igaks juhuks – veidi saia. Lisaks olin varunud ka pepperoni täissuitsuvorsti ja pisikese punase sibula, sest kunagi ei tea, millal tekib vajadus midagi juurde kombineerida.

Kilu alkoassortiiga

Maakas jäi toiduga vist rahule. Mõmises ja sõi, päris kiiresti, mis oli parim võimalik hinnang. Aga siis tuli mul meelde see üks asi, mille ma koju külmkappi unustanud olin – soolaseenesalat! Sellega oleks saanud leivakorvikesed veel pidulikumaks timmida. Aga nüüd, seenesalatita, oli Maakal põhjus mind veel kaua süüdistada. Sellepärast, et nüüd, kui ta teadis, et tal oleks võinud olla ka seenesalat, tundus selle puudumine täiesti andestamatu.

Ja nii see kruiis algas – täis kõht, veidi süümekaid ja laev, mis asus rahulikult Stockholmi suunas loksuma.

* laevapiletid.ee - kui keegi veel, peale Maaka, ei juhtu teadma, siis see, Estraveli hallatav leht, koondab ümberkaudsed marsruudid, kellaajad ja hinnad, et ei peaks kõikide teenusepakkujate kodulehtedel sobrama. 

Klassika

 Üks:

Kaks:

Kolm: 

Neli:

Sotspoliitiline pensionikahvel

by W

Tõnu Oja pensionist: minu arvates, eriti nüüd rahapuudusel, ei tohiks täiskohaga töötavatele pensionäridele täispensionit maksta

Eestis on EL-i suurim töötavate pensionäride osakaal

Mul enesel on vanaduspensionini veel omajagu aega. 

Olen päriselt kohanud ja tean mõndagi inimest, kes pensionieas, vitaalsena, töötamist jätkab, sest ta naudib seda, on peaaegu asendamatu oma erialal, asutuses jms. Äri- või loomeinimesed.
Nagu Ita Everitki ei sundinud miski, peale terviserikke, tööst kõrvale jäämast. Ilmselt, vist, oli töö osa tema identiteedist.  

Tõnu Ojal on Ita Everiga mõndagi ühist. 
Proovigu keegi öelda, et Anne V. või Oleg G. võiks nüüd koju sussi sahistama jääda, vanainimene ikkagi...

Aga need pensionärid, kes töötavad nt poes kassiirina? See ei ole ju enam see... kutsumuse pärast. Tulumaksu komponent on seal juba nagunii. 

Ahjukartul sealihaga (7 komponenti + need muud)

 by W

• Hommikul eimidagi, tass kohvi
• Lõunal külm Earl Gray tee tilga sidrunimahlaga
• Poolõhtul eilane hernesupp
• Õhtul ahjukartul-porgand seaga

Ajakulu kokku 2h, millest 1.5h on üsna passiivne. 

• Sea kael, 4.28 (Maxima kampaania 3.99 kg) ... alati on tegemist, et väike tükk leida, 2+kg kipub olema see vaakumpakend
• Kartul 0.5 (0.39 kg)
• Porgand 0.4 (0.59 kg)
• Kaalikas 0.0 - ma arvasin, et külmikus on üks minikaalikas, aga see oli sealt kadunud samamoodi kui sokid pesumasinast
• Küüslaugusool 0.1
• Sool, must pipar 0.08
• Toiduõli 0.05

Kergemaks neelamiseks juurde:

• Mädarõigas 0.07
• Salati-kastme ristsugutis e hapukoor rohelise sibula, soola, sutsu sinepi ja hapukurgiga 0.9 (COOPIS on kilepakis 400g Peipsi hapukurk kampaanias 1.79)

Kokku ca 6.5 ja ma söön seda 2 päeva.
... pool greipi ja veidi köömnega hapukapsast läheb une-eelseks snäkiks, alla 1 väärtuses. 

Päev kokku 6 kandis. 

Hernesupp (9 komponenti)

 by W

Tööle kohale ei olnud vaja minna. 

• Hommikul eimidagi, tass kohvi.
• Lõunal eilne riisimudru kalkuniga
• Õhtul hernesupp

Ajakulu ... 3h kandis, aga sellest 2 ei teinud ma aktiivselt midagi, herned likku eile, kondid keesid ja keesid, üsna segamatult. 

Malmist supipott on muidu 42 a vana

• Suitsukondid, ca 0.7kg, Maks ja Moorits, viimse päeva -50% 0.9
• Herned, Baltix 0.3 (1.79kg)
• Kruubid Extra Line 0.15 (1.24 kg)
• Sibul 0.15 (0.49 kg)
• Porgand 0.25 (0.59 kg)
• Kartul 0.1 (0.39 kg)
• Roheline sibul 0.3 (endiselt 12.99 kg)
• Rohelised külmutatud herned 0.4 
• Sool, pipar 0.1

Kokku ca 2.7.
3+L suppi, millest ööga saab paks kört e 3 päeva söön seda, vett ja midagi (sool, roheline) lisades.
... banaan ja paar õuna, veidi hapukapast, max 1.5 

Päev kokku nii 6 EUR

Munariisikalkun (12 komponenti)

by W

• Hommikul eimidagi, tass kohvi.
• Lõunal 2 singirulli, 2 miniatuurset kiluleiba ja banaan tööl (tööandja kulul)
• Õhtul munaga praetud riis ja kalkun

Vast 30 min läks aega. 

Muidu oleks ma liha munaga praetud riisi sisse tükeldanud, aga kalkun on mu "lemmikloom," mida, õige maitse nautimiseks, ei saa mudrusse tükeldada. Praadisin kalkuni rinnafileelõigud eraldi, vaid soola ja pipraga. Ja üldse - krdi kalliks on igasugune kalkun läinud, isegi -30% ja -50% allahindlustega...

Komponendid:

• keedetud riis, üleeilne 0.3
• viimse päeva -50% kalkuni rinnafilee, 400g, 2.79
• 3 muna 0.54 (Selveris 1.79 karp ... need odavamad olid otsas, aga COOP pakub M Säärtumune ka üldse 1.19 karp)
• sojakaste 0.3
• toiduõli 0.2
• sool, pipar 0.1
• austrikaste 0.2 (jaanuaris aegunud, rsk, õnneks saab kohe otsa ka)
• riivitud porgand 0.15
• külmutatud herned ca 150g 0.5 (Maxima Well Done 400g 1.25)
• roheline sibul 0.3 (12.99 kg Maximas - pöörane)
  
• redis 0.15 (100g lehtedega kimp Maximas 0.49)
• kuivatatud till 0.05

Ca 6€ ja ma söön seda põhitoiduna 2 päeva, endiselt 3 inimese suur protsjon.
... ja ca 200g hapukapsast köömnetega nii 0.7 väärtuses

Päev kokku 5 ringis. 

Fine dining

 Kui W teeb endale ise süüa, siis mina end juba köögis ei vaeva. Milleks siis restoranid ja kohvikud ja tanklad ja pubid on, eksole. Pursuielu on hea, aga nii pagana kallis, et....see mõjub figuurile hästi.

Nali naljaks, vahel võib. Käisin Norra mõisa tekitatud pop-up restoranis ööeinet võtmas. Mitte nälja pärast, mõisa tahtsin näha. Ma olen seal sees käinud kui tegu oli veel katusega betoonkarbiga. Tühjad aknaavad, mitte ühtegi muud materjali kui betoon. Hoone vahepealne omanik oli jäägitult hävitanud kõik ahjud, vahelaed ja seinamaalingud. Kuna ma neid kunagi näinud ei ole, siis on mu lein õhuke. 

Praegune omanik rabeleb karbi sisse tube ja saale ehitada, plaanis on sinna mingi uhuukool asutada. Ilusasti ehitab, edu talle, arvaku ma sest koolist mida tahes. Koht saab vähemalt elusaks jälle. 

Kuiväga uhuu see kool saab olema võite arvata õhtueine menüüst. Ausõna, selline oligi ja isegi ettekandjate käest ei saanud muud infot, sest "ma ei tohi seda öelda"

Söögid olid head, kuigi magustoitu - kuumi kirsstomateid ülimagusas vaniljekreemis sinihallitusjuustu puruga - ma teine kord ei telliks, liiga veider näis. Seekord sõin ära, sest saage aru: kõige eest oli makstud!

Terav sigariisimudru

by W

Küsimus: kas ja kui palju sa retsepte järgid või näpuga järge ajad? 
Ma vaatan heal juhul 3x aastat mingit retsepti ja juhist, see on küpsetiste ja magustoitude korral, millega ma väga ei tegele. Muidu on nagu on, kõhutunde järele ja kõik läheb erikombinatsioonides ja kogemuspõhiselt loosi. 

Vahepealne menüü koosnes eelmise söögiloba nuudlijääkidest ja mulgipudrust – viimane on ebaesteetiline, ent uskumatult rahakotisõbralik kõhutäide, mis end üsna iseseisvalt valmistab. Kui kartuli koorimine, kruupide loputamine ja liha-sibula tükeldamine kõrvale jätta. Kalorite, aja ja maitse mõttes hea investeering. Eriti, et seda toitu ei tee ju vaid üheks päevaks, homme pannil on veel parem?

Aga täna tuli jälle vaim peale. Niivõrd-kuivõrd. 

• Hommik - tass kohvi
• Lõuna - tass külma teed
• Õhtu - terav sigariis ja puuviljad

Tööga on kuidagi kiire ja hapu praegu ja sellistel perioodidel eelistan ma võimalikult väheseid nõusid määrivaid ajasäästlikke lahendusi, kus kõik ühte potti või pannile kokku lendab. Mudruks nimetan neid sööke. Peaasi, et köögiviljad e salat seal sees on, sest tegelikult võikski ma end ainult liha sööma unustada. 

15 komponenti läks, ise ka imestan. Ajakulu 30-40 min. 

• Viimse päeva sea kaelakarbonaad 380g allahindlusega 2.30, tükeldasin
• Viimse päeva shampinjonid üleeilsest, ca 100g 0.3
• Maxima Extra line riis 1.09 (2/3 jäi kuivalt üle) 
• Sibul eee... 0.05 (0.69 kg)
• Küüslauk eee... 0.2 (5.99 kg)
• Tomat eee... 0.3 (1.19 kg)
• Kurk eee... 0.3 (3.99 kg)
• Porgand, riivitud ja suur eee.. 0.2 (0.59 kg)
• Kuivatatud till eee... 0.08
• Sool, pipar, tilk sojakastet eee 0.2
• Veidi võid ee... 0.3 (Selveris Läti 82% Zemaitos Pienas täiesti normaalne või 1.19 200g pakk)
• Spl jahu eee...0.02
• Tl ketšupit 0.1. Tomatipastad on enamasti kas liiga suured või liiga konsentreeritud ja ma ei ole kindel, et ma ülejäänuga lähipäevadel midagi teen.  
• Näpuotsatäis Santa Maria kurkumit + ingverit 0.1
• Santa Maria Chilli Explosion jahvatust 0.15

Peotäis spinatilehti sinna sisse ja röstsai neutraalse toorjuustuga kõrvale oleks ka väga pro olnud, aga neid asju mul ei olnud. 

Ca 5 eurot ja ma söön seda põhitoiduna 2 päeva, endiselt 3 inimese suur protsjon; pann on 28cm.

... ja väike banaan, 1/3 greipi ja paar õuna, max 1.5 väärtuses (COOP-is on Leedu päritolu Tellissaare väga hea õun 0.49 kg).

Päev nii 5 eurot. Või lausa 7 kanti, kui ma peaks otsustama paar viilu leiba ja täna soetatud -50% sinepikastmes heeringapurgi juba õhtul ette võtta. 

Keedetud riisi jäi ka üle. See odav Maxima Extra Line riis on külmalt salatiks või rice fried egg-iks üsna raskesti käideldav, jube kleepuv mass, pese enne palju tahes, aga no midagi ma sellega pean tegema. 

Ajasin masinmõistuse lolliks

Ma pole oma võõrkeeleoskuses kindel, pidevalt teen oma elu lihtsamaks kasutades näiteks automaattõlke abi. Aeg-ajalt teen seda ka selliste tekstidega, mille jaoks ma reaalselt seda abi ei vajaks, aga nii tore on nurki lõigata.

Loomulikult kontrollin tulemuse kriitilise pilguga üle, mõnikord annab masin enam kui pentsikuid tulemusi. 

Seda, et kui abimehe päises jätta registreerimata õige keel, millest tõlkida tahaks saab tulemus olema kummaline ma juba teadsin. KUI kummaline see olla saab nägin ma täna. Tahtsin laisk olla ja tõlkida teksti eesti keelest muusse keelde. Kuna olin just itaalia kolleegide kirja läbi masina  lasknud oli tõlkevariant "Itaalia -> Eesti", see jäi kahe silma vahele.

Vasakul on minu tekst, AI arust oli tegu itaaliakeelse ponnistusega. Paremal tekst, mida AI mulle tõlkena pakkus.

Ma ütleks, et tõlkeprogramm pritsis omal moel romantikat välja.

Iluprotseduurid, mõõdukalt metsikud

 Preili Bufoniida teadis, et ta oli omasuguste seas kauneim. Talle oli tema ülimuslikku kaunidust rõhutatud juba kullesepõlvest peale, alates ajast mil ta kaotas saba oli Bufoniida kaunidus kõigile teada. Seda rõhutasid kõik. "Issand, milline konn!" inimeste suust, kes teda rohus märkasid kuni "kaunitar, ära söö mind ära, sa oled paremat väärt!" limaste  nälkjate poolt, kes ärasöömise vältimiseks olid, seda küll, valmis kõike ütlema.

Bufoniida elas maja, inimeste maja akna all vundamendi sees. Aken oli eriline, see oli lastetoa aken. Toas elasid kaks väikest tüdrukut, vähemalt algul olid nad väikesed. Siis, algul, kui nad veel väikesed olid loeti tüdrukutele igal õhtul unejuttu. Paokil aknast kuulis ka Bufoniida jutte printsidest ja printsessidest, kes alguses olid konnad, aga pärast vastavalt siis printsessidelt või printsidelt musi saamist muutusid hopsti kuninglikust soost iludusteks.

Bufoniida TEADIS, et nii juhtuks ka temaga. Ta oli ühe suudluse kaugusel kroonist, troonist ja kuningriigist. 

Ühel soojal õhtul oli unejutuaeg küll käes, kuid tüdrukud jooksid alles õues. Kusagilt kostis muusika, taamal tehti lõket, kostsid sõnad "jaanipäev", "šašlõkk", "jälle oled sa purjus, vana siga" ja "las lapsed on täna kauem üleval!"

Bufoniida löntsis harjunud kellaajal oma vundamendikoopast välja jahile, kui üks tüdrukutest teda ootamatult nägi.

"Issand, milline konn!" kiljatas ta

"Äkki on prints?"

Teine tüdruk mõtles hetke ja küsis: "Aga äkki on printsess?"

"Printsess oleks ägedam, me mängiksime koos ja ta annaks oma kleite proovida!"

Tüdrukud uurisid konna põhjalikult. Juukseid pole, ripsmeid pole, küüned on töntsakad. Vist on ikka prints. Selline pole musi väärt.

"Aga teeme ta ilusaks, siis hakkab ta printsessiks?"

Mõeldud, tehtud.

Ema kuntsripsmeid läks vaja üks, poolekslõigatuna. Nuku juustest salguke. Tädi huulepulka oli küll raske Bufoniidale suuks joonistada, aga ikkagi sai parem kui enne. Küüned võis teha punase paberi ribadest ja liimiga sai need konnapreili käppade külge kinnitatud.

Nagu inimene lausa. Mitte just iludus, aga näiteks tädi Milvist tükk maad ilusam. Musitama, tõsi küll, väga ei kutsunud.

"Laseme Kevinil talle musi anda!"

Las ikka poiss musitab, oli ju printsessitegu käsil.

Kevini leidsid tüdrukud lõkkest eemal, onu Herberti telefoniga mängimast. Onu Herbert pikutas sealsamas, poolik nalivkapudel muru sisse nirisemas. Nad ei olnud rumalad piigad, Kevin ei oleks konna vabatahtlikult kindlasti musitanud, üks tüdruk juhtis Kevini tähelepanu kõrvale ja teine suskas samal hetkel konna kaunilt võõbatud suu vastu Kevini hambaklambreid.

Oh, nad olid aeglased. Kevin nägi, mis teda tabas ja hakkas kätega nii hoogsalt vehkima, et konn lendas mitu meetrit eemale.

Põrutus oli kõva. Bufoniida toibus kellegi mesimagusa krooksatuse peale. "Kauuunitaar, mida sinusugune printsess siin niimoodi üksipäini teeb?"

Järgnes midagi, mis võis olla nii röhatus kui krooksatus, imekaunis heli. Bufoniida avas silmad. Natuke rapsimist ja ripsmed pudenesid rohu sisse, paberist küüned olid juba lennu ajal kadunud. Bufoniida ees seisis imeline kärnkonnahärra, kaunilt limane, peaaegu kukla peale kokku ulatuva suuga ja natuke nalivkase moluga. Mis teha, kui ta seisis onu Herberti pudelisuu all. 

"Printsess, ma olen sind nii kaua otsinud!"

Ei noh, see on siis ikka tõsi, mis muinasjuttudes räägitakse. Üks musi ja hoppaa! oledki printsess...

Kui neid jaanipäeval ära ei tallatud elavad  nad siiani nagu nalivka sees.

Metsikud iluprotseduurid

 by W

... hilinenud valentinipäeva postitus. 

Võrtsjärve metsas, kõige kaldaäärsema suure männi kännu all elas Konrad. Sihuke eriliselt pirakas, sooniline ja tõsiselt kärnane kärnkonn. Raskete hüpetega jurakas. Kui ta vahel öösel krooksatuse lendu lasi, mõtlesid metsaelanikud, et äike on tulemas. 

Konrad ei olnud eriti populaarne. Võrtsjärve preilid ja prouad heitsid tema üle nalja ning lombil*tsidki jooksid teda märgates kihistades laiali. Naabrimees Aadu rehmas Konradi jututegemise peale lihtsalt käpaga ja ajas omi asju edasi. 

Ühel päeval, kui järv oli pea männikännuni tõusnud, vaatas Konrad otse koduukselt vee peegeldusest oma punnis silmi, mis olid tuhmid kui šampinjonid, ja mõtles, valjusti: "Pekki, mul ei ole Banderase ripsmeid, mis võiks tuules lehvida ega Edward Käärkäe küüsi, mida miljonid imetlevad. Ainult konksjad varbad. Nagu kartulijuured. No nii ei saa! Tahan olla elegantne ja võluv!"

Konrad by AI

Konradi heietusi juhtus pealt kuulma mäger Märt, metsa tuntud petuskeemide korraldaja, kes ühestki ärivõimalusest kinni haaramata ei jätnud. Kohe teatas ta Konradile, et oli just ilusalongi avanud ning teeb esimesele kliendile korraliku sooduka. 

Märt juhatas Konradi oma koopasse ja hakkas tööle.

Ripsmeteks pläkerdas ta kuusevaigu ja oma sabakarvade segu, mis lehvikuna koopalaeni turritas. Küünteks laksas Märt vaiguga igale varbale punaste telliste killukesi ja lõi need mesilasvaha ja tatiga läikima. Küüned said pikad, teravad ja säravad. 

Kui Konrad lõpuks lombi pinnalt end vaatas, vajus tal lõualott maani. "Ossaa, vot see on klass ja elegants, uhkem kui metsis pulmatantsul!". Ta lehvitas oma raskeid ripsmeid, nii et möödalennul kihulaseparv turbulentsis oma kursi kaotas ja laiali paiskus. Aga Konradil ei olnud aega neid püüda ega heamaitsta lasta. 

Täis enesekindlust tegi ta poriloikude vahel paar eriti võidukat hüpet, nii et pohlad varte küljest varisesid. 

Loomulikult hakkasid teised metsaelanikud teda tähele panema.
Siil Siim jäi vahtima ja tõmbas end siis ehmatusest sellise hooga kerra, et paar okast valusalt läbi pehme kõhunaha tungisid. 
Orav Ottilde surus käpad suu ette, et mitte kiljatada ja sosistas: "Issand, mis see nüüd on? Kas kõik need moodsa aja veidrused on meie Võrtsu metsa jõudnud?"
Rebane Rolli haaras kõik kolm oma kutsikat korraga hambu ja pani teises suunas plagama. 

Kõige hullem oli naaber Aadu. See Konradist veelgi suurem vanapoiss, kes armastas kärbseseeni limpsida ja kevaditi surnut teeseldes kulleseid hirmutada.

Kui Aadu Konradi nägi, lõid ta silmad särama. Ta võttis samblalombist punnsuutäie ja kuulutas härgkonnalikul jorinal: "Oo! Sellist ilu pole ma enne näinud! Konrad, kuidas ma enne märganud ei ole, sa oled nagu unelm, nagu esimene kevadine soe vihm, mis jää ja südame sulatab..."

... enne kui Aadu jõudis oma romantilise tiraadi lõpetada, oli sellest šokeeritud Konrad teinud suurima hüppe, mida Võrtsu metsas iial nähtud. Päris koduurgu ta sellega ei jõudnud. Hüppe käigus juhtus kännukoore-intsident. Konrad jäi oma lehvikripsmetega kännukoore külge kinni. Mida rohkem ta rabeles, seda rohkem ta kinni kleepus. "Kurat võtaks!" mörises Konrad, püüdes end jätkuvalt lahti rebida. Aga kuusevaik oli tugevam kui Aadu kärbseseenepohmell. 

Nagu sellest veel vähe oleks - Konrad hakkas rabeledes ka oma uhkeid küüsi igas suunas murdma. Üks lendas vastu puutüve, teine kukkus sipelgapessa, kolmas lõi vigaseks sajajalgse 17 jalga, neljanda ja suurimaga sai pähe orav Ottilde, kes seepeale oma pähklikoori ja linnupoegade varbaid eraldi sorteerima lubas hakata. Kuhu ülejäänud kallid küüned said, ei tea keegi. 

Metsaelanikud vaatasid Konradi vabadusvõitlust suu ammuli pealt.

Kui ta lõpuks end sealt lahti kiskus, tundes end samamoodi kui päris noorena niiduki alt läbi käies, vaatas ta oma poriseid ja pisut veriseid küüntevabu jalgu, pilgutas ootamatult kergeks muutunud silmalaugusid ja nentis "Vot see oli nüüd küll s*tt investeering." 

"Aga ma võiksin järgmised korrad seal salongis sulle välja teha" teatas vahepeal kohale jõudnud Aadu meelalt.
"Kui sa tahad mulle välja teha, lähme kõrtsi, raisk, mul on vaja seda traumat lahustada!" oigas Konrad.
"No aga peale baari siis ikka salongi, jah?" uuris Aadu. 

Konrad aga hüppas seepeale mudasse, seadis end seal mõnusalt sisse, krooksus ühe korraliku matsaka krooksu ja teatas nii Aadule kui kõikidele kuuldekauguses olijatele: "Lõppude lõpuks on niisama looduslikult ja poriselt palju mõnusam. Ripsmed ei kleepu, küüsi pole vaja hooldada ja keegi ei tule romantikaga tüütama!"

Food, glorious food

 

by W

Ma söön iga päev. Ja kes mind isiklikult tunneb, võib kinnitada, et ka liiga palju.
Kuna mu Instagram ja Facebook on juba möödunud aasta lõpust digitaalesse hauda aetud, ja ausalt, ma ei ole kumbagi kordagi avanud, siis olen ma kõik oma kokandus- ja söömavaimustused otse Maaka Skype-i paisanud. Ühes piltidega. Äkki tal on sellest siiber? Igatahes andis ta mulle armuliselt loa oma kulinaarseid üleelamisi siia laduda. 

Midagi peent, rafineeritut ja esteetilist ei maksa oodata, ma ei ole Michelini tähega kokk ega peenutsev gastronoom, aga ma nagu öeldud, tahan ma iga päev süüa. 

Ja tundub, et ka sellest rääkida... 

Päris elu, päris toit, päris veidrad ja allahinnatud viimsepäeva komponendid. 

Ma käin iga päev poes (jalutusraadiuses on 4 ketti ja 6 poodi) ning olen allahindlustele orienteeritud. Rimil nt on ka "kõlblik kuni" allahindlused konkreetse poe kaupa äpis näha - kalkuniliha on see, millele mina reageerin. Maitsev kui siga, lahja kui kana.

Sügavkülma energiakulu tasub end ära. 

No ja muidugi odavad makaronid, sest Maakas nöökis, et ma raiskan peene nimega pastatoodetele ilma asjata liiga palju ja selle rahaga saaks midagi palju huvitavamat teha. 

Mida ma täna söön:

• Hommikul eimidagi, tass kohvi.
• Lõuna ajal joppas, tööl visati hambu paar külma pitsalõiku, millele enam keegi ei pretendeerinud ja mille ma, tuntud toiduutiil, sama külma tänutundega käigult püütoni stiilis alla neelasin. 
  
  
• Õhtul mingi Aasia nüansiga wok.

Kapsa ja munata fake thai

1. Viimse päeva kanafilee 400g allahindlusega 1.84
2. Viimse päeva karp shampinjone 250g allahindlusega 0.69 (pool karpi jäi üle)
3. Maxima Extra line spagetid 0.45 (2/3 jäi üle)
4. Pad Thai kaste (Santa Maria) kampaaniahind 1.79
5. Sibul eee... 0.05 (0.69 kg)
6. Paprika eee... 0.6? (alla 3 kg)
7. Tomat eee... 0.3? (1.19 kg)
8. Kurk eee... 0.3 (3.69 kg, ma kasutan kurki kohati suvikõrvitsa asendusena)
9. Porgand, riivitud ja suur eee.. 0.2 (0.59 kg)
10. Toiduõli ja kuivatatud till eee... 0.2

Kokku alla 6.- € ja ma söön seda põhitoidukorrana 2x (enamuse inimeste jaoks on see 3 päris suurt portsjonit). 

... ja juustuviinerit, greipi ja banaani ka. Kokku max 2€ väärtuses. 

Nii kuue eurone päev tuleb söögilt ära. + 1.6 õlle eest. 

Spetsialist

 

"Seda, et... Teate küll, mis puutub munemisse, olete teie kõik amatöörid. Praegu olen mina ainus tõeline asjatundja, nii, et soovitan teil hoolega tähele panna..."

Kõik olid sellest tegelikult tüdinud. Hommikust saadik ajas kalkun Klumps end õuel kohevile ja klugistas oma kehva diktsiooniga õpetussõnu vasakule ja paremale. Aina mulksus kuidas ainult tema teab missugune on õige muna ja kuhu peab muna munema ja missugune see vastmunetud muna peab välja nägema ja... lõputu plubin. Kõik loomad olid õuest juba pakku jooksnud, isegi kurt karjakoer Pitsu puges aida alla peitu, ainult kits Klaara pikutas täielikus rahus puuriida otsas ja vaatas pilvi.

"...soovitan teil soojalt tähele panna - jah, proua Klaara, just teiega räägin! - kuidas ma teile nüüd seletan munemise kõrget kunsti..."

Klaaral oli ükskõik.

"Sa vaata seda pilve, seda pisemat seal suurte vahel! On ju Jänku-Jaana moodi?"

Klumps oleks äärepealt oma rääkimise ajal liiga hoogsalt laperdama läinud loti noka vahele napsanud, nii ootamatu ja pühadustrüvetavalt tema tarka juttu katkestav  näis talle Klaara repliik.

"Mida te endale lubate!"

Klumps ajas end kolm numbrit suuremaks,

"Mida te endale lubate, proua Klaara, ma olen just teile munemise algtõdesid õpetamas ja teie..."

"Ahjaa, vaata, seal vasakul on üks pilv täiesti nagu liblikas!"

Ei, noh, mis liig see liig.

"Ma küsin...MA KÜSIN kas te pole üldse munemisest huvitatud? Mille jaoks, ma küsin, MILLE JAOKS te, proua Klaara, siin talus üldse olete? Ka te ei arva, et teil oleks viimane aeg, ma ütlen, VIIMANE AEG! munemist õppida?"

Kalkuni pea ja lõualott olid insuldieelselt tulipunased, tiivad maha vajunud, saba moodustas hiiglasliku lehviku...

Klaara tõusis puuvirna otsas püsti, vaatas Klumpsi pika pilguga ülalt alla, kargas kergejalgse graatsiaga maha ja kepsutas minema, pillates mokaotsast "lüpsiaeg!"

Kanala uksest mööda minnes pistis ta pea uksest sisse ja hõikas hauduvale emakalkunile: "mine ütle oma vanamehele, et ta vett jooks, muidu kukub enne rabandusega kokku kui jõululauale mineku aeg käes on!"

"Proua Klaara, palun lõpetage, see pole esimene kord kui te mind segate! Meil on praegu kalkuniprouaga kiremise algtõdede kursus käsil!"

Nojah, kukk Petja oli jälle oma targutamisega kalkunit pesal tüütamas. Olgu mis oli, vähemalt Petja õpetas kiremist oma kogemusest...

Kõik on nagu p**s, aga ei ole ka

 
by W

See algab juba hommikul.
Hommikuid on inimese elus rohkem kui ükskõik milliseid muid ööpäevaseid aegu. Vähemasti tööinimese elus. See on  universumi kellaaja kombinatsioonidega mängimise vandenõu. 

Ja hommik on vaid päeva algus. Ärkad. Mõtled. Unesegaselt. Tuiad vannituppa.
Peegel teatab emotsioonitult: "su elu on kui poolik ehitusplats. Materjal on üsna otsas. Sul on alles vaid roostes teritamata kirves." 

Kohv on ka otsas. ainult kummelitee vahib kapist vastu. Ah, vahet pole. Tööl saab kohvi.

Tööle.
Nõme.
Koju.
Enne, kui tundub, et ka see on nõme, meenub, et külmikus on pakk viinereid. VIINERID!!!
Elu lihtsalt ei saa olla nõme ja puha p*ses kui sul on viinerid! Ja fritüür. Või pliit. Ja mune. Ja kui sooja viineri lõhn levib ... juba hakkabki tasapisi paremaks minema. Elu ei tundu enam katastroofina ja kuigi ei tea, mis homme juhtub, on alati võimalus, et asjad hakkavad ülesmäge minema. 

Niisiis, kui tundub, et kõik on täielikult perses, siis ... elu on kui kaardimäng, vahel oled must notsu, vahel õnnistab trumpkaartide plejaad, aga kuni külmikus on mõni viiner, ei ole kõik kohe kindlasti täiesti p*ses.

*Kusjuures ma ei söö eriti viinereid, aga...

Keldrikakandi lugu 2

 Kelder oli suur, soe ja hämar.

Soojus oli muidugi üsna suhteline, kunagi keldrisse eksinud prussakas Platon vandus koledas keeles ja kolis juba järgmisel päeval ülakorrusele tagasi, aga keldrikakand Porcellino tundis ennast seal kui kodus.

Kelder oligi tema kodu.

Seal oli Kartulimäestik, mis sügisel kõrgustesse pürgis ja kevadeks madalaks vajus, olid riiulid, millel seisvad purkide read meenutasid eemalt kummalisi linnu, olid mõned riiulid tolmuste kohvrite ja tagurpidi seisvate tühjade roostes pottidega, need riiulid olid kui kummalised kosmoselaevad.

Keldrikakand ei teadnud muidugi midagi ei mägedest, kosmoselaevadest ega linnadest. Keldris oli küll ka ajakirju, kust ta oleks võinud kõigest sellest lugeda, aga ta oli ju kõigest kakand. Kakandid ei oska lugeda.

Porcellinole meeldis ta kodu. Ettevaatlikult sehkendas ta seinaäärtes, riiulite all ja salvede vahel osavalt vältides ohtu jääda jalgu, õigupoolest jala alla inimestele, kes kord tõid, kord viisid keldrisse ja keldrist midagi. Teda enamasti ei huvitanudki, mida toodi või viidi.

Kuni ükskord ....

Kuni ühel õhtul...

Kuni ühel ilusal õhtul kukkus keegi trepist alla. 

Pole salata, sellist asja oli ennegi juhtunud. Enamasti tõusis kukkunu prussakas Platoniga samas keeles ja sama ropult vandudes jalule, kahmas riiulist kurgipurgi ja kraapis end trepist üles.

Seekord oli kõik justkui sama - pikk ropendamine, raske jaluleajamine, kurgipurk ...aga sinna vahele kostis võõras hääl, karje, valulik kiunatus ja midagi kukkus maha. End püsti ajanud ropendaja lõi jalaga kukkunud eset, mis uue kiljatuse saatel lendas keldri kõige pimedamasse nurka, Porcellino oleks peaaegu pihta saanud. 

See oli hirmus, see oli nii hirmus, et kakand tõmbas end rulli ja ei pannudki enam tähele kuidas inimene keldrist välja sai. 

Aga läinud ta oli. Kui vaikus oli juba kaua kestnud hakkas keldrikakand ettevaatlikult piiluma. Tema kõrval, otsapidi lausa tema kodus vedeles hiiglane. Kui kakand oleks lugeda osanud oleks ta väikeselt täpikujuliselt märgilt lugenud"Tula" ja veidi suuremalt säravalt märgilt oleks saanud lugeda "Etüüd", aga nagu me teame ei olnud kakand suurem asi kirjatark. Ta ei teadnud, et hiiglane oli bajaan. Mõnevõrra ära väntsutatud, kulunud klahvidega ja katkenud õlarihmaga pill oli keldripõranda tolmus kuidagi abitu olemisega, üldse mitte ähvardav nagu ta esimestel hetkedel kõva lärmi tehes näis. Nüüd oli ta tasane, tume ja, nagu kakandile tundus, hirmul.

"Ära karda, siin ei juhtu midagi!"

Kakandile meeldis bajaan, lõõts oli natuke nagu kakandi enda moodi. Kakand mõtles, mis tunne oleks nii suur olla ja leidis, et see ei oleks tore. Nii suurena oleks ta ju kogu aeg kõigile näha, ei mingeid riiulite aluseid ega seinaääri enam.

Muidugi oli hiiglasel hirm!

"Ära karda, ma olen sulle seltsiks!"

"Misasi see sul siin vedeleb? Ära sa märgi, näedsa, bajaan keldrisse visatud! Höhöhööö, ütle nüüd, näed, enne röökis üleval laulda, nüüd pehkib siin külma käes!"

Kakand lausa võpatas, Platon oli jälle keldrisse käima tulnud, ta ikka käis aegajalt kiikamas, et ehk on kelder soojemaks köetud või midagi.

"Sa ikka tead, et seda kisakõri üleval hullusti taga otsitakse? Pool küla on juba peksa saanud, arvavad, et keegi Kolja pilli pihta pani. Muhhahaa, bajaan on vedeleb siin hoopis, lähen räägin seda nalja oma perele õige..."

Ja läinud ta oligi.

"Aa, sinu nimi on Bajaan! Väga tore, mina olen keldrikakand, nimeks on Porcellino. Sa meeldid mulle."

Oih. Nii pealetükkiv ei ole hea olla, muidugi ei vastanud bajaan kakandile midagi. Aga rääkides oli kakand bajaanile aina lähemale jõudnud, nii lähedale, et lähemale enam ei saanudki, lausa külje alla, sinna, kus lõõtsanurga metall nahast lõõtsaks üle läheb. Hea turvaline tunne oli seal.

Nii hakkaski olema. Päeval sibas Porcellino mõnikord ringi, tuli oma sõbra Bajaani juurde tagasi ja rääkis tollele keldriuudiseid. Ikka, et "See suur kartul, mis salvest välja kukkus kasvatab idusid, kas tead!" või "Mäletad, ma rääkisin, et moosipurgil on kaas kummis? Nüüd ongi pealt ära, riiul kõik moosi täis, tahad ka maitsta? Ei taha? Ma siis söön ise..."

Päevad möödusid, bajaan kattus tolmuga, Platon ikka rääkis oma harvadel keldriskäikudel, kuidas Kolja ilma bajaanita nukrutseb ja külamehed üksteist viiliti pilguga piidlevad, elu nagu ennegi.

Kartulisalv kahanes, purgid riiulil vähenesid, keldri pimedamasse nurka ei vaadanud keegi.

Porcellino muudkui rääkis bajaaniga ja bajaan vaikis Porcellinoga. 

Ühel õhtul oli kakand just bajaani külje alla pugenud kui ta peast käis läbi imelik mõte. Ah, see ei olnud isegi mõte, see oli pigem tunne. Tunne, et see, kuidas ta praegu elab on imeline, midagi enamat tahta ei oskaks üldse.  

Natuke aega niheles Porcellino uue tunde käes ja järsku ta taipas: see ongi õnn. 

Milline magus ja lõputu uni seepeale tuli.

Paari päeva pärast tuli keldrisse rohkem inimesi. Kartulisalv tehti puhtaks, purgid riiulis vaadati üle, taskulamp riivas keldri kõiki nurki.

"Kolja, raisk, su karmoška vedeleb siin!"

"Ise oled karmoška, kutsikas, mul oli bajaan! Kes kurat selle siia pani, kurat, kui kätte saan!"

Katkisest õlerihmast tõmmates ja tolmupilve maha jättes viskas Kolja pilli õlale. 

Õhuke keldrikakandi kest hõljus keldripõrandale tagasi nagu helves. 

Hästi õnnelik helves.

Keldrikakandi lugu I

by W

Seal Tilburgi linnakese ühe viiekordse maja keldris elas keldrikakand.
Pealtnäha oli tegemist rahuliku linnaga, kus peale suurt sõda midagi vapustavat ei olnudki toimunud. 

Kuni praeguseni...  

Keldrikakand oli priske ja rahulolev, suurim omasugune isend. Oma "paneelika" halli keldri kroonimata kuningas.
Keldri soojad torud susisesid tuttavalt, niiskete seinte kondents andis varju ja vett, ja igas väisatavas keldriboksis leidus midagi huvitavat. 

Kakandil polnud kiiret. Tal polnud kunagi kiiret, ta uuris põhjalikult, mida uut on keldrisse toodud ja sealt ära viidud. 

Kui kõht läks tühjaks, lakkus Kakand käärinud vaarikamoosi purunenud purgipõhjast, näksis kartuliidusid, haukas tärkavaid porgansipealseid. Ja nautis magushaput moosipõhjade joovastust, mis tõi pähe veidrad, kuid hubased mõtted keldri asjadest ja suure maailma müstikast. Vahel mõtles ta isegi, et väljaspool keldrit võib olla elu. Peab olema, sest keegi neid asju keldrisse toob ja ära viib.

Kakand armastas ka raamatuid, eriti neid, mis olid juba niiskusest kergelt lainetama läinud. Sest seal, pleekinud lehekülgede vahel, toimetasid tema sõbrad, majasoomukid. Koos arutati elu üle, unistati ja aeg-ajalt sahistati niisama jalga. 

Keldri rahu oli püha ja kui midagi garanteeritut.

Aga ühel päeval juhtus midagi erakordset. Ühe keldriboksi omanik viskas sinna bajaani. See polnud lihtsalt vana lõõtspill, see oli tõeline imeasi. Läikiv, suur ja raske ja musta lõõtsaga, mis sarnanes Kakandi enda ribidega. 

Kakand jäi bajaani ees seisma, suu kergelt ammuli, vuntsid ja kõik jalad võbelemas. 

Ta oli armunud esimesest silmapilgust. Lõõtsahingus, metallnupud, soomuseline painduvus! See oli kui saatus.

„Soomukid, te peate seda imet nägema!“ hüüdis Kakand, ja peagi roomasid kõik keldrielanikud kohale. Nad imetlesid bajaani, vaatasid seda alt ja pealt, libistasid õrnalt oma krobelisi käpakesi üle lõõtsavahede. Bajaan võlus neid kõiki.

Aeg jäi sootuks seisma. Või vähemalt nii tundus. Bajaanist sai Kakandi uus kodu. Ta roomas igal õhtul selle sisse, kaifis pimedust ja väikese naginaga segatud vaikuse mängu. Sosistas bajaanile oma armastussõnu.

Soomukid tegid sama. Need kuud keldriboksis olid ilusad. Lõõtsavahed olid värsked ja pehmed. 

Aga aeg keldris ei ole kunagi helde.

Aastake hiljem ei olnud bajaan enam sugugi nii ilus. Lõõtsad olid hallitanud, mustad algselt sametist kattega nupud tuhmiks tõmbunud ja soomukid olid oma töö teinud – lõõtsade vahele oli ehitatud terve tilluke soomukite linn, oma tänavate ja eee... kanalisatsiooni ja mugavuste puudumisega. Elu seal sees tuksus endiselt, kuid bajaan ise krõbises ja lõhnas imelikult. Et mitte öelda eemaletõukavalt. Läikest polnud enam midagi alles. 

Kakand istus selle kohal riiulis ja mõtles, kuidas kõik oli vahepeal ju nii ilus olnud ja mis üldse juhtus, et asjalood praeguseni jõudsid. 

„Aga elu on elu, kelder on kelder, aeg on aeg“ nentis ta lõpuks. 

Siis ta noogutas, olles justkui mingile järeldusele jõudnud. Ja läks ja sõi tilgatumalt tühjaks ühe eriti käärinud ja katkise moosipurgi, vaarika-mustsõstra moosi... ja roomas bajaani sisse tagasi – sinna, kus ta kunagi kõige õnnelikum oli olnud. 

Ja sinna ta jäi. 

Kui Tilburgis ei ole keldrite koristamise ja ühiskonteinerite päeva olnud, siis vedelevad nii bajaan kui kakandikest seal ühe kortermaja keldris siiani. 

Silmakirjamuster

 Olen taasavastanud väikese süütu mängu, mis kustutab unetus ajus üksteise järel ärevuse prožektorid ja paneb seal kinni maanteele avanevad aknad. Mäng, kus mängija plõksutab värviliste pallidega puruks samalaadsetest värvilistest pallidest moodustunud mustrit. Hästi leebe vägivallavaba plumpsimine. Plõks ja pallirida kaob mulinal. Vahepeal takistavad mängijaid pilvi puhuvad lambad, need saab täpse tabamusega tükkideks lasta. Siis on seal uusi palle kudevad konnad, konni on kõige parem lömastada raketi või pommiga. Mõnus uniseks tegev mäng, ei ole püssidega nurga taga passimist ja.... Ahjaa, linnukesed on seal ka, moodustavad suliseid seinu, et pallide tabamist takistada, lindude vastu aitavad tulekerad ja eriti efektne on neist ridadest lennuk läbi lennutada, siis suled lendavad ja linnud kukuvad pea alaspidi ning traagiliselt siutsudes alla. Peasi, et on hästi vägivallatu ja rahulikuks tegev mäng, eksole ...

Ettevaatust, õnn!

 

Ärge saage valesti aru, ei, ma pole viimasel ajal õnnega nii palju kokku puutunud, et kedagi selle eest hoiatada! 

See-eest olen nüüd mitme peeru-, paksu- ja sitanalja võrra rikkam. No kes siis neid nalju hinnata ei oska!

Keset reedest tööpäeva tehti mulle ootamatu ettepanek minna teatrisse, ma olen kergemeelne naisterahvas ja nõustusin kohe. Õhtu sai tore, selliseid võiks sagedasti olla. Näidend, mis reedesele ajule haiget ei teinud ja mille naljade üle oli mõnel hetkel piinlik naerda, seejärel väle trett Lidlisse köögiviljade järele ja siis jõudsime veel hiinakasse sööma. Toit oli vürtsisem kui etendus.

Kui küsite, et milleks sellist baskiniteatrilikku lati alt läbi lidumist vaadata, siis teate, iga kell teeks reede õhtul uuesti! Esiteks ootamatuse moment, sest kell pool kolm ma veel ei teadnud, et õhtut ma kodus ei veeda ja teiseks sai aju nagu märja lapiga maha jahutatud ja terav töönäda puru jäi lapi sisse. Mul on toredad sõbrad.

Saal oli, muide, viimase kohani täis müüdud. Kui tähed säravad, siis järelikult on neid kellelegi vaja.

Etenduse sisust ka: Mary (Mõrtsuk) Poppinsina käituv tülikas külaline teeb korda keskklassi kahepubekalise perekonna halvasti töötavad omavahelised  peresuhted ja lahkub muutuste tuules, jättes maha köögis teelaua taga istuva naabrimehe laiba. Kogu lugu.

Hapneda või fermenteeruda

 
by W

Kallis päevik või Maaka blogi või mis sa oledki... 

OpenAI kimchi liin

Talv.
See on nagu aeglaselt pealeroomav surm, mis närib seestpoolt.
Päike kustub novembris ja enne aprilli seda enam piisavalt ei näe.
Iga päev on nagu katse Everesti vallutamiseks. Ühes teadmisega, et see on võimatu.

 Kell heliseb hommikul, natukene nagu ärkan, aga tegelikult mitte. Tekialune tundub maailma kõige turvalisem paik, kuigi öösel magamatuses vintseldes ei olnud sealgi tore. Nüüd järsku oleks, sest ei taha seda, mis tuleb. Aga kell tiksub halastamatult.
Tööl käimine, teate, on nagu mingi lollakas ellujäämise viisi üks võimalus. Muid mul piisavalt veel ei ole.  

Motivatsioon? Null.
Plaanid? Pole olemas. 

Elu on justkui pausile pandud.
Päev venib nagu külm kördine puder.
Tahaks hiberneeruda. Ärgata aprilli lõpus, kui õhk lõhnab nagu midagi elusat.

Viimasel ajal on mul pidevalt ribastatud kapsa tunne.
Täpselt selline, nagu oleks mind tükkideks tõmmatud ja mis edasi saab, ei ole veel selge.
Ma ei suuda otsustada, kas mu edasine tee kaldub hapnemise poole, klassikalise hapukapsa varianti, või hoopis fermenteerumise suunas, mis viib mind Aasia köögi poolele, otse kimchi staatusesse? Kumb neist üldse parem oleks? Mul pole õrna aimugi. 

Aga muidu on kõik hästi. 

Kõlvatu ettepanek

 

Kuna kirjatükk "Rõõm" tekitas publiku hulgas ootamatut furgooni tegi härra Lendav Konn, kes igal juhul minust suurem kopenhaagen inimesi lõbustavate asjade osas salajase ettepaneku mammid blogijate etteastes kevadel Kabli rahvamaja lavale tuua. Ajaaken hõlmab mingit kaunist maikuu nädalavahetust (maikuu teses pooles külastan ise jälle antiikseid varemeid), tuleb "tantsõ i pljäski" ja "šašlik budet" samuti.

Kas on julgeid inimesi, kes tahaksid osaleda? Kõigile leiame tegemist, vajadusel lisame rolle (kammerteener on, näiteks, täiesti puudu!) ja publikut vajame ka otse loomulikult.

kaamos@hotmail.com

Lendavat Konna võib samuti selle teemaga ahistada....

Rõõm

 

"Mida sa pimeloom lammutad, ma tulen, ma tulen!"

Jumal küll, sellel Mildel on nii teravad sõrmenukid, et ukse sees peaks juba  auk olema. Kui auku pole, siis mõlk on kindlasti.

"Tulen juba!"

Ei tea kas vaip on ajaga kulunud või mis, igatahes kakskümmend aastat tagasi jalad sel moel vaiba sisse ei takerdunud. Ometi sama vaip ja samad jalad.

"Juba teen ukse lahti!"

Milde seisis avatud ukse taga, sõrm veel püsti. Tea, kas tal näpp valusaks ei jää sedasi, niimoodi vahetpidamata täristada?

"Kussa koperdasid, ma mõtlesin juba, et midagi on juhtunud!"

Milde oli toas enne kui Prita arugi sai. On ikka kärme.

Mitte ainult toas, juba oli Milde otsaga köögis ja kolistas kapi kallal. 

"Kohvi sul ikka on ju veel? Mine-mine, istu tuppa, ma toon kohe kohvi, sulle piimaga ja kaks lusikatäit suhkrut, on nii? Mine juba, küll ma saan, pole ju esimene kord!"

Ei olnud jah esimene kord, ennegi Prita pool kohvi joodud. 

"Võta küpsiseid ka, all leivakapis on kausiga,"

Ei hakanud Prita sõdima, teinekord on ju täitsa tore kui omas kodus teenindatakse. 

Diivanipadjad selja taha, pleed kenasti kokku ja sinnasamasse, linik sirgeks.

Juba ta tuli. Kolksti kass lauale, tassid lusikate kõlinal samasse ja hopsti oli ka Milda end diivaniservale sättunud. 

"Kuule, sul on nii head küpsised, valeeriküpsistest paremaid pole, mäletad, kuidas Hille neid ükskord ise teha tahtis, nii jubedad tulid välja, mis tal seal küll valesti läks, kas sina said aru, äkki oli jahu rääsunud või või hoopis kibe?"

Jutu esimene ots hakkas juba köögist pihta ja keris end ümber lauajalgade, diivani alt läbi ja laualiniku narmastesse. 

"Ja neid küpsiseid ei saagi ise teha, selleks ajaks kui ahjust välja võtad on endal isu juba läinud aga hoolega peab vaatama kustkohast ostad, Rutaku tänaval on kõvad ja kuivad nagu koeraküpsised, Veerikult peab ostma.."

"A kuidas sa tead millised koeraküpsised on?"

"Ah?"

"ütlesid, et Rutakul tehakse kehvasid küpsiseid, kuivad ja ja kõvad nagu koeraküpsised, kuidas sa tead, et koeraküpsised on kuivad ja kõvad?"

Vähemalt sai jutu enne pidama kui see oleks hakanud puhvetkapis kristallklaase tärisema panema.

"Et, noh, ma... Kuule, kas sa täna õnnesoove raadiost kuulasid? Kreetal on täna kaheksakümmend aga raadios ei õnnitlenud teda keegi, no kuhu selline asi kõlbab, tal ju neli tütart ja see lapsendatud poiss ka ja ..."

"Äkki on surnud?"

"Ei ole, ma alles nägin ta poega ükspäev poes, elus mis elus teine..."

"Äkki Kreet on surnud?"

Uskumatu, aga Milde jäi korraks isegi vait. 

Vastus tuli alles kümne sekundi pärast.

"Kas nad siis meid ei oleks matusele kutsunud?"

"Ei tea midagi, sa ju viiskümmend aastata tagasi ütlesid talle, et ta on paks nagu aam ja läksid ta mehega tantsima, kas te pärast seda omavahel rääkinud olete üldse?"

"Ega ta on ju paks siiani, ma nägin teda mingi viis aastat tagasi, nagu saiapäts oli siis!"

"Ja sulle ütles ta siis ju, et parem paks kui kortsus kõrs ja siis lohistas oma vanamehe peolt koju nii, et kisa oli veel kolme tänava tagant kuulda, mees ei julgenud hiljem sinuga samas bussis turule sõita, ootas järgmist!"

Kohv oli kuum, küpsis pehme.

"Ma ei ole ikka kuulnud, et Kreet surnud oleks, vist elab. Või mis sa avad?" 

"Ei mina tea midagi, ma lihtsalt pakkusin. Kui juba õnne ka ei soovita, siis peab midagi ju häda olema"

"Sul käib Õhtuleht, seal pole kuulutust olnud?"

Prital käis tõepoolest Õhtuleht, surmakuulutusi vaatas ta sealt ikka. 

"Ei ole märganud, arvan, et oleks ikka silma hakanud kui oleks olnud..."

Kohv oli endiselt kuum, küpsised pehmed. Mitte mingid koeraküpsised, eksole.

"Aga helistame talle?"

"Sul on ta number või?  Omavahel ei suhelnud, aga telefoninumber on olemas ? Mis sa teed sellega?"

"On sul ka see number, ära seleta. Tal on lauatelefon siiani alles, no mina ei tea, et ta selle kinni oleks pannud!"

Prita ei olnud kindel, et tal Kreeta telefoni number alles oli, aga Milde oli juba oma telefoni ridikülist välja koukinud ja sorkis selle nuppe. 

"Näe, siin - Kreeta number täitsa olemas!"

On see Milda alles kärme. Juba oli kuulda kuidas toru teises otsas kutsuv toon undas.

"Kesse on seal, kesse helistab?"

"Ütle et..."

"Ära sa nüüd kiirusta, ma ei taha, et ta teab, et mina helistan..."

" Ära kisu seda telefoni!"

"Pane kinni, mida sa jamad!"

"Halloo, hallooo, kesse on seal, mis te tahate?"

Milde oli kiirem, tema võitis.

"Kreet sina või? Kas ma räägin Kreetaga?"

"Mina jaa, kesse helistab?"

Prita ei viitsinud enam sõdida, kahju oli juba tehtud, las nüüd Milde ise sööb oma supi. 

Hämmastav kui sarnaseks muutusid Milde ja Kreeta hääled helistamise ajal.

"Kassa Kreeta oled veel elus või, me siin Pritaga mõtlesime, et surnud oled!"

"Ei, mina elan hästi, aga kesse räägib seal?"

Poolt juttu ta justkui kuulis ja teist poolt mitte. 

"Et me siin mõtlesime , et sul täna sünnipäev ja mitte keegi ei soovinud sulle raadios õnne, et äkki oled surnud või midagi?"

"Einoh, aitäh, õnne läheb ikka vaja, sünnipäev jah, eks ole elatud ka juba ja...aitäh, aitäh õnnesoovide eest! A kesse räägib?"

"Mitte seda, me siin ikka mõtlesime, et... Ah, olgu peale, head aega siis, Kreet!"

Kohv oli natuke jahtunud juba, aga pehme küpsisega sobis seegi hästi.

"Polegi surnud, näedsa. Aga õnne talle ikka ei soovitud!"

Prita ei saanud hästi aru kumba rõõmu sõbranna hääles rohkem oli - head meelt, et eakaaslane veel hinges on või parastamise rõõmu, et on mis on, aga õnne ikkagi ei soovitud. 

"Kreetal vist kuulmine kõvaks jäänud, arvas, et sa talle õnne soovisid"

"Las arvas, raadiost ei soovitud ikkagi"

Mhm, parastamise rõõmu oli rohkem.