Läänemere tripp VI

by W

Olime siiralt õnnelikud, et pole sajajalgsed. Jube palju jalgu oleks pesta ja me olime jälle kuidagi väsinud. Seega, paari minutiga valmis ja külili! Telekas käima.

Vahepeal käisime Helsingile lehvitamas, meres oli jääsupp, siis tegelesime kajutis edasi kahtlaste asjadega. Võistlusega, mille võitis Maakas, kes ütles, et ta kaotas küüne ja siis asus seda otsima. Mina lootsin, et ta rohkem ei lagune ning asusin heietama surnukeha läbi mitme riigi kodumaale viimise keerukuse üle.

Siis tormasime bingoõhtule. Elevil Maakas vehkis oma pangakaardiga ega tahtnud aru saada mitmes keeles selgitusest, miks talle pileteid ei müüdud. 

Müüja: "No, this is for kids!"
Maakas: "Ma tahan piletit!"
"See on lastele?!"

Lõpuks taipas Maakas enda ümber ringi vaadata ning hakkas irvitama. Saalitäis pisikesi inimesi, nii et jah, see oli tõesti lastebingo. 

Laeva infotahvlil on meelelahutuse ajad nii Rootsi kui Soome aja järele ning me olime tegelikult pidevalt segaduses, eriti, et telefonide kellad end merel pidevalt ühest ajast teise kruttisid. 

Hiilisime vaikselt minema. Tuppa tagasi. Selle ajaga olime aga maha maganud deidisaate lõpu. Kes võitis? Kes kaotas? Kas armastus sai teoks? Ei tea. Ei saagi teada.

Lohutasime end lõhepallide, hambaloputustopsidesse hakitud tomati-kurgi salati ja roosa veiniga. Mud House (Marlborough) Rosé. Valget ei leidnud me laeva poest (üles). 

Ja siis võtsime uue bingokatse ette. Seekord pääsesime läbi. Saime piletid. Mängisime. Midagi ei võitnud. Me olime sellega juba harjunud. Täisbingot ei võitnud üldse keegi. 

Maakas ohkas dramaatiliselt, leidis, et meil ei ole enam midagi kaotada ja võime jälle ka karaokele minna. Sealne olustik oleks aga ka vana viikingi kaineks teinud, nii et isegi Lapin Kulta ei suutnud olukorda siluda. 

Leidsin, et mul on olulisematki teha kui seda märtsikasside kisakoori kuulata ning läksime ära kajutisse. Asusin seal oma lahtumatu kinnisidee ehk kalasupi otsimisega tegelema. Enam ei kannatanud ühe tulise ja tummise kalasupita edasi elada. 

Algas detektiivitöö Stockholmi kalapuhvetite osas. Google, TripAdvisor, ChatGPT – kõik käiku!
Otsisin, tuhnisin, lugesin, võrdlesin, linkisin Maakale. 
Lõpuks – Kajsas Fisk Heinaturul. TripAdvisori enam kui tuhande arvustuse põhjal oli just seal THE kalasupp. Rootsi parim (arvasid kohalikud), maailma parim (arvasid filipiinod, sakslased ja kanadalased), võimalik, et ka universumi parim, aga ükski marslane ei olnud kommentaari jätnud. 

Oli, mida oodata! Nii et võiski rahulikult magama minna. Et homne saabuks kiiremini ja me nina all auraks lõpuks see kalasupp. 

Neljapäev 27. veebruar 2025. Stockholm

Hommik algas pudru ja kohvi lainel, kus sai lukku pandud, et pudru seedimise aja sisustame tehnikamuuseumiga, ning et täna võib-olla tasub ühistranspordi päevapilet (180SEK, 16.4€) end isegi päriselt ära. 

Kaardilugejaks oli endiselt Maakas. Kes hakkas kohe jälle avastama kaardil olematut otseteed bussipeatusesse. 

"Siit vist ei saa, me ei ole alpinistid ega hakka mööda kaljuseina üles ronima," torisesin näpuga seal kusagil kõrgemal paistvat bussipeatust näidates. Nii et jälle ringiga. 

Kesklinnas jõudsime järgmise kriisini, mille lahendamiseks püüdsin Maakale selgitada, kuidas ta aru saab, kuhu suunda bussiga sõita ehk kummale poole teed end ootele sättida. Ta paistis mõistvat. 

Ja nii me istusime bussi number 69 peale. Või noh, ei istunud me kusagile, sest seal oli mitme lasteaia ja klassi jagu jõnglasi ühes õpetajate, kasvatajate ja mõne lapsevanemaga. Me pigistasime end kuidagi sisse ja solidaarselt muude inimestega asusime end tundma kui kebabivardasse küpsema surutud lihatükid.

Muuseumipargi peatus

Uksed avanesid ja kogu see kebabikomplekt, kõik jõnglased, õpetajad, kasvatajad ja ilmselt ka paar äraeksinud vanaema voolasid tänavale kui Belgia lehmakasvatajate protestipiim. 

Mina juba teadsin. Nad lähevad kõik tehnikamuuseumisse. Kuhu mujale need pisikesed purustajad võiksid minna? Naiivne Maakas lootis, et äkki nad jagunevad ära, sest on ju veel politseimuuseum, etnograafiamuuseum ja mingi kolmas koht ka, mida me isegi ei viitsinud välja selgitada. Aga loomulikult seda ei juhtunud. Nad kõik läksid tehnikamuuseumisse. Ju siiis mitte ükski põngerjas ei arvanud, et ta tahab teada, kuidas viikingiaegses Rootsis kartulit kasvatati või mida Rootsi politsei arvab liiklusrikkumistest.

Ma juba peaaegu kaalusin, et ütlen: „Kuule, Maakas, tead mis, lähme hoopis etnograafiamuuseumisse. Seal on rahulik. Seal on ainult need paar pensionäri, kes bussist välja vupsasid. Võib-olla räägime nendega kudumisest.“

Aga ei. Pidasin Maaka kinni ja teatasin, et me ei lähe üldse kusagile, vaid suitsetame siin tänavanurgal, kuni see kari oma pileteid ostab ja pissil käib, sest on pea võimatu ette kujutada, millised järjekorrad igasugu sabades ühes nende jopede ja kombede koorimisega tekivad. 

Lõpuks hiilisime ikka tehnikamuuseumisse. Pilet 170SEK (15.5€).

Ja no mõned ruumid ja atraktsioonid olidki puhas põrgulärm. Kõikvõimalikud nuppudele taguvad või klotse loopivad lapsed, kilkavad klassikaaslased ja need eriti hirmsad kohad, kus sai midagi karjuda ja ekraanile ilmus heli lainekujuline analüüs.

Isegi Maakas sai aru, et siit midagi head ei tule ja me põgenesime "igavamatesse" tubadesse. Kus ei olnud ühtegi hüsteerilist klassiekskursiooni, ainult mõni üksik väsinud lapsevanem, kes oli saanud maha istuda ja mõtles, kuidas ellu jääda.

Mulle meeldis sidetehnikasaal, kus sai jalutada ilma kartuseta, et mõni viieaastane põlvele maanduks. Seal oli ehedalt näha, kuidas me praegu tehnoloogiakiirendis elame. No need vanaaegsed telefonid, morseaparaadid, trükimasinad, esimesed arvutid ja mobiilid. Algul ei saanud vedama ja pidama pole me siiani saanud. Iga aastakümme kiirenes ja varsti tuli hulk asju, mida meist enamus on kasutanud, aga enam isegi aktiivselt ei mäleta. Kassetipleieritest ja flopiketastest MP3 mängijate ja Nokia 5110 värviliste vahetatavate paneelideni. 

Tuumasaal ja Homer Simpsoni töökoha avastamine oli ka päris äge. 

Maakas aga vaimustus inimanatoomiast ja kõikvõimalikest inimese varuosadest, klaassilmadest ja puujalgadest südamestimulaatorini. 

Ellu jäime. Aga saime ka teada, miks TripAdvisoris seda laste muuseumiks kutsutakse. Pärast tehnikamuuseumi lastemüriaadist pääsemist toppisime end taas 69. bussi, kus saime isegi istuda ja vurasime kesklinna tagasi.

Päeva kulminatsioon - Kajsas Fisk 

Otsimine algas nagu ikka, Maps Maaka käes, ja lootus hinges. Leidsime koha taas maa alt.

Mitte niimoodi "maa alt", nagu et varjatud illegaalne valgeid pulbreid müüv söögikoht, kuhu sisse lastakse ainult parooli teades, vaid päriselt maa alt, kusagilt turuhoone ja toidutänava hübriidi seest. 

Terve see maja oli kergelt hullumeelne, igas nurgas, sööklas ja letis hõrgutised! Juust, liha, kala, merannid, singid, igasugu loomsed ja kalased tooted. Kõik ilusti presenteeritud. Tuli vaeva näha, et mitte lasta end eksiteele viia. Me ei kavatsenud enne püha kalasupikohta murduda. 

Ja me leidsime oma meka. See oli rahvast täis. Ka kohalikke. Mis on kvaliteedimärk. 

Hiiglaslik kausitäis (enam kui 0.5l) suppi 140.- SEK (12.7€), millega kaasnes piiramatus koguses lisatasuta saia, leiba, võid, salatit ja vett. Päris hea diil Stocki kohta. 

Supp oli paks. Ürdine ja tomatine puljong, üsna vürtsikas, aga see ei olnud tšilli, mida ma hästi tunnen. Jalopeno ka mitte. Sees olid suured ühegi luuta valge kala (tursa?) tükid, lisaks ohtralt krevette ja peotäis kooritud rannakarpe. Kõige peal küüslaugune eee... majonees. Aioli äkki. 

Nagu… kuidas ma siiani ilma selle supita elanud olin? Me istusime seal, luristasime oma monumentaalseid kalasuppe, parkisime saia kõrvale ja mõmisesime nagu oma kaladoosi kätte saanud õndsad merilõvid.

Kõik need inimesed, kes arvasid, et see supp on maailma parim, olid vähemalt sama arukad kui meie. Kausi tühjenedes tõin ma omale ka seda tasuta salatit ja kallasin taldrikust supikaussi, segades viimased puljongiriismed rohelisse ning see oli finaaliks perfektne gemüüse. Maakas oli selleks gurmeehäkiks end juba liiga oimetuks söönud. 

Ägisedes vedasime end maa peale tagasi, hingasime sisse Stockholmi mere- ja pisut CO2 hõngulist õhku ja patseerisime lilleturule, kus meie tempot võib kirjeldada kui kalasupist rängalt räsitud turistide laiska loivamist. Ilusad lilled, ilusad turuletid, ilus Stockholm. Elu ise oli peaaegu et ilus. 

Kuni.
Kaardilugeja Maakas oli ära unustanud, kuidas aru saada, millise suuna bussi peale istuda. Ja ma olin talle seda kahel päeval täitsa rahulikult seletanud. Aga nüüd vaatas ta Mapsi nagu võõrkeelset trigonomeetriaõpikut ja teatas, et teab, et see on tal nina ees, aga ta täpselt ei mäleta. 

Selgitasin uuesti, ise ninast kuuma auru välja ajades.
Maakas hakkas kergelt ärrituma ja porises: "Mul on krdi hea meel, et me koos ei tööta, sa võid vahel päris õudne olla." 

Enne tüli eskaleerumist jõudsime õnneks kohaliku pagariärini ning olles sellest juba veidi möödas, viisin teema praktilisema laineni. Et Rootsist ei ole ilmselt legaalne lahkuda lihapallide ja kaneelisaiadeta. Esimesi olime juba manustanud, aga teiste osas tagurdasime mõnikümmend meetrit ning Maakas soetas 4 kaneelisaiakest. 

Õige suuna bussi peale jõudsime ka, ühes minu tänitamise ja õpetamise saatel, ja olime peagi tagasi oma punases paadis. Viimaseks ööks. 

Head aega, Stockholm. Me tuleme veel. 

Läänemere tripp III

by W

Stockholm tervitas meid ilmaga, millest oleks päikesepatareidele veidi väheks jäänud, kuid üldiselt oli meeldivalt soe, pisut vähem hall ja hägune kui Helsingis. Ei mingit põhjamaist talvist luuni tungivat külma. Jopet eest kinni panna ei olnud vaja. 

Otsustasime, et terminalist nii veerand tunni kaugusel asuvasse Fotografiskasse läheme jalgsi. Liikumine pidi kasulik olema. Ja kultuursetel inimestel on hommikuse pudru kõrvale natuke vaimutoitu vaja. Või õigemini Maakal on, sest mina ei ole mingi kunstilemb. 

Aga isegi minusugune suutis Fotografiskast üht-teist nauditavat leida. 

Ütlesin Maakale mitu korda "oh, äge pilt" või "täitsa huvitav" või "see on päris lahe ju". Õnneks ei hakanud ka Maakas kunsti üle analüütiliselt arutlema ega mingit valguse ja kompositsiooni sügavmõttelisuse jura ajama ning jättis enese teada, millise dialoogi tema hinge sügavustega see kõik seal esile kutsus. Aga on fakt, et kutsus, kui isegi minusugune mingi krimbliga hoomas, et fotograafia elab, hingab ja kõneleb. Isegi siis kui iga pildi kõrvalt seda lugu lugeda ei viitsinud.  

Seal olid ka toredalt kõikuvad põrandad, mis andsid kogu kunstielamusele kerge meresõidu hõngu. A ilmselt oli see allesjäänud laineefekt öisest laevasõidust.

SpaceX raketitükk ja üks lillepilt on asjad, mis tagantjärele esimesena meenuvad. Tükist tuli veel halvem foto kui nad mul tavaliselt tulevad, metall peegeldas oma klaasboksis, nii et ma ei saa teile pilti panna. Panen hoopis kosmosekiivri. Seal oligi mingi kosmoseteemaline näitus käsil. 

Aga lill - olge lahked, imetlege. 

Fotografiska pilet 180SEK, 16.2€

Kunstielamus käes, oli aeg minna midagi tõeliselt rootsipärast nautima nagu päevakava ette nägi. Ainult et see eeldas kusagil vanalinna taga asuvasse IKEAsse sõitmist. Mugav valik tundus bussiga minek, aga esimene probleem tekkis kohe. Bussipeatust polnud. Või noh, oli, aga mitte sellist, kust mõni meile sobiv buss väljunud oleks. Nii et kõndisime edasi ja siis veel edasi ja veidi veel edasi, enne kui sobiv peatus lõpuks välja ilmus.

Ja siis tuli teine probleem. Kui juba peatus käes oli ja me kaardil suunda vaatasime, avastasime, et IKEA on ootamatult lähedale nihkunud. Mitte päris kõrval, aga piisavalt, et see tunduks juba mõistlik jalgsi lõpuni tampida.

Maakas kehitas õlgu, mina kehitasin õlgu, sammusime edasi. Kuigi mina olin juba Rootsi kuumusest higine.

Aga mis siis. Vähemalt sai sillalt ujuvat linnuelu imetleda. Seal olid luiged, pardid ja mingid kahtlased kuklatutiga minipingviinid, kes meie jaoks tuvastamatutena ringi siblisid. Andsime pakkumistega kiirelt alla ja kasutasime Google abi, mis teatas, et need on tuttvardid. Lihtsalt veidra soenguga pardi sugulased. 

Maaka pilt - minu omad olid lihtsalt veel hullemad

Kesklinna IKEA City oli grandioosne pettumus. Kui üldiselt kujutame IKEAt ette hiiglasliku hallina, kus võib päevi ekselda, siis see siin oli miniatuurne nagu eee..., hmm..., see oli ettekääne söökla pidamiseks, sest toidukoht oli umbes viiendik sellest poest. 

Aga ega me mööblit tahtnudki, nii et tellisime omale suurimad kaheteistkümne lihapalliga portsjonid, 75 SEK e ca 6.7€ ja vett 15SEK e ca 1.35€ ning asusime oma kandikutega kitsa söökla ruutmeetrite ja istekohtade pärast võitlema. 

Minu õgardlikule isikule oli seda kõike juba peale vaadates natukene vähe ja kui ma esialgu olin lootnud, et Maakas jätab midagi järele ja ma saan kõhu täis, siis juhtus hoopis nii, et Maaka taldrik oli tühi ammu enne minu oma, nii et petersellioksagi ei jäänud järele. 

Endal suu putru ja lihapalle täis, hakkasin meeleheitlikult undama: "Aga süüa on ka vaja, mul on kõht tühi!". 

Asusin kaardilt toidupoodide ja McDonaldsi asukohti otsima. McD oligi kohe seal samas. Ühes imponeeriva kolme kotleti ja juustuviiluga burgeritega, mille osas lihtsalt ei saa piirduda vaid ühega. Igasugused tellimisekraanid mulle, äärmusintroverdile, muidu sobivad, aga seal on üks probleem - asju lisada on lihtne, aga hamburgerist saia eemaldamise kohta ma küll ei leidnud.

Ja ma ei olnud ikka veel rahul, tundsin, et pean tasakaalustatud toitumist järgima. Mul tekkis kinnisidee, et lisaks toonikule ja laimile on meil absoluutselt, kindlasti, kohe vaja midagi värsket poe puu- ja juurvilja osakonnast. Selliseid asju ka laeval, ilma kaasneva saia või soustita, ei müüdud. 

Kuna Lidl paistis olevat meie järgmine sihtkoht, otsustasime, et jalutame sinna. Kuni ma taipasin, et me pole üldse oma 180SEK e 16.2€ päevapileteid kasutanud! Ei jäänud üle muud, kui bussi ronida ja paar peatust sõita. Et siis edasi jalgsi seigelda sinna, kuhu bussiga otse ukse ette oleks saanud. Ja siis seisiski meie ees värskete puuviljade ja juurviljade täiuslik väljapanek. Võtsime kirsstomateid, neid oksaga, mis natuke kasvuhoone lõhna levitavad. 

Toonikut, va väikestes klaaspudelites, ei olnudki. Laimid saime üle tee asuvast Rimist. 

Pärast poodide külastamist, kus ma oma laetud oravakoti jälle kaenlasse surusin, tundsime, et peame ikka bussipiletit maksimaalselt ära kasutama. Sõitsime veel mõned peatused. Sadamale lähemale. 

Ja siis, kui me sadama läheduses maha hüppasime ja mere suunas läksime, avastasime järsku lummavalt kauni ja salapärase koha – vana, puidust rootsi punaste majade tänavarägastiku. Hästi varjatud pärl. Lotsgatan. Me lihtsalt vahtisime, pildistasime, kõndisime ja imetlesime. Need majakesed olid otse ajaloost võluvalt välja astunud, väga rootsipärased pealegi.

Södermalmis peaks tegelikult selliseid aardeid vaat et peoga külvatud olema. Sellega me tegeleme ka. Tulevikus. On, kuhu tagasi tulla. 

Aga aeg jooksis ja nentisime, et sinna me vist kinnisvara osta ei jõua, nii et imetlesime viimaseid hetki ja suundusime paati. Nagu vana jutt ütleb, kõik teed viivad lõpuks sadamasse.