Läänemere tripp VI

by W

Olime siiralt õnnelikud, et pole sajajalgsed. Jube palju jalgu oleks pesta ja me olime jälle kuidagi väsinud. Seega, paari minutiga valmis ja külili! Telekas käima.

Vahepeal käisime Helsingile lehvitamas, meres oli jääsupp, siis tegelesime kajutis edasi kahtlaste asjadega. Võistlusega, mille võitis Maakas, kes ütles, et ta kaotas küüne ja siis asus seda otsima. Mina lootsin, et ta rohkem ei lagune ning asusin heietama surnukeha läbi mitme riigi kodumaale viimise keerukuse üle.

Siis tormasime bingoõhtule. Elevil Maakas vehkis oma pangakaardiga ega tahtnud aru saada mitmes keeles selgitusest, miks talle pileteid ei müüdud. 

Müüja: "No, this is for kids!"
Maakas: "Ma tahan piletit!"
"See on lastele?!"

Lõpuks taipas Maakas enda ümber ringi vaadata ning hakkas irvitama. Saalitäis pisikesi inimesi, nii et jah, see oli tõesti lastebingo. 

Laeva infotahvlil on meelelahutuse ajad nii Rootsi kui Soome aja järele ning me olime tegelikult pidevalt segaduses, eriti, et telefonide kellad end merel pidevalt ühest ajast teise kruttisid. 

Hiilisime vaikselt minema. Tuppa tagasi. Selle ajaga olime aga maha maganud deidisaate lõpu. Kes võitis? Kes kaotas? Kas armastus sai teoks? Ei tea. Ei saagi teada.

Lohutasime end lõhepallide, hambaloputustopsidesse hakitud tomati-kurgi salati ja roosa veiniga. Mud House (Marlborough) Rosé. Valget ei leidnud me laeva poest (üles). 

Ja siis võtsime uue bingokatse ette. Seekord pääsesime läbi. Saime piletid. Mängisime. Midagi ei võitnud. Me olime sellega juba harjunud. Täisbingot ei võitnud üldse keegi. 

Maakas ohkas dramaatiliselt, leidis, et meil ei ole enam midagi kaotada ja võime jälle ka karaokele minna. Sealne olustik oleks aga ka vana viikingi kaineks teinud, nii et isegi Lapin Kulta ei suutnud olukorda siluda. 

Leidsin, et mul on olulisematki teha kui seda märtsikasside kisakoori kuulata ning läksime ära kajutisse. Asusin seal oma lahtumatu kinnisidee ehk kalasupi otsimisega tegelema. Enam ei kannatanud ühe tulise ja tummise kalasupita edasi elada. 

Algas detektiivitöö Stockholmi kalapuhvetite osas. Google, TripAdvisor, ChatGPT – kõik käiku!
Otsisin, tuhnisin, lugesin, võrdlesin, linkisin Maakale. 
Lõpuks – Kajsas Fisk Heinaturul. TripAdvisori enam kui tuhande arvustuse põhjal oli just seal THE kalasupp. Rootsi parim (arvasid kohalikud), maailma parim (arvasid filipiinod, sakslased ja kanadalased), võimalik, et ka universumi parim, aga ükski marslane ei olnud kommentaari jätnud. 

Oli, mida oodata! Nii et võiski rahulikult magama minna. Et homne saabuks kiiremini ja me nina all auraks lõpuks see kalasupp. 

Neljapäev 27. veebruar 2025. Stockholm

Hommik algas pudru ja kohvi lainel, kus sai lukku pandud, et pudru seedimise aja sisustame tehnikamuuseumiga, ning et täna võib-olla tasub ühistranspordi päevapilet (180SEK, 16.4€) end isegi päriselt ära. 

Kaardilugejaks oli endiselt Maakas. Kes hakkas kohe jälle avastama kaardil olematut otseteed bussipeatusesse. 

"Siit vist ei saa, me ei ole alpinistid ega hakka mööda kaljuseina üles ronima," torisesin näpuga seal kusagil kõrgemal paistvat bussipeatust näidates. Nii et jälle ringiga. 

Kesklinnas jõudsime järgmise kriisini, mille lahendamiseks püüdsin Maakale selgitada, kuidas ta aru saab, kuhu suunda bussiga sõita ehk kummale poole teed end ootele sättida. Ta paistis mõistvat. 

Ja nii me istusime bussi number 69 peale. Või noh, ei istunud me kusagile, sest seal oli mitme lasteaia ja klassi jagu jõnglasi ühes õpetajate, kasvatajate ja mõne lapsevanemaga. Me pigistasime end kuidagi sisse ja solidaarselt muude inimestega asusime end tundma kui kebabivardasse küpsema surutud lihatükid.

Muuseumipargi peatus

Uksed avanesid ja kogu see kebabikomplekt, kõik jõnglased, õpetajad, kasvatajad ja ilmselt ka paar äraeksinud vanaema voolasid tänavale kui Belgia lehmakasvatajate protestipiim. 

Mina juba teadsin. Nad lähevad kõik tehnikamuuseumisse. Kuhu mujale need pisikesed purustajad võiksid minna? Naiivne Maakas lootis, et äkki nad jagunevad ära, sest on ju veel politseimuuseum, etnograafiamuuseum ja mingi kolmas koht ka, mida me isegi ei viitsinud välja selgitada. Aga loomulikult seda ei juhtunud. Nad kõik läksid tehnikamuuseumisse. Ju siiis mitte ükski põngerjas ei arvanud, et ta tahab teada, kuidas viikingiaegses Rootsis kartulit kasvatati või mida Rootsi politsei arvab liiklusrikkumistest.

Ma juba peaaegu kaalusin, et ütlen: „Kuule, Maakas, tead mis, lähme hoopis etnograafiamuuseumisse. Seal on rahulik. Seal on ainult need paar pensionäri, kes bussist välja vupsasid. Võib-olla räägime nendega kudumisest.“

Aga ei. Pidasin Maaka kinni ja teatasin, et me ei lähe üldse kusagile, vaid suitsetame siin tänavanurgal, kuni see kari oma pileteid ostab ja pissil käib, sest on pea võimatu ette kujutada, millised järjekorrad igasugu sabades ühes nende jopede ja kombede koorimisega tekivad. 

Lõpuks hiilisime ikka tehnikamuuseumisse. Pilet 170SEK (15.5€).

Ja no mõned ruumid ja atraktsioonid olidki puhas põrgulärm. Kõikvõimalikud nuppudele taguvad või klotse loopivad lapsed, kilkavad klassikaaslased ja need eriti hirmsad kohad, kus sai midagi karjuda ja ekraanile ilmus heli lainekujuline analüüs.

Isegi Maakas sai aru, et siit midagi head ei tule ja me põgenesime "igavamatesse" tubadesse. Kus ei olnud ühtegi hüsteerilist klassiekskursiooni, ainult mõni üksik väsinud lapsevanem, kes oli saanud maha istuda ja mõtles, kuidas ellu jääda.

Mulle meeldis sidetehnikasaal, kus sai jalutada ilma kartuseta, et mõni viieaastane põlvele maanduks. Seal oli ehedalt näha, kuidas me praegu tehnoloogiakiirendis elame. No need vanaaegsed telefonid, morseaparaadid, trükimasinad, esimesed arvutid ja mobiilid. Algul ei saanud vedama ja pidama pole me siiani saanud. Iga aastakümme kiirenes ja varsti tuli hulk asju, mida meist enamus on kasutanud, aga enam isegi aktiivselt ei mäleta. Kassetipleieritest ja flopiketastest MP3 mängijate ja Nokia 5110 värviliste vahetatavate paneelideni. 

Tuumasaal ja Homer Simpsoni töökoha avastamine oli ka päris äge. 

Maakas aga vaimustus inimanatoomiast ja kõikvõimalikest inimese varuosadest, klaassilmadest ja puujalgadest südamestimulaatorini. 

Ellu jäime. Aga saime ka teada, miks TripAdvisoris seda laste muuseumiks kutsutakse. Pärast tehnikamuuseumi lastemüriaadist pääsemist toppisime end taas 69. bussi, kus saime isegi istuda ja vurasime kesklinna tagasi.

Päeva kulminatsioon - Kajsas Fisk 

Otsimine algas nagu ikka, Maps Maaka käes, ja lootus hinges. Leidsime koha taas maa alt.

Mitte niimoodi "maa alt", nagu et varjatud illegaalne valgeid pulbreid müüv söögikoht, kuhu sisse lastakse ainult parooli teades, vaid päriselt maa alt, kusagilt turuhoone ja toidutänava hübriidi seest. 

Terve see maja oli kergelt hullumeelne, igas nurgas, sööklas ja letis hõrgutised! Juust, liha, kala, merannid, singid, igasugu loomsed ja kalased tooted. Kõik ilusti presenteeritud. Tuli vaeva näha, et mitte lasta end eksiteele viia. Me ei kavatsenud enne püha kalasupikohta murduda. 

Ja me leidsime oma meka. See oli rahvast täis. Ka kohalikke. Mis on kvaliteedimärk. 

Hiiglaslik kausitäis (enam kui 0.5l) suppi 140.- SEK (12.7€), millega kaasnes piiramatus koguses lisatasuta saia, leiba, võid, salatit ja vett. Päris hea diil Stocki kohta. 

Supp oli paks. Ürdine ja tomatine puljong, üsna vürtsikas, aga see ei olnud tšilli, mida ma hästi tunnen. Jalopeno ka mitte. Sees olid suured ühegi luuta valge kala (tursa?) tükid, lisaks ohtralt krevette ja peotäis kooritud rannakarpe. Kõige peal küüslaugune eee... majonees. Aioli äkki. 

Nagu… kuidas ma siiani ilma selle supita elanud olin? Me istusime seal, luristasime oma monumentaalseid kalasuppe, parkisime saia kõrvale ja mõmisesime nagu oma kaladoosi kätte saanud õndsad merilõvid.

Kõik need inimesed, kes arvasid, et see supp on maailma parim, olid vähemalt sama arukad kui meie. Kausi tühjenedes tõin ma omale ka seda tasuta salatit ja kallasin taldrikust supikaussi, segades viimased puljongiriismed rohelisse ning see oli finaaliks perfektne gemüüse. Maakas oli selleks gurmeehäkiks end juba liiga oimetuks söönud. 

Ägisedes vedasime end maa peale tagasi, hingasime sisse Stockholmi mere- ja pisut CO2 hõngulist õhku ja patseerisime lilleturule, kus meie tempot võib kirjeldada kui kalasupist rängalt räsitud turistide laiska loivamist. Ilusad lilled, ilusad turuletid, ilus Stockholm. Elu ise oli peaaegu et ilus. 

Kuni.
Kaardilugeja Maakas oli ära unustanud, kuidas aru saada, millise suuna bussi peale istuda. Ja ma olin talle seda kahel päeval täitsa rahulikult seletanud. Aga nüüd vaatas ta Mapsi nagu võõrkeelset trigonomeetriaõpikut ja teatas, et teab, et see on tal nina ees, aga ta täpselt ei mäleta. 

Selgitasin uuesti, ise ninast kuuma auru välja ajades.
Maakas hakkas kergelt ärrituma ja porises: "Mul on krdi hea meel, et me koos ei tööta, sa võid vahel päris õudne olla." 

Enne tüli eskaleerumist jõudsime õnneks kohaliku pagariärini ning olles sellest juba veidi möödas, viisin teema praktilisema laineni. Et Rootsist ei ole ilmselt legaalne lahkuda lihapallide ja kaneelisaiadeta. Esimesi olime juba manustanud, aga teiste osas tagurdasime mõnikümmend meetrit ning Maakas soetas 4 kaneelisaiakest. 

Õige suuna bussi peale jõudsime ka, ühes minu tänitamise ja õpetamise saatel, ja olime peagi tagasi oma punases paadis. Viimaseks ööks. 

Head aega, Stockholm. Me tuleme veel. 

Läänemere tripp III

by W

Stockholm tervitas meid ilmaga, millest oleks päikesepatareidele veidi väheks jäänud, kuid üldiselt oli meeldivalt soe, pisut vähem hall ja hägune kui Helsingis. Ei mingit põhjamaist talvist luuni tungivat külma. Jopet eest kinni panna ei olnud vaja. 

Otsustasime, et terminalist nii veerand tunni kaugusel asuvasse Fotografiskasse läheme jalgsi. Liikumine pidi kasulik olema. Ja kultuursetel inimestel on hommikuse pudru kõrvale natuke vaimutoitu vaja. Või õigemini Maakal on, sest mina ei ole mingi kunstilemb. 

Aga isegi minusugune suutis Fotografiskast üht-teist nauditavat leida. 

Ütlesin Maakale mitu korda "oh, äge pilt" või "täitsa huvitav" või "see on päris lahe ju". Õnneks ei hakanud ka Maakas kunsti üle analüütiliselt arutlema ega mingit valguse ja kompositsiooni sügavmõttelisuse jura ajama ning jättis enese teada, millise dialoogi tema hinge sügavustega see kõik seal esile kutsus. Aga on fakt, et kutsus, kui isegi minusugune mingi krimbliga hoomas, et fotograafia elab, hingab ja kõneleb. Isegi siis kui iga pildi kõrvalt seda lugu lugeda ei viitsinud.  

Seal olid ka toredalt kõikuvad põrandad, mis andsid kogu kunstielamusele kerge meresõidu hõngu. A ilmselt oli see allesjäänud laineefekt öisest laevasõidust.

SpaceX raketitükk ja üks lillepilt on asjad, mis tagantjärele esimesena meenuvad. Tükist tuli veel halvem foto kui nad mul tavaliselt tulevad, metall peegeldas oma klaasboksis, nii et ma ei saa teile pilti panna. Panen hoopis kosmosekiivri. Seal oligi mingi kosmoseteemaline näitus käsil. 

Aga lill - olge lahked, imetlege. 

Fotografiska pilet 180SEK, 16.2€

Kunstielamus käes, oli aeg minna midagi tõeliselt rootsipärast nautima nagu päevakava ette nägi. Ainult et see eeldas kusagil vanalinna taga asuvasse IKEAsse sõitmist. Mugav valik tundus bussiga minek, aga esimene probleem tekkis kohe. Bussipeatust polnud. Või noh, oli, aga mitte sellist, kust mõni meile sobiv buss väljunud oleks. Nii et kõndisime edasi ja siis veel edasi ja veidi veel edasi, enne kui sobiv peatus lõpuks välja ilmus.

Ja siis tuli teine probleem. Kui juba peatus käes oli ja me kaardil suunda vaatasime, avastasime, et IKEA on ootamatult lähedale nihkunud. Mitte päris kõrval, aga piisavalt, et see tunduks juba mõistlik jalgsi lõpuni tampida.

Maakas kehitas õlgu, mina kehitasin õlgu, sammusime edasi. Kuigi mina olin juba Rootsi kuumusest higine.

Aga mis siis. Vähemalt sai sillalt ujuvat linnuelu imetleda. Seal olid luiged, pardid ja mingid kahtlased kuklatutiga minipingviinid, kes meie jaoks tuvastamatutena ringi siblisid. Andsime pakkumistega kiirelt alla ja kasutasime Google abi, mis teatas, et need on tuttvardid. Lihtsalt veidra soenguga pardi sugulased. 

Maaka pilt - minu omad olid lihtsalt veel hullemad

Kesklinna IKEA City oli grandioosne pettumus. Kui üldiselt kujutame IKEAt ette hiiglasliku hallina, kus võib päevi ekselda, siis see siin oli miniatuurne nagu eee..., hmm..., see oli ettekääne söökla pidamiseks, sest toidukoht oli umbes viiendik sellest poest. 

Aga ega me mööblit tahtnudki, nii et tellisime omale suurimad kaheteistkümne lihapalliga portsjonid, 75 SEK e ca 6.7€ ja vett 15SEK e ca 1.35€ ning asusime oma kandikutega kitsa söökla ruutmeetrite ja istekohtade pärast võitlema. 

Minu õgardlikule isikule oli seda kõike juba peale vaadates natukene vähe ja kui ma esialgu olin lootnud, et Maakas jätab midagi järele ja ma saan kõhu täis, siis juhtus hoopis nii, et Maaka taldrik oli tühi ammu enne minu oma, nii et petersellioksagi ei jäänud järele. 

Endal suu putru ja lihapalle täis, hakkasin meeleheitlikult undama: "Aga süüa on ka vaja, mul on kõht tühi!". 

Asusin kaardilt toidupoodide ja McDonaldsi asukohti otsima. McD oligi kohe seal samas. Ühes imponeeriva kolme kotleti ja juustuviiluga burgeritega, mille osas lihtsalt ei saa piirduda vaid ühega. Igasugused tellimisekraanid mulle, äärmusintroverdile, muidu sobivad, aga seal on üks probleem - asju lisada on lihtne, aga hamburgerist saia eemaldamise kohta ma küll ei leidnud.

Ja ma ei olnud ikka veel rahul, tundsin, et pean tasakaalustatud toitumist järgima. Mul tekkis kinnisidee, et lisaks toonikule ja laimile on meil absoluutselt, kindlasti, kohe vaja midagi värsket poe puu- ja juurvilja osakonnast. Selliseid asju ka laeval, ilma kaasneva saia või soustita, ei müüdud. 

Kuna Lidl paistis olevat meie järgmine sihtkoht, otsustasime, et jalutame sinna. Kuni ma taipasin, et me pole üldse oma 180SEK e 16.2€ päevapileteid kasutanud! Ei jäänud üle muud, kui bussi ronida ja paar peatust sõita. Et siis edasi jalgsi seigelda sinna, kuhu bussiga otse ukse ette oleks saanud. Ja siis seisiski meie ees värskete puuviljade ja juurviljade täiuslik väljapanek. Võtsime kirsstomateid, neid oksaga, mis natuke kasvuhoone lõhna levitavad. 

Toonikut, va väikestes klaaspudelites, ei olnudki. Laimid saime üle tee asuvast Rimist. 

Pärast poodide külastamist, kus ma oma laetud oravakoti jälle kaenlasse surusin, tundsime, et peame ikka bussipiletit maksimaalselt ära kasutama. Sõitsime veel mõned peatused. Sadamale lähemale. 

Ja siis, kui me sadama läheduses maha hüppasime ja mere suunas läksime, avastasime järsku lummavalt kauni ja salapärase koha – vana, puidust rootsi punaste majade tänavarägastiku. Hästi varjatud pärl. Lotsgatan. Me lihtsalt vahtisime, pildistasime, kõndisime ja imetlesime. Need majakesed olid otse ajaloost võluvalt välja astunud, väga rootsipärased pealegi.

Södermalmis peaks tegelikult selliseid aardeid vaat et peoga külvatud olema. Sellega me tegeleme ka. Tulevikus. On, kuhu tagasi tulla. 

Aga aeg jooksis ja nentisime, et sinna me vist kinnisvara osta ei jõua, nii et imetlesime viimaseid hetki ja suundusime paati. Nagu vana jutt ütleb, kõik teed viivad lõpuks sadamasse. 

Stocholm, eskapism, kolmas

Esimene pealelõuna Rootsi territooriumil 

Peale krüptidest, mida nimetatakse muuseumiteks, pääsemist leidsime, et vajame enam valgust ja õhku. Ja kui me juba oleme Põhjamaade Veneetsias, siis paadireis on lahendus. Koos selle lõõgastava otsusega kadusid taevast tumedad pilved ja oktoobripäike ilmutas end loetud tundideks. See oli värskendav ja valgusküllane kogemus, rääkimata uutest vaatenurkadest Stockholmile. Fotografiskale lähenedes ütlesin, et see oleks edasist teed arvestades õige koht väljuda, kuid ... milleks. Elu on ilus ja ilm on ilus ja aega meil on. 

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et kui on soetatud 24h kuni aasta kehtiv Stockholmi ühistranspordikaart, siis ärilistel hop on hop off paatidel ja bussidel suuremat mõtet ilmselt ei ole, sest ühistransport on üliefektiive, sh paadid. 

Otsustasime Södermalmi servast oma öömaja üles otsida.

Nimetatud üliefektiivne ühistransport sõidab vahel vales suunas. Ja vahel lähed ise vales suunas. Oled ülidefektiivne. Asjaolu, et metroo viib meid sihtkohast kaugemale, hammustasime ühe peatusevahega läbi ning vahetasime suunda, kuid edasi läks keerulisemaks. 

Vaatasime soovitud metroojaamast väljudes kaarti, mis pidi viitama, kus asub trammipeatus, mida meil vaja on. Maakas leidis, et see on “vasakule ja trepist alla”. Ma ei olnud päris kindel, et plaani saab tõlgendada seda pidi, kuidas me parajasti näeme, kuid kehitasin õlgu ja võtsin seisukoha “ma järgnen sulle pimesi kõikidele allakäigutreppidele”. 

Saja meetri ja mõne minuti asemel sattusime paaritunnisele seiklusele. Millel ju ka iseenesest midagi viga ei olnud. Lonkida pikalt mööda mürarikast teeäärt, mis oma sildadega meenutab Lasnamäe kanalit. Kõik oleneb seltskonnast. Avicii Arena oli nagunii plaanis, kuigi mitte nii valges, õhtul ja öösel näeb see valgustatuna oluliselt ägedam välja. 

Google Maps oli mul viimase telefoniga kas häkitud või viirusega nakatunud või vaenulike võõrriikide poolt üle võetud; maakas nentis sama Uberi kohta. Lahenduse leidsime hiigelsuurest kaubanduskeskusest. Õigemini mitte keskusest, vaid Rimis käinud rootslannast, kes pani pika puuga igasugu äppidele ära ning me leidsime endist mõnesaja meetri kaugusel asuva trammipeatuse vaevata. Inimesed on ikka imelised olevused! Mõnikord. Vahel harva. 

Trammi pealt koopasse jõudmine läks, endiselt Google Mapsi vandudes, võrdlemisi valutult. Nagu ka sinna sisenemine. Mulle meeldivad teenindava personalita kohad ja uksekoodid – ei mingit mõlemapoolset pealesunnitud viisakuste vahetamist. Stuudiokorter oli sümpaatne, varustatud kõige vajalikuga; minu arvutuste kohta oleks seal ka pikemalt e kuude kaupa Stockholmis peatumine täitsa arvestatav võimalus. 

Esimene õhtu ja öö Rootsi territooriumil 

Peale koopa, eriti selle köögiosa inspekteerimist seadsin sammud lähedal asuvasse COOP-i poodi. Maakas ei soovinud kaasa tulla, teatades, et läheb hoopis mingit muda maha pesema. Mudaelanikud loputagu end pealegi. Ütlesin vastu, et “mina igatahes lähen poodi ja duši all käimine jääb laupäevaks, olgugi, et ma olen terve päeva higistanud kui orikas.” Maakas heitis kõõrdpilgu, kuid ei öelnud midagi. 

Rootsi COOP-i jõudes, avastasin, et olen kaotanud oma ostunimekirja. Ja üleüldse on see pood vähe teistsugune kui meie Konsum. Mille võib andeks anda, sest COOP ei ole tsentraliseeritud juhtimisega rahvusvaheline kontsern. Orienteerisin end ümber “tortilla tuesday” peale. 

Rootsi COOP-i hinnad on kui kangema kraadiga Selver e Kaubamaja või Solaris. Kanafilee on märkimisväärselt kallim. 

“Põrand kõigub” vigisesin tagasi tulles, õigemini tigu sundis mind seda tegema. Et ebamugavusi unustada, ütlesin maakale, et hakkan nüüd multitaskinguga tegelema. Söögi tegemise, joomise ja internetti nõmeduste kirjutamisega. 

Pidin siiski maakalt abi paluma, tunnistades, et ei ole kunagi, mitte kordagi, kasutanud mikrolaineahju. Mis tundus kõlbavat tortillade soojendamiseks. Et see talle liiga imelik ei tunduks, lisasin, et asjade, mida ma iial teinud ei ole, nimekirjas on ka näiteks juuksuri juures käimine. Seda viimast ei tahtnud ta uskuda. 

Peale sundsöömist avastasime, et me ei ole majutusasutuses üksi. 

Larissa ja Anatoli

Tahaks öelda, et Apart Direct on tuntud oma elegantsi ja prestiiži poolest, aga ma pole selles päris kindel. See-eest võiks ta olla kuulus oma kummaliste asukate poolest. Tuppa number 3009 olid oma ajutise kodu rajanud Larissa ja Anatoli. 

See duo pidi pärit olema kusagilt mööblitootmise pealinnast, mööbli lohistamise kriipimine ning nende vaidlused kostsid läbi seina. Justkui oleksid nad sinna asutanud IKEA komplekteerimislao. Võib-olla olid neil lihtsalt rollimängud või teemapeo õhtu. 

Peale läbi- ja üleelamisi võtsime aega iseendale. Proosaliselt öeldes jätkasime joomist. Süüa ei tahtnud. Aga pidi. Sai söödud. 

Edasi üritasime telekat vaadata. Maakas keelas mind jälle multikakanalil peatumast. Nii et me vaatasime midagi ja eimidagi, rääkisime millestki ja eimillestki – ma tõesti ei mäleta, aga aeg kadus mitmekordse kiirendusega. 

“Lähme magama,” ütles maakas. Lõpuks. Oleksin ammu teinud ettepaneku voodisse minna, kuid peale teatavat fopaad sel teemal ... ma oleks pigem reedeni üleval olnud. 

Ma ei saanud jälle magada. Heal juhul 2 tundi kokku, osadena. Mingid tumedad jõud hakkasid sisemuses ruubiku-kuubikut segamini kruttima, igasegased allasurutud ja kõrvale jäetud probleemid tahtsid justkui KOHE lahendust. Nii võib juhtuda kui eesli visadusega elada vaid rutiinses töö-kodu-veel rohkem tööd rattas, mis on ka üks eskapismi vormidest. “Mul ei ole aega sellega praegu tegeleda!” käib kõige muu kohta. Aga valukohad, mis ajas iseenesest lahustuda ei kavatsegi, saavad su kätte hetkel kui oled oma rattalt maha astunud.

...järgneb 

Stockholm, eskapism, teine

Esimene hommik Rootsi territooriumil

Tuletasin maakale kohvi kõrvale meelde, et tal jäi eile laeva infoletis käimata. Küsimuse osas, kas telefoni ja telekat annaks porno vaatamiseks ühendada. Maakas tegi näo, et sellist episoodi pole esinenud ja rääkis hommikusöögist, käies välja ka nii jõleda variandi nagu rootsi laud.

Mu eelmise päeva kalorid pärinesid peamiselt alkoholist. Tahke toidu energia- ja toitainete ratsioon ei ületanud ilmselt Vorkuta päevanormi, kuid keeldusin siiski, sest mõte toidust tekitas endiselt vastumeelsust.

Mitte, et 1 falafel, mida ma süüa suudaks, seda paarikümmet eurot väärt ei oleks, see oli eelmisel korral ülihea, aga laeva täituvust arvestades seisaks peagi laua kõrval lookas kandikutega näljased teismelised, kes ei mõistaks kui kaua üks kiuslik fossiil üht armetut kikerhernepalli süüa suudab.

Pudrupuhvet e Fast Lane ajas taas asja ära. Maaka jaoks. Ma võtsin täidisega täistera baquette´i. Põhjusel, et aju ütles, et peab. Sööma.

Jooma peab aga kindlasti, nii et hankisin paadi marketist enne maandumist liitri valget rummi. See oli ka enesekaitseks, vaevalt maakas mind ühes kallihinnalise pudeliga kusagile rööbastele lükkama hakkab.

Sadama ümbruses oli remont, mingisse kaugemasse metroojaama me lõpuks ikka jõudsime. Nagu ka vanalinna, kuigi meie arvamused õige peatuse osas lahknesid. Minu variant jäi peale. Ma lihtsalt ei suvatsenud end maaka soovitatud peatuses liigutada. See ajas maaka nii endast välja, et ta tormas esimesele autoteele, mida me ületama pidime, otse läheneva valge kaubiku ette. Tõmbasin ta turjapidi kõnnitee poole tagasi. “Kui sa siin praegu auto alla jääd, siis kaotan ma veel vähemalt kolmeks päevaks igasuguse unerahu ja söögiisu. Sa ei tohi seda mulle teha!” Maakas lubas käituda. Liiga palju draamat (korraga) ei ole hea.

Muuseumid

Läksime läbi vanalinna, kus ei ole autosid, keskaja muuseumisse.

See tekkis kui hakati rajama autoparklat, 1970. aastate lõpus ning avastati, et tulevase parkla all on linn, mille osas puudusid igasugused mälestused. Hämar ja põnev koht. Masendav, kõhe ja primitiivne ka. Piin. Hukkamised. Surm. Palju surma.

Maakas luges mulle eksponaatide siltide tõlkeid. Ma tänasin teda iga korra eest. Mille peale ta naerda turtsatas ja nentis, et on unustanud, et ma lugeda oskan. Ahviga muuseumis... Siis ma pidin veidi aega ise tuvastama, mida ma vaatan, kuni maakas oma giiditalenti taas realiseerima hakkas. Ma enam “aitäh” ei öelnud; las loeb.

Keskaja muuseumi uksest välja astudes võib sisse astuda Tre Kronor muuseumisse, mis on lossiga ühendatud. Ja see on vist maailma ainus loss, mis on avatud lihtsurelikele? Tre Kronor loss iseenesest hävis tules 1697, nii et praeguse lossi ajalugu on ca 300 aastat. Kusagil seal muuseumis oli üleval ka tulekahjude ajalugu - vanad rootslased olid püromaanid.

Muidu oli Tre Kronor eelmise muuseumi jätk, sihuke hämar värk.

Ja siis jõudsime lossi!

Ma ei tea, miks ma sellistes kohtades käin. Talvepaleest on mul lapsest saati trauma.

Need uhked ehitised on kulunud kivitreppidega, rusuvad, kopitanud ja vaatamata kõrgetele lagedele ning avaratele ruumidele klaustrofoobiat esile kutsuvad. Ühes inimedevuse toretseva laadaga, mida nad sümboliseerivad. Või laeornamentidega, mis õudusfilmides kindlasti mööda lage ja seinu edasi valguks, et viimanegi elu(rõõm) neelata ja lämmatada. Maitselagedusest rääkimata.

“Mõtle kui õõvastav siin kunagi oli, mul on neist nii kahju,” ütlesin maakale aevastades ja turtsudes. “Tolmulestad, külm, niiske, kopsuõletik, depressioon!” Maakas nõustus, et laed on jubedad ja tolmulesti siin ilmselt jagub.

Tähelepanuväärne oli aga see, et kõik nähtaval olevad lossi vanad kellad käisid ja näitasid õiget aega.

Lossist Tre Kronor muuseumisse tagasiviiv turvavärav ei aktsepteerinud mu pileti QR koodi, mida olin juba sisenedes eksikombel kasutanud. Ainult väljudes oli vaja kasutada. Jõllitasin ohutussüsteemi ja sellest mõne meetri kaugusel olevat ust, kust oleks õue pääsenud. “Sa pead siit alt läbi roomama,” kõlas maaka käsk. Ja ta tundus seda tõsiselt mõtlevat. Heitsin viimase pilgu ukse suunas, kust väljumine oleks kahtlemata viisakam näinud, kuid “kes meeldida tahab peab roomama” või kuidas see oligi. Oigasin, võtsin riski reisi edasine osa rootsi kardinate taga veeta ning vingerdasin turvaväravate alt läbi. Loomulikult saabus just sel hetkel mu selja tagant parv turiste, kes, oo üllatust, väljusid uksest, mida olin kaalunud. Miski tundus neid lõbustavat ja maakas pidas vajalikuks selgitada, et “asi ei ole nii nagu paistab”. Mul oli ükskõik, tegin keedutursa nägu ja mõtlesin, et ma ei kohtu nendega enam kunagi.

“Ei ole isegi lõuna ja ma olen sulle kohvi voodisse toonud ja su ees põlvili olnud,” urisesin teisel pool end jalule ajades. “Tundub kuidagi valesti, aga vastab tõele,” tuli maakal möönda. Ma tean küll, mis valesti oli. Kallasin hommikuses meeltesegadustes maaka kohvi peale piima. Ja see on “asjad, mida ma teha ei tohi” nimekirjas.

... järgneb

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, viies ja viimane

 Rootsi tunnel oli märksa lühem kui Tallinna oma. Sadamahoones kooserdas inimeseta põrandapesumasin, mis meid silmates, jah, sel olid silmad, viisakalt seisma jäi ja teed andis. Tundub, et sel oli aju ka. Kohe näha, et arenenud ühiskond!

Mis maatriksdimensioon see nüüd on ? Sadamahoonest väljudes sattusime Tuneesia tööstusmaastikule või ehitusplatsile. Kuigi „huid” kusagilt ei paistnud, sain siiski aru, et kirjad ja sildid tänaval ning bussipeatuses on rootsi keeles. Olgu, usaldame. 

„Bussi lähed esimesest uksest, maksad viipekaardiga juhi juures. Väljuda võid ükskõik millisest uksest” seletasin maakale, et vältida liigseid sekeldusi. Maakas osutus täitsa taibukaks ning meil õnnestus igasuguste üleelamisteta umbes-täpselt õigesse peatusesse kulgeda. 

Ilm oli endiselt ilus. Ka Tuneesia tühermaa oli järsku kauni linna vastu vahetatud. 

Jätsin miljöö imetlemise maakale ning sukeldusin telefoni. GPS-i ja Google Mapsiga konsulteerima. 

„Issand, kuhu sa kadusid?” kiljatus tõi mu tagasi päikeselisse Stockholmi. Maakas oli vahepeal vaimustunult ja pilte klõpsides minust tervelt kahekümne meetri kaugusele uidanud ja suuremas paanikas kui Insta staar, kes enne olulisi võtteid endalt silikoonilekke avastab. 

„Siin ju”. Püüdsin sammu pidada, kuid nüüd vist juba liiga personaalruumis, sest ennastunustavalt ümbrust avastav maakas lükkas mu kolm korda oma massiga kõnniteelt sõiduteele. Liiklust õnneks eriti ei olnud, nii et jõudsime ikka Skansenisse. 

„Kas see värava kirjatähtedega raudkaar ei meenuta midagi?” uurisin maakalt. Maakas võpatas ja ütles, et ma olla midagi tema jaoks igaveseks ära rikkunud. Aga järgnes mulle siiski ettevaatlikult piletikassasse. 

Täismölakana peale kassiiri „hej”-le samaga vastamist sirutasin kaardi sõnagi lausumata makseterminali poole. Teenindaja hakkas pinnima, mida ma tahan. Väravast sisse saada või midagi? Lõpuks leppisime kokku „one grown-up” osas, kuigi mul tekkis kiusatus küsida õpilase piletit, et siis selgitada, et ma olen igas krdi klassis 3-4 korda istuma jäänud ning loodan gümnaasiumi lõpetada järgmisel aastal. „Beverly Hills 90210” keskanoored nägid küll kunagi sellised välja. 

Väravast sissepääsenuna meenus mulle järsku Rents. Oleks ma uneski aimanud, millisele kaljusele mägimaastikule me satume, oleksin enne ronimisvarustuse, köite ja sobivate snäkkide kohta nõu küsinud. Suusad ka kaasa võtnud ning Skansenisse esimese lumeni jäänud. Üllatuseks saime aga varustuseta ja mis peamine, vigastusteta, tõusud läbitud. 

Tõmbasime hinge närbunud roosiaias ning tormasime kõrgmägede hõredat hapniku kopsu ahmides loomi otsima. 

Kellaaeg oli vale. Sildid, mis loom peaks olema, olid olemas, loomi mitte. „Lambad on lõunale läinud” torisesin pettunult. Ja lambad ei olnud ainsad. 

Karu oli tööl, aga sihuke pisike nagu oleks lapsena katkus olnud. Maakas küll arvas, et täitsa tavaline karu, kuid ma jäin enda juurde. Ma kardan madusid. Karusid ei karda. Sest madudele võib kogemata peale astuda, karudele enamasti mitte. Karu astub ise sulle peale. Skanseni eksemplarile võiksin ma kogemata otsa komistada. 

Leidsime veel mõningaid loomi, kes ei olnud lõunal. 

Järsku lõhestas Skanseni idüllilist pealelõunat röögatus. „Kurat! Ei hakka siin praegu keppima, ma tahan neid pilte lastele näidata!” Maakas vahtis nördinult Euroopa piisoneid. Piisonid vahtisid vastu ega hakanud. Kui veel üldse hakkavad, pigem surevad välja. Pull ilma põhjaliku teraapiata erektsioonihäiretest üle ei saa. Igas sadamas ja loomaaias on eestlasi või vähemasti eesti keele oskajaid – needki otsivad jõuludeni oma libiidolanguse põhjust. 

Need vanad üle Rootsi kokkuveetud onnid, mida Skansenis vaadata pakutakse – mõnesse saab sisse ka minna. Vähemalt maakas sai. Ma peale ühest uksest läbipugemist tõdesin, et kui ma oleks elanud mõni sajand tagasi Rootsis, oleks mu laup olnud sinisem kui ühelgi võõrreligiooni esindajal. Maakas ütles, et vanas Rootsis oleks ma üldse mingi mutant olnud. 

„Näe, tiik!” hõiskas maakas. Vaatas sisse ning nentis nördinult „Koid?!? Tead, need elavad jube kaua.” Ma ei saanud aru, kas ta on pettunud koide või nende pikaealisuse osas ning küsisin „heeringatiiki lootsid leida vä”. Selgus, et jah. Üks heeringatiik ühes muude akvaariumitega leiduski Skanseni tagavärava juures, nii et sain oma irooniaga vastu hambaid. 

Olles hüvasti jätnud Skanseniga suundusime trammiga vanalinna poole. 

Paadiekskursiooni jaoks oleks meil ajast nappinud, nii et lonkisime niisama. Kusagile. Kus odavalt süüa saaks. 

Vanalinna munakivisillutis ajas mulle taas hirmu nahka. Isegi Skanseni karust suurem olles võib nende kivide vahesse kui Suurde Kanjonisse langeda ning igaveseks kadunuks jääda. Hoidsin maakal silma peal, olles valmis tal igal hetkel turjast haarama. Hammastega kui vaja. 

Tõele au andes oleks võinud Burger Kingis käimata jätta. Uksest sisenedes karjub kõik „tere tulemast paksude eriüritusele!” Nagu ma ise ei teaks. Lisaks selgus, et hommikusöögifanattidel on kogu aeg õigus olnud päeva olulisima toidukorra osas. 

Sain kuidagi burgeri ja friikad sisse pressitud, kuigi ainus, mida mul tegelikult vaja oli, oli vedelik. No see eelmise õhtu joomine. Veidi vinnutatud latika olek oli siiani. Mis siiski ei seganud mind kõõritamast maakast üle jäänud toidujäänuseid. Juba lasteaed kasvatas mind teadmisega, et taldrikule ega kandikule midagi ei jäeta. Ükskord sattusin ma sel põhjusel isegi haiglasse, otse lasteaiast. Võõral maal on siiski vist parem haiglaga mitte riskida. 

Lonkisime bussi peale. 

„Huvitav, et ma neegreid ei näinud, juba 20 aastat tagasi oli neid siin jube palju, praegu peaks veel rohkem olema” ütlesin maakale. Maakas ei mõistnud mind. „Kõik kohad olid ju neid täis?!”. 

Hmm. 

„Okei, võib-olla ma lihtsalt ei erista neid enam inimestest,” ütlesin. I´m finally woke!

Räpaste ja rahulolevatena jõudsime paati tagasi. Rosoljekarva koerakäru oli koridorist kadunud kui ükskõik mis karva käru 90-ndate trepikojast, kuid me olime (veel) purukained ega lasknud end eksitada ning jõudsime esimesel katsel oma urgu. Läksime duši alla. Mitte me, vaid kordamööda siiski. Esiteks ei olnud meile vahepeal suurema vannitoaga sviiti eraldatud ning teiseks kumises mu peas veel see ekstreemkarje piisonite suunas. Ka minul on, milleni jõuludeni mõelda. 

Maakas torises, et hommikul ei õnnestunudki tal vett jahedamaks saada. Milline kokkhoid depilatsioonikuludelt.

Ma ei osanud muud kosta kui anda edasi ühe spetsialisti sõnad, et vann või dušš on liiga kuumad siis kui seal urineerides on tunda, et mööda jalgu voolav vedelik tundub jahe. Siis tuleks vee temperatuuri alandada. 

Varsti avanes duširuumi uks ja kostus maaka vingatus „ma jätsin rätiku maha, kas sa annaksid mulle, ma ei taha end WC-paberiga kuivatada”. Olles kindel, et paberist ei jätkukski, ja mul on seda ka vaja, andsin rätiku ning jäin vaikselt varitsema. Et saaks maakalt küsida, kas uriinitestil on mingi teaduslik põhi ka all. Ei saanud aga teada, sest aurav maakas ütles, et ei julgenud proovida kartuses, et külmetab oma jalad ja jääb kopsupõletikku.  

Võib-olla otsis ta lihtsalt tähelepanu, sest mul õnnestus nuppe seina poole kruttides taas oma maksa sisetemperatuur eluohtlikult madalale jahutada. 

Pekkiküll! Ka mina olin oma rätiku tuppa jätnud. Vaatasin samaseid WC-paberi rulle kogust hindavalt ning tegin otsuse, et kuivatan end parem pool Stockholmi läbirännanud higise t-särgiga ja riskin vana sokuna lõhnamisega. 

Lõhnadest rääkides oli vaja veelkord laeva lõhnapoodi külastada, sirges olekus. 

Eelmisel õhtul, olles nuusutanud mingit maaka lemmikut, olin kommenteerinud, et „nii lõhnasid nõukogude naised!”. Uurisime maaka lemmikut uuesti, mina oma seisukohast ei taandunud ning maakas leidsis, et vast tõesti on aeg „Punane Oktoober” millegi innovatiivsema vastu vahetada. 

Igaks juhuks põikasime läbi veel kolmandastki laevapoest, mille osas ma andsin hoiatuse, et „meile kummalegi ei lähe sealt midagi selga,” kuid umbusklik maakas pidi selles ise veenduma. 

Selga ei lähe, sisse läheb. Veel üks vein. See oli absoluutselt hädavajalik, et ära käia sea pubis, kuhu ma kunagi jõudnud ei ole. Käidud, tehtud, aga mitte nauditud. Ja see ei ole sea pubi ega esineja süü. Elamustekarikas oli hetkel lihtsalt täis. 

Vedasime end juba pea koduks saanud urgu tagasi. 

Maakas oli veel kustunuma olemisega kui mina, teatas midagi stiilis „magan, ära sega!” ja keeras selja. Jäin üksinda telerist roppusi vahtima. Need tundusid kuidagi nürid. Vanadel eestlastel seal ussiurus oli õigus – televisioon on saatanast.  

Tundsin, et reisi lõppakordiks on vaja midagi teravamat. Jalopenopitsa, sambal kaste või kasvõi lahtise käega litakas vastu kõrvu. Mõtlesin mõne minuti, meenutades eilset vägivallaakti diivani kallal. Otsustasin siiski riskida. „Kuule, meil on ju täitsa tore, kas sa abielluksid minuga?” küsisin vaikselt. Ta muidugi magas ega vastanud. Jäin juurdlema küsimuse üle, kas vaikimine on nõusolek. 

Kahjuks ei. EI! Tänapäeval ei tohi enam isegi Lumivalgekese multikat näidata, sest abitus magavas seisundis inimese ahistamine ei ole woke, nõusolek on vaid selgel ja kõlaval häälel öeldud „jah!”. Kerisin end paar suurust väiksemaks keraks ning jäin magama. Kõrvaklappideta. 

Tore oli, kuni otsa sai – ees ootas vaid argielu ja töö. 

Konets multfilma.