Kolmas päev: maa all, neljas: päälinna kõrgeim punkt, viies - koju

Slanicu soolakaevandusse minek algas samuti puhkuse mõttes õrjetult vara, kella poole üheksa ajal oli väljasõit. Kuna pool üheksa on siiski poolteist tundi hiljem kui eelmise päeva kella seitsmene minek olime natuke enam ärkvel. Ülejäänud bussisviibijate kohta seda öelda ei saanud, taas oli hämmastavalt palju magajad. Võibolla neil naabrid norskavad?

Sõit kestis taas üle kahe tunni, seekord tegi sohver ka ühe piruka- ja pissipeatuse. Kes mida siis kasutas, vähemalt jalgu sai sirutada. 

Meie ettekujutus päevast oli umbes selline, et bussiga viiakse meid soolakaevanduse sissekäigu lähedale, sealt siis kas treppide või liftiga maa alla, seejärel viiakse kättpidi kitsaid käike ning hiljem kujundatud saale vaatama. Kunagi käisime sama seltskonnaga Wieliczka soolakaevanduses, seal ronisime üle kuuekümne trepikäigu jagu allapoole, kolistasime kitsaid käike pidi ja lõpuks imetlesime suuri saale. No kui erinevad saavad kaevandused ikka olla, on ju?

Rumeenias on asjad teisiti. 

Maa alla veeti meid kohaliku bussiga, kaks kilomeetrit spiraali pidi alla ja alla ja alla, vahepeal tuli mõni teine buss vastugi. Finiš oli koopakeses, kus valitsev lõhn oli bussi heitgaaside vina, mida fantaasia võimendas. Turistid viibati käega edasi liikuma läbi puust vaheseinas oleva ukse, mis seejärel kolksuga kinni vajus ja.....ei mingit giidi, vaadake ise, mida teete. 

Ees paistsid suures saalid, mis tripadvisori piltidel olid sillerdavad ja müstilised.

Seda olid need ka oma silmaga vaadates. Mäetrollide palee, seinal vilkus tabloo, mis väitis, et oleme 210. meetri sügavusel maa all, õhutemperatuur on 13,3 kraadi ja õhuniiskuse näitu ma ei mäleta. Kõikjal oli sildikesi "libe põrand!" Ning hääled saalis sumbusud sinnadamasse kus need tekkisid. Juba kümne meetri kaugusel üksteisest oli raske aru saada, mida naaber hõikab. Tore, seega vaikisime. Esialgne hirm eksida kadus ruttu, külastajatele avatud saalid olid lihtsad ja hiiglaslikud, ei mingeid soppe ega tunneleid. Kolmekümne meetri kõrgusel lagede all oli näha puust galeriisid, hiljem lugesin, et neil kõndides kontrollib kohalik personal varisemisohtlikke paiku, et õigel ajal koopaid sulgeda. Nagu ajaloost lugeda on kontroll olnud vähemalt ühel korral ebapiisav, õnneks saime sellest teada päevi hiljem.

Jalutasime kõik vähegi võimalikud sopid ja urkad läbi, imetlesime koopas oleva kohviku mõrtsukhindu, soetasime suveniirsoola ja mõtlesime, kas oleks väga rõve mõnda seina limpsida. Jätsime limpsimata.

Mis kaevanduse ajaloosse puutub, siis on kohalikud kuraatorid võtnud eeskuju ERM-i omadest, valides eksponeerimiseks võimalikult uduseid pilte, lisades selgituseks hästi keerulise kirjapildi ja pisikese kirjaga sildikesi ning eksponeerides neid pilte nii pimedas, kui võimalik, pannes külastajale ette nööri, mis taandab pildid vähemalt poolteise meetri kaugusele. Lõrrrrrrrrr!

Telefon pilte täis, bussiga maa peale tagasi. Uskumatu kui pikk näib kaks kilomeetrit sellisel sõidul.

Õues paistis päike ja ootas meid tagasi viiv buss. 

Pärast seitsmetunnist võrdlemisi laiska päeva, sest buss-jalutamine-buss ei ole just väga kurnav, tuli meile nii loll mõte, et selliseid saab ainult välismaal pähe tulla. 

Üks noorik meie seltskonnast ei olnud kunagi Lidlis käinud ja Bukarestis ometi ju on Lidl. Seega - teele!

Lidl oli pea kolme kilomeetri kaugusel.

Me läksime jala.

Me oleme paksud. Ok, prisked. Täidlased.

Sel päeval käisime kokku üle 20000 sammu. 

Ma saan aru, kallid sportlikud lugejad, et teie teete need sammud lõunapausil ühe jala peal hüpates ära, aga halastage ometi...

Õhtul korteris päeva kokku võttes olime enda üle uhked.

Igatahes.

Neljanda päeva plaan oli kenasti paigas: Rahvuskatedraali ja Parlamendihoone külastus, seejärel kohalikule turule. Kell üks oli kavas parlament, seega, kuna hooned on lähestikku, tormasime kell kümme vutt-vutt katedraali. Kõik varasemad ekskursioonid sisaldasid läbiviijate poolt kindlat manitsust käia seda kirikut kindlasti vaatamas. Maailma suurim õigeusukirik, kohalik maamärk, seest kirju kui pühademuna, tuttuus ja moodne.

 Keegi ei maininud, et kirik on täiendavateks siseviimistlustöödeks aasta algusest saadik suletud. 

Me ei olnud ainsad, kes alt läksid, hoonet piiras hulk turiste, püüdes läbi aia mingeidki pilte plõksida ja mitte kõik ei olnud välisturistid. 

Mis seal siis ikka. 

Läksime oma koopasse tagasi, jõime veel kohvi, tegime aega parajaks ja lootsime, et parlamendis pole põrandaid värvima hakanud. 

Kui meie piletil oli juhised, et sisenema peab peasissekäigust, siis kui uks, mille lõpuks leidsime oli peasissekäik, siis olen mina mäetroll. Õnneks olid turvamehed viisakad juhatama kui valesid uksi tormijooksuga vallutada püüdsime. 

Kotid-joped läbi valgustatud, turvaväravad piiksuma aetud, esialgne pettumus, et pildistada hoones ei tohi silutud selgitusega, et tohib küll pildistada, ainult turvaalad ja turvameeskond ei tohi pildile jääda ning giid alustas. Rumeenia parlamendihoone on suuruselt maailma kolmas, kaalult maailma raskeim, ulatub maa alla napilt vähem kui maa peale, selle osaks on paarkümmend kilomeetreid linnaaluseid tunneleid, milles in ka Top Geari napakad rallit sõitnud ning kolossi ehitamisel on kasutatud pea täies ulatuses ainult Rumeenia enda toodangut ning maavarasid. Ja see kõik, kui just Top Geari osa välja arvata, ühe suurushullustuses diktaatori kapriisi rahuldamiseks. Diktaatori, kes selles lossis elada ei saanudki, ta hukati enne kui maja valmis. 

Muide, rumeenlaste oskus vältida diktaatori saatuse selgesõnalist kirjeldamist on tähelepanuväärne. "Siis toimus revolutsioon" on nende lause, nende päevade jooksul kuulsime seda kümneid kordi. Kõik. "Siis toimus revolutsioon ja alguses oli tõsine plaan parlamendihoone lammutada".

Hoone jäi alles, ehitati lõpuni ja kasutatakse nii sihtotstarbeliselt kui ka monumendina rahva oskustest. 

Meie giid rääkis innukalt hoonest ning kui tuli aeg lisaküsimuste esitamiseks oli näha kuidas teda häirisid küsimused poliitika kohta, mida grupist esitati. Poliitika on alati midagi, millele head seletust pole.

Muide, Rumeenia parlamendi ballisaali (pildil) saab 2000€ eest rentida, kui kellelgi on sünnipäev või midagi plaanis. Lihtsalt mainin.

Klassiühiskonna tippude palee üle vaadatud, järgmine sihtkoht oli kohalik turg. Seltskonna kolmas liige oli veendunud, et just turg on õige koht kust kaasa osta kohalikku ploomiviina. Seda otsides langes ta kolinal AI lõksu, too tõlgendas ploominapsu otsimist puskari hankimisena ja kirjeldas üksikasjalikult kuidas teha vahet heal samakal ning viletsal, sealjuures kordagi kasutamata sõnu "samagonn" või "puskar", seega me kaaslane kõndis letist letti ja otsis valjuhäälselt taga țuică't. No praktiliselt sama tegevus kui käia Nõmme turul ja hõigata "halloo, kellelgi salasuitsu on pakkuda?"

Palinkat ostsime lõpuks poest. Kommi ka, et oleks millega koduste hambaid rikkuda.

Viies päev oli äralennu päev. Väsinud, muljeid täis, igatsus oma voodi järele hakkas aina enam esile tulema. Ümberistumisega lend kestis pea seitse tundi ja kui sinna sõidul oli elevus üle väsimuse, siis tagasiteel oli tunne kui närtsinud nõgesel.

Õnneks maandus meie lennuk mõni aeg enne ajakirjandusest läbi käinud eksinud drooni saagat, seega südaööks olin juba kodus.

 

Karpaadid, lossid ja Daciad

 

Mida teha kui teatrikamba semude peas hakkab idanema mõte elu esimesest lennureisist ja üks neist näib samal ajal olevat veendunud, et õnn ootab teda Rumeenias? 

Õige, tuleb korraldada reis Bukaresti. Sooduskampaania ajal pea pool aastat tagasi soetatud piletid, mitme kuu eest broneeritud majutus ning nädalate eest valitud kohalikud ekskursioonid – isetehtud pakett saigi valmis. Kaaslased uurisid ette võimalikke klimaatilisi tingimusi – ennustus oli, et „see on kevade kauneim õitseaeg, õitsevate kirsside ja tulpide tipphetk“. 

Reaalsuses leidsime end samalaadsest, kohati jahedamast kohast kui kodumaa. Oligi tore, ei ajanud higiseks. 

Kõndisime palju, lasime end sõidutada veel rohkem, kohati olime kolmekesi ainsad, kes ekskursioonide ajal bussis ei maganud, vaid võõrast maad silmadega õgisime. 

Iga minut oli seda väärt. 

 Esimene päev. Tallinn – Riia – Bukarest. „Lennureis algajatele“ 

 Pole ma isegi mingi lennureiside guru, aga päris esmakordseid oli tore vaadata. Elevus, põnevus ja akna külge kleepumine nagu esimestel lendudel ikka, ma teen sedasi praegugi.

Meeldejääv meile kõigile. 

Bukarest ja Bolt. Selle kirjutan lihtsalt infoks inimestele, kes tahavad ise midagi sarnast ette võtta: kui tellite sõidu, siis ärge väljuge auto ootamiseks lennujaama parklast nr 2. Tee ääres seisjatest sõidab teie vedaja sirge näoga mööda. Ainsad, kes teist hoolivad, on meeeeeeeletult pealetükkivad ametlikud taksojuhid – nad võivad (ja teevad seda!) teist neli-viis korda mööda sõita ja end pakkuda stiilis „minu säär on sirgem, äpitaksode juhid petavad ja on muidu koledad!“. 

Sõidule saime lennujaamast kilomeeter eemal – asi näis algul hullem, kui tegelikult oli ja väike jalutuskäik ei murra kedagi. Järgmiste päevade jooksul oli veel üks kummaline juhus, kus tellitud Bolt taas mööda sõitis ja meid järgmisele juhile „andis“. Tõenäoliselt oli põhjuseks see, et meid oli kolm ja juhil oli esiiste poekraami täis. Muidu: soovitan, süsteem toimib hästi, hinnad on talutavad. 

Viis päeva, neli ööd, kahe magamistoaga ja elutoa diivaniga korter viiesaja meetri kaugusel Bukaresti parlamendist, vaatega

parlamendihoonele. Parlament on see lipu ja sammastega asi, mis meie aknast avaneva põhivaate kohal paistab. Ausõna, meie korter ei mätšinud õuevaatega. 

Tohutute kontrastide maa. Majad, mille üks ots on kokku vajunud ja teises otsas müüakse mööblit. Pompöössed linnaväljakud ja viis päeva vedelev surnud rott kõnniteel. Liiklus, mis teeservast jälgides viib infarkti äärele, ja samas on vöötrada tee ületamiseks üllatavalt ohutu. Bukarestis elab inimesi enam kui Eestis terve maa peale kokku. Olin esmakordselt linnas, kus helitaust oli nagu Ameerika filmis – alati, igal ajahetkel oli kuulda sireene. Kiirabid, politsei, tuletõrje – neid oli erinevate kirjade ja värvidega, sireenidki olid erinevad. Politseiautode tavarežiim on „disko“, ehk siis punane ja sinine vilkur korraga. Uurisime välja, et seismamajäämise signaal autojuhile on sinine vilkur koos sireeniga. 

Mitte et meil seda vaja oleks läinud. Tavaautojuhid lebavad oma signaalidel vist kogu aeg kõhuli otsas, politsei jalgsipatrullid vilistavad iga väljahingamise ajal – lärm linnas on meeletu. 

Jube põnev oli. 

Esimesel õhtul käisime läbi teekonna meie majutusest kohani, kust pidid järgmisel kahel hommikul algama ette ostetud bussiekskursioonid. 

Mõnekilomeetrine jalutuskäik mööda Rahvusliku Ühtsuse bulvarit, üle Dâmbovița jõe, Võidu tänavat pidi üles – ja me olime juba mattunud arhitektuuri uskumatu segaduse alla. Juugendstiilis hooned vaheldumisi kurat-teab-mis-majadega ümber hiiglaslike linnaväljakute, CEC-panga maja, mis valgel ajal on kuidagi

tolmune ja kaame, kuid hämaruse saabudes müstiliselt valgustatud, Macca–Villacrosse’i passaaž, mille sisu on tegelikult … no ma ei tea … õllekas, kuid välimus kuninglik,

Ja nii edasi ja nii edasi. Kandiliste betoonmajade vahelt võib leida pöidlaotsasuuruse nikerdusi ja kivipitsi täis kiriku ning mõnda tänapäevase välimusega poolikut ehitist lammutatakse selgelt enne selle valmimist. 

Kui me oma vantsimisega Ülikooli väljakule jõudsime, olime juba pealaeni muljeid täis. Õudne. Äge. Mõlemad korraga.

Järgmisel hommikul oli meil äratus kell viis. Aega oli muidugi laialt käes ekskursioonibussiga kohtumine oli tegelikult kell pool seitse ja pealevõtmiskohani paarkümmend minutit jalutada –, aga jah, inimesed on erinevad: mõned eelistavad hommikuid alustada aeglaselt ent vara. 

 Brani loss, Peleși loss, Brașovi vanalinn.

 Vahemaad on Rumeenias pikad. Võib-olla mitte küll kilomeetrites, kuid ajas kindlasti. Ummikud linnades ning maanteedel on kenasti ekskursioonide aja sisse arvestatud. Kümnetunnine väljasõit on kökimöki, sõiduaega kasutas enamik ekskursiooniseltskonnast norskamiseks. Meie ei raatsinud – silmad muudkui õgisid maastikke. 

Aga te muidu ikka teate, millega Brani lossi seostatakse? Jaa, tublid – see on loss, mille Bram Stoker kuulsaks kirjutas. Ise ta sinna küll kunagi ei jõudnud, aga näe, inimesed üle ilma käivad siiani seal Draculat otsimas. Giid jutustas meile tolle lossi tegelikust ajaloost: teutoonide lobudik, sakside kiviloss, kuninganna Maria residents, lagunemine, kommunismi võidukäigu lõpu järgne tagastamine kuningasoost pärijatele ja lossi taastamine muuseumina. Omanik hoiab lossi korraga müügis ja samal ajal ka muuseumina avatuna, kuid giid manitses meid: „olge ettevaatlikud, mida te vaatate!“, sest lossisene väljapanek on kompott pärisajaloost, Draculast ja Vlad Țepeșist. Too viimane – meie jaoks Drakula prototüüp, maailmas üks sadismi õpikunäide, rumeenlaste ajaloos rahvuskangelane – pole sellesse lossi oma jalga kunagi tõstnudki. Giidi sõnul oli tegemist tubli vabadusvõitlejaga, kelle kõrvalhobi oli moslemite teivastamine searasvaga libestatud tokkidega ja teivastamise saadustest paarikümne tuhande tüvega metsa moodustamine. Ma tahaks kuulda, kuidas ta seda lugu mõnele türklaste grupile räägib. 

 Järgmine sihtkoht oli Brașov. Linnaväljak, mida ajalooliselt kasutati turu- ning avalike hukkamiste platsina. Lossivärav, kus Vlad Țepeș olevat kohtunud ühega oma paljudest armukestest, saksa soost Katherinaga, kellega sel seelikukütil olevat olnud kuus last. Tolle hoone vastas oli olnud kvartal lihtrahva jaoks, kus tegeleti muu hulgas nõidade põletamisega. (Mulle hakkas juba tunduma, et giidil on hobiks kõikvõimalike hukkamisviiside ja -kohtade kataloogimine.) Protestantlik kirik, mida kutsuti „Mustaks kirikuks“, kuna selle müürid on kunagisest põlengust mustunud. Nagu Tallinna Toomkirikul, on ka sel kirikul kõrvaluksed madalamad kui ehitamise ajal loodud, sest põlenguräbu ei koristatud taastamise ajal seinte äärest ära – pinnas müüride ümber tõusis, uued uksed said madalamad. „Kui tahate, võite kirikusse sisse minna, aga seal on igav – protestantlik kirik, teate küll, pilte pole ja …“ 

 Oh seda bütsantslikku edevust … 

 Seejärel lasti meid linna peale lahti. Ronisime kahte torni – jäänukid mingitest tuvastamatutest linnuselõikudest –, sealt sai üle linna vaadata ja pilte teha. 

Käisime linnaväljakul söömas, valides puhta kohalikud road: leivapätsi sees oasupp, kapsarullid ja hakklihavorstikesed ning kolme peale sõõrik moosi ja hapukoorega. Sööge alati midagi kohalikku. Hea oli. Üks maja luges küll meie suutäisi söömise ajal, see näis kahtlane.

 Peleși loss. 

Euroopa esimene loss, kus oli keskküte, elekter, veevärk ja midagi veel, mida ma olen unustanud. Kommunistide diktaator Ceaușescu olla kunagi tahtnud sellesse lossi oma pesa teha, aga teda hirmutati, et kohalikud ei pruugi olla väga lojaalsed ja metsad on ümberringi väga mürgiseid seeni täis … mees oli (khm) pisut paranoiline ning loobus oma plaanist. 

 

Loss on riiklik muuseum ning nagu riigiga ikka lood, on tegu kehva ärimehega – paar päeva nädalas ei ole loss avatud. Meie sattusime sinna ühel neist päevadest. Jalutasime aias, näppisime seinu, kuulasime jutte karudest, kellest kohalikud metsad kubisevat, ning kogu lugu. Õnneks oli nii aias kui lossiõues piisavalt vaadata, kuigi väike  kahjutunne jäi sisse. 

Tagasi jõudsime pimedas. 

Noh – vanad ja väsinud. Järgmise päeva väljasõit pidi algama pool üheksa, ärgatud sai ju ka varavõitu. 

 Vein, kerge näks ja magama. 

 Järgneb…

Botaanikaaia kõrvalring ja elu, mis ei küsi marsruudist

by W

Tere hommikust, üks virgutav jalutuskäik kulub ikka ära

Järgmisel päeval ärgates tegime eelmist hommikut järele, sest milleks toimivat asja muuta. Kohv ja Maaka küpsetatud pannkoogid, mida sõime lõhetäidise ja majoneesiste salatijäänusega.

Seejärel lonkisime “kodu” kõrval olevasse trollipeatusesse, et botaanikaaeda sõita. Lonkisime ja loperdasime ja laperdasime seepärast, et Riias ei teata, mis asi on lume rookimine (ja MuPo), vähemalt kõnniteedel mitte. See oli pigem tasakaaluharjutus lume, jää ja sulalompide vahel kui jalutuskäik.

Peatuses algas üritus nimega Rīgas Satiksme ühistranspordipileti äpp.
Maakas võitles tehnoloogiaga, mina, juba pileti ostnud, pööritasin silmi nagu kohalik lätlane, kes 10 aastat äppi kasutanud. Lõpuks saime ka Maaka pileti kätte ja siis selgus, et trollini on 20+ minutit aega, ümber peab istuma, midagi veel… ja üldse.
Mõtlesime korraks. Vaatasime sogaseid tänavaid ja autorataste alt pritsivat pori. Mõtlesime veel korraks. Ja võtsime Bolti. Hinnad olid vahepeal aastavahetuselt tagasi lobjakasse argipäeva kukkunud, nii et saime seda endale lubada.

Bolti juht oli pisut familiaarne ja nimetas Maakat devuškaks, aga õnneks oli suurema osa teest vait. Lõpuks viskas onkel meid maha täpselt õiges kohas, mis osutus pisut valeks kohaks. Aga seda pigem Maaka tellimuse tõttu, sest tellimise hetkel polnud tal viitsimist detailidesse süveneda. Ja lõpeks oli botaanikaaed siiski kusagil poole km raadiuses teisel pool suurt neljarealist teed.

See oli päris hea vale koht, 50 meetri kaugusel seisis Circle K, kus müüdi e-sigarette. Tõsi, minu jaoks täiesti tundmatuid, aga ükski narkomaan ei ole bränditruu. Varustasin end ja võtsime uuesti Google Mapsi lahti.

Teatasin Maakale asjalikult, et peale ristmiku ületamist tuleb minna umbes 450 meetrit vasakule ja seal peaksid olema botaanikaaia väravad. Maakas vaatas vasakule. Seal oli riialik rookimata tee, rohkem loomarada kui kõnnitee ja siis vaatas paremale, kus oli kunagi midagi natuke kühveldatud.

Maakas teatas resoluutselt, et tema vasakule sellele lehmarajale ei lähe, sest tal ei ole usku, et see millegi heani viiks, kõige vähem botaanikaaiani. „Me peame minema paremale ja otse”, teatas Maakas, „sest seal on tsivilisatsiooni jäljed”.
Me läksime.

Kahlasime seal poolroogitud teel vapralt, kuni umbes poole kilomeetri pärast jõudsime millegi väravat meenutava juurde. Väga lootustandev. Kahjuks oli see kinni mis kinni ja värav koosnes teravaotsalistest metallpiikidest, millest üle ronimine ilma soolikaid välja laskmata ei tundunud realistlik plaan.

Isegi Maakas hakkas kahtlema. „Äkki oleks ikka pidanud sinna vasakule minema, kas pöörame tagasi...”
„Ei, nüüd me läheme sinna, kuhu SINA tahtsid, jätkame”, teatasin põhimõtteliselt. Isegi kui see ei olnud arukaim vastus.

Ja siis tõmbasin draama käima. Täiemahuliselt.
„Sa ei usalda mind ikka üldse! Mida ma sulle teinud või tegemata jätnud olen?!“
Maakas arvas, et ei midagi, ja et ma pole ISEGI kaartidega eriti eksinud. Aga ometi ei suuda ta mind usaldada enam kui enda 50/50 tõenäosusega vaistu. Õige. Ise tehtud, hästi tehtud.

„Me peame teraapiasse minema, see ei ole enam normaalne ega eluterve“ undasin ja loopisin jalgu kahte kaarde nagu käärinud akaatsialehti söönud kaelkirjak. Põhjus oli lihtne ja proosaline. Jalad olid märjad. Mul olid tossud, mitte saapad. „Ära nüüd haigeks jää ja pane kindad kätte”, hädaldas Maakas.
Botaanikaaia väravast oli asi ikka veel kaugel, kuigi me nägime vahepeal üle aia palmimaja ja asju.

Rühkisime edasi. Pärast umbes 15 hektari jagu botaanikaaeda, väljastpoolt, lisaks autoremontide hoove ja elumaju, jõudsime lõpuks botaanikaaia väravateni. Sellisteni, kust külastajaid sisse lasti. Ja nende kõrval, seekord paremal, paistis ristmik, kust me alguses teele olime asunud.

Karma ja universum olid seekord efektiivsed. Maaka devuška tiitel kestis täpselt seni, kuni piletitädi Maaka „2 grownups” peale Maakat uuris ning küsis, kas üks ei peaks mitte seenioripilet olema. Maakas vastas, et tal ei ole vastavaid dokumente kaasas, kuid oli ilmne, et tõendeid pole vajagi. „Raha seegi”, ohkas Maakas soodustust saades.

Botaanikaaias

Botaanikaaed oli pea 10 cm lume all, kaasa arvatud enamik silte, mil lumemütsid peas. Orienteerusime hea usu, vaistu ja kerge pettumuse najalt. Värava lähedal võiks ju vähemasi elupuid, rododendroneid või muid talves elumärke ilmutavaid isendeid olla.
Suundusime siiski lootusrikkalt palmimajja. See osutus säästumajaks. Rikastel inimestel on korter ka suurem ja palmide loendamiseks piisanuks vabalt saekaatrimeeste näppudest. Ühe käe omadest.

Aga vähemalt oli seal soe ja roheline ja ilus. Ja mis peamine, Maaka lemmikpuu, araukaaria, oli kohal. Päris suur versioon ka. Istuda sai. Istusimegi, kõlgutasime jalgu ja vaatasime, mida parasjagu vaadata oli. Vaikne, rahulik, kergelt niiske ja troopiline „kusagil on suvi, soe ja meri” illusioon põhjamaises lumes.

Edasi hakkasime otsima mingit lillemaja. Selle leidmine polnud lihtne, tabasime asukoha lõpuks ainult selle järgi, et ühest räämas hoonest kostus inimhääli. Selgus, et see oli ühes tükis liblikamajaga, mille kohta me teadsime juba ette, et „talvel suletud“. Jälle selline niru teine. Aga istuda sai. Jalgu sai kõlgutada. Ja imetleda mingit põõsast, mille õied olid valged nagu Läti majonees.

Majoneesipõõsas, Maaka foto

Kaktusemaja oli suletud. Ukseesise järele otsustades ei olnud seal isegi personal kaua käinud.

Kokku ei läinud meil botaanikaaias üle poole tunni. Ausalt öeldes pole see koht, kuhu talvel sattuda, aga me pidime seda ise teada saama. Lõppkokkuvõttes ju ei kahetse.
Maakas lehvitas väravas piletitädile ja purjetasime teeäärsesse Circle K tanklasse. Tellisime taas Bolti, et vanalinna kulgeda.

Vanalinnas

Vanalinnas suundusime loomulikult kohustuslikku Mustpeade majja, mis pakkus pisut enam põnevust kui botaanikaaed. Eriti kelder. Seal oli päris elu- ja ajalugu. Ülemised ruumid seevastu olid üks suur toretsev inimedevuse kõle laat, kust me täiesti siira “meh, oeh, võeh” tundega lahkusime.
1,5x1,5m maalide kuldsete ornamentidega üle võlli pildiraamid vanadel „tähtsate inimeste” jäädvustamisel olid sellised, et kisuks oma raskusega iga tänapäevase küprokist paarismaja kokku.

Edasi kõndisime läbi vanalinna ja peatusime väikeses poekeses, mille ukse kohal ilutses lakooniline silt “Loto”. Maakas ostis Eurojackpoti pileti, kaks suurt segast lätikeelset kraapimispiletit ja minu tungival nõudmisel ka pudeli vett.
Kraapisime ukse taga oma pileteid müntidega, kui meie juurde ilmus inglise keelt kõnelev keskealine seljakotiga Läti kerjusonu. Kuna me ei kraapinud välja mitte midagi ja meid ootas edasi tavaline materiaalne olelusvõitlus, jätsime mündid endale. Kerjus porises midagi, mis ei olnud enam inglise keeles ega ilmselt mitte nii kena kui esimene pöördumine, ja sisenes täpselt sinna, kust me ise just välja tulnud olime. Ehk läks tal seal paremini.

Teekonda jätkates läbisime vanalinna ning kodu poole suunda otsides oli Maakas minu kaardilugeja otsuste osas juba märgatavalt leplikum ja püüdis usaldada. Ta, vaeseke, oli tülitsemiseks ja järgmiseks kvartalitiiruks lihtsalt liiga väsinud. Kasutasime ära hommikul ostetud transpordipiletid ja jõudsime sekeldusteta kodutänava otsa. Keerasime taas Rimi poole. Sel korral oli plaan eile edasi lükatud nuudlivokk. Ostsime Pad Thai kastme, munanuudlid ja porgandi, muu oli „kodus” olemas.

Sumpasime poesaagiga „koju”.

„Kodus”

Maakas otsustas veidikeseks reklaamipausile minna. Ehk horisontaalasendis elu üle järele mõelda.
Mina olin lihtsalt tüdinud, sest märjad jalad, suur linn, jube palju (kaudselt) sotsiaalne olemist ja täiesti arusaamatut teksti ajavaid inimesi.

Enda ja Maaka käimad kuivama pannud, alustasin kõige tähtsamast ehk alkovarudest. Ärasõidueelsel õhtul tuleb kõik manustada, mitte raisata on põhimõte. Kui rummijäägid olid piisava julguse andnud, asusin porgandi koorimise ja tükeldamise kallale. Meie ontliku majapidamise ainus puudus oli korralik kokanuga. Õigemini, et seda ei olnud. Valikus olid suur leivanuga ja lauanoad. Porgand näis kui vaenlane.

Ühel hetkel hakkas Maakal mu pingutusi vaadates minust ilmselt kahju. Ta maandus laua teise otsa ja küsis, mida ta teha saab. Ekspluateerida ma oskan. „Võid lõhe koorida ja tükeldada, nii 2x2cm, paar muna kloppida, jääsalati hakkida, jooksvalt nõud pesta - valik on lai, tööpõld lopsakas!” Maakas vist hakkas oma abivalmidust kiirelt kahetsema, aga desertöör ta ei ole. Eriti mitte siis, kui laua ääres on hea seltskond ja laual veidi juua.

SEE kõne

Kui olime kokkamisega umbes poole peal, helises mu telefon. Nime nähes sain kohe aru, mida sealt tuleb. Teine selline kõne mu elus. See ei olnud „kuidas läheb, head uut aastat“, mida jaanuari alguses nagunii üle toodetakse. See oli, et vanaema ei ole enam. Ei helistaja ega minu oma. Ja mitmete teiste. Ärasaatmine kell X, kohas Y, päeval Z.

Ei saa öelda, et see oleks olnud väga ootamatu, pea sajandi vanuste inimeste puhul šokiefekt puudub. Aga kas see on kunagi päriselt oodatud...

Me ei olnud mu täiskasvanueas väga lähedased. Mõlemad kinnised, kanged ja väljast vaadates tuimad nagu tanguvorstid. Aga lapsepõlves, inimeseks kasvamises ja arusaamade kujunemises oli tal üks märkimisväärsemaid rolle. Nagu ilmselt kõigil meie sealt liinist. Mõju, mis ei küsi luba, mõju, mis jääb.
Ja mulle jääb alatiseks see kulinaarne latt...

Info lõi tugevamalt, kui ma oleks arvanud. Tammusin umbes pool tundi nagu puuriloom aknast välisukseni ja tagasi. Peas sadu mälupilte, poolikuid mõtteid ja küsimusi. Pliidist möödudes vastasin Maaka küsimustele robotlikult, juhendasin, mida selle söögiga edasi teha.

Õhtu

Kui tiimitöösöök valmis sai, soovitasin Maakal soojalt süüa. Ise nagu ei tahtnud. Ütlesin ausalt „ma eelistan praegu joomist“, sest tundsin end kainemana kui vastsündinu ja see oli kahtlane seisund. Ei sobinud hetkesse.

Lauamängud ja tavapärane üksteise, ja üleüldse kogu maailma, nöökimine jäid ära. Selle asemel rääkisime elust, surmast, inim- ja peresuhetest ning muust kraamist, kuhu me tavaliselt väga ei satu. Mitte seepärast, et ei julgeks, vaid igapäeva ei ole seda vaja. Seal on niigi probleeme. Seekord oli vaja. Jutt läks kohati päris tumedaks, aga mitte halvas mõttes. Oli abiks.

Südaöö paiku andis kõht siiski märku, et tema leinast ei huvitu ja pannkookidest on 12+h möödas. Tõstsin taldriku ette. See nägi sama segane välja kui mu peas toimuv, aga söök oli hea. Päriselt hea.

Pärast seda võtsin kahekordse unerohudoosi.
Mõni öö ei ole kohe kindlasti mõeldud ärkvel olemiseks.

Kodutee

Järgmisel hommikul murdsime pannkoogitraditsiooni, oli hoopis omlett ja kohv. Seejärel kulgesime Bolti abil umbes veerand üheteistkümneks bussijaama. Bussijaama juures on teatavasti turg ja ma armastan turge. Eriti seda osa, kus on toit. Seal Riia turul võiks ausalt veeta rohkem aega kui botaanikaaias, ilma et peaks seitset eurotki kulutama. Kuigi tegelikult kulutaks palju enam kui oleks aega murdosake sellest küllusesarvest taldrikule vormistada.

Paraku jäi aeg napiks ja pidime taas ronima mugava Lux Expressi peale. Teekond oli natuke igav, aknast vaadates ei saanud hästi aru, kus välismaa lõpeb ja kodumaa algab. Sama hall, sama mets, sama tunne. Ainult aruaadavas keeles maanteesildid andsid muutusest aimu.

Vaatasime netist üle Eurojackpoti numbrid. Taas tühjad pihud.

Veidi enne Vana-Pääsküla peatust teatasin Maakale dramaatiliselt, et „ma jätan su nüüd maha.“
Maakas vastas rahulikult, et „järgmise reisini. Oota, kontsert on ka enne.“

Mhmhm, jah, just nii.
Kuigi… järjekordi võiks ju tegelikult ka vahetada.

Tuvisööt peas, õlu käes ja kaelkirjak ees

 

by W

Kuidas me Riiga sattusime

W: "Kas sa kirjutaksid mulle sooviloo, milles muumitrollid tädi Milvile jõuludeks külla tulid, glögi ja jõuluporteriga, ning kui tädi Milvi lõpuks pohmakast toibus, avastas ta, et on jälle üksi, külalistest mälestuseks vaid uus elevandi p*seaugumustriga tapeet esikus ja elutoas?"

Maakas: "Saad, võibolla p*seaugumustri tsenseerin välja."

W: "Näh, miks ometi?"

Maakas: "Ma ei saaks peast pilti, kuidas seda tapeeti trükitakse, see pole ilus fantaasia."

W, paar päeva hiljem: "Kus mu soovilugu on?"

Maakas: "See oli väga keeruline, ma pole muumitrolle lugenud, muide."

W: "Muumitrollid võib asendada naksitrallidega ja elevandi kaelkirjakuga."

Maakas: "Kaelkirjak? Me peame ikka Riia loomaaeda minema."
Me oleme sellest varemgi rääkinud, Maakal oli juba ammu õudselt kaelkirjakut vaja.

W: "Aga kes meid keelab, kas ajan aastavahetuseks piletid ja broneeringud korda? Häid taude ja murde ei maksa niisama raisku lasta?"

Maakas: "Aamen!"

Süümekad

Tegin tarvilikud protseduurid ja siis tuli auk.
Kui jalad kannavad, pea pidevalt ei pöörita, öösel tablettidega magad ja tuju on "okei, ma elan veel veidi," siis miks selline inimene Riia asemel tööle ei lähe? Soigusin mitu päeva, Maakas pidi korduvalt kinnitama, et "me peame minema, kaelkirjak ootab!" Ma ei tea, kas kaelkirjak ootas, aga Maakas küll, nii et me siis läksime. Füüsiliselt bussiga Riiga, moraalselt ja vaimselt süüpinki. Vähemasti mina.

Veiplux, rsk

31.01. hommikul lonkisime Balti jaamast läbi üsna inimtühja linna Rävala pst Veipluxi, kust ma tahtsin soetada kuu e-vedelike ja kapslite varu. Pood pidi avatama 10. Jõudsime pool tundi enne avamist, nii et sügelesime poe ukse taga tuule ja lörtsi käes, ümberringi uudishimulikud tuvid.
Järsku ehmatas miski linnuparve lendu ja üks pooletoobine eksemplar pani keset ülekäigurada pea ees mööda asfalti, nii et udusulgi lendas kahte lehte. Jõllitasime sündmust jahmunult ja muutusime murelikuks: tal on nüüd küll jope vooder läinud, talv alles ees ju. Linnatuvidealane filosoofia jäi aga pooleli, sest kusagilt ülevalt avati aken ja mulle visati kaerahelbeid pähe. Hoolimine ja tuvisööt oli ilmselt selle liigutuse nimi.
Kell 10:13, olles kaerahelbed maha raputanud, kõndisime endiselt kinni oleva Veipluxi juurest bussijaama. Loodame, et töötajal, kes pidi kell 10 avama, ei ole väga rasket haigust või perekondlikku õnnetust.

Riias

Bussisõit kulges märkimisväärsete sündmusteta: Lux Express on täitsa mõnus. Vee, kohvi, WC ja meelelahutuse osas muretsema ei pea. Ainult Maaka ratastega seljakotti tuleb suhtuda ettevaatusega, see tilgutas mulle ülalt riiulist porivett pähe. Ja lõpus vigisesin veidi, et "mina bussist välja ei tule, film kestab veel 20 minutit!" Aga noh, Maakat ei saa tundmatutes kohtades üksi uitama lasta, sellest tuleks ainult mingi jama, pidi minema.
Bussijaama WC oli retro, tädiga, kes müntide eest pileteid müüs. 0.50 oli sissepääs. Tõstsin 2 näppu üles, andsin viieka, vastu sain euro ja tšeki, millel oli 4x0.5. Nii grandioossete plaanidega me sinna peldikusse ka ei läinud, aga me ei hakanud väljamaal esimese asjana tüli kiskuma.

Boltisime bussijaamast kesklinna servas asuvasse majutusse. Varnu Apartments. Kuigi ma olin viisaka inimesena teatanud, et me saabume 16-17 vahel, ei olnud me saanud infot, kuidas tuppa pääseb. Maakas helistas ja meile lubati läbi Bookingu saata koodid. 15 min hiljem neid veel ei olnud, nii et Maakas helistas uuesti ning me saime need SMS-iga. Alt uks tuli kenasti lahti, kuid üleval võtmekarpi avades oli seal vaid tühjus. Maakas helistas. Omanik saabus ca 10 minutiga ning andi meile tagavaravõtme. Õige olid eelmised elanikud tuuri pannud.

Vaatasime elamise üle, leidsime, et sinna võiks lausa sisse kolida, sest kõik, pesumasinast ja triikrauast soola ja toiduõlini, telekast, magamisasemest ja kolmest supipotist rääkimata, oli olemas.
Läksime nii 100m kaugusel asuvasse Maximasse, nimekirjaga, mille ma Maakal bussis koostada olin lasknud. Et ta tühja kõhuga poes liiga impulssiivseks ja loominguliseks ei muutuks. Teda on raske korrale kutsuda.
Esimesena oli kirjas kala! Saime viimase lõhefilee, see oli 1.5 kg. Kinnitasin Maakale, et see ei ole probleem. Mune, majoneesi, hapukoort, tilli, sidrunit, kurki, tomatit, jääsalatit, marineeritud kurki, musti oliive, sibulat. Õlut, rummi, Riia vahuveini, Pepsit, toonikut.

Kassas oli meie ees heatujuline Läti proua, kes oli tähistamist varakult alustanud ning leidis, et teistel peab olema sama tore kui temal. Ta eraldas enne oma ostude kotti pakkimist ühe kiivi ja ulatas selle Maakale mingite segate tervitus- ja armastusavalduste saatel. Maakas kohmetus ega teadnud, kuidas Läti etiketi järele sellisele situatsioonile peaks reageerima, aga võttis vilja vastu.

Tallinna tänava Maxima saab meilt 2 tärni, sest ei müünud valget Bacardit.

Maxima kotid käes “koju” tagasi jõudes olime ausalt öeldes läbi. Üks vigane, teine segane, klassikaline koosseis. Tõmbasime hinge, avasime õllepurgid ja tegime nagu tõsiste plaanidega inimesed ikka. Ehk panime paika tööjaotuse. Maakale lõhe roiete nokkimine ja silo hakkimine, mulle munade keetmine, tartarkaste, kala praadimine ja see kõige tähtsam amet, et klaasid vahepeal tühjaks ei saaks.
Majonees oli imelikult lumivalge...
Saime hakkama. Läbi rummiaurude ja kala praadimise lõhna, mis nüüd ilmselt igaveseks ühe Riia vana maja puitseintesse imbus. Jopedese ka.
Tulemus oli täitsa söödav, aga eks nälg oligi juba kõhus mürglit tegemas.

Lõhe ja asjad

Pärast sööki üritasime telekat käima saada, krdi keeruline mitmepuldiline projekt, aga me ei andnud enne alla kui Läti muusikakanali kätte saime.
Ja siis jõudis Maakas teadusliku järelduseni, et selili ja külili seedib (joonud) inimene paremini. Pidin temaga peale testimist nõustuma.
Magama oleks tahtnud jääda, ühes oma pea- ja kõhutäiega, aga kui vana-aasta õhtuks on juba nii kaugele tuldud, siis polnud tagasiteed. Tuli enne südaööd õue minna, mööda lumerohkeid tänavaid lonkida ja mingi pargi servas ilutulestikku vaadata. Kohustuslik kultuuriprogramm.

Tundus, et sel üritusel olid virgutavad mõjud. „Koju” tagasi jõudes tegi Maakas veidi pannkooke ja mina Riia vahuveini lahti. Lõpetada me kumbagi ei suutnud.
Kõiki oma tablette ma ka etanooliga segi võtta ei julgenud.

Riia loomaaed

Järgmisel hommikul manustasime kohvi, öiseid pannkooke eilse lõhe ja tartar salatiga ning süvenesime küsimusse, kuidas loomaaeda saada. Selgus, et Riias on 1. jaanuaril ühistransport tasuta, Bolt aga küsib 5,7 km eest 30 eurot. Aastavahetuse järelmõjud. Valik oli loogiline, sõitsime trammidega nagu lihtrahvas ikka.

Loomaaed (7.-€) oli vaikne ja lumine.
Paljud elukad olid ilmselt veel ilutulestiku traumajärgses šokis, peidus ja halva isuga. Aga piisav hulk elajaid oli end juba kokku võtnud, nii et nägime kogu raha eest. Meie missioon oli muidugi kaelkirjak. Sinna jõudsime väärikat ringi pidi. Flamingod, marmosetid, hülged, pelikanid, leemurid, vahepeal lakkhunt, kaamelid ja puuma. Kotkalised, kakulised, kullilised. Korralik loodusdokk.

Ja siis tuligi üks kõrgemat sorti hoone. Žirafju māja! Toas oligi kaelkirjaks. Lausa kaks. Nagu päris. Muster seljas, jalad ja kael pikad, sarvemuhud peas, tobe rahulik ilme ees ja hein suus. Mida nad mälusid täieliku ükskõiksusega maailma, aastavahetuse ja meie suhtes.
Nagu Maakas juba mainis, oli tema suurimaks elamuseks kaelkirjakusõnnik. Et nii väike. Ma nentisin, et see hoone seal ei lõhna üldse kui mingi sõraliste või kabjaliste hoone, vaid meriseapuur. Et raudselt lasevad seal mingid suuremat sorti s*tturitest eksemplarid ringi ja eksitavad naiivseid inimesi.

Olles žirafju mājas ekskrementide „lahkamise,” elukate imetlemise ja piltide klõpsimisega nirvaanalähedases seisundis ära käinud, võtsime end kokku ja suundusime krokodilli otsima.

Lisaks krokodillidele ja auto ratta läbimõõduga mustadele veekilpkonnadele leidsime ka konnad, triitonid, tarakanid, tarantlid ja muud võluvad olevused. Maakas ka maod, mulle ussid üldse ei sobi. Brrrrhhhh. Soomlasi ja prantslasi näidati seal troopikamajas ka.

See ongi tädi Milvi "lopster"

Loomulikult vaatasime üle ka kohustusliku tiigri. See suur kass, lumes tammudes, oli kuidagi tülpinud ja närviline korraga. Nagu teaks, et ühe tiigri elu ei peaks päriselt selline olema.

Tagasitee otsustasime ette võtta pisut teistsuguse, sellise, mis meid otse „koduni” viiks, sest meil olid lumes kahlamisest jalad väsinud ja kõverad. Maakas ütles, et tal olid juba enne ka.
Pidime trammi pealt poolel teel trollile ümber istuma.
Sellega läks nagu ikka. Vahin mina keset suurt ristmiku Google Mapsi, üten Maakale, et „oot, ma ei saa hetkel aru, kus me oleme ja kumma suuna trollile peame minema, vaata üle tee tänava nime” kui ühest suunast tuleb troll ning Maakas hõiskab „jookseme, kui on vale suund, läheme maha ja sõidame tagasi, tasuta ju!”.
Me tulime järgmises peatuses maha ja sõitsime teises suunas.

Teine suund tõi meid täitsa „koduni”.

Kõht oli jälle tühi, läksime enne „kodu” Rimisse, mis oli veel lähemal kui Maxima. Meil oli küll veel pool lõhest järel, kuid olime otsustanud selle järgmisse päeva lükata.
„Kas sa tahad kotlette või aasiapärast nuudlivokki,” uurisin Maakalt. Kes on vahel täitsa otsustusvõimetu ja tühja kõhuga tahakas kas kõike või seda, mida rutem saab. Nii et lõpuks pidin ma ise otsustama, et Maakas tahab kotlette.
Väljusime poest poole kilo segahakkliha, kõva riivjuustu, Karumsi kohukeste, Caesari kastme, majoneesi, rieslingu ja WC-paberi pakiga. Kahjuks ka suitsupakiga, sest Läti toidupoed ei müü e-sigarette.

Suits oli veidi imelik ning ma toppisin paki Maaka kotti, öeldes, et kui me e-sigaretid leiame, peab ta selle ära viskama.

Tööjaotus: Maakale silo hakkimine, salati segamine, minu lõbustamine ja mulle kotletid, salatijuustu doseerimine ja veiniklaasid.

Söögipilti ei jõudnud teha, 13 kotletti ja suur kauss salatit kadus kusagile, kiiresti ja jäljetult, ilmselt oli ka vana maja poltergeist hea isuga.

Õhtul lõbustasime end edasi veini, möla, Läti muusika ja mängudega.
Füüsiliselt laual Maaka kaasa taritud reis ümber maailma ja tsirkus, telefonide kaudu male. Viimane Maakale ei meeldi. Ma viimases malemängus lubasin, et kaotan ja vahepeal vahetasime isegi telefonid, millest tegin tema käigud, aga ... anna andeks, ma ei teinud seda meelega!

Uneaeg tuli.