Kreeta reis IV

by W

3. päev (02.09.24)

Hommikul, kui päike alles vaevu üle Kreeta mägede piilus, kakerdasin unise peaga terrassile, et seal pisut hingata ja lõpuks aru saada, mis on elu mõte. Astusin paljajalu terrassi plaaditud põrandale ja esimene mõte, mis peast läbi käis, oli hoopis see, et kas hotelli omanik Petros on meile öösel salaja põrandakütte paigaldanud? Plaadid olid jala all mõnusalt kuumad. Sellised, kuhu viskaks külili kui ahjule, võtaks igaks juhuks saunaviha kõrvale, ja sööks seal siis põrsapekki.
Nimelt ei langenud temperatuur ka öösiti alla +26C, meie aga hoidsime oma tuba enamasti vahemikus +16 kuni +22C.

Meile lubati aia- või merevaatega tuba; aus värk - 3m meie terrassist üle müüri kiigates oli ehe aed

Kuritegu

Kiirelt hakkas õues palav ja ma hiilisin kööki. Avasin külmikuukse millimeeter haaval. Et Maakas ei ärkaks. Täna oli pilt parem kui eile. Pepsi. Ergutav külm Pepsi võrgutab sind põrgukuumuses hoopis teisel tasandil kui Eesti poeriiulil nähtuna. Neelatasin ja valasin omale pisut plasttopsi ja mõtlesin: "Noh, ma võin natuke võtta, Maakas ei pane tähelegi." Aga läks nagu alati. Esimene lonks viis teiseni ja tops täitus kolmandatki korda ja enne, kui arugi sain, oli pudel täiesti tühi.

Kujutage mu olukorda nüüd ette - süda peksab, adrenaliin on laes, kohe kui Maakas ärkab, on tõeline draama tulemas. Ma ei suutnud olukorda taluda ja alustasin oma ülestunnistust kohe. "Maakas, kuule, ärka nüüd üles, midagi on juhtunud, ma pean sulle midagi jõledat üles tunnistama."

"Mis juhtus? Põrsas oled sa nagunii!" vastas ta ennetavalt, ikka veel uimane, aga juba ärevil.

"Ma... ma jõin Pepsi ära...". Tegin kõneka pausi ja otsustasin viimase löögi anda: "... ilma rummita, see on täitsa alles!"

Vaikus.
Maakas pilgutas oma lühinägelikke silmi ja otsis seejärel prillid, justkui need võiksid juhtunule valgust heita. "Ilma rummita?!" halises ta. "Kes joob Pepsit ilma rummita, kas sa oled ikka terve?"

Üritasin selgitada, et on hommik ja rumm tundus hetkel liiga ambitsioonikas, aga tema ainult vahtis mind nagu oleksin ma mõnda Kreeta seadust rikkunud.

Hommikusöök

Hommikusest virgutavast pepsilonksust ilma jäänud Maakas haaras kohvi osas initsiatiivi ja kablutas, viiekas hambus, baari suunas. Mina läksin samal ajal tagasi kööki, veendumaks, et põrsapekki meil ei ole. Tegin oma pattude lunastamiseks ohates omletti eilaste keedukartulite ja kanajääkidega ja püüdsin kõik peita oma eilse kurikuulsa salatikuhja ja värske maitserohelise alla.

Maakas tuli rõõmsalt hotelli baarist, käes keraamilised tassid kohviga, sest, imede ime, seekord ei antudki meile plasttopse. Ma ei tea, kas proua Maria, Petrose ema, arvab, et oleme mingid VIP-id, sest noh, keraamika meie majutuse baaris pole naljaasi - see on suur au. Antakse ainult kõige kainematele ja kõige erilisematele, sellistele, kellelt selle väärtusliku keraamika pärast ka ühes tükis tagasi saab. Ja selliseid ei paista siin just ülemäära olevat.

Sama, mis eile, aga munaga

„Su hommikusöögid on suuremad kui pubide lõunapakkumised,” vigises Maakas juba eelviimast kahvlitäit omletti kõhklevalt jõllitades. Ma ei tea, kus pubides ta käib, aga äkki oleks aeg uus otsida. 
Tahtsin öelda, et tegelikult olin talle serveerinud hoopis tilliga garneeritud lennuki pidurduspadja, mis Heraklionist järelhaagisega kohale toodi, ajal, mil ta kohvi hankis, aga kartsin, et ta pole veel sellest pepsivärgistki üle saanud. Ei julgenud riskeerida.

Hommikusöögi järel käskisin Maakal välja otsida poenimekirja, sest olin eilsest poerüüstest õppinud.
„Ma ei taha enam kunagi süüa, ma ei taha poodi!" üürgas Maakas, aga minu talupojatarkus, et midagi tuleb veel „koju" tassida, jäi peale. Praegu veel üsna rikkaliku külmikusisuga me siin puhkuse lõpuni siiski ei purjeta. Meil ei olnud enam Pepsit, puudus oliiviõli, avokaado, normaalne sai, hapukurk, purk tomatis ube. Õllega oli ka ikaldus tekkimas. Kassitoidust rääkimata.
Katkine Kass sõi ka hommikul kartulit munaga.

Meresse e f*ng offended

Pärast hommikusööki otsustasime loomulikult ujuma minna. Mõnda lühemat teed pidi. Maakas taganes duširuumi sõnadega, et paneb selga oma supelkostüümi. Mina end selliste peensustega ei vaeva, mul oli supelkostüüm riiete all koguaeg seljas. Seega ootasin kannatamatult terrassil, millal see elegantne Kreeta rannajumalanna sealt välja lonkab, et juba kiiremini lainetesse hullama pääseda. Aga, aga, aga... ta väljus duširuumi privaatsusest mingi ajamasinast pärit mutikleidiga. Seal on ju ometi peegel olemas?

„Mis mutikleit sul seljas on, kuhu ujukad jäid?" kraaksatasin jahmunult, saamata silmi rooside ja suurte mummudega ürbilt, mis nägi välja nagu midagi, milles mu naabrimammi keldrist õunamoosi toob.

„Mis sel viga on, täiesti normaalne? Selle kleidi sees on ka mutt kui sa veel aru saanud ei ole," õigustas Maakas end. „Ja trikoo on kleidi all."
„ Muidugi on mutt kui sa omalt poolt selleks kõik teinud oled," targutasin armutult edasi.
„Ja mul tuleb see neetult hästi välja, onju?" uuris Maakas.
„Vapustavalt!" ei suutnud ma oma sarkasmi taltsutada.

Aga homme! „Mis saab homme, seal kloostris" mõtlesin palavikuliselt. Palusin mõttes kõiki Kreeka jumalaid, et Maakas vähemasti homme teisiti riietuks, et terve ekskursioonibuss ei saaks tunnistajaks hetkele, mil mungad Maaka ürpi silmates kolm risti ette löövad.

Maakas vist luges mu mõtteid.
"Tead, kui ma sind juba nii kaua ei tunneks, siis ma veedaksin ülejäänud puhkuse lihtsalt hotellitoas nuttes."
Maakas oli seda öeldes nii tõsine, et mööda mu laupa ja selga jooksvad higinired tõmbasid hetkega külmemaks kui vedel lämmastik. Ma ei julgenud enam isegi hingata.
Mida mina siis tegema peaks? Minema ja lohutama või laskma tal üksinda ja rahus oma pisaramerre uppuda või omale sootuks uue hotellitoa võtma, kusagil teises saare otsas?

Maakas aga haaras mu oravakoti kaenlasse ja pani ajama, hõigates üle õla „noh, tuled ka või jäädki sinna terrassile omas rasvas praadima?". Tundus teine oma õnnestunud šokiteraapiast ja sõnade väest ilmselgelt lõbustatud olevat.
Mul hakkas ärapanemise skoor kergelt segamini minema.
Nojah. Ta tunneb mind tõesti piisavalt, teadmaks, et minu moetaju on sama pädev kui huntämblikul, kel on kaheksa jala peale vaid ühed jalatsid. Needki leitud prügimäelt ja eri paarist. Nii et mutikleit - see jäi selga. Esialgu.

Võtsin mere leidmiseks taas appi Google Mapsi, aga nüüd läksime kohe hotelliväravast väljudes maanteel heaga teisele poole. Heraklioni suunas Kui keegi on kunagi väitnud, et Kreeta teed on lihtsad ja hästi tähistatud ja et sihtkohani jõuab vaevata, siis see inimene on teile valetanud. Või pole ta minu ja Maaka kombel eksinud kusagile puu- ja juurvilja hulgilao hoovi, kus toimub kaubikujuhtide miiting.

Tee eikusagile, suund Heraklion

Meri tegelikult paistis nii lao juurest kui ka meie hotelli aiast, nii et lisaks tehnikale üritasime, kui hurdakoerad, minna lihtsalt mere hõngu suunas. Kuigi sealne meri ei levita sellist mõistatuslikku haisu, millist kohtab Viimsi suunal sõites.

Jõudsime hoopis teise randa kui eile. Seda ka rahvamasside poolest.
Aga mis siis — pehme liiv, helesinine meri, valged rannavarjud ja muu idülliline vaade, mis lausa kutsus end jäädvustama.
Üks pilt tuli mul omast arust eriti hästi välja, kuni „kodus" seda lähemalt silmitsesin. Mu auhinnavääriline rannafoto ei olnudki liiv ja rannavarjud ja meri ja päikene. Ja kirjud õhupallid taevas.
Seal natukene kaugemal, vasakus servas, oli nudist! Just nagu oleks see lahesopp tema privaatspaa! Ehh, tema elu tundukse ilusam ja muretum kui minu ropp pilt.

Leia pildilt mutikleit

Maakas ei lubanud mul seda pilti siia üles panna ka; käskis lisada hoopis selle pildi, kus kusagil kauguses on tema mutikleit. Koos tema endaga. Saamaks kinnitust, et „väga ilus kleit on!".
Vastupidise arvamusega kommentaarid filtrist läbi ei tule. 

Aga ärge arvake, et ainult nudist oli probleem. Rannaliiv oli kuum. Nagu päriselt ja põletavalt kuum.
Tundsin, kuidas see mind läbi jalataldade spontaanselt kui mingit Kreeta juurvilja küpsetama hakkas. Tahtsin Maakalt küsida, kuidas tema tallad end tunnevad, kuid Maakas, oma põhimõtteid ja mutikleiti hüljates, oli juba vette tormanud kui tulist õhku ahmiv grillilt põgenev kana.
Ta kipub üldse olema nobedam kui mina. Tormasin siiski järele.

Vees oli endiselt mõnus. Ulpisime seal lainetes õnnelikult kui kaks veinipudelikorki. Nii kerge oligi olla. Soolvees kaovad kõik kaaluprobleemid. Ja muud probleemid. Unustasime isegi oma hommikused jalopenost tulisemad ja rannaliivast kõrvetavamad tülid, mida me saamegi korraldada vaid terrassil või mujal avaõhus, et toa temperatuuri-, vingu- ja suitsuandurid möirgama ei hakkaks. Trahviraha ei ole meie kummagi reisieelarvesse sisse kirjutatud. Aga võib-olla peaks...

Lõpuks pidime ikka kaldale ronima. Tagasi selle kuuma liiva peale.
See oli endiselt sama vaenulik kui Malia märgistamata tänavad ja nudistid. Aga noh, selline ongi Kreeta ja tema võlu. Puhkuse maagia ka. Isegi kui pooled asjad on nihu, jääb ikka rõõm, et üldse oled sellises eksootilises kohas, kus nii palju asju tuksi võib minna. 

Rollerid ja mopeedid on Kreetal vähemasti sama levinud kui autod. Mootorrattaid kohtasime aga väga vähe.

... järgneb, jälle oli krdi pikk päev ja see Kreeka õhtusöök no ei mahu siia postitusse kuidagi ära. Spoilerina olgu öeldud, et Maakas otsustas lantima hakata. 

Kreeta reis III

by W

Ikka veel 2. päev (01.09.24)

Kofeiinilaks, salatibaar ja Katkine Kass

Et Maakale eluvaim nii pool neli lõppenud siesta järel kiiremini sisse saada, otsustasin, et aeg on teha midagi, mida kõik normaalsed inimesed juba hommikul teevad: juua kohvi. Vähemasti Maakas. Hankisin talle ammu avatud baarist musta kohvi (2.50€), mis kallati plasttopsi. Kuumakaitseks pandi ümber teinegi plasttops. Ja nüüd neist plasttopsidest. Need ei olnud tavalised topsid, oh ei. Me otsustasime need alles hoida, sest õõnes nõudega oli meie majapidamises kehvasti. Järgmised 8 päeva kasutasime neid topse igaks elutegevuseks – veest ja rummist veinini, omletisegu kloppimisest või kahvlite kuivatamist rääkimata. Lõpuks olid neil põhjad ümaraks tõmmanud ja meie organismid mikroplasti täis.

Kui Maakas oma kofeiinidoosi kätte sai ja end terrassilauale lösakile sättis nagu mingi Kreeka filosoof, kes parajasti elu üle järele mõtleb, tuli minul aeg kööki taganeda. Ennetamaks viginat “nüüd võiks juba midagi hamba alla kah saada”. Jah, just nii, preventsioon on märksõna.
Oli aeg marineeritud kana praepannile visata ja lasta lõhnadel üle terve hotelli kanduda. Kana pritsis pannil nii, et kööginurga seinad olid või- ja marinaaditäpilised kui kuuliauke täis lahinguväli. Maakas pistis vahepeal pea uksest sisse ja ütles “elu Kreekas on ikka nii mõnus, keegi teine teeb süüa”. Tore küll, aitäh, Maakas.
Siis tuli kartul, õigemini päikesekuivatatud kartuli kärsatamine pannil. Kõlab nagu midagi, mida me esivanemad oleks teinud näljaajal.
Ja siis...tuli salat. Tomatid, kurgid, sibulad, paprika, oliivid, maitseroheline – hakkisin kõike nii innukalt, et lõpuks tekkis kööki hunnik, mis oli suurem kui piimalehmafarmile talveks varutud heinakuhi. Vaadates kogu seda silorisu, mis üle köögitasapinna maha voolama kippus, sain aru, et olin üle pingutanud. Oleksime võinud kõik hotelliasukad ära toita. Ühes personaliga.

Kartulid kooris ja viilutas Maakas

Peale järjekordse õlle ja varastatud viinamarjadega allaloputatud söömaorgiat kuumal terrassil vajasime mõlemad seedimissiestat.

Ja tõsist arutelu teemal, mida teha kontvõõrana lauda imbunud Katkise Kassiga, kes oli nõus pintsli pistma kogu meie kana, aga salati sülgas välja. Käskisin Maakal võtta paberi ja pastaka (viimase oli ta juba lennukis minult pihta pannud, mul oli neid mitu) ning poenimekirja lisada kassitoidu. Katkine Kass sai meile puhkuse ajal lähedasemaks kui hotellipersonal või -naabrid.

Päeva suursündmus: basseiniproov

Kui Maakas oli jõudnud järeldusele, et igal pool l*tsid, siis mina jõudsin järeldusele, et kõikjal on Saksa turistid. Sakslasi tundus olevat veel enam kui hotelli ja tänavaid ummistavaid britte. Nad tulid igast suunast. Igalt poolt. Arvan, et kogu München ja Berliin olid mingi überhea hinnaga kampaania raames Malia oma puhkusereisiks valinud samal ajal kui meie sinna juhtusime.

Enamasti oli see bassein asukateta

Meie esimesel basseinitestil olid sakslased loomulikult esindatud. Lausa kaheksi! Sellised keskealised või midagi. Sulistasid, solberdasid ja pritsisid ses kaunis helesinises veesilmas, kuhu me olime kavatsenud end hästi tundma minna. Heitsin härrale etteheitva pilgu, milles kajastus kogu Eestimaa traagiline orjandusajastu, kuid ta isegi ei märganud seda, sest oli hõivatud oma kõhuga, mis hõljus nagu päästevest. No ega ma ise ka just näljase ja paljukannatanuna paistnud, nii et sõnatu möödarääkimine, õigemini luhtunud basseinist väljarääkimine, oli paratamatu. Hiilisime siis nördinult mööda treppi 0.7m otsast sisse ja leidsime omale vaikselt sügavustesse edasi nihkudes rahuliku nurgakese kus basseini kukkunud herilasi üle ääre kuivale loopida ja klooriseguseid mulle ninast välja ajada. Sakslased lahkusid õnneks peagi ja meil oli taas privaatne veekogu! Sulistasime, solberdasime ja pritsisime seal nüüd ise kui langetõbised vaalad ja seda kuni basseini sulgemiseni. See on 20.00. Siis oli üsna hämar ka.

Hotellil oli 2 basseini – esimene, mida tarbisime, oli väiksem ja madalam, kuni 1.4m; põhielu ja suplus käis teises baariäärses suuremas kuni 2m sügavas basseinis, kuhu me ei sattunudki.

Kutse Kreeka köögi odüsseiale

Peale suplust, kui Maakas oli end pesnud nii neljandat korda sama kuupäeva jooksul (no kui krdi räpane saab üks inimene olla?), molutasime taas terrassil. Katkise Kassi ja rummikokteiliga, kuhu õhtuks oli lisaks toonikule lisandunud sidruniviil. Igati kultuurne värk. Maakas patras midagi. Nagu ikka. Mina lihtsalt eksisteerisin ja ütlesin aegajalt “jah, muidugi” või “huvitav mõttekäik...”. Nagu ikka.

Ja siis, ettehoiatuseta kui kukkuv NASA sond, ilmus terrassi servale kõhutama üks suur mustakarvaline meesisend. Hotelli peremees Petros. “Hello, hi!” hõikas ta rõõmsalt ja juba oli selge, et nüüd tuleb mingit reklaamjuttu. “Homme õhtul toimub siin hotelli aias Kreeka traditsiooniliste toitude sööma,” teatas Petros. Nägin kohe, kuidas Maakas vaikselt krampi tõmbas. Mulle meenus, kuidas ta Montenegros majutuse omaniku ema toast välja viskas, nii et otsustasin valvsuse säilitada.

“Moussaka, souvlaki, greek salad, pork chops, tzatziki, gianniotiko , XXX, XYZ, XZY and some ouzo,” loetles Petros entusiastlikult. “15 euros for all you can eat!”

Maakas üritas asja konservatiivselt võtta. “Me veel mõtleme,” ütles ta silmi kissitades, sest ma olin talle korduvalt rääkinud, et soojades riikides ei tohi kohalikega eriti suhelda ega müügistrateegiatega kaasa minna. Ma olin Maaka üle uhke! Aga mina ise, olles taas veidike rummi saanud, ja juba meeleolus, ei suutnud end tagasi hoida. “See on suurepärane diil! Me oleme raudselt kohal!” kraaksatasin vahele, enesel peas kiire võrdlus, et Kreeka toitude rootsi laud on ju märksa odavam kui näiteks Teleturu pastapottide komplekt või Cosmodisk.

Petros naeratas rahulolevalt ja lisas: “Pool üheksa õhtul, baar nr 2 juures.” Seejärel kadus ta sama äkitselt kui oli ilmunud, jättes meid arutlema, kas me just pühendusime Kreeka rahvustoitude olümpiaadile.

Malia vanalinn

Malia vanalinn, Maaka foto

Ma ei olnud jäätist söönud ajast, mil me Montenegros omale seda neetud tiramisu jäätist sisse pressisime. Oli paras aeg teha Maakale ettepanek manustada vanalinnas üks magus jahe palake, mis ehk kustutab meis kasvõi hetkeks kogu Kreeta kuumuse. Maakas loomulikult oli kõigega nõus, sest noh, kui mina olen midagi pähe võtnud, siis pole tal väga valikut. "Lähme siis," ütles ta mu orvakotti haarates ja kergelt ohates, teadmatusest, mis teda ees ootab. Ega ma ka ei teadnud.

Jäätisepuhvetit olime näinud juba eile hilisõhtul marketit otsides, kuid siis ei olnud see olnud selline ... loomaaed. Täna seisid seal järjekorras hordid nagu kariloomad, kes on valmis kõigeks, kui ainult saaks kätte selle kreemja jahutava ime.
Maakas võttis pisikese labase vaniljekoonuse, mina sama labase pisikese šokolaadikoonuse ja istutasime end nendega puhvetisse maha. Ptüi, lauda. Hõivates häbematult ruumi, mida hädasti oleks vajanud nokastanud isikud, kes olid tellinud kõige suuremad ja imelisemad jäätised, mida menüüst kokkukeevitada andis. Mingid kuuekorruselised pähklite ja kommidega siirupisse kastetud monstrumid, mis tilkusid igast suunurgast ja sulasid kiiremini kui nad neid suhu toppida jõudsid.

Enne, kui mu enese minijäätise šokolaaditilgad särgil kuivada jõudsid, lohistas Maakas mu sealt koledast kohast minema.

Vanalinna avastama

Muidugi eksisime ära. Sel närusel hektaril, kuhu vanad kreeklased või tont-teab-kes olid ehitanud keedumakaronina kitsad ja kõverad tänavad ja kus kõik majad nägid välja nagu oleks nad üles laotud peale kolme pudelit veini. Ja miks peaks mõni vanalinn paigaldama normaalsed tänapäevased tänavasildid? Ei, see on liiga palju tahetud! Seal me siis olime ja tiirutasime ringi.

Üsna pea hakkas Maakas pihta oma paranoiaga. Esialgu ei pannud ma seda tähele, sest olin ametis jäätisejääkide enese küljest kraapimisega. Aga Maakas ei andnud järele. “Vaata, nad kindlasti jälgivad meid.” Ma mõtlesin, et ta teeb nalja. Aga ei. Paljudes kohtades istusid toolidega tänava ääres mõned kohalikud vanapapid või vanaemad või lausa läbisegi ja nad tõesti silmitsesid meid. Nagu ka kõiki teisi. Sealjuures lobisesid nad omas keeles vaikselt kui Sitsiilia maffia. Proovisin rahulikult võtta, et see on Malia vanalinna sotsiaalmeedia. Maakas ei rahunenud ikka veel, eriti, et meile tuli vastu hall vanadaam, kes meil tungivalt üht konkreetset taverni külastada soovitas. Mitu korda järjest. Nüüd hakkas ka mulle tunduma, et kohalikud pensionärid lõbustavad end toolide tõstmisega teisele poole tänavat, et meid veel kindlamalt eksitada. “Kuule, jah, me juba olime siin, aga see onu istus ju teisel pool suveniiripoodi?”.

Olles taas jõudnud pimedasse tupikusse, kus me juba olime olnud, korduvalt, tabas mind hüsteeriahoog ja pidurdamatu naerupuhang. Oma veerand tunniks, mille jooksul Maakas minuga ühtegi arukat lauset vahetada ei suutnud. Saavutasin enesekontrolli vaid hirmust – Maakas oli juba seda nägu, et katsetab kohe kõiki hüsteerikute korralekutsumise klassikalisi vaheneid, mida tänasel päeval ebahumaanseteks peetakse.

Pärast tunnikest seiklust vanalinnas saime lõpuks tehnoloogia abiga õige suuna kätte. Olime taas vabad. Saavutus! Vanurid jäid maha ja me marssisime mööda kodumaanteed, rahunenult.

Öine Malia vanalinn

Kuni midagi silma jäi. Sex Shop. Kuidas see eile märkamata jäi? See oli nagu mingi märk saatuselt, mulle meenus kohe midagi olulist. "Maakas, kas sa mitte ei lubanud mulle kotlette ja küpsisetorti Kreetal teha?". “Ah, misasja?” küsis ta, täiesti segaduses. No mina juba ei unusta selliseid, st söödavaid, asju, lubas küll! Ja siin ma nüüd olin, vaadates seda sex shop’i logo, ja mu peas sündis idee. "Kui sa mulle neid kotlette teed, kreekapäraseid muidugi, siis ma tahan, et need oleksid Playboy jänku kujuga."

Malia sex shop

Maakas põrnitses mind, nagu ma oleks just küsinud, kas ta tahaks homme minuga uppunud antiiklinna varemetesse elama kolida. "Äkki sa tahad küpsisetordi asemel mingit pornokooki ka?" urises ta. “Jaa!” hõiskasin ma vastu nagu oleks see igati põhjendatud soov.

Maakas saatis mu p*se.

Nii et seal me siis olime, läbi öö kõndimas “kodu” poole, olles vabanenud kogu argipäeva hallusest. 
Sinna sex shopi jõudsime me ka, kunagi hiljem.

Ah, Kreeta! Puhkus!

Jumalate sünnikodu, 1

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida pean alustama vist aastavahetusest kuusteist või seitseteist aastat tagasi. Ma hakkasin siis blogima.

Ilma selleta poleks ma Wildiga kunagi tuttavaks saanud. 

Päriselus oleme me nüüdseks kohtunud vist peaaegu kümme korda. Neljal korral neist on tegu olnud reisidega.  Kõigil kordadel on W olnud tegevuse bürokraatliku poole korraldaja, erakordselt täpselt läbi mõeldud tegevuskava, broneeringud, eeltöö sihtkoha osas - võrratu! Ja reisikaaslastena oleme siiani teineteist ainult täiustanud: tema on ette mõtlev ja täpne, mina olen tuulepea ja plähmerdis, no kas saab veel paremini kokku passida?

Ok, aitab küll, läheb veel uhkeks ära. Teenitult!

Seekord siis Kreeta. 

Minu roll oli valida kahest hotellist üks, valisin selle, mis oli ilus sinine. Saate aru, millise tainaga W peab maid jagama? 

Ma olen väga hiline pakkija. Viimase augustikuu päeva hommikul toppisin hunniku hilpe seljakotti, pakkisin taskunoa ja liimi käekotti, tagasin koduloomadele kõik võimalused järgmised kümme päeva minuta veeta ja sõitsin Aegviitu, auto jäi parklasse ja Suur Seiklus võis alata. 

Ülemiste keskus (ärge naerge midagi, ma olen maalt ja ka see on osa seiklusest), lennujaam, higistamine enne lennule registreerimist, sest W oli broneerimisel kasutanud mu passi numbrit, aga kaasas oli mul id-kaart (ärge nii tehke, kuigi tegelikult ei olnud see üldse probleem).

Ja lennuk! Ma olen ikka veel algaja lendaja, kõik on niiiiiii põnev ja puha. Mis siis, et juba lennu keskel oleks tahtnud ise endal jalad alt närida, nii pagana kitsas oli.

Maandusime päikeseloojangul, oli veel piisavalt valge, et näha kuidas maandumisrada algas nii mere äärest, et suurema lainega oleksid rattad vist vees. Olgu, see oli liialdus. Aga ikkagi!

Minu jaoks oli tegu esimese reisiga, mil lennukist välja tulles võttis mind vastu sõna otseses mõttes troopika. Linnas oli äsja sadanud, kuum ja niiske õhk mõjus nagu sulepadi näo peal. Oli hirmus ja oli ilus. 

Õhk oli seikluse lõhna täis. Bussiga majutuskoha poole logisedes olin mures, sest kuidas saab olla, et seikluse järele lõhnab, aga ilusa troopilise mere asemel on pimedusse mattunud võsa ja harjumatult prügised rentslid. Kus on palmid, miks pole kusagil merd, ma ei näe mägesid, roheluse asemel paistab midagi, mis meenutab vanapoisi alpikanni ...

Pole midagi paremat kui hirm pettumuse ees siis, kui sa ei tea veel kui tore tegelikult tulevik on. 

***

Tegin pildi ärgates, vaade otse sängist.

Eh, ühte kirjutisse kõik ära ei mahu.

Järgneb... Ma luban mitte liiga pikalt heietada.

Kreeta reis II

By W

2. päev (01.09.24)

Keskkonnateemad jätkuvad

Kui Kreeta reisi teine päev algab, on tõenäoline, et sa ärkad teises toanurgas. Ei, ma ei tea, kuidas ma sinna sattusin. Maakas oli enam-vähem seal, kuhu ta õhtul jäi. Kell oli 6.18. Maakas tegi mu mööbeldamise peale silmad lahti, ajas jalad alla, tõi terrassi pesurestilt rätiku ning suundus pesusse. Kahmasin ka voodilt oma rätkiku, aga Maakas röögatas “EI!” ja lõi ukse jälle pauguga kinni.

Kehitasin õlgu ja lonkisin basseinipuhvetisse kohvijahile.

Basseinibaar

Aed oli meil väga roheline ja rikkalik. Laimid, banaanid, granaatõunad, erinevad kaktused, kummipuud, palmid. Igati kaunis. Baari juures ootas mind aga tüng. Basseinid ja puhvetid avatakse siin alles kell 8.30.
Kontrollisin toas külmiku sisu. Mida ma näen? No ainult seda, mida me eile ostsime. Joodavatest asjadest vaid vett, toonikut ja rummi. Viskasin viineritükkide ja juustuga saiaviilud pannile kaane alla ja segasin mõned joogid. Mõlemat proovides, et ikka paras jääks. Parema võtsin endale.

Aias

Pesust saabunud Maakas teatas, et oli mu eilse jutu ja keskkonnaalase panuse üle pisut mõelnud ja leidnud, et vesi kuulub siin tõepoolest pigem Kreeka põldudele. Nii et selle asemel, et end korralikult duši all puhtaks küürida, oli ta end tupsustanud… WC-poti veega. Jah, just, lugesite õigesti, peldikuveega. Mul viskas järsku midagi kurku. Seestpoolt. Kas see ongi nüüd refluks? Kas mul on meditsiiniline probleem või olen ma tegelikult allergiline igast ökovärkidele? Neelatasin ja loputasin selle hapu asja kindluse mõttes suure sõõmu rummiga alla. Maakas keeldus nii vara joomast ning võttis omale külmikust hoopis jogurti ja läks terrassile sööma.
Aga.
Ma olin end vahepeal kogunud. "Kuule," alustasin ma vaiksel ja süütul häälel, "ma ei ole kindel, kas ma öösel vett tõmbasin." Ma pole kunagi näinud, et inimene nii kiiresti ja nii palju erinevaid värve võib vahetada. "Mida sa just ütlesid?" nõudis ta. "Ma lihtsalt mõtlesin, et võib-olla ei tõmmanud vett. Sa tead küll, rohelise mõtteviisi nimel..." jätkasin ja ulatasin Maakale uuesti rummitassi. Nüüd oli tema kord jogurt januse kaameli sõõmuga alla loputada. Märkasin, kuidas ta silmad ahenesid, laup kortsus ja silmanurka tekkisid kiired nagu vana oliivi puu koorel. "Sa oled loom!" kisas ta kui jälle hingata sai. Võib-olla olin unustanud ta tassi toonikut lisada? Ei, ma maitsesin enne. Ju siis oli ta muu pärast vihane. "Ma uputan su esimesse ettejäävasse kohta!". Mul hakkas natukene õudne. Lootsin, et vähemasti ei uputa ta mind sinna peldikusse, vett korralikult peale tõmmates.

Tõin rahupakkumisena lauale juustusaiad ning hakkasime arutama, mida päevaga edasi teha. Vaikiva kokkuleppena ei tõstatanud kumbki meist enam globaalprobleemide teemat kogu edasise reisi jooksul.

Meresse

Kuna väljas oli juba +28C, kell 7 hommikul, siis otsustasime, et ASAP tuleb see hetk, kui paneme oma valged varbad kohalikku merre ja tunneme, mis tähendab tõeline puhkus. Ja siis läheme poodi. Normaalset kohalikku toitu ja õlut hankima. Sööme. Proovime basseini järele. Õhtul väisame Malia vanalinna.

Seega, otsused langetatud, hakkasime Google Mapsist merd otsima. Maps koostööd ei teinud (lühim tee ei jää avalikule maale/ametlikule teele) ja juhatas meid hoopis eepilisele jalutuskäigule läbi kummalise ööelu surnuaia, Malia Stripi. Eile öösel kui poodi otsisime, oli see kui Ibiza peosüda, nüüd aga lihtsalt üks väsinud tänav. Laudadele tõstetud baaritoolid ja paar viimast kanget pidutsejat, kes olid ilmselt teinud elus kõik õigesti ja otsustanud nüüd, peale pika ööd, lihtsalt edasi magada samas asendis, millesse nad enne päikesetõusu kokku kukkusid. Oma viimase mojito kõrvale.

Tundus, et siin linnas algab elu alles lõunast.

Malia Strip varajasel õhtutunnil (21 paiku)

Malia Strip on nii pikk, et mul hakkas juba tunduma, et Kreeka jumalad ise on selle planeerinud lõputu katsumusena, et näha, kui palju me oleme valmis tegema, et lihtsalt ujuma pääseda. Maakas hoidis tuju üleval ja korrutas pidevalt: "Kohe oleme kohal, kohe oleme kohal." Lõpuks oli tal ka õigus. Lõpuks jõudsime randa. Peale 1.7 km kuumas vantsimist.

Meri kui oaas keset kõrbe. Ja meres ei kedagi. Ei ühtki karjuvat last, ei ühtki rannatoolilahingut, ei mingeid selfisid tegevaid turiste, mitte ühtegi prisket Briti turisti, kes oma rannamadratsit taga ajades meie poole triiviks. Lihtsalt meie ja lõputu vesi, mis meid pehmesse soolasesse embusesse ootas.

Privaatmeres oli kirikuga saar

"Privaatne meri, Maakas!" hüüdsin ma, aga ta isegi ei kuulnud mind, sest oli juba kõhuni meres ja kilkas, et hullupööra mõnus olevat. “Sa prille ei tahtnud kaldala jätta, vä?” küsisin. Ei, ta ei tahtnud. See prillidega suplemine on sihuke värk, et kaugelt paistad teistele kui alkoholiprobleemiga delfiin. A no kedagi teist ju ei olnud.

Väikesed viisakad Vahemere lained loksutasid meid korraks lahti kõikidest maailma muredest.

Poodi

Tagasiteel, veerada järele jättes, külastasime suuremat marketit nimega Chalkiadakis, et pärast oma hotellitoas üks kodune õhtusöök kokku keerata. Mis võiks valesti minna, eks?

Maakas käitus poes nagu mingi näljutatud köögiprohvet ja asus üsna valimatult asju korvi kühveldama.
Pooltoored tomatid olid nii kallid, et oleks võinud arvata, et nad kasvasid kuskil Olümpose mäe tipus. Aga jah, viskasime 4 tükki ikka korvi, sest Maakas ütles, et “need on erilised Kreeta tomatid”.
Siis tuli sibul, paprika, kurk, õlu (loomulikult mitte ainult üks), Pepsi, sojakaste, suitsupeekon, kartulid, sool, pipar ja vesi, kanafilee, feta juust, sidrunid, küüslauk, oliivid, tee, kimp tilli, teine rohelist sibulat ja majapidamispaber. Korv hakkas täituma nagu mingi toiduarheoloogia projekt. Ja iga kord, kui ma küsisin, kas me tõesti vajame veel midagi, hüüdis Maakas “jah!” ja viskas midagi korvi. Okei, rahu, mõtlesin oma pangakaarti näppides. Saab tehtud.

Ja nüüd kõige õudsem osa. Kobasin õlakoti tagumist sahtlit - kus on minu riidest oravatega poekott? See, mille ma pähklite ostmise eest 12 aastat tagasi tasuta reklaamtootena sain? Kadunud? Ei olnud kadunud, Maakas oli selle minult tuuri pannud. "Miks sa minu poekoti ära võtsid?" küsisin ma, närvid viimse piiri peal. "Ma ausalt mõtlesin, et võtan oma Montenegrost soetatud konnadega riidest koti kaasa," vastas ta süüdimatult. "Aga tead, ma unustasin selle Eestisse ja mul oli midagi vaja!". Vaadates, kuidas ta kassalindilt asju suvalises järjekorras mu juba rabedaks kulunud kotti pildus, röögatasin “teeme edaspidi nii, et asju, minu kotti, pakin ainult mina ise!” ja võtsin selle olulise töö üle.
Sibulad, punased sibulad, unustas Maakas poodi. Ma arvan, et meelega, solvumisest mu raevupurske osas. Ja punaseid sibulaid ei õnnestunud meil rohkem terve reisi jooksul leida. Ilmselt veavad kohalikud selle defitsiidi kärmelt igas ilmakaares laiali. Kreeka salati tarbeks. 

Kotti kiivalt vastu külge surudes vedasin kogu mandi hotellituppa. Tee peal hakkas häbi. Kott ei ole ju tähtsam kui sõbrad... Andsin oravakoti peale tühjendamist Maakale tagasi ja ütlesin, et ta võib sellega rannas ja linnas laiata palju vaid soovib ning vajadusel sinna sisse kasvõi nuusata.

“Kodus” tahenemas

Šoping ja palavus oli meid läbi võtnud. Kurnatud ja päikeseküpsed kui kallid Kreeta tomatid, olime lõpuks oma koduterrassil, jalad üles tõstetud ja külmad “Mythos” õlled peos. Elu tundus talutav. Kui mitte hea. “Kuule, mul on vaja pisut siestat võtta,” kuulutas Maakas peale õlle sisse kallamist. See Kreeka siesta nii varajane aeg tuli mulle üllatusena, nii et ma toppisin talle kätte koti tooreste kartulitega. “Need, tead, ei koori ennast ise!”. Ma ei olnud kunagi varem mõelnud, et kartulikoorimine võib olla nii rahuldustpakkuv… kui seda teeb keegi teine. 7 kartulit läks keema, 3 aga viilutatult külma veega külmkappi. Tärklise eemaldamiseks. Peale sots kohustusi viskus Maakas jahutatud toas voodisse nagu oleks ta just olümpia maratoni võitnud.

No mis siis ikka, mõtlesin. Lasen tal magada ja kasutan seda aega iseenda jaoks. Võtsin oma telefoni ja hakkasin ümbrust pildistama nagu mingi influencer. Kreeka filtrit ma oma telefonist ei leidnud. Odav Redmi. Aga vähemalt saan hiljem öelda, et nägin midagi muud peale hotelli seina ja kuulsin midagi muud peale Maaka norsete. No aus olles jäi viimane tsikaadide röökimisele detsibellidelt kõvasti alla.

Fotosessioonide vahel otsustasin kanafileele marinaadi teha. Sidrunimahl, küüslauk, soja, või, pakike baarist varastatud pruuni suhkrut ja kõik need muud vidinad, mis peaksid kana mingil imekombel söödavaks muutma. Ja siis veel kartulid! Kuivatasin kartuliviilusid terrassil, suurel taldrikul, laskmata end häirida mööduvate naabrite kõõrdpilkudest meie lauale. Õllepurk, mina ja toored kartuliliistakad, mida ma hoolega pöörasin ja näpuga torkisin. Maakas magas edasi ega näinud kahjuks kuidas ma kana marineerisin ja kartuleid kuivatasin nagu Michelini resto peakokk.

Asi ammendas end kiirelt ja suundusin tagasi kõrgemate kunstide e fotograafia poole.

Otse meie hotelli kõrval, vaevu aia taga, kasvasid kraavipervel viinamarjad nagu umbrohi. Pooled neist juba rosinateks kuivanud. Aga siiski kutsuvad, kergelt keelatud puuviljad. Otsustasin viinamarjaraksu minna. Miks osta, kui saab tasuta, eks? Olles oma viinamarjavarguse tulemiga tagasi, üritasin need viljad peita vahepeal ausalt teisel poekäigul toodud sibulate ja virsikute vahele, aga mu saak ei vastanud vist kommertsstandardile. “Mida sa, elajas, teinud oled?” küsis osaliselt närtsinud, osaliselt tooreid viinamarju silmanud ärkav Maakas. "Muidugi toidu pealt säästnud!" vastasin uhkelt, viinamarjataldrikut Maaka nina alla toppides. “Täitsa head,” leebus Maakas.

Kartulipõllu tolmanud kraavi ääres

... järgneb, krdi pikk päev oli...